KE astmelise tulimaksu ideed materdatakse igast kandist, kohati juba tundub, et selle pooldajaid võrdsustatakse riigi reeturitega.
Maksud ei saa olla eesmärgiks omaette. Need on vaid vahendiks.
Eelistaksin ise enne maksuteema juurde asumist jõuda selgusele riigi korralduse küsimustes.
Praegune halustruktuur käib eestlastest kogukonnale üle jõu.
Tuleb hakata tunnistama, et riigi korraldus on põhjendamatult ebaefektiivne.
Riigitulu kasvatamise ponnistustel puudub mõte. Tulemuseks saame veelgi ebaefektiivsema riigikorralduse.
Eesti ühiskonnakorraldus on väga suures kriisis – lubamatult palju on toimetulekuraskuses olevaid inimesi, ebaõiglusest ja ressursside (sh inimressurss) laristamisest on saanud tava.
Vaatamata isegi mõningastele positiivsetele tendentsidele, olukord liigub vastupiduses suunas. Tegelikkusest puudub aga selge ülevaade – isegi kodumaalt lahkunute arvudega manipuleeritakse.
Halduskorralduses radikaalseid muudatusi tegemata pooldan ma astmelist tulumaksu, kuid seda üksnes tingimusel, et maksukoormus tervikuna ei kasva.
Pooldan astmelist tulumaksu isegi vaatamata sellele, et see toob kaasa mainitud maksu haldamiskulude kasvu.
Lohutust leian aga näljapajukil olevate lurri toitvamaks muutusest. Toimetulekuraskustes olevate inimeste arv on meil ikka lubamatult kõrge.
Sunday, October 31, 2010
Wednesday, October 27, 2010
Me kõik peaksime saama elada omas kodus
Juba iidsetel aegadel kasutati maad jõukuse mõõdupuuna. Territooriumi suuruse järgi hinnati selle omaniku füüsilist ja vaimset võimekust.
Arvatavasti seetõttu ongi maa olnud paljude rahvaste omavahelise tüli peapõhjustaja. Selle nimel on peetud sõdu inimese eksistentsi algusaastatest alates. Territooriumi suurus on riigi mõjuvõimu demonstreerimise vahend ka tänapäeval - sellega määratakse oma positsioon teiste riikide hulgas.
See on üks põhjustest, miks näiteks Jaapan ja Venemaa ei suuda kuidagi kokku leppida kolmandiku Eesti territooriumi suuruse pindalaga vulkaaniliste Kuriilide kuuluvuse osas.
Samadel põhjustel ei tunnista Venemaa Tartu rahulepingut. Suurriigile olematute mõõtmetega maa-ala väärtus ületab isegi heanaaberlikest suhetest saadava kasu.
Mõned ühiskonnad polegi märganud, et sajandite jooksul on vähenenud maa osatähtsus lisaväärtuse ahelas, sellest on kujunenud igaühele kättesaadav ja eksistentsiks oluline asi.
Ka eluaset ei ole võimalik käsitleda maata, olenemata sellest, kas tegemist on suurlinna ostetud korteri või looduskaunisse kohta ehitatud individuaalelamuga.
Vaatamata mõõtmete erinevustele, ei pruugi nende all olevate maatükkide turuväärtused oluliselt erineda. Näiteks Tallinna linn nõustus aastaid tagasi tasuma Harju tänava äärse kinnistu iga ruutmeetri eest sellist hinda, millest oleks piisanud individuaalelamu püstitamiseks vajaliku maatüki soetamiseks mujal.
Tehing Harju tänava kinnistuga on näide sellest, et maa võib olla jõukuse näitaja - maad müües on nii mõnelgi juhul võimalik teenida netotulu. Selliseid müüjatele soodsaid tehinguid võimaldasid teha meie arengustaadiumis olev majanduskeskkond ja erastamisprotsessi käigus kujunenud kinnisvarahindade hälbed. Toodud näide on aga pigem erand kui reegel.
Eluaseme alune maa ei näita tänapäeval enam kellegi varakust. Tegemist ei ole aktivaga, millel on lisaväärtust taotlev eesmärk. Maa omamine ja selle hooldamine on omanikule ressursimahukas ning selle mõju tüki väärtusele ei tohiks kindlasti unustada. Pealegi tasutakse maa soetamiseks ja selle arendamiseks tehtud kulutustelt riigile nagunii makse (sotsiaalmaks, tulumaks, käibemaks).
Maa turuväärtuse arvutamine on subjektiivne, see ei kajasta selle omaniku varakust ega maksevõimet. Mida suuremaid investeeringuid maaomanik oma valdusesse teeb, seda suuremaks muutub selle turuväärtus, kasvatades sellega maamaksu tariife - tõuseb ju maa turuväärtus.
Seadused ei arvesta isegi seda, et maa väärtus (omanikule) ei ole mitte selle turuhind, vaid netoväärtus (turuhind - võlad). Maa soetamise ja aredustegevusega suurenevad kohustused (sageli seatakse hüpoteek), millest vabanemine nõuab lisavahendeid ja võib kesta aastakümneid. Individuaalmaja omaniku netovara väärtus võib nimetatud põhjusel korteri omaniku omast sageli isegi väiksem olla.
Eluaseme turuhinna tõusu ei saa võrdsustada tulu teenimisega. Elukoha müümisel tuleb see asendada uuega, mille ostuks või rentimiseks kulub samuti varasemast rohkem vahendeid.
Unustada ei tohiks ka seda, et eestlasele tähendab kodu palju enamat kui eluaset. Kodu seostub meile mälestuste, turvalisuse, armastusega - kõige sellega, mis on oluline. Kodust saadakse hingerahu, siit ammutatakse elutahet. Kodust lahkumine on eestlastele raske, eriti raske on see eakatele inimestele.
Hooldekodude asukate silmades võib märgata kurbust, mis ei ole seotud nende vanusega. Kurbust põhjustab koduigatsus. Vaatamata hooldekodude hubasele interjöörile, ei suuda paljud sealse eluga kohaneda. Arvestamata füüsise nõrkusega, ihkab vaim endiselt nooruspõlve elupaika, suutmata viimse elutunnini leppida paratamatusega.
Ühiskonnakorraldus peaks olema reguleeritud selliselt, et igal inimesel oleks võimalus luua endale sobilik kodu ja seda ka hoida. Igal inimesel peaks olema võimalus elada oma kodus ka siis, kui tema tulud on olematud.
Eluaseme alust maad ei tohiks maksustada. See, et osades riikides seda tehakse, ei ole põhjendus selle rakendamiseks meil. Teistes riikides on demokraatia traditsioonid palju pikemaajalisemad, elukeskkond stabiilsem ja turvalisem.
Maamaksu osakaal kogu maksutulust on tühine. Selle kompenseerimine omavalitsustele ei kahjusta riigi haldussuutlikkust.
Maksustamisel on oluline järgida ka õigluse printsiipi - maksud peavad olema kõigile üheselt arusaadavad ja maksja poolt kontrollitavad. Seetõttu lepitakse maksudega, mida tasutakse sissetulekutelt (sotsiaalmaks, tulumaks) või väljaminekutelt (käibemaks, aktsiis), maamaksu seejuures trotsitakse.
Trotsi tekitab selle mõttekus. Seadused (maamaksuseadus, maa hindamise seadus) võimaldavad omavalitsustel tulubaasi vähenemisel maamaksu oluliselt tõsta, seades sellega raskustesse koduomanikud. Aastate tagune Tallinna hüppeline maamaksu tõus on selle parimaks näiteks.
Eluaseme koormamisele maamaksuga on raske põhjendust leida - liiga palju on vastuargumente. Kodude maksustamine ei ole juba põhjendatud ka seetõttu, et sotsiaalkindlustuse süsteem Eestis ei kannata seda välja. Liiga suur on toimetulekuraskustes vaevleva elanikkonna osakaal.
Arvatavasti seetõttu ongi maa olnud paljude rahvaste omavahelise tüli peapõhjustaja. Selle nimel on peetud sõdu inimese eksistentsi algusaastatest alates. Territooriumi suurus on riigi mõjuvõimu demonstreerimise vahend ka tänapäeval - sellega määratakse oma positsioon teiste riikide hulgas.
See on üks põhjustest, miks näiteks Jaapan ja Venemaa ei suuda kuidagi kokku leppida kolmandiku Eesti territooriumi suuruse pindalaga vulkaaniliste Kuriilide kuuluvuse osas.
Samadel põhjustel ei tunnista Venemaa Tartu rahulepingut. Suurriigile olematute mõõtmetega maa-ala väärtus ületab isegi heanaaberlikest suhetest saadava kasu.
Mõned ühiskonnad polegi märganud, et sajandite jooksul on vähenenud maa osatähtsus lisaväärtuse ahelas, sellest on kujunenud igaühele kättesaadav ja eksistentsiks oluline asi.
Ka eluaset ei ole võimalik käsitleda maata, olenemata sellest, kas tegemist on suurlinna ostetud korteri või looduskaunisse kohta ehitatud individuaalelamuga.
Vaatamata mõõtmete erinevustele, ei pruugi nende all olevate maatükkide turuväärtused oluliselt erineda. Näiteks Tallinna linn nõustus aastaid tagasi tasuma Harju tänava äärse kinnistu iga ruutmeetri eest sellist hinda, millest oleks piisanud individuaalelamu püstitamiseks vajaliku maatüki soetamiseks mujal.
Tehing Harju tänava kinnistuga on näide sellest, et maa võib olla jõukuse näitaja - maad müües on nii mõnelgi juhul võimalik teenida netotulu. Selliseid müüjatele soodsaid tehinguid võimaldasid teha meie arengustaadiumis olev majanduskeskkond ja erastamisprotsessi käigus kujunenud kinnisvarahindade hälbed. Toodud näide on aga pigem erand kui reegel.
Eluaseme alune maa ei näita tänapäeval enam kellegi varakust. Tegemist ei ole aktivaga, millel on lisaväärtust taotlev eesmärk. Maa omamine ja selle hooldamine on omanikule ressursimahukas ning selle mõju tüki väärtusele ei tohiks kindlasti unustada. Pealegi tasutakse maa soetamiseks ja selle arendamiseks tehtud kulutustelt riigile nagunii makse (sotsiaalmaks, tulumaks, käibemaks).
Maa turuväärtuse arvutamine on subjektiivne, see ei kajasta selle omaniku varakust ega maksevõimet. Mida suuremaid investeeringuid maaomanik oma valdusesse teeb, seda suuremaks muutub selle turuväärtus, kasvatades sellega maamaksu tariife - tõuseb ju maa turuväärtus.
Seadused ei arvesta isegi seda, et maa väärtus (omanikule) ei ole mitte selle turuhind, vaid netoväärtus (turuhind - võlad). Maa soetamise ja aredustegevusega suurenevad kohustused (sageli seatakse hüpoteek), millest vabanemine nõuab lisavahendeid ja võib kesta aastakümneid. Individuaalmaja omaniku netovara väärtus võib nimetatud põhjusel korteri omaniku omast sageli isegi väiksem olla.
Eluaseme turuhinna tõusu ei saa võrdsustada tulu teenimisega. Elukoha müümisel tuleb see asendada uuega, mille ostuks või rentimiseks kulub samuti varasemast rohkem vahendeid.
Unustada ei tohiks ka seda, et eestlasele tähendab kodu palju enamat kui eluaset. Kodu seostub meile mälestuste, turvalisuse, armastusega - kõige sellega, mis on oluline. Kodust saadakse hingerahu, siit ammutatakse elutahet. Kodust lahkumine on eestlastele raske, eriti raske on see eakatele inimestele.
Hooldekodude asukate silmades võib märgata kurbust, mis ei ole seotud nende vanusega. Kurbust põhjustab koduigatsus. Vaatamata hooldekodude hubasele interjöörile, ei suuda paljud sealse eluga kohaneda. Arvestamata füüsise nõrkusega, ihkab vaim endiselt nooruspõlve elupaika, suutmata viimse elutunnini leppida paratamatusega.
Ühiskonnakorraldus peaks olema reguleeritud selliselt, et igal inimesel oleks võimalus luua endale sobilik kodu ja seda ka hoida. Igal inimesel peaks olema võimalus elada oma kodus ka siis, kui tema tulud on olematud.
Eluaseme alust maad ei tohiks maksustada. See, et osades riikides seda tehakse, ei ole põhjendus selle rakendamiseks meil. Teistes riikides on demokraatia traditsioonid palju pikemaajalisemad, elukeskkond stabiilsem ja turvalisem.
Maamaksu osakaal kogu maksutulust on tühine. Selle kompenseerimine omavalitsustele ei kahjusta riigi haldussuutlikkust.
Maksustamisel on oluline järgida ka õigluse printsiipi - maksud peavad olema kõigile üheselt arusaadavad ja maksja poolt kontrollitavad. Seetõttu lepitakse maksudega, mida tasutakse sissetulekutelt (sotsiaalmaks, tulumaks) või väljaminekutelt (käibemaks, aktsiis), maamaksu seejuures trotsitakse.
Trotsi tekitab selle mõttekus. Seadused (maamaksuseadus, maa hindamise seadus) võimaldavad omavalitsustel tulubaasi vähenemisel maamaksu oluliselt tõsta, seades sellega raskustesse koduomanikud. Aastate tagune Tallinna hüppeline maamaksu tõus on selle parimaks näiteks.
Eluaseme koormamisele maamaksuga on raske põhjendust leida - liiga palju on vastuargumente. Kodude maksustamine ei ole juba põhjendatud ka seetõttu, et sotsiaalkindlustuse süsteem Eestis ei kannata seda välja. Liiga suur on toimetulekuraskustes vaevleva elanikkonna osakaal.
Tuesday, October 26, 2010
Tervishoiukulutused on kõrged
Tervishoiu rahastamisest rääkides tuleb arvestada kõiki summasid, mida valdkonnale eraldatakse.
Ei tasu alahinnata ka elanike omaosalust.
Ravimite soetamise omaosaluse poolest oleme kindlalt EL esirinnas.
Hambaravis pole samuti olukord parem.
Kuidas on olukord arstiabis üldises mõttes, on juba keerulisem küsimus.
Huvitavat infot leidsin Delfi majandusuudistest:
http://majandus.delfi.ee/news/uudised/patsientide-omaosalus-ulatub-tervisesusteemis-veerandini.d?id=34247217
Eesti tervisesüsteemi rahastatakse kahe kolmandiku ulatuses sotsiaalmaksu kaudu, ligi kümnendik tuleb mujalt riigieelarvest ning pisut alla veerandi moodustab patsientide omaosalus, selgub Maailma Terviseorganisatsiooni poolt tehtud uuringust.
Spetsialistide hinnangul on tervishoiukulude osatähtsus SKP-st madal ning selle peamine põhjus on vähene avaliku sektori poolne rahastamine. 2007. aastal ulatusid avaliku sektori tervishoiukulud 4,2 protsendini 238,9 miljardi suurusest SKP-st.
Järelduste tegemiseks puudub paraku ülevaade teistest riikidest.
Hinnangu andmiseks tuleb arvestada kõiki kulutusi – ka neid, mida inimesed ja ettevõtted tasuvad.
Riiklikele kulutustele tuginemine viib vääratele järeldusele, sellest tulenevalt ebaõigete otsusteni.
Tervishoiu probleem ei seisne alarahastatuses, kuivõrd valdkonna ebaefektiivsuses.
Tervishoius tehtavad kulutused pole suunatud tervise hoidmisele, vaid tagajärgedega tegelemisele (kroonilise vormi kujundamisele). Kokkuhoid oleks tohutu, kui rõhuasetus muutuks – ravimiselt pühendutaks ennetusele.
Nii nagu teisedki valdkonnad, on paraku ka tervishoid kommertsialiseerunud.
Ei tasu alahinnata ka elanike omaosalust.
Ravimite soetamise omaosaluse poolest oleme kindlalt EL esirinnas.
Hambaravis pole samuti olukord parem.
Kuidas on olukord arstiabis üldises mõttes, on juba keerulisem küsimus.
Huvitavat infot leidsin Delfi majandusuudistest:
http://majandus.delfi.ee/news/uudised/patsientide-omaosalus-ulatub-tervisesusteemis-veerandini.d?id=34247217
Eesti tervisesüsteemi rahastatakse kahe kolmandiku ulatuses sotsiaalmaksu kaudu, ligi kümnendik tuleb mujalt riigieelarvest ning pisut alla veerandi moodustab patsientide omaosalus, selgub Maailma Terviseorganisatsiooni poolt tehtud uuringust.
Spetsialistide hinnangul on tervishoiukulude osatähtsus SKP-st madal ning selle peamine põhjus on vähene avaliku sektori poolne rahastamine. 2007. aastal ulatusid avaliku sektori tervishoiukulud 4,2 protsendini 238,9 miljardi suurusest SKP-st.
Järelduste tegemiseks puudub paraku ülevaade teistest riikidest.
Hinnangu andmiseks tuleb arvestada kõiki kulutusi – ka neid, mida inimesed ja ettevõtted tasuvad.
Riiklikele kulutustele tuginemine viib vääratele järeldusele, sellest tulenevalt ebaõigete otsusteni.
Tervishoiu probleem ei seisne alarahastatuses, kuivõrd valdkonna ebaefektiivsuses.
Tervishoius tehtavad kulutused pole suunatud tervise hoidmisele, vaid tagajärgedega tegelemisele (kroonilise vormi kujundamisele). Kokkuhoid oleks tohutu, kui rõhuasetus muutuks – ravimiselt pühendutaks ennetusele.
Nii nagu teisedki valdkonnad, on paraku ka tervishoid kommertsialiseerunud.
Sunday, October 24, 2010
Õpetajad on teiste sotsiaalsete gruppidega võrreldes hästi kindlustatud
Täna on kõigis Eesti koolides vaheaja esimene päev ja vaatamata sellele, et sügisesel koolivaheajal puhkavad harilikult ainult lapsed, tuleb ootamatult tekkinud vaba aega täita ka mõnel õpetajal, keda kooli juhtkond on rahapuudusel sundinud tasustamata puhkusele minema, edastas ERR uudisteportaal.
Seaduse järgi ei ole direktoril õigust sundida alluvat sellist puhkust võtma, kuid õpetajad lihtsalt kardavad oma seaduslike õiguste eest seista.
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=399651
Tegemist on positiivse tendentsiga. Säästa tuleks kõikide, mitte vaid väetimate arvel.
Õpetajate palgafondi vähenemine on probleem, kuid tõdegem, et mitte pakilisemaid ühiskonnas.
Vaatamata sellele, et tegemist on teisejärgulise probleemiga võib oodata tormijooksu mainitud populistlikke lahenduste pakkumistele. Oksjon esinduskogu turvalistele kohtade on alanud.
Õpetajad on teiste gruppidega võrreldes hästi kindlustatud. Arstidega ja poliitilise eliidiga ei anna neid muidugi võrrelda, kuid nendest kehvemal järjel olijate arv on kordades suurem.
Töötuid ühiskonnas on endiselt palju. Muutused registreeritud töötute arvus ei kajasta tegelikku olukorda. See on arvudes kajastuvast palju hullem.
Paljudel puudub igasugune sissetulek, vähe pole neid, kelle sissetulek ei ületa miinimumpalka või on isegi madalam.
Kui me samastame riigikogulaste puhkust töötegemisega, nende palka seostame aga abstraktse statistilise aritmeetilise korrutisega, siis pole kohane rääkida ka õpetajate õigusest lubatud sissetulekule.
Õiglus on mõiste, mida ei saa taandada üksikutele gruppidele.
Õpetajate tagatised on suhteliselt head, nende elujärg (teiste gruppidega võrreldes) paljudele kadestamist väärt.
Võtame näiteks 1000-kroonise (pealegi tähtajaline) töötu abiraha või toimetulekutoetused. Kehtivate hinnatasemete juures on need tühised. Sellestki korjab riik osa maksudena ära.
1000.- kroonist ei piisa ju ka kõige tagasihoidlikumaks toimetulekuks. Eluaseme kommunaalkulud on sellest isegi kõrgemad.
Kehtivad pensionimäärad ei taga samuti (vähemalt linnades üksikutele) vanuritele või puuetega inimestele toimetuleku.
Tingimustes, kus toimetulekuraskustes olijate arv on kõrge, praktiseerivad riigipiruka lähedale pürginud abistamise asemel maksudega trikitamisi – mõeldakse välja uusi nõkse, millega olukord veelgi raskemaks muuta.
Võõrastav, et turvalisusega kindlustatud otsustajad ei soovi isiklikust soliidsest riigipiruka viilust piskutki teistega jagada.
Erakondadele, valitud pensionäridele, esinduskojas askeldajatele, taastuvenergeetika firmadele, energiaagentuurile ja mitmetele teistele institutsioonidele riigieelarvest eraldatavad vahendid on musternäide laristamisest ja ebaõiglusest ühiskonnas.
Õõvastav on vaadata otsustajate kasuahnust, hoolimatut suhtumist toimetulekuraskustesse sattunud kaaslastesse.
Ühiskonnaliikmete ühtsuse ja lojaalsus eelduseks on rasketel aegadel ühine riigikatlast kartulikoorte söömine, mitte ebaõiglus või julmus.
Õpetajate madala sissetuleku üle kurtmise asemel tuleks näidata leppimatust ühiskonna ressursside laristamise ja tavakodanikele tehtava ülekohtu vastu.
Poliitiline kultuur Eestis toimib vaid üksteisele ärategemisel, ühiskonna (kõikide jaoks) paremaks muutmine on jäänud varju.
Eestit võib nimetada kääbusriigiks. Suurematelt riikidelt malli võtmine on teinud paljudest kerjused.
Ühiskonnakorraldust saab ja tuleb efektiivsemaks, miks mitte ka õiglasemaks muuta. Poliitiline monopol tuleks aga sel juhul välja juurida, demokraatia idule aga valgust ja huumust lisada.
Seaduse järgi ei ole direktoril õigust sundida alluvat sellist puhkust võtma, kuid õpetajad lihtsalt kardavad oma seaduslike õiguste eest seista.
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=399651
Tegemist on positiivse tendentsiga. Säästa tuleks kõikide, mitte vaid väetimate arvel.
Õpetajate palgafondi vähenemine on probleem, kuid tõdegem, et mitte pakilisemaid ühiskonnas.
Vaatamata sellele, et tegemist on teisejärgulise probleemiga võib oodata tormijooksu mainitud populistlikke lahenduste pakkumistele. Oksjon esinduskogu turvalistele kohtade on alanud.
Õpetajad on teiste gruppidega võrreldes hästi kindlustatud. Arstidega ja poliitilise eliidiga ei anna neid muidugi võrrelda, kuid nendest kehvemal järjel olijate arv on kordades suurem.
Töötuid ühiskonnas on endiselt palju. Muutused registreeritud töötute arvus ei kajasta tegelikku olukorda. See on arvudes kajastuvast palju hullem.
Paljudel puudub igasugune sissetulek, vähe pole neid, kelle sissetulek ei ületa miinimumpalka või on isegi madalam.
Kui me samastame riigikogulaste puhkust töötegemisega, nende palka seostame aga abstraktse statistilise aritmeetilise korrutisega, siis pole kohane rääkida ka õpetajate õigusest lubatud sissetulekule.
Õiglus on mõiste, mida ei saa taandada üksikutele gruppidele.
Õpetajate tagatised on suhteliselt head, nende elujärg (teiste gruppidega võrreldes) paljudele kadestamist väärt.
Võtame näiteks 1000-kroonise (pealegi tähtajaline) töötu abiraha või toimetulekutoetused. Kehtivate hinnatasemete juures on need tühised. Sellestki korjab riik osa maksudena ära.
1000.- kroonist ei piisa ju ka kõige tagasihoidlikumaks toimetulekuks. Eluaseme kommunaalkulud on sellest isegi kõrgemad.
Kehtivad pensionimäärad ei taga samuti (vähemalt linnades üksikutele) vanuritele või puuetega inimestele toimetuleku.
Tingimustes, kus toimetulekuraskustes olijate arv on kõrge, praktiseerivad riigipiruka lähedale pürginud abistamise asemel maksudega trikitamisi – mõeldakse välja uusi nõkse, millega olukord veelgi raskemaks muuta.
Võõrastav, et turvalisusega kindlustatud otsustajad ei soovi isiklikust soliidsest riigipiruka viilust piskutki teistega jagada.
Erakondadele, valitud pensionäridele, esinduskojas askeldajatele, taastuvenergeetika firmadele, energiaagentuurile ja mitmetele teistele institutsioonidele riigieelarvest eraldatavad vahendid on musternäide laristamisest ja ebaõiglusest ühiskonnas.
Õõvastav on vaadata otsustajate kasuahnust, hoolimatut suhtumist toimetulekuraskustesse sattunud kaaslastesse.
Ühiskonnaliikmete ühtsuse ja lojaalsus eelduseks on rasketel aegadel ühine riigikatlast kartulikoorte söömine, mitte ebaõiglus või julmus.
Õpetajate madala sissetuleku üle kurtmise asemel tuleks näidata leppimatust ühiskonna ressursside laristamise ja tavakodanikele tehtava ülekohtu vastu.
Poliitiline kultuur Eestis toimib vaid üksteisele ärategemisel, ühiskonna (kõikide jaoks) paremaks muutmine on jäänud varju.
Eestit võib nimetada kääbusriigiks. Suurematelt riikidelt malli võtmine on teinud paljudest kerjused.
Ühiskonnakorraldust saab ja tuleb efektiivsemaks, miks mitte ka õiglasemaks muuta. Poliitiline monopol tuleks aga sel juhul välja juurida, demokraatia idule aga valgust ja huumust lisada.
Friday, October 22, 2010
Alkoholi- ja tubaka aktsiise tõstvale eelnõule lähenetakse traditsiooniliselt
http://rup.ee/est/maksud-ja-raamatupidamine/alkoholi-ja-tubakaaktsiisi-eeln-u-l-bis-esimese-lugemise-5.html
Alkoholi- ja tubaka aktsiise tõstev seaduseelnõu läbis riigikogus kolmapäeval esimese lugemise.
Eelnõu tõstab alkoholiaktsiisi 10 protsenti alates 2010. aasta 1. jaanuarist ja tubakaaktsiisi 20 protsent alates 2011. aasta 1. jaanuarist.
Rahandusministeeriumi hinnangul peaks alkoholiaktsiisi tõus tooma riigieelarvesse 2010. aastal täiendavalt 150 miljonit krooni ja tubakaaktsiisi tõus kuni 600 miljonit krooni.
Alkoholi- ja tubaka aktsiise tõstvale eelnõule lähenetakse traditsiooniliselt – meie teame, mis on elanikele parim.
Seisukohtade kujundamisel lähtutakse isiklikust rikutuse astmest.
Mina ei oska öelda, mis on õige, mis aga vale. Kahtlen, et keegi teinegi seda teabki.
Mingile teadustööle tuginemine ei anna õigust lõplikule tõele, sest uurimistulemusi mõjutavad erinevad tegurid.
Hetkel turgatavad pähe vaid valim, aeg ja ruum.
Uurimistulemused Rootsis ja Eestis ei anna samast tulemust. Seda muidugi juhul, kui neid ei suunata. Ka eilsed ja tänased resultaadid ei ole samased, sest aeg muudab rõhuasi, kujundab väärtushinnanguid.
Käitumine sõltub (hetkel) toimivatest väärtushinnangutest.
Kui elu naudinguid ei paku, siis ei hoolita ka tervisest.
Eesti pidavat olema kõrgeima suitsiidsusega riik maailmas. Tegemist on indikaatoriga, mille põhjused vajaksid selgitamist.
Suitsude ja alkoholi hinnad on siin vaieldamatult kallimad maailmas. Seda muidugi juhul kui võrdleme (absoluuthindade asemel) reaalhindu. Ühiskonnas mõõdetavast toimetulekustandardist jätkub üksnes suitsude hankimiseks. Vaatamata sellele ületame suitsude ja alkoholi tarbimises teisi.
Nõustun nendega, kes ei näe hindade tõstmises lahendust. Tegemist on vaid riigikassa täitmise sooviga, hoolivust selles ei kajastu.
Kujutan juba ette tsitaatide laviini, mida esitatud seisukohtade ümberlükkamiseks tuleb. Oskan muide ka ise neid esitada. Midagi pole teha, aga ma ei usu neid. Nii nagu ei usu ka peaministri juttu Eesti edukast ühiskonnakorraldusest.
Soovitan lihtsama tee valimise asemel (maksude kergitamine) süveneda sisusse, otsida põhjuseid, miks tarbitakse meelemürke ja suitsetatakse, miks ei hoolita tervisest.
Meelemürkide tarbimist tuleb käsitleda tervikuna. Apteekides pakutavad keemilised mürgid pole looduslikest paremad.
Mürkide tarbimise põhjused peituvad väärastunud väärtushinnangutes ühiskonnas.
Materiaalsuse arvel tuleks ruumi teha aga vaimsusele. Enese mürgitamised väheneksid vaid aukartusest elu ees. Aktsiiside tõstmisel pole sellele erilist mõju. Viimane teeb vaesemad üksnes veelgi vaesemaks.
Paljudel ühiskonnas puudub elumõte.
Tööl käimine ja maksude maksmine ei saa ju elumõtteks olla?
Alkoholi- ja tubaka aktsiise tõstev seaduseelnõu läbis riigikogus kolmapäeval esimese lugemise.
Eelnõu tõstab alkoholiaktsiisi 10 protsenti alates 2010. aasta 1. jaanuarist ja tubakaaktsiisi 20 protsent alates 2011. aasta 1. jaanuarist.
Rahandusministeeriumi hinnangul peaks alkoholiaktsiisi tõus tooma riigieelarvesse 2010. aastal täiendavalt 150 miljonit krooni ja tubakaaktsiisi tõus kuni 600 miljonit krooni.
Alkoholi- ja tubaka aktsiise tõstvale eelnõule lähenetakse traditsiooniliselt – meie teame, mis on elanikele parim.
Seisukohtade kujundamisel lähtutakse isiklikust rikutuse astmest.
Mina ei oska öelda, mis on õige, mis aga vale. Kahtlen, et keegi teinegi seda teabki.
Mingile teadustööle tuginemine ei anna õigust lõplikule tõele, sest uurimistulemusi mõjutavad erinevad tegurid.
Hetkel turgatavad pähe vaid valim, aeg ja ruum.
Uurimistulemused Rootsis ja Eestis ei anna samast tulemust. Seda muidugi juhul, kui neid ei suunata. Ka eilsed ja tänased resultaadid ei ole samased, sest aeg muudab rõhuasi, kujundab väärtushinnanguid.
Käitumine sõltub (hetkel) toimivatest väärtushinnangutest.
Kui elu naudinguid ei paku, siis ei hoolita ka tervisest.
Eesti pidavat olema kõrgeima suitsiidsusega riik maailmas. Tegemist on indikaatoriga, mille põhjused vajaksid selgitamist.
Suitsude ja alkoholi hinnad on siin vaieldamatult kallimad maailmas. Seda muidugi juhul kui võrdleme (absoluuthindade asemel) reaalhindu. Ühiskonnas mõõdetavast toimetulekustandardist jätkub üksnes suitsude hankimiseks. Vaatamata sellele ületame suitsude ja alkoholi tarbimises teisi.
Nõustun nendega, kes ei näe hindade tõstmises lahendust. Tegemist on vaid riigikassa täitmise sooviga, hoolivust selles ei kajastu.
Kujutan juba ette tsitaatide laviini, mida esitatud seisukohtade ümberlükkamiseks tuleb. Oskan muide ka ise neid esitada. Midagi pole teha, aga ma ei usu neid. Nii nagu ei usu ka peaministri juttu Eesti edukast ühiskonnakorraldusest.
Soovitan lihtsama tee valimise asemel (maksude kergitamine) süveneda sisusse, otsida põhjuseid, miks tarbitakse meelemürke ja suitsetatakse, miks ei hoolita tervisest.
Meelemürkide tarbimist tuleb käsitleda tervikuna. Apteekides pakutavad keemilised mürgid pole looduslikest paremad.
Mürkide tarbimise põhjused peituvad väärastunud väärtushinnangutes ühiskonnas.
Materiaalsuse arvel tuleks ruumi teha aga vaimsusele. Enese mürgitamised väheneksid vaid aukartusest elu ees. Aktsiiside tõstmisel pole sellele erilist mõju. Viimane teeb vaesemad üksnes veelgi vaesemaks.
Paljudel ühiskonnas puudub elumõte.
Tööl käimine ja maksude maksmine ei saa ju elumõtteks olla?
Saturday, October 16, 2010
Maksutõstmisega valati õli tulle
Tarbijahinnaindeks on makromajanduslik mõõdik, mis annab olulist informatsiooni tulevikku puudutavate otsuste tegemiseks. See on näitaja, mis (pikemas perioodis) ongi kasvav.
Kui kuni kahe protsendilist inflatsiooni peetakse normaalseks, siis sellest kõrgem näitaja süütab punase tule majanduskeskkonna arengule.
Maastrichti inflatsioonikriteerium on 1,5% + kolme parima inflatsiooniriigi keskmine näitaja.
Arvestatakse ka stabiilsust.
Maastrichti inflatsioonikriteerium on ületatud. Hindade kasv võtab aga üha suuremaid pöördeid.
Septembris oli Eesti inflatsiooninäitaja poolest Euroopa Liidu riikide seas esimese kolme hulgas – kiirem hinnatõus oli vaid Rumeenias ja Kreekas.
Iirimaal oli deflatsioon, hinnad alanesid mullusega võrreldes 1%. Madalaim inflatsioon oli septembris Lätis ja Slovakkias, vastavalt 0,3% ja 1,1%.
Eesti kõrget tarbijahinnaindeksit mõjutavad sisetegurid. Maksude (sh varjatud maksude) tõstmise viljad ei saanud puu otsa rippuma jääda.
Ühiskonna murelapseks on inflatsioon, mille võrsed vahendite ära korjamisega pinnasesse istutasime.
Delfi kirjutab:
http://majandus.delfi.ee/news/uudised/sirje-potisepp-tootjad-ei-jaksa-enam-hinnatousu-raskust-kanda.d?id=33955991&l=fplead
“Nüüd on saabunud karm reaalsus — hindade tõusudest on teatanud nii söödavalmistajad, toorainetootjad kui ka veskid, samuti pakendite tootjad. Kui siia lisada veel muud kuluartiklid, mis absoluutselt kõik on tõusnud kümnete protsentide kaupa, maksupoliitilised otsused käibemaksu, aktsiiside ja müügimaksu näol, on arusaadav ka see, et tööstused ei jõua kõiki poliitikute ja ametnike tehtud otsuseid omast rahakotist kinni maksta,” ütles Potisepp, et Eesti toidutööstused on kulusid enda kanda võtnud viimased kaks aastat.
Tekkinud olukorras ei tohiks isegi mõelda uutele maksude tõstmistele, rääkimata siis veel uute kehtestamisest.
Panustada tuleks maksukoormuse langetamisele ja ühiskonnakorralduse restruktureerimisele.
Kui kuni kahe protsendilist inflatsiooni peetakse normaalseks, siis sellest kõrgem näitaja süütab punase tule majanduskeskkonna arengule.
Maastrichti inflatsioonikriteerium on 1,5% + kolme parima inflatsiooniriigi keskmine näitaja.
Arvestatakse ka stabiilsust.
Maastrichti inflatsioonikriteerium on ületatud. Hindade kasv võtab aga üha suuremaid pöördeid.
Septembris oli Eesti inflatsiooninäitaja poolest Euroopa Liidu riikide seas esimese kolme hulgas – kiirem hinnatõus oli vaid Rumeenias ja Kreekas.
Iirimaal oli deflatsioon, hinnad alanesid mullusega võrreldes 1%. Madalaim inflatsioon oli septembris Lätis ja Slovakkias, vastavalt 0,3% ja 1,1%.
Eesti kõrget tarbijahinnaindeksit mõjutavad sisetegurid. Maksude (sh varjatud maksude) tõstmise viljad ei saanud puu otsa rippuma jääda.
Ühiskonna murelapseks on inflatsioon, mille võrsed vahendite ära korjamisega pinnasesse istutasime.
Delfi kirjutab:
http://majandus.delfi.ee/news/uudised/sirje-potisepp-tootjad-ei-jaksa-enam-hinnatousu-raskust-kanda.d?id=33955991&l=fplead
“Nüüd on saabunud karm reaalsus — hindade tõusudest on teatanud nii söödavalmistajad, toorainetootjad kui ka veskid, samuti pakendite tootjad. Kui siia lisada veel muud kuluartiklid, mis absoluutselt kõik on tõusnud kümnete protsentide kaupa, maksupoliitilised otsused käibemaksu, aktsiiside ja müügimaksu näol, on arusaadav ka see, et tööstused ei jõua kõiki poliitikute ja ametnike tehtud otsuseid omast rahakotist kinni maksta,” ütles Potisepp, et Eesti toidutööstused on kulusid enda kanda võtnud viimased kaks aastat.
Tekkinud olukorras ei tohiks isegi mõelda uutele maksude tõstmistele, rääkimata siis veel uute kehtestamisest.
Panustada tuleks maksukoormuse langetamisele ja ühiskonnakorralduse restruktureerimisele.
Wednesday, October 13, 2010
Ettevõtjate ahnus
Heimar Lenk:
Minu meelest on ahnus ettevõtjate praeguse põlvkonna suurim pahe.
http://www.ap3.ee/opinion/2010/10/13/heimar-lenk-eestis-on-ausat-ari-pea-voimatu-ajada
Minu andmetel on suurem osa ettevõtetes kahjumis. Ahnusega seda seostada kuidagi ei saa.
Ettevõtjate süüdistamine on kummaline. Pealegi veel kui see rajaneb vaid üldistustel.
„Ettevõtjad“ on abstraktne mõiste, millele omadussõnade pookimine pole tulemuslik.
Eestis tagab ettevõtjale edukuse õigesse „perekonda“ kuulumine. Valitutest võimulolijatele lipitsemine tagab ettevõtjale ka edu.
Sellest ka majanduse madal konkurentsivõime, kaos riigikorralduses.
Mõned näitajad võivad ju ka sellistes tingimustes korraks suunda muuta, kuid oodatud tulemus jääb saavutamata. Jääme ka edaspidi paljude näitajate osas punaseks laternaks majandusühenduses.
Riigikorraldus vajaks muutmist.
Alustada võiks valimissüsteemi korrastamisest – palagani asemel tuleks tagada rahvale valikuvõimalus.
Edu on muide suhteline mõiste. Mõnele piisab tänust, teine ei rahuldu aga ka riigieelarvest eraldatud eraldisega.
Minu meelest on ahnus ettevõtjate praeguse põlvkonna suurim pahe.
http://www.ap3.ee/opinion/2010/10/13/heimar-lenk-eestis-on-ausat-ari-pea-voimatu-ajada
Minu andmetel on suurem osa ettevõtetes kahjumis. Ahnusega seda seostada kuidagi ei saa.
Ettevõtjate süüdistamine on kummaline. Pealegi veel kui see rajaneb vaid üldistustel.
„Ettevõtjad“ on abstraktne mõiste, millele omadussõnade pookimine pole tulemuslik.
Eestis tagab ettevõtjale edukuse õigesse „perekonda“ kuulumine. Valitutest võimulolijatele lipitsemine tagab ettevõtjale ka edu.
Sellest ka majanduse madal konkurentsivõime, kaos riigikorralduses.
Mõned näitajad võivad ju ka sellistes tingimustes korraks suunda muuta, kuid oodatud tulemus jääb saavutamata. Jääme ka edaspidi paljude näitajate osas punaseks laternaks majandusühenduses.
Riigikorraldus vajaks muutmist.
Alustada võiks valimissüsteemi korrastamisest – palagani asemel tuleks tagada rahvale valikuvõimalus.
Edu on muide suhteline mõiste. Mõnele piisab tänust, teine ei rahuldu aga ka riigieelarvest eraldatud eraldisega.
Tuesday, October 12, 2010
Ookeanitagune elektrihind
Hinnad õblukesel kaubaturul Eestis jätkavad tõusu. Seda vaatamata isegi tarbija madalale ostuvõimele.
Kesine sisetarbimine on aga suurimaid takistusi oodatud majanduskasvule.
Fikseeritud rahamassi juures hindade tõstmisele järgneb väiksem ühikuline turustamine.
Hinnasurve Eestis on tugev. Inflatsiooni poolest teeme paljudele silmad pähe. Statistikaameti andmetel kasvas tarbijahinnaindeks septembris (võrreldes eelmise aasta sama ajaga) Eestis 4%. EL-s oli inflatsioon 1,80%, USA-s (august) 1,15%.
18,8 protsendine elektrihinna tõstmise kavatsus on hirmu tekitav. Monopoolsus kohalikul elektriturul jätkab laastamistööd.
Tutvusin New Yorgi väikelinnas septembrikuise elektriarvega.
Üllatusin siinse elektrihinna odavuse üle.
0,7565 krooni (6,8252 ameerika senti EP 8.10.2010 kursi järgi) kWh eest tundus poolmuidu saaduna. Arvesse süvenedes märkasin aga ka lisakulusid.
Jätkasin elektriarvega tutvumist.
EEK
Elektrihind 1107,12
Ühendushind 98,65
Võrguhind 1614,55
baashind 188,98
tarnehind 1425,57
Kohalikud maksud 244,55
Käibemaks (3%) 91,90
KOKKU 3156,78
1 kWh eest hind kokku 2,19
Sellest maksud 10,66%
1 kWh elektrienergia eest tasutakse siin 2,19 krooni.
Absoluutarvus ületab elektrihind kodumaal pakutavat, kuid reaalhinnas (hind sissetulekutega võrreldes) on asi vastupidine - eestlased tasuvad üle 4 korra kõrgemat elektrihinda.
Olen harjunud ruumist väljudes tulesid kustutama. Tõenäoliselt paistan seetõttu siinsetele kaaslastele kummalisena. Käsi tõuseb aga automaatselt lülitile.
Kesine sisetarbimine on aga suurimaid takistusi oodatud majanduskasvule.
Fikseeritud rahamassi juures hindade tõstmisele järgneb väiksem ühikuline turustamine.
Hinnasurve Eestis on tugev. Inflatsiooni poolest teeme paljudele silmad pähe. Statistikaameti andmetel kasvas tarbijahinnaindeks septembris (võrreldes eelmise aasta sama ajaga) Eestis 4%. EL-s oli inflatsioon 1,80%, USA-s (august) 1,15%.
18,8 protsendine elektrihinna tõstmise kavatsus on hirmu tekitav. Monopoolsus kohalikul elektriturul jätkab laastamistööd.
Tutvusin New Yorgi väikelinnas septembrikuise elektriarvega.
Üllatusin siinse elektrihinna odavuse üle.
0,7565 krooni (6,8252 ameerika senti EP 8.10.2010 kursi järgi) kWh eest tundus poolmuidu saaduna. Arvesse süvenedes märkasin aga ka lisakulusid.
Jätkasin elektriarvega tutvumist.
EEK
Elektrihind 1107,12
Ühendushind 98,65
Võrguhind 1614,55
baashind 188,98
tarnehind 1425,57
Kohalikud maksud 244,55
Käibemaks (3%) 91,90
KOKKU 3156,78
1 kWh eest hind kokku 2,19
Sellest maksud 10,66%
1 kWh elektrienergia eest tasutakse siin 2,19 krooni.
Absoluutarvus ületab elektrihind kodumaal pakutavat, kuid reaalhinnas (hind sissetulekutega võrreldes) on asi vastupidine - eestlased tasuvad üle 4 korra kõrgemat elektrihinda.
Olen harjunud ruumist väljudes tulesid kustutama. Tõenäoliselt paistan seetõttu siinsetele kaaslastele kummalisena. Käsi tõuseb aga automaatselt lülitile.
Sunday, October 10, 2010
Unistused kuldkalakesest
Otsustasin mõnda aega elada Rye Brook`i (USA, NY osariik) nimelises linnakeses.
Elanike arv küünib siin kümne tuhande lähedale. Tegemist on hubase elupaigaga.
Uskumatu, kui nauditav on väljas jalutada. Eestis ei tulnud ma selle pealegi, et vabu hetki jalutamisele kulutada. See tundus mõttetuna ja aja raiskamisena.
Elukeskkonna muutus tegi korrektuure varasematesse väärtushinnangutesse.
Naudin olematutel kõnniteedel kolamist. Sõiduradadel liikumine on siin aktsepteeritav, see on turvaline. Liikluses pole märgata närvilisust. Helkuri puudumine pole patt. Karta pole ka luuravaid roheveste.
Heatahtlikkust õhkab kõikjalt – floora ja fauna rahustab, isegi möödujate repliigid paitavad kõrvu.
Minust sai üleöö ilusaim, andekaim ja parim inimene maailmas.
Kiitmistega ja komplimentidega polda kitsid. Võltsusega ei tasuks seda seostada, trotsil ja vimmal pole siin niikuinii kohta.
Siinne elukeskkond ei soosi vägivalda. Isegi loomad paistavad omavahel klappivat, rääkimata siis inimestest.
Linn, kus elan, on mattunud rohelusse. Lennukilt tõenäoliselt seda esmapilgul ei märkagi. Elaksin justkui muinasjutulinnas.
Taimede liigiline erisus ja puude soliidsus tekitab aukartust, hoiab vaimu puhtana.
Roheluses siblivad erinevaid asjamehi. Neid võib jäädagi imetlema.
Üksnes oravaid on erinevaid liike. Sajad terased silmapaarid koostaksid justkui möödujate sammureipusest pingeridu. Koduaeda külastavad nad ka mitmekesi, harva näeb üksikuid isendeid.
Tegemist pole tüütute loomaksetega. Nende intelligentsus ei luba pealetükkivust. Isuäratavast söögipoolsest pole puudust.
Teistest enam hakkab silma hallivärvi kasukakandjaid, vähem näeb musti iludusi. Tegemist on sõbralikes suhetes olevate liigikaaslastega. Nad justkui matkiksid siinsete inimrasside kooslust.
Harvem kohtab vöötoravaid. Nemad eelistavad turnimisele kindlamat pinnast ja privaatsust. Märkan neid vaid varjulistes ja kõrvalistes kohtades silkamas.
Koiottidest ja skunkidest liigub palju jutte, pole neid aga ise kohanud. Skunkide eritatava aroomiga olin juba varem tuttav. Krimpsutan ka praegu nina, kui seda tunnen.
Mõlemad viimati mainitud loomad eelistavad ööpimedust, arvatavasti seetõttu polegi meie teed ristunud.
Koiott ehk preeriahunt paistab siinsetest asukatest ainsana, kes ühiskonnast isoleerimist vajaks. Tegemist oleks justkui paadunud kurjategijaga, kelle ümberkasvatamine paistab lootusetu üritusena. Temast luuakse legende, räägitakse õudusjutte.
Umbes kuu aega tagasi pures üks mainitud isenditest aias mängivat last, kelle elu küll päästeti, kuid tagajärjed olid tõsised. Lapsi ei juleta koiottide pärast järelvalveta isegi koduaeda jätta.
Ammendan elujõudu uuest keskkonnast, taastan kunagi pulbitsenud positiivsete emotsioonide laegast.
Mõtisklused toovad mind sageli Eestisse.
Kodumaal ei ole küll koiotte, kuid elukeskkond on ebaturvaline. Ühiskonnas kehtivad väärtushinnangud teevad koiottidest suuremat laastamistööd.
Aeg oleks ka Eestis tagada inimväärne elukeskkond.
Valitsemiskeskne rõhuasetus muudab ühiskonnakorralduse vildakaks. Riigieelarve tasakaalukuse inimsaatustest kõrgemale seadmine tundub elanike suhtes ebaõiglasena. Õõvastav on vaadata otsustajate kasuahnust, hoolimatut suhtumist toimetulekuraskustesse sattunud kaaslastesse. Ministri positsiooni pensionärist 20 kordselt kõrgem väärtustamine teeb kohmetuks. Riigikogulase ja tavakodaniku miinimumpalga kääride vahe paneb nördima.
Heimar Lenk kurtis juba mõni päevase 1000.- kroonise kuueelarve eksperimendi järel toimetuleku raskuste üle. Saab ta kulutada mainitud summat üksnes toidu hankimisele.
Eestis on aga palju neid, kes peavadki mainitud summaga hakkama saama. On ka neid, kellel pole sedagi rahasummat.
1000.- kroonine töötuabiraha ja toimetulekutoetused on häbiväärselt kesised, millest ei piisa turvalise elukeskkonna tagamiseks. Vaadates rahasummasid, mida eraldatakse erakondadele, valitud pensionäridele, esinduskojas askeldajatele, taastuvenergeetika firmadele või kasvõi energiaagentuurile, tundub toimetulekuraskustesse sattunute toetamine Eestis ebaõigluse musternäide olevat.
Kui oleks võimalik, siis sooviksin kuldkalakeselt muudatusi Eestis kehtivates väärtushinnangutes. Asendaksin need praeguses elukeskkonnas kehtivatega. Hoolivus, empaatia ja õiglus peaksid ka Eestis paremini positsioneeritud olema.
Aitaks keegi nüüd vaid kuldkalakest tabada.
Elanike arv küünib siin kümne tuhande lähedale. Tegemist on hubase elupaigaga.
Uskumatu, kui nauditav on väljas jalutada. Eestis ei tulnud ma selle pealegi, et vabu hetki jalutamisele kulutada. See tundus mõttetuna ja aja raiskamisena.
Elukeskkonna muutus tegi korrektuure varasematesse väärtushinnangutesse.
Naudin olematutel kõnniteedel kolamist. Sõiduradadel liikumine on siin aktsepteeritav, see on turvaline. Liikluses pole märgata närvilisust. Helkuri puudumine pole patt. Karta pole ka luuravaid roheveste.
Heatahtlikkust õhkab kõikjalt – floora ja fauna rahustab, isegi möödujate repliigid paitavad kõrvu.
Minust sai üleöö ilusaim, andekaim ja parim inimene maailmas.
Kiitmistega ja komplimentidega polda kitsid. Võltsusega ei tasuks seda seostada, trotsil ja vimmal pole siin niikuinii kohta.
Siinne elukeskkond ei soosi vägivalda. Isegi loomad paistavad omavahel klappivat, rääkimata siis inimestest.
Linn, kus elan, on mattunud rohelusse. Lennukilt tõenäoliselt seda esmapilgul ei märkagi. Elaksin justkui muinasjutulinnas.
Taimede liigiline erisus ja puude soliidsus tekitab aukartust, hoiab vaimu puhtana.
Roheluses siblivad erinevaid asjamehi. Neid võib jäädagi imetlema.
Üksnes oravaid on erinevaid liike. Sajad terased silmapaarid koostaksid justkui möödujate sammureipusest pingeridu. Koduaeda külastavad nad ka mitmekesi, harva näeb üksikuid isendeid.
Tegemist pole tüütute loomaksetega. Nende intelligentsus ei luba pealetükkivust. Isuäratavast söögipoolsest pole puudust.
Teistest enam hakkab silma hallivärvi kasukakandjaid, vähem näeb musti iludusi. Tegemist on sõbralikes suhetes olevate liigikaaslastega. Nad justkui matkiksid siinsete inimrasside kooslust.
Harvem kohtab vöötoravaid. Nemad eelistavad turnimisele kindlamat pinnast ja privaatsust. Märkan neid vaid varjulistes ja kõrvalistes kohtades silkamas.
Koiottidest ja skunkidest liigub palju jutte, pole neid aga ise kohanud. Skunkide eritatava aroomiga olin juba varem tuttav. Krimpsutan ka praegu nina, kui seda tunnen.
Mõlemad viimati mainitud loomad eelistavad ööpimedust, arvatavasti seetõttu polegi meie teed ristunud.
Koiott ehk preeriahunt paistab siinsetest asukatest ainsana, kes ühiskonnast isoleerimist vajaks. Tegemist oleks justkui paadunud kurjategijaga, kelle ümberkasvatamine paistab lootusetu üritusena. Temast luuakse legende, räägitakse õudusjutte.
Umbes kuu aega tagasi pures üks mainitud isenditest aias mängivat last, kelle elu küll päästeti, kuid tagajärjed olid tõsised. Lapsi ei juleta koiottide pärast järelvalveta isegi koduaeda jätta.
Ammendan elujõudu uuest keskkonnast, taastan kunagi pulbitsenud positiivsete emotsioonide laegast.
Mõtisklused toovad mind sageli Eestisse.
Kodumaal ei ole küll koiotte, kuid elukeskkond on ebaturvaline. Ühiskonnas kehtivad väärtushinnangud teevad koiottidest suuremat laastamistööd.
Aeg oleks ka Eestis tagada inimväärne elukeskkond.
Valitsemiskeskne rõhuasetus muudab ühiskonnakorralduse vildakaks. Riigieelarve tasakaalukuse inimsaatustest kõrgemale seadmine tundub elanike suhtes ebaõiglasena. Õõvastav on vaadata otsustajate kasuahnust, hoolimatut suhtumist toimetulekuraskustesse sattunud kaaslastesse. Ministri positsiooni pensionärist 20 kordselt kõrgem väärtustamine teeb kohmetuks. Riigikogulase ja tavakodaniku miinimumpalga kääride vahe paneb nördima.
Heimar Lenk kurtis juba mõni päevase 1000.- kroonise kuueelarve eksperimendi järel toimetuleku raskuste üle. Saab ta kulutada mainitud summat üksnes toidu hankimisele.
Eestis on aga palju neid, kes peavadki mainitud summaga hakkama saama. On ka neid, kellel pole sedagi rahasummat.
1000.- kroonine töötuabiraha ja toimetulekutoetused on häbiväärselt kesised, millest ei piisa turvalise elukeskkonna tagamiseks. Vaadates rahasummasid, mida eraldatakse erakondadele, valitud pensionäridele, esinduskojas askeldajatele, taastuvenergeetika firmadele või kasvõi energiaagentuurile, tundub toimetulekuraskustesse sattunute toetamine Eestis ebaõigluse musternäide olevat.
Kui oleks võimalik, siis sooviksin kuldkalakeselt muudatusi Eestis kehtivates väärtushinnangutes. Asendaksin need praeguses elukeskkonnas kehtivatega. Hoolivus, empaatia ja õiglus peaksid ka Eestis paremini positsioneeritud olema.
Aitaks keegi nüüd vaid kuldkalakest tabada.
Monday, October 4, 2010
Ühe lausega võib naerualuseks muutuda
“Kas siin pole koht arutada siiski magusamaksu üle?” küsib Strandberg ning leiab, et liigsel maiustamisel on sarnasusi nii liigse napsutamise kui suitsetamisegagi.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/strandberg-tahab-sundimata-laste-kaitseks-magusamaksu.d?id=33597307&l=fplead
Maksudega ei mängita. EER on niigi naeralune – tegeldaks justkui üksnes maksude väljamõtlemisega.
Rohelisi seostatakse maksulembesusega. Marek Strandberg oma järjekordse seisukohaga seda vaid kinnitab .
Võimendunud negatiivsed tendentsid ühiskonnas on tingitud paljuski suhtumisest maksustamisesse.
Eesti maksustruktuur on paigast ära. Tööjõu (sissetuleku kohta) kõrge maksustamise kõrval eristume ka tarbimismaksude poolest. Käibemaks ja aktsiisid moodustavad juba ligi poole kavandatavast maksulaekumisest,
Konstruktiivseid arutelusid ei toimu. Isegi maksukoormuse suurusest ja struktuurist ei omata ülevaadet.
Eestis reaalmaksukoormus on tõusnud väga kõrgeks, see on kõrgemaid Euroopa Liidus. Vastupidise seisukoha levitajad ammutavad jõudu suvalistest lähenemistest ja metoodikatest.
Marek Strandberg läheneb maksustamisele üheülbaliselt, rahvaesindajale sobimatul viisil. Selline suhtumine on ohtlik, ühiskonnale kahjulik.
Hoidugem maksutõstmise ja nendega trikitamiste kiusatusest, peatagem võhikud sõnavõtud.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/strandberg-tahab-sundimata-laste-kaitseks-magusamaksu.d?id=33597307&l=fplead
Maksudega ei mängita. EER on niigi naeralune – tegeldaks justkui üksnes maksude väljamõtlemisega.
Rohelisi seostatakse maksulembesusega. Marek Strandberg oma järjekordse seisukohaga seda vaid kinnitab .
Võimendunud negatiivsed tendentsid ühiskonnas on tingitud paljuski suhtumisest maksustamisesse.
Eesti maksustruktuur on paigast ära. Tööjõu (sissetuleku kohta) kõrge maksustamise kõrval eristume ka tarbimismaksude poolest. Käibemaks ja aktsiisid moodustavad juba ligi poole kavandatavast maksulaekumisest,
Konstruktiivseid arutelusid ei toimu. Isegi maksukoormuse suurusest ja struktuurist ei omata ülevaadet.
Eestis reaalmaksukoormus on tõusnud väga kõrgeks, see on kõrgemaid Euroopa Liidus. Vastupidise seisukoha levitajad ammutavad jõudu suvalistest lähenemistest ja metoodikatest.
Marek Strandberg läheneb maksustamisele üheülbaliselt, rahvaesindajale sobimatul viisil. Selline suhtumine on ohtlik, ühiskonnale kahjulik.
Hoidugem maksutõstmise ja nendega trikitamiste kiusatusest, peatagem võhikud sõnavõtud.
Sunday, October 3, 2010
Kliimaprobleemidest on olulisemaid probleeme, millele pühenduda
Tunnistagem, et oleme nende tendentside ennustamisel šamaanid. Tegelikult ei tea me tuhkagi.
Kas aga peaksimegi...?
Ühiskonnas on kliimaprobleemidest palju olulisemaid valupunkte.
Vaatamata elanikkonna väiksusele, suur osa kaaslastest on toimetulekuraskustes. Töötus on ebaloomulikult kõrge, puuetega inimeste arv põhjanaabritest kordades kõrgem, sissetulekud lubamatult madalad.
Väärtushinnangud ühiskonnas on paigast nihkunud.
Iga poliitilise erakonna kohuseks peaks olema kaasmaalaste eest hoolitsemisele pühendumine, mitte globaalsete probleemidega hämamine. Meil on olulisemaidki probleeme.
Pole mõtet propageerida mahedat toitu, kui inimesed nälgivad. Nende hulgas ka lapsed.
Energeetika küsimus sellises kontekstis pole samuti oluline. Kallihinnalise tuuleenergia propageerimine on lausa lubamatu.
Kohilas pole 7-8% korterelamute elanikest suutnud tasuda kommunaalkulusid (need, kelle võlg ületab 7000-8000 kr). Kulud aga kasvavad. 7000-8000 kr võrdub paremal juhul 2 kuu sissetulekuga, halvemal juhul aga...
Sotsiaalsete toetuste poolest on Eesti punane latern. Toimetulekutoetused, töötuskindlustus, pensionid on naeruväärsed. Ravimite omaosalus teistest kõrgem.
Kõik ei ole võimelised tuulikute püstitamises konkureerima ega Riigikogusse kandideerima. Senistegi panustajate vaheline konkurents on tihe.
Poliitikas tuleks hakata eelistama amatöörlust – tegevust, mis ei põhine kasuahnusel.
Amatöörlikkus ei ole võhiklus, vaid voorus.
Eesti poliitika on profikeskne. Aeg oleks eemaldada stagneerunud klapid, vaadata protsesse kodaniku pilguga.
Kas aga peaksimegi...?
Ühiskonnas on kliimaprobleemidest palju olulisemaid valupunkte.
Vaatamata elanikkonna väiksusele, suur osa kaaslastest on toimetulekuraskustes. Töötus on ebaloomulikult kõrge, puuetega inimeste arv põhjanaabritest kordades kõrgem, sissetulekud lubamatult madalad.
Väärtushinnangud ühiskonnas on paigast nihkunud.
Iga poliitilise erakonna kohuseks peaks olema kaasmaalaste eest hoolitsemisele pühendumine, mitte globaalsete probleemidega hämamine. Meil on olulisemaidki probleeme.
Pole mõtet propageerida mahedat toitu, kui inimesed nälgivad. Nende hulgas ka lapsed.
Energeetika küsimus sellises kontekstis pole samuti oluline. Kallihinnalise tuuleenergia propageerimine on lausa lubamatu.
Kohilas pole 7-8% korterelamute elanikest suutnud tasuda kommunaalkulusid (need, kelle võlg ületab 7000-8000 kr). Kulud aga kasvavad. 7000-8000 kr võrdub paremal juhul 2 kuu sissetulekuga, halvemal juhul aga...
Sotsiaalsete toetuste poolest on Eesti punane latern. Toimetulekutoetused, töötuskindlustus, pensionid on naeruväärsed. Ravimite omaosalus teistest kõrgem.
Kõik ei ole võimelised tuulikute püstitamises konkureerima ega Riigikogusse kandideerima. Senistegi panustajate vaheline konkurents on tihe.
Poliitikas tuleks hakata eelistama amatöörlust – tegevust, mis ei põhine kasuahnusel.
Amatöörlikkus ei ole võhiklus, vaid voorus.
Eesti poliitika on profikeskne. Aeg oleks eemaldada stagneerunud klapid, vaadata protsesse kodaniku pilguga.
Friday, October 1, 2010
Rikas inimene
Rootsi sisustuskaubamajade kett Ikea on otsustanud muuta senist salatsevat poliitikat ning heita enam valgust firma majandusnäitajatele – neist selgub, et hoolimata rängimast majanduslangusest firma asutamisest saadik, läheb Teise maailma sõja ajal Ingvar Kampradi asutatud Ikeal praegu paremini kui kunagi varem.
Ikeal on üle maailma 127000 töötajat ja 280 kaubamaja 26 riigis. Ikea kataloogi trükitakse enam kui 197 miljonis eksemplaris 29 keeles.
2011. aastal plaanib IKEA avada kokku seitse uut kaubamaja – Šveitsis Genfis, Norras Kristiansandis, Venemaal Samaaras ja Ufas, Saksamaal Berliinis, Itaalias Catanias ja Hiinas Šanghais.http://www.ap3.ee/article/2010/10/1/ikeal-uus-rekordiaasta-asutaja-rootsi-rikkaim
Rootsi mööblihiiglase IKEA miljardärist omanik istub 32 aastat vanal kirjutuslauatoolil, sõidab rongis pensionäri sooduspiletiga ja käib igapäevatoitu ostmas oma firmaketti kuuluvas kaubamajas, kirjutab SL Õhtuleht.
«Emalt on mul üks vana tool ja ilus lauakell. Kogu minu ülejäänud mööbel on loomulikult IKEAst,» ütles rikkuselt maailma neljandaks inimeseks peetav Ingvar Kamprad.http://wwx.postimees.ee/211206/esileht/majandus/235493.php
Meenutan koostegutsemise aegu.
IKEA ülemustel polnud lubatud kasutada isegi taksot lennujaamast kohtumisele sõitmiseks. Selleks tuli kasutada ühistransporti.
Äriklassi piletitest ja luksushotellidest ei tasu rääkidagi.
Riigikogulased ja paljud valgekraed ei lepiks arvatavasti sellise lähenemisega.
Ollakse harjunud priiskamisega.
Rikas on aga see, kes oskab säästa, mitte see, kes julutab palju. Sissetulek ei määra üldsegi rikkuse.
Oleme harjunud hoopis teistsuguse lähenemisega - rikas omab võimalikult paklju kinnisvara, kasutab hinnalist sõiduvahendit, liigub VIP-de seltskonnas.
Mainitud lähenemisega pole raske „rikkaks“ saada. Kasvata vaid kohustusi.
Säästmine on kulutamisest palju keerulisem.
Aastaid tagasi lugesin uudistest New Yorgi kodutust, kelle pangaarvel oli üle miljoni dollari. Avalikuks sai see peale tema surma. Kodutu annetas kogu maise vara 11.septembril (terrorirünnaku) hukkunute perede toetuseks.
Tegemist oli tõesti rikka inimesega.
Ikeal on üle maailma 127000 töötajat ja 280 kaubamaja 26 riigis. Ikea kataloogi trükitakse enam kui 197 miljonis eksemplaris 29 keeles.
2011. aastal plaanib IKEA avada kokku seitse uut kaubamaja – Šveitsis Genfis, Norras Kristiansandis, Venemaal Samaaras ja Ufas, Saksamaal Berliinis, Itaalias Catanias ja Hiinas Šanghais.http://www.ap3.ee/article/2010/10/1/ikeal-uus-rekordiaasta-asutaja-rootsi-rikkaim
Rootsi mööblihiiglase IKEA miljardärist omanik istub 32 aastat vanal kirjutuslauatoolil, sõidab rongis pensionäri sooduspiletiga ja käib igapäevatoitu ostmas oma firmaketti kuuluvas kaubamajas, kirjutab SL Õhtuleht.
«Emalt on mul üks vana tool ja ilus lauakell. Kogu minu ülejäänud mööbel on loomulikult IKEAst,» ütles rikkuselt maailma neljandaks inimeseks peetav Ingvar Kamprad.http://wwx.postimees.ee/211206/esileht/majandus/235493.php
Meenutan koostegutsemise aegu.
IKEA ülemustel polnud lubatud kasutada isegi taksot lennujaamast kohtumisele sõitmiseks. Selleks tuli kasutada ühistransporti.
Äriklassi piletitest ja luksushotellidest ei tasu rääkidagi.
Riigikogulased ja paljud valgekraed ei lepiks arvatavasti sellise lähenemisega.
Ollakse harjunud priiskamisega.
Rikas on aga see, kes oskab säästa, mitte see, kes julutab palju. Sissetulek ei määra üldsegi rikkuse.
Oleme harjunud hoopis teistsuguse lähenemisega - rikas omab võimalikult paklju kinnisvara, kasutab hinnalist sõiduvahendit, liigub VIP-de seltskonnas.
Mainitud lähenemisega pole raske „rikkaks“ saada. Kasvata vaid kohustusi.
Säästmine on kulutamisest palju keerulisem.
Aastaid tagasi lugesin uudistest New Yorgi kodutust, kelle pangaarvel oli üle miljoni dollari. Avalikuks sai see peale tema surma. Kodutu annetas kogu maise vara 11.septembril (terrorirünnaku) hukkunute perede toetuseks.
Tegemist oli tõesti rikka inimesega.
Subscribe to:
Posts (Atom)
