Thursday, May 31, 2012

Ühiskassast rahastamine peaks põhinema ühiskondlikul kokkuleppel



Keskerakonna peasekretär Priit Toobal teatas, et tema on valmis (erakonna rahastamisskandaali tõttu) ametist tagasi astuma, kuid seda tingimusel, et sarnaselt käituvad ka teised patuoinad – valitsusparteilased Kristen Michal ja Ken-Marti Vaher. 

Tagasiastumine on esimene samm, kuid sellest ei piisa. Probleem ei tulene ju ainult isikutest, vaid ka üldistest ja üldlevinud väärtushinnangutest, mille kujundajaks on autokraatsust soosiv seaduskeskkond. Sarnane rahastamisskeem oleks toiminud ka Toobalita, Michalita, Vaherita.

Petuskeemid ei tulene Toobalist, Michalist ega Vaherist, vaid seaduskeskkonnast ja poliitilisest kultuurist. Patuoinastest vabanemine annab hetkelist leevendust, kohe on salakavalamate plaanidega uued paigas. Poliitiline kultuuritus on tagajärg, mitte põhjus. Põhjus peitub valimisseaduses ja erakondade rahastamissüsteemis (sh riigieelarveline). Petuskeemidest vabanemiseks tuleks neid muuta. Olukord oleks teistsugune, kui Riigikogu isikkoosseisu komplekteerimine oleks valijate pädevuses. Meil on see aga parteikontorite pärusmaa.

Eesti poliitika on erakonnakeskne. Erakondi ei usaldata (usaldus 20-30%), võim tuleb aga nende võtmeisikutele 100 protsendiliselt loovutada. 

Arvestagem - erakonnad on kodanikuühendused. Kodanikuühendused toimivad aga liikmemaksudest ja tulust, mida tegevusega teenitakse. Vaid erakondadele tulubaasi tagamine pole põhjendatud. Lähenemine võrdsustub ühisvahendite ebaõiglase kasutamisega. Raha eraldajad (erakondade võtmeisikud otsustavad, kellele raha anda) on ka selle kasutajad, see paneb käsi laiutama.

Erakondade riigieelarvest rahastamine, maksusüsteem ja muu taoline peaks põhinema ühiskondlikul kokkuleppel, mitte kellegi tahtel. Eestis domineerib aga seisukoht, et kodanikelt ei saa arvamust küsida, kuna nemad ei lähene toimuvale ratsionaalselt, vaid emotsionaalselt. Soovitakse näiteks maksude kaotamist, toetuste kasvatamist. Nii see ei ole. Soovitakse teistsugust lähenemist, kulutuste põhjendatust.

Wednesday, May 30, 2012

Kui usute statistilist Eesti maksukoormuse indikaatorit, siis olete petta saanud



ÄP: „Liiga kõrgete riigilõivude tõttu ei ole juurdepääs õigusemõistmisele igaühele piisavalt kättesaadav,“ märgib õiguskantsler riigikogu poole pöördudes. Praegu on riigilõive alandav eelnõu riigikogu menetluses.

Seadusi ei tule järgida üksnes kohtukulude kehtestamisel, kõik lõivud peavad vastama seadustele.

Eestis kasutatakse riigilõive aga elanike (varjatud) maksustamiseks. Võimaldab see ju ühiskonna maksukoormust tegelikkusest madalamana näidata.

Riigilõivudega maksustamine on petmine, mis moonutab maksukoormuse indikaatorit.

Soomes pidavat auto registreerimislõiv kohapeal olema 12-17 eurot, internetis maksab registreerimine kõigest 6,5 eurot. Eestis nõutakse sõiduki (mootorsõiduk või tema haagis) registreerimise eest riigilõivu 121,43 eurot. 

Soomes maksab odavam registreerimismärk 7,5 eurot, Eesti riigilõiv on 57,52 eurot. 

1. juuliks nõutakse kõikide mopeedide registreerimist, riigilõivu suurus on 15,97 eurot.

ID kaardi väljastamise eest on riigilõiv 24,28 eurot, passil 28,76 eurot. Kiirkorras väljastamise eest nõutakse topeltsummasid. Varem kehtis pass 10 aastat, nüüd 5 aastat. Kasvavad määrad, kasvab maksmise sagedus.

Lisaks mainitutele koguvad riigilõive ka notarid. 95 000 eurose müügi- või kinkelepingu tõestamisel (ning kinnistusraamatusse muudatuste tegemisega) tuleb tasuda 102,25 euro suurune riigilõiv.

2011. aastal laekus riigikassasse 61 011 141 euro eest riigilõive. Summa võrdub 1,4 protsendise maksutuluga. 2012. aastaks kavandati 3 protsendine laekumise kasv.

Kui usute statistilist Eesti maksukoormuse indikaatorit, siis olete petta saanud. Valitud ei harrasta petuskeemi üksnes erakondade rahastamisel, seda tehakse ka kodanike maksustamisel.

Riigilõivuseadus:
§ 4. Riigilõivumäär
(1) Riigilõivumäär kehtestatakse lähtuvalt toimingu tegemisega kaasnevatest kuludest (kulupõhimõte).

Tuesday, May 29, 2012

Eesti majandus tootmispõhisemaks



ÄP: Eesti majandus tootmispõhiseks. Kui jalgratta kett on hammasratastelt maas, siis on kerge vändata (teadust teha), kuid see väntamine ei vii tootmist (ratast) edasi. Praegune panustamine teisesele ehk teadusele on loonud olukorra, kus meil on palju publikatsioone, kuid pole kõrgtehnoloogilist eksporti.

Enamus Eesti ettevõtetest tegeleb vahendusega. Seda pole lihtne eksportida. Tööstuse ja tootmisega tegeleb vaid 7 protsenti ettevõtetest, vaid kuni viiendik Eesti kogutoodangust tuleb tööstusest. Soomlastel on tööstuse osa kogutoodangus kaks korda kopsakam.

Tootmine on teistest valdkondadest investeeringumahukam ja riskantsem, sellest ka vähene huvi valdkonna vastu. Tootmine eeldab suurte summade investeerimist. Seda nii seadmesse kui ka käibevarasse (sh laovarud, teenindussektori krediteerimine). Püsikulud tootmisettevõtetes on soliidsed. Finantsvahendite teenimiseks tuleb teha suuri kulutusi, raha müügist laekub (enamasti) peale kauba lõpptarbijani jõudmist.

Investeeringud põhivarasse tasuvad ära ca seitsme aastaga, misjärel soetatakse uued seadmed. Vahepeal tuleb teha kulutusi hooldamisele ja remontimisele. Müügimahud pole garanteeritud. Kui veel ka seaduskeskkond on pidevas muutuses (Eestis on see nii olnud), siis on mõttekas kõigele käega lüüa ja kellegi teise toodete edasimüügile pühenduda.

Olen tootmisettevõtte tegevjuhi ametit pidanud aastaid. Mõned aastad tagasi loobusin. Olen õnnelik, et ettevõte on endiselt heal järjel, veelgi õnnelikum aga sellest, et olen sotsiaalsest vastutusest prii. Olid põnevad ja rasked ajad. Meenutan aegu, mil tuli rinda pista tööjõukulu liigkiirest kasvust tuleneva omahinna kasvuga. Omahind kasvas, müügihinda tõsta polnud võimalik. Pühenduda tuli omahinna alandamisele. Tootearendus ja tootmisahela muutmine viis eesmärgini.

Monday, May 28, 2012

Ühiskonnas valitsev ebavõrdsus on õõvastav



Pärnu Postimees:
Ehkki internetis ja trükimeediaski on lugeda rahvaloendajate töös ette tulnud arvukatest lõbusatest juhtumistest, nägid loendajad Eesti elu tegelikku palet.

„Okei, kui ma üksi seda räägiksin, võib mõni seda mitte uskuda, aga meid oli piirkonnas 14 loendajat, me saime iga päev kokku ja keegi ei öelnud, et meil on kõik nii ilus, kõik on nii kaunis, nagu riigijuhid räägivad,” tõdes Sirje Soovik, Sindis rahvast kokku lugenud nüüd töötu spordijuht. „Kõik olid hämmastuses, kuidas tänapäeval elatakse. Kui nad poleks oma silmaga näinud, ei usuks nad, et 21. sajandil võib niimoodi elada.”

Elada nii, et pole süüa, tuba on kütmata ja riie seljas pikast kandmisest viledaks kulunud. Mitte et inimene tahakski vaesuses elada või see oleks tema elustiil, vaid seepärast, et ühiskond on temalt võtnud kõik, mis tal veel tööjõulise inimesena anda oli, ja siis nagu kasutu nartsu kõrvale visanud.
Aga kõik see jätab inimesesse jälje. Mis kõnelda sellest, kui vaesuses elama on tõrjutute kõrval sunnitud nende lapsed või lapselapsed. Neid mõjutab see kogemus läbi elu, juhul kui virelemine neid kohe ei murra või kõverale teele ei painuta.

Poliitiline kultuur, mida Eestis viljeletakse on ühtsust lagundav, see põhineb paljuski valel ja isiklikul kasuahnusel. Ühiskonnas valitsev ebavõrdsus on õõvastav. Paljud kodanikud siplevad (toimetuleku)raskustes, valitud aga suplevad külluses, krabavad kahe käega (kuluhüvitised, esindatus nõukogudes jne) teiste poolt loodud hüvesid.

Võimuladvik on teinud ühiskonnaliikmetest kerjused. Uuringud kinnitavad, et eestlastel ei lähe hästi. Nõudlus makaronidest ja nisujahust koosnevate abipakettide järgi on kasvutrendis. Iga demokraatlik riik ulataks sellistes tingimustes abikäe. Eestis toimitakse vastupidi – nõutakse kodanikelt veelgi suuremat kontributsiooni.

Suur osa Eesti lastest (26 protsenti) elab vaesuses. Arvata, et täiskasvanute osa on väikesem, pole põhjust. Kasvavad ju lapsed täiskasvanute seltsis.

Lahkusime vennasrahvaste perest, kuna polnud rahul elukorraldusega. Praegune pole aga grammigi parem. Reaaltulude poolest oleme suure vennaga samal tasemel. Kui tugineda esmatarbekaupade hindadele ja kodukuludele, siis oleme isegi vaesemad.

Pilt Eesti elukeskkonnast on võigas. Eriti võikaks teeb selle see, et võimuolijad keksivad edusammudega, negatiivsete tendentside juures pigistavad aga silmad kinni. Arvudega annab ju tõestada kõike – isegi seda, et vaatamata suurele nälgivale inimgrupile (sh lapsed) liiguvad asjad Eestis õiges suunas.










Saturday, May 26, 2012

RE võimuladviku siirus pole usutav



EPL: Jõgevamaa Reformi­erakonna pooldajad on puhkenud rahastamis­skandaalist segaduses.
Õie, vanust 84 aastat, sõidab rattaga, pea mõtteid tulvil. Vanatädi Õie usub Meikari ausat meelt. 
http://www.epl.ee/news/eesti/vanatadi-oie-usub-meikari-ausat-meelt.d?id=64449982


RE võimuladviku siirus pole usutav. Kodanikud pole nii rumalad, et ei erista võltskust siirusest. Silver Meikari siirus peegeldub tema silmadest. Pisarad ei saa võltsid olla. Peaminister ja justiitsminister lähenevad probleemile jõuliselt, see aga reedab nende võltskuse. Sõnumi tooja ründamine on probleemist kõrvale hiilimine.

Oluline pole see, mida Silver Meikar on teinud või öelnud, vaid see, et need, kes on pandud seaduskeskkonna toimimist tagama, rikuvad ise ja ahvatlevad teisi seaduste rikkumistele.

Ettevõtetelt raha küsimine on kuritegu. Tegemist on palju suurema kuriteoga, kui see esmapilgul paistab.
Hukka mõistmise asemel tegeleb võimuladvik selle salgamisega, soovib pättust legaliseerida. Seadused on täitmiseks, mitte muutmiseks. Kui seaduserikkumine on veres, siis jätkuvad need ka peale seaduste kohandamist.

Raha ettevõtetelt nurumine on väga tõsine seaduserikkumine. Nende pealt pole tõenäoliselt isegi makse makstud. Kuidas seda teha, kui ettevõtted ei saa neid (sel viisil) kuluna kajastada?

Erakondade rahastamine vajaks õiglasemat hinnangut. Võimuladvik võiks täies koosseisus tagasi astuda, president aga erakorralised valimised välja kuulutada. Valimisseadus kohandada selliseks, et Riigikogu isikkoosseisu komplekteerimine läheks parteikontoritelt valijate pädevusse. Eestimaalt tuleks poliitiline kultuuritus välja juurida. See võimaldaks poliitilisele diktaadile selja pöörata. Oluliste otsuste ühine langetamine liidab, innustab kõikide nimel pingutama.

Friday, May 25, 2012

Midagi poleks hullu, kui statistiline majanduskasv võtab negatiivse suuna



EPL kirjutab: Euroopa liidrid räägivad majanduskasvust, kuid mõistavad asja sisu täiesti erinevalt.
http://www.epl.ee/news/valismaa/brusselis-voitleb-uks-majanduskasv-teisega.d?id=64433536

Sisemajanduse kogutoodanguga hämamisel ja selle jõukusele taandamisel puudub mõte. 
See küll lohutab, kuid ei innusta rõhuasetusi muutma. 

Majanduskasvul ja majanduskasvul on vahe. Kogutoodangul on lisaks kvantitatiivsele mõõtele ka kvalitatiivne mõõde. Vägivald ressursside ümberjagamisel liigutab küll kvantitatiivse mõõdiku osutit ülespoole, kuid sellist „jõukust“ ei tasuks ihaldada, kuna see saavutatakse kvaliteedi arvelt. Selline kasv pole jätkusuutlik.

Midagi poleks  hullu, kui statistiline majanduskasv võtab negatiivse suuna. See oleks isegi hea, kuna siis tuleks rõhuasetusi muuta, ühiskondade struktuure efektiivsemaks muuta. Poliitiline laristamine ei saa igavesti kesta, varem või hiljem tuleb sellele piir panna. Mida varem seda teha, seda väiksemaks osutuvad kahjud.



Thursday, May 24, 2012

Erakondadesse on koondunud suurimad sulid ja pätid




Viimaste sündmuste kontekstis kõlab üha enam (võimul olijate) seisukoht, et kui raha muudmoodi ei saa, tuleb seadusi muuta. Rahva arvamus ei lähe otsustajatele korda.

Eesti kogukonnale pole erakondade rahastamine aga üldse oluline. Nii nagu pole oluline MSA (maailmavaate sihtasutus), riigikogulaste hüvitiste, eripensionide, valitute surnuaia ja muu analoogse peale ühisvahendite kulutamine.

Kohati jääb juba mulje, et erakonnad koosnevad üksnes sulidest ja pättidest. Vastasel korral ei põhjendataks riigieelarvest erakondadele eraldatava raha vajadust mustade tegude välistamisega. Kõik riigikogus esindatud erakonnad korrutavad üht ja sama refrääni: kui ametlikult ei saa, võtame muud moodi.

Erakondadele eraldatavad summad on kasvanud, mitteametlikud summad pole aga kadunud. Kuidas need liiguvad, selgub ehk Silver Meikari avaldusest alguse saanud kriminaalmenetluse lõpus. See aga ei tähenda, et seaduserikkumistele ei tuleks otsida lahendust juba praegu. Peaminister näeb ühe lahendusena seadusevastaste tehingute seadustamist. See pole aga õige, kuna sulitempude seaduskeskkonnaga kohandamine pole lahendus. Seadused on täitmiseks, mitte muutmiseks. Kui ikka seaduserikkumine on veres, siis need jätkuvad ka pärast seaduste kohandamist.

Üheks rahastamisskandaali lahenduseks võiks olla kodanikeühenduste õiguste võrdsustamine. Selleks tuleks lõpetada erakondade ühiskassast rahastamine, seadustamata jätta ettevõtetelt annetuste võtmine. Põhjendus peitub järgnevas:
Riigieelarve vahendid

Paljud eestlased on toimetulekuraskustes. Uuringute andmetel pidavat koguni neljandik lastest kannatama tühja kõhu käes, meie aga kulutame ühist raha kolmanda järgu tegemistele. Erakondadele eraldatakse ligi 90 miljonit krooni (5,75 miljonit eurot) aastas, lisaks sellele saavad nad raha kaudseid teid pidi.
DASAdest (demokraatia arendamise sihtasutus) ja MSAdest (maailmavaate sihtasutus) on kõik kuulnud. 2012. aastal kavandatakse selleks 900 000 eurot. Tegemist on erakondade rahastamisskeemi ühe kanaliga.

Erakondadele tehtav kulu ei piirdu mainitutega. Erakonnad kasutavad ka muid kuluridu (töökohad riigiettevõtetes ja omavalitsustes, riigiettevõtete ja omavalitsuste vahenditest tehtav reklaam, majanduskulu jmt).

Eestlaste vaesuse juures tuleks ühiskonna ressursse otstarbekamalt kasutada. Erakondadele tehtavate eraldiste vähendamine või kaotamine võimaldaks enam raha suunata kodanike heaolu parandamisse.

Annetused ettevõtetelt

2009. aastal pankrotistus Eestis 1055, 2010. aastal 1029 ettevõtet. Kindlalt tunnevad ennast vaid monopoolsed ja toetustest ning riigihangetest majandavad ettevõtted. Ettevõtetel on pangalaenud ja kohustused kreeditoride (tarnijad, töövõtjad jne) ees. Töötajad nõuavad palgalisa. Iga käibevara sent kulutatakse tulubaasi suurendamiseks.

Arvestada tuleks ka sellega, et Eesti ettevõtlus on kerjaja rollis, kuna see toimib paljuski toetustest ja riigihangetest. “Annetuste” seadustamisel puudub põhjendus. Tegemist pole annetustega, vaid väljapressimisega.

Põhjendusi leiab alati, ärgem aga laskem ennast petta sellest, et ettevõtted soovivad teha (sellises majanduskeskkonnas) maailmavaatest tulenevaid annetusi. Sellised annetused on läinud eestlastele kalliks maksma. Taastuvenergiale tehtavad toetused on tõstnud elektri reaalhinna Eestis põhjendamatult kõrgeks.

Eesti riik pole üldse nii õhuke, nagu võimul olijad on harjunud seda üldsusele serveerima. Teeme mõttetuid kulutusi. Erakondade rahastamine, eripensionid, kulutused rohkearvulistele esindustele (esindatakse iseennast, mängitakse demokraatiat) ja sihtasutustele ning muule analoogsele on ühisraha laristamine.

Wednesday, May 23, 2012

Ettevõtetelt raha küsimine on kuritegu



Reformierakonna võtmeisikud rikuvad teadlikult Eestis kehtivaid seadusi. Eriti võikaks teeb selle valega õigustamine. Pole üldsegi usutav, et Silver Meikar tuleb välja avaldusega, mis teeb temast poliitilise laiba.

Aga isegi see pole oluline.

Oluline on teadvustada, et ettevõtetelt raha küsimine on kuritegu. Tegemist on palju suurema kuriteoga, kui see esmapilgul paistab.

Täitevvõimu ülesandeks on seaduskeskkonna toimimise tagamine, Eesti täitevvõimu juhtfiguurid (sama, mis erakondade juhtfiguurid) aga ahvatlevad ettevõtteid seaduserikkumisele. Ebaõige tulude deklareerimine ja kulude kajastamine on ränk seaduserikkumine, mis kuulub Maksu- ja Tolliamet kompetentsi. Pole üldsegi usutav, et erakondadele eraldatavatelt summadelt makse maksavad. Kuidas seda teha, kui neid ei saa (sel viisil) kuluna kajastada?

Ettevõtjatel tuleb võimul olijatele maksta, vastasel korral muutuvad toetused kasinamaks (või kaovad üldse), kättesaamatuks jääb soodne riigivara, võitmata riigihange. Toetused valitutele, kahtlased riigivara tehingud ja suunatud riigihanked kinnitavad, et neis on erakonna huvid mängus.

Eestit nimetatakse õigusriigiks. Selleni on aga pikk maa. Reeglid kehtivad Eestis valikuliselt. See, mis on lubatud valitutele, pole lubatud kodanikele. Isegi kohtukulud pole kodanikele taskukohased. Kohtuveskid  jahavatavad aegluubis igaviku, pole usaldusväärsed (tulemus mõjutatav).

Eesti valimisseadus ja erakondade rahastamine on teinud eluaegsetest poliitikutest enesekesksed ja ülbed monstrumid, kes on rajanud enesele impeeriumi, mille elukeskkond erineb kodanike omast kui öö päevast. MSA ja oma surnuaed on käeulatuses, millega järgmisena üllatatakse



Tuesday, May 22, 2012

Õigusriigini on pikk maa



Reformierakonda kuuluv Silver Meikar tunnistab, et annetas oma nime all aastail 2009–2010 parteile 115 000 krooni, mis polnud tema oma ja mille päritolu ta ei tea. Ettepaneku annetused tema nimele vormistada tegi Reformierakonna toonane peasekretär, praegune justiitsiminister Kristen Michal. Raha vahendas praegune riigikogu liige Kalev Lillo, kes tollal töötas Reformierakonna kontoris juhtival kohal. Meikari sõnul on sarnaselt toetanud erakonda kümned liikmed, nii riigikogust kui ka piirkondadest.


Eestit nimetatakse õigusriigiks. Selleni on aga pikk maa. Reeglid kehtivad Eestis valikuliselt, kodanikele pole kohtukulud taskukohased. Kohtuveskid jahavatavad aegluubis igaviku, pole usaldusväärsed (tulemus on ostetav).

Eestit nimetatakse demokraatlikuks riigiks, ühiskonnakorraldus põhineb aga diktaadil. Demokraatlike valitsemiste keskmes peaks olema kodanikkond, meil poseerib seal selekteeritud saatjaskonnaga väikesearvuline partokraatlik eliit. Halenaljakas on väita, et see ongi demokraatia.

Eesti on läbikukkuja. Seda teadvustamata pole lootustki, et asjad hakkavad paremuse poole liikuma. Meie edu rajaneb teisejärgulistel tegemistel. Põhimõttelistes asjades oleme läbikukkujad. Poliitiline kultuur ei erine Venemaa omast: valetamine ja varastamine võimukoridorides on pigem tava kui haruldus.

Ühiskonnas vohav diktaat ja ebaõiglus tekitab paljudes käegaloomist, teeb kurjaks, soosib ühisvahendite laristamist. Riik pole õhukene nagu võimuladvik üldsusele serveerib. Teeme mõttetuid kulutusi. MSA on jaburus. Eripensionid, kulutused rohkearvulistele esindustele (esindatakse iseennast, mängitakse demokraatiat), presidendipaarile, erakondadele, sihtasutustele, nõunikele, nõukoguliikmetele on ressurssidega laristamine. Ühisvahendite sihipärasema kasutamise asemel rajame riigikogulastele oma surnuaia. Püsikulud aina kasvavad.

Uuringute andmetel heidavad paljud Eestimaa lapsed tühja kõhuga magama. Pole ka ime, kuna paljude vanemad on töötud või omavad kesist sissetulekut, mis ei võimalda tagada inimlikku elukeskkonda. Eestimaa on rahvast tühjaks jooksmas, meelemürkidest ogaraks minemas, otsustajad uhkustavad statistilise võltsusega.

Monday, May 21, 2012

Kodanikena tuleks selg sirgu lüüa



DF: Erakondade rahastamise paremaks kontrollimiseks tuleks erakondade rahavajadust vähendada, seades näiteks piirangud valimiskampaaniatele, arvab vandeadvokaat ja endine õiguskantsler Allar Jõks
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/joks-erakondade-rahavajadust-tuleb-vahendada.d?id=64423690

Valimisseadus ja erakondade rahastamine soosivad ühisvaradega laristamist. 

Kodanikena tuleks meil selg sirgu lüüa ja näidata, kes on majas peremees. Selleks tuleb organiseeruda ja vargajõuk otsustusnuppude juurest minema kihutada. Vanaviisi jätkates jääbki demokraatia Eestis sõnakõlksuks, võimuladvik aga jätkab ühisvara laiali tassimist, kodanikustaatuse üle irvitamist ja alavääristamist.

Riigikogu liikmete pensionideks kulub töötasudest suurem summa. Töötasudeks kulub (aastas) 4,4 miljonit eurot, pensionideks 4,6 miljonit. Valitute ülalpidamise kulu ajab vähkkasvaja kombel kombitsaid ühiskassa puutumata kudedesse. 

Toimetulekuraskustes kodanike arv on üüratu, väike seltskond naudib aga teiste arvel külluslikku elu, mõtleb välja uusi nõkse, kuidas veelgi suuremat portsu ühiskassast noolida. MSA ja oma surnuaia loomine avas nende pale - kodanike käekäigust pole neil sooja ega külma, peaasi et endal hästi läheb.

Sunday, May 20, 2012

Kuluhüvitised, MSA, ... ja ka oma surnuaed



Postimees avaldas info selle kohta, et Tallinnas Metsakalmistul asuva ja riigikogule määratud ala detailplaneering sai lõpuks valmis. Nagu arvata, polnud kommenteerijatest puudust.
Kopeerisin osa neist ka oma postitusse. Facebooki kommenteerijate hulgast kohtasin ühte, kes hakkas riigikogulaste asemel pinda otsima kommenteerijate silmist. Reageerisin (teiste kommentaatorite süüdistamisele) järgnevalt:

Probleeme ei tekita sõnumi edastajad, vaid selle interpreteerijad. 

Kõik on suhteline. Augu kaevamine ja tulistamine on võrreldes sellega, kuidas otsustajad kogukonnaliikmeid kohtlevad köömes. 

Toimetulekuraskustes kodanike ja nälgivate laste tagant varastamine on nii võigas, et selle eest tuleks kõiki eksisteerivaid karistusi korraga rakendada. 

Teistest „parema“ matmispaiga taga ajamine kinnitab vaid seda, et tegemist pole inimestega, vaid seakarjaga. Vabandan ebadelikaatse võrdluse pärast, kuid pättide selliselt nimetamine on pigem kompliment, kui solvang. 

Üle veerandi Eestimaa lastes tunneb tühja kõhtu, neile on aga ikka vähe, ajavad taga vaid oma hüvitisi, MSAsid ja muid hüvesid, vähendavad väetitele kuuluvat leivaportsu, kasvatavad enese heaolu nimel teistelt nõutavat obrokit.



Kommentaarid Postimehes:
http://www.postimees.ee/846394/riigikogulaste-matmispaiga-kujundus-sai-valmis#comments

„Selle 600m2 peale ei mahu nad kõik ara. Vaja aegsasti pealematmist organiseerida.“

„Kas massimatused või 101 ühekaupa?“

"Ma ei tea kas naerda või nutta. Kuid minuarust sellised otsused riigikogus viitavad raskekujulistele vaimsetele probleemidele.“

„Millal neid siis matma hakatakse? Ei viitsi kaua oodata.“

„Siis on hea, saab kohe tähestiku järjekorras matmist alustada!“

"Vanasti maeti tavainimestest eraldi teatud rasket nakkushaigust põdenud surnud. Kas sama haigus on tabanud ka meie riigikogu?“

„Las matavad, siis on vähemalt üks koht , kus pidevalt kohal ollakse. Muidu riigikogu saal pooltühi ja ei saagi teada, kes sinna “valitud” on. Kõrvale tuleks aga teha veel suurema pinnaga matmispaik, kuhu sponsorid, ristiisad, kallilt ostetud elamislubadega tegelase jt riigikogulastega seotud “suurmehed” koha saavad."

„Lihtrahval pole raha, et matuseid teha, maetakse isegi lapsed ühishauda. Nemad vaidlevad siin veel valikute üle, kuhu matta."

„Haiged klounid! Mõned on isegi peale surma võrdsemad kui kõik ülejäänud. Seakari, mitte Eesti Vabariigi riigikogu!“

„Mis inimesed need on, kes end perekonnast kaugemale tahaksid lasta matta? Või on see mõeldud nooremate jaoks? Et hiljem kogu pere oleks kuulsusesära täis? Et ka pärast surma ikka inimesed neist mööda trambiksid? No ei saa neist ka pärast nende surma priiks. Või kardavad, et muidu pole kedagi, kes nende haual käiks ja hoolitseks. Ikka maksumaksja raha eest? Ka pärast surma. Milleks neile siis enam töötasu ja esinduskulud? Nagu kommunismis kohe.“

„Kas neil ei sobi enam oma lähedaste kõrvale olla maetud, et niisugune eneseupitamine, ei tea, mille eest küll ette võetud sai. Ma mõistan, kui on olemas Presidendi paik, sai ju esimenegi President kodumaa mulda aga no pidevalt kohti vahetavad poliitikud, no anna mõistust!“
„Nüüd on ainult ühte norrakat vaja“
„Kas tegu saab olema massihauaga?“
„Matuse- ja hilisemad hoolduskulud kandku küll ise, ma ei kujuta ette, kas nad arvavadki, et on õiglane isegi pärast surma Eesti rahvalt röövida?“
„Kindlasti tuleks eraldada kõrge müüri ja okastraadiga ning lisada mehitatud valve, et pööbel kääpale põieprobleeme ei saaks lahendada ja muide kui kaugel riigikogulaste vangla detailplaneering on?"

„Tehke jah rahvale üks koht kus pissil saab käia! Linnas ongi vähe avalikke käimlaid.“

„See on täielik jama mis toimub. Ei leia sõnu enam selle tsirkuse kommenteerimiseks.“

„Jään huviga ootama detailplaneeringut IT-meeste, trammijuhtide, õpetajate, arstide ja päästeameti töötajate surnuaiale.“

„Neile kõrgeaulistele on hoopis vaja rajada midagi püramiidide või kuningate oru sarnast.“
„Ei kutsu nad rahvast kunagi lauda ja homme meid maetakse ühishauda.“

„Eks siis ümberkaudsel rahval on nüüd üks koht rohkem, kus koeri kusetamas käia. Au ega häbi pole sel kambal, endale sebitakse juba peale surma ka privileegid välja, samas lihtrahvas peab kiirlaenu võtma, et oma lähedased enam-vähem inimese kombel maetud saaks.“

„See ei saa olla tõsine jutt ju ?!“


Saturday, May 19, 2012

Kodanikena pole meil vargusega leppimisele õigustust



Valitsejad arvavad, et kui vahetada sihtasutuse nimi DASAst MSAks, siis võib kantimine riigieelarvest jätkuda. Isegi summa (900 000 eurot) jäeti muutmata. Äripäeva ajakirjanik Katariina Krjutškova kirjutab sellest nii: „Riigikogu tegeleb demokraatia tõhustamise sildi all võimu kindlustamise ja valimisteks raha kogumisega.“

Tabavalt öeldud. 

Kodanikena pole meil vargusega leppimisele õigustust. Kui muu ei aita, siis tuleb kodaniku allumatust demonstreerida.

Demokraatlike valitsemiste keskmes peaks olema kodanikkond, meil poseerib seal selekteeritud saatjaskonnaga väikesearvuline partokraatlik eliit. Halenaljakas on väita, et see ongi demokraatia. Kodanikustaatuse üle irvitamine põimib isegi kõige sõbralikumast käelabast rusika.

Ühist edu ei rajata oma usku keeramisega, riigieelarve tasakaaluga ega suurema maksulaekumisega, sookvootidega ega alkoholi müügipiirangutega, emapalgaga. Edu ei rajata Eurotsooni stabiilsusfondiga, demokraatiaga Venemaal, sõdurite sõjakolletesse saatmisega ega muu sarnase ponnistusega. Ei rajata peaministrite ega erakondade esimeeste vangerdamisega ega uute erakondade loomisega. Edu eelduseks on ühine otsuste langetamine, diktaadile selja näitamine, demokraatiale kummarduse tegemine. Ühtsus liidab, innustab ühiselt pingutama.

Vormi muutmisest ei piisa. Oleme nimetanud ülemnõukogu riigikoguks, piirkondade täitevkomiteed omavalitsusteks, asendanud nimede ees „ENSV“ „EV“ks, lähenemine on jäänud aga endiseks. Poliitiline kultuur Eestis ei erine Venemaa omast: kodanike petmine ja nende tagant varastamine võimukoridorides on pigem tava kui haruldus. Valimisseadus ja erakondade rahastamine soosivad kultuuritust.

Friday, May 18, 2012

Maanteeameti juhtide kallal ilkumine on läinud liiale



Eesti Päevaleht jätkab maanteeameti avalikustatud juhtumist kirjutamist. Eilne sõnum põhineb sellel, et maanteeameti endise juhi lahkumishüvitis ületab Genfi lõbureisi eest tagastatava summa.

Maanteeameti juhtide kallal ilkumine on läinud minu arvates liiale. Jääb mulje, justkui tegemist oleks erandiga. Tegemist on aga tavaga. Kõik, kellel võimalust, naudivad teiste arvel reisimist. Seda teevad nii riigikogulased kui valitsusliikmed, teevad ministeeriumide, ametite, sihtasutuste, omavalitsuste otsustajad. Isegi kohtutäiturid käivad maksuraha eest puhkamas.

Ühisvahendeid nihverdatakse mitte üksnes huvireiside korraldamiseks, vaid ka isikliku materiaalse heaolu tagamiseks. Maanteeameti muruniidumasina haihtumine polnud juhus, vaid kavandatud tegevus.

Aeg oleks maanteeametis toimunu unustada ja uute laristamisjuhtude häbiposti panemisele pühenduda. Üksnes sellega saame ühiskonnas vohavat pahet mingilgi viisil ohjata.

President, peaminister (hobidega, erakondade rahastamisega) ja teised kõrged ametnikud näitavad eeskuju, ülejäänud teevad järgi. Mõisaköit lohistatakse ribadeks.

Thursday, May 17, 2012

Statistilised keskmised halvendavad elukvaliteeti



Statistiliste võrdlusandmete avaldamine ajendab inimesi paratamatult enda eluolu nendega kõrvutama, ajendades paljusid tegevustele, mis võiksid neid viia "keskmiste" hulka. Sellist toimet avaldavad ka tegelikkuses mitteeksisteerivad abstraktsed näitajad, mille hulka võib arvata igasugused aritmeetilised keskmised, kus mõõdik leitakse matemaatilise tulemiga, milles kõikide liidetavate summa jagatakse selle hulgaga.

Kuna avalikkusele suunatud informatsioon on paljudele tegutsemise ajendiks, siis on oluline arvestada selle arvulise näitaja vastavust tegelikkusele, mis välistaks inimeste poolt ebareaalsete eesmärkide püstitamise.

Inimese loomuses on ju tahtmine olla oma kaaslastest millegi poolest parem ja edukam, olgu selleks mõõdikuks siis tervis, töötasu, mingi materiaalne väärtus (korter, auto jmt) või kas või anne. Ebaõige informatsioon, mida saab tõlgendada mitmeti, võib põhjustada inimestes asjatuid pingeid, halvendades seejuures liigse stressi mõjul oluliselt nende elukvaliteeti.

Selleks, et midagi varjata või vett sogada, on mõttekas rääkida igasugustest aritmeetilistest keskmistest. Selline keskmine võimaldab endasse peita mõlema poole äärmusi - neid, mis võivad tekitada liigset uudishimu või kellegi pahameelt. Statistiline keskmine kui näitaja peaks andma elanikkonnale vajaliku sõnumi sellest, mis ühiskonnas toimub. Kas see ka tegelikult nii on?

Võtame näiteks statistikaameti iga kuu avaldatava keskmise töötasu, mille igakuine avaldamine tekitas mulle aastaid tagasi lisatööd – pidin oma töökaaslastele ja lähedastele aina kinnitama, et vaatamata nende allapoole keskmist jäävale töötasule, on nad väga tublid töötajad ja toredad inimesed. Minu siirastest kinnitustest hoolimata oli paljudel neist seda raske uskuda ning leppida oma statistiliselt madalama positsiooniga ühiskonnas.

Nimetatud näitaja olulisust võimendab selle kasutamine ühiskonna edukuse (heaolu) näitajana, mida erisoodustustes mõnulevad poliitikud kasutavad oma kõrge sissetuleku põhjendamiseks. Paljudes teistes tekitab keskmise statistilise töötasuga edukuse võrdlemine tervistkahjustavat stressi, tingib valede otsuste langetamist. Seda, et keskmist või sellest kõrgemat tulu teenib igast neljast inimesest ainult üks ning suuremal osal jääbki keskmine püüdmatuks, tajuvad vähesed. Liidetavate suurenemisel kerkib ju paratamatult ka nende keskmine - mida enam tõuseb inimeste tulu, seda kaugemale nihkub senine keskmine. Seega, vaatamata töötasude pidevale tõstmisele, jääb ka tulevikus suurem osa inimesi teenima alla selliselt arvutatavat töötasu.

Ka keskmise eluea pikkuse aritmeetiline kajastamine tundub ebaõigena, sest see võib omakorda avaldada mõju inimeste elukvaliteedi langusele. Tulevikupildil on oma osa elukvaliteedi mõjutamisel. Kurbusega võin kinnitada, et statistilise madala eluea tõttu ei usu suur osa eesti meestest, et neil on lootust kunagi pensionipõlve nautida. Kui statistika andmetel on tõenäosus pensionini elada väike, siis milleks on tarvis koguda sääste pensionifondidesse ja järgida üldse tervislikke eluviise? Selliseid vastuseid olen kuulnud paljudelt keskealistelt meestelt, kelle tähelepanu olen juhtinud säästude olulisusele või siis nende üha kasvavale alkoholilembusele. Vaatamata minu ponnistustele suurendada nende väljavaateid pikemale elueale, usutakse pigem ikka "keskmist" ning ollakse veendunud, et väljavaated pensionipõlve nautimiseks on nullilähedased. Raske on eristada põhjust ja tagajärge, kuid perspektiivitu vanaduspõli on kindlasti paljudele üheks ajendiks, mis sunnib neid nautima oma alkoholiga immutatud eluküünla sära.

Statistikaamet tuletab isegi kuvandi Eesti naisest. 2012. aasta 1. jaanuari seisuga pidavat keskmine Eesti naine olema 44-aastane, 165 cm pikk ja kaaluma 69 kg. 15- kuni 44-aastane naine olevat 167 cm pikk ja kaaluma ligi 65 kg ning 45-aastane ja vanem naine olevat 163 cm pikk ja kaalub 73 kg.  

Aritmeetilised keskmised ei anna ühiskonnaliikmetele olulist informatsiooni. Tegemist on mittemidagiütlevate arvudega. Keskmine peaks põhinema määravamal osal. Keskmise töötasu kontekstis oleks selleks suurim inimrühm see, kes teenib mingis vahemikus saadavat töötasu. Primaarne on inimeste arv, mitte rahamass. Eluea puhul oleks tegemist elueaga, milleni õnnestub suuremal osal inimestel elada.

Inimeste elukvaliteedi hindamisel ei tohiks kasutada mingeid aritmeetilisi keskmisi, vaid ikka tegelikke keskmisi (mediaane), mis annaksid elanikkonnale olulist informatsiooni ja suuniseid. Keskmine peab olema ikka keskmine, mitte mingite arvude jada jagatis, millega ei ole tegelikult midagi peale hakata. Aritmeetiline keskmine sõidukiirus 60 km/h võib osutuda juhile palju ohtlikumaks kui 100 km/h harrastavale sohvrile, juhul kui ta kas või korrakski vajutab ohtlikul teelõigul gaasipedaali põhja.

Aritmeetilistel keskmistel puudub informatiivne väärtus, neid ei tohiks üldistuste tegemisel kasutada. Protsesside juhtimisel tuleks lähtuda adekvaatsest informatsioonist, mitte abstraktsetest mittemidagiütlevatest matemaatilistest tuletistest.

Tuesday, May 15, 2012

Suures poliitikas olevad pole terve mõistuse juures



Nagu arvata võis pole suures poliitikas olevad inimesed terve mõistuse juures. Pudrumäed pimestavad, halvavad orienteerumisvõime. 

Keskerakonnast lahkunud moodustasid ühenduse. Nimi sai ilus - Demokraadid. Vaatamata uhkele nimele, tegudega ei eristuta. Nagu Eesti poliitilisele eliidile kohane, harrastab ka uus rakuke iseotsustamist. Oluline pole rahva heaolu ega ühtsus, vaid isiklik heaolu ja turvalisus.

Täna esitatakse riigikogus eelnõu, millega soovitakse suurendada põlevkivike ressursimaksu, kogutud raha aga õpetajate vahel ära jaotada. Vaesed soovitakse teha veelgi vaesemaks, suhteliselt heal järjel olijad astme võrra kõrgemale viia. 

Tegemist on kõrge prooviga poliitilise populismiga, millel on vaid üks eesmärk – saada ühiskonna küsimustes kaasa rääkimisel suurem voli ja võim. Pole üldsegi usutav, et sarnane eelnõu oleks esitatud ka siis, kui selle läbimiseks oleks mingigi võimalus.

Elektri (reaal)hind on Eestis üle mõistuse kõrge. Paljud ei suuda seda maksta. Tuleval aastal (elektrituru avanemise tulemusel) tõuseb elektrihind 50%. Sellele suuremate tuuride lisamine on totrus.

Statistikaameti andmetel elab Eestis absoluutses vaesuses üle 45 000 lapse ehk iga viies laps. Vaesusriskis elavate lastega ületab arv 63 000. Sellistes tingimustes on elektrihinna tõstmine võigas. Vähem võigas pole õpetajate palkade tõstmine.

Elukeskkond vajaks muutmist selliseks, et selles poleks nii palju toimetulekuraskustes olevaid inimesi ega toidupuuduse all kannatavaid lapsi, alles seejärel võib paremal järjel olijate palkade kergitamise peale mõelda. Tuleb see ju nende arvel. Oleme eurooplased, käitugem siis ka euroopalikult. Enne parema pala kallale asumist ulatagem leivaviil nälgijale!

Monday, May 14, 2012

Avaliku sektori madal efektiivsus ei võimalda konkurentsivõimel selga sirgu lüüa



Mitmed autoriteedid on tööjõu välisriikidesse liikumise põhjuseks pidanud ettevõtluse ebaefektiivsusest tingitud madalaid töötasusid. Ühiskonnas on kujunenud arvamus, justkui meie ettevõtjad ongi need, kelle saamatusest teenivad eestlased teistest väiksemaid töötasusid. 

Tegelikult see nii ei ole. Madalate töötasude maksmise peaosa kannab väikeriiklik gigantomaania, mille käigus oleme suuremate naabritega sarnanemise soovist delegeerinud avalikule sektorile üldjuhul ainult suurriikidele taskukohased funktsioonid. 12 ministeeriumist, veelgi enamast ametist, loendamatust arvust ametkonnast ja allasutusest, kulukast ning tegelikult isegi rahva mandaadita erisoodustuse mehhanismiga riigikogust, suurearvulisest ja kahtlase väärtusega kohalike omavalitsuste võrgustikust koosnevast avalikust sektorist on saanud oht riiklusele. Suurearvuline ja ebaefektiivne ametnike ja „esindajate armee on raske kandam õblukesele erasektorile.

Kas aga ikka on otstarbekas püüda üle oma varju hüpata? Ehk oleks mõttekam luua väikeriigile sobilik haldusstruktuur, mis pakuks elanikkonnale pigem vähem, aga paremat teenust, olgu selleks haridus, riigikaitse, omavalitsuste osutatavad teenused või muu avalik teenused?

Oleme eelistanud kvantiteeti kvaliteedile. Seda kinnitab ka fakt, et ebaõnnestumistes süüdistame ressursside nappust. Liiklusõnnetusi põhjustab meil vähene politseinike arv, ravijärjekordi tekitab meditsiinitöötajate nappus. Nii see aga pole. Otsime tegematajätmistele põhjendusi, üritame saamatust peita.

Avaliku sektori madal efektiivsus ei võimalda Eesti konkurentsivõimel selga sirgu lüüa. Statistika näitab üht, tegelik elu on aga teine. Rahvusvahelise ettevõtte finantsdirektorina oli mul juurdepääs rahvusvaheliste kaubavedudega tegelevate ettevõtete finantstulemitele. Meenutan Norra ja Eesti ettevõtete viie aasta tagust tegevkulude võrdlust, kus sama töövõtja netotulu (baasiks kasutasin 35000 krooni) juures ületasid Eesti maksud Norras tasutava. Võrdse tööjõukulu juures laekus Norra ettevõtete palgal oleva autojuhi kontole ligi kümme protsenti suurem netotutul kui Eesti ettevõtte palgal olijale. See oli ka üheks põhjuseks, miks eelistasime tublimad töötajad Norra palgale (makse maksta Norra riigile) viia. Konkurentsis püsimiseks tuli seda teha.

Palkade võrdlemise kõrval tuleks vaadelda ettevõtete tööjõukulusid tervikuna, mis sisaldab peale töötaja teenitud brutotöötasu kõiki maksusid ja soodustusi.

Lisaks kõrgemale tööjõukulule tuli Eestis tasuda enam ka kütuse eest. Jaehind oli küll mõnevõrra odavam, kuid Põhjamaades pakutav (hulgiostjatele) soodustus tegi Eestis ostmise ebaotstarbekaks. Aktsiisid on tõusnud veelgi. Mul puudub juurdepääs nüüdsetele finantsandmetele, kuid viis aastat tagasi oli tankimine Rootsis Eestiga võrreldes 3% odavamalt. See oli ka põhjus, miks palusin logistikutel töökorraldusega minimiseerida autode tankimist (makse maksta Rootsile) Eestis.

Turud ei toimi üksnes emotsioonidel, vaid ka konkurentsil ja reaalsusel. Väikeriigina oleks tarmukas tagada konkurentidest soodsam majanduskeskkond. John Strider Coleman on öelnud: „On tarvis meeles pidada, et mida valitsus annab, peab ta enne ära võtma.“ Kas meil ikka on kõike pealesurutut vaja? Ehk oleks õigem millestki loobuda? Hästitoimiv ja motiveeritud ettevõtlus on riikluse vundament, millele saab viimase kandevõimest olenevalt ehitada toimiva pealisehituse — avaliku sektori. Vastupidine lähenemine ei toimi.

Majandusanalüütikud kinnitavad, et elanike kiire palgatõusu ootuste realiseerimine vähendab ettevõtete konkurentsivõimet, nõrgestab ettevõtlusmaastikku veelgi. Muudatused ebaefektiivselt toimivas avalikus sektoris võimaldaksid aga palgakasvu tagamise võimekust suurendada, samas ka rahvusvahelises konkurentsis püsida. Suurriikide almusest elamine pole väljapääs.

Eesti riiklus tugineb „lonkaval“ demokraatial. Innukamad valitutest ja nende poolt ametisse määratutest asjameestest võiksid oma tagumikud mugavatest tugitoolidest üles tõsta, käärida käised üles ja asuda vajalikke töid (muudatusi) teostama! 



Sunday, May 13, 2012

Raviteenuse mõju rahva tervisele on tagasihoidlik



Telesaate «Puutepunkt» produtsent Tiina Kangro tõdeb, et Eesti riiki juhivadki poliitliblikad, kelle eluiga on neli, parimal juhul kaheksa aastat. Lauspoliitikale on allutatud ka kogu normaalsetes riikides poliitikavabana hoitav spetsialistitasand.
Kas keegi on püüdnud uurida või mõõta ka meditsiini kvalitatiivseid näitajaid. Et äkki on just seal midagi peidus? Raisatakse ressurssi, dubleeritakse asjatult, anastatakse raha... Äkki on midagi kinni meditsiinitegelaste maailmavaate taga?
Kui normaalses maailmas suunavad poliitikud maailmavaatelisi küsimusi, siis meil on jäetud liblikate meelevalda ka struktuursete otsuste tegemine, mille mõju inimeste elule kestab kaugelt üle võimuloleku perioodi. Kui su eesmärk on aga häältesaak järgmistel valimistel, ei saa sa teha õigeid ja vajalikke, kuid valijate jaoks ebapopulaarseid otsuseid. 
http://arvamus.postimees.ee/832260/tiina-kangro-pimesikumang-meditsiini-umber/


Nautisin kirjatüki lugemist. Tekst põhines loogikal, seisukohad olid argumenteeritud.

Tunnen siirast rõõmu, et vaatamata jõulisele ringkaitsele on valdkonna puudustest hakatud avalikult rääkima. Tervishoiu alarahastamise ja arstide madalate töötasude repliigid on ära tüüdanud.

Ravikindlustusele suunatavad summad kasvavad. Haigekassa eelarve võrdub 18% riigi maksutuluga. 

Vaatamata kulude kasvule, positiivseid tendentse pole märgata. Pigem toimub taandareng.

Uuringute järgi on raviteenuse (tohtrite panus) mõju rahva tervisele tagasihoidlik (erinevatel hinnangutel 10-20%). Rahvuslikku jõukust ja tervishoiu korraldust (vähene ennetusele orienteeritus) arvestades teeme raviteenusele põhjendamatult kõrgeid kulutusi. Süsteemi lisaraha nõudmine pole põhjendatud. 

Dubleerimised ja postsotsialistlik lähenemine (raha liigub varjatult, ennetuse asemel ravile orienteeritus) on raha tuulde loopimine. Süsteemist (isiklike ja teiste puukfirmade kaudu) raha ja muude ressursside välja pumpamine ei soosi oodatuid arenguid.


Valdkonda lisaraha nõudmise asemel tuleks muuta rõhuasetusi, teha pööre kvantiteedilt kvaliteedile. Ennetustegevusega ravikulutuste vähendamine, sümptomite peitmisele (kroonilise vormi kujundamine) tehtavates kulutustes järgi andmine ja tehnoloogiline efektiivsus muudaksid tervishoiu tulemuspõhisemaks.

Friday, May 11, 2012

Pankrotiprotsessid Eestis põhinevad varade ärastamisel



Kinnisvara ja kaubamärkide kantimine ning lisaks kinnistutele seatud pikaajalised rendilepingud – selline kurnamistaktika võib vägagi tõenäoliselt tekitada olukorra, et Rein Kilgi Pere ASi võlausaldajad peavad hakkama ise pankrotile peale maksma. Aga Kilk ja Pere pole pankrotimeistrite hulgas mingid erandid.
Igasuguste rendilepingute ja muude pankrotiskeemide tühistamiseks peavad võlausaldajad eesotsas pankrotihalduriga hakkama pidama aeganõudvaid ja kulukaid kohtuprotsesse, et saada lõpuks ometi kätte pankrotipesast minema viidud vara. Protsessimiseks ja halduri ülalpidamiseks on aga omakorda vaja müüa pankrotivara, mida ju tühjaks kanditud pankrotipesas ei ole.
Niisiis, kallid võlausaldajad, makske raha ise juurde või pankrot lihtsalt «kustub ära».
http://www.postimees.ee/837360/pankrotimeistrid-kandivad-kurnamistaktikaga-varasid/?t=179#l
  
Pankrotiprotsessid Eestis põhinevad varade ärastamisel. Haldurid sarnanevad raisakotkastega, kelle maomahlad agoonias oleva subjekti nägemise peale hakkavad nõrisema.

Pankrotiprotsessid Eesti moodi põhinevad võlausaldajate petmisel. Tegemist on ärivaldkonnaga, mille võitjavilju serveerib pankrotihalduritele Eesti seadusandlus.

Likviidsusraskustesse sattunute saneerimine ei tule Eestis kõne allagi. Raha tuleb midagi tegemata pankrotiga tegelejatele kätte. 

Pankrotiprotsesside käigus saneeritud ettevõtteid Eestis võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Protsessid peaksid pühenduma saneerimisele, pühendutakse aga vara laiali tassimisele. Tegemist on seadustatud röövimisega.

Pankrotiprotsessid nõrgestavad kohalikku ettevõtlust. Kannatanute arv ei piirdu ju üksnes pankrotistunud ettevõttega, vaid laieneb ka tarnijatele ja teistele võlausaldajatele.

Pankrotihalduritele tehtavad kulutused  on paljuski mõttetud. Haldurid ei panusta varade kasvatamisesse, vaid hävitamisesse. Saneerimise eelduseks on ettevõtete käivitamise, arendamise ja saneerimise kogemused, Eesti haldurid on aga enamasti juristiharidusega. Tegeletakse formaalsustega, mitte sisuga. Saamatus ja ükskõiksus kohustuste täitmisel ei iseloomusta üksnes pankrotihaldureid, vaid ka kohtutäitureid. 

Ettevõtetel on üks tegevjuht, halduri hallata on korraga mitmeid pankrotijuhtumeid. Pankrotiprotsessi tulemuslikust tuleks hinnata saneeritud, mitte likvideeritud ettevõtete järgi.

Krediidiinfo andmetel pankrotistus 2010. aastal 1029, 2009. aastal 1055 äriühingut.
Kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja kodulehe andmetel on Eestis 94 kehtiva litsentsiga pankrotihaldurit.

Thursday, May 10, 2012

Karta ei tule ideoloogiaid, vaid ebaausaid ja enesekeskseid poliitikuid


Vasakpoolsus ei saa olla hea uudis majandusele, kommenteeris rahandusminister Jürgen Ligi Prantsusmaa presidendivalimiste tulemusi.

Eestis pole poliitiliste poolsustega probleemi. Poliitika ei põhine meil ideoloogiatel, vaid isiklikul saamal. Seda kinnitavad täitmata jäetud valimislubadused, kinnitavad erakondade programmid.

Programme käsitletakse tervikdokumendina, üksikute lähenemiste järgi poolustele paigutamisel puudub mõte. Erakondade programmid pole kirjutatud ellu viimiseks (lähenemised on vastuolulised), vaid toetajaskonna ligi meelitamiseks. Paigas pole neis eelistused (nt kas olulisem on valitsuskuludeks tehtav maksutõstmine või elanike sotsiaalne turvalisus). Raske mõista, mis on oluline, mis vähem oluline. Tulemuslikkuse mõõdikud (millal, mis ajaks, kui palju) puuduvad aga üldse.

Kõik parteid lähenevad maksustamisele sarnaselt. Olenemata ideoloogiast tõstavad valitsejad makse. Väide, et vasakpoolsed tõstavad enam, pole põhjendatud. Ajalugu seda ei kinnita. Olenemata valitsejate ideoloogilisest platvormist on ühiskondade maksukoormused aastakümnetega tõstetud lakke. Need on kasvanud nii soliidseks, et jõutakse tühiste asjade pärast pidada sõdu, moodustada valitsuste valitsusi.  

Ideoloogilised erinevused on hoomatavad vaid suhtumises maksustamise subjekti. Parempoolsed soovivad naha üle kõrvade tõmmata keskmise sissetulekuga, vasakpoolsed kõrgema sissetulekuga subjektidel.

Eelarvemahud, mida valitsejad kulutada saavad ei sõltu ideoloogiast, vaid ühiskonna jõukusest. Välisvõlad ja fiskaalreeglid ei võimalda enam lastelaste arvel elada. Eesti pole ka erand. Eesti riigivõlg on küll tagasihoidlik, kuid selle võrra on see suurem erasektoril. Kogu välisvõlg (kogutoodangusse) ületab isegi ühendriikide oma.

Prantsusmaal võtab võimu üle vasakpoolne president. Parempoolsed paanitsevad, hirmutavad tumedate pilvedega. Isegi meie võimuladviku eestkõneleja Jürgen Ligi konstateerib, et vasakpoolsus pole hea uudis majandusele. Prantsusmaa rahanduses ja finantsmaailmas ei muutu aga midagi. Muutuvad vaid väärtushinnangud ja mõttemaailm. Raha tuulde loopimisega ei tasu üldsust hirmutada.

Parempoolsed pole kokkuhoidlikumad. Eesti parempoolsed hiilgavad ressursside tuulde loopimisega. Neid pole võimalik üle trumbata. Aastaga riigieelarve kulutuste veerandi võrra kasvatamise peale normaalne mõtlemisega inimene lihtsalt ei tule. 

Väide justkui ettevõtjatele rahaliste kingituste tegemine väetaks elanike sotsiaalsetest tagatistest majanduskeskkonda viljakamalt, pole (praegustes makroökonoomilistes tingimustes) tõsiselt võetav. Tööpuudus on kõrge, toimetulekuraskustes leibkondade hulk suur. Eesti majanduskasv oleks stabiilsem ja elujõulisem, kui struktuurifondide rahadest osa suunata sotsiaalsete tagatiste tõstmiseks. Lähenemine on küll vasakpoolne, kuid see-eest ettevõtluskeskkonda väetav.

Tasakaalustatud majanduskasvu suurimaks takistuseks on nõrk sisetarbimine. Kui meid ei külastaks suure rahakotiga hõimuveljed, peaksid paljud kohalikud ettevõtjad pillid kotti pakkima. 

Ettevõtete valikuline toetamine on raha tuulde loopimine. AS Ilmarine`le eraldati (ligi) miljard eurot. Pankrott lükkus edasi, kuid ei jäänud tulemata. Oli sellel mõtet? Sotsiaalsete toetuste korral oleks tarbimise kaudu miljard ettevõtete vahel jagunenud, osa maksudena (käibemaks, aktsiisid) riigikassasse tagasi tulnud.

Parempoolsed hirmutavad vasakpoolsetega, vasakpoolsed parempoolsetega. Karta ei tule kumbagi. Karta tuleb vaid ebaausaid ja enesekeskseid poliitikuid. 

Wednesday, May 9, 2012

Paljude ettevõtetete finantstulem on kahtlase väärtusega



ÄP: Eestis mitmekiiruseline majandus. TTÜ professor Rainer Kattel kirjutab tänases Äripäeva arvamusartiklis, et Eesti eksport ega majandus ei ole enam allhankest sõltuvuses. Ja see on nii hea kui ka halb uudis.
http://www.ap3.ee/opinion/2012/5/8/kattel-eestis-mitmekiiruseline-majandus

„Eesti mitmekiiruseline majandus“ pole mitte avastus, vaid totrus kuubis.
Kui Eesti ettevõtlust lahata, siis tuleks seda teha valdkonniti. Üldistusi ei tehta sobimatutest komponentidest.

Eesti majandus tugineb väikese ja keskmise suurusega ettevõtlusele. Praxise andmetel on Eestis üle 100 000 ettevõtte, 99,9 protsenti neist on väikese ja keskmise suurusega. Suuri (üle 250 töötajaga) ettevõtteid on 150. 2/3 ettevõtetest on perefirmad, 70 protsenti müüvad üksnes teenust, 9 protsenti seotud ehitustegevusega, vaid 7 protsenti tööstuse ja tootmisega.

Kui professor mõõdab kõiki ühe mõõdupuuga, siis sarnaneb see magustoidust ja praest kokku segatud toidumassiga, mis sobib küll demagoogiliseks toiduks, mis võimaldab poliitikutel üksteisel suid kinni toppida, kuid mitte tõsiselt võetavate järelduste tegemiseks.  

Professor võiks teadvustada, et globaalne ettevõtlus põhinebki suuresti allhangetel. Toote ja kaubamärkide omanikel on mõttekam lõppprodukt kelleltki tellida, kui seda ise valmistada. 

Spetsialiseerumine majanduses algas juba aastakümneid tagasi, ka parema tahtmise juures ei suuda me arengusuundi muuta. Arvamus, et Eesti ettevõtlus peaks orienteeruma oma kaubamärgile kuulub ulme valdkonda. Ühiskonnas puuduvad selleks ressursid, puuduvad ka tootmisvõimsused. Isegi ühe valdkonna ettevõtete ühinemise korral pole Eesti ettevõtted võimelised Euroopa mõistes soliidse käibega kaubandusketi lette täitma.

Eesti teadlastelt ootaks argumenteeritumaid ja tarmukamaid seisukohti. Sobimatutest komponentidest valmistatud üldistustega pole peale demagoogiliste poliitiliste loosungite valmistamise midagi peale hakata. Ettevõtteid ei saa ühte patta panna ja seejärel neist mingeid keskmisi tuletada. 

Suur osa Eesti ettevõtetest tegeleb vahendusega, mis tähendab seda, et nende lisandväärtus on kahtlase väärtusega. Seda pole lihtne eksportida. Tööstuse ja tootmisega tegeleb vaid 7 protsenti ettevõtetest, vaid kuni viiendik Eesti  kogutoodangust tuleb tööstusest. Soomlastel on tööstuse osa kogutoodangus kaks korda soliidsem.

Tootmine on teistest valdkondadest investeeringumahukam ja riskantsem, sellest ka vähene huvi valdkonna vastu. Tootmine eeldab suurte summade investeerimist. Seda nii seadmesse kui ka käibevarasse (sh laovarud, teenindussektori krediteerimine). Püsikulud tootmisettevõtetes on soliidsed. Finantsvahendite teenimiseks tuleb  teha suuri kulutusi, raha müügist laekub (enamasti) peale kauba lõpptarbijani jõudmist.  

Investeeringud põhivarasse tasuvad ära ca seitsme aastaga, misjärel soetatakse uued seadmed. Vahepeal tuleb teha kulutusi hooldamisele ja remontimisele. Müügimahud pole garanteeritud. Kui veel ka seaduskeskkond on pidevas muutuses (Eestis see nii on olnud), siis on mõttekas kõigele käega lüüa ja kellegi teise toodete edasimüügile pühenduda. 

Olen tootmisettevõtte tegevjuhi ametit pidanud aastaid. Mõned aastad tagasi loobusin. Olen õnnelik, et ettevõte on endiselt heal järjel, veelgi õnnelikum aga sellest, et olen sotsiaalsest vastutusest prii. Olid põnevad ja rasked ajad. Meenutan aegu, mil tuli rinda pista tööjõukulu liigkiirest kasvust tuleneva omahinna kasvuga. Omahind kasvas, müügihinda tõsta polnud võimalik. Pühenduda tuli omahinna alandamisele. Tootearendus ja tootmisahela muutmine viis eesmärgini. 

Tuesday, May 8, 2012

Meediavabadus on sõnakõlks



Tallinna Ülikooli professor Raivo Vetik leiab Postimehe arvamusportaalis, et meedias saab vähemustest huvitavalt kirjutada ka nende inimõigusi rikkumata, neid solvamata. Mis juhtub, kui ajakirjaniku ette kerkib nähtamatu käsi, asetades ta karmi dilemma ette: raha või inimõigused! Just seda küsimust arutati eelmisel nädalal Tallinnas rahvusvahelisel konverentsil «Vähemuste kujutamine meedias».
http://arvamus.postimees.ee/832198/raivo-vetik-raha-voi-inimoigused/

Meedial on elukeskkonna kujunemises oluline roll. Hoiakud ja normid kujunevad paljuski meedias avaldatu põhjal. 

Ma ei tea, millega Eesti meediavabaduses kõrget kohta hoiab, kuid minu silmis ei vasta see tegelikkusele. Üle Eestiline meedia avaldab ühtede ja samade seisukohti, seejuures kõike, mida sülg nende lemmikute suhu toob. 

Mind on Muulide, Samostite ja teiste meedia lemmikute seisukohad ära tüüdanud. Kogemusi ja teadmisi omamata kirjutatakse ja räägitakse kõigest.

Olen Postimehele ka oma arvamuslugusid saatnud. Pole aga isegi vastulause osaliseks saanud, rääkimata siis mõne avaldamisest. Kõnetamise peale mainiti, et seisukohtadest olulisem on see, kes nende taga on. Autor pidavat müüma, lähenemised polevatki nii olulised. Kui kuuldu vastab tõele, siis tuleks kaaluda ühiskonnakorraldust puudutavate teemade käsitlejate nimede salastamist. Ei saa ju rääkida meediavabadusest, kui domineerivad ühtede ja samade seisukohad.

Raivo Vetik näeb probleemi kirjutamise stiilist. Mina aga isikupõhises selektsioonis, mis teeb meediavabadusest sõnakõlksu.

Monday, May 7, 2012

Rahade ümberjagamisest tulenev majanduskasv on enese petmine



EPL: EAS ja Arengufond toetasid pea miljoni euroga ettevõtet, mis ootab pankrotti.
Homme keskpäeval algab Harju maakohtus istung, kus arutatakse metallitöötlemise ja masinaehitusega tegelenud AS-i Ilmarine pankrotiavaldust. Faktid, mida võlausaldajatele tutvustatakse, on lakoonilised: ettevõtte tegevus on seiskunud, raha nõuete katmiseks pankrotipesas pole.
 http://www.epl.ee/news/eesti/riigi-toel-pankrotti-uliusinate-ametnike-lemmikettevotte-ilmarise-kurb-lopp.d?id=64354865

Ressursside ümberjagamine (struktuurifondid, riigihanked) Eestis ületab mõistuse piire. Seda tuleks piirata, ausale konkurentsile aga tuult tiibadesse puhuda. 

Sahkerdamised (abiprojektid, riigihanked jmt) ei soosi elujõulise ja jätkusuutliku ettevõtluse teket. Struktuurifondidest (ümberjagatav raha) toituv ettevõtlus on haige.

Rahade ümberjagamisest tulenev majanduskasv on enese petmine. Tegemist on näilise jõukuse kasvuga. Püramiidiskeem on tulus küll väikesele seltskonnale, kuid mitte kogu kogukonnale.

Ka välisinvesteeringute kasvu üle poleks põhjust rõõmustada - odava palgatöö müük ei näita tarmukust, vaid saamatust. Kasumi loovutamine välismaalastele pole nutikas.

Üksikute ettevõtete poputamine ja suur välisosalus Eesti ettevõtluses takistab isegi majanduskasvu tingimustes eestlaste elujärje paranemist.
Üksikute ettevõtete toetamise kahjulikkusest:
http://eveges.blogspot.com/2010/08/riik-loob-toetustega-raha-laiaks.html

Sunday, May 6, 2012

Inimene ei talu üksindust, ta vajab ühiskondlikku hoolivust ja mõistmist



Tõenäoliselt olete kuulnud või koguni kogenud, et mujal elamine on siinse eluga võrreldes stressivabam. Elukeskkonna mikrokliima pidavat väljaspool kodumaad tunduma kuidagi hubasem ja turvalisem, inimsuhted heatahtlikumad. Olen kuulnud paljusid väitvat, et Eestis viibimine väsitab. Siinses elukeskkonnas pidavat puuduma kodukoldele omased hubasus, vabadus ja rahu. Seda väidet on raske kinnitada, veelgi raskem aga kummutada, sest tegemist on tunnetusega, mida ei kajasta ükski statistika, millel puudub isegi mõõde. Vaatamata mõõtühiku puudumisele, reedavad inimeste tundeid silmad ja käitumine. Pettumus riigis ja kartus tuleviku ees toovad silmadesse kurbuse, käitumisse aga liigse pingsuse. Selline emotsionaalne seisund väljendub omavahelistes suhetes, põhjustades mõttetuid tülisid ning võimendades olmetasandil tekkivaid konflikte. 

Emotsionaalse pingeseisundi (stressi) mõju ühiskonna elukvaliteedile on raske ülehinnata. Kahju, mis sellest ühiskonnale tekib, on korvamatu. Meie inimeste suhteliselt lühike eluiga, alkoholilembus, rasked liiklusõnnetused ja muud arenenud ühiskonnale mitteomased nähtused on emotsionaalse pingeseisundi viljad. 

Inimene ei talu üksindust, ta vajab ühiskondlikku hoolivust ja mõistmist. Ainult kodanikest hooliv ühiskond on tugev ja jätkusuutlik. Elanikega arvestades sepitsetakse vundamenti riiklusele. See on majanduskasvu katalüsaator. 

Riigitulude suurendamine iga hinna eest ei ole põhjendatud, eriti kui seda tehakse maksumaksjate arvelt. Riigieelarvest olulisem on riigisektori suhtumine kodanikesse. Paljud probleemsed statistilised näitajad paranevad, kui muuta suhtumist kodanikesse. Võtame näiteks alkoholiküsimuse. Liigsed pinged ja rahulolematus on vesi meelemürkide veskile. Uimastite tarbimise efektiivne vähendamine saab tugineda üksnes emotsionaalsuse muutmisele. Pingeseisundist vabanemata jäävad kõik muud alkoholi liigtarbimise vastu suunatud ponnistused tühiseks, nendest ei ole mingit kasu - meelemürkide kasvav suund jääb murdmata. Selleks, et seda murda, tuleks muuta võitlemise objekti - alkohol peab asenduma inimesega. Emotsionaalsust muutmata jääb meelemürkide tarbimises toimima nn ühendatud anumate reegel - ühe vähendamisega suureneb teise tarbimine. 

Pikaajaline stress vähendab inimese sooritusvõimet rohkem kui miski muu. Õnnetusjuhtumite arvul ja elanike tervisel on sisetundega otsene seos. Mida ebakindlamalt inimene ennast tunneb, seda suurema tõenäosusega satub ta liiklusohtlikesse olukordadesse ja seda sagedamini külastab meditsiiniasutusi. Riigil on elanike sisetunde kujundamisel väga tähtis roll. Ühiskonnakorraldusel, õiguste ja kohustuste jagunemisel ning ametnike suhtumisel on oluline mõju emotsionaalsusele. 

Saturday, May 5, 2012

Koalitsioon ei tee midagi, et olukorda normaliseerida




Ühiskondlik arvamus riigieelarve suuruse kohta jaguneb kaheks: ühed pooldavad riigitulu iga hinna eest kasvatamist, teised eelistaksid selle vähendamist.

Riigieelarve moodustub suuresti maksutulust. 20011. aastal moodustas see 74 protsenti kõikidest laekumistest. Seega sõltub riigitulu paljuski maksulaekumisest. Maksulaekumist saab kasvatada nii mahtudega kui ka määradega. Eestis on eelistatud viimast. Tegemist on aga libeda tee valimisega.

Maksutulu ei sõltu (eestlaste vaesuse juures) niivõrd maksusüsteemist, kuivõrd maksumaksja jõukusest. Pole  vahet, mida maksustada - kas teenitavat tulu või tarbimist. Tulu ja tarbimine on sõltuvuses. Kui teenitakse tulu, siis ka tarbitakse. Mida suurem on tulu, seda suurem on tarbimine. Elanikkonna tulu vähenedes ei suurenda maksulaekumist ka maksusüsteemi muutmine.

Eestlaste reaaltulud on aastaid langenud. Maksustamine aga kasvas.
Kui elanike tulud vähenevad, siis tuleks leppida ka riigil kesisema sissetulekuga. Eesti otsustajad arvavad teisiti – nende arvates on valitsemine elanike heaolust olulisem. Maksulaekumise kasv toob peaministri näole naeratuse. Ta ei pruugi teadvustadagi, et see tuleb elanike (säästud vähenevad) ja laste tühja kõhu arvelt. Normaalne inimene ei rõõmustaks sellise maksulaekumise üle, vaid annaks endast kõik selleks, et elukeskkond inimlikumaks muuta.  

Maksusüsteemi muutmise eesmärgiks ei saa vaid elanikelt veelgi suurema obroki kogumine olla. Maksukoormus aga aina kasvab. Mõne aastaga kasvas see veerandi võrra. OECD on Eesti madala maksukoormuse müüdi ümber lükanud. Kesise sissetulekuga ühiskonna 40.1 protsendine maksukoormus (SKPst) liig, mis liig. Kui veel mõelda kõigile petuskeemidele, millega maksudega trikitajad on hakkama saanud, siis toob see kananaha ihule.

Koalitsioon ei tee midagi, et olukorda normaliseerida. Liigutakse endiselt vastupidises suunas – maksukoormuse langetamise juttude varjus jätkuvad maksudega trikitamised. Reaalne maksukoormus jääb kasvama. Isegi toimetulekuraskustes olevate perede ja nälgivate laste rohkus ei pane vigade paranduse vajalikkust tunnistama. Väide, et nälgivate Maarjamaa laste kõhu täidab maailmamajandus näitab protsessides orienteerumatust, hoolimatust kodanikest.

Eesti valitsemiskulud ületavad mõistuse piire. Abstraktsetele arvudele tuginemise asemel võiksid otsustajad mõista, et kohalik ettevõtlus ei suuda liigrasvunud riiki üleval pidada. Riikliku dieedita pole lootustki, et Maarjamaa lapsed saavad toidetud. 

Valitsemiskulusid erasektori võimekusega kohandamata, avaliku sektori tegevust optimeerimata, jäävad paljud tendentsid ka tulevikus üllatuseks.

Riigitulu laekumine ei saa liikuda vastupidises suunas ühiskonnaliikmete jõukusele. Arvata, et statistilise keskmine töötasu ja sisemajanduse kogutoodangu indikaator mõningane kasv teeb inimesed jõukamaks näitab teemas orienteerumatust. Reaaltulu kasvuks ei piisa keskmise palga kasvust (oluline on ka palgasaajate arv, töökoormus, inflatsiooninäitaja, maksustamine). Sisemajanduse kogutoodangu juures tuleb arvestada, et sellel on ka kvalitatiivne mõõde. SKT kasv, mis tuleb advokaatide töökoormuse kasvust, avalikust haldusest, tervishoiust, riigikaitsest või mõnest muust riigieelarvest finantseeritavast valdkonnast ei tee kogukonda jõukamaks – see teeb vaesemaks. Rahade ümber jagamisest (toetused, abid) toituv majanduskasv pole jätkusuutlik.

Võimul olijad võiksid mõista, et ühiskonnas toodetava lisaväärtuse võimekus ei vasta maksukoormusele. Haldusstruktuuri optimeerimisele riigitulude kasvatamise eelistamine ei näita tarmukust, vaid rumalust. Ministeeriumide, ametkondade, ametite, sihtasutuste ja omavalitsuste arvu poolest oleme võrdväärsed suuremate riikidega, see pole loogiline.

Rasvunud riik tuleks dieedile panna. Valitsemiskulutuste kärpimine võimaldaks riigi lubjastunud vereringet puhastada, vältida süsteemi lõplikku kokkuvarisemist. Eesti maksulaekumise kasvu võiks võrrelda raske haiguse kuluga – saabuvad küll hetkelised enesetunde paranemised, kuid agoonia ei jää tulemata.

Madala maksukoormuse müüt on OECD poolt kummutatud. Maksusüsteemi muutmise asemel tuleks langetada määrasid. Eestlastele tuleb raha rohkem kätte jätta, see võimaldaks nii lastel kõhud täis toita, kui ka kohalikule ettevõtlusele tuult enam purjedesse puhuda. Riigitulu kasv ei jää tulemata. Sellisel juhul oleksid hundid söönud ja lambad terved. Hetkel on küll hundid söönud, kuid lambad redutavad kolletanud võpsikutes või parematele karjamaadele põgenenud.


Maksusüsteemiga ei mängita. Süsteemi muutmisele tuleks eelistada määrade langetamist ja riigi haldamise optimaalsemaks ning efektiivsemaks muutmist. 


Thursday, May 3, 2012

Maksusüsteemiga ei mängita



PM: Valitsuskoalitsiooni suund on selgelt tarbimismakse suurendada ja tulumaksu osakaalu langetada ning see on globaalne, mitte Eestis välja mõeldud trend, ütles riigikogu rahanduskomisjoni reformierakondlasest liige Aivar Sõerd.
http://www.e24.ee/828132/soerd-koalitsiooni-suund-on-selgelt-tarbimismakse-suurendada/

Maksuteema käsitlemisel tuleb kõigepealt selgeks teha mõisted ja taustsüsteemi. Pole mõtet asuda detailide kallale, kui mõistame asju erinevalt.
 
Maksusüsteemi eesmärgiks ei ole üksnes obroki kogumine, vähem oluline pole turu regulatsioon, majandustegevuse innustamine, elanike heaolu.

Maksusteema käsitlemisel on oluline teada, et eestlaste vaesuse juures ei sõltu riigi maksutulu niivõrd maksumääradest, kuivõrd elanike sissetulekutest. Riigitulu kasv ei allu korrutamistehtele, milles ühe muutuja suurendamisel samavõrra ka tulem kasvab. See võib jääda samaks, võib ka väheneda.

Eesti on kõrgeima reaalse maksukoormusega riik Euroopas. Sellest ka ebasoovitavad tendentsid ühiskonnas – ebaefektiivsus, toimetulekuraskustes olijate rohkus jne.

Enne maksuteema käsitlemise juurde asumist oleks mõttekas jõuda selgusele maksukoormuse suuruses. Seda tegemata pole mõtet süsteemi lammutama hakata. Maksusüsteemiga ei mängita – see tuleb hoida stabiilsena, kõigile mõistetavana.

OECD andmetel oli (eelmisel aastal) eestimaalaste maksukoormus 40,1 protsenti. Arvestatud pole varjatud maksudega. Kohalikud poliitikud räägivad aga Eesti 32-34 protsendilisest maksukoormusest. Seda, et tegelik tase on oluliselt kõrgem ei teadvustata või salatakse maha.