Me kõik peaksime saama elada omas kodus

Juba iidsetel aegadel kasutati maad jõukuse mõõdupuuna. Territooriumi suuruse järgi hinnati selle omaniku füüsilist ja vaimset võimekust.

Arvatavasti seetõttu ongi maa olnud paljude rahvaste omavahelise tüli peapõhjustaja. Selle nimel on peetud sõdu inimese eksistentsi algusaastatest alates. Territooriumi suurus on riigi mõjuvõimu demonstreerimise vahend ka tänapäeval - sellega määratakse oma positsioon teiste riikide hulgas.

See on üks põhjustest, miks näiteks Jaapan ja Venemaa ei suuda kuidagi kokku leppida kolmandiku Eesti territooriumi suuruse pindalaga vulkaaniliste Kuriilide kuuluvuse osas.

Samadel põhjustel ei tunnista Venemaa Tartu rahulepingut. Suurriigile olematute mõõtmetega maa-ala väärtus ületab isegi heanaaberlikest suhetest saadava kasu.
Mõned ühiskonnad polegi märganud, et sajandite jooksul on vähenenud maa osatähtsus lisaväärtuse ahelas, sellest on kujunenud igaühele kättesaadav ja eksistentsiks oluline asi.

Ka eluaset ei ole võimalik käsitleda maata, olenemata sellest, kas tegemist on suurlinna ostetud korteri või looduskaunisse kohta ehitatud individuaalelamuga.

Vaatamata mõõtmete erinevustele, ei pruugi nende all olevate maatükkide turuväärtused oluliselt erineda. Näiteks Tallinna linn nõustus aastaid tagasi tasuma Harju tänava äärse kinnistu iga ruutmeetri eest sellist hinda, millest oleks piisanud individuaalelamu püstitamiseks vajaliku maatüki soetamiseks mujal.
Tehing Harju tänava kinnistuga on näide sellest, et maa võib olla jõukuse näitaja - maad müües on nii mõnelgi juhul võimalik teenida netotulu. Selliseid müüjatele soodsaid tehinguid võimaldasid teha meie arengustaadiumis olev majanduskeskkond ja erastamisprotsessi käigus kujunenud kinnisvarahindade hälbed. Toodud näide on aga pigem erand kui reegel.

Eluaseme alune maa ei näita tänapäeval enam kellegi varakust. Tegemist ei ole aktivaga, millel on lisaväärtust taotlev eesmärk. Maa omamine ja selle hooldamine on omanikule ressursimahukas ning selle mõju tüki väärtusele ei tohiks kindlasti unustada. Pealegi tasutakse maa soetamiseks ja selle arendamiseks tehtud kulutustelt riigile nagunii makse (sotsiaalmaks, tulumaks, käibemaks).

Maa turuväärtuse arvutamine on subjektiivne, see ei kajasta selle omaniku varakust ega maksevõimet. Mida suuremaid investeeringuid maaomanik oma valdusesse teeb, seda suuremaks muutub selle turuväärtus, kasvatades sellega maamaksu tariife - tõuseb ju maa turuväärtus.

Seadused ei arvesta isegi seda, et maa väärtus (omanikule) ei ole mitte selle turuhind, vaid netoväärtus (turuhind - võlad). Maa soetamise ja aredustegevusega suurenevad kohustused (sageli seatakse hüpoteek), millest vabanemine nõuab lisavahendeid ja võib kesta aastakümneid. Individuaalmaja omaniku netovara väärtus võib nimetatud põhjusel korteri omaniku omast sageli isegi väiksem olla.

Eluaseme turuhinna tõusu ei saa võrdsustada tulu teenimisega. Elukoha müümisel tuleb see asendada uuega, mille ostuks või rentimiseks kulub samuti varasemast rohkem vahendeid.

Unustada ei tohiks ka seda, et eestlasele tähendab kodu palju enamat kui eluaset. Kodu seostub meile mälestuste, turvalisuse, armastusega - kõige sellega, mis on oluline. Kodust saadakse hingerahu, siit ammutatakse elutahet. Kodust lahkumine on eestlastele raske, eriti raske on see eakatele inimestele.

Hooldekodude asukate silmades võib märgata kurbust, mis ei ole seotud nende vanusega. Kurbust põhjustab koduigatsus. Vaatamata hooldekodude hubasele interjöörile, ei suuda paljud sealse eluga kohaneda. Arvestamata füüsise nõrkusega, ihkab vaim endiselt nooruspõlve elupaika, suutmata viimse elutunnini leppida paratamatusega.

Ühiskonnakorraldus peaks olema reguleeritud selliselt, et igal inimesel oleks võimalus luua endale sobilik kodu ja seda ka hoida. Igal inimesel peaks olema võimalus elada oma kodus ka siis, kui tema tulud on olematud.

Eluaseme alust maad ei tohiks maksustada. See, et osades riikides seda tehakse, ei ole põhjendus selle rakendamiseks meil. Teistes riikides on demokraatia traditsioonid palju pikemaajalisemad, elukeskkond stabiilsem ja turvalisem.

Maamaksu osakaal kogu maksutulust on tühine. Selle kompenseerimine omavalitsustele ei kahjusta riigi haldussuutlikkust.

Maksustamisel on oluline järgida ka õigluse printsiipi - maksud peavad olema kõigile üheselt arusaadavad ja maksja poolt kontrollitavad. Seetõttu lepitakse maksudega, mida tasutakse sissetulekutelt (sotsiaalmaks, tulumaks) või väljaminekutelt (käibemaks, aktsiis), maamaksu seejuures trotsitakse.

Trotsi tekitab selle mõttekus. Seadused (maamaksuseadus, maa hindamise seadus) võimaldavad omavalitsustel tulubaasi vähenemisel maamaksu oluliselt tõsta, seades sellega raskustesse koduomanikud. Aastate tagune Tallinna hüppeline maamaksu tõus on selle parimaks näiteks.

Eluaseme koormamisele maamaksuga on raske põhjendust leida - liiga palju on vastuargumente. Kodude maksustamine ei ole juba põhjendatud ka seetõttu, et sotsiaalkindlustuse süsteem Eestis ei kannata seda välja. Liiga suur on toimetulekuraskustes vaevleva elanikkonna osakaal.