Üle veerandi saadikutest langetab otsuseid fiktiivse mandaadiga

Eestlaste kogukond on väga väike.

Väikeses kogukonnas ühisnimetaja leidmine (suurtega võrreldes) ei ole keeruline.
Selleks tuleks vaid teadvustada, et valitud ei ole teistest targemad, kompetentsemad, paremad.

Senise lähenemisega pole võimalik valijaid esindada.

Arvamus, et valitud (või erakonnad) orienteeruvad lahendites paremini, on taunimist väärt.
Ühiskonnas langetatavad otsused peaksid rajanema huvigruppide ühisnimetajal, mitte hierarhilise eliidi dogmadel.

Vägivaldsus otsustamisahelas on halvanud riigilaevukese triivimise avamerel, kasvatanud madrustes laeva hülgamise soove.

Ühiskonnas langetavate otsuste protsess vajaks kaasajastamist. Sõltub ju sellest kogukonna ühtsus ja edukus (kavandatud eesmärkide saavutamine).

Eestis viljeletav poliitiline kultuur lagundab ühtsust.

Ühiskonnas toimiv reeglistik ei vasta põhiseadusele, selle ümber punutud seadusesätted devalveerivad demokraatiat.

Et mitte üldsõnaliseks jääda tooksin näite.
PS § 1. Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.
Valimissüsteem nullib nimetatud põhimõtte. Eestis ei ole kõrgeimaks riigivõimu kandjaks rahvas, vaid erakondade eliidist koosnev poliitiline monopol. Seniks kuni ei avardu esinduskoja isikkoosseisu komplekteerimise õigused, jäävadki eestlased orjarahvaks. Esinduskoda aga jääbki valesid otsuseid langetama, statististiliste võtetega äpardumisi varjama.

Riigikogus langetatavate otsuste ja ühiskondlikku kokkuleppe vahele peaks saama võrdusmärgi panna. Oluline pole üldsegi niivõrd see, mida otsustatakse, vaid kuidas seda tehakse.

Riigikogu valimistega selgitatakse erakondade vaheline pingerida. Tegelikult vist ei selgitata sedagi, sest kohati tekkib tunne, et valimistepäeval ei käida valimas, vaid välistamas. Olen ka ise käinud valimas üksnes seetõttu, et Edgar Savisaare jüngreid liiga palju mandaate ei saaks. Arvatavasti on ka vastupidiselt käitujaid – hääl antakse keskkerakonna kandidaadile üksnes seetõttu, et vähendada Andrus Antsipi mõjujõudu.

2007. aasta RK valimistel kogus isikumandaadiks vajaliku toetuse kümme saadikut. Tegemist oli piirkondade valimisnimekirjade tippudega.
Esinumbrid koguvad teistest tavaliselt enam hääli. Poleks üllatav kui näiteks esinumbriks paigutatud telefonipost koguks järgnevatest suurema toetuse. Selline on Eesti valimissüsteemi fenomen. Andrus Ansip, Edgar Savisaar ja Mart Laar ei koguks valimisnimekirja teise poole asetusel esinumbri paigutusega sarnast häälesaaki.

Üleriigilised nimekirjad (järjestab väike seltskond parteilasi) on veelgi mõistetamatud. Nii nagu jõuluvana jagab ka valimiskomisjon mandaate kildkonna koostatud nimekirjade alusel. Valijatel pole sõnaõigustki.
Üle veernadi rahvasaadikutest istub Riigikogus ja langetab otsuseid sellise fiktiivse rahvamandaadiga.

Eesti valimisregulatsioon ei võimalda saadikutel omandada rahva mandaati. See on ka üheks peamiseks põhjuseks, miks vastandumised kogukonnas kasvavad. Rahval puudub riiklikul tasandil esindatus, kõrgeimaks riigivõimu kandjaks on ta vaid paberil.

Valimissüsteem vajab kaasajastamist.
Kandidaatide numeratsioonilised järjestused võiksid kaduda, esinduse komplekteerimisel tugineda vaid kodanikkonna arvamusele. Elanikke esinduskoja komplekteerimisse kaasamata jääbki esindamine fiktsiooniks, ühtsuses aga vaid unistuseks. Eliidile meelepäraste otsustele tuleks hakata eelistama ühiskonnale kasulikke otsuseid. Eestimaalasi on väga vähe, mistõttu meie edukuse eelduseks on ühtsus.
Poliitiline kultuur vajaks hädasti kaasajastamist.

Olen armunud

Kiindunud üha enam Manhattani võludesse.

Mõned aastad tagasi tundsin end New Yorgis ebamugavalt, kõik tundus häirivat– häiris kollaste taksode sõidustiil ja tuututamine, lohakus tänavatel, inimmasside kärsitus, isegi sissehingatava õhu aroomid olid ebameeldivad.

Kunagistest häirivatest elementidest on saanud voorused. Meeleolu tõuseb isegi kollaste masinate ebaviisakast sõidustiilist. Tuututamine pole enam lubatud (trahv 350 dollarit), mistõttu võrdlusbaas selles osas puudub, kuid arvatavasti naudiksin ka seda.

New York on talentide linn, kus igal tänaval ja majal on lõputult lugusid. Nendesse süvenemine võimaldab ka ennast tunda osalisena erinevates aegades, inimkarakterites. Olen tänulik New Yorgile mõnusate tunnete eest.

Sünnilinn Tallinn on armas, kuid inspiratsiooniallikana devalveerunud. Aastad on teinud sellest ebaturvalise paiga, mille külastamise järel ihkan üksindust ja rahu.
Kunagisest hubasest elupaigast on saanud koht, kuhu ei tihkagi enam minna, veel vähem seal viibida.
Füüsilisest (vargused, röövimised jmt) ohust kurnavam on valvsus, mida tuleb pahatahtlike ametnike terrori vältimiseks taluda (kõikvõimalikud karistamised jmt).

New Yorgi elukeskkonnas on anomaaliaid vähem. Tegemist on suhteliselt turvalise ja loometegevust inspireeriva keskkonnaga.

Negatiivseid intsidente toimub aga kõikjal. Pääsu pole neist ka New Yorgis.

Viimaste nädalate pommuudiseks on olnud vanaproua ajalehe prügikasti viskamise eest trahvimine. Proua poetas lehe olmeprügile mõeldud urni, pidanuks aga viskama korduvkasutusse minevate jäätmete hulka. Ta ei märganud (100 $) trahvi hoiatussilti.
Intsident ületas uudisekünnise, leidis kajastamist uudistekanalites. Üldsuse pahameel oli tuntav.

Juhtumist ei tasu üldistusi teha, tegemist on erandiga.

New York City pakatab positiivsusest.

Sagedaste külaskäikude ajal pole ma kohanud isiklikule kasule pühendunuid parkimiskontrolöre. Neid on küll liikvel, kuid elanikelt raha sissenõudmise asemel paistavad nad pühendunud olevat liikluskorraldusele.
Olen mitmeid kordi parkinud (samas pikaks ajaks autosse istuma jäänud) sõiduvahendi piirkonda, kus seda pole lubatud teha, kuid sanktsioone pole järgnenud. Rahatrahvist olulisem paistab New Yorgis olevat inimestele mugava ja turvalise elukeskkonna tagamine. Eestile sarnast karistamisele orienteeritud ühiskonnakorraldust pole kogenud.

Meenutan septembrikuist vahejuhtumit Tallinnas.
Maksusameti hoone ees leidus vaba parkimiskoht vaid ühele autole. Parkimispinda oli tavapärasest vähem, kuid vaatamata sellele õnnestus mul sõiduvahend parkida. Vasakpoolse esiratta pidin aga osaliselt jätma eraldusribale, sest vastasel juhul poleks masinast välja pääsenud.
Auto juurde tagasi jõudsin poole tunni pärast. Üllatuseks märkasin kurja pilguga vormiriietuses ametimeest auto ümbruses askeldamas. Pildistamisega oli ta just lõpule jõudnud, valmistus trahvikviitungi kirjutamiseks. Suure vaevaga pääsesin karistusest. Sedagi vaid tänu juhuste kokkusattumisele.

New Yorgis selliste tühjade asjade pärast trahvi ei tehta. Uurisin järele - sain eitava vastuse.

Märulifilmides näidatavad taplemised ja röövimised paistavad fiktsioon olema, mis tuleneb minevikust. Newyorklased naudivad turvalist elukeskkonda.

Vahejuhtumeid juhtub kõikjal, juhtub ka turvalises New Yorgis.
Meeleldi jutustan loo, mille üheks peakangelaseks on minu hea tuttav (30. aastane naisterahvas), kes elab Manhattanil juba seitsmendat aastat.
Minule rääkis ta juhtunust meeleolukalt, kitsi polnud asjaosalistele jagatavate komplimentidega.
Mõned kuud tagasi kodukandis (Upper East Side piirkond) jalutades varastati talt rahakott koos selles sisalduva 100 $ sularahaga, pangakaartidega, dokumentidega ja võtmetega. See juhtus ajal, mil tema poole pöördusid teejuhendamise palvega kaks kahekümnendates aastates afro-ameerika (eesti keeles neeger) neiut. Selgituste jagamise ajal, kõrvaldas üks neist aga lapsevankri istme alusest panipaigast rahakoti. Kõik toimus kiiresti ja märkamatult. Kadumine selgus alles siis, kui tüdrukud olid silmapiirilt kadunud.

Vaatamata vargusjuhtumile ja hilisemale varastatud pangakaartidega 1600 dollari väärtuses tehtud tehingutele, piirdus tuttava kaotus vaid 100 $ -ga. Rahakott, milles puudusid sularaha ja pangakaardid, tagastati mõne päeva pärast politseijaoskonna poolt, pangakaartidega tehtud kulutused kompenseeris pank. Vahejuhtum leidis lahenduse päevadega, närvikulu osutus minimaalne.

Pangakaartide kasutamine USA-s on imelihtne – pole tarvis omada isikut tõendavat dokumenti, allkirju ei identifitseerita. Vastutus pettuste eest lasub tulu teenivatel pankadel. Vargaplikade tekitatud krediidikulu kustutati taotluse esitamise järel. Tegemist ei olnud üldsegi erandliku nähtusega – klient USA-s on Kuningas, olenemata sotsiaalsest päritolust või tutvusringkonnast.

Toodud vargusjuhtum ei viita kriminogeensele elukeskkonnale, vaid turvalisusele. Rahakotti pole New Yorgis tarvis põuetaskus peidus hoida ega kiivalt valvata, selle ihaldajaid on väga vähe.

Tallinnas ei tuleks avatud panipaigas rahakoti hoidmine kõne allagi, sest see kaoks momentaalselt. New Yorgis on see aga tava.

Tallinn on ebaturvaline. Vargused on pigem tava kui haruldus. Füüsilist ja vaimset vägivalda esineb Eestimaa pealinnas lubamatult palju.
Inimesed on harjunud liiklusvahendite teisaldamistega, trahvimistega ja muude karistamistega.
Hiilivaid politseinike on küll viimaste aastatega vähemaks jäänud, kuid ka need vähesed paistavad elanikele turvalisuse tagamise asemel karistamisele pühendunud olevat. Traumeerivatest parkimiskollidest, piletikontrolöridest ja muudest asjameestest ei tasu rääkidagi.

Naudin Manhattanil viibimist. Isegi enne autorooli istumist pudeli õlle või pokaali veini nautimist ei peeta siin patuks.

Jõulude ajal on Manhattan eriline – kaubanduskeskuste aknaid ja muid dekoratsioone võibki jääda imetlema.

Olen tõesti armunud.

New Yorgis viibides valdab mind tunne, mida kogesin kunagi tüdruksõbraga ülikoolilinna tänavatel kolades.

Jõulud on erilised. Olenemata päritolust ihaldatakse jõulurahu.

Soovin seda ka mina lähedastele, sõpradele, tuttavatele, Eestimaa elanikele, tervele inimkonnale.

Häid Jõule!

Õpetajate madalad palgad on näide meie müütidest

Vaatamata sellele, et poliitikud ei väsi korrutamast õpetajate madalatest palkadest, pole neil viga midagi. Kui mingit seisukohta pidevalt korrutada, siis muutub see lõpuks ka tõeks. Õpetajate madalad sissetulekud on hea näide „tõest“ ja statistikaviguritest.

Õpetajad on teiste gruppidega võrreldes hästi kindlustatud. Arstidega ja poliitilise eliidiga muidugi neid võrrelda, kuid nendest kehvemal järjel olijate arv on kordades suurem.

PM kirjutab:
http://www.postimees.ee/?id=359229

Õpetajate keskmine kuupalk 2008. aastal oli rahandusministeeriumi andmetel 13 165 krooni, mis on isegi kõrgem kui Eesti keskmine kuupalk, mis oli statistikaameti andmetel samal aastal 12 605 krooni.
OECD koefitsienti ümberarvutatuna tähendaks see 104 protsenti, millega me anname suhtarvult silmad ette isegi Soomele, ületades kindlalt OECD keskmist.

Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) eestvedamisel koostatud PISA uuringus öeldakse Eesti haridussüsteemi kirjeldades, et meil on madalapalgalised õpetajad.
OECD 2008. aasta statistika annab tõepoolest taolisteks järeldusteks alust.
Eesti puhul on siinkohal tegemist palga alammääraga, ilma lisatasudeta ja täiendava koormuseta. Samas on osadel riikidel arvestatud õpetajate palgale lisaks ka teatud boonuseid või esitatud hoopiski keskmine palgatase. Lisaks ei arvesta ülevaade riigiti erinevat õpetajate töökoormust.
Õpetaja töötasu on Eestis oluliselt suurem kui välja toodud seadusandlik palga alammäär.
Näiteks samal 2008. aastal olid palgaalammäärad vastavalt noorempedagoogil 9516 krooni, pedagoogil 10 077 krooni, vanempedagoogil 11 517 krooni ning pedagoog-metoodikul 13 908 krooni. Neist arvestas OECD üksnes pedagoogi palga alammäära.

Eestlaste ostujõust

Eesti SKT elaniku kohta ostujõu standardi (PPS) järgi oli eelmisel aastal 64 protsenti Euroopa Liidu 27 liikmesriigi keskmisest, selgub Eurostati andmetest.
2008. aastal oli vastav näitaja Eestil 68 ning 2007. aastal 69 protsenti.
Eelmise aasta andmete põhjal paiknevad Eestist tagapool Poola (61 protsenti), Leedu (55), Läti (52), Rumeenia (46) ja Bulgaaria (44).
Kõige kõrgem oli SKT elaniku kohta Luksemburgis (271 protsenti ELi keskmisest), Hollandis (131) ja Iirimaal (127).
Rootsis oli vastav näitaja 118 ja Soomes 113 protsenti.http://www.e24.ee/?id=357840


Pole meil lootustki viie jõukama hulka jõudmiseks. Jätkame selle asemel madalamate redeliastmete hõivamist.

Arvestada tuleb ka sellega, et erinevus ostujõus on tegelikult veelgi suurem.

Sisemajanduse kogutoodangu ja elanike jagatis ei kajasta (elanike) ostuvõimet, sest sellesse arvestatakse ka välisriikide inimeste sissetulekud.

Ettevõtlus Eestis on viimase kümnendikuga rahvusvahelistunud. Kasvanud on ka välismaalaste omandis olevate ettevõtete kasumid, mida ei tohiks meie inimeste ostuvõimesse arvestada. Samas muidugi jäävad kajastama eestlaste poolt välismaal teenitavad kasumid, kuid need on sellega võrreldes tühised.
Rahvamajanduse kogutoodang võimaldaks ostuvõimet õiglasemalt hinnata.

Arvestada tuleks ka sellega, et lisaväärtusel ja lisaväärtusel on kvalitatiivne erinevus.

Üksikute sektorite ja ettevõtete arengul on mõru mek man. Need võivad ebasoovitavadki (nt elanike tervise arvel saavutatud kasv, avaliku halduse või riigikaitse kulutuste kasvatamisega saavutatud kasv jmt) olla, elanikke vaesemaks teha, ostuvõimet langetada.

Ka monopoolsete ettevõtete hinnasurve kasvatab küll kogutoodangut, kuid langetab elanike ostuvõimet.

Võimuhierarhia on teinud eestlastest kerjused. Põhiseaduse ees põlvitamata, jäämegi selleks. Rahvas tuleb ülendada kerjuse staatusest riigivõimu kõrgeimaks kandjaks, vastasel juhul jäämegi valesid otsuseid langetama.

Seadused soosivad prügiveofirmade diktaati

Uuest aastast kallineb paljude Eesti elanike jaoks prügiveo hind. Peapõhjus on lihtne – kui tänavu tuleb prügilasse ladestatava prügitonni eest maksta riigile saastetasu 188 krooni, siis alates 1. jaanuarist 2011 on saastetasu viiendiku võrra suurem ehk 14,38 eurot (225 krooni). Mõned omavalitsused on seadnud oma prügivedajale tingimuse, et teenindusperioodi jooksul hinda muuta ei tohi, ja seal on 2011-nda või isegi mõne järgmise aasta määr sisuliselt juba käigus. Sel juhul on prügivedajad püüdnud kõik võimalikud tegevuskulude tõusud lepingusse juba sisse arvestada. Saastetasu tõus on vägagi kindel, sest see on keskkonnatasude seadusesse 2015. aastani sisse kirjutatud. 2015. aastal on prügitonni saastetasu juba 29,84 eurot (467 krooni) ehk ligi 2,5 korda kõrgem kui praegu.
http://www.epl.ee/artikkel/589249


Eesti probleemiks on monopoolsust soosiv seaduskeskkond.
Prügikäitlemise kulud ei sõltu meil niivõrd prügi kogustest kuivõrd indlatsioonist, prügivedajate ja käitlejate kasumilikkusest.

Meil kehtib prügivedajate diktaat – olenemata sellest, kas jäätmeid vedamiseks jätkub või mitte, kas neid sorteeritakse või paigutatakse konteinerisse vahet tegemata, tuleb "vedajaile" obrokit tasuda.

Prügiveofirmade diktaadiga kaasnevad kogukonnale lisakulud, kasvavad prügikogused.
Õhu vedamise eest tasu nõudmine on jabur, mida võiks häbenemata esitada „lolluse“ nominendi tiitlile. Seda isegi siis kui arvestamata jätta sellest looduskeskkonnale tekitatud kahju.

Prügisorteerimise propageerimisel pole mõtet, kui puudub stiimul – kui ka tühja prügikasti juurde sõitmise eest tuleb tasuda. Prügiautode soetamise, vuramise ja jäätmete kasvu mõju keskkonnale ei polegi ühiskonnale nii tühine kui arvame.

Inimesed on erinevad. Erinevad on nende eelistused, harjumused ja kombed. Viimased väljenduvad ka prügitekitamises ja käitlemises.

Äravedamisele pühendumine ei täida peaeesmärki (looduskeskkonna eest hoolitsemine).

Prügiveofirmade diktaadi tõttu keskkonnakahjustus hoopiski suureneb, tekitatakse enam jäätmeid.

Selleks, et oleksin mõistetavam, avalikustan oma pere (3 liiget) suhted jäätmetega.
Elame ühepereelamus Kohila alevis. Harrastame prügi sorteerimist. Viimasel on oluline koht meie elukorralduses. Kauba valikul saab määravaks pakendi keskkonnasõbralikkus. Bioloogiliselt lagunevad jäätmed kuuluvad komposteerimisele, paberist jäätmed aga põletamisele. Taara ( mis ei kuulu korduvkasutusele) viime alevis asuvatesse kogumiskonteineritesse. Säästvast hoiakust on kujunenud meie eluviis. Just seetõttu koguneb meie prügikasti suhteliselt vähe olmeprügi. 240 liitri olmeprügi kogumine kvartalis nõuab meilt lausa elustiili muutmist – siiani on selleks kulunud 4 kuud.
Kohila valla prügikäitlemise otsus (tulenevalt EV seadustest) näitab, et meie pingutusi ei hinnata. Inimpsüühika reegleid arvestades tuleks prügikoguseid kasvatada.

Vallavalitsuse otsus kohustab prügiveo eest tasuma vähemalt korra kuus. Seda ka juhul kui jäätmeid ei tekki, või tekkib väga vähe. Seda, et jäätmekoguseid võiks vedada harvemini, ei tule aga kõne allagi.

Mõistetamatu, miks meie seadused kohustavad prügiveo vedajatele ja käitlejatele tasuma obrokit, millega kaasnevad veel ka probleemid prügimajanduses?

Prügivedajale tasumise kohustusest tulenevalt lõpetasid paljud sorteerimise, koguste kasvamisest ei hoolita. Nokk kinni, saba lahti, siis vastupidi. Jäätmete tekitamist soosib seadusepügal, mis kohustab inimesi tasuma obrokit prügiveoga tegelevatele firmadele.

Kaarel Tarand pole parim valik esindamiseks

Kaarel Tarand: „Mind huvitab otsuste langetamine vabaduse tingimuses. Kui keegi arvab, et mind tuleb juhtida ja ma pean kellegi käpiknukk olema, siis sellist koostööd pole ma võimeline kellegagi tegema“.
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=406200


Rahvasaadikud on sõltumatud – olenemata sellest kas kuulutakse erakonda või mitte. Sellest ka probleemid. Õiguste kõrvale tuleks teha koht ka vastutusele.

EER debüüt riigikogus on halvim näide, mida demokraatia kontekstis võiksin tuua.

Kaarel Tarand jätkab sama liini. Igatahes paistab ta (vaid ise) teadvat, mida tuleb teha.

Tegemist on esindamiseks ebasobiliku natuuriga. Kinnitab seda ka ebademokraatlik nipp, millega talle positsioon EER nimekirja hierarhias tagatakse.

Ajalehe toimetajana võib ta mulle meeldida, kuid poliitikuna mitte.

Poliitikute roll ühiskonnas peaks seisnema elanike arutelule innustamises, nende seisukohtade fikseerimises ja pingerea moodustamises ning seejärel otsuste langetamises.

Seadustest tulenev saadikute sõltumatus ei tulenenud väikesele grupile eelistuste andmisest, vaid ühisseisukohtade kehtestamise hõlbustamisest.

Riigikogus langetatavate otsuste ja ühiskondliku kokkuleppe vahele peaks saama võrdusmärgi panna.

Esindama peaksid need, kes lahendustes ei orienteeru, kuid on kodus demokraatias.

Madalate töötasude peakangelaseks on pisiriiklik gigantomaania

Tööjõu välisriikidesse liikumise põhjuseks tuuakse peamiselt siinseid madalaid töötasusid. Nende põhjustajateks peetakse aga ekslikult ettevõtjate saamatust ja kasuahnust.

Kas see ka nii on?

Ettevõtjate kasuahnuse oreooli kummutavad majandustulemused, mille järgi moodustas kõikide ettevõtete kasumite kogusumma müügikäibest vaid 1 %. 31 188 ettevõtet lõpetas majandusaasta kahjumiga. Arvestada tuleb ka sellega, et majandusaruannetes kajastatakse kasum arvestuslikult. Tegemist ei ole kassapõhise tulemiga.

Üksikute ettevõtete edu ei anna põhjust optimismiks. Tõeline majanduskasv avaldub mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete tulemustes. Seda tunnetavad ka ühiskonnaliikmed.

Madalate töötasude peakangelaseks on pisiriiklik gigantomaania, mis ahvatleb suurriikidele taskukohaseid funktsioone Eesti avalikule sektorile delegeerima.
13 ministeeriumist, 25 ametist, loendamatust arvust ametkonnast ja allasutusest, kulukast ning tegelikult isegi rahva mandaadita riigikogust koos oma erisoodustuse mehhanismiga, suurearvulisest ja mittevajalikust kohalike omavalitsuste võrgustikust koosnevast avalikust sektorist on saanud oht meie riiklikule jätkusuutlikkusele.
Rohkearvuline ja ebaefektiivselt toimiv ametnike ja „esindajate“ võrgustik on liiga raske kandam meie õblukesele erasektorile.
Võiksime lõpetada üle varju hüppamise üritamise, pühenduda hoopiski väikeriigile taskukohasema haldusstruktuuri loomisele. Elanikele võiks vähem, kuid kvaliteetsemat avalikku teenust.
Oleme eelistanud kvantiteeti kvaliteedile. Kinnitab seda kas või see, et ebaõnnestumiste põhjustena näeme vaid ressursside puudust. Väited, et liiklusõnnetuste suurenemise tingib ebapiisav politseinike arv, või et ravijärjekordade pikkuse tingib raha ja meditsiinitöötajate nappus, ei pea paika.
Pealiskaudsus tegematajätmistele põhjuste otsimises uinutab, jättes varju saamatuse osa korraldamises.

Avaliku sektori madal efektiivsus on halvanud Eesti majanduse konkurentsivõime.

Väiksust arvestades võiksime olla majandusühenduses esirinnas, oleme aga paljudes näitajates punased laternad.

Elame riigis, kus töökohti mõõdetakse 500,000 ringis. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame üksikuid tunde. Sellise riigi haldamine ei saa keeruline olla.

Soodsa majanduskeskkonna eelduseks on efektiivne avalik sektor.
John Strider Coleman on öelnud: „On tarvis meeles pidada, et mida valitsus annab, peab ta enne ära võtma.“
Meil poleks tarvis kõike pakutut ihaldada.

Riikluse vundamendiks on ettevõtlus. Avalik sektor on pealisehituseks. Oleme pealisehituse ehitamisega üle pingutanud, pole arvestanud alustalade kandevõimega.
Mõrad riigi vundamendis vajavad tugevdamist – kulutuste vähendamine ebaefektiivselt toimivas avalikus sektoris pole võimalus, vaid paratamatus. Mida kauem me ühiskonnakorralduse reformimisega viivitame, seda valusamalt see toimub.

Reaalpalgad ei saa kasvada

Peaminister Andrus Ansipi sõnul on majandus tõusule pööranud ja see omakorda viib välja palgakasvule ning kasvavate eelarvetuludeni. http://www.ap3.ee/article/2010/11/24/ansip-majanduskasv-poordub-palgakasvuks



Kasvu mõõdetakse alati millegi suhtes. Liikumissuuna määrab ka taust, mitte üksnes jalgade või rataste liikumine. Vastupidises suunas liikuval eskalaatoril kõndides võib ümbritseva keskkonna suhtes ka vastupidises suunas liikuda.

Sama lugu on ka majanduskasvuga.

CIA faktiraamatu järgi langes Eesti majandus eelmisel aastal 13,7%. CIA analüüsis 215 maailma riiki ning nende seas saavutasime peaaegu 14%-lise majanduslangusega 210. koha.

2010. aasta III kvartalis kasvas (esialgsetel andmetel) Eesti sisemajanduse koguprodukt (SKP) eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes 4,7%.
Inflatsiooni kajastav (THI )tarbijahinnaindeks kasvas oktoobris varasema kuuga 0,6%, aastaga võrreldes 4,7%.

Inflatsioon ei jää majanduskasvu näitajast maha.

Kas majandus siis ikka kasvab?

Inflatsiooni tingimustes majanduskasv ei võrdu reaalkasvuga. Varasemaga sarnase tooteühikulise müügikäibe juures teenitakse küll suuremat müügitulu, kuid tehakse ka enam kulutusi – ostuhinnad on ju tõusnud.

Oodatud muudatuste eelduseks tööturul on nn ühikuline majanduskasv (reaalkasv).

Hindade tõstmise viljad ei pruugigi nii magusad olla, kui nad esmapilgul paistavad. Majanduskasvu näitajas tuleks arvestada ka „liikuva eskalaatori“ efektiga, hinnata kahekohalise majanduslanguse ja inflatsiooni kontekstis.

Palgakasvu eelduseks on reaalkasv.

Inflatsiooni võimendus täidab küll riigikassat, kuid takistab olulisemate eesmärkide (tööturu korrastamine, elanike sissetulekute kasv) saavutamist.

Makromajanduses toimuvatele tendentsidele tuginedes paigutan peaministri palkade kasvu väite „viie jõukama riigi hulka jõudmise“ rubriiki. Tegemist on valimiseelse soovunelmaga, millel puudub objektiivsusel põhinev põhjendus. Mingis sektoris võivad ju palgad isegi tõusta, kuid tervikuna pole see võimalik.

Eesti fiskaal- ja rahanduspoliitilisi otsuseid arvestades peavad reaalpalgad ka edaspidi langema.

Poliitiline kultuur vajab kaasajastamist

Ühiskonnas langetatavate otsuste ja ühiskondliku kokkuleppe vahele peaks saama võrdusmärgi panna. Selleks tuleks aga muuta rõhuasetusi poliitilises kultuuris.

Poliitikute roll peaks seisnema elanike aruteludele innustamises, nende seisukohtade fikseerimises ja pingerea moodustamises ning alles seejärel otsustusnuppudele vajutamises.

Eesti poliitiline kultuur on kaugel mainitust.

Poliitikute iseotsustamine ei vasta ühiskonnaliikmete ootustele. Otsustusprotsessi tuleks lisada ühiskondliku kokkuleppe elemente.

Seadused ei toimi nii nagu vaja, sest need on kildkonna poolt peale surutud. Elanikele on need sageli mõistetamatud, milles esineb vastuolulisust. Ühiskonnas toimivaid reegleid peaksid üheselt mõistetavad ja enamusele vastuvõetavad olema.

Valitute tahtest ei tohiks piisata ühiskonnakorraldust puudutavate reeglite kehtestamiseks.

Poliitiline kultuur vajaks kaasajastamist. Vägivaldsus ühiskonnakorralduse regulatsioonis tuleks asendada demokraatlikuma lähenemisega.

Valimissüsteemi muutmata mainitud ootused jäävadki soovunelmaks. Kehtiva süsteemiga nuppude juurde pääsenutele on arvatavasti selline kultuuritus meelt mööda - võimaldab see ju tähtsana tunda, tagab olematu vastutuse juures mõnusa äraelamise.

Valimissüsteemi muutmiseks tuleks seekordsetel valimistel toetada üksikkandidaate. Nemad tunduvad ühiskonnas ainukeseks valimissüsteemi muutuste katalüsaatoriks olevat.

EP valimistel saatis üksikkandidaate edu - 6 isikut kogus (11 valimisnimekirja kõrval) üle 30% häältest. Nende edu tõi kaasa muudatusi valimissüsteemis – parteidele meelepärased kinnised nimekirjad asendusid avatutega. Valija tahteavaldus võttis teise mõõtme. Üksnes saavutatu nimel tasus toetada üksikkandidaate.

Muutused poliitilises kultuuris on paratamatud, vastasel juhul pole ka erakondade ilusatel valimisloosungitel mõtet – need pole usutavad. Poliitiline kultuur vajaks kaasajastamist. Selleks tuleks erakondadele koht kätte näidata, vastasel juhul jääbki diktatuur Eestis süvenema.

Erakonnad alustasid üksikkandidaatide tümitamist

Ivo Rull: Üksikkandidaadid ei saa parlamendis midagi tehtud
Minu meelest on enda üksinda valimistel ülesseadmise fakt juba iseenesest märk kandidaadi madalast koostöövõimest. Viimast omadust aga loetakse poliitikas nagu sportmängudeski väga oluliseks. Võib ju küll uljalt jaurata, et ka üks on võitlusväljal sõdur, aga mistahes võistkondlikul spordialal ei suuda üksinda mängiv staar alistada keskpärast meeskonda.

Ja kas Indrek Tarand on nüüdseks europarlamendis oldud poolteiste aasta jooksul paistnud silma mingisuguse poliitilise initsiatiiviga? Ei ole ta pääsenud isegi mitte oma fraktsiooni nimel sõna võtma, rääkimata resolutsiooni algatamisest või mõne arvamuse koostamisest.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/ivo-rull-uksikkandidaadid-ei-saa-parlamendis-midagi-tehtud.d?id=35235659


Üksikkandidaatide „alahindamisega“ teenib Ivo Rull oma leiba – müüb erakondadele PR teenust. Sellest siis ka tema üheülbaline lähenemine.

Üksikkandidaatide kandideerimisega ja toetamisega näidatakse umbusaldust tahtega manipuleeritavale valimissüsteemile.

Väide, et parteisõduritest komplekteeritud saadikud orienteeruvad poliitilistes nüanssides paremini on ekslik. Riigikogus vormistatakse otsuseid, langetatakse neid mujal. Esinduskoja koosseis tuleks „noogutajatest“ muuta isiksustest koosnevaks koosluseks. Selekteerimise põhimõtetes tuleks hädasti teha muutusi.

EP valimised kinnitasid, et üksikkandidaatide edu korral võib loota muutustele valimissüsteemis.
EP valimistel saatis edu üksikkandidaate - 6 kandideerijat kogusid (11 valimisnimekirja kõrval) üle 30% häältest. Nende edu tõi kaasa muudatusi valimissüsteemis – parteidele meelepärased kinnised nimekirjad asendusid avatutega. Valija tahteavaldus võttis teise mõõtme.
Üksnes saavutatu nimel tasus toetada üksikkandidaate.

Nõustun Rein Polli väitega, et Indrek Tarandi parlamentaarsusest laias laastul Eestile kasu ei kaasne. Vastupidist ei saa aga väita ka erakondade saadikute panuse kohta.

Üksikkandidaatidel on oluline roll poliitilisel maastikul – olla valimissüsteemi kaasajastamise katalüsaatoriks.

Miks tõusevad tippu halvimad?

Kollektivistliku ühiskonna liidri ideaaliks on hierarhiline ühiskond. Küsimus ei ole mitte selles, mida soovib enamus, vaid selles, mida soovib suurem üksmeelne grupp. Sellepärast ongi oluline, kes on kollektiivi (grupi) looja ja kes seda kontrollib.

Hayek toob oma teoses „Tee orjusesse“ välja kolm põhjust, miks võrdlemisi homogeensete vaadetega arvukas ja tugev grupp ei moodustu tõenäoliselt mitte iga ühiskonna parimatest, vaid pigem halvimatest elementidest.

Esimesena mainib Hayek ära haridus- ja intelligentsustaseme olulisuse. Mida kõrgem on inimeste haridus- ja intelligentsustase, seda suurem on nende vaadete erinevus elule ja seda väiksema tõenäosusega on nad võimelised saavutama kokkuleppeid mingi kindla väärtusastmestiku osas. Selleks, et leida suurt ühetaolisust ja vaadete sarnasust tuleb paratamatult laskuda madalamate moraali- ja intellektuaalsete standardite tasemele.

Teisena toob Hayek esile kuulekuse ja lihtsameelsuse. Nimelt eelistavad kollektivistid piisavalt lihtsameelseid ja kuulekaid liikmeid, kelle ebamääraseid ja väljaarendamatuid ideid on võimalik kergesti mõjutada. Diktaatorliku mõjuvõimu tugevdamiseks piisab ainult nende lihtsameelsete inimeste oma usku pööramisest.

Kolmandaks, ja kõige tähtsamaks põhjuseks miks tõusevad tippu halvimad, nimetab Hayek negatiivset valikupõhimõtet. Kokkulepet on lihtsam saavutada ühise vaenlase vihkamises, rikkamate kadestamises, kui positiivse tegevuskavaga. „Kontrast „meie“ ja „nende“ vahel ja ühine võitlus mittekuuluvate vastu näib olevat igasuguse inimese ühistegevuseks siduva tihke grupi kreedo oluline osa,“ üleb Hayek.

NSVL lagunemise ajal seisime kõik ühiselt baltiketis. Milline jõud ja tahe peitus inimestes. Meil oli ühine vaenlane. Tänapäeval on võimatu neid inimesi enam välja saada ilma ühise vaenlase leidmiseta või selle loomiseta.

F. Hayek põhjendab oma raamatus „Tee orjusesse“, miks leiavad toetust ühiskonna halvimad pojad.
Suuremat hulka inimesi on võimalik kokku ajada ühise nägemuse ajel. Ühtset nägemust on vaimult piiratumate hulgas tunduvalt lihtsam tekitada, kui intelligentsemate inimeste hulgas. Seetõttu ongi oodatud poliitilistesse erakondadesse vähemvõimekad kodanikud, kes näevad vaid seda, mida neile näidatakse. Ideoloogiaga on siin väga vähe tegemist.

Üksikkandidaadi avaldus

Riigikogu koosseisu uuendamise aeg aina läheneb. Leian ennast sagedamini kandideerimisest mõtlemast.

Kandideerin esinduskotta mitte sooja koha himurusest, vaid pettumusest poliitilises kultuuris.

Erakond Eestimaa Rohelised liikmena ei soovi kandideerida erakonna nimekirjas. Olen väga pettunud riigikogulastest kaaslaste viljeletavas otsustamiskultuuris. Nad ei jää grammigi alla teiste „ülbusele“ ja enesekesksusele. Minu arusaam esindamisest ei vasta sellistele standarditele.

Ma teadvustan, et üksikkandidaatidele on seatud valituks osutumiseks karisid, kuid need ei tohiks takistuseks saada. Kandideerimise tingimuseks seatud kautsjon (8700 kr) tuleb paratamatult isiklikest säästudest tasuda. Lihtne ei ole valijateni seisukohtade ja põhimõtete viimine. Erinevalt erakonna nimekirjas kandideerimisest, tuleb ületada ka 5 protsendiline valimiskünnis.

Riigikogusse pääsedes seisaksin aga esmajoones sissetulekuta ja väikese sissetulekuga inimeste käekäigu eest. Töötutel, puuetega inimestel, vanuritel ja teistel vähekindlustatud gruppidel ju esindatus riiklikul tasemel puudub. Vähemalt ei kajastu see otsustes.

Rahvasaadikuna seaksin eesmärgiks Eesti sotsiaalse turvalisuse poolest EL keskmiste hulka viimise. Oleme ju selles ühenduse häbipostiks. Kui EL keskmine sotsiaalkulutuste osakaal sisemajanduse koguproduktist moodustas 26,9%, siis Eestis oli see ainult 12,4% (2006.a, Eurostat). Sisemajanduse koguprodukti kasinusest ( kvalitatiivsest ja kvantitatiivsest) ei tasu aga rääkidagi.

Saadikuna ei aktsepteeriks ma praeguseid proportsionaalselt kõrgeid saadikute sissetulekuid. Kuude pikkune kõrgesti tasustatud puhkus, proportsionaalselt kõrge sissetulek ja muud ühiskonnaliikmete õiglustunnet riivavad hüvised vajavad kaasajastamist. Valituid peab saama nuppude vajutamiselt tagasi kutsuda.

Poliitilise eliidi väärtushinnangud on teinud paljudest kerjused. Nõudlus makaronidest ja nisujahust koosnevate abipakettide järgi kinnitab, et rõhuasetusi muutmata olukord ei paranegi.

Statistiliste arvudega manipuleerimisele eelistan sisusse süüvimist, abstraktsetest näitajatest vooruste otsimist ei pea põhjendatuks. Riigipiruka küpsetamise protsessi saab mõistlikumaks muuta, tulemit arukamalt viiludeks lõigata.

Eesti ühiskonnakorraldus on kriisis – lubamatult palju on toimetulekuraskuses inimesi, ebaõiglusest ja ressursside (sh inimressurss) laristamisest on saanud tava.

Riigi halustruktuuri ülalpidamine ei ole enam tasku kohane. Riigi korraldust tuleb efektiivsemaks muuta. Maksulaekumise üle kurtmine pole põhjendatud, probleemid tulenevad ebavajalikest kulutustest. Muudatusi haldusstruktuuris tegemata puudub riigitulu kasvatamisel mõte - tulemuseks saame veelgi ebaefektiivsema riigikorralduse.

Eesti väiksust arvestades võiksime teistele eeskujuks olla. Hoiame aga paljude indikaatorite osas punaseid laternaid, tegemistes oleme paindumatud ja jäigad. Elame riigis, kus on alla 600,000 palgasaaja. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame vaid tunde. Sellise riigi haldamine ei ole keeruline. Teeme selle ise selliseks.

Riigi vahendeid saab säästa glamuurile tehtavate kulutuste vähendamisega. Nägusate esindushoonetele tehtavad kulutused vajaksid kärpimist, sõiduvahendite kasutamine piiramist. Reisimiskulud, valitute kaaskonna (loendamatu arv nõunikke ja abilisi) ülalpidamiskulud ja muud elanike heaolule ebaolulised kulutused kärpimist. Suurriikliku mentaliteediga ei saa väike kogukond edule loota. Riigi haldusstruktuur vajaks auditeerimist, efektiivsemaks muutmist.

Elame ühiskonnas, kus ministri positsiooni (hüvitise poolest) hinnatakse pensionäri staatusest 20 korda kõrgemaks. Riigikogulase ja tavakodaniku miinimumpalga suhtega tagatakse liidriroll Euroopa Liidu sõbralikus peres. Ühiskonnaliikmete näljapajuki tingimustes, naudib poliitiline eliit hüvede küllust.

Valimissüsteem vajaks valijakesksemaks muutmist. Rahvas tuleb deklaratiivsest staatusest kõrgeimaks võimukandjaks ülendada. Vastasel juhul jäämegi valesid otsuseid langetama, ühenduse rahasid himustama. Valimisloosungitega ja programmiliste tõdedega hämamisel aga ei tulegi lõppu.

Valituks osutumisel pühendun mainitud seisukohtade kaitsmisele, realiseerimisele ja rahva teenimisele. Kavatsen seda kõike teha tões ja aususes, isiklikke huvisid ohverdades.

Kavalus nõuab annet

Tänases Vikerraadio saates "Rahva teenrid" arutleti Erakonna Eestimaa Rohelised lubaduse üle, et nende nimekirjas kandideerivatele ja riigikogusse valituks osutuvatele inimestele ei sunnita erakonna tagatoa seisukohti peale ja leiti, et kuigi see on rohelistele vajalik päästeaktsioon, ei pruugi see tuntud inimestele piisav stiimul olla.
Me ju teame milline on roheliste populaarsus - künnist nad ei ületaks. Ja need inimesed, kes ennast kasvõi lõdvalt rohelistega seovad, nad pruugivad oma šansid valimistel hoopis maha mängida," tõdes Peeter Kaldre ja viitas valijate käitumisele, et kui inimesed näevad, et erakond künnist ei ületa, siis nende inimeste poolt ka ei hääletata.http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/rahva-teenrid-miks-peaks-keegi-tahtma-roheliste-nimekirjas-kandideerida.d?id=34971093


Valijad ei ole rumalad, et mitte tajuda agooniast tulenevat erakonnaväliste kandidaatide kaasamise aktsiooni. Erakonna usaldamatus on tingitud üksikutest inimestest, mitte liikmete tundmatusest või ideoloogiast.

Erakonnaväliste kandidaatide kaasamise aktsioon oleks usutav vaid siis, kui fraktsioonijuhid taanduksid valimisnimekirja lõppu, etteotsa ei üritaks sokutada ka oma sugulasi ega lähedasi.

Vastasel juhul jääb valimiskünnis ületamata. Sellistes tingimustes ei koguks isegi Andrus Ansip ega Edgar Savisaar eriti palju hääli.

Valijad näevad EERis lambakarja, kes juhtoina iga liigutusele määgivad. See ongi usaldamatuse tinginud. Juhtoinale on nende arvates kõik lubatud – olgu siis tegemist suva järgi liikmeid erakonnast välja arvamine või siis riigieelarvest miljonite suunamine.

EER vähene usaldamatus ei tulene liikmete tundmatuses, vaid juhtoinaste heas tuntuses.

Olen ka varem kinnitanud, et EER liikmete potentsiaal on väga kõrge, mis ei jää üldsegi alla teistele erakondadele. Probleem seisneb juhtoinastes, kes „lambakarjas“ segadust tekitavad.

Erakonnaväliste kandidaatide kaasamise eest hääletajad volikogus läksid lihtsamat teed – selle asemel, et erakonnas kord majja lüüa „määgiti“ kaasa.

Astmeliseks muutmisega ei tohiks maksulaekumine kasvada

Sotsiaaldemokraatliku erakonna ettepanek on maksustada tuluosa kuni 1000 euroni kuus jätkuvalt praeguse 21-protsendise määraga ja seda ületav tuluosa 26 protsendiga, ütles erakonna kommunikatsioonijuht Kirsti Ruul.
Keskerakonna juunis algatatud seadusemuudatus, mis teisipäeval koalitsiooniparteide häältega edasisest riigikogu menetlusest välja jäi, näeb ette kolme tulumaksuastet. Aastas 70 000-250 000 kroonist sissetulekut (ehk kuus keskmiselt 5833-20 833 kroonist tulu) võiks Keskerakonna nägemuses maksustada 26-protsendise määraga, sellest vahemikust madalamat tulu 18 protsendi ning kõrgemat 33 protsendiga.
Toetust astmelisele tulumaksule on väljendanud ka EAKL. Selle juhatuse esimehe Harri Taliga sõnul võiks näiteks kuus 10 000-25 000 krooni teenijate reaalne tulumaksukoormus (st tulumaksuks minev tuluosa tulumaksuvaba miinimumi arvestades) jääda enam vähem samaks, sellest vahemikust vähem teenijate tulumaksukoormus võiks väheneda ligi 5 protsendini ning rohkem teenijate tulumaksukoormus tõusta 40 protsendi lähedale.http://www.e24.ee/?id=340326



Kolmest ettepanekust KE oma toob kaasa maksukoormuse kasvu. 100% selles muidugi kindel ei ole, kuna puuduvad andmed elanike sissetulekute kohta. Mitmeti tõlgendatav on ka „tulu“. Seda võib käsitleda nii neto kui ka brutotuluna.

SDE ja EAKL ettepanekud tunduvad põhjendatumad.

Astmelist tulumaksu ei tohiks käsitleda riigi maksutulu kasvatamise kontekstis, vaid sotsiaalsest vajadusest. On ju sotsiaalsed tagatised Eestis teistest ühiskondadest kordades kesisemad. Kerjamisest on tehtud lausa tava.

Eelistaksin 3-4 astmega tulumaksu maksustamist. 4 oleks parem, kuid siis võib süsteem muutuda mõistetamatuks, haldamine aga keerulisemaks.
Tõstaksin tulumaksu vabastuse 6000 kr lähedale, järgneva osa (nt kuni 12000) tasustaksin praegusest madalama määraga, ülejäänu tuletatud protsendiga, mis võimaldaks mainitud maksulaekumist mõnevõrra langetada. Arvestada tuleks ju sissetulekute kasvuga, mille tulemusel maksulaekumised hakkavad varasemaga võrreldes kiiremas tempos kasvama. Vastasel juhul Eesti niigi kõrge maksukoormus (varjatud maksudega arvestades) hakata jälle kiiresti kasvama. Maksumuudatuste tulemusi tuleb käsitleda pikemas perspektiivis (vähemalt 10 aastases kontekstis), muidu jäämegi parandusi tegema.

Üksikisiku tulumaks moodustab riigieelarvest ja maksulaekumistest tühise osa, selle mõningane vähendamisega ei tohiks erilisi probleeme kaasneda. Nimetatud maksu osa moodustab prognoositavast eelarvest ja maksutulust vastavalt 3,8 % ja 5,1%.

Seega ei tohiks üksikisiku tulumaksu esialgne vähenemine erilist mõju eelarve täitumisele negatiivset mõju avaldada. Küll parandab see sisetarbimise kasvu mõjul teisi maksulaekumisi.

Astmelise tulumaksu kehtestamisel pelgan kõige enam seda, sellega kaasneb maksukoormuse kasv. Senise proportsionaalse tulumaksulaekumise konverteerimisega see aga paratamatult kasvab.

Piinlik kaaslase avalduse pärast

Ma ei usu, et selline „pildil“ püsimine erakonna toetajate arvu kasvatab.
Minu arvates ei tohiks ikka üks ja sama kõikidel teemadel sõna võtta, valijaid hingeliselt traumeerida.
Avalikkusele tuleks esitada ühisseisukohti, mitte isiklikke luulusid. Vähemalt võiks selline tingimus kehtida erakondadega seostatavate võtmeisikute avalduste kohta.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/strandberg-maksud-pole-muud-kui-kombain.d?id=34771099&com=1

Riigikogu roheliste fraktsiooni liige Marek Strandberg leiab, et maksusüsteemile pööratakse liigset tähelepanu ning madalad maksud ei edenda majandust karvavõrd rohkem kui arvatakse, et kõrged maksud pidurdavad.Mis jutt see selline on, millel väide põhineb? Maksusüsteemi mõju arengutele on väga oluline – tegemist on olulisima faktoriga.


Põllumajanduses peetakse söödavast või realiseeritavast saagist olulisemaks seemne kogumist ja säilitamist. Seemet hoitakse erilise hoolega, vaatamata isegi kesisele saagile. Seemne kvaliteedist sõltub ju edaspidine saagikus. Sama kehtib ka riigieelarve tulude kohta.

Riik aga korjab maksudena üha enam „seemet“ ära ja pistab selle "asendamatu avaliku teenuse“ varjus nahka.

Maksukoormuse tõstmine, mida EER Riigikogufraktsioon innukalt harrastas, võimaldas ühiskonna jõukuse kasvuks vajaliku seemne ära söömist.

Maksulaekumise kasvatamise ponnistused ei ole tulemuslikud lisaväärtusseemne (rahamassi) vähendamise tingimustes. Ühe maksu muutmine mõjutab teiste maksude laekumist. Näiteks aktsiiside suurendamine vähendab muu hulgas sotsiaalmaksu, tulumaksu ja käibemaksu laekumist.

Maksude tõstmine kahekohalise arvuga mõõdetavas majanduslanguses kasvatab töötust. Seda ei kompenseeri isegi summade efektiivsem ümberjagamine. Tööjõumaksud moodustavad aga ligi poole riigieelarve maksutulust.

Riigitulusid saab kasvatada üksnes lisaväärtusseemne koguse suurendamine, milleks tuleks maksukoormuse tõstmise asemel seda langetada.

Ettevõtete finantsaruanded ja statistika kajastavad nn arvestuslikku ehk tekkepõhist kasumit. Rahavood aga võivad isegi kasumliku tegevuse puhul olla negatiivsed. Kasumit teenides võidakse koguni pankrotistuda.
2009. aastal tõusis pankrottide arv kümnendi kõrgeimale tasemele. Kuulutati välja 1055 äriühingu maksejõuetus.
Kahjumiga lõpetas oma majandustegevuse 31 188 ettevõtet, kahjumiga ettevõtete arv kasvas aastaga ligi 15,3 protsenti.

Kahjumiga majandavate äriühingute arv on tänini veel kõrge. Hindade tõstmise ootusele järgneb vastupidine tulem – müügikogused eriti ei kasva, need pigem langevad. Töökohtade tekke eelduseks on aga jõuline koguseline kogutoodangu kasv. Hinnatõusust saavutatud kasv seda ei soosi.

Ettevõtete majandamine peab olema kasumlik, et püsida konkurentsis. Investeerimiseks tuleb toota ressursse.

Marek Strandbergi lähenemine maksustamisele kinnitab tema võhiklikkust teemas.

Kahju, et valimissüsteem võimaldab sellise lähenemisega inimestel esinduskojas nuppudele vajutamist.

Eelistan uut erakonda

Ma väga loodan, et riigikoguvalimised toovad mõne uue erakonna sünni.

Uut lähenemist oleks poliitikasse hädasti vaja.

Panustasin kunagi EER loomisesse. Osalusdemokraatia innustas erakonda toetama. Tänaseks on kunagistest lubadustest järgi vaid ahelvare.

Kohati juba tundub et EERist on saanud autoritaarseim ja egoistlikum erakond Eestis. Rahulolu leian vaid sellest, et tegemist on marginaalse erakonnaga.

Ma ei välista muidugi, et tegemist on isikutüübist tuleneva maksimalismiga. Lohutust sellest aga ei leia.

2011. aasta valimistel toetan aga kindlasti üldsuse huvide eest seismise korral vaid uue erakonna esindajaid. Sellise lähenemisega ei tohiks erakonnal riigikogusse esindust saada keeruline.

Uue erakonna registreerimise eelduseks on 1000 liikme olemasolu.

Ma ei tahaks uskuda, et selle moodustamine jääks nõutava hulga inimese kaasamise raskuste taha. Tuumiku kokku saamine võib küll parajaks pähkliks osutuda, kuid edasine läheks juba libedalt, sest jagatuna liikmete kaasamine ei tohiks ületamatu raskus olla.

Küll võib probleemiks saada elanike usalduse võitmine, kuna varasemalt loodud erakonnad on lubanud ühte, kuid talitanud teisiti – eesmärgiks on seatud vaid väikese grupi ihaldatavatele positsioonidele mehkeldamine.

USA prioriteediks on elanike käekäik

USA Föderaalreserv teatas, et paiskab riigi majanduse elavdamiseks turule täiendavalt 600 miljardit dollarit (668 triljonit Eesti krooni)
Kuni järgmise aasta juunini suunatakse riigi majandusse iga kuu 75 miljardit dollarit, mis on pisut enam, kui eksperdid ootasid, vahendas BBC.

Ühendriikide majandus kasvas käesoleva aasta juulist kuni septembrini kaks protsenti, millest ei piisa kõrge tööpuuduse vähendamiseks.http://uudised.err.ee/index.php?06218696


Eesti majandusspetsialistid lähenevad probleemile oma pisikese mätta otsast. Nende arvates on tegemist vale otsusega.

Üdini halbu asju ei ole olemas. Igal halval on ka positiivseid külgi. Kõik oleneb eelkõige sellest, kust küljest asjale läheneda.

Imelik tundub olevat see, et me ei suuda oma tillukeses Eestiski elanike huvidest lähtuvalt ühiskonnakorraldust korraldada, samas oleme varmad suuremaid vendi õpetama.

USA prioriteediks on elanike heakäik. Selle tagamiseks ei peljata isegi teistele tünga tegemist. Pooldan sellist suhtumist. Milleks siis muidu riiklust vaja.

Tunnistan, et taunin Eesti poliitikute pedantsust ja elanike käekäigu ohverdamist.

Võlg vajab tasumist. Aga just sellest lähtubki USA. USD kurss võib ju langeda, ega siis kaupade hinnad nende turgudel samavõrra ei tõuse. Need tõusevad, kuid kordades vähem.

Tahame me seda või ei taha, kuid panustame kõik USDde juurde trükkimise korral USA välisvõla kustutamisesse ja nende heakäiku.

Igati mõistlik tegu see rahatähtede juurdetrükkimine. Seda muidugi USA kogukonna seisukohtadest vaadates.

Miks ma pooldan astmelist tulumaksu

KE astmelise tulimaksu ideed materdatakse igast kandist, kohati juba tundub, et selle pooldajaid võrdsustatakse riigi reeturitega.

Maksud ei saa olla eesmärgiks omaette. Need on vaid vahendiks.
Eelistaksin ise enne maksuteema juurde asumist jõuda selgusele riigi korralduse küsimustes.

Praegune halustruktuur käib eestlastest kogukonnale üle jõu.

Tuleb hakata tunnistama, et riigi korraldus on põhjendamatult ebaefektiivne.

Riigitulu kasvatamise ponnistustel puudub mõte. Tulemuseks saame veelgi ebaefektiivsema riigikorralduse.

Eesti ühiskonnakorraldus on väga suures kriisis – lubamatult palju on toimetulekuraskuses olevaid inimesi, ebaõiglusest ja ressursside (sh inimressurss) laristamisest on saanud tava.

Vaatamata isegi mõningastele positiivsetele tendentsidele, olukord liigub vastupiduses suunas. Tegelikkusest puudub aga selge ülevaade – isegi kodumaalt lahkunute arvudega manipuleeritakse.

Halduskorralduses radikaalseid muudatusi tegemata pooldan ma astmelist tulumaksu, kuid seda üksnes tingimusel, et maksukoormus tervikuna ei kasva.
Pooldan astmelist tulumaksu isegi vaatamata sellele, et see toob kaasa mainitud maksu haldamiskulude kasvu.

Lohutust leian aga näljapajukil olevate lurri toitvamaks muutusest. Toimetulekuraskustes olevate inimeste arv on meil ikka lubamatult kõrge.

Me kõik peaksime saama elada omas kodus

Juba iidsetel aegadel kasutati maad jõukuse mõõdupuuna. Territooriumi suuruse järgi hinnati selle omaniku füüsilist ja vaimset võimekust.

Arvatavasti seetõttu ongi maa olnud paljude rahvaste omavahelise tüli peapõhjustaja. Selle nimel on peetud sõdu inimese eksistentsi algusaastatest alates. Territooriumi suurus on riigi mõjuvõimu demonstreerimise vahend ka tänapäeval - sellega määratakse oma positsioon teiste riikide hulgas.

See on üks põhjustest, miks näiteks Jaapan ja Venemaa ei suuda kuidagi kokku leppida kolmandiku Eesti territooriumi suuruse pindalaga vulkaaniliste Kuriilide kuuluvuse osas.

Samadel põhjustel ei tunnista Venemaa Tartu rahulepingut. Suurriigile olematute mõõtmetega maa-ala väärtus ületab isegi heanaaberlikest suhetest saadava kasu.
Mõned ühiskonnad polegi märganud, et sajandite jooksul on vähenenud maa osatähtsus lisaväärtuse ahelas, sellest on kujunenud igaühele kättesaadav ja eksistentsiks oluline asi.

Ka eluaset ei ole võimalik käsitleda maata, olenemata sellest, kas tegemist on suurlinna ostetud korteri või looduskaunisse kohta ehitatud individuaalelamuga.

Vaatamata mõõtmete erinevustele, ei pruugi nende all olevate maatükkide turuväärtused oluliselt erineda. Näiteks Tallinna linn nõustus aastaid tagasi tasuma Harju tänava äärse kinnistu iga ruutmeetri eest sellist hinda, millest oleks piisanud individuaalelamu püstitamiseks vajaliku maatüki soetamiseks mujal.
Tehing Harju tänava kinnistuga on näide sellest, et maa võib olla jõukuse näitaja - maad müües on nii mõnelgi juhul võimalik teenida netotulu. Selliseid müüjatele soodsaid tehinguid võimaldasid teha meie arengustaadiumis olev majanduskeskkond ja erastamisprotsessi käigus kujunenud kinnisvarahindade hälbed. Toodud näide on aga pigem erand kui reegel.

Eluaseme alune maa ei näita tänapäeval enam kellegi varakust. Tegemist ei ole aktivaga, millel on lisaväärtust taotlev eesmärk. Maa omamine ja selle hooldamine on omanikule ressursimahukas ning selle mõju tüki väärtusele ei tohiks kindlasti unustada. Pealegi tasutakse maa soetamiseks ja selle arendamiseks tehtud kulutustelt riigile nagunii makse (sotsiaalmaks, tulumaks, käibemaks).

Maa turuväärtuse arvutamine on subjektiivne, see ei kajasta selle omaniku varakust ega maksevõimet. Mida suuremaid investeeringuid maaomanik oma valdusesse teeb, seda suuremaks muutub selle turuväärtus, kasvatades sellega maamaksu tariife - tõuseb ju maa turuväärtus.

Seadused ei arvesta isegi seda, et maa väärtus (omanikule) ei ole mitte selle turuhind, vaid netoväärtus (turuhind - võlad). Maa soetamise ja aredustegevusega suurenevad kohustused (sageli seatakse hüpoteek), millest vabanemine nõuab lisavahendeid ja võib kesta aastakümneid. Individuaalmaja omaniku netovara väärtus võib nimetatud põhjusel korteri omaniku omast sageli isegi väiksem olla.

Eluaseme turuhinna tõusu ei saa võrdsustada tulu teenimisega. Elukoha müümisel tuleb see asendada uuega, mille ostuks või rentimiseks kulub samuti varasemast rohkem vahendeid.

Unustada ei tohiks ka seda, et eestlasele tähendab kodu palju enamat kui eluaset. Kodu seostub meile mälestuste, turvalisuse, armastusega - kõige sellega, mis on oluline. Kodust saadakse hingerahu, siit ammutatakse elutahet. Kodust lahkumine on eestlastele raske, eriti raske on see eakatele inimestele.

Hooldekodude asukate silmades võib märgata kurbust, mis ei ole seotud nende vanusega. Kurbust põhjustab koduigatsus. Vaatamata hooldekodude hubasele interjöörile, ei suuda paljud sealse eluga kohaneda. Arvestamata füüsise nõrkusega, ihkab vaim endiselt nooruspõlve elupaika, suutmata viimse elutunnini leppida paratamatusega.

Ühiskonnakorraldus peaks olema reguleeritud selliselt, et igal inimesel oleks võimalus luua endale sobilik kodu ja seda ka hoida. Igal inimesel peaks olema võimalus elada oma kodus ka siis, kui tema tulud on olematud.

Eluaseme alust maad ei tohiks maksustada. See, et osades riikides seda tehakse, ei ole põhjendus selle rakendamiseks meil. Teistes riikides on demokraatia traditsioonid palju pikemaajalisemad, elukeskkond stabiilsem ja turvalisem.

Maamaksu osakaal kogu maksutulust on tühine. Selle kompenseerimine omavalitsustele ei kahjusta riigi haldussuutlikkust.

Maksustamisel on oluline järgida ka õigluse printsiipi - maksud peavad olema kõigile üheselt arusaadavad ja maksja poolt kontrollitavad. Seetõttu lepitakse maksudega, mida tasutakse sissetulekutelt (sotsiaalmaks, tulumaks) või väljaminekutelt (käibemaks, aktsiis), maamaksu seejuures trotsitakse.

Trotsi tekitab selle mõttekus. Seadused (maamaksuseadus, maa hindamise seadus) võimaldavad omavalitsustel tulubaasi vähenemisel maamaksu oluliselt tõsta, seades sellega raskustesse koduomanikud. Aastate tagune Tallinna hüppeline maamaksu tõus on selle parimaks näiteks.

Eluaseme koormamisele maamaksuga on raske põhjendust leida - liiga palju on vastuargumente. Kodude maksustamine ei ole juba põhjendatud ka seetõttu, et sotsiaalkindlustuse süsteem Eestis ei kannata seda välja. Liiga suur on toimetulekuraskustes vaevleva elanikkonna osakaal.

Tervishoiukulutused on kõrged

Tervishoiu rahastamisest rääkides tuleb arvestada kõiki summasid, mida valdkonnale eraldatakse.
Ei tasu alahinnata ka elanike omaosalust.

Ravimite soetamise omaosaluse poolest oleme kindlalt EL esirinnas.
Hambaravis pole samuti olukord parem.

Kuidas on olukord arstiabis üldises mõttes, on juba keerulisem küsimus.

Huvitavat infot leidsin Delfi majandusuudistest:
http://majandus.delfi.ee/news/uudised/patsientide-omaosalus-ulatub-tervisesusteemis-veerandini.d?id=34247217
Eesti tervisesüsteemi rahastatakse kahe kolmandiku ulatuses sotsiaalmaksu kaudu, ligi kümnendik tuleb mujalt riigieelarvest ning pisut alla veerandi moodustab patsientide omaosalus, selgub Maailma Terviseorganisatsiooni poolt tehtud uuringust.
Spetsialistide hinnangul on tervishoiukulude osatähtsus SKP-st madal ning selle peamine põhjus on vähene avaliku sektori poolne rahastamine. 2007. aastal ulatusid avaliku sektori tervishoiukulud 4,2 protsendini 238,9 miljardi suurusest SKP-st.


Järelduste tegemiseks puudub paraku ülevaade teistest riikidest.

Hinnangu andmiseks tuleb arvestada kõiki kulutusi – ka neid, mida inimesed ja ettevõtted tasuvad.

Riiklikele kulutustele tuginemine viib vääratele järeldusele, sellest tulenevalt ebaõigete otsusteni.

Tervishoiu probleem ei seisne alarahastatuses, kuivõrd valdkonna ebaefektiivsuses.

Tervishoius tehtavad kulutused pole suunatud tervise hoidmisele, vaid tagajärgedega tegelemisele (kroonilise vormi kujundamisele). Kokkuhoid oleks tohutu, kui rõhuasetus muutuks – ravimiselt pühendutaks ennetusele.

Nii nagu teisedki valdkonnad, on paraku ka tervishoid kommertsialiseerunud.

Õpetajad on teiste sotsiaalsete gruppidega võrreldes hästi kindlustatud

Täna on kõigis Eesti koolides vaheaja esimene päev ja vaatamata sellele, et sügisesel koolivaheajal puhkavad harilikult ainult lapsed, tuleb ootamatult tekkinud vaba aega täita ka mõnel õpetajal, keda kooli juhtkond on rahapuudusel sundinud tasustamata puhkusele minema, edastas ERR uudisteportaal.
Seaduse järgi ei ole direktoril õigust sundida alluvat sellist puhkust võtma, kuid õpetajad lihtsalt kardavad oma seaduslike õiguste eest seista.
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=399651


Tegemist on positiivse tendentsiga. Säästa tuleks kõikide, mitte vaid väetimate arvel.

Õpetajate palgafondi vähenemine on probleem, kuid tõdegem, et mitte pakilisemaid ühiskonnas.

Vaatamata sellele, et tegemist on teisejärgulise probleemiga võib oodata tormijooksu mainitud populistlikke lahenduste pakkumistele. Oksjon esinduskogu turvalistele kohtade on alanud.

Õpetajad on teiste gruppidega võrreldes hästi kindlustatud. Arstidega ja poliitilise eliidiga ei anna neid muidugi võrrelda, kuid nendest kehvemal järjel olijate arv on kordades suurem.

Töötuid ühiskonnas on endiselt palju. Muutused registreeritud töötute arvus ei kajasta tegelikku olukorda. See on arvudes kajastuvast palju hullem.

Paljudel puudub igasugune sissetulek, vähe pole neid, kelle sissetulek ei ületa miinimumpalka või on isegi madalam.

Kui me samastame riigikogulaste puhkust töötegemisega, nende palka seostame aga abstraktse statistilise aritmeetilise korrutisega, siis pole kohane rääkida ka õpetajate õigusest lubatud sissetulekule.

Õiglus on mõiste, mida ei saa taandada üksikutele gruppidele.

Õpetajate tagatised on suhteliselt head, nende elujärg (teiste gruppidega võrreldes) paljudele kadestamist väärt.

Võtame näiteks 1000-kroonise (pealegi tähtajaline) töötu abiraha või toimetulekutoetused. Kehtivate hinnatasemete juures on need tühised. Sellestki korjab riik osa maksudena ära.
1000.- kroonist ei piisa ju ka kõige tagasihoidlikumaks toimetulekuks. Eluaseme kommunaalkulud on sellest isegi kõrgemad.

Kehtivad pensionimäärad ei taga samuti (vähemalt linnades üksikutele) vanuritele või puuetega inimestele toimetuleku.

Tingimustes, kus toimetulekuraskustes olijate arv on kõrge, praktiseerivad riigipiruka lähedale pürginud abistamise asemel maksudega trikitamisi – mõeldakse välja uusi nõkse, millega olukord veelgi raskemaks muuta.

Võõrastav, et turvalisusega kindlustatud otsustajad ei soovi isiklikust soliidsest riigipiruka viilust piskutki teistega jagada.

Erakondadele, valitud pensionäridele, esinduskojas askeldajatele, taastuvenergeetika firmadele, energiaagentuurile ja mitmetele teistele institutsioonidele riigieelarvest eraldatavad vahendid on musternäide laristamisest ja ebaõiglusest ühiskonnas.

Õõvastav on vaadata otsustajate kasuahnust, hoolimatut suhtumist toimetulekuraskustesse sattunud kaaslastesse.

Ühiskonnaliikmete ühtsuse ja lojaalsus eelduseks on rasketel aegadel ühine riigikatlast kartulikoorte söömine, mitte ebaõiglus või julmus.

Õpetajate madala sissetuleku üle kurtmise asemel tuleks näidata leppimatust ühiskonna ressursside laristamise ja tavakodanikele tehtava ülekohtu vastu.

Poliitiline kultuur Eestis toimib vaid üksteisele ärategemisel, ühiskonna (kõikide jaoks) paremaks muutmine on jäänud varju.

Eestit võib nimetada kääbusriigiks. Suurematelt riikidelt malli võtmine on teinud paljudest kerjused.

Ühiskonnakorraldust saab ja tuleb efektiivsemaks, miks mitte ka õiglasemaks muuta. Poliitiline monopol tuleks aga sel juhul välja juurida, demokraatia idule aga valgust ja huumust lisada.

Alkoholi- ja tubaka aktsiise tõstvale eelnõule lähenetakse traditsiooniliselt

http://rup.ee/est/maksud-ja-raamatupidamine/alkoholi-ja-tubakaaktsiisi-eeln-u-l-bis-esimese-lugemise-5.html
Alkoholi- ja tubaka aktsiise tõstev seaduseelnõu läbis riigikogus kolmapäeval esimese lugemise.
Eelnõu tõstab alkoholiaktsiisi 10 protsenti alates 2010. aasta 1. jaanuarist ja tubakaaktsiisi 20 protsent alates 2011. aasta 1. jaanuarist.
Rahandusministeeriumi hinnangul peaks alkoholiaktsiisi tõus tooma riigieelarvesse 2010. aastal täiendavalt 150 miljonit krooni ja tubakaaktsiisi tõus kuni 600 miljonit krooni.


Alkoholi- ja tubaka aktsiise tõstvale eelnõule lähenetakse traditsiooniliselt – meie teame, mis on elanikele parim.

Seisukohtade kujundamisel lähtutakse isiklikust rikutuse astmest.

Mina ei oska öelda, mis on õige, mis aga vale. Kahtlen, et keegi teinegi seda teabki.

Mingile teadustööle tuginemine ei anna õigust lõplikule tõele, sest uurimistulemusi mõjutavad erinevad tegurid.
Hetkel turgatavad pähe vaid valim, aeg ja ruum.

Uurimistulemused Rootsis ja Eestis ei anna samast tulemust. Seda muidugi juhul, kui neid ei suunata. Ka eilsed ja tänased resultaadid ei ole samased, sest aeg muudab rõhuasi, kujundab väärtushinnanguid.

Käitumine sõltub (hetkel) toimivatest väärtushinnangutest.

Kui elu naudinguid ei paku, siis ei hoolita ka tervisest.

Eesti pidavat olema kõrgeima suitsiidsusega riik maailmas. Tegemist on indikaatoriga, mille põhjused vajaksid selgitamist.

Suitsude ja alkoholi hinnad on siin vaieldamatult kallimad maailmas. Seda muidugi juhul kui võrdleme (absoluuthindade asemel) reaalhindu. Ühiskonnas mõõdetavast toimetulekustandardist jätkub üksnes suitsude hankimiseks. Vaatamata sellele ületame suitsude ja alkoholi tarbimises teisi.
Nõustun nendega, kes ei näe hindade tõstmises lahendust. Tegemist on vaid riigikassa täitmise sooviga, hoolivust selles ei kajastu.

Kujutan juba ette tsitaatide laviini, mida esitatud seisukohtade ümberlükkamiseks tuleb. Oskan muide ka ise neid esitada. Midagi pole teha, aga ma ei usu neid. Nii nagu ei usu ka peaministri juttu Eesti edukast ühiskonnakorraldusest.

Soovitan lihtsama tee valimise asemel (maksude kergitamine) süveneda sisusse, otsida põhjuseid, miks tarbitakse meelemürke ja suitsetatakse, miks ei hoolita tervisest.

Meelemürkide tarbimist tuleb käsitleda tervikuna. Apteekides pakutavad keemilised mürgid pole looduslikest paremad.

Mürkide tarbimise põhjused peituvad väärastunud väärtushinnangutes ühiskonnas.

Materiaalsuse arvel tuleks ruumi teha aga vaimsusele. Enese mürgitamised väheneksid vaid aukartusest elu ees. Aktsiiside tõstmisel pole sellele erilist mõju. Viimane teeb vaesemad üksnes veelgi vaesemaks.

Paljudel ühiskonnas puudub elumõte.
Tööl käimine ja maksude maksmine ei saa ju elumõtteks olla?

Maksutõstmisega valati õli tulle

Tarbijahinnaindeks on makromajanduslik mõõdik, mis annab olulist informatsiooni tulevikku puudutavate otsuste tegemiseks. See on näitaja, mis (pikemas perioodis) ongi kasvav.

Kui kuni kahe protsendilist inflatsiooni peetakse normaalseks, siis sellest kõrgem näitaja süütab punase tule majanduskeskkonna arengule.

Maastrichti inflatsioonikriteerium on 1,5% + kolme parima inflatsiooniriigi keskmine näitaja.
Arvestatakse ka stabiilsust.
Maastrichti inflatsioonikriteerium on ületatud. Hindade kasv võtab aga üha suuremaid pöördeid.

Septembris oli Eesti inflatsiooninäitaja poolest Euroopa Liidu riikide seas esimese kolme hulgas – kiirem hinnatõus oli vaid Rumeenias ja Kreekas.

Iirimaal oli deflatsioon, hinnad alanesid mullusega võrreldes 1%. Madalaim inflatsioon oli septembris Lätis ja Slovakkias, vastavalt 0,3% ja 1,1%.

Eesti kõrget tarbijahinnaindeksit mõjutavad sisetegurid. Maksude (sh varjatud maksude) tõstmise viljad ei saanud puu otsa rippuma jääda.

Ühiskonna murelapseks on inflatsioon, mille võrsed vahendite ära korjamisega pinnasesse istutasime.

Delfi kirjutab:
http://majandus.delfi.ee/news/uudised/sirje-potisepp-tootjad-ei-jaksa-enam-hinnatousu-raskust-kanda.d?id=33955991&l=fplead

“Nüüd on saabunud karm reaalsus — hindade tõusudest on teatanud nii söödavalmistajad, toorainetootjad kui ka veskid, samuti pakendite tootjad. Kui siia lisada veel muud kuluartiklid, mis absoluutselt kõik on tõusnud kümnete protsentide kaupa, maksupoliitilised otsused käibemaksu, aktsiiside ja müügimaksu näol, on arusaadav ka see, et tööstused ei jõua kõiki poliitikute ja ametnike tehtud otsuseid omast rahakotist kinni maksta,” ütles Potisepp, et Eesti toidutööstused on kulusid enda kanda võtnud viimased kaks aastat.

Tekkinud olukorras ei tohiks isegi mõelda uutele maksude tõstmistele, rääkimata siis veel uute kehtestamisest.
Panustada tuleks maksukoormuse langetamisele ja ühiskonnakorralduse restruktureerimisele.

Ettevõtjate ahnus

Heimar Lenk:
Minu meelest on ahnus ettevõtjate praeguse põlvkonna suurim pahe.
http://www.ap3.ee/opinion/2010/10/13/heimar-lenk-eestis-on-ausat-ari-pea-voimatu-ajada



Minu andmetel on suurem osa ettevõtetes kahjumis. Ahnusega seda seostada kuidagi ei saa.

Ettevõtjate süüdistamine on kummaline. Pealegi veel kui see rajaneb vaid üldistustel.

„Ettevõtjad“ on abstraktne mõiste, millele omadussõnade pookimine pole tulemuslik.

Eestis tagab ettevõtjale edukuse õigesse „perekonda“ kuulumine. Valitutest võimulolijatele lipitsemine tagab ettevõtjale ka edu.

Sellest ka majanduse madal konkurentsivõime, kaos riigikorralduses.
Mõned näitajad võivad ju ka sellistes tingimustes korraks suunda muuta, kuid oodatud tulemus jääb saavutamata. Jääme ka edaspidi paljude näitajate osas punaseks laternaks majandusühenduses.

Riigikorraldus vajaks muutmist.

Alustada võiks valimissüsteemi korrastamisest – palagani asemel tuleks tagada rahvale valikuvõimalus.

Edu on muide suhteline mõiste. Mõnele piisab tänust, teine ei rahuldu aga ka riigieelarvest eraldatud eraldisega.

Ookeanitagune elektrihind

Hinnad õblukesel kaubaturul Eestis jätkavad tõusu. Seda vaatamata isegi tarbija madalale ostuvõimele.
Kesine sisetarbimine on aga suurimaid takistusi oodatud majanduskasvule.

Fikseeritud rahamassi juures hindade tõstmisele järgneb väiksem ühikuline turustamine.

Hinnasurve Eestis on tugev. Inflatsiooni poolest teeme paljudele silmad pähe. Statistikaameti andmetel kasvas tarbijahinnaindeks septembris (võrreldes eelmise aasta sama ajaga) Eestis 4%. EL-s oli inflatsioon 1,80%, USA-s (august) 1,15%.

18,8 protsendine elektrihinna tõstmise kavatsus on hirmu tekitav. Monopoolsus kohalikul elektriturul jätkab laastamistööd.

Tutvusin New Yorgi väikelinnas septembrikuise elektriarvega.
Üllatusin siinse elektrihinna odavuse üle.
0,7565 krooni (6,8252 ameerika senti EP 8.10.2010 kursi järgi) kWh eest tundus poolmuidu saaduna. Arvesse süvenedes märkasin aga ka lisakulusid.
Jätkasin elektriarvega tutvumist.

EEK
Elektrihind 1107,12
Ühendushind 98,65
Võrguhind 1614,55
baashind 188,98
tarnehind 1425,57
Kohalikud maksud 244,55
Käibemaks (3%) 91,90
KOKKU 3156,78
1 kWh eest hind kokku 2,19
Sellest maksud 10,66%



1 kWh elektrienergia eest tasutakse siin 2,19 krooni.
Absoluutarvus ületab elektrihind kodumaal pakutavat, kuid reaalhinnas (hind sissetulekutega võrreldes) on asi vastupidine - eestlased tasuvad üle 4 korra kõrgemat elektrihinda.

Olen harjunud ruumist väljudes tulesid kustutama. Tõenäoliselt paistan seetõttu siinsetele kaaslastele kummalisena. Käsi tõuseb aga automaatselt lülitile.

Unistused kuldkalakesest

Otsustasin mõnda aega elada Rye Brook`i (USA, NY osariik) nimelises linnakeses.
Elanike arv küünib siin kümne tuhande lähedale. Tegemist on hubase elupaigaga.

Uskumatu, kui nauditav on väljas jalutada. Eestis ei tulnud ma selle pealegi, et vabu hetki jalutamisele kulutada. See tundus mõttetuna ja aja raiskamisena.

Elukeskkonna muutus tegi korrektuure varasematesse väärtushinnangutesse.

Naudin olematutel kõnniteedel kolamist. Sõiduradadel liikumine on siin aktsepteeritav, see on turvaline. Liikluses pole märgata närvilisust. Helkuri puudumine pole patt. Karta pole ka luuravaid roheveste.

Heatahtlikkust õhkab kõikjalt – floora ja fauna rahustab, isegi möödujate repliigid paitavad kõrvu.

Minust sai üleöö ilusaim, andekaim ja parim inimene maailmas.

Kiitmistega ja komplimentidega polda kitsid. Võltsusega ei tasuks seda seostada, trotsil ja vimmal pole siin niikuinii kohta.

Siinne elukeskkond ei soosi vägivalda. Isegi loomad paistavad omavahel klappivat, rääkimata siis inimestest.

Linn, kus elan, on mattunud rohelusse. Lennukilt tõenäoliselt seda esmapilgul ei märkagi. Elaksin justkui muinasjutulinnas.

Taimede liigiline erisus ja puude soliidsus tekitab aukartust, hoiab vaimu puhtana.

Roheluses siblivad erinevaid asjamehi. Neid võib jäädagi imetlema.
Üksnes oravaid on erinevaid liike. Sajad terased silmapaarid koostaksid justkui möödujate sammureipusest pingeridu. Koduaeda külastavad nad ka mitmekesi, harva näeb üksikuid isendeid.
Tegemist pole tüütute loomaksetega. Nende intelligentsus ei luba pealetükkivust. Isuäratavast söögipoolsest pole puudust.
Teistest enam hakkab silma hallivärvi kasukakandjaid, vähem näeb musti iludusi. Tegemist on sõbralikes suhetes olevate liigikaaslastega. Nad justkui matkiksid siinsete inimrasside kooslust.
Harvem kohtab vöötoravaid. Nemad eelistavad turnimisele kindlamat pinnast ja privaatsust. Märkan neid vaid varjulistes ja kõrvalistes kohtades silkamas.

Koiottidest ja skunkidest liigub palju jutte, pole neid aga ise kohanud. Skunkide eritatava aroomiga olin juba varem tuttav. Krimpsutan ka praegu nina, kui seda tunnen.
Mõlemad viimati mainitud loomad eelistavad ööpimedust, arvatavasti seetõttu polegi meie teed ristunud.

Koiott ehk preeriahunt paistab siinsetest asukatest ainsana, kes ühiskonnast isoleerimist vajaks. Tegemist oleks justkui paadunud kurjategijaga, kelle ümberkasvatamine paistab lootusetu üritusena. Temast luuakse legende, räägitakse õudusjutte.
Umbes kuu aega tagasi pures üks mainitud isenditest aias mängivat last, kelle elu küll päästeti, kuid tagajärjed olid tõsised. Lapsi ei juleta koiottide pärast järelvalveta isegi koduaeda jätta.

Ammendan elujõudu uuest keskkonnast, taastan kunagi pulbitsenud positiivsete emotsioonide laegast.

Mõtisklused toovad mind sageli Eestisse.
Kodumaal ei ole küll koiotte, kuid elukeskkond on ebaturvaline. Ühiskonnas kehtivad väärtushinnangud teevad koiottidest suuremat laastamistööd.

Aeg oleks ka Eestis tagada inimväärne elukeskkond.
Valitsemiskeskne rõhuasetus muudab ühiskonnakorralduse vildakaks. Riigieelarve tasakaalukuse inimsaatustest kõrgemale seadmine tundub elanike suhtes ebaõiglasena. Õõvastav on vaadata otsustajate kasuahnust, hoolimatut suhtumist toimetulekuraskustesse sattunud kaaslastesse. Ministri positsiooni pensionärist 20 kordselt kõrgem väärtustamine teeb kohmetuks. Riigikogulase ja tavakodaniku miinimumpalga kääride vahe paneb nördima.
Heimar Lenk kurtis juba mõni päevase 1000.- kroonise kuueelarve eksperimendi järel toimetuleku raskuste üle. Saab ta kulutada mainitud summat üksnes toidu hankimisele.
Eestis on aga palju neid, kes peavadki mainitud summaga hakkama saama. On ka neid, kellel pole sedagi rahasummat.

1000.- kroonine töötuabiraha ja toimetulekutoetused on häbiväärselt kesised, millest ei piisa turvalise elukeskkonna tagamiseks. Vaadates rahasummasid, mida eraldatakse erakondadele, valitud pensionäridele, esinduskojas askeldajatele, taastuvenergeetika firmadele või kasvõi energiaagentuurile, tundub toimetulekuraskustesse sattunute toetamine Eestis ebaõigluse musternäide olevat.

Kui oleks võimalik, siis sooviksin kuldkalakeselt muudatusi Eestis kehtivates väärtushinnangutes. Asendaksin need praeguses elukeskkonnas kehtivatega. Hoolivus, empaatia ja õiglus peaksid ka Eestis paremini positsioneeritud olema.
Aitaks keegi nüüd vaid kuldkalakest tabada.

Ühe lausega võib naerualuseks muutuda

“Kas siin pole koht arutada siiski magusamaksu üle?” küsib Strandberg ning leiab, et liigsel maiustamisel on sarnasusi nii liigse napsutamise kui suitsetamisegagi.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/strandberg-tahab-sundimata-laste-kaitseks-magusamaksu.d?id=33597307&l=fplead



Maksudega ei mängita. EER on niigi naeralune – tegeldaks justkui üksnes maksude väljamõtlemisega.

Rohelisi seostatakse maksulembesusega. Marek Strandberg oma järjekordse seisukohaga seda vaid kinnitab .

Võimendunud negatiivsed tendentsid ühiskonnas on tingitud paljuski suhtumisest maksustamisesse.
Eesti maksustruktuur on paigast ära. Tööjõu (sissetuleku kohta) kõrge maksustamise kõrval eristume ka tarbimismaksude poolest. Käibemaks ja aktsiisid moodustavad juba ligi poole kavandatavast maksulaekumisest,

Konstruktiivseid arutelusid ei toimu. Isegi maksukoormuse suurusest ja struktuurist ei omata ülevaadet.

Eestis reaalmaksukoormus on tõusnud väga kõrgeks, see on kõrgemaid Euroopa Liidus. Vastupidise seisukoha levitajad ammutavad jõudu suvalistest lähenemistest ja metoodikatest.

Marek Strandberg läheneb maksustamisele üheülbaliselt, rahvaesindajale sobimatul viisil. Selline suhtumine on ohtlik, ühiskonnale kahjulik.

Hoidugem maksutõstmise ja nendega trikitamiste kiusatusest, peatagem võhikud sõnavõtud.

Kliimaprobleemidest on olulisemaid probleeme, millele pühenduda

Tunnistagem, et oleme nende tendentside ennustamisel šamaanid. Tegelikult ei tea me tuhkagi.

Kas aga peaksimegi...?

Ühiskonnas on kliimaprobleemidest palju olulisemaid valupunkte.

Vaatamata elanikkonna väiksusele, suur osa kaaslastest on toimetulekuraskustes. Töötus on ebaloomulikult kõrge, puuetega inimeste arv põhjanaabritest kordades kõrgem, sissetulekud lubamatult madalad.

Väärtushinnangud ühiskonnas on paigast nihkunud.
Iga poliitilise erakonna kohuseks peaks olema kaasmaalaste eest hoolitsemisele pühendumine, mitte globaalsete probleemidega hämamine. Meil on olulisemaidki probleeme.

Pole mõtet propageerida mahedat toitu, kui inimesed nälgivad. Nende hulgas ka lapsed.
Energeetika küsimus sellises kontekstis pole samuti oluline. Kallihinnalise tuuleenergia propageerimine on lausa lubamatu.

Kohilas pole 7-8% korterelamute elanikest suutnud tasuda kommunaalkulusid (need, kelle võlg ületab 7000-8000 kr). Kulud aga kasvavad. 7000-8000 kr võrdub paremal juhul 2 kuu sissetulekuga, halvemal juhul aga...

Sotsiaalsete toetuste poolest on Eesti punane latern. Toimetulekutoetused, töötuskindlustus, pensionid on naeruväärsed. Ravimite omaosalus teistest kõrgem.

Kõik ei ole võimelised tuulikute püstitamises konkureerima ega Riigikogusse kandideerima. Senistegi panustajate vaheline konkurents on tihe.

Poliitikas tuleks hakata eelistama amatöörlust – tegevust, mis ei põhine kasuahnusel.

Amatöörlikkus ei ole võhiklus, vaid voorus.
Eesti poliitika on profikeskne. Aeg oleks eemaldada stagneerunud klapid, vaadata protsesse kodaniku pilguga.

Rikas inimene

Rootsi sisustuskaubamajade kett Ikea on otsustanud muuta senist salatsevat poliitikat ning heita enam valgust firma majandusnäitajatele – neist selgub, et hoolimata rängimast majanduslangusest firma asutamisest saadik, läheb Teise maailma sõja ajal Ingvar Kampradi asutatud Ikeal praegu paremini kui kunagi varem.
Ikeal on üle maailma 127000 töötajat ja 280 kaubamaja 26 riigis. Ikea kataloogi trükitakse enam kui 197 miljonis eksemplaris 29 keeles.
2011. aastal plaanib IKEA avada kokku seitse uut kaubamaja – Šveitsis Genfis, Norras Kristiansandis, Venemaal Samaaras ja Ufas, Saksamaal Berliinis, Itaalias Catanias ja Hiinas Šanghais.http://www.ap3.ee/article/2010/10/1/ikeal-uus-rekordiaasta-asutaja-rootsi-rikkaim

Rootsi mööblihiiglase IKEA miljardärist omanik istub 32 aastat vanal kirjutuslauatoolil, sõidab rongis pensionäri sooduspiletiga ja käib igapäevatoitu ostmas oma firmaketti kuuluvas kaubamajas, kirjutab SL Õhtuleht.
«Emalt on mul üks vana tool ja ilus lauakell. Kogu minu ülejäänud mööbel on loomulikult IKEAst,» ütles rikkuselt maailma neljandaks inimeseks peetav Ingvar Kamprad.http://wwx.postimees.ee/211206/esileht/majandus/235493.php



Meenutan koostegutsemise aegu.
IKEA ülemustel polnud lubatud kasutada isegi taksot lennujaamast kohtumisele sõitmiseks. Selleks tuli kasutada ühistransporti.

Äriklassi piletitest ja luksushotellidest ei tasu rääkidagi.

Riigikogulased ja paljud valgekraed ei lepiks arvatavasti sellise lähenemisega.

Ollakse harjunud priiskamisega.

Rikas on aga see, kes oskab säästa, mitte see, kes julutab palju. Sissetulek ei määra üldsegi rikkuse.

Oleme harjunud hoopis teistsuguse lähenemisega - rikas omab võimalikult paklju kinnisvara, kasutab hinnalist sõiduvahendit, liigub VIP-de seltskonnas.

Mainitud lähenemisega pole raske „rikkaks“ saada. Kasvata vaid kohustusi.

Säästmine on kulutamisest palju keerulisem.

Aastaid tagasi lugesin uudistest New Yorgi kodutust, kelle pangaarvel oli üle miljoni dollari. Avalikuks sai see peale tema surma. Kodutu annetas kogu maise vara 11.septembril (terrorirünnaku) hukkunute perede toetuseks.

Tegemist oli tõesti rikka inimesega.

Majanduskasvu prognoose võib teha, kuid...

Eesti Panga täna avaldatud sügisprognoosi kohaselt kasvab SKT tänavu mullusega võrreldes 2,5 protsenti. Varem hinnati kasvuks 1,4 protsenti.
Samuti tõstis Eesti pank 0,2 ja 0,5 protsendipunkti võrra ka järgmise ja ülejärgmise aasta majanduskasvu prognoosi vastavalt 4,2 ja 3,8 protsendini.http://www.e24.ee/?id=319604


Kui majanduskasv jääb sellel aastal 2,5 % juurde, järgnevatel aastatel aga kasvab 4,5%, siis saavutame 2008. aasta arvestusliku taseme 2014. aastaks.
Raha väärtus on tolleks ajaks juba teine, mistõttu võrdlusbaasi saavutamiseks tuleks lisada aasta juurde.
Kunagine seis taastuks ehk 2015.aastaks.

Seda muidugi siis, kui prognoosid peavad paika.

Minul pole usku nende paika pidavuses.

Eesti ettevõtete konkurentsivõime on maksude trikitamise tulemusel madal, maksukoormus ühiskonnas aga lubamatult kõrge.

Eesti ettevõtlus rajaneb mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel. 2000. aastal moodustasid näiteks 70 % äriühingutest mikroettevõtted. Suurettevõtete osa oli alla 1 %.

Üksikute suurettevõtete edu ei anna põhjust optimismiks.

Tõeline majanduskasv avaldub mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete tulemustes – seda tunnetavad ka ühiskonnaliikmed.

Ühiskonna haldusstruktuuri võimalustega vastavusse viimata, pole lootustki oodatud majanduskasvuks.

Riigieelarve tasakaalu põhimõttest

Mart Laar kirjutab:
Juba mõnda aega on väidetud, et tänane maailm meenutab mõneski mõttes Rooma impeeriumi lõpuaegu, kus elati põhimõtte kohaselt, et pärast meid tulgu või veeuputus.
Tasakaalu ja tuleviku peale mõtlemine näib igava ja mõttetuna, mõnevõrra ootamatul kombel kiputakse seda lausa populismiks kuulutama. Siin võib küll rahulik olla, sest tasakaalust rääkimine pole poliitikas küll kunagi hääli toonud. Õnneks on tasakaalust viimastel aastatel järjest rohkem rääkima hakatud.
http://www.epl.ee/artikkel/58424


Eelarvetasakaalu nõude põhiseadusesse sissekirjutamist ei oska kommenteerida, küll aga kommenteeriksin põhimõtet ennast.

Eelarve tasakaalu säilitamine on väga oluline.

Riigieelarve tulust kolmveerandi moodustab maksutulu (ca 74%).
Mittemaksuline osa koosneb peamiselt toetustest. 2011. aasta eelarve eelnõus moodustab see kusagil 20%.

Riigieelarve laekumine sõltub peamiselt elanike sissetulekutest ja mujalt eraldatud toetustest.

Riigi haldusstruktuur ei saa tugineda abidele.
Elanike jõukuse kasv on see, millega võib arvestada.

Paraku on Eesti majanduse konkurentsivõime madal. Paranemismärke pole aga isegi märgata.
Viimaste aastate maksude trikitamised on löönud mõrad ettevõtluse alustaladesse.

Sisetarbimise kosumiseta on riigitulu kasvu tagamine võimatu. Sisetarbimise kasvu eelduseks on aga elanike sissetulekute kasv. Viimast tagab majanduskasv. Tegemist oleks justkui suletud ringiga.

Eestil puuduvad hinnalised loodusressursid, mida vajadusel turule paisata. Võõrandada pole eriti midagi.

Sellistes tingimustes on väga oluline hoida eelarve tasakaalus. Laenurahadega finantskulude kasvatamine pole põhjendatud. Seda vaatamata isegi sellele, et teised seda praktiseerivad.

Headel aegadel tuleb säästa, rasked ajad sellega üle elada.
Mis elu see on, kui rasketeks aegadeks ei valmistuta?
Need aga ei jää tulemata...

Tervishoiule tehtavad kulutused Eestis pole väikesed

Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit ootab poliitikutelt tervishoiuvaldkonna rahastamise suurendamist, mis võimaldaks parandada tervishoiuteenuste kättesaadavust ning lühendaks ravijärjekordi. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=33361137



SKP võrdlusbaas ei ole objektiivne näitaja. Tegemist ei ole üksnes kvantitatiivse, vaid ka kvalitatiivse mõõtega.

Eesti elanike omaosalus tervishoius on kõrge. Ravimite soetamise omaosaluse poolest oleme EL esirinnas. Kui palju tasutakse munitsipaalpalgal olevatele eraarstidele, ei tea meist keegi. Eestis tehtavad (tegelikud) tervishoiukulutused on arvatavast palju kõrgemad. Hinnangu andmisel ei tohiks lähtuda vaid riigikassat läbivast rahamassist.

Pealegi tuleks arvestada, et paljud teised näitajad (sama võrdlusbaasi järgi) on veelgi kesisemad.
Võtame või sotsiaalkindlustuse.
Eesti sotsiaalkulutused on Euroopa Liidu viletsamad. Kui EL keskmine sotsiaalkulutuste osakaal sisemajanduse koguproduktist moodustas 26,9%, siis Eestis oli see ainult 12,4% (2006.a, Eurostat). Leedu eraldas sotsiaalkuludeks 13,2%. Prantsusmaa 31,1%.

Tervishoiu rahastamisest ei tasuks teha eesmärki omaette.
Muuta tuleks rõhuasetusi.

Tervishoius tehtavad kulutused pole suunatud tervise hoidmisele, nagu võiks eeldada, vaid tagajärgedega tegelemisele (kroonilise vormi kujundamisele). Kokkuhoid oleks tohutu, kui pühenduksime ravimise asemel ennetamisele.

Meenub okupatsiooniaeg, mil profülaktilised terviseuuringud ja vaktsineerimised olid tavapärased. Tagajärgede asemel eelistati tegelda põhjustega. Taasiseseisvunud Eesti pööras tervishoiu pahupidi: retseptide kirjutamine ja ravimite manustamine võtsid üha enam võimust. Tervishoid on kommertsialiseerunud.

Kahe isanda teenimisest (erapraksis ja koht munitsipaalhaiglas) on palju räägitud. Samme sellise laristamise (kulud haigekassale, tulud enda taskusse jmt) lõpetamiseks pole vist aga astutud.

Tervishoiu uuendamine võiks alata ravikulutuste vähendamisest ennetustegevuse kaudu. Sellega peataksime elanike tervise halvenemise ning töövõimetute ja puudega inimeste arvu kasvu.

Nõustun nendega, kes pooldavad omavastutust ja haigekassa maksumäära vähendamist, sest koos elluviiduna mõjuksid need hästi nii hinna ja kvaliteedi kui arsti ja patsiendi suhtele. See oleks aga ehk liiga palju soovitud.

Tervishoiule lisaraha eraldamine poleks otstarbekas. Tegemist oleks ressursside raiskamisega, mille tulemuslikkus on kaheldav.

Uute maksude kavandajatel ei tohiks olla kohta esinduskojas

Seadusemuudatuste tegemisel ei tohiks lähtuda eranditest.
Eeldada seda, et suurem osa meist on pätid ja sulid, pole õige.
Samas on meis kõigis petturi alge. Petetakse ja varastatakse ju teatud olukordades. Isegi tapmine on teatud tingimustes põhjendatud.
Eranditest ei saa teha üldistusi.

Mina pole leidnud kinnisvaramaksule ühtegi vettpõhjendavat põhjendust. Riigieelarve kasvatamise soov ei ole põhjenduseks, sest seda raha sinna summa sumaarumina ei lisandu, Kaasnevad vaid lisakulud nii riigile (maksu administreerimine, mustad tehingud jmt) kui ka elanikele.

Ühiskonnas toodetav lisaväärtus on see, mida tuleks kasvatada. Seda nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt. Riigitulu ei saa liikuda vastuvoolu.

Hinnangu andmine sõltub taustsüsteemist ja olemasolevast informatsioonist.
Olen ka varem maininud, et maksustamisküsimustele lähenemist tuleks alustada maksukoormuse hindamisest. Riigieelarve ja KOV maksulaekumiste jagatis kogutoodangusse seda paraku ei näita. Kuid ka selle näitaja poolest pole meil enam põhjust punastada.

Arvestagem, et osa makse (riigilõivud, töötuskindlustus, trahvid jmt) ei kajastatu maksudena, kõik ei laeku ka riigieelarvesse.

Maksukoormuse võrdlemisel (teiste ühiskondadega) tuleks arvestada ka elanike aktiva poolega –sellega, mida elanikud vastu saavad. Eesti on sotsiaalsete tagatiste poolest EL punane latern.

Võrdlusbaasis oleks oluline arvestada ka kaudset maksustamist. Tervisesüsteemi vildakusest tingituna peavad ka tervisekindluse omajad tasuma eriarstidele. Ravimite soetamise omaosalus on teistest ühiskondadest kõrgem. Näidete loetelu võib igaüks jätkata.

Uute maksude kehtestamisest ja maksumäärade tõstmisest tuleks hoiduda. Kasu asemel kaasneb sellega üksnes kahju.

Esindatakse inimesi, mitte valimislubadusi

Riigikogu valimised pole mägede taga. 6. märtsil selgub uus, XII esinduskoja koosseis. Seadusmuudatuste ettepanekuid tuleb nagu laudu saeveskist. Märgata pole vaid valimissüsteemi muutmise ettepanekuid. Esindajate kiindumus kehtivasse süsteemi paistab tõsine olevat. Rein Lang rääkis telesaates sellest koguni ülivõrdes.

Olgem ausad – elanike huvid riiklikul tasemel on esindamata. Saadikute sõltumatus tingib selle. Isegi üldsuse arvamusega pole vaja neil arvestada. Rääkimata siis usaldamatuse uuringuandmetest järelduste tegemisest. Esindusfunktsioon ühiskonnas vajaks kaasajastamist. Umbmääraste valimisloosungite ja programmiliste seisukohtade asemel tuleks esindada inimesi.

Eelistused sõltuvalt arengutest. Valimisloosungite aktuaalsus muutub. Programmilised seisukohad on üldsõnalised, mitmeti tõlgendatavad. Programm on tervikdokument, milles üksiku punkti eelistamisel rõhuasetused muutuvad. Eelistuste pingerida pole ju paigas.

Nii imelik kui see ka ei tundu, kuid saadikutel polegi kohustust järgida valimislubadusi ega programmilisi tõdesid, nad ei pea kuuletuma erakonnakaaslaste ega valijate juhistele. Olematu vastutuse juures on neil piiramatu vabadus.

Valimissüsteemi muutmata ei lõpegi valimisloosungite ja programmiliste tõdedega hämamine. Võtame või koalitsiooni maksutõstmise ponnistused. Valimistel mandaati selleks ei saadud, lubadused olid ju vastupidised. Maksutõstmist ei leia ka programmidest. Reformierakond deklareerib koguni, et nemad taotlevad Eesti maksukoormuse alandamist ning eelarvepoliitika konservatiivsust. Tegevustulem on aga vastupidine – tulumaksu langetamise varjus hüppeline maksukoormuse kasv.

Valitsuse ja elanike erinevused rõhuasetustes on mõistetavad. Võimulahusus peaks need siluma. Eesti demokraatias paistab võimulahusus eksisteerivat vaid paberitel. Saadikute nõukogudelembus ja valitsusekuulekus kinnitavad öeldut. Konstruktiivsust esinduskojas pole märgata, domineerib formaalsus ja isiklik ambitsioonikus.

Valitsusliikmete erakondlik hierarhiline staatus on saadiku omast kõrgem. Lojaalsusest täitevvõimule sõltub saadiku paigutus valimisnimekirjades. Sellest omakorda koht tulevases esinduskojas. Kehtiv valimisreeglistik soosib võimulahususe printsiibi eiramist ja saadikute jahedat suhtumist valijatesse. Valitsusliikmete ja teiste kõrgete parteilastest ametnike mõju esinduskoja isikkoosseisu komplekteerimisele on Eestis ebademokraatlikult kõrge. Valija roll piirdub vaid piskuga – erakondliku eelistuse selgitamisega.

Omavalitsuste valimisreeglistik on demokraatlikum ja mõistetavam. Selles orienteeruvad ka valijad ja kandideerijad. Omavalitsuste valimiste keskmes on isiksused, riigikogu valimistel aga erakonnad. Riigikogu valimistel jaotatakse kolme tüüpi mandaate: isikumandaadid, ringkonnamandaadid, kompensatsioonimandaadid.

Isikumandaadi eelduseks on valimisringkonnast 5% toetuse kogumine. Samasugune nõue on muide ka üksiküritajast mandaadi taotlejal. 2007. aastal ületas mainitud künnise 10 kandidaati. Riigikogus on neist vaid kaks. Isikumandaadid jagunevad tavaliselt ambitsioonikamate isikute vahel (Ansip, Savisaar, Laar jt).

Ringkonnamandaadid jaotuvad sõltuvalt kogutud kvoodisummast enam hääli saanud kandidaatide vahel. Viimati jaotati neid 65. Kompensatsioonimandaat sõltub parteide üleriigiliste nimekirjade järjestusest ja kvoodivälisest häälesaagist. Eelmistel valimistel jaotati 26 sellist mandaati. Kompensatsioonimandaadi eelduseks ei ole paigutus valimisringkonna nimekirjas ega isiklik häälesaak. Määrav on paigutus (erakondade koostatud) üleriigilises nimekirjas.

Toon kompensatsioonimandaadi kohta näite roheliste erakonnast. EER nimekirjas kandideerinud Valdur Lahtvee kogus 475 häält (8% isikumandaadi nõudest), Peeter Jalakas 1259 (21% isikumandaadi nõudest). Kompensatsioonimandaat läks kordades kesisema häälesaagi kogunud Valdur Lahtveele. Üksikkandidaadil oleks tulnud mandaadi saamiseks 13 korda enam hääli koguda.

Kehtiv valimissüsteem pärsib valijatel esinduskoja isikkoosseisu komplekteerimisel osalemist. Sellest ka poolte võõrandumine. Valimispõhimõtted Eestis on keerulised, valijatele ja kandidaatidele mõistetamatud.

Okupatsiooniajal olid ülimuslikud poliitbüroo seisukohad. Iseseisvas Eestis langetatakse otsuseid aga üksikisikute tasemel. Isegi erakondade suunised pole saadikutele täitmiseks. Tegemist on seadustatud JOKK-fenomeniga, mille valitud on ise kujundanud.

Esindajate sõltumatus on halvim, mida ühele väikeriigile soovida. Valimissüsteem vajaks muutmist, vastasel juhul jäävadki esinduskoja uksed avanema vaid parteinomenklatuuri soosikutele. Uue reeglistiku loomine pole keeruline. Omavalitsuste valimisreeglistik sobib malli võtmiseks ideaalselt.

Kaasmaalased on ära teeninud tões ja aus esindamise. Valimisseadust muutmata jääb see aga soovunelmaks. Esindada tuleks inimesi, mitte umbmääraseid valimislubadusi või parteiprogrammilisi seisukohti.

Energiaagentuurist ei pääse mööda ega üle

ÄP kirjutab:
Roheliste erakonna juhtivpoliitiku Marek Strandbergi elukaaslane Katrin Idla teenib kliima- ja energiaagentuuri arendusnõunikuna 600kroonist tunnipalka. Strandberg on selleks aastaks riigieelarvest 86 miljonit krooni saanud agentuuri nõukoja esimees.
http://www.ap3.ee/?PublicationId=61774ea3-8057-4df4-a139-4ddda2b6fb14


Riik meenutab parasiitidest räsitud looma – ministeeriumide, ametite, ametkondade, sihtasutuste, MTÜde, esinduste, omavalitsuste ja teiste riigieelarvest finantseeritavate asutuste tegelinskid närivad riiki aina õhemaks.

Energiaagentuur paigutub vaieldamatult roheliste passiva poolele. Tegemist on kummalise moodustisega, mille kaudu teostuvad väikese seltskonna ambitsioonid. Vähemalt selline mulje jääb nimetatud agentuuri tegemistest, sama kinnitavad ka kompetentsete persoonide (nt Jürgen Ligi) avaldused.

Kahju, et agentuur seostub EERga, mille liige ma olen.

Koalitsioon on oma vajaliku toetuse saanud. Nüüd oleks aeg ühiskonnale ebaotstarbekas moodustis likvideerida.

Aeg oleks tunnistada, et riik pole õhukene, teeme vaid mõttetuid kulutusi.

Kuluarvestus eeldab eriharidust

Delfi kirjutab:
Eestimaa Roheliste (EER) arvates on rahandusministri arusaam, nagu oleks taastuvenergia toetused suures mahus rumalus, poolik tõde. Tegelikkus on see, et mistahes subsiidiumid energiasektorile pole arukad - las energia konkureerib vahetult.
EER parlamendifraktsiooni aseesimehe Marek Strandbergi sõnul tähendab see tõsiasi seda, et maksumaksjale tuleks tagasi anda ka kõik see raha, mida maksumaksja peab kaude ja elektriarvetes kajastamata tasuma põlevkivitööstuse keskkonnamõjude kõrvaldamise eest.


Artikli pealkiri on paraku eksitav – tegemist ei ole erakonna, vaid Riigikogu fraktsioonijuhtide (või siis fraktsiooni ) seisukohaga.

Kuluarvestus on huvitav valdkond.
Poliitikud kipuvad sellega rappa jooksma. Seisukohtade kujundamisese tuleks kaasata valdkonna spetsialiste. Tegemist on siiski eraklaharidust nõudva valdkonnaga. Suvaliste kulude ja tulude liitmistega manipuleerimisega kaugele ei jõua.

Tuulikuid tekkib nagu seeni peale sooja vihma. Nende püstitamisel on konkurents. Isegi Eesti Energia eelistab investeerida tuulegeneraatoritesse.

Selle asemel, et pühendunult vaielda selle üle milline tootmine on ikka efektiivsem, tuleks austada ka turureegleid. Tuuleenergia on ülemakstud. Võib olla on seda ka põlevkivienergia, kuid see ei muuda väidet tühiseks.

Põlevkivienergeetika osa vähenemine on paratamatus. See aga ei tähenda, et tuuleenergiale tuleks teha mõttetuid kulutusi. Tuuleenergiale on garanteeritud turg, mis on oluline argument sellesse investeerimiseks.

Valikuliste kulude arvestamine ei anna õiget pilti. Tervise- ja keskkonnakulutused kaasnevad mõlema tootmisviisiga. Pealegi pole kõik (ühiskonnale) tuuleenergeetikaga kaasnevad hälbed veel teada.
Vaieldamatult peaksid hinnad olema kulupõhised, kuid see ei põhjenda lahmivaid kalkulatsioone ja tuuleenergiale peale maksmist. Tarbijale tuleks anda ka sõnaõigus.

Poliitikud võiksid hoiduda spetsiifilises valdkonnas seisukohtade avaldamisest, hoiduda ühiskondliku arvamusega manipuleerimisest. Meil on kompetentseid ametkondi ja ameteid, kelle seisukohad on autoriteetsemad.

Vaesusele tuleks vastu hakata

EPL kirjutab:
Märtsis kuulutasid ÜRO lastefond (UNICEF) ja Vaesuse Vastu Võitlemise Euroopa Võrgustik (EAPN) välja kirjade kogumise aktsiooni, millest oodati osa võtma Eesti inimesi, keda on puudutanud vaesus ja sotsiaalne tõrjutus. Laekus ligi 700 kirja, palju oli ka neid, kes helistasid või tulid ise kohale. Kirjakogumise aktsiooni tulemusi analüüsitakse ka neljapäeval Tallinna ülikoolis toimuval konverentsil „Mõtle ja räägi kaasa vaesuse teemal”.
http://www.epl.ee/artikkel/583131



Suurim vale pidavat olema statistika.
Paraku aga just sellele toetutakse ühiskonnale oluliste seisukohtade kujundamisel, otsuste tegemisel.

Nii nagu registreeritud töötus ei näita töötute arvu, ei kajasta ka statistiline töötasu elanikkonna ostuvõimet ega sissetulekuid. Üksnes osalise tööaja täisajaks tuletamisega moonutatakse tegelikkust. Rääkimata siis muudest tuletamistest.

Paljudest eestlastest on saanud sõna otseses mõttes kerjused. Nõudlus makaronidest ja nisujahust koosnevate abipakettide järgi näitab kasvutrendi.

Võigas küll, aga otsustajad naudivad endiselt ühiskonnas loodud hüvede küllust.

Paljud inimesed ühiskonnas on väga suurtes raskustes. Iga demokraatlik riik ulataks sellistes tingimustes abikäe. Eestis toimitakse vastupidi – nõutakse suuremat kontributsiooni, vähendatakse toetusi.

Aeg oleks tunnistada, et esindajatekoja otsused ülepaisutatud riigieelarve kinnitamisel ja maksude tõstmisel on kriisi põhjustanud. Poliitiline monopoolsus on kunagised väärtushinnangud pea peale pööranud.

Põhjusi teadvustamata jäämegi ühe ja sama rehavarre otsa komistama. See vajab kõrvaldamist.

Taasiseseisvumise alguses ühist kartulikoorte söömist ei võtnud keegi tõsiselt, kuid see liitis rahva, pani aluse edule. Praegused valitud paistavad tegema kõik selleks, et kartulikoortest saaks rahvustoit.

Maksusüsteem on ühiskondliku kokkuleppe küsimus

Praxise analüütik Risto Kaarna kirjutab EPLs:
Üldjuhul on maksudel kolm eesmärki. Esiteks kogutakse makse avalike kulutuste rahastamiseks. See on maksude traditsiooniline funktsioon. Teiseks muudetakse maksude kaudu sissetulekute ja rikkuse jaotust. Kolmandaks kasutatakse makse tasakaalustatud majanduskasvuks või majandustsüklite silumiseks. Tihti käsitletakse maksusüsteemi eesmärgina ka inimeste käitumise muutmist, näiteks kehtestatakse aktsiisid tavaliselt kas tervisele või keskkonnale kahjulikele hüvistele.
Eestis on maksude kogumise eesmärkidest rõhk avalike kulutuste rahastamisel. Jaotusliku funktsiooniga on asjad vähem selged. Meie maksusüsteem sissetulekute jaotust oluliselt ei muuda, sest tulumaksul ja sotsiaalmaksul on kõigile võrdne määr. Väikse progressiivse elemendi lisab tulumaksuvaba miinimum. Seda progressiivsust tasakaalustavad tarbimismaksud (käibemaks ja aktsiisid), mis kokkuvõttes on kergelt regressiivsed.http://www.epl.ee/artikkel/583000



Maksusüsteem on ühiskondliku kokkuleppe küsimus, mitte kellegi eralõbu. Eestis paigutub see koalitsioonierakondade eralõbu alla.

Maksudele tuleb läheneda tervikuna. Maksutulu ei ole veniv kummipall, mida annab igast küljest paisutada. Teatud piirist tekkib negatiivne efekti.

Muudatuste eelduseks on olukorra kaardistamine. Viimastel aastatel toimunud muudatused maksurindel on olukorra segaseks teinud. Isegi selle (maksukoormuse) suurus pole määratav. Tendentsid kinnitavad, et maksudega trikitamistega on üle piiri mindud.
Maksukoormuse hindamisel tuleks arvestada kõiki makse (ka neid, mis riigi- ja omavalitsuste eelarvetes maksudena ei kajastu), muidu jäämegi madala maksukoormuse müüdi varjus kahjulikke otsuseid langetama.

Riigi tulu ei sõltu niivõrd maksusüsteemist, kuivõrd maksumaksja jõukusest. Maksuteemalistel aruteludel ei tasuks unustada, et Eesti riik ei ole "õhuke". Ministeeriumide, ametkondade, ametite, sihtasutuste ja omavalitsuste arvu poolest võime end pidada võrdväärseks suuremategi riikidega.

Keda ikkagi esindatakse Riigikogus?

Riigikogusse valitud on (otsuste langetamisel) sõltumatud. Samas pääsevad nad esindusse vaid teiste mandaadiga.

2007. aasta valimistel sai isikumandaadi 10 kandidaati. Paljud neist eelistasid muud ametit.

Mingem aruteluga edasi – keda siis esindatakse, kui puudub isikumandaat. Valija esindamine kõlab umbmäärasena. Valimisreglementi arvestades pole valijat isegi võimalik tuvastada.

Praeguse süsteemi järgi esindavad saadikud vaid iseennast. Nad ei ole kohustatud järgima isegi erakonnakaaslaste suuniseid.

Sellest ka distantseerumine ühiskonnaliikmetest. Tegemist on JOKK fenomeniga, mida soosib seadusandlus, mille valitud on ise kujundanud.

Eelistused muutuvad ajas, sõltuvad arengutest ja muutustest elukeskkonnas. Valitute osalemine otsustusprotsessides ei võrdsustu esindamisega. Valimisloosungite ja programmide aktuaalsus muutub.

Arvestagem - häälesaagi (riigikogu) valimistel määrab suurest asetus nimekirjas, isik on teisejärguline. Isegi esiasetusega telefonipost koguks esinduskoja valimistel järgnevatest enam hääli. Tegemist on erakondade valimistega.
Öeldu ei tähenda muidugi seda, et nimekirja koosseisus olevad isikutel puudub mõju valimistulemustele. Vaieldamatult osalevad tuntumad kandidaadid jõulisemalt maine kujundamise protsessis.

2007. aasta valimistulemustega pääses Riigikogusse 6 EER esindajat. Isikumandaadi järgi oleks neist valituks osutunud vaid 1,95. Ja sedagi üksnes siis, kui nad kõik oma hääled oleksid kokku liitnud. Isikumandaati ei saanud neist keegi.
Tekkib küsimus: kelle mandaadiga siis nad ikkagi Riigikogus istuvad.
Loomulikult erakonnaliikmete mandaadiga.

EER fraktsioon pole otsuste langetamisel aga arvestanud erakonnaliikmete tahet. Veelgi kurioossem – neid pole see isegi huvitanud. Programmilistele seisukohtadele tuginemine pole põhjendus, sest eelistused on programmis reastamata.

„Esindajate“ enesekesksus ja ülbus teevad lausa kohmetuks.

Nõustun, et teisiti ei pruugi olla ka teistes erakondades. Parku pole see lohutuseks.
EER liikmed lõid erakonna ju eelkõige poliitilise kultuuri muudatuste soovist.

Tundub, et vaid uute inimeste toetamisega järgnevatel valimistel võib tekkida mingigi lootus muutustele esindamises – esindatakse inimesi, mitte umbmääraseid valimislubadusi või programmilisi seisukohti.

Tööandja vastutuskoorem on raske

Tööandjate keskliidu hiljutine avaldus kutsus esile oodatud poleemika. Kahju muidugi, et need põhinevad peamiselt vastandumisel (tööandja/töövõtja), kolmandat osapoolt - riiki - justkui ei eksisteerikski.

Tunnistagem, et tööandjate sotsiaalne vastutus ühiskonnas on ebaloomulikult kõrge.

Vahet tuleks muidugi teha nn klassikalisel ja butafoorsel ettevõtlusel. Klassikaline ettevõtlus eeldab investeeringuid põhivarasse ja tööjõusse. Butafoorne põhineb aga riigihangetel, erinevatel abidel ja sahkerdamistel (nt konsulteerimised, petuskeemid jmt).

Ettevõtja staatusest vabanenuna kinnitan, et tunnen ennast lõpuks ka inimesena. Sotsiaalse vastutuse koorem oli ikka väga ränk.

Vaadakem meie ettevõtete kasuminumbreid. Need on ju olematud. Arvestagem ka seda, et seda hinnatakse arvestuslikult. Tegemist ei ole kassapõhise tulemiga. Ma ei räägi muidugi nn butafoorsetest ettevõtetest, kus kassapõhine tulem võrdub ka finantsilise tulemiga.

Ettevõtjaks olemine eeldab investeeringute tegemise võimekust ( st säästude olemasolu), pealegi väga suurt vastutust. Töötajate järel valvamine (koju vedamine, know how näppamine) on koormav. Tööaja ratsionaalsest kasutamisest võiksin pidada pikki loenguid. Kaubanduskeskused on tööajal palgasaajatest pungil. Isegi suhtluslististidesse saadetakse sõnumeid peamiselt tööajal.

USA majanduse eeliseks on töövõtja staatuse fetišeerimisest hoidumine. Seal osatakse hinnata töökohtade ja lisaväärtuse loomist. Tööandjast „vaenlase“ kujundamine võib küll valimistel mõne hääle kontosse juurde tuua, kuid ühiskonna heaolule mõjub see laastavalt.

Ühiskonna heaolu sõltub paljuski ettevõtjatest. Seda tuleb hakata teadvustama, nende panust enam hinnata.

Vastandumisega kaugele ei jõua – kui just eesmärk ei piirdu valimistel kogutava häälesaagiga.