Kuidas rohelised riigikogus tööd tegid

Delfi: Kuidas rohelised riigikogus tööd tegid
Oma järjeanalüüsi jätkan nüüd jällegi opositsioonis olnud Roheliste fraktsiooniga. Fraktsiooni kuulus kuus saadikut ning kõik kandideerivad ka praegustel valimistel. Kui teised on kõik Roheliste erakonna nimekirjas, siis Toomas Trapido otsustas üritada seekord üksikkandidaadina parlamenti pääseda.
...kõnekamalt räägib roheliste positsiooni kohta riigikogus hääletamine. Üsna suur hulk erapooletuid hääletusi annab mõista, et tegemist ei olnud väga kindlameelse koalitsiooni ega opositsiooni liitlasega. Erapooletus aga näitab, et oli ka vahepealseid valdkondi, milles ei osatud, tahetud või suudetud seisukohta võtta. See aga pole hea märk, sest tihti on ka halb otsus parem kui mitteotsustamine. Ehk seisukoha valimine on alati parem kui olla passiivne ning mitte kedagi toetada. See annab kehva signaali valijatele, kes riigikogult ootavad neile olulistes küsimustes otsuseid mitte jäämist erapooletuks.
http://www.delfi.ee/news/rk/arvamused/valimisblogi-kuidas-rohelised-riigikogus-tood-tegid.d?id=41119727


Isiklikest kogemustest lisan:

EER fraktsiooni tegevus paigutub Eesti demokraatia halvimate näidete alla.

2007. aasta valimistulemustega pääses Riigikogusse 6 EER esindajat. Isikumandaadi järgi oleks neist valituks osutunud vaid 1,95. Ja sedagi üksnes siis, kui nad kõik oma hääled oleksid kokku liitnud. Isikumandaati ei saanud neist keegi.

Tekkib küsimus: kelle mandaadiga siis nad ikkagi Riigikogus istuvad.

Loomulikult erakonnaliikmete mandaadiga.

EER fraktsioon pole otsuste langetamisel aga arvestanud erakonnaliikmete tahet. Veelgi kurioossem – neid pole see isegi huvitanud.

Programmilistele seisukohtadele tuginemine pole põhjendus, sest eelistused on programmis reastamata.

„Esindajate“ enesekesksus ja ülbus teeb kohmetuks.

Nõustun, et teisiti ei pruugi olla ka teistes erakondades. Paraku pole see lohutuseks.

EER liikmed lõid erakonna eelkõige poliitilise kultuuri muudatuste soovist.

Eelistused muutuvad ajas, sõltuvad arengutest ja muutustest elukeskkonnas. Valitute osalemine otsustusprotsessides ei võrdsustu esindamisega.

EER programmis on aukohal osalusdemokraatia, saadikud selles aga ei orienteeru.

Tööpuuduse ja majanduse teemalisest väitlusest

Delfi avab oma valimisdebattide sarja tööpuuduse ja majanduse teemalise väitlusega. Otse Delfi toimetuses asuvad piike murdma Taavi Rõivas (RE), Mailis Reps (KE), Juhan Parts (IRL), Urve Palo (SDE), Marek Strandberg (R) ja Rene Naptal (RL).
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/delfi-tv-valimisdebatt-poliitikud-kas-te-ka-teate-kui-suur-on-toopuudus.d?id=41059711


Marek Strandberg eristus demagoogiaga – jätkab traditsiooniliselt jama ajamist. Kui Eesti suurimaks probleemiks on tööpuudus, siis tööviljakuse jutt on kohatu.

Tööviljakus on mitmeti mõistetav (oleks võinud seletada): efektiivsus investeerigu, aja ühiku, töötaja, elaniku jne kohta.

Esimese sammuna tuleks ühiskonnas luua töökohtade tekkeks soodsam keskkonda, asendada mõttetud sotsiaalsed töökohad (ühistranspordi saatjad jmt) vajalike (lisaväärtust andvate) ametitega, alles seejärel mõelda efektiivsuse tõstmisele.

Efektiivsust tuleb läsitleda sektorite lõikes.

Oleme ebaefektiivsed, sest teeme (suhteliselt) suuri kulutusi avalikus sektoris. Energia kulutuste vähendamisest olulisem on see, kuidas kulutusi avalikus sektoris efektiivsemalt (mis võimaldaks lisaväärtuseks vajaliku seemne varu kasvatamist) juhtida. Avalikust sektorist tulev sisemajanduse kogutoodangu osa on proportsionaalselt kõrge.

Marek Strandbergi KENA (kliima- ja energiaagentuur) on halvim näide, mida efektiivsuse tõstmiseks teha.

Nautisin Urve Palo ja Mailis Repsi seisukohti ja põhjendusi. Taavi Rõivast võrdleksin Andrus Antsipiga – ilukõnes sorav, teemas ei orienteeru.

Kahju, et RL esindaja nägi päästerõngast silla (Saaremaa ja mandri vahel) ehitamises, vastasel juhul oleksin ka tema seisukohtadesse tõsisemalt suhtunud. Tegemist oli põhjendatud seisukohtadega.

Reaalpalgad peavad langema

Reaalpalk, milles tarbijahinnaindeksi muutuse mõju on arvesse võetud ning mis näitab palga ostujõudu, langes aasta lõpus üheksandat kvartalit järjest.
http://www.e24.ee/?id=392163


Ministeeriumide, ametkondade, ametite, sihtasutuste, omavalitsuste ja mitmete teiste institutsioonide poolest võime end pidada võrdväärseks suuremategi riikidega. Riik pole õhukene, teeme mõttetuid kulutusi.

Riigi vahenditesse tuleks heaperemehelikumalt suhtuda, vähendada kulutusi glamuurile.

Masu ajal vähendas erasektor avaliku sektoriga võrreldes kümme korda enam palgasaajate arvu.

Aastate tagused kalkulatsioonid näitasid, et tööjõukulud moodustasid sisemajanduse kogutoodangust pea poole. Tegemist on olulisima kuluartikliga.

Avalikus sektorist teenib töötasu ligi kolmandik palgasaajatest. Kui arvestada kõiki palgasaajaid (MTÜd, sihtasutused, töövõtjad ja alltöövõtjad ning muud tegelinskid) siis võib riigipiruka näksijate arv ulatuda pooleni elanikkonnast.

Reaalpalk peabki sellistes tingimustes langema, vastasel juhul kukub (riigiks nimetatav) monstrum kokku. See muidugi ei tähenda, et muudatusi tegemata see millalgi kokku ei varise.

Haldusstruktuur vajaks (soovide asemel) võimalustega kohandamist.

Maksudega hämamisel ei tule lõppu

EPL kirjutab:
Majandusprogrammid – suured erimeelsused maksudes
http://www.epl.ee/artikkel/593112


Maksuteemalised arutelud muutuksid konstruktiivsemaks, kui jõutaks selgusele lähtepunktis – maksukoormuse suuruses.

Terminoloogiat ja statistikat annab tõlgendada erinevalt. Nii saab ka maksustamist defineeritakse erinevalt.

Otsustajad ühiskonnas paistavad lähenevat maksustamisele lihtsustatud kujul – maksustamise ja eelarve maksutulu vahele asetatakse võrdusmärk.

Mainitud lähenemine annab moonutatud kuvandi ühiskonnas toimuvatest protsessidest. Apsakad maksupoliitikas on aga väga valusad.

Madal maksukoormuse müüt on soosinud trikitamisi maksustamises. Trikitamiste parim näide on tulumaksu langetamise varjus teiste maksude tõstmine. Juba töötuskindlustusmaks oli tuntav obrok, mida tulumaksu langetamise eest nõuti. Maksutulu ühelt laekumise realt teisele võimaldas maksukoormuse kasvu tegelikkusest madalamana näidata.

Riigilõive võib samuti trikitamistena käsitleda. Peavad need ju kulupõhised olema, on aga kõrgemad. Tegemist on varjatud elanikkonna maksustamisega.

Maksustamise vankri ette on rakendatud isegi monopoolsed riigiettevõtted. Nende hinnapoliitika võimaldab teenida kopsakat dividenditulu. Eesti Energia AS on usinamaid sellise maksutulu tagajaid.

Nii nagu sisemajanduse kogutoodang ei anna täielikku ülevaadet kodanike jõukusest, nii ei anna ka riigieelarve ja omavalitsuste maksutulu ja sisemajanduse kogutoodangu jagatis ülevaadet maksukoormusest. Arvestada tuleb kõiki makse, ka neid, mis kvalifitseeruvad varjatud ja imaginaarsete maksude alla, mille osa ühiskonnas on kõrge.

Madala maksukoormuse müüdi varjus maksude ja sotsiaalsete tagatistega trikitamise tulemusena on Eestist saanud kõrgeima reaalse maksukoormusega riik, mille paratamatuteks kaaslasteks on teistest kõrgem töötus ja inflatsioon, kesisem sisetarbimine, virelev ettevõtlus.

Räägime riigi väikesest võlakoormusest, unustame aga elanike suured kohustused; räägime registreeritud töötusest, kahe silma vahele aga jätame pikaajalised töötud ja töökohtade kasinuse; trikitame varjatud maksustamisega, jätkame mõttetute kulutuste tegemist.

Riigi tulu ei sõltu niivõrd maksusüsteemist, kuivõrd maksumaksja jõukusest. Ministeeriumide, ametkondade, ametite, sihtasutuste, omavalitsuste ja mitmete teiste institutsioonide poolest võime end pidada võrdväärseks suuremategi riikidega. Riik pole õhukene, teeme mõttetuid kulutusi.

Riigi vahenditesse tuleks heaperemehelikumalt suhtuda, vähendada kulutusi glamuurile. Haldusstruktuur vajaks soovide asemel võimalustega kohandamist.

Muudatustega ei tasuks viivitada

Valimistel kandideerin soovist panustada sellesse, et riigikogu tegevus saaks sisu. Praegu on sel vaid vormiline kuju – tegemist peaks olema elanike esindusega, on aga valitsuse käepikendus, millel puudub side kodanikega. Riigikogust on kujunenud tarbetu ja kulukas institutsioon, mis tegeleb vaid iseendaga ja valitsuskabineti tahte seadustamisega. Demokraatia alustala on võimude lahusus, Eestis see ei toimi.

Valimissüsteem vajaks muutmist – esinduskoja isikkoosseisu komplekteerimise roll võiks kuuluda valijatele, mitte võimuladvikule.

Riigikogusse valituna kavatsen seista sissetulekuta ja väikese sissetulekuga inimeste käekäigu eest. Sellised inimesed moodustavad enamuse. Töötutel, puudega inimestel, vanuritel ja teistel vähekindlustatud gruppidel puudub esindatus riiklikul tasemel. See kajastub ka riigikogus langetatud otsustes.

Rahvasaadikuna seaksin eesmärgiks viia Eesti sotsiaalse turvalisuse poolest ELi keskmiste hulka. Oleme ühenduse häbipost. Kui ELi keskmine sotsiaalkulutuste osakaal sisemajanduse kogutoodangust moodustas 26,9%, siis Eestis oli see ainult 12,4% (2006. a, Eurostat). Räägime riigi väikesest võlakoormusest, unustame aga elanike suured kohustused; räägime registreeritud töötusest, kahe silma vahele aga jätame pikaajalised töötud ja töökohtade kasinuse; trikitame varjatud maksustamisega, jätkame mõttetute kulutuste tegemist.

Soovid ja võimalused ühiskonnas pole tasakaalus. Haldusstruktuuri võimalustega kohandamata pole lootustki tasakaalustatud, jätkusuutlikule majanduskasvule.

Eesti ettevõtlus rajaneb mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel. Näiteks 2000. aastal moodustasid mikroettevõtted 70% äriühingutest. Suurettevõtete osa oli alla 1%.Üksikute suurettevõtete edu ei anna põhjust optimismiks. Majanduskasvul ja majanduskasvul on vahe. Tõeline majanduskasv avaldub mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete tulemustes – seda tunnetavad ka ühiskonnaliikmed.Elame riigis, kus on 500 000 palgasaaja ümber. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame vaid tunde. Kannatame aga suurriikliku gigantomaania all.

Riigi vahenditesse tuleks suhtuda heaperemehelikumalt, vähendada kulutusi glamuurile. Rahvasaadikuna ei aktsepteeriks ma proportsionaalselt kõrgeid kulutusi valitutele. Riigikogu liikmete kuid kestev tasustatud puhkus, põhjendamatult kõrged töötasud ja muud ühiskonnaliikmete õiglustunnet riivavad hüvised vajavad kohendamist. Valituid peab saama tagasi kutsuda.

Maksutulu ei ole veniv kummipall, mida annab igast küljest paisutada. Riigi tulu ei sõltu (meie vaesuse juures) niivõrd maksusüsteemist, kuivõrd maksumaksja jõukusest. Maksude kasvatamine ja sotsiaalsete tagatiste vähendamine raskendab kodanike toimetulekut, halvendab ettevõtluskeskkonna konkurentsivõimet. Madala maksukoormuse müüdi varjus maksude ja sotsiaalsete tagatistega trikitamise tulemusena on Eestist saanud kõrgeima reaalse maksukoormusega riik, mille paratamatuteks kaaslasteks on teistest kõrgem töötus ja inflatsioon, kesisem sisetarbimine, virelev ettevõtlus.

Riigikogu võimuses on teha jõnks seniselt kursilt kodanikuühiskonna poole. Valitsemist tuleb hakata käsitlema vahendina, mitte eemärgina.

Poliitilised väärtushinnangud ühiskonnas on teinud paljudest kerjused. Nõudlus makaronidest ja nisujahust koosnevate abipakettide järele kinnitab, et rõhuasetusi muutmata olukord ei paranegi.

Ühiskond on arengufaasis, kus põhiseadus ei toimi, süveneb diktatuur. Suurimal ressursil (inimestel) puudub rakendus. EV põhiseaduse § 1 järgi peaks riigi kõrgeim võimukandja olema rahvas, on aga võimuladvik.

Eesti ühiskonnakorraldus on kriisis – liiga palju on toimetulekuraskustes inimesi, ebaõiglusest ja ressursside (sh inimressurss) laristamisest on saanud tava.

Erakondlik asjaajamine ei põhine niivõrd ideoloogial, kuivõrd isiklikel ambitsioonidel ja teistele ära tegemisel. Programmid on pealiskaudsed - puuduvad tegevuskavad, paigas pole tulemuslikkuse mõõdikud, eelistusedki on grupeerimata. Oleme erakondade panust demokraatias üle hinnanud, kodanike rolli aga alahinnanud.

Riigikogu liikmena tõestan, et esindamine on midagi enamat, kui vaid nuppudele vajutamine. Otsuste langetamisel ja seaduseelnõude esitamisel lähtun piirkonna elanike seisukohtade ühisnimetajast. Reastame üheskoos probleemid, tuletame ühisseisukohad. Vastandumisega liiguksime vales suunas.

Rahvasaadikuna seisan selle eest, et Eestist saaks turvaline ja hubane elupaik kõikidele kodanikele, mitte vaid valitutele.

Küsitlused näitavad, et üksikkandidaatide toetus valijate hulgas on kasvutrendis. Pole võimatu, et 8 % toetus kasvab veelgi. Kümmekonna üksikkandidaadi riigikokku valituks osutumine tooks kaasa soovitud muudatusi – otsustusprotsessi hakataks kaasama kodanikeühendusi, riigikogu isikkoosseisu komplekteeriks rahvas.

Kunagine ühtsus vajaks taastamist, riigilaevuke diktatuuri lainetelt demokraatia vetesse juhtimist.

Eesti on liiga väike, et suurriikidega sarnaseid keerulisi süsteeme rakendada

Nüüdse korralduse pooldajad räägivad palju maksusüsteemi efektiivsusest – mis loomulikult on üks oluline eesmärk. Aga ainult üks paljudest, sest kõige efektiivsem maksusüsteem oleks selline, kus kõigilt inimestelt korjatakse igal aastal täpselt sama summa. Ei ole vaja vist eksida kuigi kaugele sotsiaalse õigluse libedale jääle mõistmaks, et säärane süsteem ei ühti ilmselt ühegi mõistliku inimese arusaamaga egalitaarsusest.
http://www.epl.ee/artikkel/592823


Astmelist tulumaksu ei tohiks käsitleda riigi maksutulu kasvatamise kontekstis, vaid sotsiaalsest vajadusest. On ju sotsiaalsed tagatised Eestis teistest ühiskondadest kordades kesisemad. Kerjamisest on saanud tava.

Eelistaksin 3-4 astmega tulumaksu maksustamist. 4 oleks parem, kuid siis võib süsteem muutuda mõistetamatuks, haldamine aga keeruliseks.

Astmelise tulumaksu kehtestamisel pelgan kõige enam seda, et see toob kaasa maksukoormuse kasvu. Senise proportsionaalse tulumaksulaekumise konverteerimisega see aga paratamatult kasvab.

Kaasneb sellega ka administreerimiskulude kasv, väheneb maksu efektiivsus.

Eesti on liiga väike, et suurriikidega sarnaseid keerulisi süsteeme rakendada. Lihtsuses peitub väikeriigi edu – seda nii haldusstruktuuris, valimissüsteemis, maksusüsteemis kui ka teistes valdkondades.

Demokraatia vajab üksikkandidaatidest saadikuid

Riigikogul on vorm, kuid puudub sisu – tegemist peaks olema elanike esindusega, on aga valitsuste käepikendus, millel puudub side kodanikega. Tegemist on tarbetu ja kuluka institutsiooniga ühiskonnas, mis tegeleb vaid iseendaga ja valitsuskabineti tahte seadustamisega.

Demokraatia alustalaks on võimude lahusus, Eestis see ei toimi. Valimissüsteem ja erakondade rahastamise seda ei soosi.

Riik on kaoses – paljud protsessid juhtimatud, sotsiaalsed pinged kõrged, seaduskeskkonnas märgata tõmblemist.

Valimiste põhiküsimuseks saab, kui palju valijatest toetab erakondi, kui palju üksikkandidaate - kas piirdume erakondliku asjaajamisega või toetame kodaniku algatust laiemalt.

Erakondlik asjaajamine ei põhine niivõrd ideoloogial, kuivõrd isiklikel ambitsioonidel ja teistele ära tegemisel. Oleme erakondade panust demokraatias üle hinnanud, kodanike rolli aga alahinnanud.

Küsimused näitavad, et üksikkandidaatide toetus valijate hulgas on kasvutrendis. Pole võimatu, et 8-9 % toetus kasvab veelgi. Kümmekonna üksikkandidaadi riigikokku valituks osutumine peaks tooma kaasa soovitud muudatusi – otsustusprotsessi hakataks kaasama kodanikeühendusi, riigikogu isikkoosseisu komplekteeriks rahvas.

Üksikkandidaadid suudavad taastada ühiskonnaliikmete ühtsuse, tüürida riigilaevukese diktatuuri lainetelt demokraatia sängi.
http://www.yksikkandidaadid2011.ee/

Jõuaks kokkuleppele põhimõttelises küsimuses

Enne detailsete arutelude juurde asumist tuleks kokkuleppele jõuda põhimõttelisemates küsimustes, korrektsioone teha ühiskonnas toimivas otsustusprotsessis. Vastasel juhul jätkuvad mõttetud vaidlused, seisukohtadega vassimised.

Erakondade programmid (sh valimisprogrammid) on teostamatud - nendes puuduvad tegevuskavad, paigas pole tulemuslikkuse mõõdikud.
Programmidele tuleks läheneda tervikuna, sest eelistused on grupeerimata. Valikulise lähenemise korral tahe moondub.
Võtame kasvõi riigieelarve tasakaalu ja paljulapseliste perede toetamise. Ühe eelistamine kahjustab teist.

Eelmised valimislubadused on tänini täitmata. RE lubadusest realiseerus üks. Tegemist oli ülla, kuid kesiste sotsiaalsete tagatiste tingimuses ebaõiglaselt (kõrge) emapalga pikendamisega. Isegi selle täitmise võiks kahtluse alla seada, sest reaalne emapalk vähenes. Üksnes käibemaksu tõstmisega (tõus ca 2x) mähkmetele kasvasid kulutused lapse kohta (kuus) ca 100.- krooni. Minu poja peres kasvasid kulutused mähkmetele 400.- krooni, sest nende kasutajaid oli 4 (kolmikutest tüdrukud ja poeg). Reaalne emapalk langes seega poja peres 400. krooni võrra. Näiteid on ka teisi.

Eelistused muutuvad ajas ja ruumis. Muutuvad ka võimalused. Detailsetele (nt ehitada 4 realine tee, pensionide tõstmine jne) arutelude võiksime eelistada arutelusid, mis viivad kokkulepeteni põhimõttelistes küsimustes. Vähem oluline sellest, mida otsustatakse, pole ju see, kuidas otsusteni jõutakse.

Otsustusprotsess ühiskonnas seisab pea peal – seisukohtade kujundamine peaks algama alt, algab aga ülalt. Protsessis tuleb leida koht kogukondade esindajatele. Demokraatia väärtushinnanguid ausse tõstmata jäämegi lubadustega hämama.

Riigikogu koosseisud peaksid esindama elanike huvisid, tegemist on aga valitsuste käepikendustega, millel puudub side kodanikega. Riigikogust on kujunenud tarbetu ja kulukas institutsioon ühiskonnas, mis tegeleb vaid iseendaga ja valitsuskabineti tahte seadustamisega.
Demokraatia alustalaks on võimude lahusus, Eestis see ei toimi.

Oleme erakondade panust ühiskonnas üle hinnanud, kodanike algatust aga alahinnanud. Erakonnad koosnevad tuhandetest liikmetest, kuid (küsitluste järgi) nendes toimuvaga
on kursis alla 10%. Seisukohtade kujundamises kaasarääkijate arv on veelgi väiksem. Tingib selle valimissüsteem ja erakondade rahastamine.

Valimiseelselt perioodil jagatakse lubadusi. Tegemist on petukaubaga, millele ei tasu ootusi rajada - otsustajatel puudub viitsimist ja tahet nende teostamiseks.

Selgusele tuleks jõuda lähenemistes, ülejäänu laabub iseenesest

Ühiskonnas domineerib vastandumine, panustada tuleks ühtsusele.
Taasiseseisvumise algusaastatel ühist kartulikoorte söömist ei võtnud keegi tõsiselt, kuid see liitis rahva, pani aluse edule.

Vastandumine ühiskonnas avaldub kõiges - rahvasaadikud vastanduvad rahvaga, erakondade nimekirjad üksikkandidaatidega. Üllatus oli suur, kui kogesin vastandumist vabatahtlike ja elukutseliste päästeteenistuste vahel. MTÜ Priitahtliku Päästeliidu küsimustikus oli see tuntav.
Eestis on 500 000 palga saaja ringis, ühest riigi servast teise sõitmisele kulutame vaid üksikuid tunde, vastandumist jagub aga suurriigi jagu.

Vastuolusid soosib valitsemiskeskne poliitiline kultuur, milles kodanikkonna ühtsusel on teisejärguline roll.

Valitsemine vajaks vahendi staatusesse taandamist, kodanike heaolu eesmärgiks ülendamist.

Eelistused muutuvad ajas ja ruumis, detailsed valimislubadused (ehitada neljarealine tee, millegi või kellegi rahastamine jmt) jäävad katteta.

Kandideerin riigikogusse soovist panustada rõhuasetuste kohendamisesse. Kandeerimise põhjuse ja ponnistused, millele kavatsen pühenduda, defineerisin järgnevalt:

Kandideerin seetõttu, et ei suuda kohaneda poliitilise kultuuritusega.
Demokraatia põhitunnus - võimude lahusus – ühiskonnas ei toimi (isegi kohtusse pöördumine on keeruline).
Riigikogust on saanud kulukas tarbetu institutsioon ühiskonnale, mis tegeleb vaid iseendaga ja valitsuskabineti tahte seadustamisega.
Poliitilised väärtushinnangud on teinud (paljudest) ühiskonnaliikmetest kerjused – lubamatult palju on neid, kelle puudub sissetulek, veelgi enam neid, kellele ei taga see toimetulekut, sotsiaalsed tagatised on samas aga olematud.

Valituks osutumise korral kavatsen seista selle eest, et Eestist saaks turvaline ja hubane elupaik kõikidele kodanikele, mitte vaid valitutele.
Panustan otsustamismehhanismi pea pealt jalgadele pööramisse – seisukohtade kujundamine peaks algama alt, mitte ülalt. Annan kõik selleks, et esinduskoja isikkoosseisu komplekteeriks rahvas (valimissüsteemi muuta), mitte võimuladvik, et demokraatlikud põhitõed (võimude lahusus, kohtusse pöördumine) saaksid ühiskonnas auväärsemad positsioonid, et seaduskeskkond muutuks stabiilsem.
Riigikogu ja ühiskondliku kokku leppe vahele võiks mahtuda võrdusmärk.
Vähem oluline sellest, milliseid otsuseid langetame, pole see, kuidas nendeni jõuame.

Probleemid ühiskonnas algavad võimude lahususe eiramisest. Eesti on saanud diktatuuririik.
http://www.youtube.com/watch?v=a693HSpG4h
http://www.yksikkandidaadid.ee

Üksikkandidaadid paistavad pinnuks olevat

Janek Mäggi pakub, et ETV tänaõhtune üksikkandidaatide valimisdebatt tuleb pööraselt naljakas, sest enamik saatekülalistest ei taju avalikku ruumi õigesti.
http://www.delfi.ee/news/rk/uudised/janek-maggi-uksikkandidaatide-valimisdebatt-tuleb-pooraselt-naljakas.d?id=39952339&l=fplead


Parem juba veeta aega naljakat saadet vaadates, kui erakondade esindajatest koosneva auditooriumi rumalat juttu kuulates. Äratundmise rõõm on ka oluline.

Arvamusel aga selles osas, et kodanikud ei taju avalikku ruumi õigesti, pole alust – pigem ei taju seda valitsejad.

Ühiskonnas tuleks teha korrektsioone põhimõttelistes lähenemistes. Vastasel juhul jäävadki eestlaste õnnehetked piirduma laulupidudega, nende vahel aga EL-st saabuvate abirahade ja toiduabi (makaronid, jahu) eraldistega.

Otsustusmehhanism ühiskonnas vajaks pea pealt jalgadele pööramist - seisukohtade kujundamine peaks algama alt, mitte ülalt.

Erakondade nimekirjades kandideerijatest saavad valitsuste käepikendused. Seadused tagavad küll saadikute sõltumatuse otsuste langetamisel, kuid valituks osutumine sõltub võimuladviku koostatud valimisnimekirjadest.

Riigikogust on kujunenud tarbetu institutsioon ühiskonnas, mis tegeleb vaid iseendaga ja valitsuse tahte seadustamisega.

Ma väga kahtlen, et see nii naljakas ongi.

Maksudega nihverdamised avalduvad kõrges inflatsioonis

Tarbijahinnaindeksi muutus oli 2011. aasta jaanuaris võrreldes eelmise aasta jaanuariga 5,3%.
Kaubad olid mullu jaanuariga võrreldes 6,5 protsenti ja teenused 3,0 protsenti kallimad. Kaupade ja teenuste administratiivselt reguleeritavad hinnad on eelmise aasta jaanuariga võrreldes tõusnud 6,2 protsenti ja mittereguleeritavad hinnad 4,9 protsenti.
Eelmise aasta jaanuariga võrreldes mõjutas indeksit kõige rohkem toidu ja mittealkohoolsete jookide 11,4 protsendiline kallinemine, mis andis kogutõusust poole.
Suuremat mõju avaldas veel elektri, soojusenergia ja kütte 6,1 protsendiline ja mootorikütuse 12,7 protsendiline kallinemine, mis kokku andsid indeksi kogumuutusest ligi neljandiku.
http://www.e24.ee/?id=383992


Eurotsooni aastainflatsioon tõusis jaanuaris 2,4 protsendile. Euroopa Keskpanga eesmärgiks on hoida see alla kahe protsendi. Mõjusamaks vahendiks inflatsiooni ohjamiseks on baasintressi tõstmine (hetkel 1%).

EKP tunneb muret 2 protsendist kõrgema inflatsiooninäitaja pärast, meile ei valmista muret 5,3 protsendine inflatsioon.

THI pilotaaž kinnitab, et Eesti poliitiline eliit on langetanud valesid otsuseid. Maksudega ja sotsiaalsete tagatistega nihverdamised avalduvad kõrges inflatsioonis, suhteliselt kesises (majanduskasv kahekohalise majanduslanguse kontekstis mõne protsendiline kasv on olematu) ja jätkusuutmatus majanduskasvus.

Hinnad Eestis kerkivad teistest kiiremini. Maailma majandust süüdistada pole põhjust, tegemist on sepitsetud tulemiga.

Makromajanduslikke mõõdikuid on palju enam, kui need, millega poliitiline eliit vigu õigustab.
Üksikutele näitajatele pühendumisel teeme valesid järeldusi, sellest tulenevalt langetame ebaõigeid otsuseid.

Nii nagu sisemajanduse kogutoodang ei anna ülevaadet kodanike jõukusest, ei anna ka riigieelarve ja omavalitsuste maksutulu ja sisemajanduse kogutoodangu jagatis ülevaadet maksukoormusest.

Ettevõtluse jätkusuutlikkuse eelduseks on kasumilikkus. Kasumlikkuse nõue ei tulene ahnusest, vaid võimekuse (seadmed, laenuraha administreerimine, laovaru jne) hoidmisest ja kasvatamisest.

Suur osa ettevõtetest majandas kahjumiga, ühiskond aga lisas uusi kohustusi (töötuskindlustus, haigusrahade maksmine jmt). Sellistes tingimustes on hüppeline hinnatõus paratamatu.

Kõrge inflatsioon kajastub siseturul. Väliskaubanduses ületas imporditavate kaupade hindade kasv eksporditavate oma 57%, mis vihjab eksporditavate kaupade marginaalide langustrendile. Ekspordi kasumlikkuse kasvule pole põhjust ootusi rajada.

Oleme vaesed. Eestlaste sissetulekud ja tagatised peavad tõusma. Inflatsiooni taandumisel puuduvad põhjendused.

Inflatsioon annaks järele, majanduskasv aga võtaks soovitud trendi siis, kui teeksime põhimõttelisi muudatusi ressursside ümber jagamises ühiskonnas.