Räägime vabast Eestist, kuid millegpärast tuleb järgida Brüsseli ja isiklikule kasule orienteeritud seltskondade tagatubade juhiseid. Räägime vabast Eestist, kuid poliitilise eliidi (isikustamata) lähenemisi ei tohi isegi kommentaarides kritiseerida. Need kustutatakse, soovitatakse hoiduda „solvavatest“ kommentaaridest. Mis vabast Eestist me räägime, kui tühine seltskond tunneb ennast vabana, ülejäänutel tuleb järgida nende lähenemisi? Vabadus algab sõnavabadusest. Kui ühtedele on lubatud teisi nimetada „ühe tagumiku kannikateks“ (J.Ligi), teistele pole see lubatud, siis pole tegemist vabadusega. Kui ühed võivad suust välja ajada kõike, mis pähe tuleb, teistel tuleb enda väljendamisel järgida nende kriteeriume, siis pole see samuti vabadus.

Tahaksin elada Kunigriigis

Kuningriikliku riigikorralduse puhul on olemas vastutaja. Parlamentaarse korralduse puhul seda pole. Keegi peaks aga langetatud otsuste eest vastutuse võtma. Vastutaja puudumine on viinud olukorrani, et ühiskonnale kahjulike otsuste langetamise laviin ei lõpe. Vaadakem näiteks kahju, mida alkoholi- või kütuseaktsiisi tõstmised on toonud. Riigikassasse jääb laekumata sadades miljonites eurodes maksutulu, joomahullus kasvab.

Koidula piirijaama ehitusse ja haldamisse tehti põhjendamatuid kulutusi, nüüd korratakse sama Rail Balticu projektis. Vastutajaid pole. Isegi vastupidi: otsuste langetajad jagavad uusi tiitleid ja positsioone ning kandideerivad aina uhkemate loosungitega riigikogu ­uude koosseisu.

Valesid ja õigeid seisukohti ei ole olemas. See, mis ühele paistab õigena (loe: tõena), võib teisele tunduda vale, ja vastupidi.

Mõttetud vaidlused tõe ja vale otsimise pärast on väsitavad ja kurnavad ühiskonda. Tundub, nagu oleksime orjad, kes elavad vabal maal. Poliitorjad, kes peavad alluma erakondade tagatubade diktaadile, mille ahelaist vabanemine paistab lootusetuna – tegemist on ju aastakümnete jooksul parimate poliitseppade vorbitud tootega.

Turu-uuringute aktsiaseltsi ühiskonnauuringute instituudi tellimusel 20.–25. novembrini tehtud küsitluses pooldas 26 protsenti küsitletutest Eesti ÜRO globaalse ränderaamistikuga liitumist. 56 protsenti küsitletutest oli vastu, 18 protsenti erapooletud. Eesti liitub rändmeraamistikuga. Analoogselt toimiti omasooliste kooseluseaduse kehtestamisega.

Igale seisukohale leiab kümneid põhjendusi ja sama palju vastuargumente. Seetõttu ongi olulisem sellest, milliseid otsuseid ühiskonnas langetatakse, see, kuidas seda tehakse. Ühiselt otsustamine liidab ja teeb tugevaks, seisukohtade diktaat vastandab ja õõnestab.

Aeg oleks seadusepõllul sorkimine lõpetada ja pühenduda olulisemale – üldsuse tahte väljaselgitamisele ja selle järgimisele. Demokraatial on eri vorme, aga kui seaduskeskkond soosib üldsuse seisukohtadega manipuleerimist ja üldsuse arvamusega vastandumist, pole tegemist demokraatliku ühiskonnakorraldusega.

Referendumid ja mõttetalgud peaksid saama ühiskonnakorraldust puudutavate otsustamisprotsesside lahutamatuks osaks. Kodanike kaasamisega kasvaks kodanikuvastutus: «mina» muutuks «meieks».

 

Laiapõhilised arutelud viivad tõeni

Laiapõhised arutelud viivad tõeni, kuid meile see ei meeldi. Lihtsam on volitada väikesel seltskonnal isekeskis otsuseid langetada. Laiapõhiste arutelude eelduseks on lähenemine, et valesid seisukohti ei eksisteeri. Eksisteerivad meeldivad ja ebameeldivad, otsuseid toetavad ja mitte toetavad seisukohad. Seisukohad sõltuvad ajast ja ruumist. Pole mingi ime, kui mujal tulemust andnud otsused meie keskkonnas vilju ei kanna.

Oluliste otsuste langetamisel tuleks tugineda erinevatele seisukohtadele. Väravavahita palli väravasse tagumine ei demonstreeri mängimise oskust. Otsuste langetamisel meelepärastest arvudest koostatud tabeli kasutamine ei näita tarmukust.

Visakem kasvõi pilk alkoholiaktsiisi tõstmise saagale. Valitsusliidu moodustamise algusest korrutati alkoholiaktsiisi tõstmise vajadusest. See pidavat tooma õnne meie õuele, olema oluline samm alkoholi „laastamistöö“ peatamisel. Vastuväiteid ei kuulatud. Nende esitajaid sildistati alkohoolikuteks, alkoärist huvitatuteks või kodanike tervisesest mitte hoolivateks.

Alkoholiaktsiisi otsuste viljad on valminud ja küpsevad edasi. Need pole söödavad. Alkoholiaktsiisi kergitamine oli vale ja ühiskonnale kahjulik otsus. Alkoholi tarbimine on (peale aastaid kestnud langust) pöördunud kasvule, kodanike usaldus riigsüsteemi vastu langenud, riigikassasse laekuvad võimekusest väiksemad rahasummad. Isegi koolijütsid teavad, et kui tehakse viga, siis tuleb kirjutada vigadeparandus. Poliitikuteni see ei jõua. Panustatakse uutele valimistele, jätkatakse monoloogidega ja katteta lubaduste jagamisega. Mis veelgi kummalisem – vale otsusele allakirjutajad on nende esinumbrid.

Kõik teavad, et juua võiks vähem, kuid kuni me ei süvene põhjustesse ja panustame vaid tagajärgedele, liiguvad protsessid oma rada – need pole juhitavad. Meelemürke on tarvitatud iidamast-aadamast. Seda on harrastanud inimeste kõrval teadlikult või alateadlikult ka loomad ja linnud ning muud pudulojused. Närvisüsteem vajab teatud hetkel maandamist, vastasel korral ei pea see pingele vastu. Meelemürke müüakse apteekides, neid leidub looduses, sisaldub kemikaalides, annab kääritada. Pole põhjust spekuleerida teemal, millised meelemürgid on paremad. Siiski, alkohol on nende hulgast süütumaid.

Selleks, et vabaneda umbrohust, tuleb hävitada selle juur. Murtud võsu asemel tekivad uued võsud. Igale jõule või keelule rakendub vastujõud.

Rahandusministeeriumi andmetel oli möödunud aastal piirikaubandusest või tarbimise oodatust suuremast vähenemisest tulenev alalaekumine ligikaudu 23 miljonit eurot. Kogumata jäi käibemaks ja maksud muudelt kaupadelt. Sellel aastal on numbrid suuremad. Kahjud ulatuvad sadadesse miljonitesse. Üritan leida midagigi maitsvat alkoholiaktsiiside tõstmise viljades, kuid pole leidnud.

Aastaid langustrendis olnud alkoholitarbimine pöördus kasvule. Eelmisel aastal tarbiti täiskasvanud elanike kohta absoluutalkoholi 0,7 protsenti enam kui aasta varem. Kasvavad tarbitava salaalkoholi kogused. Eelmisel aastal kasvas salaviina osatähtsus kümne protsendipunkti võrra (Konjuktuuriinstituut). Kannatab maksulaekumine.

 

 

Tööturul käib ealine diskrimineerimine

Tööturul käib ealine diskrimineerimine. Sellele viitab ka riigikontrolli aruanne: kolm neljandikku eelpensionäridest pidavat olema töötud. Eelpensionile jäädes tuleb leppida väiksema pensioniga. See on hädasamm.

Ealine diskrimineerimine tuleneb riigiametite (sealhulgas valitsuseliikmete) komplekteerimisest. Kui prestiižikatele ametikohtadele panna lapseohtu noorukid, ei saagi teistsugust suhtumist oodata.

Konkursse korraldavad inimesed kinnitavad konfidentsiaalselt, et üle 50-aastaste (ja sageli ka nooremate) avaldustesse ei süüvita. Lähtutakse vihjetest, mida töötajate otsijad esitavad. Nii jäävadki kogenumate CV-d tolmu koguma.

Ümberõpe sellist lähenemist ei muudaks. Pensionieelikutest töötute ridades on hästi koolitatud ja kogemustega inimesi. Samuti ei muudaks niisugust suhtumist CV-sse sünniaasta märkimata jätmine – vanus tuletatakse hariduse omandamisest ja töökogemusest.

Põhjused peituvad ühiskonnas domineerivates väärtushinnangutes. Nooremate alluvate eelistamine on taunitav, kuid mõistetav.

Et mitte üldsõnaliseks jääda, kirjutan maksu- ja tolliameti revidendi ametisse kandideerimisest mõne aasta tagusel konkursil. Nõudmisteks esitati majanduskõrgharidus ja ettevõtluskogemus. Otsiti revidente, kes mõistaksid ka ettevõtluse telgitaguseid.

Minul on majanduskõrgharidus ja ettevõtluskogemus, vanus on aga 50 ja 60 vahel. Dokumendivoorust pääses edasi 30–40 kandidaati. Mina nende hulka ei saanud.

Konkursi korraldajate esindaja, kellega saime telefonisõpradeks, ütles, et osakonnajuhatajad valisid endale meelepäraseid inimesi. Olin üllatunud, sest minuga ju ei kohtutud. Kuidas saab valida meelepäraseid inimesi nende hulgast, keda ei tunta, kellega pole isegi kohtutud?

Sarnaseid näiteid on kümneid.

Mulle sümpatiseerib jaapanlaste lähenemine. Nende elukorralduses domineerivad traditsioonid ja kogemused, vanust peetakse vooruseks, mitte puuduseks. Kui on teada, et vanema sõna maksab, tekib vähem kiusatusi ja pettumusi.

Noorelt karjääri tippu jõudmine viib stagnatsioonini. Uuringud näitavad, et viie kuni seitsme aasta jooksul pärast samal ametil töötamist motivatsioon (loe: efektiivsus) väheneb.

Andekus ei sõltu east. Ametit ei omandata üksnes koolist, vaid ka tööd tehes.

Kogemused kinnitavad, et parimad töötajad on üle 40 aasta vanad mehed ja naised. Nooremad on isiklikus plaanis liiga ambitsioonikad, nad ei püsi pikalt töökohal ja tegelevad kümne asjaga.

Kes võimul, sellel õigus

 

Valikulised andmed võimaldavad kritiseerida või ülistada. Segasus prioriteetides tekitavad segadust. Kes võimul, sellel õigus. Nii ei tohiks olla. Eesti  probleemiks pole liigne alkoholitarbimine, vaid anarhia, mis tuleneb demokraatlikest lähenemisest võõrandumisest. Demokraatia ei saa põhineda valija tahtega manipuleerimises, vaid üldsuse tahte selgitamises ja selle järgimises. Definitsiooni üle võib ju vaielda, kuid öeldu võiks olla demokraatia selgrooks.

Maailmas ringi käinud inimesena ei usu ma neid, kes väidavad, et eestlased on maailma suuremad joodikud. Usun seda, et meie inimesed tarbivad liiga palju meelemürke. Viimast kinnitab surmade arv, mis tuleneb narkoainete üledoosist. Kui seda usuksid ka ühiskonnas otsuste langetajad, siis poleksid nad alkoholiaktsiise nii tormiselt kergitanud. Maksulaekumise kergitamist põhjendatakse alkoholitarbijate tervisekulude kompenseerimisega, kuid olukord on vastupidine. Keelud ja käsud tekitavad inimestes vastuseisu, mis avaldub alkoholi ja sellest kahjulikumate uimastite suuremas tarbimises.

USAs ei räägita alkoholi tarbimise probleemidest. Räägitakse palju olulisematest asjadest. Aruteludes leidub koht isegi kanepi seadustamise laiendamine uutesse osariikidesse. Ameeriklased pole meist rumalamad. Võime nende tegemistega mitte rahul olla, kuid nemad on meie (ja Euroopa Liidu) tagatiseks. Nende tegemistesse tuleb austusega suhtuda. Pealegi tuleb arvestada sellga, et nende ühiskonda tahetakse elama minna, meie omast lahkutakse.

Mina pole leidnud selliseid andmeid, mis kinnitaksid, et alkoholiaktsiisi tõstmine oleks püstitatud eesmärke (suurendanud maksulaekumist, vähendanud tarbiminst) täitnud. Otsuste langetajad taovad endiselt rusikatega rinnale ja spekuleerivad tulemustega. Sellise lähenemisega kaugele ei jõua. Nii demokraatlikes ühiskondades ei käituta.