Raplamaal kõrgeim veehind on vaieldamatult Kohila vallas. Vabariigis kuulutakse selle näitaja osas samuti tippude hulka. Kohila Maja OÜ kodulehe andmetel maksavad Kohila elanikud vee ja heitvee kuupmeetri eest 47,38 krooni. Tallinna Vesi AS pakub sama teenust hinnaga 32,57 krooni. Erinevus kahe tarnija vahel on üle 45 %.
Konkurentsiamet hiljutises teadaandes on kirjas, et Tallinna veehind on kõrge, mida tuleks 20-25 protsendi võrra alandada.
1. mail Kohila vallas toimunud veehindade tõusu mõõdetakse kümnetes protsentides. Uskumatu, et ajal, mil teised ettevõtted restruktureerivad ja vähendavad kuluridu, ajavad monopoolsed ettevõtted endist majanduspoliitikat.
2009. aastal teenis Kohila Maja OÜ kopsaka kasumi (933 748 kr, 8,35% käibest), uued hinnad kasvatavad seda kordades.
Monopoolse ettevõtte edukus ei väljendu kasuminumbris, vaid pakutava teenus hinna ja kvaliteedi suhtes. Kohila Maja OÜ ebaefektiivsus kajastub vallavõimu soositud elanike kukru kergendamises.
Vallavõim oleks justkui sümbioosis nimetatud veetarnijaga. Kinnitab seda ka ettevõtte laekast kopsakate rahasummade eraldamine nn kohalike poliitikute esindajatest koosnevale nõukogule.
Äriseadustiku järgi juhib ettevõtet juhatus, mitte nõukogu. Nõukoguliikmetel puudub isegi õigus sekkuda igapäevasesse majandustegevusse, puudub vastutus.
Mainitud kontekstist nõukoguliikmetele üüratute summade (tänaseks on see vähenenud protsendi lähedale tasutavatest veearvetest) maksmine ei ole põhjendatud, eriti veel tingimustes, kus toimetulekuraskustesse sattunute arv on suur.
Nädalatagustes teleuudistes kuulsin, et Raplamaa elanike sissetulekud on langenud Eestimaa madalaimateks. Vaatamata positiivsetele tendentsidele registreeritud töötute arvus, pole töötute arvu vähenemist märgata.
Arvestuslik leibkonna vee- ja kanalisatsiooni reaalkulu (võrreldes sissetulekutega) on tõusnud Kohilas juba vabariigi kõrgemaiks.
Kohila Maja OÜ teenuste hinnad ja teenitud kasum lubavad väita, et Kohila ei ole parim paik elamiseks, sest siin maksustatakse elanikke ka veeteenuse kaudu.
Mõistetamatu – miks Kohilas on süüdatud monopoolse ettevõtte soovide realiseerumisele roheline tuli. Isegi arutelud esinduskojas ja selle komisjonides sumbuvad kummalistesse mõttemängudesse - lõputud tabelid ja tuletatud arvude jadad teevad oma töö.
Täitevvõimu mõjujõud on võimeline summutama isegi rahvaesindajate arutelusid, sest vald on piirkonna suurimaid tööandjaid. Volikogu otsustamistes on hoomata võimude ühtsust. Lahususe printsiibi toimimatuse all kannatavad aga elanikud, kelle huvisid väikese seltskonna otsustamised sageli eiravad.
Elanikud peaksid valla otsustamistes senisest jõulisemalt kaasa rääkima, mõjutama aktiivsemalt esinduskoja tulemit. Protokolliliste tulemuste konstateerimine ongi põhjus, miks veehinnad vallas on tõusnud teistest kõrgemaks.
Kohila valla omavalitsust saab, ja tuleb muuta „omaks“ - selliseks, kus on kõigil, mitte ainult valitutel hea ja turvaline elada.
Tuesday, June 29, 2010
Friday, June 25, 2010
Euroopa ühendust ei päästa miski
Majanduskonverentsil „Tallinna roll Eesti-Vene majanduse ja transpordi suhetes“ väitis Sillamäe Sadama osaniku ja Silmet Grupp AS juhatuse esimees Tiit Vähi, et euroliidu päästab kriisist välja koostöö Venemaaga.
Euroopa ühendust ei päästa miski.
Ühendus toimis vaid buumilikul majandusel, mis ei ole jätkusuutlik. Riikide saldod ühendusega on negatiivsed. Üha enam riikidest teadvustab seda. Ka Eestil oleks aeg seda teha.
Kui rahakott on tühi, siis süvenetakse probleemidesse tõsisemalt, märgatakse tüssajat.
Ressursside kulutamisele ja sunniviisilisele ümberjagamisele pühendunud ühenduste aeg on läbi. Märksõnaks peab saama ratsionaalsus ja efektiivsus.
Venemaa ei suuda kuidagi aidata Euroopa ühendust, ega soovi aidata Eestimaad.
Vaatamata sisemajanduse kogutoodangu kasvule võib elanike jõukus ka väheneda. Seda muidugi siis kui välisinvesteeringute osa on liiga suur ( kasvab kasum, mida välja viiakse) või kasv tuleb avalikust sektorist.
Euroopa ühendust ei päästa miski.
Ühendus toimis vaid buumilikul majandusel, mis ei ole jätkusuutlik. Riikide saldod ühendusega on negatiivsed. Üha enam riikidest teadvustab seda. Ka Eestil oleks aeg seda teha.
Kui rahakott on tühi, siis süvenetakse probleemidesse tõsisemalt, märgatakse tüssajat.
Ressursside kulutamisele ja sunniviisilisele ümberjagamisele pühendunud ühenduste aeg on läbi. Märksõnaks peab saama ratsionaalsus ja efektiivsus.
Venemaa ei suuda kuidagi aidata Euroopa ühendust, ega soovi aidata Eestimaad.
Vaatamata sisemajanduse kogutoodangu kasvule võib elanike jõukus ka väheneda. Seda muidugi siis kui välisinvesteeringute osa on liiga suur ( kasvab kasum, mida välja viiakse) või kasv tuleb avalikust sektorist.
Laenuportfelli kvaliteet halvenes
Arvamus sellest, et eestlaste elujärg peagi paraneb, on ekslik.
Ühiskonnas toimuvast selge pildi saamiseks tuleb jälgida kõiki indikaatoreid. Üksikutest üldistuste tegemine viib valede järeldusteni.
Arvust olulisem on trend, mille tuletamisel on oluline leida õige võrdlusbaas.
Registreeritud töötus langeb. Selline tendents võimaldab järeldada, et töökohtade vähenemine on järgi andnud. Olukorra paranemist see ei näita. Pigem näitab seda sotsiaalmaksulaekumine. Viimane on aga langustrendis.
Väga oluline näitaja on tasakaalustatud sisemajanduse kogutoodangu kasv. Aasta alguses toimus kasv avalikus halduses ja riigikaitses. Sellist kasvu ei soovitaks isegi vaenlasele – see teeb kõiki vaesemaks.
Üle mitme kuu halvenes mais laenuportfelli kvaliteet, kui üle 60 päeva maksetähtaega ületanud laenude maht kasvas 821 miljoni krooni võrra ning nende osakaal laenuportfellis tõusis seitsmele protsendile, teatas Eesti Pank.
Vaatamata sõnumi olulisusele, ei pöörata sellele tõenäoliselt erilist tähelepanu.
Strukturaalseid muudatusi ühiskonnas pole toimunud. Pole alust arvata, et positiivsed tendentsid (riigieelarve ja elanike toimetuleku osas) ühiskonnas hakkavad domineerima. Puuduvad selleks ju igasugused eeldused.
Poliitikuid võetaks tõsiselt, kui nad seniste mõistujuttude asemel pühenduksid ühiskonnas domineerivate probleemidele lahenduste pakkumisele. Eestimaalasi ei huvita maailmas toimuv, neil on omalgi muresid kuhjaga.
Riigikogu valimised pole mägede taga, erakonnad väljastavad aga endiselt ebaolulisi pressiteadaandeid.
Ühiskonnas toimuvast selge pildi saamiseks tuleb jälgida kõiki indikaatoreid. Üksikutest üldistuste tegemine viib valede järeldusteni.
Arvust olulisem on trend, mille tuletamisel on oluline leida õige võrdlusbaas.
Registreeritud töötus langeb. Selline tendents võimaldab järeldada, et töökohtade vähenemine on järgi andnud. Olukorra paranemist see ei näita. Pigem näitab seda sotsiaalmaksulaekumine. Viimane on aga langustrendis.
Väga oluline näitaja on tasakaalustatud sisemajanduse kogutoodangu kasv. Aasta alguses toimus kasv avalikus halduses ja riigikaitses. Sellist kasvu ei soovitaks isegi vaenlasele – see teeb kõiki vaesemaks.
Üle mitme kuu halvenes mais laenuportfelli kvaliteet, kui üle 60 päeva maksetähtaega ületanud laenude maht kasvas 821 miljoni krooni võrra ning nende osakaal laenuportfellis tõusis seitsmele protsendile, teatas Eesti Pank.
Vaatamata sõnumi olulisusele, ei pöörata sellele tõenäoliselt erilist tähelepanu.
Strukturaalseid muudatusi ühiskonnas pole toimunud. Pole alust arvata, et positiivsed tendentsid (riigieelarve ja elanike toimetuleku osas) ühiskonnas hakkavad domineerima. Puuduvad selleks ju igasugused eeldused.
Poliitikuid võetaks tõsiselt, kui nad seniste mõistujuttude asemel pühenduksid ühiskonnas domineerivate probleemidele lahenduste pakkumisele. Eestimaalasi ei huvita maailmas toimuv, neil on omalgi muresid kuhjaga.
Riigikogu valimised pole mägede taga, erakonnad väljastavad aga endiselt ebaolulisi pressiteadaandeid.
Monday, June 21, 2010
Inflatsioon võtab üles tuure
Tarbijahinnaindeks on makromajanduslik mõõdik, mis annab olulist informatsiooni tulevikku puudutavate otsuste tegemiseks. See on näitaja, mis (pikemas perioodis) ongi kasvav.
Kui kuni kahe protsendilist inflatsiooni peetakse normaalseks, siis sellest kordades kõrgem näitaja süütab juba punase tule majanduskeskkonna arengule.
Maastrichti inflatsioonikriteerium on1,5% + kolme parima inflatsiooniriigi keskmine näitaja.
Arvestatakse ka hindade stabiilsust.
Tööstustoodangu tootjahinnaindeks tõusis 2010. aasta maikuus võrreldes aprilliga 0,9 protsenti, võrreldes eelmise aasta maiga 3,8 protsenti. Kunagine inflatsioon võtab üles uusi tuure.
Kõrget tarbijahinnaindeksit mõjutavad suuresti sisetegurid. Maksude (sh varjatud maksude) tõstmise viljad ei saa puu otsa rippuma jääda.
Murelapseks ühiskonnas on taas saamas mõne aja tagune inflatsioon, mille võrse ühiskond vahendite ära korjamisega ise soodsasse pinnasesse istutas.
Kui kuni kahe protsendilist inflatsiooni peetakse normaalseks, siis sellest kordades kõrgem näitaja süütab juba punase tule majanduskeskkonna arengule.
Maastrichti inflatsioonikriteerium on1,5% + kolme parima inflatsiooniriigi keskmine näitaja.
Arvestatakse ka hindade stabiilsust.
Tööstustoodangu tootjahinnaindeks tõusis 2010. aasta maikuus võrreldes aprilliga 0,9 protsenti, võrreldes eelmise aasta maiga 3,8 protsenti. Kunagine inflatsioon võtab üles uusi tuure.
Kõrget tarbijahinnaindeksit mõjutavad suuresti sisetegurid. Maksude (sh varjatud maksude) tõstmise viljad ei saa puu otsa rippuma jääda.
Murelapseks ühiskonnas on taas saamas mõne aja tagune inflatsioon, mille võrse ühiskond vahendite ära korjamisega ise soodsasse pinnasesse istutas.
Saturday, June 19, 2010
Statistikal ei tasuks lasta ennast eksitada
Statistilistel andmetel ei tasu lasta eksitada. Metoodilised võtted ja võrreldamatu võrdlusbaasi kasutamine viib valede järeldusteni. Oluline on eristada valel põhinevat informatsiooni tegelikkusest.
Emotsionaalsus on ühiskonnakorralduses ratsionaalsusest määravam.
Tendentsid ühiskonnas kajastuvad tegelikkuses, mitte statistilistes näitajates.
Olukord riigis on ikka päris hull, kui kasvab nõudlus abipakikeste järel. TV3 kajastas Tartus toimuvat järgnevalt:
Abivajajate hulk oli sedavõrd suur, et inimesed ummistasid Puuetega Inimeste Koja ruumid ning maja ees lookles pikk järjekord juba enne uste avamist, vahendab "TV3 uudised".
"Inimesed on ikka kõvasti nurka aetud," arvas üks abivajajatest, Vladimir. "Elu on nii kibedaks aetud, et ukse taga järjekord..."
"Augustis lubati makarone anda – ei tea, kas annavad või ei," jäi abivajaja Andres nõutuks.
Puuetega Inimeste Koja tegevjuht Senta Michelsoni sõnul on huvi tasuta toiduabi vastu väga suur. "Huvi on juba nädalaid, kui mitte kuid!"
Iga inimene sai kokku viis kilo jahu ja helbeid, millega loodetakse paar kuud hakkama saada.
Kujutan juba ette, kuidas sellisele uudisele reageerisid heal järjel olevad rahvasaadikud – põhjendasid paranevate statistiliste näitajatega enda halba tööd.
Statistilisi näitajaid ei saa aga tõsiselt võtta. Nii võetakse statistiline töötus töötukassa registrist (NB! kõik töötajad ei ole registreeritud). Registreeritud töötus langeb aga ka siis, kui uute registreerumine väheneb. 7 kuu möödudes (lõppeb toetuse maksmine) lõpetatakse ametiisikute külastamine, millega ei kaasne aga töökohtade teke. Tööturul toimuvale hinnangu andmisel tuleb arvestada ka hooajalisuse (sh rahvaloendamine) ja 6 kuise tööandja kompensatsiooni mõju (mille lõppedes töökohad võivad kaduda) efektiga.
Statistiline keskmine töötasu suurus ei vasta samuti tegelikkusele – see on palju madalam.
See võimaldab hinnata küll tendentse, kuid mitte toimetulekuvõimet.
Muudatuste eelduseks on probleemide teadvustamine. Rõhutades valikuliselt vaid positiivseid näitajaid ja ennast võimsa tiigrina kujutades, pole muudatusi ühiskonnas loota. Neid oleks aga hädasti vaja.
Emotsionaalsus on ühiskonnakorralduses ratsionaalsusest määravam.
Tendentsid ühiskonnas kajastuvad tegelikkuses, mitte statistilistes näitajates.
Olukord riigis on ikka päris hull, kui kasvab nõudlus abipakikeste järel. TV3 kajastas Tartus toimuvat järgnevalt:
Abivajajate hulk oli sedavõrd suur, et inimesed ummistasid Puuetega Inimeste Koja ruumid ning maja ees lookles pikk järjekord juba enne uste avamist, vahendab "TV3 uudised".
"Inimesed on ikka kõvasti nurka aetud," arvas üks abivajajatest, Vladimir. "Elu on nii kibedaks aetud, et ukse taga järjekord..."
"Augustis lubati makarone anda – ei tea, kas annavad või ei," jäi abivajaja Andres nõutuks.
Puuetega Inimeste Koja tegevjuht Senta Michelsoni sõnul on huvi tasuta toiduabi vastu väga suur. "Huvi on juba nädalaid, kui mitte kuid!"
Iga inimene sai kokku viis kilo jahu ja helbeid, millega loodetakse paar kuud hakkama saada.
Kujutan juba ette, kuidas sellisele uudisele reageerisid heal järjel olevad rahvasaadikud – põhjendasid paranevate statistiliste näitajatega enda halba tööd.
Statistilisi näitajaid ei saa aga tõsiselt võtta. Nii võetakse statistiline töötus töötukassa registrist (NB! kõik töötajad ei ole registreeritud). Registreeritud töötus langeb aga ka siis, kui uute registreerumine väheneb. 7 kuu möödudes (lõppeb toetuse maksmine) lõpetatakse ametiisikute külastamine, millega ei kaasne aga töökohtade teke. Tööturul toimuvale hinnangu andmisel tuleb arvestada ka hooajalisuse (sh rahvaloendamine) ja 6 kuise tööandja kompensatsiooni mõju (mille lõppedes töökohad võivad kaduda) efektiga.
Statistiline keskmine töötasu suurus ei vasta samuti tegelikkusele – see on palju madalam.
See võimaldab hinnata küll tendentse, kuid mitte toimetulekuvõimet.
Muudatuste eelduseks on probleemide teadvustamine. Rõhutades valikuliselt vaid positiivseid näitajaid ja ennast võimsa tiigrina kujutades, pole muudatusi ühiskonnas loota. Neid oleks aga hädasti vaja.
Friday, June 18, 2010
Räsitud hiireke, kes ennast tiigrina ette kujutab
Eelmisel aastal langesid palgad aasta-tagusega võrreldes 5%.
Palgad olid avalikus sektoris 2009. aastal 7,5% erasektori omadest kõrgemad.
Statistilised töötasud on viidud täistööajale, sektorite vaheline lõhe on veelgi suurem.
Kahtlen, et sama suhe on ka vanades EL riikides.
Nii nagu paljud suhted ühiskonnas (sotsiaalne turvalisus, kompensatsioon ravimitele, emapalk, toimetulekutoetused, töötuskindlustus jpt) on ka avaliku ja erasektori palgasuhe paigast ära.
Avaliku- ja erasektori palgataseme suhe võiks vastupidine olla – ressursside tootmine on ju kulukam.
Erasektor pidi varasemate aastate ebaefektiivse palgakasvuga kaasa minema – tõstma palkasid lisaväärtuse kasvust kiiremini. Selline tendents ei saanud jätkusuutlik olla, palgatasemed pidid langema.
Tööjõukulud moodustavad pea poole sisemajanduse kogutoodangust. Selle mõju ühiskonna turvalisusele ja ettevõtluse konkurentsivõimele on väga, väga suur.
Töötasude lisaväärtusest kiirem tõstmine ja riigiametnikele soodustuste väljamõtlemine soosis jätkusuutmatut laastavat palgakasvu.
Ettevõtluse konkurentsivõime langes, põhjustades kaose ühiskonnas.
Lumepalliefektil põhinev palgakasv ergutas tarbimist, põhjustades ületarbimist, innustades laenama. Inimesed ei võinud teada, et valitsejad langetasid valesid otsuseid, hindasid riigi võimekust üle. Riigieelarve 25 protsendiline kulude kasv ei saa tugineda vaid butafoorsel jõukusel, vaid reaalsusel.
Valitsusel puudus reaalsustaju.
Valitsuse ja esinduskoja tegemisele tuleks anda õiglane hinnang. Kiita neid selle eest, et nad oskuslikult suudavad rahvale sisse sööta enda poolt hapuks keedetud supi, pole küll põhjust.
Valitsus on teinud väga viletsat tööd. Öeldu ei tähenda muidugi seda, et mõni teine koosseis oleks ilmtingimata teisiti tegutsenud. Oleks võinud veelgi hullemini minna.
Väärtushinnanguid ühiskonnas muutmata jäävadki ämbrid Eestis kolisema – jäämegi räsitud hiirekeseks, kes ennast tiigrina ette kujutab.
Palgad olid avalikus sektoris 2009. aastal 7,5% erasektori omadest kõrgemad.
Statistilised töötasud on viidud täistööajale, sektorite vaheline lõhe on veelgi suurem.
Kahtlen, et sama suhe on ka vanades EL riikides.
Nii nagu paljud suhted ühiskonnas (sotsiaalne turvalisus, kompensatsioon ravimitele, emapalk, toimetulekutoetused, töötuskindlustus jpt) on ka avaliku ja erasektori palgasuhe paigast ära.
Avaliku- ja erasektori palgataseme suhe võiks vastupidine olla – ressursside tootmine on ju kulukam.
Erasektor pidi varasemate aastate ebaefektiivse palgakasvuga kaasa minema – tõstma palkasid lisaväärtuse kasvust kiiremini. Selline tendents ei saanud jätkusuutlik olla, palgatasemed pidid langema.
Tööjõukulud moodustavad pea poole sisemajanduse kogutoodangust. Selle mõju ühiskonna turvalisusele ja ettevõtluse konkurentsivõimele on väga, väga suur.
Töötasude lisaväärtusest kiirem tõstmine ja riigiametnikele soodustuste väljamõtlemine soosis jätkusuutmatut laastavat palgakasvu.
Ettevõtluse konkurentsivõime langes, põhjustades kaose ühiskonnas.
Lumepalliefektil põhinev palgakasv ergutas tarbimist, põhjustades ületarbimist, innustades laenama. Inimesed ei võinud teada, et valitsejad langetasid valesid otsuseid, hindasid riigi võimekust üle. Riigieelarve 25 protsendiline kulude kasv ei saa tugineda vaid butafoorsel jõukusel, vaid reaalsusel.
Valitsusel puudus reaalsustaju.
Valitsuse ja esinduskoja tegemisele tuleks anda õiglane hinnang. Kiita neid selle eest, et nad oskuslikult suudavad rahvale sisse sööta enda poolt hapuks keedetud supi, pole küll põhjust.
Valitsus on teinud väga viletsat tööd. Öeldu ei tähenda muidugi seda, et mõni teine koosseis oleks ilmtingimata teisiti tegutsenud. Oleks võinud veelgi hullemini minna.
Väärtushinnanguid ühiskonnas muutmata jäävadki ämbrid Eestis kolisema – jäämegi räsitud hiirekeseks, kes ennast tiigrina ette kujutab.
Thursday, June 17, 2010
Euroga liitumiskutse pole positiivne uudis
Euroga liitumise kutse pole positiivne uudis.
Kui kunagi võis seda ihaldada, siis praegustes tingimustes (EL riikide võlakoormus kasvab) on see halb uudis.
Ka Georg Sorose väidab, et Euroopa ühisrahasse on sisse programmeeritud puudused, mistõttu praegusel kriisil on potentsiaal Euroopa Liit hävitada.
Isegi seisukoht, et Eesti saldo EL`ga on positiivne, on ekslik.
Arvamus, et Eesti saldo EL`ga on positiivne, on ekslik.
Tegemata kulu tuleb lugeda tuluks, saamata jäänud tulu aga kuluks.
Riiklike ametiasutuste kuludest olulise moodustavad kulud EL kuulumisega. Sama kehtib ka teiste institutsioonide kohta.
EL`ga saldosse mainutud kulusid (ja saamata jäänud tulusid)aga ei arvestada.
EL toetusi ei saa samuti tavalise tuluga samastada.
Abiraha administreerimine on kulukas. Abiprojektide kuludele eelneb (maksude) kogumiskulu. Administreerimiseks kasutatavat intellektuaalset kapitali oleks otstarbekam kasutada lisaväärtuse tootmisel.
Sihtotstarbelise toetamisega (abirahadega) manipuleeritakse ettevõtjaga. Legaalselt pakutavaid ressursse ihaldavad kõik. Isegi saamiseks tingimuste seadmine ei vähenda kiusatust. Sihtotstarbeliste toetustega muudetakse prioriteete, tehakse muudatusi planeeritud tegevuses.
Trahvirahad ja liikmemaksud pole samuti tühised.
Kas keegi teab, milline on tegelik saldo EL`ga?
Vabandan, et julgen tunnistada - saldo jääb negatiivseks. Isegi piiri ületamise mugavused ja uhkustunne ei kompenseeri seda.
Mulle meeldib, et Eesti kuulub EL`tu, kuid see tuleneb emotsionaalsest, mitte ratsionaalsest aspektist.
Kui kunagi võis seda ihaldada, siis praegustes tingimustes (EL riikide võlakoormus kasvab) on see halb uudis.
Ka Georg Sorose väidab, et Euroopa ühisrahasse on sisse programmeeritud puudused, mistõttu praegusel kriisil on potentsiaal Euroopa Liit hävitada.
Isegi seisukoht, et Eesti saldo EL`ga on positiivne, on ekslik.
Arvamus, et Eesti saldo EL`ga on positiivne, on ekslik.
Tegemata kulu tuleb lugeda tuluks, saamata jäänud tulu aga kuluks.
Riiklike ametiasutuste kuludest olulise moodustavad kulud EL kuulumisega. Sama kehtib ka teiste institutsioonide kohta.
EL`ga saldosse mainutud kulusid (ja saamata jäänud tulusid)aga ei arvestada.
EL toetusi ei saa samuti tavalise tuluga samastada.
Abiraha administreerimine on kulukas. Abiprojektide kuludele eelneb (maksude) kogumiskulu. Administreerimiseks kasutatavat intellektuaalset kapitali oleks otstarbekam kasutada lisaväärtuse tootmisel.
Sihtotstarbelise toetamisega (abirahadega) manipuleeritakse ettevõtjaga. Legaalselt pakutavaid ressursse ihaldavad kõik. Isegi saamiseks tingimuste seadmine ei vähenda kiusatust. Sihtotstarbeliste toetustega muudetakse prioriteete, tehakse muudatusi planeeritud tegevuses.
Trahvirahad ja liikmemaksud pole samuti tühised.
Kas keegi teab, milline on tegelik saldo EL`ga?
Vabandan, et julgen tunnistada - saldo jääb negatiivseks. Isegi piiri ületamise mugavused ja uhkustunne ei kompenseeri seda.
Mulle meeldib, et Eesti kuulub EL`tu, kuid see tuleneb emotsionaalsest, mitte ratsionaalsest aspektist.
Thursday, June 10, 2010
Maksukoormuse vaidluse üle ei paistagi lõppu tulevat
Eesti Panga president Andres Lipstok ütles riigikogus, et uute töökohtade loomist pärssivat tööjõu maksukoormust peab valitsus kiiremas korras vähendama.
Nõustun tema seisukohaga, kuid eelistaksin detailide asemel terviklimumat lähenemist.
Oleme harjunud erinevate edetabelitega.
Seda, et nende koostamisel kasutatakse erinevaid metoodikaid ja võrreldamatuid algarve, teadvustame vähem. Nii võib näiteks parimaks sportlaseks ühel ja samal alal osutuda valituks mitu sportlast – üks hetkel parima tulemuse eest, teine hooaja stabiilsuse (aritmeetiliselt kõrgim keskmise koht) eest, kolmas suurvõistluse võitmise eest jne.
Sama kehtib ka maksukoormuse hindamise kohta. Maksukoormuse hindamisel ei saa lähtuda vaid riigieelarve- ja omavalitsuste maksutulu ja sisemajanduse kogutoodangus jagatisest. Arvestada tuleb ka varjatud- ja imaginaarseid maksudega. Vähem oluline ei ole SKT kvaliteet.
Reaalne maksukoormus Eestis on EL kõrgemaid. Sellest ka kesine riigieelarvetulu ja ettevõtete teistest suurem konkurentsivõime langus.
Nõustun prof. Ülo Ennustega, kes väidab, et maksukoormus Eestis on kõiki makse arvestades üle 50%, samas kui riigieelarve järgi oli see Eurostati andmetel 2007. aastal 33,1%.
Varjatud- ja imaginaarsetele maksude ning kogu maksukoormuse kõrval tuleb arvestada ka seda, mida kodanikud selle eest vastu saavad. Siin on küll meie ühiskonnal põhjust punastamiseks. Sotsiaalne kindlustatus seisab riigis õblukestel jalgadel, isegi elementaarsed konstitutsioonilised põhiõigused on paljudele tagamata.
Nõustun tema seisukohaga, kuid eelistaksin detailide asemel terviklimumat lähenemist.
Oleme harjunud erinevate edetabelitega.
Seda, et nende koostamisel kasutatakse erinevaid metoodikaid ja võrreldamatuid algarve, teadvustame vähem. Nii võib näiteks parimaks sportlaseks ühel ja samal alal osutuda valituks mitu sportlast – üks hetkel parima tulemuse eest, teine hooaja stabiilsuse (aritmeetiliselt kõrgim keskmise koht) eest, kolmas suurvõistluse võitmise eest jne.
Sama kehtib ka maksukoormuse hindamise kohta. Maksukoormuse hindamisel ei saa lähtuda vaid riigieelarve- ja omavalitsuste maksutulu ja sisemajanduse kogutoodangus jagatisest. Arvestada tuleb ka varjatud- ja imaginaarseid maksudega. Vähem oluline ei ole SKT kvaliteet.
Reaalne maksukoormus Eestis on EL kõrgemaid. Sellest ka kesine riigieelarvetulu ja ettevõtete teistest suurem konkurentsivõime langus.
Nõustun prof. Ülo Ennustega, kes väidab, et maksukoormus Eestis on kõiki makse arvestades üle 50%, samas kui riigieelarve järgi oli see Eurostati andmetel 2007. aastal 33,1%.
Varjatud- ja imaginaarsetele maksude ning kogu maksukoormuse kõrval tuleb arvestada ka seda, mida kodanikud selle eest vastu saavad. Siin on küll meie ühiskonnal põhjust punastamiseks. Sotsiaalne kindlustatus seisab riigis õblukestel jalgadel, isegi elementaarsed konstitutsioonilised põhiõigused on paljudele tagamata.
Wednesday, June 9, 2010
Reaalpalgad on madalad
Nordea panga värskest raportist selgub, et kuigi Eestis on palgad tublisti langenud, makstakse töötajatele endiselt liiga palju ning see ohustab riigi konkurentsivõimet.
Reaalpalgad on Eestis madalad, küll on meil EL kõrgemad maksud (sh varjatud ja peidetud maksud).
Palkade alandamise kõrval on alternatiiviks maksukoormuse langetamine.
Eesti kaupade ekspordi konkurentsivõime languse põhjused ei peitu maailmamajanduses, vaid meie enda majanduskeskkonnas.
Eesti ettevõtete maksukoormus kasumist oli viimastel andmetel 49,1%. Paigutume 180 riigi seas 131. kohale (Paying Taxes 2010). Tegelik olukord (makse tõsteti) on veelgi hullem. Tulemus kajastub kõrgetes omahindades, väikestes müügikäivetes.
Ettevõtluse nõrgimaks lüliks on kõrgetest omahindadest tingitud konkurentsivõime langus.
Ettevõtlus rajaneb mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel. 2000. aastal moodustasid mikroettevõtted umbes 70 protsenti äriühingutest. Suurettevõtete osa oli alla ühe protsendi.
Krediidiinfo kokkuvõttest “Eesti ettevõtete finantsnäitajad 2008” selgus, et võrreldes 2007. aastaga kasvas mullu majandusaasta kahjumiga lõpetanud firmade hulk 32 protsendi võrra, 27 051 ettevõtteni.
Ettevõtete majandamine peab olema kasumlik, et püsida konkurentsis. Investeerimiseks tuleb toota lisaressursse.
Tooteareng on väga kallis Väikestest ettevõtetest koosnev ettevõtlus toimibki vaid alltöövõtul, edukuse kujundavad hinnatasemed.
Riigitulusid saab kasvatada konverteeritava lisaväärtusse kasvatamisega, mitte lisaväärtusseemne ära korjamisega (maksukoormuse tõstmisega). Selline reegel kehtib majanduslanguse tingimustes.
Riigi haldusstruktuur tuleb efektiivsemaks ja võimetele vastavamaks muuta. Elame riigis, kus on alla 600,000 palgasaajat. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame vaid tunde. Sellise riigi haldamine ei pea keerukas olema. Oleme selle ise keerukaks teinud.
Monopoolsed ettevõttted ühiskonnas on võtnud võimu.
Riigikogus arutatakse monopolide ohjeldamise eelnõu. Tegemist on majanduskeskkonda ja konkurentsi turgutava katalüsaatoriga. Eelnõu soovitud kujul jõustumine on paraku kahtlane, sest peaosalise ressursid võimaldavad seadusandja meelsust muuta. Monopoolsete ja riigihangetel toimivate äriühingute tiivad vajaksid hädasti kärpimist.
Ausse tuleks tõsta innukas aktivatesse investeerimine, sunniviisilises lisaväärtuse ümberjagamises järele anda.
Reaalpalgad on Eestis madalad, küll on meil EL kõrgemad maksud (sh varjatud ja peidetud maksud).
Palkade alandamise kõrval on alternatiiviks maksukoormuse langetamine.
Eesti kaupade ekspordi konkurentsivõime languse põhjused ei peitu maailmamajanduses, vaid meie enda majanduskeskkonnas.
Eesti ettevõtete maksukoormus kasumist oli viimastel andmetel 49,1%. Paigutume 180 riigi seas 131. kohale (Paying Taxes 2010). Tegelik olukord (makse tõsteti) on veelgi hullem. Tulemus kajastub kõrgetes omahindades, väikestes müügikäivetes.
Ettevõtluse nõrgimaks lüliks on kõrgetest omahindadest tingitud konkurentsivõime langus.
Ettevõtlus rajaneb mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel. 2000. aastal moodustasid mikroettevõtted umbes 70 protsenti äriühingutest. Suurettevõtete osa oli alla ühe protsendi.
Krediidiinfo kokkuvõttest “Eesti ettevõtete finantsnäitajad 2008” selgus, et võrreldes 2007. aastaga kasvas mullu majandusaasta kahjumiga lõpetanud firmade hulk 32 protsendi võrra, 27 051 ettevõtteni.
Ettevõtete majandamine peab olema kasumlik, et püsida konkurentsis. Investeerimiseks tuleb toota lisaressursse.
Tooteareng on väga kallis Väikestest ettevõtetest koosnev ettevõtlus toimibki vaid alltöövõtul, edukuse kujundavad hinnatasemed.
Riigitulusid saab kasvatada konverteeritava lisaväärtusse kasvatamisega, mitte lisaväärtusseemne ära korjamisega (maksukoormuse tõstmisega). Selline reegel kehtib majanduslanguse tingimustes.
Riigi haldusstruktuur tuleb efektiivsemaks ja võimetele vastavamaks muuta. Elame riigis, kus on alla 600,000 palgasaajat. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame vaid tunde. Sellise riigi haldamine ei pea keerukas olema. Oleme selle ise keerukaks teinud.
Monopoolsed ettevõttted ühiskonnas on võtnud võimu.
Riigikogus arutatakse monopolide ohjeldamise eelnõu. Tegemist on majanduskeskkonda ja konkurentsi turgutava katalüsaatoriga. Eelnõu soovitud kujul jõustumine on paraku kahtlane, sest peaosalise ressursid võimaldavad seadusandja meelsust muuta. Monopoolsete ja riigihangetel toimivate äriühingute tiivad vajaksid hädasti kärpimist.
Ausse tuleks tõsta innukas aktivatesse investeerimine, sunniviisilises lisaväärtuse ümberjagamises järele anda.
Friday, June 4, 2010
Vanaisa kui vana sõiduauto
Elusloodus on maailma suurimaid imesid. Ainuüksi Eesti territooriumil arvatakse elavat üle mitmekümne tuhande erineva liigi. Osa neist varjab ennast nii oskuslikult, et isegi teadlased pole suutnud neid avastada.
Elusloodus elab sünergias – üksiku liigi elu sõltub teise olemasolust. Vaatamata elusorganismide paljususele ja mitmekesisusele on neil üks ühine sarnasus – elatakse järglaste nimel. Kui taimeriigis piirdub see seemne soodsasse pinnasesse poetamisega, siis fauna esindajatel sisaldab see ka järglase kaitsmist, toitmist, õpetamist, ühesõnaga kõike seda, mis on vajalik ühe tugeva ja elujõulise isendi üleskasvatamiseks. Fauna esindajana on inimene osake loodusest.
Kahe poja ja ühe tütre isana tunnen, et minu kvantitatiivne panus järeltulevasse põlvkonda oleks pidanud suurem olema. Armastuse viljadesse tulnuks innukamalt panustada. Nüüdne vigade parandus toimuks juba lastelaste arvel, pealegi eeldaks see tülikat elukaaslase vahetust. Lohutust saan geneetilisest progressioonist.
Kahe aastaga viiekordseks vanaisaks saamist kogevad vähesed. Tunnen uhkust, et olen üks nendest. Kaks aastat tagasi olin veel nooruslik ja särtsakas isa, hetkega laskusin ühiskonnaredelil astme võrra madalamale – jõudsin vanaisa staatusesse.
Kaks tundmust korraga: rõõm lastelastest ja kurbus ühiskonnas “ebaoluliste” hulka kuulumise pärast. Ühiskonna eelistusi arvestades pole tegemist edutamisega, vaid allakäiguga.
Vanaisa staatus ühiskonnas pole hinnas – raskusi on töökoha leidmisega, takistused lastelastele pühendumisel. Tegemist oleks nagu vana sõiduautoga, millele eelistatakse uut, kuid millest vabanemiseks ei raatsita kulutusi teha.
Kümmekond aastat on jäänud väljateenitud pensionini. Selleks ajaks on paraku pisipõnnidest sirgunud noorukid, kes vanaisa seltsi ei vajagi nii palju. Ühiskonnas toimivate reeglite järgi ei paista pisipõnnidel vanavanemate tarmukust ega hellust vaja olevatki.
Olin selliseid tendentse ühiskonnas justkui ette aimanud, sest säästsin isegi siis, kui see võimatuna tundus. Kunagine tarmukus võimaldab nüüd täita vanaisa rolli. Kahjutundega mõtlen nendest eakaaslastest, kes on ennast lasknud helgema tuleviku lubadustega eksitada. Neil puudub võimalus süüvida vanaisa võluvasse ja ühiskonnale olulisse rolli.
Nauditavam aastaaeg on kevad, mil loodusseadused muutuvad mõistetavamaks. Siirus ja innukus, millega uue generatsiooni eest metsikus looduses kevaditi hoolitsetakse, on kadestamist väärt. Inimloomus vajaks samadel alustel toimivat elukeskkonda.
Olen õnnelik, et mul on võimalik vaatamata ühiskonnakorralduses loodud takistustele nautida pikemat kevadet – panustada lastelaste sirgumisse. Nii imelik kui see ka lugejale ei tundu, naudingut leian isegi mähkmete vahetamisest. Vaatamata kunagi omandatud, kuid nüüdseks ununenud lalinakeelele mõistan, et nauding on vastastikune. Tunnen ennast osakesena loodusest.
Tänaval liikudes vaatan nukrusega vanu sõiduautosid. Sama nukralt vaatan vanavanema ikka jõudnud inimeste silmadesse. Tunnen piinlikkust ühiskonnas valitsevate väärtushinnangute pärast. Pensioniea tõstmine tingimustes, kus pensionieelikute teeneid ei vajata, peresuhted aga vajaksid korrastamist, on mõistetamatu.
Veelgi kurioossem – riigieelarvelised kulude vähenemise asemel need kasvavad. Saldo jääb negatiivseks nii emotsionaalsest kui ratsionaalsest küljest vaadates. Näilise rahalise kokkuhoiu asemel kulud ühiskonnas hoopiski kasvavad.
Töövõimetuspensioni ja toimetulekutoetuste saajate arv kasvab, eskaleeruvad väljaminekud tervishoius. Kulutused lasteaiakohtadele, kuritegevuse ohjamisele, haridusele kasvavad samuti. Otseste ja kaudsete kasvavate kulutuste jada, mis kaasneb pensioniea tõusuga võib jätkata, kuid sellel pole mõtet. Niigi peaks selge olema, et oodatud tulemust (riigi kulude vähenemist) sellele ei järgne.
Loodusseadustel põhinevate otsuste ratsionaalsuses ei tasu kahelda, nende lihvimisele on kulunud aastatuhandeid. Vanavanemate staatus ühiskonnas vajaks taastamist, pereväärtused ümber hindamist. Eesti lapsed ei peaks teistest kauem lasteaia seinte vahel viibima.
Üle võlli keeratud pinged ühiskonnas annaksid järele, kui austaksime enam loodusseadusi, kui ühiskonnakorraldust muutuks mõistetavamaks. Mis võiks pisipõnnile vanaisa põlvel kiikumisest või vanaema turvalise põlle taha pugemisest väärtuslikum olla... ehk vaid imetava ema kallistused.
Elusloodus elab sünergias – üksiku liigi elu sõltub teise olemasolust. Vaatamata elusorganismide paljususele ja mitmekesisusele on neil üks ühine sarnasus – elatakse järglaste nimel. Kui taimeriigis piirdub see seemne soodsasse pinnasesse poetamisega, siis fauna esindajatel sisaldab see ka järglase kaitsmist, toitmist, õpetamist, ühesõnaga kõike seda, mis on vajalik ühe tugeva ja elujõulise isendi üleskasvatamiseks. Fauna esindajana on inimene osake loodusest.
Kahe poja ja ühe tütre isana tunnen, et minu kvantitatiivne panus järeltulevasse põlvkonda oleks pidanud suurem olema. Armastuse viljadesse tulnuks innukamalt panustada. Nüüdne vigade parandus toimuks juba lastelaste arvel, pealegi eeldaks see tülikat elukaaslase vahetust. Lohutust saan geneetilisest progressioonist.
Kahe aastaga viiekordseks vanaisaks saamist kogevad vähesed. Tunnen uhkust, et olen üks nendest. Kaks aastat tagasi olin veel nooruslik ja särtsakas isa, hetkega laskusin ühiskonnaredelil astme võrra madalamale – jõudsin vanaisa staatusesse.
Kaks tundmust korraga: rõõm lastelastest ja kurbus ühiskonnas “ebaoluliste” hulka kuulumise pärast. Ühiskonna eelistusi arvestades pole tegemist edutamisega, vaid allakäiguga.
Vanaisa staatus ühiskonnas pole hinnas – raskusi on töökoha leidmisega, takistused lastelastele pühendumisel. Tegemist oleks nagu vana sõiduautoga, millele eelistatakse uut, kuid millest vabanemiseks ei raatsita kulutusi teha.
Kümmekond aastat on jäänud väljateenitud pensionini. Selleks ajaks on paraku pisipõnnidest sirgunud noorukid, kes vanaisa seltsi ei vajagi nii palju. Ühiskonnas toimivate reeglite järgi ei paista pisipõnnidel vanavanemate tarmukust ega hellust vaja olevatki.
Olin selliseid tendentse ühiskonnas justkui ette aimanud, sest säästsin isegi siis, kui see võimatuna tundus. Kunagine tarmukus võimaldab nüüd täita vanaisa rolli. Kahjutundega mõtlen nendest eakaaslastest, kes on ennast lasknud helgema tuleviku lubadustega eksitada. Neil puudub võimalus süüvida vanaisa võluvasse ja ühiskonnale olulisse rolli.
Nauditavam aastaaeg on kevad, mil loodusseadused muutuvad mõistetavamaks. Siirus ja innukus, millega uue generatsiooni eest metsikus looduses kevaditi hoolitsetakse, on kadestamist väärt. Inimloomus vajaks samadel alustel toimivat elukeskkonda.
Olen õnnelik, et mul on võimalik vaatamata ühiskonnakorralduses loodud takistustele nautida pikemat kevadet – panustada lastelaste sirgumisse. Nii imelik kui see ka lugejale ei tundu, naudingut leian isegi mähkmete vahetamisest. Vaatamata kunagi omandatud, kuid nüüdseks ununenud lalinakeelele mõistan, et nauding on vastastikune. Tunnen ennast osakesena loodusest.
Tänaval liikudes vaatan nukrusega vanu sõiduautosid. Sama nukralt vaatan vanavanema ikka jõudnud inimeste silmadesse. Tunnen piinlikkust ühiskonnas valitsevate väärtushinnangute pärast. Pensioniea tõstmine tingimustes, kus pensionieelikute teeneid ei vajata, peresuhted aga vajaksid korrastamist, on mõistetamatu.
Veelgi kurioossem – riigieelarvelised kulude vähenemise asemel need kasvavad. Saldo jääb negatiivseks nii emotsionaalsest kui ratsionaalsest küljest vaadates. Näilise rahalise kokkuhoiu asemel kulud ühiskonnas hoopiski kasvavad.
Töövõimetuspensioni ja toimetulekutoetuste saajate arv kasvab, eskaleeruvad väljaminekud tervishoius. Kulutused lasteaiakohtadele, kuritegevuse ohjamisele, haridusele kasvavad samuti. Otseste ja kaudsete kasvavate kulutuste jada, mis kaasneb pensioniea tõusuga võib jätkata, kuid sellel pole mõtet. Niigi peaks selge olema, et oodatud tulemust (riigi kulude vähenemist) sellele ei järgne.
Loodusseadustel põhinevate otsuste ratsionaalsuses ei tasu kahelda, nende lihvimisele on kulunud aastatuhandeid. Vanavanemate staatus ühiskonnas vajaks taastamist, pereväärtused ümber hindamist. Eesti lapsed ei peaks teistest kauem lasteaia seinte vahel viibima.
Üle võlli keeratud pinged ühiskonnas annaksid järele, kui austaksime enam loodusseadusi, kui ühiskonnakorraldust muutuks mõistetavamaks. Mis võiks pisipõnnile vanaisa põlvel kiikumisest või vanaema turvalise põlle taha pugemisest väärtuslikum olla... ehk vaid imetava ema kallistused.
Subscribe to:
Posts (Atom)
