Omavalitsuste olemus

Haldus-territoriaalne reform on paratamatu, isegi siis kui riigieelarve seda tagant ei pitsuta.
Kogukondade omavalitsustele tuginev eksistents on ennast devalveerinud. Vallavalitsused ei täida juba aastaid neile kunagi pandud ootusi. Piirkonna elanike huvide eest seismine ja teenimine on jäänud tahaplaanile.
Omavalitsused mängivad ühiskonna ühtsuses teisejärgulist rolli, tegeledes peaasjalikult iseenda loodud probleemidega. Konfrontatsioonist otsustajate ja elanike vahel on saanud pigem reegel kui erand.
Kohalikes omavalitsustes toimuv jääb paljudele mõistatuseks. Olen hakkanud uskuma, et omavalitsused ongi vajalikud peamiselt kohalikule eliidile eneseteostamise võimaluse pakkumiseks. Elanike kõrvale jäämine otsustusprotsessidest kinnitab selle väite paikapidavust.
Olin väga üllatunud kui kuulsin telerist uudist Kohilas toimuvast promenaadi ehitusest. Kuna olen Kohila elanik, siis üllatus oli tõesti suur. Vedas, et juhtusin olema seekord õigel ajal õiges kohas. Vastasel juhul ei teaks ma tänini, et peagi saan jalutada Keila jõe äärsel promenaadil. Vaatamata positiivsele sõnumile kuuldu mind eriti ei rõõmustanud. Pigem mõjus see vastupidiselt - tekitades nördimust, ja viha. Reageeringu põhjuseks oli telesaates (grupi elanike poolt) vallavalitsuse umbusaldamine. Peagi mõistsin protestijate seisukohti, mistõttu minu poolehoid kaldus üha enam nende poole. Vallamajas tegutsejate ükskõiksus elanike arvamusse kasvatas minus trotsi.
Paistab, et otsustajad puudusid koolist ajal, mil demokraatiat õpetati. Enamuse huvid on demokraatias ülimuslikud, millele tuginedes tulebki teha ühiselu puudutavaid otsuseid. Ilma isiklikke seisukohti ohverdamata demokraatia ei toimi. Kvaliteetsed otsused eeldavad laiapõhjalisi arutelusid. Ainult ühisseisukohast lähtuvad otsused tagavad edu ja üksmeele.

Seda, et Kohila elanikud kuulevad kodukandis alanud promenaadi ehitustegevusest „Kaua võib“ saatest, tuleb pidada vallavalitsuse asjaamise puuduseks. Vallaametniku põhjendused paistsid halenaljakatena, suhtumine inimestesse üleolevana .
Detailplaneering, otsuseprojektid, ega isegi kuulutus vallalehes või teadetetahvlil, ei asenda arutelusid inimestega.
Paljude valdade juhtimine on jõudnud just seetõttu tupikusse, et rahvaga ei suhelda, nende arvamusega ei arvestata. Vastuolud elanikega ületavad paljudes piirkondades kriitilise piiri. Usaldus otsustajate vastu aina langeb.
Kohila vallvõimu usadus elanike hulgas langes koos prügiveo diktaadi kehtestamisotsuse langetamisega. Vallavalitsuse prügkäitlemise otsusega distantseerus vallavõim rahvast veelgi. Otsustamisprotssi ei kaasatud järjekordselt rahvast. Tulem on aga paljusid diskrimineeriv. Raske on mõista, et Kohila vallavalitsus otsustas inimeste reaaltulu vähenemise ajal (inflatsioon, töötuse ja maksukoormuse kasv) tekitada neile otstarbetuid lisaväljaminekuid. Rumalust tolereerida on painav. Inimeste toimetulekuvõime langus on muret tekitav. Prügiveofirma diktaadi kehtestamine põhjustab kogukonnale lisakulusid. Sellisel diktaadil on ohvreid palju. Võitjaid aga üks . prügiveofirma. Cleanaway`le õhu vedamise eest tasu maksmine on jabur, mida võiks lugeda ülemaailmse „lolluse“ tiitli nominendiks. Seda isegi siis kui arvestamata jätta looduskeskkonnale tekitatav kahju. Prügiautode vuramise ja jäätmete kasvu mõju keskkonnale ei ole aga tühine.
Inimesed on erinevad. Erinevad on nende eelistused, harjumused ja kombed. Viimased väljenduvad ka nende prügitekitamises ja käitlemises.
Äravedamisele pühendumine ei täida peaeesmärki. Keskkonnakahjustus suureneb, jäätmeid hakkab tekkima rohkem.
Igaüks pidavat lähtuma oma rikutuse astmest. Selleks, et oleksin paremini mõistetavad minu seisukohad, otsustasin avalikustada oma pere (3 liiget) suhted jäätmetega.
Nii nagu enamus inimesi, tegeleb ka meie pere prügi sorteerimisega. Sellel on väga oluline koht meie elukorralduses. Kauba valikul saab määravaks pakendi keskkonnasõbralikkus. Bioloogiliselt lagunevad jäätmed kuuluvad komposteerimisele, paberist jäätmed aga põletamisele. Taara ( mis ei kuulu korduvkasutusele) viime alevis asuvatesse kogumiskonteineritesse. Säästvast hoiakust on kujunenud meie eluviis. Just seetõttu koguneb meie prügikasti suhteliselt vähe olmeprügi. 240 liitri olmeprügi kogumine kvartalis nõuab meilt lausa elustiili muutmist – siiani on selleks kulunud 4 kuud.
Kohila valla prügikäitlemise otsus näitab seda, et meie pingutusi ei hinnata. Inimpsüühika reegleid arvestades tuleb nüüd hakata prügikoguseid kasvatama. Väiksema konteineri soetamine on kulukas (eriti veel siis kui praegusele on juba kulu tehtud).
Kohila vallavalitsuse otsus kohustab prügiveo eest tasuma vähemalt korra kuus. Seda ka juhul kui jäätmeid ei tekki, või tekkis väga vähe. Seda, et jäätmekoguseid saaks vedada harvemini, jääb ametnikele mõistetamatuks. Ühe „seadusepügala“ nimel ollakse valmis rikkuma teisi seadusi.

Valitsejad võiksid tajuda, et sellise korralduse andmisega eirasid nad elanike huvisid, kahjustades paljude toimetulekut. Põhjendused sellisele tegevusele ei ole aktsepteeritavad. Inimesed vajavad kaitset. Viimane aga on üks omavalitse ülesannetest.
Mulle jääb mõistetamatuks omavalistuste vähene osalemine seadusloome mõjutamises. Kui mingi seadusesäte on tarbetu, halvendades pealegi veel inimeste toimetulekut, siis saab ju seda muuta.
Kohila valla prügikäitlemisotsus kinnistas minus seisukohta, et omavalitsused vajavad muutmist. Rahvas vajab esindust. Esindust, kes ei oleks talle koormaks, vaid toeks.
Ilma radikaalse haldus- territoriaalse reformita jäävadki omavalitsused iseenda keskseks. Isenda esindamine ja administreerimine jäävadki nende põhitegevuseks.

Verbaalsusest

Homo sapiensile antud verbaalne väljendamise oskus on väärtus, mida oskame hinnata alles peale selle võime kaotamist.

Kõnevõime arenemisega suurenesid inimese eelised, võimaldades tal saada maailma valitsejaks – omandades õiguse kujundada oma nägemuse järgi loodust, määrata teiste liikide lokatsiooni ja arvukust. Ilma kõnevõimeta oleks see kõik võimatu. Kõne mängib olulist osa inimsuhetes. Verbaalse sobivuse alusel moodustuvad sõpruskonnad.

Väljendamiskunsti loetakse ametialase edukuse eelduseks.

Miks siis inimesed, omades väljendamise atribuutikas sellist võimsat relva nagu sõnavara, üksteist sageli ei mõista? Miks tõlgendatakse kuuldut erinevalt, mõnikord isegi vastupidiselt kõneleja mõttetele?

Tundmata kaaslast, võib siin määravaks saada kõneleja emotsionaalne isikupära, mis väljendub tema hääletoonis, zhestides ja miimikas.

Nii võib positiivne emotsionaalne foon kujundada tavapäraselt ebameeldivana kõlavast sõnast komplimendi. Vihapurse muudab aga iga ütlemise solvanguks. “Sageli ei võta me mõnd ideed vastu vaid sellepärast, et hääletoon, millega seda lausuti, ei olnud sümpaatne.” (Friedrich Wilhelm Nietzche).

Kui inimese temperamenditüüpe on neli, siis sõnalise väljendamise poolest võiks neid jagada kaheks – nendeks, kellel privalleeruvad tunded ja need, kes enne ütlemist hoolikalt mõtlevad. Nende tüüpide omavaheline suhtlemine ei ole lihtne.

Erinevalt oma antipoodist valib mõistuseinimene kasutatavaid sõnu hoolikalt, mistõttu on ta ka kuuldu suhtes küllaltki kriitiline, pidades seda sageli kohatuks ja mingisse kindlasse taustsüsteemi sobimatuks.

Kui tundeinimene paneb sõnadesse kõik selle, mida ta tunneb, siis mõistuseinimene võib jätta sageli midagi, teinekord koguni olulisema, ütlemata. Isegi kallistusi lähedastele lükatakse tulevikku enamasti mõistuse toimel, kui leiab need teatud hetkel ebasobivatena.

Emile Auguste Chartier öelnud: “Mõelda tähendab “ei” öelda”.

Tunne ja mõistus on erinevad sõnade meistrid, nende eripära seisneb sõnavaras – esimese sõnastik on tunduvalt paksem.

Kuulaja osa verbaalse informatsiooni kujundamisel on väga oluline, ehk isegi olulisem kui selle teadvustajal. Vaatamata sellele on kuulaja võtnud endale kuuldu hindaja rolli, teadvustamata oma osa sõnumi edastamise ahelas. Igaühe isikupärast tulenev interpretatsioon vormib kuuldust just temale ainuomase kujundi. See ongi põhjus, miks kuuldut tõlgendatakse erinevalt.

Inimesed, kes on harjunud halvasti kohtlemisega, tajuvad negatiivsust sageli ka kuuldus. Neil on raske uskuda kaaslaste siirusesse ja heatahtlikkusse.

Varajases nooruses, voodit märganud lapsena, olin üsna kindel, et selline tegevus on omane kõigile, kuid teised oskavad seda lihtsalt varjata.

Politseinikud, kelle ridades oli varasematel aastatel hulgaliselt kurjategijaid, kohtlesid kõiki inimesi kui potentsiaalseid seaduse rikkujad, mistõttu iga vormimehe suust tulev sõna tundub veel praegugi kodanikele ebameeldiva ähvardusena kui vajaliku märkusena.

“On raske uskuda, et keegi räägib tõtt, kui teate, et ise tema asemel valetaksite,” on öelnud Louis Mencken.

Kõnevõime on andnud inimestele eelise, millega saadi kaasavaraks mittemõistmine.

Kui mõistetav on sõnadeta suhtlemine loomariigis, kõik toimuv on arusaadav ja loomulik – olgu selleks siis armuhetked või vägivallastseenid.

“Rääkimine hõbe, vaikimine kuld” on korranud inimene ammudest aegadest.

Kas ei tunneks inimene ennast õnnelikumana kui domineeriksid jälle varasemad, loomariigile omased suhtlemise võtted – puudutused, kallistused, emotsioonid?

Kõnevõime tundub töötavat juba inimkonna kahjuks. Üksteise süüdistamised ja hukkamõistmised halvendavad elukeskkonda, nendest saavad alguse mõttetud riiud, perekondade lagunemised ja riikide vahelised sõjad. Komplimendid ja halvustamine, vale ja tõde, hea ja halb ning muud analoogsed omadussõnad on tõlgendaja meelevallas, milles ütlejal on sageli väga väike roll.

Sõnadega, millega teenitakse ühelt heatahtlikku kallistuse, võivad saada teise kuulaja puhul hoopiski rünnaku ajendiks. Kuuldakse ikka seda, mida soovitakse kuulda, nähakse seda, mida tahetakse näha.