Tuesday, September 23, 2008

Poliitiline monopol vajab reforminist

Rahva võim tähendab seda, et võimu kandja on rahvas. Seda väljendit kasutatakse ka demokraatia sünonüümina. Esindusdemokraatia on aga demokraatia vorm, mille puhul rahvas teostab oma võimu kaudselt, esindajate kaudu. Esindusdemokraatial ei ole ühtset mõõdet. Väärtushinnangud ja kultuur määravad selle sisu.

Valimised on osa demokraatiast. See, et rahval võimaldatakse valimistel osaleda, ei tee demokraatiat kohe esindusdemokraatiaks. Mitmed diktaatorid on saanud võimule tänu valimistele. Just valimised võimaldavad Aleksander Lukašenkol valitseda Valgevenes alates 1990. aastate esimesest poolest. Kunagine NSV Liidu partokraatia püsis võimul veelgi kauem.

Paljud diktatuurid on rajatud näilisele esindusdemokraatiale.

Valijate huvide eest seismine on olulisemaid esindusdemokraatia tunnusjooni. Demokraatia seisnebki valitavate esindamises. Selleks, et kedagi esindada, tuleb pidada arutelusid. Info peaks liikuma – valitult valitavale ja vastupidi.

Demokraatia tähendab eelkõige seda, et valitu arvestab otsuste vastuvõtmisel valija huvidega isiklikke seisukohti eelistamata, sageli lausa enda huvisid ohverdades.

Erakondades praktiseeritav demokraatia määrab meie riigi demokraatliku kultuuri. Matemaatiliselt kajastub see koalitsioonis olevate erakondade vastava näitaja kaalutud keskmisena.

Vaatamata sellele, et erakondade nimekirjad koosnevad kümnetest tuhandetest inimestest, on nende seisukohtade kujundamises kaasarääkijate osa suhteliselt madal. Küsitlused kinnitavad, et erakonnas toimuvaga on kursis umbes 10% parteilastest. Erakondadel puudub seega side rahvaga – sellised parteilastest koosnevad valitsused jäävadki rahvast kaugeks.

Liidrid paistavad aga sellist passiivsust nautivat – pole vaja palju pingutada oma seisukohtade elluviimiseks, samas jätkub piisavalt ressursse, sealhulgas inimressurssi, mida vajadusel valimisvõidu saavutamiseks mobiliseerida.

Sellist «demokraatiat» põhjustab erakondade praegune rahastamine. Nende rahaline sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas – võimaldab praktiseerida nn erakondade tagatubadele rajatud demokraatiat.

Liikmemaksude väike osakaal eelarvetes pärsib demokraatiat. Kui jätta erakondade finantseerimine muutmata, jääbki ühiskonnas toimima nn butafoorne demokraatia. Ühiskondlike organisatsioonide – sealhulgas erakondade – rahastamine peaks olema rajatud just liikmemaksudele ja ühistegevusest teenitavale tulule. Riigieelarvest ja sponsorrahadest finantseeritud tegevus ei ole efektiivne, tulemus on kaugel oodatust: valitud kaugenevad valijatest, inimkapitali efektiivsus jääb vähese kaasamise tõttu madalaks, demokraatia olematuks.

Ühiskondlike liikumiste rahastamine riigieelarvest eeldaks suure osa elanike kokkulepet. Praeguse rahastamise poolehoidjate arv on aga tühine. Miks peakski erakondlikku tegevust eelistama teistele rahvaalgatuslikele liikumistele? Elanike usaldamatus – uuringute järgi usaldab neid 28 % elanikest – erakondade vastu seab kahtluse alla isegi nende vajalikkuse demokraatias.

Parteide rahastamist riigieelarvest põhjendavad asjaosalised ise sellega, et nii välditakse korruptsiooni. Kui raha ei anta, ähvardatakse see koguda illegaalseid teid kasutades. Illegaalse rahastamisega, mille eest näiteks Keskerakonna poliitik Evelyn Sepp on hoiatanud, tuleks aga hakata ühiskonnal tõsisemalt võitlema.

Demokraatia mängimine ja butafooriaga uhkeldamine läheb ühiskonnale kalliks maksma.Sotsiaalsed pinged jätkavad kasvamist. Suitsupääsukese ja rukkilille kõrvale on tekkimas uus rahvustunnus – rahvushaigus stress. Psühhotroopsed ja narkoained on võitmas populaarsust kõikides vanusegruppides. Väljakirjutatud ravimite kogused aina kasvavad. Pingete tõttu hüljatakse tihti isegi kodumaa.

Tuesday, September 2, 2008

Riigieelarve eesmärk

Igal tegevusel on eesmärk.

Öeldu kehtib ka riigieelarve kujundamise kohta.

Riikliku fiskaalpoliitika eesmärgiks on ühiskonna stabiilse arengu tagamine. Riigitulude ühekordsest kasvatamisest, pealegi kui see toimub tulevaste laekumiste arvel, tuleks hoiduda. Paljud poliitikud vist ei mõista, et riigitulu iga hinna eest kasvatamine annab vastupidise tulemuse – reaaltulu hoopiski väheneb. Maksulaekumiste suurendamine on küll hõlbus tee tulusid suurendada, kuid see ei ole ju eesmärk.

Riigieelarve ühtlase ja järjepideva kasvu tagab hästitoimiv ettevõtlus. Soodne majanduskeskkond on hästitoimiva ettevõtluse eelduseks. Madal inflatsioon, mille tulemusena toodete ja teenuste hinnad suudavad püsida stabiilsetena, on majanduskeskkonda soosiv. Kõrge inflatsioon see-eest vähendab konkurentsivõimet, mis väljendub ettevõtlustulu ja finantsvõimekuse languses. Majanduse restruktureerimiseks olulised investeeringud jäävad sellistes tingimustes ootama paremaid aegu. Tulusus (reaaltulu) ja müügikäibed jätkavad langemist.

Uute maksude kehtestamist või maksumäärade tõstmist võiks võrrelda lõkke kustutamisega süütevedelikuga – inflatsioonimäär jääb endiselt kõrgeks, ettevõtlus hakkab aga kiratsema. Riigieelarve tulude kasvatamise asemel tuleks pühenduda riigikulude vähendamisele.

Inflatsioon tuleb saada kontrolli alla, küll siis hakkavad reaaltulud kasvama. Targem on üks aasta pingutada kui vireleda kitsikuses aastaid. Inflatsiooni selgroog murdub, kui austada riigieelarve koostamisel soovide kõrval ka võimalusi.

Rahandusministeeriumi kodulehel olevas riigieelarves ületavad planeeritavad (selle aasta) riigikulud tulusid 5,6%. Korrigeeritud planeeritud tuludest (90 144 272) on 7 kuuga laekunud 55,76%. Kui prognoosida samasugust laekumist ka järgnevateks perioodideks, siis jääks tulude pool aasta lõpuks ca 4 miljardiga miinusesse.

On teada, et omafinantseerimise vähenemisega kahaneb eelarves toetuste osa.

Sisetarbimise mõjul ei saa välistada tootemaksude (eelkõige käibemaks) laekumise langust. Sotsmaksu ja tulumaksu laekumised ei jäta mõjutamata tulevaste perioodide riigitulusid. Kogutud reservid tuleks säilitada just viimaste kompenseerimise tarvis.

Riigieelarve kulude pool vajab olulist vähendamist. Selleks on aga õnneks piisavalt võimalusi, nii et riigi haldussuutlikkuse pärast ei tasuks kellelgi muretseda. 2007. aastal tegi riik kulutusi 81 995 714 krooni. Praegune korrigeeritud riigieelarve tulude pool on isegi sellest 10% suurem.

Eelmine aasta oli aga riigisektorile tõeliselt laristamise aasta. Laristamine jätkub tänini. Riigieelarve kulusid saab vähendada. Mina soovitaksin kaaluda paljude sihtasutuste otstarbekust, erakondade rahastamise lõpetamist ja bürokraatia toidulaua kesistamist.

Arusaamatuks jäävad mulle EV siseministri väljaütlemised. Nendest järeldub, et Jüri Pihl eelistab ametkonna huvisid üldsuse omadele. Siseministri sooviks paistab olevat avaliku arvamusega manipuleerimise teel tagada oma haldusala edasine ebaefektiivne toimimine. Minu arvates on selline valitsusliikme käitumine vastutustundetu, seda veel olukorras, kus riigikulud ületavad juba mõnda aega olemasolevaid võimalusi. Selle asemel, et pühenduda vastava haldusala efektiivistamisele, tegeleb poliitik ühiskonnas konfrontatsiooni loomisega. 10 protsenti kulude kokkuhoidu ei pea endaga ilmtingimata kaasa tooma ühiskonnale vajalike tööde halvamise. Kokkuhoid tuleb saavutada ressursside parema kasutamisega. Kui siseministril puudub sellealane kompetentsus, siis võiks ta endale mingi muu tegevuse leida. Ei ole otstarbekas alustada (eluohtliku) trauma saanud inimesel nohu ravimisega, isegi siis, kui see raskendab tema hingamist. Peatada tuleks kõigepealt verejooks. Nii tuleb tegutseda ka siseministril ja kõigil teistel poliitikutel – kulud tuleb viia vastavusse tuludega, kusjuures teha tuleb seda nii, et riigi haldussuutlikkus ei halveneks.