Uuest aastast kallineb paljude Eesti elanike jaoks prügiveo hind. Peapõhjus on lihtne – kui tänavu tuleb prügilasse ladestatava prügitonni eest maksta riigile saastetasu 188 krooni, siis alates 1. jaanuarist 2011 on saastetasu viiendiku võrra suurem ehk 14,38 eurot (225 krooni). Mõned omavalitsused on seadnud oma prügivedajale tingimuse, et teenindusperioodi jooksul hinda muuta ei tohi, ja seal on 2011-nda või isegi mõne järgmise aasta määr sisuliselt juba käigus. Sel juhul on prügivedajad püüdnud kõik võimalikud tegevuskulude tõusud lepingusse juba sisse arvestada. Saastetasu tõus on vägagi kindel, sest see on keskkonnatasude seadusesse 2015. aastani sisse kirjutatud. 2015. aastal on prügitonni saastetasu juba 29,84 eurot (467 krooni) ehk ligi 2,5 korda kõrgem kui praegu.
http://www.epl.ee/artikkel/589249
Eesti probleemiks on monopoolsust soosiv seaduskeskkond.
Prügikäitlemise kulud ei sõltu meil niivõrd prügi kogustest kuivõrd indlatsioonist, prügivedajate ja käitlejate kasumilikkusest.
Meil kehtib prügivedajate diktaat – olenemata sellest, kas jäätmeid vedamiseks jätkub või mitte, kas neid sorteeritakse või paigutatakse konteinerisse vahet tegemata, tuleb "vedajaile" obrokit tasuda.
Prügiveofirmade diktaadiga kaasnevad kogukonnale lisakulud, kasvavad prügikogused.
Õhu vedamise eest tasu nõudmine on jabur, mida võiks häbenemata esitada „lolluse“ nominendi tiitlile. Seda isegi siis kui arvestamata jätta sellest looduskeskkonnale tekitatud kahju.
Prügisorteerimise propageerimisel pole mõtet, kui puudub stiimul – kui ka tühja prügikasti juurde sõitmise eest tuleb tasuda. Prügiautode soetamise, vuramise ja jäätmete kasvu mõju keskkonnale ei polegi ühiskonnale nii tühine kui arvame.
Inimesed on erinevad. Erinevad on nende eelistused, harjumused ja kombed. Viimased väljenduvad ka prügitekitamises ja käitlemises.
Äravedamisele pühendumine ei täida peaeesmärki (looduskeskkonna eest hoolitsemine).
Prügiveofirmade diktaadi tõttu keskkonnakahjustus hoopiski suureneb, tekitatakse enam jäätmeid.
Selleks, et oleksin mõistetavam, avalikustan oma pere (3 liiget) suhted jäätmetega.
Elame ühepereelamus Kohila alevis. Harrastame prügi sorteerimist. Viimasel on oluline koht meie elukorralduses. Kauba valikul saab määravaks pakendi keskkonnasõbralikkus. Bioloogiliselt lagunevad jäätmed kuuluvad komposteerimisele, paberist jäätmed aga põletamisele. Taara ( mis ei kuulu korduvkasutusele) viime alevis asuvatesse kogumiskonteineritesse. Säästvast hoiakust on kujunenud meie eluviis. Just seetõttu koguneb meie prügikasti suhteliselt vähe olmeprügi. 240 liitri olmeprügi kogumine kvartalis nõuab meilt lausa elustiili muutmist – siiani on selleks kulunud 4 kuud.
Kohila valla prügikäitlemise otsus (tulenevalt EV seadustest) näitab, et meie pingutusi ei hinnata. Inimpsüühika reegleid arvestades tuleks prügikoguseid kasvatada.
Vallavalitsuse otsus kohustab prügiveo eest tasuma vähemalt korra kuus. Seda ka juhul kui jäätmeid ei tekki, või tekkib väga vähe. Seda, et jäätmekoguseid võiks vedada harvemini, ei tule aga kõne allagi.
Mõistetamatu, miks meie seadused kohustavad prügiveo vedajatele ja käitlejatele tasuma obrokit, millega kaasnevad veel ka probleemid prügimajanduses?
Prügivedajale tasumise kohustusest tulenevalt lõpetasid paljud sorteerimise, koguste kasvamisest ei hoolita. Nokk kinni, saba lahti, siis vastupidi. Jäätmete tekitamist soosib seadusepügal, mis kohustab inimesi tasuma obrokit prügiveoga tegelevatele firmadele.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment