Riigieelarve tasakaalu põhimõttest

Mart Laar kirjutab:
Juba mõnda aega on väidetud, et tänane maailm meenutab mõneski mõttes Rooma impeeriumi lõpuaegu, kus elati põhimõtte kohaselt, et pärast meid tulgu või veeuputus.
Tasakaalu ja tuleviku peale mõtlemine näib igava ja mõttetuna, mõnevõrra ootamatul kombel kiputakse seda lausa populismiks kuulutama. Siin võib küll rahulik olla, sest tasakaalust rääkimine pole poliitikas küll kunagi hääli toonud. Õnneks on tasakaalust viimastel aastatel järjest rohkem rääkima hakatud.
http://www.epl.ee/artikkel/58424


Eelarvetasakaalu nõude põhiseadusesse sissekirjutamist ei oska kommenteerida, küll aga kommenteeriksin põhimõtet ennast.

Eelarve tasakaalu säilitamine on väga oluline.

Riigieelarve tulust kolmveerandi moodustab maksutulu (ca 74%).
Mittemaksuline osa koosneb peamiselt toetustest. 2011. aasta eelarve eelnõus moodustab see kusagil 20%.

Riigieelarve laekumine sõltub peamiselt elanike sissetulekutest ja mujalt eraldatud toetustest.

Riigi haldusstruktuur ei saa tugineda abidele.
Elanike jõukuse kasv on see, millega võib arvestada.

Paraku on Eesti majanduse konkurentsivõime madal. Paranemismärke pole aga isegi märgata.
Viimaste aastate maksude trikitamised on löönud mõrad ettevõtluse alustaladesse.

Sisetarbimise kosumiseta on riigitulu kasvu tagamine võimatu. Sisetarbimise kasvu eelduseks on aga elanike sissetulekute kasv. Viimast tagab majanduskasv. Tegemist oleks justkui suletud ringiga.

Eestil puuduvad hinnalised loodusressursid, mida vajadusel turule paisata. Võõrandada pole eriti midagi.

Sellistes tingimustes on väga oluline hoida eelarve tasakaalus. Laenurahadega finantskulude kasvatamine pole põhjendatud. Seda vaatamata isegi sellele, et teised seda praktiseerivad.

Headel aegadel tuleb säästa, rasked ajad sellega üle elada.
Mis elu see on, kui rasketeks aegadeks ei valmistuta?
Need aga ei jää tulemata...