Piimatoodete Aafrikasse müügi ettepanek oli eluvõõras

Limiteeritud kaupade (nt saastekvoot) müük on imelihtne. Eriti veel, kui tehingu kasumlikkusega annab spekuleerida. Reaalse kauba müük käib teisiti – tuleb arvestada omahinnaga (tehtud kulutustega), müügiga kaasnevate kulutustega ja riskidega. 

Valitsusliikmed võiksid raporteerida tulemustest, mitte spekuleerima kavandatuga. Aafrikasse müügijutt algas bravuurselt, nüüd ei tasu sellega tegeleda. Valitsuse kõneisik oleks võinud ettepaneku esitamisel arvestama reaalsete võimalustega ja alles seejärel sõnumit levitama hakata. Vastupidise tegutsemisemisega jätab ta valitsusest saamatu koosluse mulje. 

Impordimaksud pole uudis, sellega oleks pidanud (ettepaneku tegemisel) arvestama. Takistusi on aga enamgi (pikk tarneaeg, kultuurilised erinevused jne). Eesti piimatoodete Aafrikasse müügi ettepanek oli eluvõõras. Seda on aga paljud ministri ettepanekud.

Ärileht: Kuigi pärast Venemaa poolsete sanktsioonide kehtestamist vaatasid Eesti piimatootjad algselt ka Põhja-Aafrika kui võimaliku turu poole, siis praegu see variant enam laual ei ole. "Me alguses vaatasime ka Põhja-Aafrika poole, aga seal on tariifid väga kõrged. Juustul oli seal minu teada kuni 100-protsendine tollitariif," rääkis väliskaubandusminister Anne Sulling Ärilehele. Kui Hiina välja arvata on Aasia turg Sullingu hinnangul Aafrikast potensiaalikam. "Ruumi seal on ja meie kogused on piisavad," selgitas ta.

http://arileht.delfi.ee/news/uudised/eesti-piimatootjad-enam-pohja-aafrika-poole-ei-vaata.d?id=70253887

Tööjõumaksude vähendamine on otsustatud

Tööjõumaksude vähendamine on nüüdseks otsustatud. Peagi jõutakse kokkuleppele ka maksudes, mida kergitatakse, ja asi läheb käiku. Kui otsustajad näevad mingis asjas võluvitsa, siis tuleb üldsusel sellega leppida. Nii tuli leppida eurotsooniga (euroga) ja Euroopa Stabiilsusmehhanismiga liitumisega, tuleb leppida reeglitega, mida üldsusele peale surutakse. Need on samasooliste kooseluseadus, töövõimetusreform, valimisseadus, erakonnaseadus, eripensionide seadus jne.

Tööjõumaksude alandamine ja mõne teise maksu kergitamine pole aga lahendus. See ei paranda elanike ostuvõimet, ei too majandusse lisaraha. Maksuliikidest määravam on see, kui palju makse kokku makstakse. Meie maksusüsteemi lihtsuse juures ei piisa ühe maksumäära langetamisest ja teise kergitamisest. Maksusüsteemi tuleks muuta radikaalselt, näiteks juurutada astmeline tulumaks, rakendada maksuerisusi või hoida suund maksumäärade alandamisele. Ei tasu karta, et määrade alandamine vähendaks riigile laekumist. Selle mõju on vastupidine, sest tarbimiskasvu mõju, kui suurenevad meie sissetulekud, suurendab maksulaekumisi rohkem kui määrade tõstmine.

Iga muudatusega kaasnevad kulutused. Kui sellest saadav tulu ei ületa tehtud kulutusi, siis pole sellest kasu, sest see pärsib finantsvõimekuse kasvu. Tööjõumaksude kavandatav langetamine (mõne teise maksumäära tõstmine) oma eesmärki ei täida. Ka varasemad maksumuudatused (käibemaksumäära tõstmine, tulumaksu alandamine, töötusmaksu kehtestamine jmt) eesmärki ei täitnud. Elukeskkond pole eriti paranenud, majandus toimib suuresti abidel. Mis veelgi halvem – noored unistavad endiselt kodu rajamisest kauguste taha.

Eesti on maksude haldamiseks tehtava aja poolest paljude riikidega võrreldes heal kohal (st maksumaksjad on tublid), kuid üldise maksukoormusega hõivame aina kesisemaid positsioone. Järelduste tegemise asemel trikitame maksumääradega, peidame aina suuremaid maksutulusummasid teistele tuluridadele.

Ühtede maksude vähendamine ja teiste kergitamine pole lahendus. Meie probleemid (väikesed palgad, kehv ettevõtluskeskkond jmt) ei tulene maksude ebaproportsionaalsusest, vaid nende määradega üle pingutamisest. Ühiskond vajaks hädasti (neto)maksukoormuse erapooletut auditeerimist. Siis langetaksime tarmukamaid otsuseid.

Üksikutele maksudele pühendumine eksitab. Pole mõtet võrrelda erinevaid maksurakendusi – ühtlast tulumaksumäära progresseeruva tulumaksumääraga või maksusid, millele rakendatakse erisusi (nt toiduainetele rakendatakse paljudes riikides oluliselt madalamaid määrasid jmt). Varjatud maksustamine (töötuskindlustusmaks, riigilõivud, monopoolsete riigiettevõtete dividenditulu jmt) teeb võrdlusbaasid veelgi segasemaks.

Ma ei saa ka parema tahtmise juures suhtuda tõsiselt väitesse, et Eestis kavandatav tööjõumaksumäärade alandamine toob paksema leivaviilu toidulauale. Seda ei juhtu. Kogeme segadust ja maksutulu haldamise kasvu, mis annab leivatükile mõrkjama maitse, kuid sellega asi ka piirdub.

Tõelise majanduskasvu saavutamine pole keeruline

1. detsembril saab peaministri nõunikuks SEB panga analüütik Ruta Arumäe. Peaministri nõuniku positsioon kohustab. Sellest meele muutus. 

Oma viimases kommentaaris kiidab Arumäe Eestis toimuvaid protsesse. Kiidab ka tööturu numbrilist näitajat, kuid ei maini, et tegelikkuses pole muudatusi toimunud. Hõive kasv tuleneb (registreerimissüsteemi) metoodilisest muudatusest. 

SKP (kvartalis) 0,2 protsendiline kasv mahub eksimuse piiridesse. See on olematu. Selle üle pole rõõmustada põhjust. 

Aastane kasv eksitab samuti – SKP arvestuses toimusid metoodilised muudatused. 

Euroopa majanduse nõrkus on ohuks maailmamajandusele. Kui majanduskasv saavutatakse rahatrüki abil, siis on tegemist enesepettusega. Vaja oleks strukturaalseid muudatusi, neid pole tulemas. Arvudega mängimisega aga kaugele ei jõua.

Kui majandus langeb mõnel ajal kahekohalise näitaja võrra, siis pole põhjust 1-2 protsendilise kasvu üle rõõmustada. Kui oleme ühenduse kaaslastest jõukuse loomise poolest pikalt maas, siis peab kasv olema teistest kordades kiirem. Vähemaga leppimine tähendab seda, et inimesed jäävadki Eestist põgenema. 

Toimetame jõukamatega samas majandusruumis, teistest kordades kiirema majanduskasvu saavutamine pole keeruline. Tuleb vaid lõpetada laristamine ja luua majanduskasvu soodustav (maksu)keskkond.

Ärileht: Arumäe: enamus makronäitajad on olnud viimasel ajal positiivse hõnguga.

http://arileht.delfi.ee/news/uudised/arumae-enamus-makronaitajad-on-olnud-viimasel-ajal-positiivse-honguga.d?id=70156853

Poliitika on vale tõepähe esitamise kunst

Poliitika on vale tõepähe esitamise kunst. 

Valelikkusest läbiimbunud keskkonnas selleta võimule ei pääse. Tippu jõudmiseks ja võimul püsimiseks tuleb valetada. 

Tõe kuulutamine näitaks võimetust (teadvustatakse probleeme, kuid kõrvaldada ei suudeta). 

Käitumismallid ja väärtushinnangud kujunevad keskkonnas, milles toimetatakse. Ka kõige tsiviliseeritumad muutuvad (eri)olukordades (nt looduskatastroofid, vangistus, võitlus jne) metslasteks. 

Kui valetamise eest jagatakse maiuspalasid (töökohti, positsioone jmt), siis tehakse seda (isegi siis, kui see põhineb ebaeetilisusel ja valel) mõnuga.