Raha, üksnes raha

Raha, üksnes raha. Muu (hoolivus, ausus, ohverdus jmt) Eestis ei maksa. 

Raha nimel on lubatud kõik. 

Kurb! 

Unistan ajast, mil ühiskonna hellikud (Ansip, Ilves, Ligi jt) taipavad, et enesele tehtavaid kulutusi tuleb vähendada. Jõuavad arusaamisele selles, et nende ees, kes neile mõnusa ära elamise tagavad, tuleb kummardus teha.

DF: Ligi: kui saaks kokkuleppele OÜ-tamise, käibemaksu ausama deklareerimise ja ametiautode asjus, võiks vastu pakkuda sotsiaalmaksu langetamist.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/ligi-kui-saaks-kokkuleppele-ou-tamise-kaibemaksu-ausama-deklareerimise-ja-ametiautode-asjus-voiks-vastu-pakkuda-sotsiaalmaksu-langetamist.d?id=67502188

Eesti valimissüsteem ei ole kuigi eetiline–moraalne

Eesti valimissüsteem ei ole kuigi eetiline–moraalne. Volikogus või riigikogus hääletatakse sageli ainuisikuliselt, kuid esinduskokku ei pääseta tihtilugu mitte isikumandaadiga, vaid tänu nimekirjale.

Eesti praegune valimissüsteem avab kriuksumata uksed esindusorganitesse ka sulleritele. Seepärast on valitute isikliku kukru täitmise lembus pigem tava kui erand. Tundub, et rahvas on sellega leppinud. Korruptsioon ja mõjuvõimuga kauplemine ei pane silmagi pilkuma.

Esindusorganitesse kandideeritakse enamasti valimisnimekirjades, kuid otsuste langetamine käib sageli ainuisikuliselt. Lähenemine võib juriidiliselt isegi jokk olla, kuid eetilisest ja moraalsest aspektist vaadates on tegemist katastroofiga. Ainuisikuliselt võiksid volikogudes (ja ka riigikogus) otsustusnuppudele vajutada vaid need, keda isikumandaadiga õnnistatud on. Ülejäänutel tuleks valimisnimekirjas kandideerinute enamuse tahtega arvestada. Isegi see poleks päris õige, sest häältekogus sõltub järjestusest.

Valija pole tuvastatav, tema tahte järgimisele viitamine on demagoogia, mille taha annab isiklikku kasuahnust peita. Eesti valimissüsteemi lombakus ja ühiskonnas vohav poliitiline kultuuritus on tekitanud olukorra, kus omavalitsustes aetaksegi omi isiklikke asju, salatsetakse ja hämatakse. Valimiseelsel perioodil jagatakse katteta lubadusi. Valimistejärgsel perioodil panustatakse vallaelanike raha, ametite, positsioonide jagamisele ja suurema tüki krahmamisele.

Et mitte üldsõnaliseks jääda, toon näite koduvallast. Kohila valla SDE valimisnimekirjas kandideeris viimastel valimistel paarkümmend inimest. Oli parteituid ja parteilasi. Valituks osutusid õiged ja hästi positsioneeritud (paigutus nimekirjas, valimisleht) kandidaadid, kes paraku ei kogunud isegi kahe peale kokku isikumandaadi jagu hääli. Volikogusse pääseti valimisnimekirjas kandideerinute kogutud häältega.

Suurima häälesaagi kogus IRL valimisnimekiri. Koalitsiooni moodustamise tarvidus puudus, kuid see moodustati. Arvatavasti seetõttu, et siis annab valitsemisel otsuste laiapõhjalisusele viidata ja vastutust hajutada. Koalitsiooni sai kaks SDE ja üks Keskerakonna valimisnimekirjas kandideerinut. Valimistel vastanduti. Partnerid lubasid mitte leppida IRL diktaatliku asjaajamisega. Koalitsioonileping allkirjastati selliselt, et need, kelle kogutud häältega volikogusse pääseti, ei teadnudki seda.
Näide tagajärgedest — külarahvamaja keskharidusega töötajast tegid valimised vallalehe toimetaja.

Eesti valimissüsteem ja esindamise reeglistik vajaks hädasti muutmist. Muutus lähenemises lisaks ühiskonnakorraldusse demokraatiat. Kõiki kandideerijaid (olenemata sellest, mis numbri all kandideeritakse ja kas kandideeritakse üksinda või grupiviisiliselt) tuleb hakata võrdselt kohtlema. Kord tuleks majja lüüa ka esindamise põhimõtetes. Kui me seda ei tee, siis varem või hiljem lämbume korruptsiooni raskuse all. Esindama tuleks hakata teisi, mitte ennast ega valikulisi kamraade.

Kõike makse kokku ei kogu

EPL: Villu Zirnask: Andku ettevõtjad andeks, aga nende ja rahandusministri vahel käibemaksuseaduse täiendamise pärast puhkenud tüli tõi mulle meelde ütluse „eks see koer kiunub, kes pihta sai”. Miks? Sest on avalik saladus, et paljud ettevõtjad käsitlevad osa oma isiklikke väljaminekuid ärikulutustena ja teevad neid maksuvabalt.

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/villu-zirnask-ettevotjate-vaikesed-piinlikud-saladused.d?id=67477096

Hea Villu, 

See, et ettevõtetes kajastatakse (mõningaid) isiklikke kulutusi ärikuluna, pole saladus. Nii nagu pole saladus see, et ühisraha juures askeldajad kajastavad oma kulutusi riigikuludena. Ettevõtjate puhul on tegemist maailmas kehtiva tavaga, riigimeeste juures haruldusega. 

Ei tasu teha probleemi sellest, milles seda pole. Maksude iga hinna kogumise asemel tuleks kord majja lüüa ühisvahendite kasutamises. Tühiste käivete deklareerimine ei tasu ennast (kulude/tulude suhtena) ära. Kui tasuks, siis praktiseeriksid seda ka teised. 

Parem varblane pihus, kui tuvi taevas. Kõike makse kokku ei kogu. Kas ongi vaja? Ettevõtjad võtavad suuri riske. Ühel päeval on kust võtta, teisel päeval ollakse püksata. Maksude maksmise kõrval tuleb täita teisigi (ühiskondlikke) kohustusi. Sotsiaalse vastutuse koorem pole väike. Eriti veel Eestis.

Kuna uuringutulemustes ei kajastu erisused, siis järeldus (Eestis praktiseerivad ettevõtjad sissetulekute varjamist ning isiklike kulutuste näitamist ärikulutustena palju rohkem kui näiteks Soomes) on mitte midagi ütlev.

Oleme kuludesse kandmisega kitsid, dikteerime ettevõtetele liialt ette, mida võib kuludesse kanda, mida mitte. Võtame näiteks tööle tuleku ja koju mineku kulutused, mida Eestis ei saa kuludesse kanda (maksustatakse). Paljudes riikides saab. Või näiteks töötajatele spordisaali rentimise kulutused – Eestis ei saa (maksusid maksmata) kuludesse kanda, mujal saab. Näiteid on teisigi. Eesti näitajad peavadki halvemad olema, kuna absurdsed piirangud soodustavad üleastumisi.

Kuhu paigutub piir isikliku ja ärikulutuse vahel? Eestis on piir ühes, Soomes teises kohas. Tulemused pole võrreldavad, neist ei tasu tõsiselt võetavaid järeldusi teha.

Minu arvates läheneme maksude maksmisele valest küljest. Maksudest hoidumine on tagajärg, mitte põhjus. Ebaperemehelik (ebademokraatlik) maksurahaga ümberkäimine innustab maksudest kõrvale hiilima. Makse makstakse meelsamini, kui valitseb selgus nende otstarbekas kasutamises. Erakondade toiduahelate ülalpidamine, katuserahade eraldamine, jõukamate ühiskondade abistamine ja muu sarnane on (paljude arvates) kaugel otstarbekusest. Kui tahame, et makse makstaks meelsamini, siis tuleb panustada põhjustele (teguritele, mis ei innusta maksusid maksma), mitte tagajärgedele (kehtestada aina uusi piiranguid ja kohustusi). Maksuraha heaperemehelik kasutamine innustab makse maksma. 

Makse ei saa koguda neilt, kellel seda pole

Endine majandusminister ja praegune Tavidi kullasuuna juht Meelis Atonen leiab, et Eestil oleks viimane aeg taas maksusüsteemiga midagi uuenduslikku ette võtta. Eesti innovaatilise maksusüsteemi tuumaks võiks tema arvates olla tulumaksu täielik kaotamine.

http://www.aripaev.ee/Default.aspx?PublicationId=057b374b-cc33-4bad-99b1-7c4e09fd4e85

Meelis Atoneni tulumaksu kaotamise seisukohaga ei saa nõustuda. Mitte Eestis. Meie maksusüsteem kogub liiga palju makse eluliselt vajalikelt asjadelt (toit, eluase jmt), mida tuleb maksta ka sissetuleku kaotuse korral. Arenenud riikides käivad asjad teisiti: sotsiaalkindlustussüsteem tasakaalustab maksusüsteemi puudused, ei lase inimestel täielikku vaesusse langeda.

Uuringute andmetel elab Eestis vaesuses üle veerandi lastest. Nälgivate laste kõhu arvel maksu kogumine on võigas. Maailmas pole vist teist sellist riiki, kus kogutakse leivalt, saialt, piimalt ja muudelt eluks vajalikelt esmatarbekaupadelt kahekümneprotsendilist netomaksu – käibemaksu. Euroopa Liidu keskmine käibemaks toiduainetele jääb alla kümne protsendi.

Oleme maksustamisega läinud liiale, mis on viinud paljud meie hulgast täielikku vaesusse. Kõigil peab olema võimalus rahuldada eluks vajalikke esmavajadusi, nagu toit ja peavari; makse kogutakse ülejäänult. Seda kogutakse sealt, kus seda on. Sellest aspektist on tulumaks ainuõige maks. 

Makse ei saa koguda neilt, kellel seda pole.

 

Riik petab, kodanikud vastavad samaga

Enamuses OECD riikides maksutulu kasvab, Eestis mitte. http://www.aripaev.ee/Default.aspx?PublicationId=3e3b8be8-af20-41e4-870e-5c2dabeb09a9

Kui maksusid peidetakse teistele tuluridadele (töötuskindlustus, riigilõivud, riigiettevõtete dividendid jne), siis ei saagi maksutulu SKPsse kasvada. 

Adekvaatse deklareerimise korral oleks maksutulu kasv Eestis suur. 

Riik petab, kodanikud vastavad samaga. 

Eestis poleks vajadust maksumäärasid (sh varjatuid) tõsta ega kehtestada uusi makse. 

Piisab aususest.

Järgmisel päeval märkasin, et ülal toodud link (maksutulu kasvust OECD riikides, ÄP) oli kustutatud. Tegemist võis olla valeinfoga. Minu poolt kirjutatu kehtib ka siis, kui Eestis maksutulu SKPsse kasvas. 

Käekäiku näitab kõige paremini inimeste kodumaal püsimine

Hea ja halb (õige ja vale) on subjektiivsed mõisted. Mis ühele paistab heana (õigena), võib teisele halvana (valena) paista. Üksteisest mööda rääkimise välistamiseks, tuleks paika saada eesmärgilised eelistused ja tulemuslikkuse mõõdikud.

Minu silmis paistab Eesti suures pildis armetuna. Ärgem hämagem sisemajanduse kogutoodanguga ja taandagem selle kasvuprotsent jõukuse kasvule. See küll lohutab, kuid ei innusta rõhuasetusi muutma. Madalalt tasemelt kasvamine pole kunst. See tuleb ponnistusi tegemata. Toetustest ja abidest tuleva majanduskasvuga pole põhjust uhkustada.

Käekäiku näitab kõige paremini inimeste kodumaal püsimine (või lahkumine) ja nende ostujõud kodumaal. Esimese kohta adekvaatne info puudub. Pakutakse erinevaid numbreid, kuid igaüks teab kedagi, kes on kodumaa tolmu jalgelt pühkinud või on lahkumas.

Ostujõu kohta on adekvaatset infot piisavalt. 

ÜRO tööorganisatsioon ILO koostatud 72 riigi elanike ostujõu tabeli järgi on eestlaste rahakott õhuke. Isegi Bosnia ja Hertsegoviina, Makedoonia ja Türgi elanikud on meist paremal järjel. Venemaaga istume samal vaesusepulgal (Venemaa meist järgmine). Lätlastest ja leedulastest jääme samuti eratarbimise ostupariteedi poolest (hinnatasemetest olulisem kriteerium) alla. Eestlastel moodustab see 59 protsenti, lätlastel 61 protsenti, leedulastel 74 protsenti ELi keskmisest (Eurostat 2012). 

Enda peale teki sikutamise asemel tuleks mõelda riiklikult

Eestis elab suurlinna tänava jagu inimesi, meie hoiame üleval 12 ministeeriumit, 26 ametit, loendamatut arvu ametkondi, üle kahesaja maksudest elatuvat omavalitsuskollektiivi, rohkesti maksurahast rahastatavaid sihtasutusi ja mittetulundusühinguid. 

Pole mingi ime, et maksukoormus kasvab, elujärg ei parane. 

Distantseerusime Venemaast, et paremini elada, elame aga vaata, et kehvemini.

Eristusime laulva revolutsiooniga. Nüüd võiksime eristuda rahumeelse ja tarmuka ühiskonnakorralduse reformiga. 3-4 ministeeriumist, kordades vähemast ametist ja ametkonnast ning 10-15 omavalitsusest peaks olema küll ja küll. Enda peale teki sikutamise asemel tuleks mõelda riiklikult.

EPL: Raivo Vare: Eesti riik on muutunud meie suuruse jaoks liiga keeruliseks. Väikeriigiks olemine pole puue, nagu pea ainsa lähenemisnurgana meie senises poliitilises diskursuses on esitatud, vaid hoopis võimalus. Maailmas on ligi 90 mikro- ja väikeriiki. 

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/raivo-vare-eesti-riik-on-muutunud-meie-suuruse-jaoks-liiga-keeruliseks.d?id=67432630

Valed diagnoosid salatakse maha, ravimite sisse söötmine jätkub

Eesti tervishoiusüsteemi saamatust ja hoolimatust põhjendatakse rahapuudusega. Patsiendid lepivad, arvavad et enamat ei saagi nõuda. Teenuse osutajate ringkaitse lämmatab rahulolematuse leviku juba eos. Valed diagnoosid salatakse maha, suurte ravimite koguste sisse söötmine jätkub. On ka julgeid, kes tegelikkust päevavalgele toovad.

EE: Kuku raadio toimetaja Karin Aule rinnakul torkavad silma rängad õmblused. Põletusarmidega sarnanevad valged jutid on valus mälestus 2012. aasta 1. aprillist, mil Karin tõi Ida-Tallinna Keskhaiglas ilmale oma teise lapse.

Seda, mis juhtus Kariniga järgneval viiel päeval pärast sünnitust, on uurinud nii sotsiaalministeerium kui arutanud naistearstide selts. Karini juhtum muutis küll arstide tööd, kuid ta ise on südamest solvunud. Miks?

Karin ei ole mitte ainult murelik, vaid pettunud. Tuim. Haige. Keegi ei usu tema valu. Ei näita huvi. Kellele kurta? Kui Karin selgitab veel kord arstile, et tema valu ei kadunud sünnitusega, rahustab günekoloog: “Teil on süda ja kopsud täiesti terved. Uskuge mind, teil on paanikahoog, kodus läheb paremaks!”

Kodus käib Karin kummargil, trepist käpakil. Beebit tõsta ei jõua, rinnakuvalud tugevnevad. Terve ülakeha põleb. Süüa ei saa. Mida teha? Kuhu minna? Hakkab ta hulluks minema? Karin paneb imiku rinna otsa, tal on õhupuudus. Ta ei saa lapsega hakkama.

Karini isa suri 35aastaselt äkksurma. Karini raseduskaardil on kirjas, et Karini risk on südame- ja veresoonkonnahaigus.

5. aprillil tõuseb Karinil kodus kõrge palavik. Erki ei nõustu naise kannatusi pealt vaatama ja viib Karini tagasi Ida-Tallinna Keskhaiglasse. Karinil tuvastatakse emakapõletik, ta pannakse günekoloogiaosakonda tilguti alla. Õhtul ei saa Karin enam vabalt hingata. Tal tekib nõrkus, lisaks valutab ikka veel rindkere ja selg. Kas te olete astmaatik, küsib arst Karinilt. Ei ole. Kutsutakse sisearst ning lõpuks otsustavad arstid teha kompuutertomograafuuringu.

Selgub Karini seisundi põhjus: südameaort on täies pikkuses rebenenud ja laienenud ehk Karinil on aordi kihistunud aneurüsm. Haigus, mis võib olla eluohtlik nii naisele kui lootele.

http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/eestiuudised/tuntud-saatejuhi-invaliidistumise-lugu-arstid-alahindasid-tema-sudamehada.d?id=67423294

Rail Baltic projekt pole tõsiseltvõetav

Rail Baltic projekt pole tõsiseltvõetav. 

See ei käivitu. 

Ei käivitu juba sellepärast, et tulevaste rahavoogude numbreid ei lasta laest võtta. Projekt peab ära tasuma. 

Rail Baltic ei käivituks aga isegi siis, kui bürokraadid õnnestuks ära lollitada (bluffida tasuvust). Raudteele ei leiduks kohta, kuna inimesed seisavad elukeskkonna peapeale pööramisele vastu. Taevasse seda ei ehita. Rail Baltic on žest, mille summa löövad laiaks teised - need, kes meid rahaliitu meelitasid.

DF: "Raudtee trassivalikute osas oleme seisukohal, et tallinlaste elukeskkond ei tohiks kannatada saada ja mitte kellegi kodu ei tohi seeläbi hävida," ütles abilinnapea. 

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/taavi-aas-tallinna-elanike-kodude-havitamine-rail-balticu-trassi-ehitamiseks-ei-ole-vastuvoetav.d?id=67413566

Orienteeritus isiklikule kasule teeb inimestest monstrumid

Eesti valimissüsteem ja poliitiline kultuuritus sillutab esindusorganitesse teed sulleritele. Juriidiliselt võib see jokk olla, kuid eetilises-moraalses aspektist vaadates on tegemist katastroofiga. Ainuisikuliselt peaksid volikogudes otsustada/esindada saama vaid isikumandaadi jagu hääli kogunud, ülejäänutel tuleks arvestada (nimekirjas kandideerinute) enamuse tahtega. Sellest ju ka nimekirjades kandideerinutele (selgus platvormis, vastutus, demokraatlik lähenemine) hõlpsamad valituks osutumise tingimused (üksikkandidaatide ees).

Kohila valla SDE valimisnimekirjas kandideerinud kaks volikoguliiget ei kogunud isegi kahepeale kokku isikumandaadi jagu hääli. Volikogus istutakse valimisnimekirja häältega, otsuseid langetatakse aga iseseisvalt. Kaaslased said IRLiga koalitsiooni loomisest (NB! IRL oleks saanud valitseda ka koalitsioonita) teada tagantjärgi. Vastandusime IRLi diktaatlikule poliitikale, nüüd toetame seda. Kahepalgelisus! 

Mis järelduse teeme?

Volikogudes aetakse omi asju, salatsetakse ja hämatakse. Valimiseelsel perioodil jagatakse katteta lubadusi, valimistejärgsel perioodil panustatakse vallaelanike raha (ametite, positsioonide) jagamisele ja enesele suurema tüki kahmamisele. 

Kohilas SDE valimisnimekirjas esinumbrina kandideerinu (ja 36 häält kogunu) unistus sai teoks – keskharidusega rahvamaja teenindajast sai vallalehe toimetaja.

Minus süveneb veendumust, et parteilasi tuleb karta – nad võivad magusat juttu ajada ja naeratada, kuid võivad ka keset pealage lajatada. Isiklikule kasule orienteeritus teeb neist monstrumid.

Kui näitajad pole võrreldavad, siis pole arutelul mõtet

Kui näitajad pole võrreldavad, siis pole arutelul mõtet. Võrreldamatute arvude võrdlemised tekitavad probleeme, viivad ebaõigete järeldusteni ja valede otsusteni.

Ühiskondade maksukoormuste võrdlemist tuleks alustada tõdemusest, et maksukoormus ei võrdu (üksnes) riigi- ja KOV maksulaekumiste ja kogutoodangu jagatisega. Maksulaekumised ei kajasta kõiki makse - osad paigutuvad muude kirjete alla (kulupõhisest kõrgemad riigilõivud, monopoolsete riigiettevõtete dividenditulu, töötuskindlustusmakse jmt), arvestamata jäävad summad, mida inimesed maksavad kehvapoolse eelarvelise asutuse teenuse pärast otse osutajatele (kindlustatud tasuvad tervishoiuteenuse eest, kulutused laste hariduse omandamiseks jne).

Kui nõustute eelpoolsega, siis tunnistagem, et Eesti kuulub küll statistilise maksukoormuse näitaja poolest keskmiste hulka, kuid reaalne maksukoormus on eestlastel kõrge. Tulem avaldub nadis ostujõus ja selles, et paljud (uuringute järgi üle kolmandiku) tahavad mujale elama minna.

Riigiisad uhkustavad konkurentsivõimeliste maksumääradega ja tagasihoidliku riigisektori laenukoormusega, erasektori probleemid ei paista neile korda minevat. Ühiskonnaliikmete maksukoormus jätkab (riigilõivud, aktsiisid, miinimumipalga kergitamise järel kõrgemad tööjõumaksud, sõiduautode käibemaksutagastusega nihverdamine jmt) uute kõrguste vallutamist.

Maksudest kirjutan siin: http://www.linnaleht.ee/?page=99&id=2473

Noolivad maksumaksja raha

Pealtnägija pajatus riigikogulaste (maksumaksja raha MTÜde varjus erakonna või isiklikku kaukasse) kantimisest polnud uudis. Rahva röövimine on kestnud aastaid. Maksude tõstmine võimaldab peremehe (antud kontekstis rahva) märkamata varastada. Ka kuluhüvitised on kantimine. Selle puhul teame vähemalt summasid.

Kohaliku võimuladviku suhtumisega riik pole jätkusuutlik. Eestlaste kesised sissetulekud ja sotsiaalsed tagatised ei tulene majandussurutisest ega NSVL pärandist, vaid meie enda parasiitidest, kes teiste arvel liugu lasevad. Neid on väga palju – nad istuvad Kadriorus, Toompeal, ministeeriumides, erakondade kontorites, omavalitsustes ja paljudes teistes institutsioonides.

Ärileht: Riigikogu liikmed noolivad varjatult maksumaksja raha.

http://arileht.delfi.ee/news/uudised/riigikogu-liikmed-noolivad-varjatult-maksumaksja-raha.d?id=67214046

Pole ime, et sünnib vähe lapsi

Juhtusin vaatama ühte Maire Aunaste saated „Mehed räägivad armastusest“, kus kunagine telediktor Kalev Vapper kinnitas, et elatakse iseendale. Elukaaslaste vahetamises ei näinud ta probleemi. Laste tunded ei läinud talle korda.

Selline enese heaolu ja mugavuste tagaajamine on võigas. Ühiskond, kus domineerib selline lähenemine ("elatakse iseendale") on haige.

Maailma rahvaste ajalood kinnitavad, et mida kõrgemad on materiaalsed elustandardid ja suurem sellel põhinev ahnus, seda vähem väärtustatakse järeltulevaid põlvkondi, hoolitakse teineteisest.

Imetlen Albert Schweitzer`i ellusuhtumist. Tema eetilisus põhineb ühelainsal moraaliprintsiibil - elu säilitamisel tema kõige kõrgemal tasemel ja elu edasiviimisel. Meil keerleb see mateeria ja isikliku heaolu ümber. Isegi rahvasaadikud on isikliku heaolu kütkes, mis paneb valesid otsuseid langetama.

Pole mingi ime, et meie elukeskkonnas sünnib vähe lapsi, täisealised eelistavad lapsenaerule aga isiklikku heaolu ja materiaalseid hüvesid.

Tendentsid viitavad, et ühiskonnas langetatakse valesid otsuseid

Põdravasikas jookseb igapäev väledamalt, ema jookseb ikka kiiremini. Majanduskasvude võrdlemine kuulub samasse kategooriasse – võrdlusbaasidest tulenevalt (kaalukategooriad on erinevad) pole nende protsendilised näitajad võrreldavad.

Kuid isegi sellisele võrdlusele tuginedes pole meil millegagi kiidelda. Lätlased (III kv 4,2%) ja leedulased on kõrgemas liigas – majandused arenevad kiiremini, ostuvõime suurem. Meil on raskusi jõukamate riikide protsendinäitaja hoidmisega. 

Eesti majanduskasv oli kolmandas kvartalis olematu (0,4% aastases võrdluses). 2013. aastal (kuude lõikes) oleme (kasvuga) langustrendis. Eestlaste reaaltulud ei kosunud isegi majanduskasvu tingimustes. 

Tendentsid viitavad, et ühiskonnas langetatakse valesid otsuseid. 2014. aasta riigieelarveprojekt näitab, et eestlaste käekäik lähiaastail ei parane. Jätkub endine (ühisrahaga) laristamine, jõukuse kasvatamiseks vajalikud reformid (riigiaparaadi ja omavalitsuste reformimine, elanike reaalmaksukoormuse langetamine) toppavad edasi. Kodumaalt lahkujate arv ei võta tuure maha, vaid kasvab. 

Demokraatia ei vaja korrumpeerunud omavalitsusi

PM: Mikk Salu: Üks argument, mida haldusreformi kohta kogu aeg esitatakse, kõlab nii, et ülalt alla ja jõuga ei tohi, sest see pole demokraatlik. Kahtlemata on ses väites tõetera, aga vaatame asja ka teise nurga alt: kui demokraatlikud Eesti omavalitsused üldse on?

http://arvamus.postimees.ee/2594814/mikk-salu-valla-de-mokraatia

Kui tahame, et eestlaste reaalpalgad (ostujõud) hakkaksid kasvama, siis tuleb teha ümberkorraldusi ühiskonnakorralduses – vähendada ühiskonnaliikmete maksukoormust, tõmmata koomale maksudest elatuvat aparaati ja haldusstruktuuri. 

Haldusterritoriaalne (nii nagu kogu riigiaparaadi) reform pole valik, vaid paratamatus.

Mis teenustest me omavalitsuste koomale tõmbamisega ilma jääme? Need ostetakse ju sisse. Vallavõimu tiibade kärpimisega ei lähe raha kaotsi, vaid avarduvad võimalused (teehooldus, transpordikorraldus, haridus, sotshoole, järelvalve jmt teenuse ostmine). 

Demokraatia ei vaja korrumpeerunud diktaatlikke omavalitsusi. Allkirja andmine aga ei tohiks nii kallis olla.

Müügilangus peaks andma peagi tundma

2013. aasta septembris võrreldes eelmise aasta septembriga vähenes kaupade eksport jooksevhindades 8% ja import 2%, teatab Statistikaamet. Eelmise aasta sama kuuga võrreldes vähenes nii eksport kui ka import neljandat kuud järjest. Tänavu üheksa kuuga kahanes eksport eelmise aasta sama ajaga võrreldes 1%.

http://www.stat.ee/65119

Juhin tähelepanu sellele, et protsendid on antud jooksevhindades. Püsihindades (ühikuline) on langus veelgi suurem.

Müük ja rahalaekumine toimuvad erinevas ajas. Need on omavahel nihkes. 90 päevane maksetähtaeg (ekspordi puhul) pole haruldus. Olen seda ka ise praktiseerinud. Kui kaup on teel kuu või enam (Jaapan, USA), siis maksetähtajad ongi pikemad. Seda muidugi juhul kui müüd oma toodangut, mitte allhanget.

Varem või hiljem avaldub müügilangus ka riigi rahakotis (sisetarbimise kasv ei suuda seda kompenseerida), mis tähendab seda, et maksudega nihverdamine jätkub. Selline lähenemine teeb küll olukorra hullemaks (kerkivad omahinnad, müük püsihindades väheneb), kuid selle peale ei tulda.

Esialgsetel andmetel kasvas Eesti sisemajanduse koguprodukt (SKP) 2013. aasta kolmandas kvartalis eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes 0,4 protsenti (Statistikaamet).

Korruptsiooni vastu saab vaid eeskujuga

Korruptsiooni murraks vaid võimuerakondade eeskuju. Kadedus (ise teen, teistel ei luba) teeb olukorra hullemaks. 

Korruptsioonilembuse piiramine Toompeal ja Stenbocki majas (nõukogudes istumised, töökohad poliitbroileritele, kuluhüvitissüsteem, enda grupeeringute rahastamised, eralõbude eest töötasu võtmine jmt) tooks kaasa selle taandumise ka Tallinnas ja maakohtades. 

Vastupidine protsess - korruptsiooniga võitlemine Tallinnas ja maakohtades, Toompea ja Stenbocki majas toimuva suhtes aga silma kinni pigistamine - tulemust ei anna. 

Vikipeedia: Korruptsioon (ladina corruptio, 'rikutus, moraalne laostumus') on ametiseisundi kuritarvitamine omakasu eesmärgil.

Meie kesist panust hõõrutakse nina alla

Meie kesist panust hõõrutakse nina alla, kuid tegemist pole tõega. Kõik teavad, et sama panuse eest makstakse mujal kordades kõrgemat palka.

Vasturääkivused algavad terminitest. Efektiivsuse mõiste vajab lahti rääkimist ja selle mõõdikud paika panemist. Siis mõistame, millest räägime. 

Tähtsad inimesed (rahandusminister, majandusanalüütikud) räägivad pooltõde, kui väidavad, et eestlaste panus (efektiivsus) on madal. Kesise palga juures jäämegi pükstest välja hüppama, kuid efektiivsus (rahalises mõõtes) eriti ei tõuse. Poole kogutoodangust moodustab palk (sh maksud). See tähendab seda, et palkade kahekordistamine kasvataks efektiivsust (kogutoodangut rahalises vääringus) veerandi võrra. Seda ei saa teha, kuna puudub rahaline kate. Nokk kinni ja saba lahti ning vastupidi. 

Palkade maksmiseks teenitavat rahakogust annab kasvatada. Seda saab teha hindade kergitamisega (lihtsaim lahendus), aga ka ressursside heaperemehelikuma kasutamisega. Eelistame esimest. Riiklik fiskaalpoliitika ei soosi (reaal)palga kasvu.

Rahamassi kasvatamiseks on ka kolmas võimalus (inimeste asendamine seadmetega), kuid meie tingimustes (kesised sotsiaalsed tagatised) ei tasuks sellest isegi rääkida. See tooks kaasa veelgi suurema kaose. Kasvaks töötus, kordistuks toimetulekuraskustes leibkondade arv.

40 000 eurost väiksem summa on tühine

Päevaleht kirjutab, et ükski parlamendierakond ei soovi keelatud annetuste piiri alandada. Järelikult peetakse 40 000 eurost väiksemaid summasid tühisteks või ei soovita rahapesule lõppu teha. 

Kananahk tuleb ihule kui mõelda sellest, et elame riigis, kus seadusandja tegeleb ühisressursside kantimisega ja šantažeerimisega (ilusate silmade eest raha ei anta). 

Erakondade rahastamine on võigas – lisaks ühiskassa ressursile sunnitakse (vabatahtlikult loobumine pole veenev) raha kilekottidesse pakkima ja kohale toimetama. Huvitav, palju maksaks käibemaksu seaduseelnõu tagasi lükkamine.

Kas ei ole kummaline, et erakondi tuleb rahastada, teised vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Sellise lähenemisega jäämegi majandusühenduse kerjusrahvaks (oma vahenditega ei tule toime).

Kodanikuühendused toimivad liikmemaksudest ja tulust, mida teenitakse. Erakondadele peaksid kehtima samasugused reeglid. Pole normaalne, kui raha eraldajad (erakondade esindajad) on selle kasutajad. Tegemist on pesuehtsa korruptsiooni ja vargusega.

Ebasõbralik töökeskkond tuleneb kodanikuvaenulikust ühiskonnakorraldusest

EPL: Triin Üksvärav: Kiusamine viib töötajad Eestist ära. Teame, et järjest rohkem inimesi läheb tööle välismaale. Eelkõige on põhjuseks tööpuudus maapiirkondades ja raskused väikese palgaga toimetulekul. Kuid on veel üks suur põhjus, millest nii palju ei räägita – see on üldine töökeskkond ja töötajatesse suhtumine.

http://www.epl.ee/news/arvamus/triin-uksvarav-kiusamine-viib-tootajad-eestist-ara.d?id=66958634

Mina sellisesse üldistusse ei usu („kiusamine viib töötajad Eestist ära“). Probleemide adekvaatseks hindamiseks tuleks vaadata tervikpilti. 

Väärtushinnangud algavad võimul olijatest. Kodanikke (seadusandja ja valitsuse poolt) koheldakse meil kui pätte ja vargaid. Vaadake kasvõi seadusemuudatusi, millega (tava)kodanike käsi üha enam selja taha väänatakse. Ise elatakse (võimul olijad) teiste reeglite järgi. Autoga ringi vuhamiseks ei peeta päevikuid, selle soetamisel pole vaja käibemaksu tagasi nuruda. Enda palkasid tõstetakse jõuliselt, haiguslehele jäädes ei tule näljapajukil (nädal aega) olla. Pättuse avastamise korral on isegi puutumatus garanteeritud. Loetelu võiks jätkata, kuid ka mainitud erisused näitavad ebaõiglast ja võigast ühiskonnakorraldust.

Sotsiaalsest turvalisusest ei tasu rääkidagi. See tekitab lisapingeid, suuremat ebakindlust ja närvilisust. 

Töökohal valitseva närvilisusega võib leppida (töökohta saab vahetada), kodanikevaenuliku ühiskonnakorraldusega aga mitte. Ebasõbralik töökeskkond tuleneb kodanikuvaenulikust ühiskonnakorraldusest, mitte inimeste eripärast.

IT sektorisse panustamisega saeme oksa, millel istume

IT sektorisse panustamisega saeme oksa, millel istume. Poliitilisel tasandil muud aga ei kuule, kui tuleb panustada kõrgema lisaväärtusega (termin vajab selgitust) töökohtadesse.

Madalapalgalised firmad annavad tööd paljudele ettevõtetele (transpordiettevõtetele, tarnijatele, reklaamifirmadele, müüjatele jne), kõrgepalgalised (IT firmad) nokitsevad omaette. Väide justkui see-eest makstakse kõrgemaid (tööjõu)makse ei vasta tõele, kuna madalapalgalised tasuvad partneritega (need, kellel tööd antakse) neid enam.

Palgad Eestis peavad tõusma, kuid IT valdkond pole abirõngas. Kui me valdkondi võrdselt ei kohtle, siis kasvab töötus, siseturule orienteeritud ettevõtted jäävad virelema.

Kõik on ühiskonnale vajalikud. Kuniks me sellega ei lepi jäämegi väikerahvaks, kes magustoiduks vaid teist eestlast eelistab.

Lubajatest pole puudus, panustajad ei leidu

Septembri tagasihoidlikuma maksulaekumise kasvu põhjustas eelkõige käibemaksu ja juriidilise isiku tulumaksu laekumise vähenemine võrreldes eelmise aasta sama perioodiga. Käibemaksuga maksustatava käibe kasv Eestis on aeglustunud pikemat aega, kuid augustis asendus kasv langusega. "Käibed vähenesid võrreldes eelmise aasta augustiga 1,5 protsenti ning see avaldus ka käibemaksu kogulaekumises, mis vähenes 9,5 protsenti," selgitas rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna juhataja asetäitja Sven Kirsipuu. (ÄP)

Käibemaks moodustab üle viiendiku riigitulust, maksutulust pea kolmandiku. 

Eestil läheb (maakeeli öeldes) sitasti. Olukorra tekitajad üritavad kombitsaid laiemale ajada - jagavad saiakesi, ajavad suust välja jama, mida pestud kõrvad vastu ei võta. Kui tuleb valida halvimate hulgast, siis valige (RE ja IRL aferistide asemel) Edgar. Võite selle üle naerda, kuid ega siis valimisnimekirjadesse pugenud poliitaferistid paremad pole.

Valimistel tuleks hääl anda neile, kellega läheksite luurele, keda isiklikult tunnete. Meediamulli järgi valikut tehes panete puusse - plakatitelt vaatavad vastu sulid, helesiniselt ekraanilt naeratavad need, kes valimiste järel kuluhüvitisega tünga teevad.

Paarkümmend aastat on juba rahvast lüpstud. Sama palju veel, ja Eestimaa jookseb poegadest ja tütardest tühjaks. 

Lubaduste jagajatest pole meil puudus, panustajaid aga ei leidu. Isiklike ambitsioonidele panustamine on põnevam.

Erakondade rahastamine on võigas

Erakondade rahastamine on võigas – lisaks ühiskassast virutamisele sunnitakse veel ka kilekottides raha kontoritesse vedama.

Maksu- ja Tolliamet peedistab ettevõtteid, kuid erakondade mahhinatsioonide juures pigistab silmad kinni.

Olgem ausad - mustalt rahalt (mis tuleb erakondade tagatubadesse) makse ei maksta. Seda ei saagi teha, kuna sellist kannet ei saa aruandluses kajastada (kulusse panna). 

Jube isegi mõelda, et elame riigis, kus seadusandja (raha vastuvõtjad on seaduskogu võtmeisikud) tegeleb šantažeerimisega (ilusate silmade eest raha ei anta) ja maksudest kõrvalehiilimise õhutamisega.

Raha jagamine õhutab riidu, innustab kasutama ebaausaid võtteid

Ärileht: Rahandusministeeriumi hinnangul suureneb fikseeritud kulude maht lähiaastatel üle 77%, mis tähendab, et igal aastal saab vajaduse korral ümber suunata ainult veidi rohkem kui viiendiku eelarvest. Heido Vitsuri kui ka Aivar Sõerdi arvates on kahjulik, kui liiga suur osa kulutustest on seadustega juba ette kindlaks määratud.

http://arileht.delfi.ee/news/uudised/eesti-eelarve-paindlikkus-kiilub-lahiaastatel-kinni.d?id=66832531

Igat lähenemist annab põhjendada. Põhjendada annab seda, et suur osa fikseeritud kulutusi on paha, kuid ka seda, et see on hea. 

Olen härradest (Vitsur, Sõerd) teistsugusel arvamusel. Riigieelarve fikseeritud kulutuste osa võiks veelgi suurem olla, kuna see ahendaks ühisvahendite kantimise võimalusi, teeks riigieelarve kodanikele mõistetavamaks ja läbipaistavamaks. 

Probleemid ühiskonnas ei alga vähesest rahast, vaid selle ebaefektiivsest ja (kodanike seisukohast lähtuvalt) ebaotstarbekast kasutamisest. Erakondade rahastamine (eraldame raha, peame üleval nende toiduahelaid jmt), paremal järjel olevate riikide „abistamine“, demokraatia mängimine ja „esindajate“ ülalpidamine, eripensionid, jpm ... on raha laiaks löömine.

Riigieelarve võiks koosneda 90 protsendi ulatuses fikseeritud kulutustest, mis vähendaks igal aastal ümber jagatavaid summasid, muudaks kavandatud arengud jätkusuutlikumaks. Mis aga veelgi olulisem - vähendaks kulutuste kasvatamise kiusatust ja vassimist. Raha jagamine õhutab riidu, innustab kasutama ebaausaid võtteid. Seda tuleb ennetada.

Meie lähenemiste juures jääb maksurahast väheks

Riigi masinapargi (ja transpordikulutuste) korrastamise asemel panustab EV valitsus kodanikele päitsete pähe tõmbamisele. Ega siis muidu ei nokitsetaks eelnõu kallal, mis teeks firmaautode isiklikeks sõitudeks kasutamise veelgi keerulisemaks.

Mina sellist lähenemist ei poolda. Enne tuleks koduõuel kord majja lüüa, alles seejärel mujale vehkima minna. 

Riigi ametimeeste autopargi ülalpidamiskulud pole väikesed. Alles saime teada millise luksusmaasturiga hakkab sõitma sullerist keskkonnaminister. Analoogne praalimine toimub kogu valitsussektoris.

Jõukas pole see, kellele laekub palju raha, vaid see, kes kulutab mõõdukalt. Olulisem tulepoolest on see, palju (arvete tasumise järel) jääb järgi.

Riigimehed võiksid (iga hinna eest) tulubaasi kasvatamise asemel panustada praalimise lõpetamisele. Kas ei ole kummaline: piirame ettevõtete masinapargi kasutamist, riigimeeste lõbusõidud maksame täie rauaga kinni? Innustagem ka ametimehi kasutama isiklikke autosid ja ühistransporti. Tugevama õigusega hüvede tagaajamine pole põhjendatud. See on võigas.

.

Elame pisiriigis, mille läbimiseks kulutame üksikuid tunde, kus elab suurlinna tänava jagu inimest, meie aga poputame muiduleivasööjaid, püstitame betoonist ja klaasist (nt vabadussammas) kalleid rajatisi. Raha vähesuse üle kurtmise asemel võiksime revideerida kulutusi. Vastasel korral maksurahast ei piisa.

Perearstid pole spetsialistid, vaid dispetšerid

EPL: Arstid kogutakse üksikpraksistest tagasi haiglate juurde.

Tervisekeskuste plaani järgi koonduksid perearstid edaspidi vähemalt neljakaupa tõmbekeskustesse.

http://www.epl.ee/news/eesti/arstid-kogutakse-uksikpraksistest-tagasi-haiglate-juurde.d?id=66809641

Mõjuka osa arstide personalist moodustavad perearstid, kellel puudub nõutav kompetents. Haiglas praktiseerimata (haigusjuhtude keskmes toimetamata) kunagi omandatud teadmised haihtuvad.

 Saatekirjade, haiguslehtede, tõendite ja kordusretseptide väljakirjutamine teadmistepagasit ei suurenda. Nohu, köha ja muude igapäevaste haiguste diagnoosimine ja ravi vajalikke kogemusi ei anna. 

Sellest tulekski meie tervishoiusüsteemi lombakuse algeid otsida. 

Perearstid pole (vaatamata diplomi omamisele) spetsialistid, vaid dispetšerid. Tulemus avaldub ebaadekvaatsetes diagnoosides, liigses (haiguste) tagajärgedele pühendumises (pühenduda tuleks põhjustele, neis aga ei orienteeruta).

Haldusreform pole valik, vaid paratamatus

Olukord palkadega on nagu enne revolutsiooni: töötajad enam ei taha (madalamaid palku) ja tööandjad ei saa (palku tõsta). Kuidas edasi, mida teha?

http://www.ohtuleht.ee/547256

Kulutame ligi poole sisemajanduse kogutoodangust (SKT) palkadeks. Enamat maksta pole võimalik, sest vahendeid peaks jätkuma ka tervishoiule, haridusele, riigikaitsele ja teistele valdkondadele. Tuleb investeerida, tasuda jooksvaid arveid (elekter, side, töövahendid, laenuintressid jne), teha erakorralisi kulutusi.

Reaalsissetulekute kasvuks peab majanduskasv jõulisem (ja kvaliteetsem) olema, hindade kasv aga tuure maha võtma. Hindade kergitamine (elektrituruga „vabale“ turule minek, varjatud maksustamine jmt) võimaldab küll kasvatada riigitulu, kuid töötab elanike reaaltulu kasvule vastu.

Laenude abil palkade tõstmine oleks suurim totrus, kuna see vähendaks (palkade kasvu) võimekust veelgi. 

Kui tahame tõesti, et eestlaste reaalpalgad (ostujõud) hakkaksid kasvama, siis tuleb teha ümberkorraldusi ühiskonnakorralduses – vähendada ühiskonnaliikmete maksukoormust, koomale tõmmata maksudest elatuvat riigiaparaati ja haldusstruktuuri. 

Haldusterritoriaalne reform, millest pikalt oleme vadranud, pole valik, vaid paratamatus. Keskmise ja väikese suurusega ettevõtted vajavad kobestatumat pinnast, suurettevõtete poputamisega saeme oksa, millel istume.

Eesti fiskaalpoliitika ei soosi eestlaste elujärje paranemist.

Samal teemal: 

http://eveges.blogspot.com/2013/07/teiste-armust-vaesena-elamine-ei-saa.html

http://www.linnaleht.ee/frontpage/tln_ek/2011-10-21-b.pdf 

Poliitaferism uuristab auke eestlaste südametesse

Uuringute (Turu-uuringud AS) andmetel mõtleb 32 protsenti eestimaalastest Eestist lahkumisele. 15-19-aastastest mõtleb sellest 53, 20-29-aastastest koguni 59 protsenti.

Kodumaalt põgenemist ei kaalu üksnes väiksema sissetulekuga inimene, seda teevad ka keskmise- ja kõrgemapalgalised.

Otsustusnuppude juures olijad nimetavad sellist suhtumist virisemisemiseks, soovitavad probleemid käsile võtta. Kuidas seda teha, kui nad on ennast otsustusnuppude külge seadustega tsementinud? Nad ei tule selle pealegi, et probleemid ei tulene riigipaja sisust, vaid neist enesest. Mossis näod ja kortsus kulmud tänavapildis ei tulene rahanutsakast, vaid õelusest ja vihast, mida võimurid siinsesse elukeskkonda külvavad.

Keegi pole väitnud, et Eestis pole võimalik elada. On küll, kuid see pole lihtne. Lõpuks murrab stressirohkus aga ka kõige tugevama kalevipoja. Veetilka ei pruugi märgata, kuid pidev tilkumine uuristab augu. Poliitaferism uuristab auke eestlaste südametesse.  

Räägime asjad ükskord selgeks. Meie probleemid ei alga raha puudusest, vaid sellest, et kodanikud tunnevad ennast võõrana omal maal. Otsustusprotsessi kodanikusõbralikumaks muutmata olukord ei parane. Seda ei paranda isegi see kui EL rahalaevukesed panna tihedama graafiku järgi liikuma. Probleemide alged ei peitu materiaalsuses, vaid vaimsuses. 

Diktaat (enamuse tahte üle) pureb eestlaste hingesid, teeb siinse elukeskkonna närvesöövaks ja ebaturvaliseks. 

Liberaalne majanduspoliitika ei vasta tõele

Nimetame Eestis toimivat majanduspoliitikat liberaalseks, kuid see ei vasta tõele. 

Majanduspoliitika Maarjamaal on väga jõuline - algab toetustega ja riigihangetega ettevõtetega manipuleerimisega, lõpeb nõuete (riskianalüüside vorpimine, koolitustel käimine, sertifikaatide omamine, aruannete esitamine, maksude kogumine jne...jne) esitamisega ja ametimeeste sõrmevibutusega.

Liberaalse majanduspoliitika tähendus (nagu demokraatiagi) on muudetud sõnakõlksuks, mida mõnuga tekstidesse topitakse, kuid mida ei eksisteeri. 

Kui eksisteeriks, siis (väike)ettevõtlus nii ei kiratseks. Inimeste reaalsissetulekud kasvaksid (sissetulekute kasvust hinnakasvu tingimustes pole kasu), altkäemaksude ja ebaefektiivsuse asemel toimiks vaba turumajandus.

Kuna valimised on ukse ees, siis ei saa olukorda kontrolli alt väljununa kajastada.

Protsendiline näitaja oleneb (valitud) verstapostist. 

Kuna valimised on ukse ees, siis ei saa olukorda kontrolli alt väljununa kajastada. Seetõttu võrdlebki rahandusministeerium möödanikku kvartalite kaupa. Viimaste kuude langustrendid jäävad siis kajastamata.

Ootame majanduskasvu aktiviseerumist, kuid kust peaks see tulema, kui müük teistele turgudele väheneb? Palkade arvelt (statistiliselt palgad justkui kasvavad, kuid keegi ei tea kedagi, kellel see ka kasvab:-)) siseturu aktiviseerumine pole usutav, kuna oluliste kaupade (kodukulud, toit) ja teenuste (tervishoid) hinnad liiguvad ülespoole. 

Euroopa Liidu toetustele lootma jäämine sarnaneb kevadvee tulvaga – hooti seda on, siis jälle pole.

ÄP väliskaubandusest:

Juulis vähenes eksport teist kuud järjest. Eelmise aasta sama kuuga võrreldes kahanes eksport 10% ja import 1%, teatab Statistikaamet. Võrreldes juuniga vähenes juulis eksport 4% ning import 1%. Juulis eksporditi Eestist kaupu jooksevhindades ligi 1 miljardi euro väärtuses ja imporditi Eestisse 1,1 miljardi euro eest. Eksport vähenes teist kuud järjest, langedes 2011. aasta juuli tasemele. Võrreldes eelmise aasta juuliga vähenes eksport 104 miljoni ning import 16 miljoni euro võrra. Seetõttu suurenes ka kaubavahetuse puudujääk, mis juulis ulatus 198 miljoni euroni.

http://www.ap3.ee/article/2013-09-10/eksport_jatkas_languskursil

Hinnakasv ületab inflatsiooninäitajat kordades

Aastatagusega võrreldes oli augustikuine inflatsiooni (THI) Eestis 2,9 protsenti. Eluasemekulutused tõusid 8,2 protsenti, toiduainete maksumus kerkis 4,2 protsenti. Tervishoiukulutused kasvasid 7,1 protsenti, riiete ja jalatsite eest tuli välja käia 4,8 protsenti enam.

Sideteenus ja transport odavnesid vastavalt 11,2 protsenti ja 3,5 protsenti, väljas söömine kallines 7,7 protsenti.

Kõikide kaubagruppide ühte patta panemine annab 2,9 protsenti, kuid see ei anna ülevaadet hinnatõusu mõjust rahakotisisule. 

Suuremaid väljaminekuid tehakse eluasemele ja toidule, vanemad inimesed kulutavad palju ravimitele. Nende hinnakasv ületab inflatsiooninäitajat kordades.

Suuri erakondi ei eksisteeri

DF: Valdo Randpere (RE): ma ei soovita anda valimistel hääli väikestele erakondadele.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/valdo-randpere-ma-ei-soovita-anda-valimistel-haali-vaikestele-erakondadele.d?id=66627011

Erakondade suurusest rääkimine ja sellega keksimine on kummaline. Kõike erakonnad on väikesed. Seda nii vaimu kui ka aktiivsete liikmete poolest.

Erakondade nimekirjade pikkuse ja toiduahela kopsakuse järgi reastamine on lausa kohatu, kuna suur osa nimekirjades olijatest on ballastiks, kes tegemistes kaasa ei löö. Toiduahel aga ei sõltu võimekusest, vaid nihverdamise ja nurumise (nõudmise) oskusest.

Pole saladus, kuidas pikki nimekirju (nt toidupoodide ees pettusega) koostatakse ja raha erakonna kassasse liigub.

Väide, et see-eest toetavad nimekirjas olijad programme pole korrektne, kuna need pole kirjutatud ellu viimiseks (puuduvad tähtajad ja tegevuskavad, paigas pole eelistuste eelistused ega tulemuslikkuse mõõdikud), vaid üldsuse eksitamiseks ja toetajaskonna ligi meelitamiseks.

Tallinna sõidupiletita transpordikorraldus on ajas ja ruumis ainuõige lahendus

Iriseda võib iga asja kallal. Seda ei tasuks teha kadedusest ja õelusest, üksnes isiklikule kasule mõeldes. Aga just viimasega paistavad silma Tallinna ühistranspordi kritiseerijad. Võimu nimel ollakse valmis kõigeks. Ka hea tahte mahasurumiseks.

Minu arvates pole võimuerakondade linnapeakandidaatide (Randpere ja Kross) senised väljaütlemised ajakohased olnud. Ma ei imestaks, kui neid ei mõisteta. Mõne kuu pärast selgub, kas totruste suust välja ajamine ja iga hinna eest vastandumine inimestele ka peale läheb. Arvan, et mitte.

Tallinna ühistranspordikorraldus on aastatagustega võrreldes elanikesõbralikum. Võimuerakonnad teevad seda maha. Isegi Belgia väikelinna pretsedent (lõpetatakse tulevast aastast sõidupiletita transpordikorraldus) ei toeta nende väidet. Varem või hiljem saab iga asi otsa. „Tasuta“ ühistransport Tallinnas on siinses ajas ja ruumis väga õige lähenemine. 

Pangem sõidupiletita transpordikorralduse plussid ja miinused ritta, vaadakem kumb pool kaalub ülesse. Miinuspoolelt on kostnud vaid see, et sõiduvahendite sisustus muutub kodutute tõttu ebasanitaarseks ja et vähenevad (transpordi toimimise) katteallikad. Kumbki väide pole paika pidanud. Esimese hoiab ära ID kaardi kasutusele võtmine, teise tulubaasi kasv, mis tuleneb tallinlaste arvu kasvust.

Tallinna (piletita) transpordikorraldust tuleb kiita, kuna see on varasemast taskukohasem ja mugavam, vähendanud püsikulusid (piletite müük, piletitulu haldamine jmt), kasvatanud tulubaasi.

Võib vaid ette kujutada, mis hakkaks toimuma kui ka Tallinnas haaravad võimu enda kätte pärdikud, kes riigi tasandil tegemisi korraldavad. Tallinn muutuks sarnaselt muu Eestiga ääremaaks. 

Probleeme tekitavad süsteemid ja regulatsioonid, mitte inimesed

Paide arvamusfestivalil tõdeti, et eestlane mõtleb tervisele liiga hilja. Sõnumist võib järeldada, et selles meie kesise tervise põhjused peituvadki.

Kas see ikka on nii?

Vastakem küsimusele: miks eestlane "mõtleb" oma tervisele liiga hilja. 

Põhjuseid on enam kui üks. Üheks on vähene informeeritus ja abi saamise keerukus. Kunagistes onkoloogia kliinikumi tundides näitasid õppejõud raskes seisundis (kellel oli rind, kellel muu kehaosa ära kukkumas) inimeste fotosid ja rõhutasid, et just sellises seisundis pöördusid haiged arstide poole. 

Mina seda ei usu. Sellises olukorras võidi nad suunata onkoloogide juurde, kuid arstide hoole all pidid nad oluliselt varem olema.

Pole vähematki kahtlust, et krooniliste haiguste, töövõimetute rohkus ja surmade põhjused peituvad tervishoiusüsteemis, mitte inimestes. Arstiabi kättesaamatus, suured kulutused ravimitele, valed diagnoosid ja ravivõtted pole harvad nähtused. Ka suhtumisega abivajajatesse ei saa kiidelda. 

Unustada ei tasuks ühiskonnakorralduse mõju tervisele. Sotsiaalse turvalisus, ühtekuuluvustunne ja muu sarnane ravib, nende puudus teeb haigeks.

Siit tulekski eestlaste kesise tervise põhjuseid otsida. 

Kesise tervise ja madala eluea põhjuseid on enam kui üks. Nende lahkamisel ei tohiks pühenduda teguritele, mis meist ei sõltu. Probleeme tekitavad süsteemid ja regulatsioonid, mitte inimesed.

Mõni spioon enam või vähem eestlust ei hävita

Kohati tundub, et ei möödu päevagi, mil avalikkuse ees ei vaagita mõne kinni nabitud spiooni elulugu. 

Mind teeb see kurvaks. 

Mõni spioon enam või vähem eestlust ju ei hävita. Seda teeb poliitiline korruptsioon ja prostitutsioon. Otsuseid ühiskonnas ei langeta spioonid, vaid lipsukandjatest korruptandid. 

Riigitüüri juures olijate ebaterved lähenemised (ahnus, rumalus, ülbus, pettus) murendavad riigi alustalasid spioonidest enam. Riikluse kaitsmiseks tuleks just sellele pühenduda. 

Valimissüsteemi demokraatlikumaks kohendamata (otsustajate ringi komplekteerimine tuleks anda 100 protsendiliselt rahva kätte) jääbki ühiskonnas domineerima kahepalgelisus, kus räägitakse ühte, tehakse aga teist. 

Spioonidest rääkimine juhib tähelepanu põhiprobleemidelt kõrvale – spioonid olid, on ja jäävad. Otsustekvaliteeti purevatest pahedest – poliitilisest ükskõiksusest ja ebakõlblusest – tuleks aga kindlasti vabaneda.

Pole mingi uudis, et riigitüüri juures on sullerid

EPL: Andrus Kivirähk: praegune poliitika on kui iidamast-aadamast sodi, mis sobib ainult teatrirekvisiidiks.

http://www.epl.ee/news/arvamus/andrus-kivirahk-praegune-poliitika-on-kui-iidamast-aadamast-sodi-mis-sobib-ainult-teatrirekvisiidiks.d?id=66566603&com=1&no=20&s=1&r=2866#c39002618

Valimissüsteemi valijakesksemaks kohendamata jäämegi rääkima sellest, et poliitikasse trügivad vaid pätid ja vargad. Normaalse lähenemisega inimesed petmisega kaasa ei lähe. 

Pole mingi uudis, et riigitüüri juures on sullerid, kes vaid enese  ja enda lähedaste heaolu eest hoolt kannavad, ülejäänute elu teevad põrguks.

Eesti sisemajanduse kogutoodang rühib ülespoole, paljud tendentsid (kodanike reaaltulud ja maksustamine, demokraatia, patriotism, ühtekuuluvus jmt) teevad vähikäike.

Selga sirgu löömata ja poliitmarssalitele jalaga tagumikku virutamata pole võimalik elukeskkonda Maarjamaal kodanikusõbralikumaks muuta. Ansipid, Ligid, Kallased, Ilvesed ja teised egod jäävadki kollitama ja oma lähenemistega ning seisukohtadega türanniseerima. Rahvakogust ei piisa, tarvidusele tuleb võtta radikaalsemad ja ajaloos läbi proovitud vahendid.

Võiksime olla ühtsemad

"Usalduse defitsiit meie poliitilise süsteemi ja parteide suhtes on liiga suur selleks, et täita seda järjekordse poliitilise kiirtoiduga," kommenteerib ühenduse Vaba Isamaaline Kodanik üks eestvedajaid Aimar Altosaar võimalikku uue, Jaan Männiku kavandatava erakonna sündi.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/altosaar-manniku-parteist-poliitilist-kiirtoitu-pole-vaja.d?id=66545168

Pole saladus, et erakondadel puudub (elanike) usaldus, selgusetus valitseb nende maailmavaatelistes lähenemistes. 

Kui usaldus on üheti mõistetav (jutt ja teod samastuvad, isiklik ego ei varjuta ühishuvisid, suhe materiaalsusesse ja vaimsusesse, empaatiavõime, ohverdusvalmidus jmt) ja mõõdetav suurus, siis ideoloogias selgusele jõudmine pole lihtne. Programmid pole kirjutatud ju teostamiseks (lähenemised on vastuolulised, eelistustes puudub selgus, tegevuskavasid pole), vaid toetajaskonna ligi meelitamiseks (ehk petmiseks).

Võiksime olla maailmavaateliste väärtuste järgi paigutamisel konkreetsemad. Miks mitte paigutada ühele poolusele (nt vasak) need, kes tuginevad ühisseisukohtadele, teisele iseotsustajad. Midagi poleks ju lahti, kui kõik Eesti tegutsevad erakonnad paigutuksid parempoolseteks. Valitseks selgus.

Mis maailmavaatest me räägime, kui räägime ühte, kui teeme teist, lõplikud otsused langetatakse aga tühiste seltskondade poolt? 

Erakonnad on muudetud diktaadi kantsideks.

Väikerahvana võiksime ühtsemad olla, vastandumisele eelistada ühtsusele panustamist. Tegemist pole utopistliku ettepanekuga. Eestis elab suurlinna tänava jagu inimesi, ühest riigi otsast teise sõitmiseks kulutame üksikuid tunde, meie mängime aga demokraatiat, lagundame tillukese riigi alusvundamendi kildudeks.

Praeguse võimule saamise viisi juures pole vahet, kes on võimul

EPL: Meelis Pai lauskriitika: kuidas päästa Eesti kultuur Reformierakonna eest?

http://www.epl.ee/news/arvamus/meelis-pai-lauskriitika-kuidas-paasta-eesti-kultuur-reformierakonna-eest.d?id=66540348

Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. 

Probleemile tuleks läheneda laiemalt. Väide justkui reformierakonna diktaat rahva tahte üle on keskkerakonna või teise grupeeringu omast halvem, pole objektiivne. 

Praeguse võimule saamise (võimule saadakse pettusega) viisi juures pole vahet, kes on võimul - on selleks reformierakond, keskerakond või mõni kolmas grupeering. Kogeme sama tulemust - enamuse tahte (demokraatia) üle irvitatakse, pühendutakse isiklike egode upitamisele ja taskute täitmisele. Öeldut kinnitab nii riigis kui ka Tallinnas toimuv.

Muuta tuleks valimissüsteemi, mitte jagada võimu parteide vahel. Valimissüsteemi valijakesksemaks muutmata pole parteide rahvavaenulikest tempudest pääsu.