Kaarel Tarand: „Mind huvitab otsuste langetamine vabaduse tingimuses. Kui keegi arvab, et mind tuleb juhtida ja ma pean kellegi käpiknukk olema, siis sellist koostööd pole ma võimeline kellegagi tegema“.
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=406200
Rahvasaadikud on sõltumatud – olenemata sellest kas kuulutakse erakonda või mitte. Sellest ka probleemid. Õiguste kõrvale tuleks teha koht ka vastutusele.
EER debüüt riigikogus on halvim näide, mida demokraatia kontekstis võiksin tuua.
Kaarel Tarand jätkab sama liini. Igatahes paistab ta (vaid ise) teadvat, mida tuleb teha.
Tegemist on esindamiseks ebasobiliku natuuriga. Kinnitab seda ka ebademokraatlik nipp, millega talle positsioon EER nimekirja hierarhias tagatakse.
Ajalehe toimetajana võib ta mulle meeldida, kuid poliitikuna mitte.
Poliitikute roll ühiskonnas peaks seisnema elanike arutelule innustamises, nende seisukohtade fikseerimises ja pingerea moodustamises ning seejärel otsuste langetamises.
Seadustest tulenev saadikute sõltumatus ei tulenenud väikesele grupile eelistuste andmisest, vaid ühisseisukohtade kehtestamise hõlbustamisest.
Riigikogus langetatavate otsuste ja ühiskondliku kokkuleppe vahele peaks saama võrdusmärgi panna.
Esindama peaksid need, kes lahendustes ei orienteeru, kuid on kodus demokraatias.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment