Eestis pole energiakulu suur, vaid muud kulutused väikesed

Eesti on üks ebaefektiivsemaid energiakasutajaid, aga ratsionaalne tarbimine oleks mõistlik ning seda reguleerib hind, ütles makroanalüütik Maris Lauri sel nädalal Energiafoorumil.
"Koos sellega, et meil on elektri hind pidevalt tõusnud, on läinud elektri raiskamine väiksemaks," sõnas Lauri, täpsustades, et ta ei räägi ainult elektrikadudest elektrisüsteemis, vaid ka elektri tarbijate hulgas.

http://majandus.delfi.ee/news/elektriturg/maris-lauri-hinna-toustes-jaab-elektri-raiskamist-vahemaks.d?id=65016890

Eestlaste sissetulekute juures rääkida raiskamisest on kummaline. Inimestel ei jätku vahendeid lastel kõhud täis toita, Maris Lauri räägib elektrienergia kokkuhoiu vajadusest. 

Arvudega saab kõike tõestada, eriti veel siis kui neid omavahel suhtesse panna. Efektiivsust nii arvutataksegi. Protsendi järgi on Eesti majandus ja valitsus Euroopa edukamaid, kodanikud aga põgenevad. Kui viimast pole võimalik rahalistel kaalutlustel reaalselt teostada, siis põgenetakse meelemürkide (sh ravimid) abil. Eestlased on kibestunud, kurjad, trotsi täis. On ka põhjust.

Kui mujal tänavad ja aknad säravad, siis meil on (suurema osa aastaajast) kõle ja tuhm. Pimedus, rõskus ja kõledus toob klombi kurku, arvudega manipuleerijad tõestavad, et elukeskkonda tuleks veelgi pimedamaks ja mornimaks muuta.

Eestis pole energiakulu suur, vaid muud kulutused väikesed. Sellest ka kesine sisetarbimine, virelev ettevõtlus. Sellest arvamus, et eestlaste elektrikulu on suur, sellega priisatakse. 

Unustada ei tasuks ka piirkondlikke erisusi. Juba mõnesajad kilomeetrid eemal on kliima pehmem, energiakulu vajadus väiksem. 

Vean kihla, et heaoluriikides on energiatarbimine oluliselt suurem. Seda muidugi siis, kui me ei toetu abstraktsetele tuletistele, vaid arvestame tarbitavat energiaühikut inimese kohta.

Tugevamad peaksid nõrgematele abikäe ulatama

Lähenemised erasektoris ja avalikus sektoris peaksid erinema. Kui erasektoris liiguvad ressursid võimekamate suunas, siis avalikus sektoris tuleks neid enam eraldada vähem võimakamatele. Eestis pole aga vahet, mõlemast riisuvad koorekihi võimekad.

Tugevamad võiksid ulatada nõrgematele abikäe. Nii ütleb minu südametunnistus. Nõrgemateks on Eestis töötud, madala sissetulekuga ja puuetega inimesed, vanurid, paljud lastest. 

Erinevalt mainitud gruppidest seisavad arstid ja õpetajad kindlatel jalgadel. Neile tagatakse Eesti mõistes soliidse sissetulekuga tegevus. 

Tugevate nõudmistele järele andmine (suurendada valdkondade kulutusi) ei too nõrgematele kergendust, see teeb viimaste olukorra veelgi nadimaks.

Raha ei kasva ju puu otsas. Selleks et kulutada, tuleb teenida. Püsikulude kasvatamise asemel oleks tarmukam enam ühisvahendeid taastootmisesse investeerida (anda rahale võimendus). Veerand vahenditest kulutame aga meditsiinile ja haridusele. Maksame pensione ja toetusi, teeme eraldisi omavalitsustele, ministeeriumidele, politseile, sõjaväele jt riiklikele struktuuridele. Sihtasutused ja MTÜd saavad oma osa. Eesti riigieelarve on miinuses, maksukoormus optimaalsest kõrgem. Maksukoormusest siin: http://www.linnaleht.ee/?page=99&id=2473

Eestlaste omavastutus (tuleb juurde maksta) ravimises on kõrge. See, et väiksema omavastutusega riikides on arstide palgad kõrgemad, pole palkade tõstmiseks piisav argument. Raha tuleb ju meie inimeste taskutest.

Eestis puudub paljudel ravikindlustus (minu mäletamist mööda vähemalt 50 000 inimesel). Heaoluriikides (need riigid, kelle palkadega arstidel meeldib oma palkasid võrrelda) on see tagatud kõikidele. Tagagem põhiõigusest tulenevad õigused (NB! raviteenuse kättesaadavus seda on) kõikidele, alles seejärel arutlegem meditsiinitöötajate palkade tõstmise mõttekuse üle. Ravikindlustajate ringi laiendamine nõuab lisavahendeid. 

Unustada ei tasuks ka seda, et ühiskassa vahendite kulutamine peaks alluma ühiskondlikule kokkuleppele - kulutuste suuruse üle ei otsusta valdkonnad, seda tehakse ühiselt.

Lisaraha nõudmistele tuleks eelistada olemasolevate ressursside efektiivsemat kasutamist. Haiglate võidurelvastumine (tehnika soetamine) pole saladus. Perearstindus lonkab mõlemast jalast. Töö, mida süsteemis tehakse, ei nõua velskrist kõrgemat kvalifikatsiooni, meie teeme aga suuri kulutusi arstide pidamiseks. Saatekirjade, haiguslehtede, tõendite ja kordusretseptide välja kirjutamiseks ei tule koolipinki pikalt nühkida. Nohu, köha ja muude igapäevaste haiguste diagnoosimiseks ja raviks pole mõtet palju kulutada. Tõsisematele haigustele panevad diagnoosid ja määravad ravi aga eriarstid.

Valdkondadele lisaraha nõudmise asemel tuleks pühenduda ühistele protestiaktsioonidele

Uuest aastast kallineb elekter kodutarbijale vähemalt poole võrra.  

Üksikutele valdkondadele raha juurde nõudmise asemel tuleks pühenduda elektrihinnatõusu vastasele protestiaktsioonile, demonstreerida kodanikuallumatust. Aktsioon leiaks arstide, õpetajate ja teiste valdkonna töötajate protestiaktsioonidest oluliselt enam toetajaid. Pealegi ei vastandaks see ühiskonnaliikmeid.

Protestiaktsioonide massilisus on väga oluline, kuna siis saab kaose tekitajad korrale kutsuda, sõnakuulmatuse korral nad aga võimukoridoridest minema pühkida. 

Elektrihinna tõus tingimustes, kus elektrilt kogutakse miljardeid kroone maksu (aktsiis, käibemaks) ja samas suurusjärgus võetakse dividende, pole põhjendatud. 

Teist näljast mõistab vaid teine näljane. Kallutatud valimissüsteemiga ja suurte rahaeraldistega võimule saanutel pole õrna aimugi, mida elektrihinna hüppeline tõus suurele osale elanikkonnale ja ettevõtlusele (rahavoog muudab liikumissuunda) põhjustab.

Poliitiliste aferistide pankrott oli enda sepitsetud

Delfi: Riigikogust välja jäänud Erakond Eestimaa Rohelised on endiselt hädas poolteist aastat tagasi tekkinud valimisvõlgade tasumisega.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/rohelised-vaevlevad-endiselt-valimisvolgade-kaes.d?id=65019770

Poliitiliste aferistide pankrott oli enda sepitsetud. Lühilend ei saanudki pikemalt kesta, tegemist on halva näitega Eesti demokraatias.

EER riigikogu fraktsiooniliikmed polnud sõbralikud, läbi ei saadud avalikkusega, tüli noriti erakonnakaaslastega. Valimiseelse ajupesuga loodeti 2011. aastal vajalikud hääled kokku saada, kuid petuskeem ei läinud aga läbi.

2007. aastal käisid asjad teisiti - erakond oli ühtne. Valimisedu pööras aga asjad pea peale. Riigikogusse pääsenud ei väsinud korrutamast, et otsuseid langetavad nemad iseseisvalt. Kaaslased (ja toetajad) jäeti väljundita. Edasi tuli loogiline käik – liikmetevahelisi arutelusid hakati summutama, ühistegevust häirima. 

Meenuvad jamad: võtmeisikute rahadega ja positsioonidega sahkerdamised, kaaslaste halvustamised, demokraatia labastamine. Fraktsiooni aseesimehe ja esimehe erakonnakaaslastele suunatud vaimne terror oli õõvastav. Sõnavara labane ja teisi halvustav. EER-i programmis domineeris esindusdemokraatia, eestkõnelejad harrastasid diktaati, üldsusele esitati isiklikke seisukohti. Poliitilisel maastikul käis tõsine laastamistöö.  

Omavalitsuste aruanded on ebapraktilised

EPL: Äsja avatud infoportaali riigipilv.ee eesmärk on muuta KOV-ide rahandusandmed ühest kohast hõlpsasti kättesaadavaks. Praegu saab sealt kätte täieliku raamatupidamise ülevaate alates 2008. aastast. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi nõuniku Andrus Aaslaiu sõnul tagab andmebaas avaliku halduse läbipaistvuse.

http://www.epl.ee/news/eesti/millele-kulutavad-omavalitsused-maksumaksja-raha.d?id=65012720

Aastaaruandeid koostatakse kreeditoridele. Kui omanikud ja juhtkonnad kattuvad, siis poleks mahukal omavalitsuste aruandlusel üldse mõtet. Raamatupidamise põhimõte ju on, et kulu, mis aruandluse koostamisel tehakse, peab seda ka väärt olema. 

Omavalitsuste suurim rahastaja on (registris olev) elanikkond, seejärel pangad. Aruandlus peakski neile suunatud olema. 

See on aga nii mahukas (minu elukohas 78 leheküljeline), et kreeditorid seda ei loe. Omavalitsuste aruanded on ebapraktilised – need on pikad, konsolideeritud (allasutuste ja ettevõtete tulemused kajastatakse tervikuna), kirjed mõistetamatud. See on ka põhjuseks, miks nende lugejate arv on võrreldav koostajate arvuga. 

Palvushommikusöök võib olla ka hobiks

Riigikogulane käis palvushommikusöögil Ameerika Ühendriikides. Nüüd mõtleb sarnase toimingu pärast  Ugandasse sõita. Demokraatlikes riikides oleks maksumaksja raha eest sellistel üritustel osalemine mõeldamatu. Eesti Vabariigis käivad asjad teistmoodi, siin ei pane asjamehi ühiskassa vahendite isiklikuks otstarbeks kasutamine isegi punastama. 

Kodanikud on ära hirmutatud, ei julge avaliku varguse peale isegi iitsatada, rassitakse mitmel töökohal. Valimisreeglistik jätab ka valimiste ajal nende suud lukku. 

Hea, et ajakirjandus asjast räägib ja sõrmega paharettide suunas vibutab. Ehk külastavad palvuslembelised kaugete maade toidulaudu siis harvem. Pole neid vahendeid ju ka nii palju, et suudaksime kõiki valitute himusid rahuldada.

ÄP asjaosalisest: http://www.ap3.ee/?PublicationId=044b5876-d357-48eb-9cab-6ebfae129c17

Riigikogus ei toimu arutelud, vaid palagan

Postimees: Etteheited Eesti riigikogule on praeguseks muutunud: sisukat ja kõiki

puudutavat diskussiooni on liiga vähe ja/või ei näidata seda avalikkusele piisavalt. See etteheide on sõna «parlament» tähendusele palju lähemal kui varasemad levinud süüdistused.

http://arvamus.postimees.ee/979014/juhtkiri-miks-nad-ometi-nii-palju-vaidlevad/?t=186#l

Riigikogus toimub palagan - vaidlused toimuvad üksnes otsustusõiguseta opositsionääride ja otsustusõigusega koalitsiooni esindajate vahel, see aga otsuseid ei mõjuta. 

Valimissüsteem teeb Riigikogust kodanikele tarbetu institutsiooni. Seal istujad tegelevad oma probleemidele lahenduste otsimisega ja valitsuskabineti soovide seadustamisega, neid ei huvitagi kodanike mured. Sellest ka toimetulekraskustes olijate ja kodumaalt põgenejate rohkus. 

Riigikogu võiks panustada elanike huvide esindamisele. Valimisseadus ja erakondade külluslik rahastamine seda aga ei soosi. Esinduskojaks nimetatav organ koosneb mõnusat elu taga ajavast poliitilise eliidi kummardajatest.

Valimissüsteemi ja erakondade rahastamise põhimõtteid muutmata pole Toompea aruteludel mõtet. Klounaadi tegemise asemel rännaku riigikogulased mööda maailma edasi.

Eestit valitseb peaminister, valdades on võimuohjad vallavanematel ja hallidel kardinalidel

Postimees:  Euroopa pettusevastane amet OLAF soovitab Eestilt tagasi nõuda 9 miljoni eurot toetust, mis saadi Kohila veemajandusprojekti jaoks, milles tuvastati ametniku korruptiivsus.

http://www.postimees.ee/976582/brussel-nouab-korruptsiooni-tottu-eestilt-tagasi-9-miljonit-eurot

Uudise peale lähetasin Kohila valla volikoguliikmetele ja vallavalitsusele järgneva sõnumi:

Objektiivsetel põhjustel ei osale ma septembrikuisel volikoguistungil. Palun arutlege ja kujundage järgneva sõnumi osas seisukoht, minu oma lisage aga protokolli.

Esindajad peaksid (elanikele) kahjulike otsuste langetamise korral tagasi astuma. Demokraatlikes kogukondades nii tehakse, Eestis pole see kombeks. Kohila vald võiks olla eeskujuks. Euroopa Komisjoni uurimisasutuse (meedias avaldatud) seisukoha järgi tuleb Kohila veemajandusprojektile ettenähtud toetusrahad tagastada. Kraanivesi kujuneb pudeliveestki kallimaks.

Olgem ausad - valla elanikele sunniti kulukas veeprojekt peale. Tulemuseks on kallinev veehind. Võis arvata, et asi pole puhas. Kahtlus tekkis sellest, et normaalse mõistusega inimene sellise projektiga ei lepiks. Tegemist pidi olema isikliku kasu saamise projektiga.

Kohila valla elanikele kahjulike otsuste langetajad võiksid ametitest tagasi astuda, mitte oodata, et neid sunnitakse seda tegema. Positsioonidelt võiks tagasi kutsuda ka Kohila Maja OÜ nõukogu, asendajateks määrata elanikele usaldusväärsemad inimesed. Kui osutun üheks neist, siis teen ettepaneku veehinna minu eelkäia kulutuste võrra vähendamiseks.

Kui volikogul puudub otsustamisjulgus, siis võiksime veevärgi ja kohaliku volikogu usaldusväärsuse kohta küsida arvamust elanikelt. Ma ei poolda JOKK trikitamisi, elanike ja võimu vaheline side on niigi habras.

Vallaelanike huve esindades,

Eugen Veges

Eestit valitseb peaminister, valdades on võimuohjad vallavanematel ja hallidel kardinalidel. Kui ei usu, lugege reageeringut minu sõnumile, mille lähetasin Kohila vallavolikoguliikmetele.

Head volikogu liikmed

Kirjutan teile seoses täna Eesti Päevalehes ilmunud artikliga. Ega selles artiklis Kohila valda ei süüdistatagi, sest pole ei vallavalitsuse ega Kohila Maja pädevuses Keskkonnaministeeriumi ega KIK töötajaid palgale võtta ja kontrollida. Isegi siis mitte, kui seda väga oleksime soovinud. Oleme täna koostanud pressiteate, et olukorda selgitada ja selle ka valla kodulehele ülesse pannud http://www.kohila.ee/et/kommunaalmajandus/2559-kohila-uehisvee-ja-kanalisatsioonitassi-rajamine-vastavalt-kinnitatud-ajagraafikule-.html. Arutasime täna teemat vallavalitsuses ja loomulikult selgitame seda järgmisel nädalal volikogu liikmetele. Ühest küljest on kahju, et Eugen Veges ei saa järgmisel nädalal volikogu töös osaleda, aga teisest küljest ei ole teda ühisveevärgi projektiga seonduv objektiivne info kunagi huvitanud. Ja ma mõistan teda täiesti. Sest hr Vegesel on olnud võimalik aastaid enne ÜVK projekti algust ühisveevärgi mõnusid nautida, teadmata mida tähendab pumba vahetamine 20 kraadise külmaga või kui automaatika läheb reede pärastlõunal rikki ja esimene võimalus seda parandama (vahetama) hakata on uuel nädalal ning seni tuleb läbi saada veeta või kui oled unustanud õigel ajal tellimast heitveeveo ja pead seepärast vee kasutamist oluliselt piirama või et autoga heitvee äravedu on 2,5 korda kallim kui mööda torusid ära jooksev heitvesi. Minul on aga hea meel, et tänu ÜVK projektile võivad lõpuks enam kui pooled alevi elanikud peatselt loobuda eelpool kirjeldatud probleemidest ja tarbida sama mugavalt ühisveevärgi teenuseid nagu hr Vegeski. Kohila ühisveevärgi projekt jätkub.

Probleemile lahenduse otsimise asemel ründab vallavanem rahvasaadikust sõnumisaatjat. Et mitte teemal jahtuda lasta lähetasin uue sõnumi:

Ärgem mingem isiklikuks – mis puutun teemasse mina. Olen persoon, kes on lubanud elanike huvide eest seista, teen seda võimaluste piires. Aruteludes ei tohiks isiklikule tasandile laskuda. Pole hullu, kui Kohila vallalt rahasid tagasi ei nõuta. Kui aga nõutakse?

Maapiirkondades kasutatakse kaevusid, kuna see on odavam. Seda praktiseeritakse kõikjal. Kohila käitub teisiti. Trasse veetakse kõikjale, ka sinna kust raha tagasi ei teenita. Minu arvates on Kohila projekt ebaõnnestunud. Mind ei huvita isikud, kes selle taga on, kuna keegi ei tea, mis on õige või vale. Tean vaid seda, et olulistes küsimustes tuleb otsuseid langetada ühiselt. Kohila veevärki investeerimise otsuse langetas väikene seltskond, elanikud jäeti kõrvale. Maksta tuleb aga kõigil.

Annan teada, kui rahvaesindajate arutelu takistamine jätkub. Samal teemal: http://www.linnaleht.ee/?page=99&id=2786

Astmeline tulumaks eeldab demokraatlikku ühiskonnakorraldust

Delfi: Keskerakond on veendunud: astmeline tulumaks päästaks Eesti.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/keskerakond-on-veendunud-astmeline-tulumaks-paastaks-eesti.d?id=64971888

Kui Eesti oleks demokraatlik riik (kus valitseb enamuse seisukohtade ülimuslikkus), asenduks praegune tulumaksu süsteem astmelisega, kuna see kergendaks toimetulekuraskustes olevate leibkondade olukorda. 

Astmeline tulumaks oleks otstarbekas aga vaid siis, kui sellega ei kaasneks üldist maksukoormuse kasv.

Eestlaste sissetulekud kasvavad, mis tähendab seda, et progresseeruv maksustamine toob paratamatult  kaasa üldise  maksukoormuse kasvu. Probleemi annaks perioodilise määrade (maksuvaba miinimum, astmete määrad) korrigeerimisega kõrvaldada, kuid diktatuuri tingimustes pole see mõeldav, kuna seaduste vormistajad ei järgi üldsuse huvisid, vaid täidavad valitsuskabineti korraldusi.

Kahe silma vahele ei tasu jätta ka seda, et progresseeruva tulumaksu kogumine ja haldamine on keerulisem ja kulukam. Kulukaks ei tee selle IT lahendused, vaid see, et maksuhaldureid tuleb juurde palgata. 

Tonti pole aga astmelisest tulumaksust põhjust otsida. Kui see kusagil peitub, siis toimetulekuraskustes olevate leibkondade rohkuses.

Toetustele ja abidele vaatamata on paljud toimetulekuraskustes

Bloomberg Markets Magazine oktoobrikuu number avaldas 50 mõjukaima inimese nime. Nimekirjas leidub ka Nobeli laureaat Paul Krugman. Ei leidu aga Eesti Vabariigi presidendi, peaministri, rahandusministri ja teiste tema halvustajate nimesid.

Piinlik meie asjameest käitumise pärast. Halvustatakse majandusteadlast vaid sellepärast, et see neile meelepärast juttu ei räägi. Majandusteadlase isikuomaduste lahkamine näitab matslust, kinnitab orienteerimatust teemas. Häbi on kuuluda matsidega samasse kogukonda. 

Sisemajanduse kogutoodanguga hämamisel pole piire. Eesti pole edukas, iseseisva riigina ollakse läbikukkuja. Toetuste ja abide voogudele vaatamata on paljud kodanikud toimetulekuteraskustes. 

Klugman väitis, et Eesti majanduskasv on nelja-aasta tagusest madalam (olukord Eestis pole hea). Kohalikud tarkpead nihutavad võrdlusbaasi kaugematesse aegadesse, üritavad probleeme olematuks rääkida. Lähenemine on ka üheks põhjuseks. miks meie mehi mõjukate hulgas ei leidu.

Klugmanist: http://www.eveges.blogspot.com/2012/06/klugmani-maailmavaate-ja-tegemiste.html

Valitsused ja rahvad on alati konfrontatsioonis

Eesti Vabariigi peaminister on seisukohal, et Euroopa Liidust tuleks moodustada riikide föderatsioon. See pidavat järgima Eesti huvisid paremini. Tema arvates tuleks tegutseda Euroopa Komisjoni presidendi idee järgi.

Minul puudub antud küsimuse seisukoht, kuna ma ei tea, mida eestlaste enamus arvab. Ma ei oska peaministri seisukohaga nõustuda ega seda ümber lükata. Tean vaid seda, et väikese arvuline eestlaste kogukond jaguneb mitmeks „Eestiks“. Valitsusliikmed elavad ühes, paljud teises Eestis. 

Valitsused ja rahvad on alati konfrontatsioonis, demokraatia (võimude lahusus - rahva esindajad kontrollivad valitsusliikmete tegemisi) võimaldab aga vastuolusid lihvida. Eestis võimude lahusus ei toimi, meil ei komplekteeri esinduskoja isikkooseisu rahvas, seda teevad (valimisnimekirjadega ja tasutud ajupesuga) valitsusliikmed (erakondade võimuladvikud). Andrus Antsipi peab vist selle seltskonna huvisid silmas. Kust peakski ta teadma, mida ülejäänud asjast arvavad?

Tervishoiuteenus pole paljudele taskukohane

Tervishoiuteenus pole eestlastele odav, paljudele pole see taskukohane. Kuigi 13 protsenti palgast on soliidne mõõde, lisandub valdkonda raha ka patsientide taskust. Süsteemis olijad leiavad, et seda on ikka vähe. Nõutakse juurde.

Ollakse veendunud, et valdkonnas peaksid liikuma suuremad summad. Lähenemine tuleneb sellest, et toetutakse ebaadekvaatsetele arvudele. Riigieelarve eraldistes ei kajastu summad, mis liiguvad valdkonda muid teid pidi. Kodanikud panustavad ka ise raviprotseduuride rahastamisesse. Tasutakse omaosalust ravimite hinnas, raha käiakse välja visiiditasude maksmisel, eraarstiteenuse arvete tasumisel. Tegemist pole tühiste summadega. 

Ühiskassast eraldatakse ravikulutustele üle 13 protsenti (mõni aasta tagasi 13,4% riigieelarvest, üle 5% SKTst), hariduskulutustele pea 12 protsenti (mõni aasta tagasi 11,6% riigieelarvest). Kaks valdkonda saavad veerandi riigieelarvest. 

Eestlaste omaosalus avaliku teenuse saamisel pole väike. Lisaks ravimite soetamisele, visiiditasudele ja transpordikulule tuleb kinni maksta ebakvaliteetsest teenusest tulenev praak. Vähe pole neid, kes kasinale sissetulekule vaatamata kasutavad erateenust.  

Tervishoiukulutuste hindamisel ei tohiks unustada summasid, mis tulevad patsientide taskutest. Riigiisade kavaldamine (kulutuste inimeste kanda jätmine) on teinud sellest kasvava suuruse.

Riigikontroll avalikustab: Riigikontroll leidis auditi käigus, et Eestis on patsiendi omaosalus ravimite ostmisel üks Euroopa suuremaid, ravimid on kallid ega ole patsiendile kättesaadavad. 2008. aastal oli patsientide ravimikulude keskmine osakaal Euroopas 18,9 protsenti, Eestis oli omaosalus 2011. aastal 34,5 protsenti (Delfi).

Ravimite käibemaks on aastatega kasvanud 80 protsenti (5 protsendilt 9 protsendile), kasvanud on ka omaosalus ravimite hankimisel (kompenseeritavad summad vähenenud). Haigekassa eraldised suurenevad. Ravikulutused (kokku) kasvavad. Valdkonnas askeldajad on endiselt rahulolematud. Nõutakse veelgi suuremaid summasid. Ähvardatakse tööseisakutega. 

Ravimine Eestis pole odav, see on kallim, kui statistilised arvud näitavad. Hinna ja kvaliteedi suhe pole üldsegi nii hea, kui asjaosalised arvavad. Kvaliteet aga enamgi kui kahtlane.

Vaesust tuleks õiglaselt hinnata

Vaesuse hindamisel kasutatakse erinevaid sisendeid, sellest tulenevalt pole riikide tulemid võrreldavad. Eesti võimuladvikule võib see meelt mööda, kuna siis saab vaatamata vaesusele riiki Põhjamaa tiigriks nimetada.

Vaesust tuleks hinnata aga õiglase. Seda tegemata jäävad paljud probleemid märkamata.

Statistikaameti andmetel elas Eestis 2010. aastal 24,9% peredest vaesuses. Euroopa kontekstis oleks näitaja kordades kõrgem. Kinnitab seda kasvõi see, et Eesti keskmiselt palgalt ei nõuta paljudes riikides isegi maksu. 

Üle keskmist palka teenib Eestis vaid 35% töötajatest. Palga suurus on üle paisutatud, üksnes osalise tööaja (ca 11% töökohtadest ) täistööajale teisaldamine ilustab näitajat oluliselt. 

Eestis on 570 tuhat palgasaajat, 35 % sellest on 200 tuhat. Elanike arv on 1,3 miljoni ringis. Arvude kõrvutamine kinnitab, et paljud peaksid hambad varna riputama, peavad aga vastu ja hoiavad hinge sees. Kummardus nende ees!

Valitsusliikmed jagavad vastastikku komplimente, jüngrid Riigikogus laualavad ülistuslaule. Euroopa heaolu nimel mingitele kompromissidele ei minda. Eestlastele on jäetud tühjad pihud (armetud palgad, olematud sotsiaalsed tagatised), kuid see-eest veendumus, et ollakse majandusühenduse agaramaid.

Eestis viljeleva poliitilise kultuurituse juures polnud ESMga liitumisotsus üllatus. Teisiti ei saanudki minna, kuna Riigikogus ei istu rahva esindajad, vaid valitsusele lojaalsed parteijüngrid. Hea palga, automüüjate soodustuse, maailmas poolmuidu reisimise ja muu soodustuste nimel ollakse valmis kõigeks. Võimuladvikuga konflikti minemise korral juhtub nii nagu mitme eelmise koosseisu saadikuga (Evelyn Sepp jt) juhtus - soe koht tuleb loovutada  lojaalsemale jüngrile.

Riigikogu aruteludel puudub mõte, need ei mõjuta otsustustulemit

EPL: Riigikogu ootab ees karm ja tuliseid väitlusi sisaldav poliitaasta.

http://www.epl.ee/news/eesti/riigikogu-ootab-ees-karm-ja-tuliseid-vaitlusi-sisaldav-poliitaasta.d?id=64940542

Lombakas valimissüsteemi on teinud Eesti Vabariigi Riigikogust ühiskonnale tarbetu institutsiooni, mis tegeleb suuresti iseendaga ja valitsuskabineti tahte seadustamisega. Tegemist peaks olema elanike esindusega, on aga võimuladviku (valitsus) käepikendus. Võimude lahusus Eestis ei toimi.

Võimuladvik on kujundanud Riigikogust oma sõnakuulelikele jüngritele mõnusa ära elamise paiga, kes tänutäheks juhiste järgi otsustusnuppudele vajutavad. Pole kordagi juhtunud, et põhimõtet oleks eiratud.    

Riigikogus toimuvatel aruteludel puudub mõte, kuna need ei mõjuta otsustustulemit. Kui otsus on ette teada, siis pole mõtet aruteludega palagani mängida. 

Ühiskonnas toimiv otsustusprotsess tuleks enne õigesse asendisse pöörata, alles siis on mõtet arutelusid pidada. Seisukohtade kujundamine võiks alata alt (rahva tasandilt), mitte ülalt (valitsusest), nagu see praegu on.  

Arvamus, et valitud orienteeruvad lahendites teistest paremini, on taunimist väärt. Lähenemine on viinud Eesti arengufaasi, kus põhiseadus ei toimi, ühiskonnakorraldus põhineb diktaadil. Pole mingi ime, et sellise ühiskonnakorraldusega riigist jalga lastakse.

Ühiskassat lüpstakse nii kuis võimalik

5-6 miljoni eurosest riigieelarveeraldisest ja sihtasutuste finantseerimisest jääb võimuritele väheks. Erasektorist lisanduvad summad ka ei tee meeleolu paremaks. Nuputatakse välja aina uusi lahendusi, kuidas suuremaid rahavoogusid enda poole suunata. 

Ühiskassat lüpstakse nii kuis võimalik. 

Delfi kirjeldab ühte "lüpsmisviisidest" järgnevalt:

Eesti parlamendi erakonnad paigutavad enda inimesi riigikogu kantselei ehk maksumaksja palgale. Neljas fraktsioonis on kokku vaid kolm nõunikku, kes ei kuulu tööd andvasse erakonda. Igas kuus kulub parteide fraktsioonide ametnike peale kokku 40 224 eurot ehk aastas tasub maksumaksja koos kõigi tööjõumaksudega poliitnõunikke palgafondi 482 688 eurot.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/poliitnou-maksab-maksumaksjale-pool-miljonit-eurot.d?id=64939662

Madalalt tasemelt kasvamine pole kunst

Delfi Majandus: Täpsustatud andmetel kujunes Eesti teise kvartali majanduskasvuks aastases võrdluses 2,2 protsenti ning eelmise kvartaliga võrreldes 0,5 protsenti. Lisandväärtus kasvas enamikul avaliku ja ettevõtlussektori tegevusaladel, kuid üle poole majanduskasvust andis ehitus.

http://majandus.delfi.ee/news/uudised/aasta-teises-kvartalis-kasvas-majandus-22.d?id=64930976

Põdravasikas ületab iga päev jooksrekordeid, ema seda ei tee, kuid jookseb tast ikka kiiremini. Eesti majanduskasvu võrdlemine Saksamaa, Soome, Rootsi ja teiste tugevate majandustega riikidega sarnaneb põdravasika ponnistusega. Tasemete erinevusest tulenevalt pole Eesti protsendilised majanduskasvu tulemid (tõusud/langused) tugevate majandustega riikidega võrreldavad.

Majandusvõimekuse hindamisel ei tasuks rahulduda hetkeliste kasvudega, olulisem on tase ja kvaliteet. Madalalt tasemelt kasvamine pole kunst. See tuleb ponnistusi tegemata. Oluline on ka kvaliteeti. Majanduskasvul ja majanduskasvul on väga suur vahe. Kui ressursside betooni valamine võimaldab kulutatu koos lisarahaga tagasi teenida, siis on asjal jumet. Vastasel korral mitte. Mugavama ära elamise taga ajamine toob kaasa püsikulude (sh finantskulud) kasvu, see teeb aga vaesemaks. 

Ei tasu rõõmustada majanduskasvu üle, mis tuleb toetustest ja abidest. Konkurentsivõime ja jätkusuutlikkus on kasvu suurusest olulisemad. Midagi poleks lahti, kui Eesti majanduskasv pöörduks languseks. See tuleks isegi kasuks, kuna siis oleks põhjust rõhuasetusi muuta, valutult ühiskonnakorraldust efektiivsemaks muuta. Kõrge maksustamine (sh varjatud) ja poliitiline laristamine ei saa lõpmatuseni kesta, varem või hiljem tuleb sellele piir panna.

Alkoholihinna tõstmise asemel tuleks panustada alkoholivastasesse võitlusse

EPL: Alkohol läheb kallimaks. Kas alkoholi kättesaadavus peaks jõulisemalt vähendama?

http://www.epl.ee/news/online/alkohol-laheb-kallimaks-kas-alkoholi-kattesaadavus-peaks-joulisemalt-vahendama.d?id=64926722

Soomlaste ostud moodustavad üle kümnendiku Eesti jaemüügist. Suur osa sellest tuleb alkoholimüügist. Alkoholi kõrgem maksustamine tähendab seda, et viinaturiste ei jätku kauaks. Sellel on mõju sisetarbimisele ja maksulaekumisele.

Taloussanomat kirjutab, et Tallinna taskukohasus on illusioon, kui võtta viina ja õlle hind, siis peaksid Eesti tuurile tulevad vaatama kaugematesse ja soodsamatesse Euroopa linnadesse, nagu Varssav, Berliin või Vilnius.

Alkoholilt suurema obroki nõudmist annab sinisilmsetele põhjendada: tegemist on võitlustväärt pahega. Alkohol on aga süütumaid meelemürke. Erinevaid meelemürke müüakse apteekides (ravimid), leidub looduses (seened, taimed), sisaldub kemikaalides, annab kääritada. Kui ei viitsi vaeva näha, saab nurgatagustest raha või vahetuskauba eest soetada.

Otsustajate väide, et alkoholiaktsiisi tõstmisega jahutatavad nemad meelemürkide lembust, on üldsust eksitav. Meelemürkide tarbimises kehtib ühendatud anumate reegel. Alkoholi kallinemisel pöördutakse odavamate (tervisele ohtlikumate) poole.

Alkoholihinna tõstmise asemel tuleks panustada alkoholivastasesse võitlusse, teha kõik selleks, et inimesed eelistaksid joomasele kainet pead. Elukeskkond Eesti ei soosi ju kainet pead ega tervet mõistust, paljude närvisüsteem ei pea džunglireeglitele vastu. Kui 15 protsenti noortest üritab põgeneda reaalsusest lahustite, bensiini, liimi või gaasi abil, siis peab asi ikka päris hull.

Nii nagu kõik autojuhid pole vormeliässad, nii pole ka kõik arstid tippspetsialistid

Delfi: Norra arstid saavad Eesti arstidest ligi viis korda suuremat palka.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/delfi-graafik-norra-arstid-saavad-eesti-arstidest-ligi-viis-korda-suuremat-palka.d?id=64915644

Nii nagu kõik autojuhid pole vormeliässad, nii pole ka kõik arstid tippspetsialistid. Diplomi eest palgakasvu nõudmine on kummaline.

Eelmise nädala kirjutas EE ujumistreeneri surmast, mida oleks adekvaatse diagnoosiga andnud vältida. Perearst ei tundnud infarkti ära. Pole ka ime – perearstina töötades kvalifikatsioon haihtub, raskustes satutakse haiguste sümptoomidega kokku viimisega, rääkimata siis muust erialalisest orienteerumisest. Lähenemiste korrigeerimise asemel moodustame ringkaitse, hakkame põhjuseid mujalt otsima (palgad, arstide lahkumine).

Arstidele, õpetajatele ja teistele riigieelarvelistele töötajatele makstakse palkasid maksudest. Nende palgad saavad kasvada üksnes maksulaekumise kosumise tingimustes, mis eeldab üldist palgatõusu. Teisiti asjad ei tohiks käia. Madala sissetulekuga inimesed ei suuda kõrgepalgaliste kapriise rahuldada.

Inimesed võiksid üksteise vastu olla hoolivamad. Isikliku heaolu taga ajamine meie elukeskkonnas pole eetiline. 

Tervisekindlustus sissetuleku omamise korral on Eestis kohustuslik. Ma ei tea ühtegi riiki, kus inimeste osalus tervisekulutustes nii kõrge (13% sissetulekust) oleks .

Teenuse osutaja nõuab palka, tarbijal pole sõnaõigust - arstidele tuleb raha eraldada. Teenusest loobuda  pole võimalik (maks on ju kohustuslik!).

Ma ei poolda rahanõudmisele üles ehitatud streike. Vähemalt mitte Eestis. Meil on olulisemaid probleeme, palkadele pühendumine vaid varjutab neid.

Ei tasu arvata, et üksnes arstide nominaalpalga suhe skandinaavia ametikaaslaste palkadesse on paigast ära, kõikide eestlaste palgasuhe on paigast ära. Kui palga pärast streikida, siis tuleks seda ühiselt teha. Intelligentsi esindajatena võiksid arstid ja õpetajad kõikide sissetulekute suurendamise eest seista. Tuleb ju nende palgaraha kõikide palkadelt.

Eestlaste arv on suurlinna tänava elanikega samas suurusjärgus, meie ajame taga aga isiklikku heaolu.  Ühistekk on räbalaks kistud. Selle enda peale sikutamise asemel võiksime pakkuda külma kaitset kõigile.

Tomatipastast peavad paljud lugu

Tuttavad kutsusid tomatipastat valmistama. Toiminguid tehakse korra aastas. See toimub talgute korras. Hiljem jaguneb produkt toimetajate vahel ära.

Tomatipastast peavad paljud rahvused väga lugu. Selles annab keeta hõrgutavaid lihapalle, saab valmistada maitsvaid kastmeid, maitsestada erinevaid roogasid.

Protseduur algas tomatite pesemisest, millele järgnes pikkupidi neljaks lõikamine ja puitunud osade eemaldamine. Seejärel tuli kuumutamine, pressimasinast (eemaldatakse kooreosad) läbi laskmine ja lühiajaline keetmine. Mass valati purkidesse, millesse oli lisatud basiilika lehti.

Talgutel askeldas keskmiselt 8 inimest, teatud hetkedel enam, teatutel vähem. Kuue tunniga valmis 306 kilogrammist tomatitest 243 liitrit tomatipastat. Poes müüdavast on see küll kallim, kuid see-eest maitsvam. Infoks niipalju, et tomati kilohinnaks oli 85 eurosenti.   

Maisinukud

Maisitõlviku lehtedest nukke valmistati juba aastatuhandeid tagasi. Lisaks mängulisele taotlusele oli neil ka vaimne tähendus. Oli uskumus, et need tagavad uuel lõikusaastal parema saagi.

Tunnen siirast head meelt, et olen sellise nuku (algusest lõpuni) oma kätega valmis meisterdanud. Nipid õpetas selgeks indiaanlasest tütarlaps, kes jagas ka detaile traditsioonidest. Nukkudele ei tohtivat nägusid pähe joonistada, vastasel korral pidavat nad jalga laskma.

Kui algmaterjal on ette leotatud, siis kulub minul nuku valmistamisele ca 5 minutit. Esimese nuku valmistamisele kulus kusagil 15 minutit, kuid see sisaldas lisaks kätetööle palju juttu ja seletusi.

Kahe nuku vahel tekkis eriline kiindumus, mul ei õnnestunud neid isegi pildistamise hetkeks lahutada. Tüdruk on minu kätetöö, poisi valmistas tütar. 

Majanduskasv pole eesmärk

Rahandusministeeriumi andmetel jätkab sisemajanduse kogutoodang stabiilset kasvu ja saavutab prognoosiperioodi jooksul pikaajalise keskmise kasvu lähedase taseme. Rahandusminister esitab informatsiooni justkui tegemist oleks tema ja parteikaaslaste suure võiduga ja saavutusega.

Majanduskasv aga tingimustes, kus elanikud vaesestuvad (NB! sissetulek ei koosne üksnes palgast) – inflatsioon on kõrge, reaalsed maksud tõusevad (sh varjatud) ja sotsiaalsed tagatised lahjuvad – pole õnnistus, vaid tagasilöök.

Üksikute suurte ja monopoolsete ettevõtete edu ei anna põhjust rõõmustamiseks. Tõeline majanduskasv avaldub mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete tulemustes, seda tunnetavad kõik.

Eesti majanduskasv sarnaneb tormi tekitava lainetusega, millelt alla laskumine (positiivne kasv) paneb riigieelarve suurema laekumisega väikese seltskonna hõiskama, laine alla jäämine (negatiivne kasv ) aga eluliselt ohtlik. Lainetus kinnitab, et majanduskeskkond pole terve.

Unustada ei rasuks ka seda, et majanduskasv pole eesmärk, vaid vahend. Nii nagu seda on riigieelarve. Kui valitsemiskulutuste kokkuhoid tooks kaasa majanduskasvu languse, siis seda tuleks tervitada. Ressurss ju ei kaoks, vaid liiguks viljakamasse sängi, parandaks majanduskasvu kvaliteeti.  Langus oleks lühiajaline, oodatav kasv aga tormiline.

Ressursside ümberjagamine (maksustamine, struktuurifondid, riigihanked) ületab Eestis igasuguse mõistuse piire. Pole siis ka ime, et majanduskasv vindub, tulem kahtlase väärtusega, toiduabi nõutajate arv aga kasvab.

12 ministeeriumi, 24 ametit, loendamatu arv ametkondi, allasutusi, sihtasutusi, mittetulundusühinguid, riigikogu koos kohalike omavalitsuste võrgustikuga jne on  raske kandam õblukesele Eesti erasektorile. Sellises keskkonnas ei saa kvalitatiivsest majanduskasvust rääkida. Mis kasu on majanduskasvust, kui see teiste poolt nahka pistetakse või kiiresti lagunevatesse teedesse rullitakse.