USA neljanda kvartali SKP langus oli hea uudi

USA neljanda kvartali sisemajanduse kogutoodangu (SKP) langus oli hea uudis. Seda sellepärast, et see tulenes maksuraha laristamise piiramisest, mitte majanduskeskkonna halvenemisest. 

Kui ka meie käituksime sarnaselt, siis oleks loota maksukoormuse vähenemisele ja elujärje paranemisele. 12 ministeeriumit, rohked ametid, ametkonnad, allasutused ja sihtasutused, erisoodustuse mehhanismiga riigikogu, suurearvuline ja kahtlase väärtusega kohalike omavalitsuste võrgustik pole meile taskukohane.

Sisemajanduse kogutoodanguga hämamisel ja selle jõukusele taandamisel puudub mõte. See küll lohutab, kuid ei innusta rõhuasetusi muutma. Poliitiline laristamine ei saa ju igavesti kesta, varem või hiljem tuleb sellele piir panna.

E24: Kaitsekulutuste suur kahanemine viis USA majanduse langusse. USA sisemajanduse kogutoodang kahanes neljandas kvartalis 0,1 protsenti, mis on nõrgem kui analüütikud ootasid ning kehvim tulemus alates 2009. aasta teisest kvartalist.

Valitsuse kulutused kahanesid eelmise aasta viimases kvartalis 6,6 protsenti, mis võttis majanduskasvult ära 1,3 protsendipunkti. Kulutuste languse peapõhjuseks on kaitsekuluste kahanemine 22,2 protsendi võrra, mis on suurim protsentuaalne langus alates 1972. aastast, ehk vahetult pärast Vietnami sõja lõppu.

http://www.e24.ee/1121166/kaitsekulutuste-suur-kahanemine-viis-usa-majanduse-langusse?t=161#l

Eestile kaudsed presidendivalimised ei sobi

EPL: Eestile sobib kaudselt valitud president. Poliitikud usuvad, et otsevalimised sobivad riiki, kus president on ühtlasi ka valitsusjuht.

http://www.epl.ee/news/eesti/eestile-sobib-kaudselt-valitud-president.d?id=65600432

Olen vastupidisel seisukohal. Eestile kaudsed presidendivalimised ei sobi. Seda eelkõige riigikogu valimissüsteemi pärast. Kui riigikogu komplekteerimine oleks demokraatlik, siis poleks vahet, kuidas president paika pannakse.

Eesti valimissüsteem on selline nagu see on – riigikokku pääsevad peamiselt need, keda rahva enamus ei usalda. Küsitluste andmetel on usaldus erakondade vastu madal (20 -30%) otsustajate ring (presidendi paika panijad) koosneb aga vaid nende esindajatest. Valijad räägivad kaasa erakondade jõuvahekorra selgitamises, riigikogu isikkoosseisu panevad (nimekirjade ja promoga) paika partebürood. Sellepärast koosnevadki riigikogu koosseisud vaid võimuladvikutele (mitte rahvale) lojaalsetest inimestest. 

Eesti valimissüsteemi juures peab presidendi valima rahvas, vastasel korral pole sellest institutsioonist kasu. President ei tohi alluda parteiladvikutele (allutakse sellele, kes ametisse paneku üle otsustab) ja seista nende huvide eest. 

Valitsused ja rahvad (teatud lähenemistes) vastanduvad. Parlamentaarses riigis on presidendi ülesandeks valitsuse ja rahva vaheliste nurkade lihvimine. Kui ta sellega ei tegele, siis pole tast kasu. Võimuladviku huvide eest seismise ja välismaal ringi kolamise pärast pole presidendi institutsiooni mõtet üleval pidada. Põhiseaduse täitmist jälgib õiguskantsler, kallutatud presidendil pole vaja sellega tegeleda. 

Maksuvabast miinimumist ja tema tõusust

Eestlaste sissetulekud on nadid, maksukoormus aga kõrge. Tuleva aasta (kohalike omavalitsuste volikogude) valimised sunnivad poliitikud seda tunnistama ja jagama maksukoormuse langetamise lubadusi. Pakutakse lahendusi, kuid siirus on kahtlane. Võimuerakonna esindajate ütlused ei tekita usku. 

Tulumaksuvabamiinimumi kergitamise vajaduse osas ollakse üksmeelel, ajastuse ja nihke ulatuse (kui palju tõsta) üle vaidlused jätkuvad. Pole usutav, et selles osas elanikele sobiva lahenduseni jõutakse. Rahandusministri sõnavõtud näitavad, et võimuerakond jätkab traditsioonide kohaselt hämamist.  

EPL: Jürgen Ligi: „Veelkord maksuvabast miinimumist ja tema tõusust„. http://www.epl.ee/news/arvamus/jurgen-ligi-veelkord-maksuvabast-miinimumist-ja-tema-tousust.d?

Postitasin järgneva kommentaari:

Möödarääkimised tulevad eemärkide erinevast püstitusest. 

Mis on riigi eesmärgiks? 

Kodanike arvates on selleks kodanikele turvalise elukeskkonna (sh heaolu) tagamine. Rahandusministri, peaministri ja teiste poliitikute arvates paistab selleks olevat kopsakas maksulaekumine ja Brüsselist tulevate korralduste täitmine.

Rahandusministri väide justkui maksulaekumise vähenemise vastu pole rohtu ei pea paika. Tõhusamaks rohuks on valitsemiskulutuste optimeerimine. 12 ministeeriumit, rohked ametid, ametkonnad, allasutused ja sihtasutused, erisoodustuse mehhanismiga riigikogu, suurearvuline ja kahtlase väärtusega kohalike omavalitsuste võrgustik pole miljonilisele rahvale taskukohane.

Maksulaekumise kalkuleerimise juures tuleb teada ka seda, et selle kavandamine ei allu aritmeetilisele tehtele, ühe maksumäära langetamisel kasvavad teised maksulaekumised. 

Põhjendan öeldut: 

Tulumaksuvabapiiri tõstmine langetab tulumaksu laekumist, kuid kasvatab tarbimismaksude laekumist. Paljud Eestimaa lapsed kannatavad toidupuuduse käes. Seda kinnitavad nii uuringud (uuringute andmetel elab üle veerand lastest vaesuses) kui ka küsitlused. Kui vanematelt koguda vähem tulumaksu (tõsta tulumaksuvaba miinimumi), siis jookseksid paljud neist kohe toidu (või muu esmatarbekauba) järele, millest 20 protsenti (käibemaks) laekuks riigilaekasse. Maksuvabamiinimumi tõstmata jätmise korral jääksid need summad laekumata. 

Suurem tarbimine kasvatab ka ettevõtete tulubaasi, mis võimaldab kasvatada palkasid ja luua uusi töökohti. 

Asju pole mõtet keeruliseks mõelda. Maksuvabamiinimumi kergitamine pole ühiskonnale ohuks, vaid väljapääsuks.

Meedia toodab staare, toob ülbeks läinud maa peale tagasi

Meedia on kõikvõimas - toodab staare, toob ülbeks läinud maa peale tagasi. Meedia tegi ka Kallasest, Ansipist, Ligist, Michalist (ja teistest kellel silm valetamisel isegi ei pilgu) staarid. 

Meedia avaldab ühtede ja samade isikute (või grupeeringute) seisukohti, poseerib ühtesid näolappe. 

Ta on kallutatud.

Otsuseid langetatakse kuuldu põhjal. Kui see on ebaadekvaatne (koosneb valitud seltskonna seisukohtadest), siis tehakse valesid järeldusi, käitutakse ebaadekvaatselt. Sellest tuleb ka see, miks valimistel antakse hääli neile, kes neid ei vääri. 

Kui poleks (usaldusväärse hoiakuga) Toomas Kümmeli VEB fondi teemalist faktipõhist informatsiooni,  triumfeeriks Siim Kallase PR meeskond, võimuesindajate valetamine muutuks veelgi häbematumaks.

Toomas Kümmeli (VEB teemalised) ponnistused näitavad, et meedia ei pruugi täies ulatuses ollagi ambitsioonikate poolt (raha poolt) manipuleeritav. Kui see nii on, siis tuleb Toomas Kümmelit tunnustada, imetleda tema sihikindlust ja otsekohesust.

Postimees: Toomas Kümmel: Siim Kallas – armas luiskaja. http://arvamus.postimees.ee/1116062/toomas-kummel-siim-kallas-armas-luiskaja

Riigi jõukus tuleb kodanike heaolust, mitte maksude kõrgena hoidmisest

E24: Swedbanki analüütik: tulumaksuvaba piiri tõstmine 500 euroni lisaks majandusele riske. http://www.e24.ee/1114204/swedbanki-analuutik-tulumaksuvaba-piiri-tostmine-500-euroni-lisaks-majandusele-riske?t=618#l

Uskumatu – kuidas saab soliidse ettevõtte analüütik sellist jama ajada. Ta kas ei orienteeru protsessides või ajab rõhuasetused sassi. Eesti turu nõrkus ei tulene madalatest maksudest, vaid tarbija vähesest kulutamisest, riigivalitsemise ebaefektiivsusest ja liigsest ümberjagamisest. Inflatsiooni hoiavad kõrgena administratiivselt reguleeritavad hinnad.

Tulumaksuvaba piiri 500 eurole kergitamine (nii nagu iga teise maksu langetamine) leevendaks eelpool mainitud hälbeid. Eestlaste elujärje parandamine eeldaks kohaliku ettevõtluse konkurentsivõimelisemaks muutmist. Maksukoormust alandamata, avaliku sektori taskukohasemaks ja efektiivseks muutmiseta pole see saavutatav. Vähemalt mitte siis, kui Brüssel abikraane rohkem ei ava. Seda aga ei juhtu, kuna Euroopa Liidus toimuv sunnib neid hoopiski sulgema.

Riigi jõukus sõltub kodanike käekäigust, mitte maksustamise innukusest. Mida enam inimestele raha kätte jätta (väiksemad on maksumäärad), seda suurem on ettevõtlustulu, suurem on riigilaekumine (maksutulu laekub erinevate maksude kaudu). Miljonilise rahva nõudmised ei tekita majandusriske, selles probleemi nägemine näitab teemas orienteerimatust. Riigieelarve kontekstis räägime tühistest summadest (tulumaks moodustab 7% riigieelarvest, pool tuleb ettevõtlustulult), kui Swedpanga analüütik näeb maksuvaba piiri 500 eurole kergitamises ohtu majandusele, siis tuleks tal ametit vahetama. Mõju on vastupidine.

Eesti kodanikud väärivad arvestamist

Briti peaminister (David Cameron) lubas Euroopa Liitu kuulumise panna rahvahääletusele. Lähenemine tekitas poliitikuteleeris elevust. Pole harjutud olulistes küsimustes rahva arvamust selgitama, veel vähem nendega arvestama. Eelistatakse vastandumist. Eesti valitsus paistab selle poolest eriti silma, kohati tundub, et üksnes rahvavaenulikke otsuseid langetaksegi.

Poliitikud kohtlevad rahvast lambakarjana, pole ime, kui usutaksegi seda, et vaid nende ajumaht võimaldab õiget valest eristada. Valesid lahendusi aga pole olemas. Ühtedele meeldivad ühed, teistele teised. 

Väide justkui võimul olijate (teistes tingimustes elavate) lahendused on ainuõiged, pole pädev. Seda kinnitab kaos, mis kulutulena kõikjal maad võtab. Tipppoliitikute lähenemised Euroopa Liidu tegemistesse ei kuulu lõpliku tõe valdkonda, iseseisvate riikide ühendus võib tarmukam lähenemine olla. Kõik sõltub millise nurga alt vaadata. 

Edu ei pruugi üldsegi seisneda abstraktses sisemajanduse kogutoodangu kasvatamises ega ressursside vägivaldses ümberjagamises, vaid tundmuses, mida otsuste langetamise järel tuntakse. Ühine otsustamine liidab, tekitab ühtekuuluvustunnet, süvendab ühtsust. 

Paljud poliitikutest nimetavad David Cameroni autokraadiks, huvitav oleks teada, kes nad ise on, kui rahva arvamuse üle irvitavad, otsuseid aga vaid isekeskis langetavad. 

Mulle sümpatiseerib pealt näha iseka Briti peaministri soov panna Euroopa Liitu kuuluvus rahvahääletusele. Mulle meeldib küsimuse must-valge püstitus, sest siis pole tegemist seisukohtade peale surumisega, vaid enamuse seisukoha selgitamisega. Võiksime kaasamist õppida – Eesti kodanikud väärivad arvestamist.

Eestlaste rahakott seab piirangud ka nupukatele ettevõtjatele

Enesetunne sõltub lähenemistest ja mõtlemisest. Raske on mõista neid, kes kütavad ennast üles sellega, et teistel läheb neist paremini. Eelistusi piiramata hingerahu ei tulegi. Kõik teavad ütlemist, et kui midagi väga tahta, siis seda ka saavutatakse. Öeldus peitub iva. Kõike ihaldades jäävadki tühjad pihud.

Eestis elukeskkonnas toimetades pole võimalik praktiseerida arenenud riikidele omast elustiili. Palgad on siin viletsad, sotsiaalsed tagatised häbiväärselt nadid. Vanemapalk võib küll väikelaste vanemate rahakotti lühiajaliselt kosutada, kuid teeb ühise sotsiaalleeme veelgi lahjemaks.  

Eestlaste rahakott seab piirangud ka nupukatele ettevõtjatele. Arenenud riikidele sarnase elustiili harrastamiseks tuleb neil toimetada muudel turgudel või mängida ebaausat mängu. Kahju, et viimaseid pole Eestis vähe. Tegemist peab olema raudse närvikavaga inimestega. Petuskeemide avastamise korral pole väikeriigis petetute keskel toimetamine kerge. Just selline närvikava paistab olevat (1995. aasta Äripäeva) „Aasta Ärimehe“ tiitli omanikul ja Valgetähe Ordeni kavaleril Rein Kilgil, „Autorolla“ poliitikutest tandemil, suurriisujal Viiolil ja teistel ebaausust harrastavatel kaasmaalastel.

   

ÄP: Äripäeva toimetusse saabus põllumehe Juhan Ojamaa avalik pöördumine Rein Kilgile, kus põllumees küsib, kuhu on saanud nii tema kui teiste võlausaldajate ja töötajate raha.

"Pöördumine on ajendatud Rein Kilgi süüdimatust käitumisest oma võlausaldajate ja äripartnerite vastu," kommenteeris Ojamaa palvet avalik pöördumine avalikustada.

Järgneb avalik kiri:

Austatud Rein Kilk, Äripäeva "Aasta Ärimehe" tiitli kandja aastast 1995!

Pärast seda, kui jätsite minu ja minu pere ilma olulisest sissetulekust, olles juhatajana otsuse taga, mis võimaldas Werol Tehased AS-ist ära varastada põllumeeste rapsikoogi, mille saite enda valdusse suvi läbi tööd nõudnud rapsiseemnete pressimisest, olen Teie tegevust jälginud. Ja seda ikka imestusega.

Kuidas on võimalik, et mitte ainult ühes või kahes, vaid kõigis Teie omatud ja juhatatud firmades on toimunud üheaegselt sellised totaalsed ärilised ebaõnnestumised?

Seda nii õlitööstuses, Tartu leivatööstuses, puituste tootmises, Pärnu sadamas, Sakala saeveskis, lambafarmis ja lihatööstuses ning mujal. Peaaegu kõik nimetatud firmad said suurtes summades laenu pankadest Dnb Nord, Swedbank, Unicredit ning Nordea. Sellest kõigest jäi Teile paraku väheks, mistõttu asusite ühel hetkel lisa nõutama ka oma töötajatelt, tarnijatelt ja Eesti Vabariigi Maksuametilt.

Lisaks tuleb eeltoodud nimekrja täiendada ka EAS-ist saadud toetussummadega.

Ühel hetkel oli kõik see raha kadunud! Suured risti-rästi ülekanded, mis Weroli pankrotihaldur Toomas Saarma on tuvastanud; läbi raadioeetri Teie suust rahvale kõlanud lubadused maksta ära maksud; ettevõtete liikumine tundmatute esindajate kätte; sugulaste toomine firmade juhatustesse; võlgu jäämine advokaadile - see kõik tekitab hämmingut.

Värskendan Teie kui Presidendi Mäluinstituudi nõukogu liikme mälu: haruldase vastutulekuna on Eesti Vabariigi Maksuamet lubanud Teile kui Valgetähe Ordeni kavalerile eriti pikki ja paindlikke maksegraafikuid Eesti riigi maksude tasumisel.

Sellest hoolimata ulatuvad Teie maksuvõlad tänaseks 1,35 miljoni euroni, lisaks sellele hulk variisikutele müüdud, ümber nimetatud ning vaikselt hääbunud firmasid, mille maksud jäävadki Eesti Vabariigil saamata. Teie võlg Eesti põllumeestele kuuluvale ühistule on 320 000 eurot, võlg õlimüügiga tegelevale ettevõttele samuti üle 300 000 euro, võlg Unicredit Bank AG-le 6,4 miljonit eurot ning lisaks sellele on Teil kohustusi mitmete teiste isikute ja organisatsioonide ees.

Kuidas on võimalikud samal skeemil põhinevad "ärilised ebaõnnestumised" Teie ja Teie finantsdirektor-juhataja Karl Liivapuu juhitud ettevõtetes?

Kas Te võiksite palun olla hea, ning selgitada, kuhu jäi Teie töötajate, pankade, äripartnerite, Eesti Vabariigi ning minu raha?

Lugupidamisega,

Juhan Ojamaa, Eesti põllumees

http://www.ap3.ee/article/2013/1/22/pollumees-rein-kilgile-kuhu-raha-sai

Mõtlen õudusega olukorrast, kui peaksin Rein Kilgi nahas olema. Häbi ja südamevalu ei lubaks mul ausate inisete hulgas liikuda. Lahkuksin vabatahtlikult siit ilmast. Temal ei paista sellest olema sooja ega külma.  Ta jätkab uute lõksude meisterdamist (üritab omandada Pärnu sadama aktsiaid jmt) ja lähenemiste propageerimist.

Arvamus, et teistel läheb paremini, innustab üle võimete elama. Saaks ka vähemaga hakkama, kuid kui teised laiavad, siis tahaks seda ka ise teha. 

Jõukas pole mitte see, kes enam kulutab, vaid see, kes oskab (ka tühiste summade juures) säästa. Nii nagu seda teevad Eesti pensionärid. Säästmine annab valikuvabaduse. Ütlemisega, et sääste hauda kaasa ei võta, ei saa liigkulutamist põhjendada. Tarmukam oleks panustada sellesse, et kulutused jääksid tuludest väiksemaks. Aeg on raha – mida kauem sellist eluviisi järgida, seda avaramaks muutuvad valikud. Seda nii enesel kui ka järeltuleval põlvel.

Perevalimisi suruvad peale ambitsioonikad väikelaste isad

Postimees avaldab perevalimiste (IRL ettepanek anda valimistel alaealiste laste eest vanematele lisahääli) teemalisi seisukohti. Mulle on jäänud mulje, et perevalimisi suruvad peale ambitsioonikad väikelaste isad, kes endale sellega teed  võimu juurde üritavad sillutada. 

Minu arvates tuleks hoiduda võimalikest häälte delegeerimistest, volitamistest ja muudest üldsuse tahet ähmastavatest sammudest. Igal inimesel peaks olema vaid üks hääl, teiste omadega manipuleerimist ei tohiks soosida.

Paljud probleemid ühiskonnas võivad tulla sellest, et otsustajate hulgas on palju praktilise kogemuseta inimesi. Lapsministrid käituvad kummaliselt, ei tekita kodanikes usaldust. Elukogemuseta otsustajad triivivad riigivankri kraavi. 

Kui tahta nii väga väikelaste hääli kellelegi delegeerida, siis tuleks need delegeerida vana-vanematele, kuid mitte vanematele. Lapspoliitikuid on meil niigi palju. 

Minule Eesti ühiskonnakorraldust kritiseerivad kirjutised meeldivad

EPL: Vastukaja: Peaaegu iga päev toob mõne sõnavõtu ja kirjutise, milles idealiseeritakse Eestist äraminekut, manatakse siinset elu või tehakse maha oma rahvuskaaslasi. Miks ei saa lihtsalt öelda, et lahkutakse raha pärast? Miks on tarvis kibedaid hinnanguid eestlaseksolemise kohta, justkui lisapõhjuseks: “Ahjaa ja siis see asi veel ka, et eestlased on ühed suured s.......d?” http://www.epl.ee/news/arvamus/vastukaja-vihkamisest-ja-armastusest.d?id=65546472

Otsekohesust ei tasu pahaks panna.

Minule Eesti ühiskonnakorraldust kritiseerivad kirjutised meeldivad, naudin nende lugemist. Kogen nende lugemisel äratundmisrõõmu, saan lootust paremale elule. Kodanikuvaenuliku ühiskonnakorraldusega leppimine tähendab alistumist. 

Olgem ausad – Eesti elukeskkond pole inimsõbralik. See ei tulene rahulolematutest, vaid rahulolevatest – otsustajatest, kes sülitavad eetika- ja moraalinormidele, räägivad üht, teevad aga teist.

Nõustun sellega, et inimeste halvustamisega kaugele ei jõua. Ei nõustu aga sellega, et probleemidest ei tule rääkida. Pettustega leppimine pole lahendus. Kui on probleemid, siis tuleb neist rääkida ja nendega tegeleda. Lombakaid süsteeme, hälvetega protsesse ja tegevust tuleb kritiseerida. Keegi pole rääkinud, et Eestis pole võimalik elada. On küll. See pole aga paljudele kerge. Uuringute järgi elavad paljud Eestimaa lastest absoluutses vaesuses. Palju on narkomaane (nt süstivate narkomaanide poolest oleme ELs esirinnas), esirinnas oleme alkoholi ja teiste meelmürkide tarvitajate poolest. Noorte seas läbi viidud uuringud kinnitavad, et meelemürke tarbimine on populaarne juba teismelises eas, vähe pole neid, kes nuusutavad koguni kemikaale. Legaalne rahustite ja uinutite tarbimine on kasvutrendis. Eestlaste närvisüsteem on pinges. Kui arvestada seda, et kodumaalt põgenejate arv on kasvutrendis, siis tuleks „virisemise“ asemel kaigastega tänavale tulla ja riigis kord majja lüüa. 

Eestlaste kurtmised on põhjendatud. Eestlaste reaalsissetulekud (sh sotsiaalsed tagatised) on eurotsooni madalamad, reaalne maksukoormus (sh varjatud) aga kõrgeim. Esmatarbekaupadelt (leib, sai, piim jne) 20 protsendilist maksu ei kogu ükski teine riik. Üldsusele serveeritakse olukorda eduna – räägitakse üksikutest edusammudes, kahesilmavahele jäetakse olulisem. 

Luiskamisega leppimine ei tee elukeskkonda Eestis paremaks muuta, ei pane kodumaalt lahkujaid meelt muutma. Puudustele tähelepanu juhtimine pole virisemine ega halvustamine, vaid leppimatuse näitamine.

Eesti riik vajaks parasiiditõrjet, vastasel korral variseb see kokku

EPL: Toomas Kümmel: VEB Fondiga seotud isikud eksitavad avalikkust, kui ajavad segi N Liidu välisvõla ja sisemise valuutavõla. Siim Kallas on jutukas inimene, aga kui jutt läheb VEB Fondile, on ta suu lukus. http://www.epl.ee/news/arvamus/toomas-kummel-ka-unustuse-joel-on-kallas-kahel-pool.d?id=65542446

Eraldusime Venemaast, et arengus ette jõuda, liigume aga samas taktis. Isegi poliitiline tegevus toimib sarnaselt Venemaa omaga: valetamine ja varastamine võimukoridorides pole haruldus, vaid tava. 

Sellise suhtumisega riik pole jätkusuutlik. Eestlaste kesised sissetulekud ja sotsiaalsed tagatised ei tulene majandussurutisest, kreeklastest ega Euroopa Liidust, vaid meie enda parasiitidest, kes teiste arvel liugu lasevad.

Meenutan kunagisi loomaarstina töötatud aegu. Esimene asi, millele tuli siis tähelepanu pöörata, olid parasiidid. Neid leidus kõikjal: seedetraktis, hingamiselundites, maksas, karvkattes ja muudes piirkondades. 

Eesti riik meenutab ühte parasiitidest räsitud looma, kes vaevu jalgadel taarub. Valitud jätavad järgi vaid riismed, kuid tundub, et ka need ollakse valmis isekeskis nahka pistma. Eesti riik vajaks hädasti parasiiditõrjet, vastasel korral variseb see kokku.

Estonian Air ei vaja niivõrd uusi spetsialiste, kuivõrd head juhti

Delfi: Estonian Air sai Taskila asemel veelgi kulukama kolmiku.

http://majandus.delfi.ee/news/uudised/estonian-air-sai-taskila-asemel-veelgi-kulukama-kolmiku.d?id=65536306

Estonian Air ei vaja niivõrd uusi spetsialiste, kuivõrd head juhti, kes paneks meeskonna ühes taktis hingama ja juhiks rahavoogusid oskuslikult. Taskila (Soome) ja Palmer (Rootsi) on spetsialistid, kelle tegemised lubavad kahelda nende juhtimisoskustes. Mõne lennuki (uue kava järgi hakkab olema 5) opereerimine pole keeruline. Meie aga palkame juhte mujalt, külvame nad üle raske vaevaga teenitud rahaga.

Taskila tegevus oli täielik läbikukkumine. Isegi keskmine Eesti projektijuht oleks paremini hakkama saanud. Lennukite soetamine, meeskonnaga komplekteerimine ja uute liinide avamine ei nõua erilisi andeid. Neid on vaja kasumliku opereerimise tagamiseks, millega Taskila ei saanud hakkama. Poleks saanu ka aasta, kahe ja kolme pärast. Ta ei osanud näha enda tegemistes vigu, otsis neid mujalt. Just selline suhtumine paneb kahtlema tema juhiomadustes.

Estonian Airi juhtimine tuleks usaldada (mitte rahasõltlasest) eesmärkidele pühenduvale inimesele. Pole vahet, millise valdkonna kogemused tal on, kuna juhtimispõhimõtted on kõikjal samad – meeskond tuleb saada ühe mütsi alla, selgus peab valitsema eesmärkides ja tulemuslikkuse mõõdikutes. 

Ettevõtte suurimaks varaks on inimkapital, kõik muu (lennukid, liinid jne) paigutab standardsuse alla. 

Rahvakogu on mäng

EPL: Eestvedajad tunnevad puudust unikaalsetest ettepanekutest ja aktiivsetest kaasalööjatest. Internetiportaali rahvakogu.ee esimene nädal näitas, et inimesed on võimalust ise seadusloomes osaleda ja selleks ettepanekuid esitada igati tervitanud.

http://www.epl.ee/news/eesti/rahvakogu-esimene-toonadal-toi-vahe-uut.d?id=65530096

Rahvakogu on tore ettevõtmine, kuid tunnistagem, et tegemist on siiski mänguga, mille peale pole mõtet palju aega kulutada. Sellest ka rahva oodatust väiksem aktiivsus. Põhjus ei peitu inimestes, vaid keskkonnas. 

Poliitikud peaksid oma lähenemisi muutma – loobuma enesekesksusest ja dogmadest – siis lööksid inimesed ka aruteludel meelsamini kaasa.

Ettepanekuid tuleks ka (erapooletult) modereerida, kuna (erinevates sõnastustes) need korduvad, mis teeb nende lugemise aeganõudvaks ja tüütuks.

Kui Rahvakogu ettevõtmine ebaõnnestub, siis ei tasuks selles süüdistada kodanikke. Puudused peituvad süsteemis, kodanikelt oodataksegi vaid auru välja laskmist. 

Rahvakogul puudub väljund? Ettepanekud panevad otsustajad heal juhul muigama ja kukalt kratsima, kuid loota, et neid hakatakse ka seadustesse vormima oleks liiast. 

Kõigepealt tuleks muuta suhtumist ja võita kodanike usaldus, alles seejärel asuda arutelusid korraldama. Siis oleks põhjust inimestel oma seisukohad läbi mõelda ja need teistele mõistetavas keeles paberile panna. 

Praegu paistab linnukese kirja saamisega tegemist olevat.

Poliitikal pole sugu

Mõned on veendunud, et võimurite käitumine sõltuvat soost. Arvatakse, et naiste võimule sokutamisega (kvoodid jmt) annaks Eesti poliitikas matslust võita.

Mina sellesse ei usu. Ma ei usu, et matslus tuleneb meestest. Ei usu, et naiste võimule upitamine seda murraks, tõstaks ausse eetilised väärtused.

Olen enam kui veendunud, et ühiskonnakorralduse probleemide peakangelane on demokraatiapõud. Demokraatlike põhimõtete eiramine teeb kõikidest (meestest ja naistes) ühesugused monstrumid.

Lõpetasin just Katarina Suure elukäigust kirjutise lugemise. Venemaa naismonarhid (Jelizaveta, Anna, Katarina II) ei erinenud oma lähenemise poolest meesmonarhidest. 

Miks hakkasin pooldama astmelist tulumaksu?

Ühiskonnas on lähenemisi, millele võimuerakonnad kategooriliselt vastu seisavad. Neid isegi ei kaaluta, panustatakse üksnes arutelude summutamisele. Üheks selliseks lähenemiseks on suhtumine astmelisse tulumaksu, millega inimesi „omadeks“ ja „vastasteks“ tembeldatakse. Progresseeruvale tulu maksustamise seistakse kategooriliselt vastu, jätkatakse kulunud dogmade ülistamist. Selline käitumine ei tee ühiskonnakorraldust paremaks.

Parlamendierakondadest pooldavad progresseeruva tulumaksustamise kehtestamist Sotsiaaldemokraatlik erakond ja Keskerakond, Reformierakond ja Isamaa ja Res Publika Liit seisvad iga hinna eest vastu. Üldsuse huvidele eelistatakse erakondlikke lähenemisi. Põhimõttelistes lähenemistes võiksime tugineda üldsuse arvamusele, erakondlikke ambitsioone saab ka detailide (ellu viimine) juures realiseerida.

Tunnen siirast head meelt, et rahvarahutused pole enam Eestis haruldased. Vastasel korral poleks „Harta 12“, poleks internetiportaali „Rahvakogu“, mille kaudu  seadusmuudatuseks ettepanekuid esitada. Loodan väga, et viimane pole auru väljalaskmiseks, vaid et kõikidesse ettepanekutesse ja argumentidesse suhtutakse vastutustundega. 

Just selles lootuses esitasin ka oma ettepaneku, mille sõnastasin järgnevalt: „Kehtestada Eestis progresseeruv tulumaks, vältida üldise maksukoormuse kasvu.“

Miks hakkasin pooldama astmelist tulumaksu?

Kui aastaid tagasi domineerisid astmelise tulumaksu kehtestamisel vastuargumendid, siis tänases Eestis paistavad poolt argumendid juba kopsakamatena. Kahju, et võimukoalitsioon taandab teema (opositsioonierakondadega) vastandumisele. Sisusse süüvimisele eelistab poliitilisi mänge.

Eesti maksusüsteem kogub vältimatuid maksusid ka toimetulekuraskustes vaevlevatelt inimestelt. Sotsiaalkindlustussüsteem riigis seisab värisevatel jalgadel, sellele lootma jäädes võib hambad kohe varna riputada. Arenenud riikides käivad asjad teisiti – sotsiaalkindlustussüsteem tasakaalustab maksusüsteemi puudused, ei lase inimestel täielikku vaesusse langeda.

Nälgivate laste (uuringute andmetel elab Eestis üle veerandi lastest vaesuses) kõhu arvel maksu kogumine on võigas. Maailmas pole (vist) teist sellist riiki, kus kogutakse leivalt, saialt, piimalt ja muudelt eluks vajalikelt esmatarbekaupadelt kahekümneprotsendilist netomaksu (käibemaks). Euroopa Liidu (keskmine) käibemaks toiduainetele jääb alla kümne protsendi.

Oleme maksustamisega läinud liiale, mis on viinud paljud meie hulgast täielikku vaesusse. Kõigil peab olema võimalus rahuldada eluks vajalikke esmavajadusi (toit, peavari), makse kogutakse ülejäänult. Progresseeruv tulu maksustamine (mõne astme lisamine) võimaldab mainitud kreedot paremini järgida, astuda sammukese õiglusele lähemale. Kultuurirahvale on see ju kohane?

Võimuerakonnad maalivad astmelisest tulumaksust tonti. See aga peitub toimetulekuraskustes olevate leibkondade rohkuses. Eestis on palju toimetulekuraskuses vaevlevaid inimesi. Neid on palju enam, kui statistilised arvud kajastavad. Madal statistiline võrdlusbaas (kesine keskmine palk) näitab tegelikkust paremana. 

Toimetulekuraskustes inimsete maksukoormus vajab alandamist. Progresseeruv tulumaks võimaldab seda ka riigieelarvelise tulumaksutulu kasvu vähenemiseta teha.  

Olgem hoolivamad – loovutagem pisku neile, kes seda hädasti vajavda.

Saab ka eetikakoodeksita

EPL: Euroopa Nõukogu juures asuv korruptsioonivastane riikideühendus GRECO pakub eile avaldatud Eesti korruptsioonihinnangus tervet hulka asjalikke mõtteid, mida pole raske ellu viia ning mis suurendaksid poliitikute ja õigussüsteemi usaldusväärsust. Raporti järgi nõuab Eestis enim tähelepanu riigikogu liikmeid, prokuröre ja kohtunikke puudutav korruptsioonialane regulatsioon.

http://www.epl.ee/news/arvamus/juhtkiri-votta-tosiselt.d?id=65505002

Valimissüsteemi valijakesksemaks muutmata pole poliitikute sulitempudest pääsu. Isegi uute erakondade moodustamisest pole kasu, kuna kopeeritud strateegiatega ega kuuldud trummipõrinaga lahinguid ei võideta. 

Loota, et uued erakonnad on teistsuguse lähenemisega, on enesepetmine. Võimule saamise viis on ju endine. Eesti valimisfenomen põhineb esikolmikul. Erandid välja arvatud antakse hääl esikolmikule. Valimised pole isikupõhised, vaid parteikesksed. Valijad räägivad kaasa erakondade jõuvahekorra selgitamises, isikkoosseisu panevad paika partebürood. 

Eesti valimissüsteem ei soosi esindusdemokraatiat, sellest ka pinged, mis riigikogus vormistatud otsustega kaasnevad. Kui Riigikogu koosseisu pääsevad vaid võimuladvikutele lojaalsed inimesed, siis esindusdemokraatia ei toimi. 

Valimissüsteem võiks tagada võrdsed võimalused kõikidele kandidaatidele, valituks osutumine ei peaks sõltuma nimekirjalisest eelistusest, finantsvõimekusest ega väikeste seltskondade soovidest. Siis poleks ka riigikogulastele eetikakoodeksit tarvis.

Rahvakogule: kehtestada progresseeruv tulumaks

Postitasin Rahvakogu kodulehele (http://www.rahvakogu.ee/ideas/217-kehtestada-progresseeruv-tulumaks-valtida-uldise-maksukoormuse-kasvu-keskmise-palgakasvu-tingimustes-korrigeerida-maarasid-allapoole) järgneva ettepaneku:

KEHTESTADA PROGRESSEERUV TULUMAKS, VÄLTIDA ÜLDISE MAKSUKOORMUSE KASVU. KESKMISE PALGAKASVU TINGIMUSTES KORRIGEERIDA MÄÄRASID ALLAPOOLE.

Selgitus:

Tulumaksu osa Eesti riigieelarves pole suur (7 protsenti riigieelarvest, 10 protsenti kogu maksutulust). Eestlaste vaesuse juures ei sõltu maksulaekumine niivõrd maksumääradest kuivõrd elanike jõukusest. Toimetulekuraskustes inimeste maksukoormus vajab alandamist.

Astmelisest tulumaksust ei tasu tonti otsida. Kui see kusagil peitub, siis toimetulekuraskustes olevate leibkondade rohkuses. Maksustamisel tuleks järgida õigluse printsiipi, maksud peaksid olema kõigile üheselt mõistetavad (vähendada varjatut maksustamise osa), maksja poolt kontrollitavad (sõltuma tulust). Teistelt riikidelt malli võtmisel ei tasu unustada kohalikke eripärasid. Erinevalt majanduskaaslastest on Eestis liigselt toimetulekuraskuses inimesi. Neid on palju enam, kui seda statistilised arvud kajastavad. Madal statistiline võrdlusbaas (kesine keskmine palk) eksitab. 

Riiklik rahanduspoliitika ei soosi eestlaste elujärje paranemist

Riiklik rahanduspoliitika ei soosi eestlaste elujärje paranemist. Seda teadvustamata jäämegi käsi laiutama ja ebaõnnestumise põhjuseid mujalt otsima. 

Maksustamise üle otsustajad võiksid teada, et eestlaste vaesuse taseme juures ei sõltu maksutulu niivõrd maksumääradest, kuivõrd inimeste sissetulekutest. Eesti maksukoormus vajaks langetamist, maksurahast elatuv struktuur koomale tõmbamist. 

Maksupoliitikaga annab mägesid nihutada, annab ka kõik untsu keerata.

Mulle on arusaamatu, miks jätkatakse Eestis elanike kohustuste kasvatamist. Arvatavasti loodetakse suuremat obrokit koguda, kuid sellega seda ei saavutata. Suuremad summad laekuksid maksumäärade alandamisel. 

 Rootsi näide: Äripäev: Käibemaksu alandamine restoranitoidult, mille mõttekuses ja efektiivsuses on kahelnud nii Rootsi majanduseksperdid kui Euroopa Komisjon, on tegevusalal oluliselt ettevõtlust elavdanud ja loonud uusi töökohti. Rootsi statistikaameti uuringu järgi oli töötajate arv alal läinud aasta kolmandas kvartalis eelnenud aastaga võrreldes 5000 võrra suurem. Täna avaldatud andmeil kasvas restoranide käive mullu novembris eelnenud kuuga võrreldes 7,3%. http://www.ap3.ee/article/2013/1/7/maksukarbe-lisas-rootsi-restoranidesse-tookohti

Suurrahvaste tegemisi pole mõtet kopeerida

Kaitseminister Urmas Reinsalu leiab, et Saksamaal välja käidud idee lastele valimisõiguse andmisest võib aidata peatada Eesti rahvastiku vähenemist.

http://arvamus.postimees.ee/1094034/reinsalu-perevalimised-voivad-paasta-eesti-demograafilise-olukorra?t=836#l

Eestlastel pole mõtet suurrahvaste tegemisi kopeerida. 

Eesti on (pindala kui ka rahvaarvu poolest) väga väike riik. Erinevalt teistest riikidest poleks meil keeruline ka koguneda ja demokraatlikult esindajad valida. Olulistes küsimustes aga ühiselt otsuseid langetada.

Saadikud peavad hakkama vastutama. Selleks tuleb välistada faktor, mis paneb nad täitevvõimu (erakonna võtmeisikute) korraldusel otsustusnuppudele vajutama. 

Eesti valimissüsteem ei soosi võimude lahusust (NB! demokraatia oluline lähenemine) ega esindusdemokraatiat. Kui esindad rahva (enamuse) tahet, siis jääd tulevasest koosseisust välja. 

Valimissüsteem vajaks muutmist selliseks, et kõikidel kandidaatidel oleksid võrdsed võimalused, valituks osutumine ei sõltuks nimekirjalisest eelistusest, finantsvõimekusest ega poliitilise eliidi tahtest.

Eesti ühiskonda tuleks hakata ehitama algusest

EPL: Alar Karis: meie valitsejad muutusid liiga mugavaks. Kui täna vaatame tekkinud vastaspooli – ühelt poolt kodanikkond laiemalt ja teiselt poolt valitsus –, siis ma arvan, et süüdlasi oli mõlemal pool. Kodanikkond lasi valitsejatel nii tegutseda ja see tundus inimestele ilmselt mingil hetkel mugav. Ega see väga kaua kesta ei saanud. Ka valitsusel, mis on ju väga pikka aega võimul olnud, tekib teatav tunne oma oskustest ja tundub, et valitsemine kestab igavesti.  

Toimuma hakkaks midagi siis, kui saaksime üle ka kurjusest, mis mõlemal pool on. Ühed ütlevad, et teised on lollid, ja teised jälle, et esimesed on – mis see sõna oli Rein Raual? – värdjad. See ei ole eriti konstruktiivne, sildistatakse mõlemalt poolt. 

http://www.epl.ee/news/eesti/alar-karis-meie-valitsejad-muutusid-liiga-mugavaks.d?id=65490368

Probleemide käsitlemisel tuleb vahet teha põhjustel ja tagajärgedel. Vastasel korral pole teemakäsitlus tulemuslik. Valitsejatepoolne mugavus pole põhjus, vaid tagajärg. Põhjus peitub üldsusest erinevate reeglite järgi elamises. 

Külluslikku toidulauda nautiv inimene ei mõista näljast, mugavas kodus tudiv aga kodutut. 

Valitsejad on loonud enesele üldsusest teistsuguse maailma, kus toimivad teised reeglid (kuluhüvitised, eripensionid, meelepärane rahastamine, soovidele vastavad seadused, soodsama hinnaga Volvod jmt jne). 

Ka suhtlusring on neil teine - koosneb see ju suuresti lähedastest ja ambitsioonikatest parteibroileritest, kelle pead vaid ühes (noogutamise) suunas liiguvad.

Demokraati põud (NB! sõnavabadus pole demokraatia) rasib eestlaste hingesid, tekitab stressi, laastab vaimusid ja füüsiseid. 

Tuleb austada võrdse kohtlemise printsiipi ja demokraatiat. Üksnes siis võib loota vastastikusele (valitute ja rahva) mõistmisele ja lugupidamisele. Pehkinud talade krohvimine tekitab vaid lisakulud, muudab ühisleeme lahjemaks. 

Eesti ühiskonda tuleks hakata ehitama algusest.

Külluslikku toidulauda nautiv inimene ei mõista näljast

Seisukohtade ja arvamuste kujunemise määrab mikrokeskkond, milles igapäevaselt toimetatakse. Interpretatsioonivõimekus kujundab kogemustest ja informatsioonist lähenemised. 

Elukeskkondade erinevused tekitavad mõistmatust. Külluslikku toidulauda nautiv inimene ei mõista näljast, mugavas kodus tudiv aga kodutut. 

Ühiskonnas vohav otsuste väärakus (erakondade rahastamine, valitute kuluhüvitised ja eripensionid, lastetoetuste ja emapalga ebaproportsionaalsus, sõjaliste kulutuste kasvatamine, kohmakas haldusstruktuur jne) tuleneb sellest, et eestlastest otsustajad elavad kodanikest erinevas maailmas, neile kohaldatakse teistsuguseid reegleid (kuluhüvitised, eripensionid, meelepärane rahastamine, soovide kohane seadusloome, soodsama hinnaga Volvod jne). Ka suhtlusring on neil teine. See koosneb suuresti lähedastest ja ambitsioonikatest parteibroileritest, kelle pead vaid ühes (noogutamise) suunas liiguvad. Kelle leiba sööd, selle pilli järgi tuleb tantsida.

Pole mingi ime, et Eestis langetatud otsused pole paljudele eestlastest meelepärased. Otsustajate arvates läheb Eestil hästi (rahandusministri arvates isegi väga hästi), paljud ei tule ots otsaga kokku.

Demokraatiapuudus rasib inimsuhteid, sellest tekkiv stress ei laasta üksnes vaimu, hävitustöö käib ka eestlaste füüsise kallal. Rahulolematute arv kasvab, inimesed lahkuvad mujale elama. 

Võrdse kohtlemise printsiibi austamise ja demokraatiale sügava kummarduse tegemise asemel jätkame (senistele lähenemistele) ülistuslaulu kirjutamist. Pehkinud pinnase krohvimisega kasvatame kulutusi, teeme toidulaua veelgi kasinamaks.  

Mittetulundussektor harrastab tulundustegevust

Kolmas sektor (ka valitsusväline sektor, mittetulundussektor, kodanikuühiskond, vabakond) on väljend,  mida kasutatakse mitteriiklike organisatsioonide ja mittetulundusühingute kohta (Vikipeedia).

Mina pole kindel, et MTÜd ja sihtasutused oma eesmärki Eestis täidavad. Tegemist võib olla ressursside kantimise instrumentidega. Üldistav statistika küll puudub, kuid MTÜde varjus toimunud sahkerdamiste kohta on kohtukaasusi (isikliku kukru täitmine), sihtasutuste kaudu toimuvast raha kantimisest (MISA, MSA, DASA jpt) kuuleme meedia vahendusel. 

Pool aastat tagasi oli Eestis ligi 28 600 mittetulundusühingut ja 730 sihtasutust. Teada on, et on MTÜsid, kus teenitakse (aastas) 100 000 euroseid kasumeid, on selliseid, mida luuakse raha teenimise eesmärgil riiklike konkursside võitmiseks.  

Rahandusminister Jürgen Ligi on öelnud: "Mittetulundussektoris harrastatakse väga palju tulundustegevust, raha kantimist ja iseendale maksuvaba tulu tekitamist." Raam teatri tegevust (esitas majandusaruanded aastaid hiljem) kommenteeris ta järgnevalt: "Nüüd kui ta vahele jäi, ta viimasel hetkel hädaga midagi esitas. Neli aastat esitamata aruandeid ja saadud maksuvaba tulu - see on tegelikult väga halva maiguga asi." http://www.ap3.ee/article/2012/12/31/ligi-mtude-maksustamist-tuleb-muuta)

Meedia MTÜdes toimuvast:

EE: Hädasolijate abistamiseks loodud MTÜ Jeeriko juht Angela Olt mõisteti süüdi 400 000 krooni ühingu raha omastamises. Sel tublil daamil jätkus südant igale perevägivalla käes kannatavale naisele ning töö või tervise kaotanud mehele Võsust Väike-Maarjani. “Lääne-Virumaa Ema Teresa” võinuks täiesti õigustatult olla Tapal asuva MTÜ Jeeriko juhi Angela Olti teine nimi. Võinuks, kui proua Olt poleks ühel saatuslikul hetkel valinud teist teed – võõraste hädade arvel mõnusa äraelamise teed. Heategevuse maski varjus riisus proua Olt MTÜ arvele riigiasutuste, valdade ja annetajate poolt kantud rahast 400 000 krooni ja kulutas seda spaades, kallites restoranides ja baarides, juuksuris, teatris või hambaarstil käies ning Tallinnas elava tütre korteriarveid makstes. Jälgede segamiseks oli Olti tütre korter kirjas kui MTÜ Jeeriko poolt kasutatav naiste varjupaik – tütar ise sellest teadlik ei olnud. http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/krimi/laane-viru-tuntuim-heategija-osutus-ahneks-suliks.d?id=32892215 

PM: MTÜ Abitelefonid juhatuse liiget Tiit Laja (52) süüdistatakse soodustuskelmuses ja ühing sai sama süüdistuse juriidilise isikuna, ütles ringkonnaprokuratuuri pressiesindaja Annely Erm. Süüdistuse järgi esitas Laja projekti kulusid deklareerides ka valeandmeid ning kasutas toetust osaliselt ka isiklikuks otstarbeks, tekitades varalist kahju 165 000 krooni ehk 10 545 eurot. http://www.postimees.ee/944450/mtu-juhti-suudistatakse-toetusraha-ebaotstarbekas-kasutuses

EPL: Riigimetsa majandamise keskuse juht leiab, et korruptsioonivastane seadus tema kohta ei käi. Oleme Eesti Päevalehes kirjutanud sotsiaalministeeriumis olnud juhtumist, kus ametnikud lõid MTÜ, mida ministeerium hakkas projektirahaga toetama. Tuleb välja, et see pole ainuke juhtum, kus riigiasutuses on iseendaga rahalisi tehinguid tehtud. http://www.epl.ee/news/eesti/rmk-juht-kandis-oma-mtu-le-kumneid-tuhandeid-eurosid.d?id=63733462

Monoloogid lämmatavad demokraatia

Louis Menchen on öelnud: “On raske uskuda, et keegi räägib tõtt, kui teate, et ise tema asemel valetaksite”.

Eesti Vabariigi president, peaminister, rahandusminister ja teised teises elukeskkonnas (sh seaduskeskkond) askeldajad ei pruugi eluvõõraid seisukohti teadlikult levitada. Võidakse uskuda seda, mida üldsusele edastatakse. Elatakse teistsuguses maailmas, kus kehtivad teised väärtushinnangud ja reeglid (kuluhüvitised, eripensionid, luksuslik rahastamine, meelepärane valimisseadus jmt), nende suhtlusring koosneb teistsugustest inimestest - pereliikmetest ja poliitbroileritest, kelle pead vaid ühes suunas (noogutus) liiguvad. Kelle leiba sööd, selle pilli järgi tuleb tantsida.

Mina ei kuulanud presidendi uusaastakõnet ega peaministri sõnademulinat. Ei tahtnud selle peale aega raisata ega oma tuju rikkuda. Üldsusele fabritseeritud kirjaread ei oma praktilist väärtust. Tegemist on sisutu formaalsusega. Sisu annaks probleemide teadvustamine, asjamehed soovivad endist viisi jätkata. 

Mis rahva president see on, kelle teod (Ärma, parteilembus, naise laristamised jmt) toovad üldsusele kananaha ihule, sõnavõtud panevad aga kibestumispisaraid valama. Peaminister jätkab peale laulurahvast kerjusrahva tegemist oma joru ajamist ja sõrmega vibutamist. 

Monoloogid lämmatavad demokraatia.