Tunnistagem, et oleme nende tendentside ennustamisel šamaanid. Tegelikult ei tea me tuhkagi.
Kas aga peaksimegi...?
Ühiskonnas on kliimaprobleemidest palju olulisemaid valupunkte.
Vaatamata elanikkonna väiksusele, suur osa kaaslastest on toimetulekuraskustes. Töötus on ebaloomulikult kõrge, puuetega inimeste arv põhjanaabritest kordades kõrgem, sissetulekud lubamatult madalad.
Väärtushinnangud ühiskonnas on paigast nihkunud.
Iga poliitilise erakonna kohuseks peaks olema kaasmaalaste eest hoolitsemisele pühendumine, mitte globaalsete probleemidega hämamine. Meil on olulisemaidki probleeme.
Pole mõtet propageerida mahedat toitu, kui inimesed nälgivad. Nende hulgas ka lapsed.
Energeetika küsimus sellises kontekstis pole samuti oluline. Kallihinnalise tuuleenergia propageerimine on lausa lubamatu.
Kohilas pole 7-8% korterelamute elanikest suutnud tasuda kommunaalkulusid (need, kelle võlg ületab 7000-8000 kr). Kulud aga kasvavad. 7000-8000 kr võrdub paremal juhul 2 kuu sissetulekuga, halvemal juhul aga...
Sotsiaalsete toetuste poolest on Eesti punane latern. Toimetulekutoetused, töötuskindlustus, pensionid on naeruväärsed. Ravimite omaosalus teistest kõrgem.
Kõik ei ole võimelised tuulikute püstitamises konkureerima ega Riigikogusse kandideerima. Senistegi panustajate vaheline konkurents on tihe.
Poliitikas tuleks hakata eelistama amatöörlust – tegevust, mis ei põhine kasuahnusel.
Amatöörlikkus ei ole võhiklus, vaid voorus.
Eesti poliitika on profikeskne. Aeg oleks eemaldada stagneerunud klapid, vaadata protsesse kodaniku pilguga.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment