Maksukoormus Eestis aina kasvab.Maksukoormus Eestis aina kasvab.
Maksumaksjate liidu väite järgi kujuneb 2009. aasta maksukoormus juba ilma uute maksutõusudeta viimase kümne aasta kõrgemaiks. Nende tõstmise korral (tõstetakse arvatavasti ju käibemaksu, töötuskindlustusmaksu, aktsiise) kasvab maksukoormus katastroofselt.
Sama toimub ka varjatud ja imaginaarsete maksudega.
8. juunist tõstetakse riigilõivusid näiteks notaritasudelt.
Valik teenuseid, mille hinnad tõusevad kordades (teenus, hind enne/hind pärast, kr):
Testamendi tõestamine 200/510
Juriidilise isiku muu volikirja tõestamine 100/770
Õppelaenu tagamiseks antava käenduse tõestamine 10/250
Isiku elusoleku kinnitamine 50/225
Isiku teatud kohas viibimise kinnitamine 50/250
Isiku ja fotol kujutatud isiku samasuse kinnitamine 50/180
Dokumendi esitamisaja kinnitamine 50/225
Notariaalselt kinnitatava avalduse projekti koostamine 10/285
Allkirja ja allkirjanäidise kinnitamine 10/200
Kinnises ümbrikus testamendi hoiulevõtmise tõestamine 100/510
Mereprotesti tõestamine 500/1230
Sihtasutuse asutamisotsuse, sealhulgas selle lisana kinnitatava põhikirja tõestamine ning sihtasutuste ühinemis- ja jagunemislepingu või sihtasutuse jagunemiskava tõestamine 500/1210
Sihtasutuse organi otsuse tõestamine 500/1080
Abikaasade vastastikuse testamendi tõestamine 300/650
Saturday, May 30, 2009
Wednesday, May 27, 2009
Maksude tõstmisest
Riigi kulud ei tohiks ületada maksulaekumisi.
Eestis riigikulutused (SKT suhtes) on viimastel aastatel pidevalt kasvanud. Seda isegi siis, kui majanduskasv oli kiire.
Eurostadi andmetel kasvas Eestis valitsuskulude suhe SKT-sse üksnes mullu üle viie protsendipunkti võrra. Olles sellega üks suuremaid kasvusid Euroopas.
Lisaks statistilisele maksukoormusele ei tohiks kahe silma vahele jätta ka meie teistest kõrgemaid varjatud ja imaginaarseid maksusid.
Sellise maksukoormuse muutuse mõju majanduslangusele (sh riigitulude langusele) ei tasuks alahinnata - suurima maksukoormuse kasvuga kaasneb paratamatult ka suurim majanduslangus.
Ametnikeriik vajaks kodanikriigiks muutmist. Vastasel juhul jäämegi peamiselt ametnike hea käigu eest hoolitsema ja kodanikele maksusid kergitama.
Eestis riigikulutused (SKT suhtes) on viimastel aastatel pidevalt kasvanud. Seda isegi siis, kui majanduskasv oli kiire.
Eurostadi andmetel kasvas Eestis valitsuskulude suhe SKT-sse üksnes mullu üle viie protsendipunkti võrra. Olles sellega üks suuremaid kasvusid Euroopas.
Lisaks statistilisele maksukoormusele ei tohiks kahe silma vahele jätta ka meie teistest kõrgemaid varjatud ja imaginaarseid maksusid.
Sellise maksukoormuse muutuse mõju majanduslangusele (sh riigitulude langusele) ei tasuks alahinnata - suurima maksukoormuse kasvuga kaasneb paratamatult ka suurim majanduslangus.
Ametnikeriik vajaks kodanikriigiks muutmist. Vastasel juhul jäämegi peamiselt ametnike hea käigu eest hoolitsema ja kodanikele maksusid kergitama.
Monday, May 18, 2009
Töölepinguseadusest
Ettepanekute väljatöötamiseks on vaja informatsiooni (eelnevate perioodide detailsemaid näitajaid ja täpsemaid analüüse). Nende puudumisel on arutelud tavaliselt mõttetud. Emotsioonide kõrval tuleks ju tugineda ka reaalsusele – olemasolevatele võimalustele ja muudatustest tekkivatele võimalikele tendentsimuutustele.
Vaieldamatult tuleks inimestele (temast mitte oleneval põhjusel töö kaotuse korral) säilitada mingigi sissetulek. Senine koondatute kindlustus (etteütlemise aeg ja töölepingu järgsed 6 kuud) on selline, millega viriseda oleks patt. Uue töölepinguseaduse jõustumise korral paraneks töökoha kaotanute olukord veelgi ( suureneksid kuu hüvitised). Pealegi hakkaksid hüvitist saama ka omal soovil töökoha hüljanud inimesed.
Samas tuleb tunnistada, et ühe enam suureneb makseraskustesse ja tegevust koomale tõmbavate ettevõtete arv. Ühesõnaga - väheneb töökohtade arv ja ühiskonna käsutuses olev tulubaas.
Tööjõukulude (sh koondamishüvitised, kindlustused) vähendamine võiks olla "õlekõrreks“, mis pikendaks paljude praegustes tingimustes hukule määratud ettevõtete eksistentsi.
Tööjõuturg võiks meil olla liberaalsem. Nii nagu kõik turud võiks ka tööjõuturg alluda turureeglitele, mitte olema detailideni reglementeeritud. Nimetatud põhustel pooldan koalitsiooni juhterakondade töölepinguseaduse korrigeerimisettepanekut. Vaatamata isegi sellele, et see mulle isiklikult ei meeldi:-)))
Kui töökoha kaotanud saavad riigilt abi (koondatud isegi suhteliselt head), siis ettevõtjatel pole kellelegi loota. Isegi pangad on laenurahad kinni keeranud.
Ma ei näe tõesti RE ja IRL poolt pakutud töölepinguseaduse korrigeerimise kavas mingit tonti, mille nimel tasuks ettevõtluse konkurentsivõimet veelgi halvendada.
Tarkus seisneb tendentside ette nägemises, mitte niivõrd tulekahju kustutamises:-)))
Minu arvates vajaksid aga kindlasti suuremat tähelepanu need töötud, kellele töötuhüvitisi ei maksta. 1000.- krooni kuus, ja sedagi üksnes 7 kuud, on ikka naeruväärne "abi" küll.
Kuidas peavad elama siis need, kellel pole võimalust tööle minna, kuid puuduvad ka sissetulekud?
Minu arvates tuleks kaaluda töötuhüvitise (ca 1000.-) maksmise pikendamist.
Sellise toetuse maksmine ei oleks (riigieelarve mahtu arvestades) suur kulu, kuid samas aitab see paljusid.
Olen ka varem maininud, et meie nii praegune kui ka uus töölepinguseadus on töövõtja keskne, mille tulemus kajastub ka kesises majanduskeskkonnas.
http://www.postimees.ee/200208/esileht/arvamus/313036_foto.php
Majanduskaose põhjusi ühiskonnas tuleb otsida eelkõige meie maksusüsteemist ja seaduskeskkonnast, mitte maailmamajandusest.
Vaieldamatult tuleks inimestele (temast mitte oleneval põhjusel töö kaotuse korral) säilitada mingigi sissetulek. Senine koondatute kindlustus (etteütlemise aeg ja töölepingu järgsed 6 kuud) on selline, millega viriseda oleks patt. Uue töölepinguseaduse jõustumise korral paraneks töökoha kaotanute olukord veelgi ( suureneksid kuu hüvitised). Pealegi hakkaksid hüvitist saama ka omal soovil töökoha hüljanud inimesed.
Samas tuleb tunnistada, et ühe enam suureneb makseraskustesse ja tegevust koomale tõmbavate ettevõtete arv. Ühesõnaga - väheneb töökohtade arv ja ühiskonna käsutuses olev tulubaas.
Tööjõukulude (sh koondamishüvitised, kindlustused) vähendamine võiks olla "õlekõrreks“, mis pikendaks paljude praegustes tingimustes hukule määratud ettevõtete eksistentsi.
Tööjõuturg võiks meil olla liberaalsem. Nii nagu kõik turud võiks ka tööjõuturg alluda turureeglitele, mitte olema detailideni reglementeeritud. Nimetatud põhustel pooldan koalitsiooni juhterakondade töölepinguseaduse korrigeerimisettepanekut. Vaatamata isegi sellele, et see mulle isiklikult ei meeldi:-)))
Kui töökoha kaotanud saavad riigilt abi (koondatud isegi suhteliselt head), siis ettevõtjatel pole kellelegi loota. Isegi pangad on laenurahad kinni keeranud.
Ma ei näe tõesti RE ja IRL poolt pakutud töölepinguseaduse korrigeerimise kavas mingit tonti, mille nimel tasuks ettevõtluse konkurentsivõimet veelgi halvendada.
Tarkus seisneb tendentside ette nägemises, mitte niivõrd tulekahju kustutamises:-)))
Minu arvates vajaksid aga kindlasti suuremat tähelepanu need töötud, kellele töötuhüvitisi ei maksta. 1000.- krooni kuus, ja sedagi üksnes 7 kuud, on ikka naeruväärne "abi" küll.
Kuidas peavad elama siis need, kellel pole võimalust tööle minna, kuid puuduvad ka sissetulekud?
Minu arvates tuleks kaaluda töötuhüvitise (ca 1000.-) maksmise pikendamist.
Sellise toetuse maksmine ei oleks (riigieelarve mahtu arvestades) suur kulu, kuid samas aitab see paljusid.
Olen ka varem maininud, et meie nii praegune kui ka uus töölepinguseadus on töövõtja keskne, mille tulemus kajastub ka kesises majanduskeskkonnas.
http://www.postimees.ee/200208/esileht/arvamus/313036_foto.php
Majanduskaose põhjusi ühiskonnas tuleb otsida eelkõige meie maksusüsteemist ja seaduskeskkonnast, mitte maailmamajandusest.
Maksupoliitika peaeesmärk
Maksupoliitikaga tehakse imet, samas saab sellega ka kõik untsu keerata.
Selleks, et untsu keeramist vältida, on oluline teadvustada maksupoliitika peaeesmärki.
Maksude peaeesmärgiks ei saa olla riigieelarve kasvatamine või siis kellegi „abistamine“, vaid eelkõige majanduse toimimiseks vajaliku keskkonna loomine ja väärtushinnangute kujundamine.
Riigieelarve tulude kasvatamine on nimetatud eesmärkide kõrval teisejärguline.
Soovitan lugeda Viktor Trasbergi poolt selgelt sõnastatud lugu.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=23410447&l=fpOpinion
Eesti on pakkunud õpikunäite sellest, kuidas riigi majandust valesti juhtida. 16% majanduslangust lubab seda kaheldamatult väita. Meie majanduse viisaastak pakub kõige ehedama näite sellest, mis juhtub, kui lähtutakse populismist ja parteipoliitilistest dogmadest, ignoreerides samal ajal elementaarseid majandusteoreetilisi põhimõtteid.
Eesti kiire majanduskasv vahetult pärast Euroopa Liiduga ühinemist ei olnud tingitud mitte meie erakordselt targast majanduspoliitikast ja maksusüsteemist, vaid ühekordsete ja erandlike tingimuste kokkulangemisest. EL-iga ühinemise mõju ja soodsad laenutingimused õhutasid sisetarbimist ja sellel põhinevat majanduskasvu. Samalaadne oli olukord kõigis uutes EL-i maadele.
Paljud neist suutsid laenamisel ja sisenõudlusel põhinevat ülekuumenemist aga vältida. Eesti toimis vastupidi — küttis fiskaalpoliitikaga veel hagu juurde. Siinjuures ei maksa süüdistada pankasid, et miks nad siis nii palju laenasid.
Selleks, et untsu keeramist vältida, on oluline teadvustada maksupoliitika peaeesmärki.
Maksude peaeesmärgiks ei saa olla riigieelarve kasvatamine või siis kellegi „abistamine“, vaid eelkõige majanduse toimimiseks vajaliku keskkonna loomine ja väärtushinnangute kujundamine.
Riigieelarve tulude kasvatamine on nimetatud eesmärkide kõrval teisejärguline.
Soovitan lugeda Viktor Trasbergi poolt selgelt sõnastatud lugu.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=23410447&l=fpOpinion
Eesti on pakkunud õpikunäite sellest, kuidas riigi majandust valesti juhtida. 16% majanduslangust lubab seda kaheldamatult väita. Meie majanduse viisaastak pakub kõige ehedama näite sellest, mis juhtub, kui lähtutakse populismist ja parteipoliitilistest dogmadest, ignoreerides samal ajal elementaarseid majandusteoreetilisi põhimõtteid.
Eesti kiire majanduskasv vahetult pärast Euroopa Liiduga ühinemist ei olnud tingitud mitte meie erakordselt targast majanduspoliitikast ja maksusüsteemist, vaid ühekordsete ja erandlike tingimuste kokkulangemisest. EL-iga ühinemise mõju ja soodsad laenutingimused õhutasid sisetarbimist ja sellel põhinevat majanduskasvu. Samalaadne oli olukord kõigis uutes EL-i maadele.
Paljud neist suutsid laenamisel ja sisenõudlusel põhinevat ülekuumenemist aga vältida. Eesti toimis vastupidi — küttis fiskaalpoliitikaga veel hagu juurde. Siinjuures ei maksa süüdistada pankasid, et miks nad siis nii palju laenasid.
Sunday, May 17, 2009
Tasakaal
Tasakaal on parim.
Nii tuleks eelistada tasakaalu ka teadmispõhise ja tunnetepõhise ellusuhtumise vahel.
Ratsionaalsus on oluline, kuid emotsionaalsus ei ole sellest mitte vähem olulisem.
Ma ei kujutaks ette üksnes teadmispõhist (ratsionaalset) elustiili, milles tunnetel
ja tunnetusel on teisejärguline roll. Selline elu on ju igav ja vähe viljakas.
Mulle tundub, et just tasakaalutus domineerib ühiskonnas toimuvates aruteludes. Mul on raske leppida, kui emotsionaalsust alavääristatakse ratsionaalsuse varjus punutud dogmadega.
Kui ma peaksin valima, siis eelistaksin kindlasti tundeinimest ratsionaalsele, sest ratsionaalsusest pakatavad kaaslased tunduvad mulle (sageli) kuidagi agressiivsena ja tüütutena.
Kahju, mida ühiskonnale emotsionaalsuse alahindamisega tekitatakse on aga korvamatu!
Ma julgen isegi väita, et emotsionaalsuse alahindamine kahjustab inimese genofondi palju enam, kui seda teeb loodusressursside ületarbimine.
Järsku olengi ainuke, kes on tänini puu otsas istunud:-)))
Nii tuleks eelistada tasakaalu ka teadmispõhise ja tunnetepõhise ellusuhtumise vahel.
Ratsionaalsus on oluline, kuid emotsionaalsus ei ole sellest mitte vähem olulisem.
Ma ei kujutaks ette üksnes teadmispõhist (ratsionaalset) elustiili, milles tunnetel
ja tunnetusel on teisejärguline roll. Selline elu on ju igav ja vähe viljakas.
Mulle tundub, et just tasakaalutus domineerib ühiskonnas toimuvates aruteludes. Mul on raske leppida, kui emotsionaalsust alavääristatakse ratsionaalsuse varjus punutud dogmadega.
Kui ma peaksin valima, siis eelistaksin kindlasti tundeinimest ratsionaalsele, sest ratsionaalsusest pakatavad kaaslased tunduvad mulle (sageli) kuidagi agressiivsena ja tüütutena.
Kahju, mida ühiskonnale emotsionaalsuse alahindamisega tekitatakse on aga korvamatu!
Ma julgen isegi väita, et emotsionaalsuse alahindamine kahjustab inimese genofondi palju enam, kui seda teeb loodusressursside ületarbimine.
Järsku olengi ainuke, kes on tänini puu otsas istunud:-)))
Saturday, May 9, 2009
Vaikimine kuld
Imetlen inimesi, kes oskavad kuulata. Lobasuud paistavad aga kõikjal domineerima, vaatamata isegi sellele, et nad on vähemuses.
Mina soovitaksin rääkijatel õppida kuulamist.
Kuulata on oluline isegi siis, kui jutt „jamana" paistab.
Kui aga paljude jutt jamana paistab, siis soovitaksin ma lugeda teadmata teooriaid (Maslow jpt.). Kui aga ka see ei aita, siis oleks mõttekas mingi aeg vanglas või kloostris veeta. Mina soovitaksin muidugi kloostrit, kuid see eeldab suurt tahtejõudu.
Naudiksin väga suhtlusrollide vahetust - need, kes on oma seisukohti pidevalt jaganud jääksid (mõneks ajaks) vait. Need aga, kes on seni pühendunud kuulamisele, hakkaksid rääkima.
Uskuge mind, elu läheks siis palju ilusamaks:-)))
Mina soovitaksin rääkijatel õppida kuulamist.
Kuulata on oluline isegi siis, kui jutt „jamana" paistab.
Kui aga paljude jutt jamana paistab, siis soovitaksin ma lugeda teadmata teooriaid (Maslow jpt.). Kui aga ka see ei aita, siis oleks mõttekas mingi aeg vanglas või kloostris veeta. Mina soovitaksin muidugi kloostrit, kuid see eeldab suurt tahtejõudu.
Naudiksin väga suhtlusrollide vahetust - need, kes on oma seisukohti pidevalt jaganud jääksid (mõneks ajaks) vait. Need aga, kes on seni pühendunud kuulamisele, hakkaksid rääkima.
Uskuge mind, elu läheks siis palju ilusamaks:-)))
Wednesday, May 6, 2009
Pankrott
Riigi praeguse struktuuri haldamiseks ei toodeta piisaval hulgal lisaväärtust.
Ettevõtete kasumi tootluse eelduseks on kasumiläve ületamine. Riigi toimimise juures on oluline, et valitsemiskulud ei ületaks tulusid. Vähem oluline ei ole aga ka see, et riigitulude kasv ei halvendaks ettevõtete konkurentsivõimet alla selle kriitilise piirini.
Oleme olukorras, kus ühiskonnas toodetav lisaväärtus kahaneb, üha enam ettevõtteid tegutsevad kahjumiga. Aina suureneb nende arv, kes on lõpetanud või lõpetavad tegevuse (sh lahkuvad Eestist või pankrotistuvad).
Kui ettevõtted pankrotistuvad, siis ei ole pääsu pankrotist ka riigil, seda muidugi juhul, kui tegevuskulusid ei suudeta (või ei taheta) kohandata võimalustega.
2008. aasta riigieelarve 25-26% kasv oli ebanormaalne. See ongi praeguse olukorra põhjustanud. Nüüd tuleb ajaga tagasi minna, kanda tuleb seejuures muidugi ka lisakulusid.
Ettevõtluse pankrotistumise tingivad (eelkõige) eksporditavate kaupade/teenuste kõrged omahinnad, millega on raske konkureerida teiste turgude analoogsete toodetega. Hinnad on kõrged seetõttu, et kulud on kõrged - maksukoormus (valitsemiskulu) kõrge, valuuta ülehinnatud.
Riigi valitsemiskulud ei vasta ettevõtluses teenitavale tulule. Ühte neist tuleks kohendada – kas toota enam lisaväärtust või kohandada valitsemiskulusid. Kolmandat võimalust lihtsalt ei ole. Makse võib küll tõsta, kuid riigitulusid see ei kasvata.
Maksukoormus Eestis on liiga kõrge. Vaatamata sellele on see pidevalt kasvanud.
Pooldaksin seisukohta, mis seaks prioriteediks lisaväärtuse tootlikkuse kasvule põhineva riigitulu kasvu. Vastupidine lahendus – maksude tõstmine võimendaks laekumise langustrendi ja viiks Eesti kindlasse pankrotti.
Ettevõtete kasumi tootluse eelduseks on kasumiläve ületamine. Riigi toimimise juures on oluline, et valitsemiskulud ei ületaks tulusid. Vähem oluline ei ole aga ka see, et riigitulude kasv ei halvendaks ettevõtete konkurentsivõimet alla selle kriitilise piirini.
Oleme olukorras, kus ühiskonnas toodetav lisaväärtus kahaneb, üha enam ettevõtteid tegutsevad kahjumiga. Aina suureneb nende arv, kes on lõpetanud või lõpetavad tegevuse (sh lahkuvad Eestist või pankrotistuvad).
Kui ettevõtted pankrotistuvad, siis ei ole pääsu pankrotist ka riigil, seda muidugi juhul, kui tegevuskulusid ei suudeta (või ei taheta) kohandata võimalustega.
2008. aasta riigieelarve 25-26% kasv oli ebanormaalne. See ongi praeguse olukorra põhjustanud. Nüüd tuleb ajaga tagasi minna, kanda tuleb seejuures muidugi ka lisakulusid.
Ettevõtluse pankrotistumise tingivad (eelkõige) eksporditavate kaupade/teenuste kõrged omahinnad, millega on raske konkureerida teiste turgude analoogsete toodetega. Hinnad on kõrged seetõttu, et kulud on kõrged - maksukoormus (valitsemiskulu) kõrge, valuuta ülehinnatud.
Riigi valitsemiskulud ei vasta ettevõtluses teenitavale tulule. Ühte neist tuleks kohendada – kas toota enam lisaväärtust või kohandada valitsemiskulusid. Kolmandat võimalust lihtsalt ei ole. Makse võib küll tõsta, kuid riigitulusid see ei kasvata.
Maksukoormus Eestis on liiga kõrge. Vaatamata sellele on see pidevalt kasvanud.
Pooldaksin seisukohta, mis seaks prioriteediks lisaväärtuse tootlikkuse kasvule põhineva riigitulu kasvu. Vastupidine lahendus – maksude tõstmine võimendaks laekumise langustrendi ja viiks Eesti kindlasse pankrotti.
Saturday, May 2, 2009
Populism tähendab vastupidist poliitiku arvamusele.
Tunnistan, et muretsen väga ühiskonnas toimuvate vastuolude süvenemise pärast. Üha suurenev viha poliitikute ja erakondade vastu paistab aina kasvavat.
Samas ei tee erakonnad midagi, et neid vastuolusid pehmendada. Pigem vastupidi – lisavad muudkui uut õli tulle. Aga just riigieelarve kärbetega (või nende ettepanekutega) õli tulle loobitaksegi. Võimu koridorides liikujad paistavad seisma üksnes enda huvide eest ( vähemalt selline mulje on nad oma tegevusega jätnud), üritades samas iga hinna eest teiste tulusid kärpida ja teistele lisakulusid tekitada.
On viimane aeg hakata vastuolude leevendamisele mõtlema. Selleks tuleb aga teadvustada, et vastuolude autor ei ole mitte majanduskriis, vaid eelkõige poliitiline kultuur. Kinnitab seda väidet kas või usaldus erakondade vastu, mis on uuritavatest institutsioonidest madalaim (viimati oli vist 21%).
Elanike usaldus erakondade vastu peaaegu puudub. Selle põhjuseid kodanike saamatuses otsida - mõistmatuses riigile oluliste otsuste (nn ebapopulaarsete, kuid tarkade) vajadusest aru saada - on vale ja vastutustundetu.
Poliitikutel tuleks lõpetada oma „tarkusega“ keksimine.
Elanike emotsionaalsus määrab iga ühiskonna edukuse.
Emotsionaalse pingeseisundi (stressi) mõju elukvaliteedile on oluline. Kahjud, mis sellest ühiskonnale tekivad, on korvamatud. Meie inimeste suhteliselt lühike eluiga, suur alkoholilembus, rasked liiklusõnnetused ja muud arenenud ühiskonnale mitteomased nähtused on emotsionaalse pingeseisundi viljad. Inimene vajab ühiskondlikku hoolivust ja mõistmist, ta ootab õiglust, materiaalsusel on seejuures alles teisejärguline roll. Ainult kodanikest hooliv ühiskond on tugev ja jätkusuutlik. Elanikega arvestamisega sepitsetakse vundamenti riiklusele. See on katalüsaatoriks majanduskasvule.
Kui meie ida naabritel on saanud sõimusõnaks „fašism“, siis meie poliitikutel paistab selleks olevat „populism“.
Populismi lahmitakse ette ja taha, kasutatakse poliitilisel areenil egoistliku käitumise kaitsekilbina.
Rahva (enamuse) arvamusega arvestamist ei saa võrdsustada populismiga.
Peame tunnistama, et rahvas ei poolda riigieelarvest erakondade rahastamist. Mulle tundub, et rahvas on isegi ägedalt selle vastu. Tegemist ei ole „populismiga“, vaid reaalsusega, millega erakonnad peaksid arvestama. Erakonnad peaksid nende poolt küpsetatud kriisis unustama hetkekski erakondliku ego ja õppima mõtlema riiklikult.
Tippsportlaseks saadakse läbi ohverduste ja treeneri nõuannete. Samasugune suhtumisega saavutatakse edu ka poliitikas. Erinevat spordist ei ole poliitikas ühte treenerit, poliitikas on selleks rahvas. Ohverdamises aga vahet ei ole:-))
Just seetõttu meeldis mulle Indrek Tarandi poolt EP valimiste kampaanias esitatud ettepanek lõpetada erakondade riigieelarvest rahastamine. Olen ka ise analoogseid ettepanekuid aeg ajalt esitanud EER juhtfiguuridele, kuid paraku pole see leidnud mõistmist. Ikka tõrjutakse need populismi kilbil tagasi:-))
Indrek Tarandi ettepanekud:
1. Lõpetagem parteide rahastamine riigieelarvest! Kui parteid olid tillukesed ja nõrgad, oli see ehk põhjendatud. Nüüd, kus parteid domineerivad kõikide avalike finantside üle, pole see toetus enam vajalik. On säästuajal õigupoolest häbiväärnegi.2. Lõpetagem ka parteide õigus vastu võtta annetusi kõrvalseisjatelt. Sest ettevõtja, eraisik või slovaki ärimees, kes väidab, et ta toetab maailmavaadet, valetab. Ta ei saa seda osta, kuna parteidel kas puudub maailmavaade või on see väga puudulik!Kes soovib vastupidist väita, võib mind selles küsimuses avalikule debatile kutsuda. Iga mitteparteiline isik, kes toetab rahaliselt parteid, ostab tegelikult meelehead ja hilisemat vastuteenet. See on aga korruptsiooni keskne telg Eestis.3. Las parteid rahastavad tema enda liikmed! Liikmemaksudest ja vabatahtlikest annetustest. Nii on ausam ja selgem ning liikmetel tekib reaalne huvi juhtimise efektiivsuse vastu. Praegu on liikmed sõltuvuses juhtide „tarkusest“ tulenevatest riiklikest rahavoogudest.
Samas ei tee erakonnad midagi, et neid vastuolusid pehmendada. Pigem vastupidi – lisavad muudkui uut õli tulle. Aga just riigieelarve kärbetega (või nende ettepanekutega) õli tulle loobitaksegi. Võimu koridorides liikujad paistavad seisma üksnes enda huvide eest ( vähemalt selline mulje on nad oma tegevusega jätnud), üritades samas iga hinna eest teiste tulusid kärpida ja teistele lisakulusid tekitada.
On viimane aeg hakata vastuolude leevendamisele mõtlema. Selleks tuleb aga teadvustada, et vastuolude autor ei ole mitte majanduskriis, vaid eelkõige poliitiline kultuur. Kinnitab seda väidet kas või usaldus erakondade vastu, mis on uuritavatest institutsioonidest madalaim (viimati oli vist 21%).
Elanike usaldus erakondade vastu peaaegu puudub. Selle põhjuseid kodanike saamatuses otsida - mõistmatuses riigile oluliste otsuste (nn ebapopulaarsete, kuid tarkade) vajadusest aru saada - on vale ja vastutustundetu.
Poliitikutel tuleks lõpetada oma „tarkusega“ keksimine.
Elanike emotsionaalsus määrab iga ühiskonna edukuse.
Emotsionaalse pingeseisundi (stressi) mõju elukvaliteedile on oluline. Kahjud, mis sellest ühiskonnale tekivad, on korvamatud. Meie inimeste suhteliselt lühike eluiga, suur alkoholilembus, rasked liiklusõnnetused ja muud arenenud ühiskonnale mitteomased nähtused on emotsionaalse pingeseisundi viljad. Inimene vajab ühiskondlikku hoolivust ja mõistmist, ta ootab õiglust, materiaalsusel on seejuures alles teisejärguline roll. Ainult kodanikest hooliv ühiskond on tugev ja jätkusuutlik. Elanikega arvestamisega sepitsetakse vundamenti riiklusele. See on katalüsaatoriks majanduskasvule.
Kui meie ida naabritel on saanud sõimusõnaks „fašism“, siis meie poliitikutel paistab selleks olevat „populism“.
Populismi lahmitakse ette ja taha, kasutatakse poliitilisel areenil egoistliku käitumise kaitsekilbina.
Rahva (enamuse) arvamusega arvestamist ei saa võrdsustada populismiga.
Peame tunnistama, et rahvas ei poolda riigieelarvest erakondade rahastamist. Mulle tundub, et rahvas on isegi ägedalt selle vastu. Tegemist ei ole „populismiga“, vaid reaalsusega, millega erakonnad peaksid arvestama. Erakonnad peaksid nende poolt küpsetatud kriisis unustama hetkekski erakondliku ego ja õppima mõtlema riiklikult.
Tippsportlaseks saadakse läbi ohverduste ja treeneri nõuannete. Samasugune suhtumisega saavutatakse edu ka poliitikas. Erinevat spordist ei ole poliitikas ühte treenerit, poliitikas on selleks rahvas. Ohverdamises aga vahet ei ole:-))
Just seetõttu meeldis mulle Indrek Tarandi poolt EP valimiste kampaanias esitatud ettepanek lõpetada erakondade riigieelarvest rahastamine. Olen ka ise analoogseid ettepanekuid aeg ajalt esitanud EER juhtfiguuridele, kuid paraku pole see leidnud mõistmist. Ikka tõrjutakse need populismi kilbil tagasi:-))
Indrek Tarandi ettepanekud:
1. Lõpetagem parteide rahastamine riigieelarvest! Kui parteid olid tillukesed ja nõrgad, oli see ehk põhjendatud. Nüüd, kus parteid domineerivad kõikide avalike finantside üle, pole see toetus enam vajalik. On säästuajal õigupoolest häbiväärnegi.2. Lõpetagem ka parteide õigus vastu võtta annetusi kõrvalseisjatelt. Sest ettevõtja, eraisik või slovaki ärimees, kes väidab, et ta toetab maailmavaadet, valetab. Ta ei saa seda osta, kuna parteidel kas puudub maailmavaade või on see väga puudulik!Kes soovib vastupidist väita, võib mind selles küsimuses avalikule debatile kutsuda. Iga mitteparteiline isik, kes toetab rahaliselt parteid, ostab tegelikult meelehead ja hilisemat vastuteenet. See on aga korruptsiooni keskne telg Eestis.3. Las parteid rahastavad tema enda liikmed! Liikmemaksudest ja vabatahtlikest annetustest. Nii on ausam ja selgem ning liikmetel tekib reaalne huvi juhtimise efektiivsuse vastu. Praegu on liikmed sõltuvuses juhtide „tarkusest“ tulenevatest riiklikest rahavoogudest.
Subscribe to:
Posts (Atom)
