Majanduskasvus tuleks tagasihoidlikum olla

USA SKP kasv aeglustus selle aasta esimeses kvartalis 1,8 protsendile võrreldes eelnenud kvartali 3,1 protsendiga, teatas täna USA kaubandusministeerium.
Agentuuri Bloomberg küsitletud analüütikud olid oodanud keskmiselt 2% suurust kasvu.
Kasvutempo aeglustumise tingisid peamiselt energia hinna tõus, halb ilm ning avaliku sektori kulutuste üsna oluline vähenemine, kommenteeris ajalehele Financial Times Capital Economicsi ökonomist Paul Ashworth.
http://www.ap3.ee/article/2011/4/28/usa-skp-kasv-aeglustus


Majanduskasvul ja majanduskasvul on vahe.

Arvestada tuleks, et tegemist pole vaid kvantitatiivse mõõtega, majanduskasvul on ka kvalitatiivne mõõde. Sisemajanduskoogutoodangu kasv avalikus halduses, tervishoius, riigikaitses ja muudes riigieelarvest finantseeritavates valdkondades ei tee kogukonda jõukamaks – pigem teeb see vaesemaks.

Kui majanduskasvu aeglustumine toimub avaliku sektori kokkuhoiu arvelt, siis seda tuleks tervitada - elanike jõukus ju kasvab. Kasvab vaatamata isegi sellele, et statistiliselt kajastub see vastupidi.

USA sõjalisi kulutuste vähenemine langetab majanduskasvu. Langetavad seda ka muud riigieelarvest tehtavate kulutuste vähendamised. Seda aga vaid mõneks ajaks, sest kasv võtab peagi suuremad pöörded.

Mulle väga meeldiks kui ka Eesti poliitikud hakkaksid mõistma, et majanduskasv pole eesmärgiks, vaid vahendiks.

Eesti SKT kasv praegustes tingimustes (kõrged avaliku sektori kulutused) võiks mõnevõrra isegi tagasihoidlikum olla, olulisem oleks ühiskonnaliikmetest kerjuste arvu vähendamine, kvalitatiivne majanduskasv.

Ka välisomanduse olevate ettevõtete panust majanduskasvus ei tasuks ülehinnata. Kasum, mis Eestist välja viiakse, ei tee meid eriti jõukamaks – mõned küll saavad palka, riik mõnevõrra ka maksusid, kuid sellega pisku piirdubki.

SKTst kirjutan ka siin:
http://eveges.blogspot.com/2008/07/skt.html

Valeravimised, süvenevad haigused ja muud probleemid tervishoius tulenevad perearstindusest

„Ma ei taha oma perearsti kohta midagi halvasti öelda, aga öelge ise, kas teie usaldaksite kingseppa-kondiitrit? Perearst on just selline, kes peab igast asjast natuke teadma, aga mina tahan siiski, et minuga tegeleks spetsialist,” ütles Tallinna pensionär Maimu-Liia. Perearsti jaoks on olukord vastupidine. „Inimesed arvavad, et nende kaebused on kohutavalt erilised. Ühest küljest ma mõistan seda, aga patsiendil oleks ka oluline mõista, et kuigi iga haiguspilt on mingil määral individuaalne, on kogenud perearsti väga raske üllatada,” ütles oma nime ajalehes mitte avaldada soovinud Tallinna perearst.
http://www.epl.ee/artikkel/596964

Vabandan avameelsuse ja otsekohesuse eest juba ette!

On avalik saladus, et patsiendid hindavad tervishoius pakutavat teenust väheväärtuslikuks, arstidele makstavat palka aga raha raiskamiseks. Ajal mil arstid rõhutavad oma asendamatust ühiskonnas, kiruvad teenuse tarbijad (patsiendid) nende ebakompetentsust ja üleolevat suhtumist. Paljude arvates sarnaneb meedikute suhtumine ära hellitatud riigikogulastega, kes esinduskotta pääsedes pühenduvad iseendale oodi kirjutamisele.

Meenub aastakümnete tagune okupatsiooniaeg, mil profülaktilised terviseuuringud ja vaktsineerimised olid tavapärased. Tagajärgede asemel eelistati siis põhjustega tegelemist.
Tervishoiu probleem ei seisne alarahastamises, vaid valdkonna ebaefektiivsuses tulemuslikkuses).

Tervishoid on kommertsialiseerunud.

Perearstindusest on kujunenud mädapaise.

Küsitlused näitavad, et perearste külastavate inimese sooviks ei olegi sageli arstiabi vajadus, kuivõrd mingi formaalsus (haiguslehe või tõendi taotlemine, retsepti saamine, surma kinnitamine või mingi muu seadusega paika pandud tegevus).

Igas peres on keegi, kes on võimeline diagnoosima tavahaigusi, on kursis sobilike ravimitega. Vaatamata sellele peavad nad külastama kõrgepalgalisi arste, sest tulemus tuleb fikseerida paberikandjal (haigusleht, retsept). On üsna loomulik, et sellisele tegevusele pühendunud inimese kvalifikatsioon haihtub, raskusi tekkib isegi haigusi sümptoomidega kokku viimisega, rääkimata siis muust erialalisest orienteerumisest.

Olen kohanud üksikuid perearstiga rahulolevaid. Valdavalt domineerib perearsti staatusesse halvustav suhtumine, usaldus kompetentsi puudub. Küsitlenud olen inimesi aastaid.

Iga viies arst on perearst, kes kujundavad arusaamu tervishoiu teenuste kvaliteedist, kompetentsusest.

Valeravimised, süvenevad haigused ja muud hälbed tervishoius tulenevad perearstindusest, mitte inimeste teadmusest ja laiskusest või valdkonna rahapuudusest.

Perearsti külastamine pole viljakas - kaasnevad sellega ju kulutused (aja ja transpordikulu), enamasti ka pettumus. Vigu tervishoiusüsteemis pole mõtet raha vähesuse taha peita, tegemist on korralduslike puudusega, suhtumise viljadega.

Kindlasti on oma osa pearahal, mis olenemata kvaliteedist tulupoolele laekub. Kvantiteet on paratamatult olulisem.

Õpetajate palkadel poole viga midagi

Muidugi on see absurdne, et palk nii madal on,” sõnas Urva. „Meil tuleb ka rõõmus olla, sest Läti õpetajad saavad poole väiksemat palka,” leidis ta võrdluse, mis peaks olukorda helgemalt näitama. Praegu laekub Urva pangakontole iga kuu 543 eurot. See on kõige väiksem õpetaja tasu ehk noorempedagoogi palk, kust on juba maksud maha arvatud.
Eesti haridustöötajate liit näeb oma helges plaanis, et kolme aasta pärast on õpetajate tasu sama suur kui Eesti keskmine palk ehk 900 eurot, kuid seni tuleb pikki tööpäevi tegevatel haridustöötajatel praeguses olukorras hakkama saada.
http://www.epl.ee/artikkel/596820


Probleemid ei seisne üksnes õpetajate palkades.

Ühiskonnas kehtivad väärtushinnangud on teinud paljudest kerjused. Rõhuasetusi muutmata olukord ei paranegi.


Soovid ja võimalused pole tasakaalus. Haldusstruktuuri võimalustega kohandamata pole õpetajatel lootustki reaalpalga tõusuks.


Kõik on suhteline.


Õpetajate palkadel poole viga midagi. Paljude teiste sotsiaalsete gruppidega võrreldes on nad hästi kindlustatud. Arstidega ja poliitilise eliidiga ei anna neid muidugi võrrelda, kuid kehvemal järjel olijate arv on kordades suurem.


Eesti ühiskonnakorraldus on kriisis – lubamatult palju on toimetulekuraskuses inimesi, ebaõiglusest ja ressursside (sh inimressurss) laristamisest on saanud tava.


Samal teemal ka siin:
http://eveges.blogspot.com/2010/10/opetajad-on-teiste-sotsiaalsete.html

Innovatsioon tervishoius seisneb ennetuses

Pärnu haigla kvaliteedijuhi magistritööst avaldatud info tõi paljudele kananaha ihule - meditsiinivigade tõttu pidavat Eestis aastas elu kaotama 1500 inimest. Üle 12 000 inimese saavad arstlike kokkupuudete tagajärjel kasu asemel kahju.
Nagu tavaliselt, vastutajaid pole.

Positiivne on vähemalt seegi, et vaatamata jõulisele ringkaitsele on puudustest hakatud rääkima.

Numbrilised näitajad pole alati võrreldavad. Öeldu kehtib ka nende kohta, millele tuginedes tervishoiule hinnanguid antakse.

Eesti tervishoiu alarahastamise ja arstide madalate töötasude väited pole vettpidavad.

13,4% riigieelarvest (üle 5% SKTst) kulub tervishoiule. Hariduskuludeks eraldatakse 11,6%. Ravikindlustusele suunatavad summad on kasvanud. Haigekassa eelarve võrdub 18% riigi maksutuluga. Vaatamata kulude kasvule, positiivseid tendentse pole märgata.

Tervishoiutöötajate töötingimustega ja töötasudega pole põhjust nuriseda. Paljudel ühiskonnas puudub sissetulek, suurel osal ei taga see toimetulekut.

2009. aasta märtsis toimunud palgauuringute järgi oli arstide keskmine kuupalk 26 498.- krooni. Kui ka sellist palka peetakse madalaks, siis tuleks kaaluda ameti vahetamist.
Arstkonna esindajad võiksid teadvustada, et kogukonna panus nende heaolu tagamisse on hindamatu. Tasuta haridus, ühiskonnaliikmete lugupidamine (amet on pretsiisne), kõrge töötasu, eneseteostuse võimalus, on väärtused omaette. Ihaldada võib ju ka enamat, kuid reaalsus teeb korrektuure.

Uuringute järgi on raviteenuse (tohtrite panus) mõju rahva tervisele tagasihoidlik (erinevatel hinnangutel 10-20%). Rahvuslikku jõukust ja tervishoiu korraldust (vähene ennetusele orienteeritus) arvestades on kulutused raviteenusele põhjendamatult kõrged.

Hinnangud on alati subjektiivsed, sõltudes huvigrupilisest kuuluvusest.

Huvigruppe tervishoius on kolm: teenuse saaja – patsient; teenuse osutaja- töövõtjast teenindaja; riik – maksude kogujast rahastaja.
Patsiendi roll kolmikus on kõige tagasihoidlikum, mis piirdub konstateerimisega. Teenuse osutaja on bossi rollis, kelle võimuses on korrektsioonide tegemine lähenemistes. Riigi roll piirdub rahakraanide keeramisega (maksuraha kogumises, ümberjagamises), isiklikule kasule orienteeritud osapoole saamahimu vaos hoidmisega.
Huvide erinevustest tulenevalt osapoolte koostöö ei suju – ressursse kasutatakse ebaefektiivselt, tulemuslikkus on kahtlane.

Eesti elanike panus raviteenuse rahastamisesse on teistest kõrgem. Kui New Yorgi osariigis kulutavad elanikud tervisekindlustusele 3–8 % palgast (pensionäridel ja kindlustamata erakorralise abivajajatele on tasuta), siis Eestis tuleb loovutada 13%. Raviteenuse kvaliteedid pole võrreldavad – personal ookeani taga on viisakas, ravijärjekorrad olematud, tulemuslikkus tunnetatav.

Kõrge maksustamise kõrval eristub Eesti ka elanike suure ravikulutuste omaosaluse poolest (24%). Omaosaluse tuletamisel pole arvestatud summasid, mida tehakse kvaliteetsema teenuse osaliseks saamiseks. Tegemist pole tühiste summadega.
Meenub soliidse härramehe aastatagune pihtimus, millest selgus, et vaatamata tervisekindlustusele tasus ta vastuvõtul 1000.- krooni. Ravimite pikaajalise tarbimise asemel suunati ta seetõttu operatsioonile. Südamerike viis härrasmehe manala teele, täpsustamata jäigi, kas tegemist oli ühekordse või korduva kontributsiooniga.
Teise näite tooksin lähedasema inimese kogemustest, kelle sisekõrvad on vastuvõtlikud põletikele. Ebameeldivuste (pikad järjekorrad, ükskõiksus) vältimiseks eelistab tema eravisiite. 500.- krooni tagab parema teenuse.
Toodud näited on omased postsotsialistlikele ühiskondadele, millesse Eesti kuulub. Ukrainas pidavat haiglaravil teenuse saamiseks juurde maksmine lausa normiks olema.
Toodud näited kinnitavad, et raviteenuse kulud Eestis ületavad statistilist tulemit, mistõttu pole seda põhjust heaoluühiskondadega võrrelda.

Riigi seisukohalt pole tervishoiuga nurisemiseks põhjust - kulutused on tuludega tasakaalus, süsteem toimib. Statistilised kulutused tervishoiule on küll heaoluühiskondadest mõnevõrra madalamad, kuid häbenemiseks pole põhjust. Eriti veel kui arvestada varjatult liikuvaid summasid.

Raviteenuse osutajate (arstide) arvates peaksid teised osapooled (patsiendid, riik) nende pilli järgi tantsima. Kesist teenust põhjendatakse raha puudusega, tegemistes vigu ei tunnistata.
Arstkonna soleerimise mõju Eesti tervishoius on tuntav, eesmärkidest ja vahenditest on valminud segapuder. Tervishoiu eesmärgiks peaks olema tervelt elatud aastad, paistab aga olevat arstkonna kapriiside rahuldamine.

Ravisüsteemi lisaraha nõudmine pole põhjendatud. Ravikulutused on kõrged, postsotsialistlik lähenemine (raha liigub varjatult, ennetuse asemel ravile orienteeritus) kahandab tulemuslikkust.

Lisaraha taotlemise asemel tuleks rõhuasetus muuta, teha pööre kvantiteedilt kvaliteedile. Ennetustegevusega ravikulutuste vähendamine, sümptomite peitmisele (kroonilise vormi kujundamine) tehtavate kulutuste vähendamine, oleks innovatsioon meditsiinis.

Uhkustamise asemel tuleks häbeneda

Eesti tuli majanduskriisist hästi välja ning olukord riigieelarvega on palju parem kui enamikul riikidel, rääkis Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) majandusosakonna riigiülevaate üksuse asejuht Robert Ford. http://www.epl.ee/artikkel/596429

Hinnangu kujundamisel arvestati riigieelarvet, jäeti arvestamata aga kogukonna käekäiku.

Eesti on sotsiaalse turvalisuse poolest EL häbipostiks. Kui EL keskmine sotsiaalkulutuste osakaal sisemajanduse koguproduktist moodustas 26,9%, siis Eestis oli see ainult 12,4% (2006.a, Eurostat).

Räägime riigi madalast võlakoormusest, unustame elanike kõrged kohustused; räägime registreeritud töötusest, kahe silma vahele jätame pikaajalised töötud ja töökohtade kasinuse; trikitame varjatud maksustamisega, jätkame mõttetute kulutuste tegemist.

Soovid ja võimalused ühiskonnas pole tasakaalus, haldusstruktuuri võimalustega kohandamata jäämegi äpudeks.

Elame riigis, kus on 500,000 palgasaaja ümber. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame vaid tunde. Kannatame aga suurriikliku gigantomaania alla.

Madala maksukoormuse müüdi varjus maksudega ja sotsiaalsete tagatistega trikitamise tulemusena on Eestist saanud kõrgeima reaalse maksukoormustamisega riik, mille paratamatuks kaaslaseteks on teistest kõrgem töötus ja inflatsioon, kesisem sisetarbimine, virelev ettevõtlus.

Väärtushinnangud on teinud suuremast osast ühiskonnaliikmetest kerjused.

Ühiskond on arengufaasis, kus põhiseadus ei toimi, süveneb diktatuur. Suurimal ressursil (inimesel) puudub rakendus.

EV Põhiseaduse § 1 järgi peaks riigis kõrgeimaks võimukandjaks olema rahvas, on aga võimuladvik.

Demokraatia alustalaks on võimude lahusus, Eestis see ei toimi. Valimisseadus ja erakondade rahastamine seda ei soosi.

Peaksime häbenema saavutatut. Ühiskonnakorraldus on väga suures kriisis – lubamatult palju on toimetulekuraskuses inimesi, ebaõiglus ja ressursside (sh inimressurss) laristamine on tava.

Vigu tervishoius tuleb teadvustada

Meditsiini vead tapavad Eestis 1500 inimest aastas – nii väidab Tartu ülikoolis mullu sügisel kaitstud magistritöö, mille autoriks on Pärnu haigla kvaliteedijuht, mitmete Eesti tervishoiupoliitika dokumentide kaasautor Teele Orgse. Sellega asetub arsti-abisüsteem Eestis kolmandaks surma põhjuseks südameinfarkti ja ajuinsuldi järel, ületades ka liiklus- või uppumissurmasid kümne- ja enamagi kordselt (liikluses hukkub Eestis 150–200 inimest aastas, uppumisi on u 70). Uurimuse väitel kogeb igal aastal üle 12 000 inimese arstlike kokkupuudete tagajärjel kasu asemel kahju, olgu siis tegu ravivigadest, kommunikatsiooni- või süsteemihäiretest tulenevate tüsistuste või patsiendile osaks saanud hoolimatusega. http://www.epl.ee/artikkel/596393

Virisemise asemel võiksid arstid enam tervishoidu panustad, lõpetada mitme leivaandja kummardamise (avalik teenus, erapraksis, ravimifirmad) ja patsientidevaenuliku ringkaitse.

Valdkonna rahastamise vähendamisega saaksime neid sellel teel toetada.

Ravisüsteemi mõju rahva tervisele pidavat väga väike olema (erinevatel hinnangutel 10-20%), kulutame valdkonnale aga tohutuid summasid.

Arstkonna esindajad võiksid teadvustada, et eestlaste kogukond pakub neile palju enam, kui vastu saab. Ühiskond pakub neile palju - olgu tegemist siis tasuta haridusega, ühiskonnaliikmete lugupidamisega (amet on pretsiisne), pensionioni garanteeritud töökohaga (paljudel võimalus puudub), mugavate töötingimustega või paljude muude hüvedega.

Oleme arsti professiooni rolli kogukonna tegemistes üle tähtsustanud, kesise panuse eest kõrget hinda maksnud. Arstkond seda ei mõista, kuna elatakse justkui teises "maailmas". Elukeskkond erineb patsientide omast (paljudel puudub sissetulek või selle väiksus ei taga toimetulekut) nagu öö päevast. Seetõttu ei teadvustatagi (sarnaselt teises maailmas toimivate riigikogulastega) probleeme ühiskonnas, ei tajuta väärastunud tendentse tervishoius.

Perearstindus paistab tervishoiu üks mädapaisetest olevat, mis propageerib organismi nõrgestavate ravimite manustamist. Inimeste kujutluses on arst operatsioonilaua taga toimetav kompetentsusest pakatav meditsiinitöötaja. Seda, et iga viies arst on perearsti, teadvustatakse vähem. Paraku kujundavad just nemad patsiendi arusaama tervishoiu teenuste kvaliteedist ja kompetentsusest.

Küsitlused näitavad, et perearste külastavate inimese sooviks ei olegi sageli isegi arstiabi vajadus, vaid haiguslehe taotlemine, retsepti saamine, surmatunnistuse saamiseks kinnituse saamine või mingi muu seadusega paika pandud formaalsus. Perearstiga rahulolevaid olen kohanud üksikuid. Valdavalt domineerib halvustav suhtumine.

Arstide panusest tervishoius olen kirjutanud ka siin: http://eveges.blogspot.com/2010/08/kulud-tervishoiule-on-pohjendamatult.html

Vägivaldsus vahendite ümberjagamisel soosib kõrget inflatsiooni

EPL kirjutab:
Eesti hinnatõus oli märtsis euroala suurim. http://www.epl.ee/artikkel/596308

Vägivaldsus vahendite ümberjagamisel soosib kõrget inflatsiooni. Jaanuaris oli inflatsioon Eestis 5,1%, euroalal (17 riigi keskmine) samal ajal kõigest 2,3%. Veebruaris oli inflatsioon Eestis 5,7%.

Statistika järgi töötab avalikus sektoris pea kolmandik palgasaajatest. Kui arvestada aga kõiki palgasaajaid (MTÜd, sihtasutused, töövõtjad ja alltöövõtjad ning muud tegelinskeid) siis võib riigipiruka näksijate arv ulatuda pooleni elanikkonnast. IV kvartalis ületas riigisektori palgatase 15000.- krooni (omavalitsustes oli see mõnevõrra üle 10000.-).

Masu ajal langesid palgatasemed erasektoris ca 20%, avalikus sektoris vaid 1-2 %. 2010. aasta IV kvartalis ületas avalikus halduses makstav palgatase keskmist koguni 20%. Eristume teistest ühiskondadest avalikus sektoris tasutava kõrgema töötasu poolest. Reaalpalk peabki sellistes tingimustes langema, vastasel juhul kukub riigiks nimetatav monstrum kokku. Inflatsioon langetab reaalpalkasid, vähendab reaalseid sissetulekuid ka pensionäridel ja riiklike toetuste saajatel. Majanduskasvu tingimustes (riigieelarve mahu kosumise juures) elanike (reaal)sissetulekud vähenevad.

Hinnad kerkivad Eestis teistest kiiremini. Vaatamata sellele otsime tõusu põhjuseid maailma majanduses toimuvatest tendentsidest. Isegi (kohalikud) analüütikud rõhutavad teiste turgude mõju hindade kasvule. Tegemist on olulise, kuid mitte olulisima faktoriga - inflatsioon Eestis on ju teistest kordades kõrgem. Euroopa keskpank muretseb mõne protsendise inflatsiooni pärast, meie aga jätkame 5,1 % inflatsiooni lohutuse otsimist maailma majandusest. Eesti kõrges inflatsioonis tuleb osata näha sisetegureid. Välistegurid avaldavad mõju kõikidele turgudele, nendele pole mõtet pühenduda. Maksude (sh varjatud maksude) tõstmised, võimetele mitte vastav haldusstruktuur, monopolide ohjeldamatus, tingivad ebaloomulikult kõrget inflatsiooni majanduskeskkonnas.

Soovid ja võimalused ühiskonnas pole tasakaalus. Haldusstruktuuri võimalustega kohandamata, pole lootustki tasakaalustatud jätkusuutlikule majanduskasvule.

Elame riigis, kus on 500,000 palgasaaja ümber. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame vaid tunde. Kannatame aga suurriikliku gigantomaania all.

Riigi vahenditesse tuleks heaperemehelikumalt suhtuda, hoiduda kulutustest glamuurile.

Majanduskasvu optimismil puudub põhjendus

Juba enne, kui Eesti liitus eurotsooniga, olid õhus lootused, et tänu sellele kasvab oluliselt Eestisse tehtavate välisinvesteeringute maht. Kuid ametlik statistika näitab, et otseinvesteeringute suurt kasvu ei toimunud. http://www.ap3.ee/Default.aspx?PublicationId=3cd0c79f-0970-4a8b-8bb0-09804355ba87

Majanduskeskkonna konkurentsivõime tagab ostuvõimeline klientuur, soodne maksu- ja seaduskeskkond. Ostuvõimeline klientuur Eestis on tagasihoidlik, maksukoormus (suhteliselt) kõrge, seaduskeskkond pidevas muutuses.

Pisiriigina võiksime olla atraktiivsed, oleme aga põikpäised ja paindumatud. Varjatud maksustamisega teeme teistele silmad pähe, agarad oleme seadusepõllu kündmisega. Maksukoormuse oleme kasvatanud teistest kõrgemaks. Isegi riiklikud monopoolsed ettevõtted (nt Eesti Energia AS) oleme maksuvankri ette rakendatud, rääkimata siis riigilõivudest, kõrgest omaosalusest tervishoius või muudest varjatud maksustamise nõksudest. Viimaste päevade pommuudis - osade pensionäride (mainitud on 36000) tulumaksusoodustusest ilma jätmine – kuulub samuti nõksude alla, mida stabiilsemad heaoluühiskonnad ei harrastata.

Riigieelarve ja omavalitsuste maksutulu ja sisemajandusekogutoodangu jagatis ei anna ülevaadet tegelikust maksukoormusest. Arvestada tuleb ka varjatud maksudega ning riigi ja omavalitsuste eelarvetest elanikele tagastava osaga (sotsiaalsed tagatised). Optimumist kõrgem maksukoormus tingib elanike madala ostuvõime, vähendab majanduskeskkonna atraktiivsust.

1. jaanuarist jõustus (minu mäletamist mööda) ca 600 uut seadusesätet. Seadusloomest on saanud eesmärk omaette. Valitsus, 101 valitut ja riigilaekast elatuvad erakonnad esitavad võidu eelnõusid, tõestamaks oma eksistentsi vajalikkust ja rahastamist ühiskonnas.

Seadusloomele tuleks madalam käik sisse panna või veelgi parem, mõneks ajaks käsipidur peale tõmmata. Kaaluda võiksime ühiskonnas toimivate reeglitele komplektse, poliitikutest sõltumatu auditeerimise algatamist. Ehk aitaks selline tegevus taastada usalduse riigi vastu, tekitada kindlustunde kodanikes ja investorites.

Eesti majanduskasvu optimismil puudub põhjendus – majanduskasv sellises keskkonnas pole jätkusuutlik.

Maksusüsteemide võrdsustamise korral jääb eestlaste kogukond nadisse olukorda

EPL kirjutab:
Mööda Euroopat käib maksureformide tont. Eestis on Euroopa Komisjoni viimase aja maksuinitsiatiividest seni enim kajastust saanud ettevõtte tulumaksu ühtse konsolideeritud maksustamisbaasi plaan.
Kõige emotsionaalsem teema nimetatutest on ühtne maksustamisbaas, sest otseste maksude teemasse pole EL seni oma nina eriti toppinud, nende korraldus on olnud iga liikmesriigi enda asi – erinevalt käibemaksust ja energiamaksudest, kus mänguruum on eurodirektiividega küllalt rangelt paigas.
http://www.epl.ee/artikkel/596196


Maksusüsteemide võrdsustamise korral jääb eestlaste kogukond väga nadisse olukorda, sest varjatud maksustamise lembuse tõttu muutume veelgi konkurentsivõimetuks.

Isegi riiklikud monopoolsed ettevõtted (nt Eesti Energia AS) on meil maksuvankri ette rakendatud, rääkimata siis riigilõivudest, kõrgest omaosalusest tervishoius või mõnest muust varjatud maksustamise nõksust.

Viimaste päevade pommuudis - osade pensionäride (mainitud on 36000) tulumaksusoodustusest ilma jätmine – kuulub samuti varjatud maksustamise alla, mida heaoluühiskondades ei harrastata.

Riigieelarve ja omavalitsuste maksutulu ja sisemajandusekogutoodangu jagatis ei anna ülevaadet maksukoormusest. Reaalse maksukoormuse tuletamisel tuleb arvestada ka varjatud maksudega kui ka riigi ja omavalitsuste eelarvete kaudu tagastava osaga (sotsiaalsed tagatised), mille kontekstis on eestlaste maksukoormus juba praegu majandusühenduse kõrgemaid. Maksusüsteemide ühtlustamine kasvatab vahet veelgi.

Vaid tulumaksusüsteemide ühtlustamine maksukoormust Eestis isegi alandab - tõuseb üksikisiku maksuvaba miinimum, avarduvad maksutagastused, ettevõtted hakkavad tulu optimeerima.

Ettevõtte tulumaksu kehtestamisel oleks jumet, kuid selle eelduseks on mõne muu maksu alandamine – üldine maksukoormus ei tohi kasvada.

Kuid isegi selle maksu kehtestamisega tuleks oodata, sest räsitud (väikeettevõtlusel rajanev) ettevõtlus ei pruugi seda välja kannatada.
Kasumit mõõdetakse arvestuslikult – kasumit teenides võivad rahavood negatiivsed olla. Pole harvad juhused, kus kasumlikud üksused pankrotistuvad.

Õnnelik on elu, mille teine pool möödub muretult

Oskus ühildada soove võimalustega pidavat olema üheks õnneliku elu eelduseks. Jõukas ei ole see, kes võimaldab enesele suuri kulutusi, vaid see, kes rahuldub tagsihoidlikumaga.

Erinevalt tulu teenimisest, on kulutamine subjektiivsem tegevus, sõltudes enam meelestatusest kui vajadusest.

Tegemata kulu on tulu, mis võimaldab teenida lisatulu, samas kui kuluga kaasnevad lisakulud. Kodumasina, sõiduvahendi või mingi muu asja soetamisega suurenevad tahtmatult varasemad (püsi)kulud, kajastugu need siis suuremates elektriarvetes, kõrgemates kindlustusmaksetes, finantskuludes (laenuintresside kasvus) või mingis muus väljaminekus.

Suhtumiselt säästmisesse võiks inimesi jagada kolme käitumisgruppi: need, kes ei säästa (perioodilised kulud võrduvad teenitud tuluga); need, kes säästavad (mingi % tuludest); need, kelle perioodilised kulud ületavad tulusid (kasutavad laenuraha).

Laenamisega tarbitakse tulevaste perioodide tulusid, ahendatakse tulevaste perioodide võimalusi. Kui laenuraha kasutamisega vähendatakse (eluea jooksul) kasutatavat rahaliste vahendite hulka, siis säästmine toimib vastupidiselt – võimendades ressursse.

Isik, kelle perioodilised kulutused võrduvad tema teenistusega, saab eluea jooksul kulutada ainult selle, mis ta on teeninud. Laenuraha kasutamisel on see intresside võrra väiksem. Säästliku eluviisi harrastaja võimalused on oluliselt suuremad.

Nii näiteks 7,2% aastaintressi korral säästusumma kahekordistub 10 aastaga. Edasine kasv toimub geomeetrilises progressioonis – iga kümne aasta tagant säästusumma kahekordistub. Nii kasvab säästusumma 30 aastaga 8 kordseks, 40 aasta möödudes juba 16 kordseks, seejärel 32 kordseks. 10% -lise tootluse juures oleksid kasvunäitajad aga vastavalt 11 kordsed, 22 kordsed ja 44 kordsed.

Toodud näited kinnitavad ameeriklaste kõnekäändu: „aeg on raha“. Laenuraha kasutamisega loobutakse tuleviku tuludest ja teatud osast vabadusest, müües selle kasutamise eest oma tuleviku aega ja tegevust.

Elukvaliteedile antakse hinnang lõpuaastatel. Lõpp hea, kõik hea. Õnnelik on selline elu, mille teine pool on muretu.

Konservatiivsus ja säästmine on harjumused, mis tagavad selle harrastajale tulevikus suurema rahuolu ja vabaduse kui seda teevad laenuraha eest omandatud asjad.

Alkoholismi pahest vabanemine eeldab põhjustes orienteerumist

Teadlased on leidnud geeni, mille omanik tarbib uuringute järgi viis protsenti vähem alkoholi kui need, kel seda geeni pole. Geeni AUTS2 puudutavaid uuringuid, kus kokku analüüsiti 48 000 inimese, sealhulgas tuhande eestlase geeniproove, juhtisid Londoni kahe ülikooli teadlased, vahendas “Aktuaalne kaamera”.
http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/arutle-kas-ja-kuidas-on-voimalik-alkoholismist-vabaneda.d?id=43721931

Vaieldamatult mõjub igasuguste meelemürkide järjepidev kasutamine negatiivselt elukeskkonnale ja inimese genofondile, mistõttu on paljud ühiskonnad kehtestanud erinevaid piiranguid nende turustamisele ja tarbimisele.

Alkohol on üks narkootilistest ja psühhotroopsetest ainetest, mis on ühiskonnas aktsepteeritud ja lubatud kasutada elanikkonna mõnuainena, mis teeb selle kõrvalnähtudega (alkoholism, vägivald jmt) võitluse raskeks. Ühiskonna halvustav hoiak on arvatavasti üheks mõjusamaks vahendiks, mis aitaks vähendada alkoholi tarbimist noorte hulgas, kes on tulevaste alkohoolikute taimelavaks.

Alkoholismiga võitlemine tundub poliitikute hulgas "in" olevat, kuna see võimaldab erilise pingutuseta suurendada võimul püsimiseks olulist poolehoidjate kontomahtu, milleks valimistel tuleb kulutada hulgaliselt väärtuslikke eurosid. Nendel põhjusel püütaksegi üksteist üle trumbata alkoholivastaste väljaütlemistega, teadvustamata seejuures tegelikku probleemi.

Enamik koolijütse teavad, et igale jõule rakendub vastujõud. Sama reegel kehtib ka tegevuse kohta - igale uuele tegevusele rakendub kohe mingi vastutegevus. Sellest tulenevalt ongi müügipiirangute kehtestamisel, müügilitsentside äravõtmisel, reklaamiaja lühendamisel või mingil muul üksikul aktsioonil alkoholi tarbimise ohjeldamisele väike mõju.

Tuginedes vanasõnale, mis vihjab keelatud viljade erilisele magususele, ei saa välistada piirangute kehtestamisel isegi vastupidiseid tulemusi. Kindlasti leidub meie hulgas neid, keda ajendavad need hoopis enam kanget märjukest tarbima.
Piirangute tulemusi ei ole võimalik ennustada ja neid on peaaegu võimatu hiljem ka kontrollida.

Selleks, et vabaneda umbrohust, tuleb hävitada selle juur. Meelemürkide tarbimise leviku ohjeldamiseks on oluline leida selle põhjused, mitte raisata defitsiitseid ressursse tagajärgedega võitlemisele. Teinekord on targem lasta põlev maja maatasa lõõmata kui tegeleda lobudiku kustutamisega, millega nagunii pole hiljem midagi peale hakata, sest kuumusest kahjustatud seintel puudub varasem kandevõime.

Valikute tegemiseks vajatakse informatsiooni. Nendel põhjustel ongi väga oluline selgitada alkoholi liigtarbimise põhjused, mis võimaldaks kasutada sellega võitlemiseks (kui seda vaja on) õiget strateegiat ja taktikat. Omamata tõsiseltvõetavat alkoholi tarbimist kajastavat statistikat, tundub isegi väide elanikkonna üha suurenevast alkoholilembusest ebatõesena. Erinevate perioodide alkoholimüügi käivete võrdlust või siis suurenevat tabatud roolijoodikute arvu ei saa pidada piisavateks argumentideks järelduste tegemisel.

Meenuvad aastakümnete tagused ajad, mil meie ümbrust ilmestasid alkoholimürgistuse nähtudega tuikuvad ja pooloimetud inimolevused, kelle majutamiseks toimisid kainestusmajad. Alkoholijoobes või siis jääknähtudega kaaslased ei üllatanud kedagi. Tööle mitteilmumine viinakuradiga sekeldamise pärast ei olnud mingi haruldus. EÜE ja EÕM olid kohad, kus alkoholi tarbimine oli popp. Koolipeod ja alaealiste sünnipäevad ei möödunud alkoholita.

Ei ole oluline, kas alkoholi tarvitatakse varasemast rohkem või vähem. Oluline on teada, miks otsivad paljud meist võimalust põgeneda reaalsusest. Ainult seda vastust teades on võimalik jõuda soovitud tulemuseni.

Võitlus tagajärgedega ei ole andnud kusagil oodatud tulemusi. Isegi põhjanaabrid tarbivad endiselt suurtes koguses meelemürke, vaatamata alkoholimüügi karmile riiklikule regulatsioonile ja elanikkonna sotsiaalsele turvalisusele. Austraalias ei ole suudetud murda aborigeenide liigset alkoholilembust. Samal ajal ei tunta seda pahet mitmetes traditsioonilistes kultuurikeskkondades (India, Hiina jt). Inimesed suudavad nautida üksteise seltskonda (sünnipäevad, pulmad jmt) ilma alkoholi tarbimata, mis oleks näiteks meie kogukonnas lausa mõeldamatu.

Miks ikkagi, vaatamata justkui arenenud ühiskonnakorrale, otsitakse reaalsusest põgenemiseks võimalusi? Kas ei avalda sellele mõju lootusetuse toimel (võimaluse puudumisel midagi muuta) süvenev inimeste ükskõiksus, mida tingivad ebaõiglaselt toimivad ühiselureeglid, kus demokraatia eksisteerib ainult loosungitel ja eliidile on lubatud see, mis on teistele keelatud? Ebademokraatlik riigivalitsemine, mida ilmestab ahnus ja enesekesksus, tundub olevat saavutanud ülemvõimu ühiskonnas kehtestatud kokkulepete (reeglite) üle.
Peaks ju „valitud“ eliidi missiooniks olema kodanike eest hoolitsemine, neile eksistentsiks vajalike võimaluste loomine, mille saavutamine ilma nende eneseohverdamiseta ei ole lihtsalt võimalik. Seda, et valitsejad karistavad tervisespordi harrastamist, ühisürituste korraldamist ja hariduse omandamist kopsakate maksudega, endale seejuures privileege krabades, kodanike eest hoolitsemiseks küll nimetada ei saa. Elame ühiskonnas, kus otsustajad eelistavad elanike huvidele isiklikku heaolu, kogukonna käekäigust ülimuslikumaks on saanud isegi Euroopa Liidu heaolu.

Selleks, et järjestada alkoholi tarbimise põhjused olulisuse järjekorras, oleks mõistlik anda teemaga tegelemine sõltumatule spetsialistidest koosnevale uurimisgrupile, kelle järeldustele tuginemine võimaldaks koostada soovitud tulemusteni viiva riikliku tegevuskava, milles ei tohiks leiduda kohta populismil.

„Tule taevas appi!“ on palunud peaminister. Meelemürkide populaarsuse vähendamisega peaksime küll ise hakkama saama. Selleks aga tuleks tagajärgedega võitlemise asemel (müügi- ja reklaamipiirangud seda ju on) pühenduda enam alkoholi liigtarbimise põhjuste väljaselgitamisele. Francois de La Rochefaucauld on öelnud: „Paljude tegude taga, mida peetakse naeruväärseks, on targad ja kaalukad motiivid.“

Veerpalu probleemist olulisem on see, et kodanikud põgenevad laevalt

Delfi kirjutab:
Spordiarst Mihkel Mardna: WADA dopingutesti metoodika ümber lükkamine on ebatõenäoline.http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/spordiarst-mihkel-mardna-wada-dopingutesti-metoodika-umber-lukkamine-on-ebatoenaoline.d?id=43621233


Vabandan kui kedagi solvan, kuid suusataja ees kummardamise asemel tuleks millegi targemale pühenduda.

Ühiskonnas räägitakse riigi madalast võlakoormusest, unustatakse aga elanike kõrged kohustused; räägitakse registreeritud töötusest, kahe silma vahele jäetakse pikaajalised töötud ja töökohtade kasinus; trikitakse varjatud maksustamisega, jätkatakse mõttetute kulutuste tegemist.

Soovid ja võimalused ühiskonnas pole tasakaalus. Haldusstruktuuri võimalustega kohandamata, pole lootustki tasakaalustatud jätkusuutlikule majanduskasvule. Elame riigis, kus on 500,000 palgasaaja ümber. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame vaid tunde. Kannatame aga suurriikliku gigantomaania alla.

Riigi vahenditesse tuleks heaperemehelikumalt suhtuda, vähendada kulutusi glamuurile. Väärtushinnangud ühiskonnas on teinud paljudest kerjused. Nõudlus makaronidest ja nisujahust koosnevate abipakettide järgi kinnitab, et rõhuasetusi muutmata olukord ei paranegi.

Eesti ühiskonnakorraldus on kriisis – lubamatult palju on toimetulekuraskuses inimesi, ebaõiglusest ja ressursside (sh inimressurss) laristamisest on saanud tava.

Ühiskond on arengufaasis, kus põhiseadus ei toimi, süveneb diktatuur. Suurimal ressursil (inimestel) puudub rakendus.

Pole siis ka ime, et paljud põgenevad selliselt laevalt.

Ühiskonnale tuleks kasuks, kui ravimite väljakirjutajate arv kahaneks

Delfi kirjutab:
Ainuüksi Lääne-Virumaa võib aasta lõpuks ilma jääda neljandikust perearstidest, mis tähendab ihutohtri puudumist enam kui 15 000 inimesel.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/perearst-arstide-nappus-voib-tuua-totaalse-kriisi.d?id=43462401


Eestis ei saa rääkida arstide puudusest. Nende paljususest on saanud raske kandam ühiskonnale.

Tervishoid pole efektiivne (tulemuslik). Peaks olema orienteeritud ennetuslikule tegevusele (profülaktilised uuringud, vaktsineerimised, elukeskkonna parandamine jne), tegeldakse aga tagajärgedega – raisatakse ressursse sümptomite varjamisele.

Eesti arstid paistavad esindavat ravimimüüjate huvisid, liiga kergekäeliselt kirjutatakse välja keemilisi pille. Palju ja vähe on muidugi suhteline. Ravimite maksumuste võrdlemine (erinevates ühiskondades) ei anna ülevaadet tendentsidest tervishoius. Ravimite osa tuleks vaadata tervishoiu üldkuludest. Unustada ei tasu ka elanike omaosalust (Eestis majandusühenduse kõrgemaid).

Eestlaste omaosalus arstiabi teenuses on majandusühenduse kõrgemaid, pakutav teenus aga kahtlase väärtusega.

Probleeme tervishoius ei tasuks taandada finantsvahendite puudusele (kasutatakse ebaefektiivselt), arstide töötasudele (ebaproportsionaalselt kõrged). Probleemide keskmes võiks olla patsient.

Ühiskonnale tuleks kasuks, kui ravimite väljakirjutajate arv kahaneks. Siis võib ehk loota ka rõhuasetuste muudatustele tervishoius.

Tervishoiu keskmes võiks olla patsient. Eestis on arstkond. Aruteludes domineerivad arstide sissetulekud, isiklik heaolu.



Ravimifirmade poolne arstide „moosimine“(reisid, kinkekaardid jmt) kannab vilju. Vastasel juhul kulutusi ei tehtaks.

Ravimite väljakirjutamine ei nõua erilist annet, võimaldab aga linnukest kirja panna („ravimine“ toimub) ja patsienti maha rahustada. Põhjus jääb aga sellise lähenemise korral kõrvaldamata, kulg muudetakse krooniliseks (finantsiliselt kulukaks).

Tervishoius tuleks teha korrektuure lähenemistes, kulutuste kasvatamisest patsientide huvide kaitsmiseks ei piisa. Vahendeid ja eesmärke ei tasu ühte patta ajada.



Mõni aeg tagasi kirjutasin:
http://eveges.blogspot.com/2010/08/kulud-tervishoiule-on-pohjendamatult.html

Riigieelarvest toituv propagandamasin loob kriisi põhjustest moonutatud kuvandi

EPL kirjutab:
Tööpuudus ja kolm müüti
Võtame vastu euro ja siis tulevad uued töökohad.
Võtame vastu uue töölepingu seaduse, laseme inimesi kergemini koondada ja siis tulevad uued töökohad. Ajame riigieelarve tasakaalu, siis tulevad töökohad. Sellist juttu on meile valitsuserakonnad rääkinud. Pean teid kurvastama. Mitte ükski neist lubadustest pole ellu jõudnud. Kõik see on vale. Aega on möödunud tublisti, aga töötus on praegu enam-vähem samal tasemel kui kõikide nende ideede väljatuleku aeguhttp://www.epl.ee/artikkel/595797


Vaatamata mõnda aega kestnud majanduskasvule kavandatakse endiselt sotsiaalsete töökohtade loomist, millel on mõju küll „majanduskasvule“, kuid mille üle ei tasuks rõõmustada. Töökohti ei tekki piisavalt.

Riigitulu kasvu tingimustes paljud elanikud vaesestuvad – inflatsioon on kõrge, varjatud maksud tõusevad, sotsiaalsed tagatised langevad (nt laenintressidelt tulumaksutagastuse lae allapoole nihutamine).
Struktuurifondidest (ümberjagatav raha) toituv ettevõtlus on haige. Seda on ka suunatud riigihangetel toimiv ettevõtlus. Sahkerdamised (abiprojektid, riigihanked jmt) ei soosi väikeettevõtluse võrsete teket ega nende elujõuliseks sirgumist.

Ministeeriumide, ametkondade, ametite, sihtasutuste, omavalitsuste ja mitmete teiste institutsioonide poolest võime end pidada võrdväärseks suuremategi riikidega. Riik pole õhukene, teeme mõttetuid kulutusi.

Avalikus sektorist teenib töötasu ligi kolmandik palgasaajatest. Kui arvestada kõiki palgasaajaid (MTÜd, sihtasutused, töövõtjad ja alltöövõtjad ning muud tegelinskid) siis võib riigipiruka näksijate arv ulatuda pooleni elanikkonnast.
Maksukoormus Eestis on väga kõrge, see on majandusliidu kõrgemaid. Maksukoormus ei võrdu üksnes riigi- ja KOV maksulaekumiste ja kogutoodangu jagatisega, tegemist on palju avarama mõistega.

Paljud inimesed ühiskonnas on väga suurtes raskustes. Iga demokraatlik riik ulataks sellistes tingimustes abikäe. Eestis toimitakse vastupidi – nõutakse suuremat kontributsiooni, vähendatakse toetusi. Sisetarbimine (oluline tegur kvaliteetse SKT loomiseks) kiratseb.

2008. aasta riigieelarve ebaproportsionaalselt kiire (25-26%) kasvatamine tekitas kaose ka tööturul. Tegemist oli mõjusaima tööturukriisi tekitanud faktoriga.
Valitsuse panus kriisis on määrav.

Riigieelarvel toimiv propagandamasin on põhjustest loonud moonutatud kuvandi, valitsusest teinud aga „kangelase“. Mõneprotsendilist „majanduskasvu“ kahekohalise langust järel pole põhjust valitsuse aktiva poolele paigutada. Ükski langus ei kesta igavesti. Töökohti ei tekki, elanike reaaltulud vähenevad.

Otsustajatest koosnev (poliitiline) kartell ei orienteeru arvudes. Vastasel juhul ei oldaks rahul toimuvate protsessidega, tehtaks korrektsioone lähenemistes.

Paljud probleemid ühiskonnas (kõrge töötus, virelev ettevõtlus, madal sisetarbimine, teistest kõrgem inflatsioon jne) tulenevad kõrgest maksukoormusest, maksukoormuse ja sotsiaalkindlustuse tasakaalustamatusest.

Madala maksukoormuse müüdil põhinevate otsuste haavad paraneksid, kui teeksime korrektsioone lähenemises. Ühiskonna ressurssidesse tuleks heaperemehelikumalt suhtuda. Haldusstruktuur vajaks (soovide asemel) võimalustega kohandamist.

Arvude maailm on imeline

Arvude maailm on imeline.

Abstraktsetest arvudest paraku ei piisa järelduste tegemiseks, tunnetuslikkuse mõõde saavutatakse võrdlusbaasi verstapostidega.

Võtame või aja, mida erinevatele tegemistele kulutame. Tavaaasta jaguneb 8760 tunniks. Palga eest rabamisele kulutatakse sellest keskmiselt 1888 tundi. Arvuline suurus eriti palju ei ütle. Võrdlusbaasiga kõrvutamine toob selguse – selgub, et pea veerand (22%) tööealisest elust kulub kellegi heaks töötamisele. Seda muidugi juhul, kui ületunde ei harrastata.

Magamisele kulub (vähemalt) 1/3 elust.

Kunagi kalkuleerisin aega, mida kulutasin tööle minekule ja tulekule (autoni minek, sõit jmt). 472 tundi aastas tähendas seda, et kulutasin tööle minekule ja töölt tulekule 8,5 töönädalat aastas. Õnneks võimaldasid töökohustused auto juhtimise ajal tegeleda töö korraldusliku küljega (planeerimine, telefonivestlused jmt).

Aja otstarbekama kasutamise huvides kaalusin koju automaatselt avanevate väravate paigaldamist. 5 minutiline sääst oleks andnud 2,5 tööpäevase säästu aastas. Lisakulude (kui õigesti mäletan oli tegemist ca 16000 kroonise kuluga) tegemine polnud mõttekas – ajalise võidu varjutas finantsiline kaotus, tagasilöök füüsises.

Suitsetamine on mõttetumaid pahesid maailmas.
Ettevõtte juhina innustasin sõltuvuskiusatuses vaevlevaid töötajaid loobuma suitsetamisest. 5 minutiline suitsetamine (tunnis) tähendas päevas 40 minutilisist töökadu. Aasta kasvab selle 20 tööpäevale. Pahe harrastajale toob pahe kaasa lisakulusid (eelkõige kulud suitsude hankimisele), saamata jäänud töötasu (tulemustasu), negatiivset mõju tervisele ja muid ebamugavusi (ebameeldivaid aroome, saastamist jmt).

Kempsus käimiseta ei saa kuidagi – tegemist on elusolendile omase füsioloogilise vajadusega. Vaatamata sellele, et mainitud tegevusele kulub suhteliselt vähe aega, on pikas perioodis „ajakadu“ hoomatav. 80 eluaasta jooksul kulutame sellele 9-10 kuud.

Klaas vett on vähe ujumiseks, piisav aga uppumiseks. Kes kopikat ei kogu, see rublat ei saa. Analoogselt võib läheneda igale arvule.

Arvude maailm on põnev. Protsesside juhtimise eelduseks on arvudes orienteerutakse.
Arvestada tuleb, et kõik arvud pole võrreldavad.

Paljud poliitikud arvudes ei orienteeru. Vastasel juhul oleks märgata rahulolematust ühiskonnas toimuvate protsessidega, tehtaks muudatusi lähenemistes.

Looduses on olemas nn ülesmäge voolavaid jõgesid. Tegemist on taustsüsteemilise pettusega – vesi voolab alati allapoole. Analoogselt võib eksida ka arvudesse süüvimisel.

2010. aastal oli sisemajandusekogutoodangu kasvu Eestis 3,1%. Varemalt oli see negatiivne. Kahekohalise languse järel lühiajaline ja suhteliselt aeglane kasv võrdsustub langusega. Kõik oleneb, millest näitajatest hinnangu andmisel lähtuda.
Arvude hindamisel tuleb süüvida nende sisusse, hinnata neid erinevas ajas ja ruumis.