Abstraktse edu lummus takistab vajalike muudatuste tegemist

EPL: Siim Kallas: Võrreldes Eestit kõigi teiste Euroopa riikidega, ei saa ma jätta ütlemata, et Eesti näeb ikka päris hea välja. http://www.epl.ee/news/eesti/siim-kallas-jutt-sellest-kui-halvasti-eestil-laheb-on-absurdne.d?id=65459126

Hea ja halb on subjektiivsed mõisted. Mis ühele paistab heana, võib teisele paista halvana. Üksteisest mööda rääkimise välistamiseks, tuleks paika saada eesmärgilised eelistustes ja tulemuslikkuse mõõdikud.

Minu silmis paistab Eesti Euroopa suuremas pildis armetuna. Ärme hakakem hämama sisemajanduse kogutoodanguga ja taandama seda jõukusele. See küll lohutab, kuid ei innusta rõhuasetusi muutma. Madalalt tasemelt kasvamine pole kunst. See tuleb ponnistusi tegemata. Toetustest ja abidest tuleva majanduskasvuga pole põhjust uhkustada. Lohutust otsida sellest, et muidu läheks veelgi kehvemini, näitab saamatust. 

Konkurentsivõime ja jätkusuutlikkus on majanduskasvust olulisemad. Midagi poleks lahti, kui Eesti majanduskasv pöörduks languseks. Siis oleks vähemalt põhjust rõhuasetusi muuta. Kõrge maksustamine (sh varjatud) ja poliitiline laristamine ei saa lõpmatuseni kesta, varem või hiljem tuleb sellele piir panna.

Unustada ei tasuks ka seda, et kasv tingimustes, kus elanikud vaesestuvad – inflatsioon on kõrge, reaalsed maksud tõusevad (sh varjatud), sotsiaalsed tagatised lahjuvad – pole õnnistus, vaid tagasilöök. Üksikute ettevõtete edu ei anna põhjust rõõmustamiseks. Tõeline majanduskasv avaldub mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete tulemustes, seda tunnetavad kõik.

Teiste riikide näitajatega kõrvutamisel ei tohiks unustada seda, et suhtarvud (protsendid), mida omavahel kõrvutame, pole võrreldavad. Nende saamisel kasutatakse erinevaid võrdlusbaase. SKT kasvuprotsentide, vaesuskordajate ja muude indikaatorite tuletamisel on Eesti võrdlusbaas teistest kesisem.

Eesti abstraktse edu lummus takistab vajalike muudatuste tegemist. Valitsussektori võlatase, maksulaekumine, riigieelarve ja muu analoogne, pole eesmärgid, vaid vahendid. Eesmärk seisneb kodanikkonna (mitte üksnes valitute) heaolu ja elukeskkonna parandamises. 

Hinnangute kujundamisel tuleb suhtumist muuta, vastasel korral jäävadki eestlased vooridena kodumaalt lahkuma, need, kellel selleks võimalused puuduvad aga teistest kehvemat elu elama. 

Stressirohkus murrab füüsist, laastab vaimu

Võimuladvik nimetab kodanike kurtmisi virisemiseks. Probleemidest tuleb aga rääkida. Keegi ei väida, et Eestis pole võimalik elada. On küll, kuid see pole (paljudele) lihtne. Stressirohkus murrab füüsist, laastab vaimu.

Eesti probleemid ei tulene raha defitsiitsusest (nagu arvatakse), vaid ühtsustunde puudusest. 

Väikerahvana võiksime olulisemaid otsuseid ühiselt langetada. Diktaat vastandab, murendab ühtsuse alustalasid. Tulemus avaldub elukeskkonnas, kus vaatamata kesisematele sissetulekutele (sh sotsiaalsed tagatised) tuleb maksta (protsendiliselt) teistest enam makse (sh varjatud maksud). Isegi esmatarbekaupadelt (leib, sai, piim jne) nõutakse meil 20 protsendilist obrokit (käibemaks). Sellistes tingimustes ei taga mõneprotsendiline majanduskasv elujärje paranemist.

Võimu esindajad uhkustavad üksikute edusammudega, kuid jätavad kahesilmavahele olulisema. Lähenemine ei soosi vajalikke muudatusi. 

Uus Aasta on algamas. Kasutan juhust ja soovin eestlastele kodanikujulgust, võimule enesekriitikat ja kaasmaalaste mõistmist. Olgu uus aasta kodanikusõbralikum ja parem!

Mõistkem, olgem hoolivamad

Majanduskasv tingimustes, kus elanikud vaesestuvad  – inflatsioon on kõrge, reaalsed maksud tõusevad (sh varjatud), sotsiaalsed tagatised lahjuvad – pole õnnistus, vaid tagasilöök.

Kuniks pühendume ühisteki rabamisele, asjad paremuse poole ei liigu. Poliitikute kämblad on suuremad, nemad saavad paksema ja soojema osa enda peale rabada.

Ühiskonnaliikmeid tuleks ühtlasemalt ühistekiga katta. Siis ei läheks soojust nii palju kaduma, mis liidaks, teeks tühise sissetulekuga ja sotsiaalsete tagatistega eestlaste hinged vähem haavatavateks. Tekk vajaks avaramaks tegemist. 

Austagem neid, kes ei taha või oska küünarnukkidega parema pala juurde teed teha, vaid lepivad kõigega, millega õnnistatakse. 

Mõistkem, olgem hoolivamad. 

Häid Jõule!

Eesti ettevõtjad ei harrasta kreeditoride petmist

Loen (põnevusega) kõike, mida perekond Pentus-Rosimannus kohta avaldatakse. Päevakangelaste esitatud luulud panevad muigama. Tean, kuidas ettevõtluses asjad käivad. Kontrollijatest pole puudust - maksuamet hüppab turja isegi siis, kui punastad kilo naelte kasutamise põhjendusel. 

Võimul olijad elavad teistsuguses maailmas – nad ei peta üksnes rahvast, kandivad miljoneid ja sõlmivad fiktiivseid lepinguid ka ettevõtetes.

Eesti ettevõtjad sellist lähenemist (kreeditoride petmist ega nende tagant varastamist) ei harrasta. Kui juhtub halvasti minema, siis panustatakse maksujõulisuse taastamisse. Halvimal juhul lepitakse kaotusega, kuid teiste arvelt taskuid täitma ei hakata. See pole eetiline. 

Perekond Pentus, peaminister ja teised tarmukad arvavad teisiti. Nende arvates peavadki teised nende arveid tasuma. Selline lähenemine on teinud eestlastest kerjusrahva. Väike seltskond elab üllatavalt hästi, ülejäänud otsivad kohta, kuhu põgeneda. Soome ei jõua kõiki vastu võtta.

Tallinna ühistranspordi idee on geniaalne

Tallinna (tasuta) ühistranspordi idee on geniaalne. Räägitagu seejuures, mida iganes. 

Geniaalne on ta tallinlaste ja Keskerakonna mätta otsast vaadates. Teistele ei pruugi see meeldida (vähendab tulubaasi, õõnestab autoriteeti), kuid ega kõikidele saagi meelepärane olla. 

Kui Eesti valitsus käituks sarnaselt Tallinna võimule (enda ja kannupoiste elujärje parandamise kõrval panustaks natuke ka kodanike heaolusse), siis ei pruugiks Eestis elu nii halb olla. Riigi tasandil ollakse enesekesksemad. Aetakse omi asju, kodanike soovidega ei arvestata.

Tallinna elanike arv kasvab (kasvavad maksulaekumised), eestlase lahkuvad kodumaalt. 

Tasuta ühistransport toimib küll teiste arvel (ei looda juurde, vaid jaotatakse ringi), kuid vaatamata sellele on tegemist geniaalse lähenemisega.

Mismoodi muuta Eesti maksusüsteemi?

Postimees: Mismoodi võiks muuta Eesti maksusüsteemi?

http://www.postimees.ee/1074338/mismoodi-voiks-muutuda-eesti-maksususteem

Erinevad tulu maksustamise lähenemised (progresseeruv, võrdne; ettevõtete kasumi maksustamine) on olnud valimisdebattide keskmes aastaid. See on võimaldanud eristuda. Viimaste aastatega on eestlaste maksukoormus kasvanud jõudsalt. Analüüsid kinnitavad selle kõrget taset (nt Maailmapank). Kõrge maksukoormus aga ei soosi tasakaalustatud ettevõtluse arengut, halvendab elanike elujärge. Ees ootavad senisest tulisemad ja laiapõhjalisemad maksusüsteemi muutmise arutelud. Soovitusi on tulnud Euroopa Liidust.

Maksustamisele lähenemisel võiksime järgida õigluse printsiipi, maksud võiksid olla kõigile üheselt mõistetavad (vähendada varjatut maksustamise osa), maksja poolt kontrollitavad. Teistelt malli võtmisel ei tohiks unustada kohalikke eripärasid.

Erinevalt majanduskaaslastest on meil liigselt toimetulekuraskuses inimesi. Neid on palju enam, kui seda statistilised arvud kajastavad. Madal statistiline võrdlusbaas (kesine keskmine palk) eksitab.

Eesti tingimustes ei tohiks maksustada esmatarbekaupasid ega varasid. Esimesi seetõttu, et paljud on jännis kommunaalmaksete tasumisega ja toidupoolise ostmisega (uuringute andmetel üle veerandi lastest elab vaesuses). Varasid seetõttu, et esiisade traditsioonide järgi tuleb kodu (kodu on vara) järglastele pärandada. Kodu on eestlastele püha paik, sissetuleku kaotuse korral (maksustamise tingimustes) tuleb sellest loobuda. Statistiliste andmete järgi on eestlastest koduomanikke osa teiste riikidega võrreldes suur.

Maksud, mida makstakse sissetuleku puudumise korral või tühise sissetuleku juures, Eestile ei sobi. Sotsiaalkindlustuse süsteem ei kanna seda välja.

Pooldan progresseeruvat tulumaksu, kuid seda tingimusel, kui sellega ei kaasne üldise maksukoormuse kasvu. Selleks tuleb maksumäärasid perioodiliselt (vastavalt keskmise palga kasvule) korrigeerida.

Unustada ei tasu seda, et tulumaksu osa Eesti riigieelarves pole suur (7 protsenti riigieelarvest, 10 protsenti kogu maksutulust), ja ka seda, et eestlaste vaesuse juures ei sõltu maksulaekumine niivõrd maksumääradest kuivõrd elanike jõukusest.

Maksusüsteemis muutuste tegemisel soovitan panustada üldise maksukoormuse langetamisele. Maksulaekumine ei allu aritmeetilisele tehtele – ühikuline käivete kasv ei võimalda maksulaekumisel väheneda, vaid annab selle kasvule tugevama hoo sisse.

Kui soovime ausaid valimisi, siis tuleks panustada võrdsete võimaluste loomisele

EPL: Kas valida inimest või parteid?

http://www.epl.ee/news/online/kas-valida-inimest-voi-parteid.d?id=65396150

Valimistel kogutav häälesaak ei sõltu üksnes inimesest, vähem olulised pole kulutatavad rahasummad ja koht nimekirjas. 

Reklaamiks kulutatavate rahasummade mõju pole saladus. Sellest erakondade raha tuulde loopimine. Seda teevad ka üksikkandidaadid, kes tahavad teistest enam hääli koguda.

Isiklik häälesaak sõltub kohast valimisnimekirjas. Räägitakse üleriigilistest nimekirjadest, kuid häälesaak sõltub positsioonist piirkondlikus nimekirjas. Eesti valimisfenomen põhineb esikolmikul – isegi telefonipost koguks esiasetuse korral tagapoolsetest enam hääli. 

Kui soovime ausaid valimisi, siis tuleks panustada võrdsete võimaluste loomisele. Oluline pole see, kas valitakse parteisid või inimesi, vaid see, et valimised oleksid tõesed. 

Pähe tulevad järgnevad mõtted: kaotada numbrilised järjestused nimekirjades, järjekorrad loosida; aktsepteerida valimisliitusid; lõpetada erakondade ühiskassast rahastamine, seada nende rahanõudmistele piirangud.

Ümberjagatava rahaga annab osadel palkasid tõsta, kuid sellele järgneb hinnatõus

2013. aastal tagatakse palgatõus avalikus sektoris. Seda peetakse saavutuseks, mis peaks kaasa tooma võimuerakondade toetajate arvu kasvu. Aivar Sõerd deklareerib: „ Kui eelarvekava annab ministeeriumidele palkadeks vahendeid lõppeva aastaga võrreldes 4,4% rohkem, siis rahandusministeeriumi kokkuvõtvad andmed näitavad, et palgavahendid suurenevad isegi rohkem kui 5% ja mitmetes ministeeriumides veelgi enam.“(Delfi, 12.12.2012)

Eesti probleemid ei tulene aga avaliku sektori madalatest palkadest (erasektoris on need veelgi madalamad), vaid suurriiklikust gigantomaaniast. Väikeriik ei tohiks lubada nii mahukat ja kulukat avalikku sektorit. Õbluke erasektor ei suuda seda üleval pidada. Jõukamad ei jaga toetusi lõpmatuseni.

Avaliku sektori palgakulu kasvatamise asemel oleks tarmukam panustada olemas olevate ressursside ümberjagamise vähendamisele ja efektiivsemale kasutamisele. Oleme särav täht maksustamise taevas.

Majanduskasv tingimustes, kus elanikud vaesestuvad (NB! sissetulek ei koosne üksnes palgast) – inflatsioon on kõrge, reaalsed maksud tõusevad (sh varjatud: visiidimaks, voodipäevatasu, elektrihinna kaudu jne), sotsiaalsed tagatised lahjuvad – pole õnnistus, vaid tagasilöök. 

Ühiskonnakorraldust taskukohasemaks muutmata elukeskkond Eestis paremaks ei muutu. Ümberjagatava rahaga saab küll üksikutel gruppidel teistest enam palkasid tõsta, kuid sellele järgnevad hinnatõusud. Sellistel tõstmistel puudub mõte, petame ise ennast.

Statistikaameti aastaraamatu järgi oli avalikus sektoris makstav brutopalk (sisaldab maksusid) erasektoris makstavast kõrgem. Peaks olema vastupidi – ressurss toodetakse ju erasektoris. 2011. aasta avaliku sektori (aritmeetiline keskmine) palk oli 853 eurot, erasektoris maksti 834 eurot kuus. 

Eesti vajaks hädasti kogu haldusstruktuuri erapooletut auditeerimist ja selle vajadustega ning võimalustega ühildamist. Mõne aasta tagune majanduskollaps tulenes paljuski sellest, et me ei hinnanud olukorda adekvaatselt, jätkasime palgakulu kasvatamist avalikus sektoris.

Ustavatele ministritoolide jagamine näitab, et võimuerakond pole teinud järeldusi

PM: Täna andis ministrivande uus sotsiaalminister Taavi Rõivas, uus justiitsminister Hanno Pevkur aga alustas tööd uues ametis eelnõu esitlemisega riigikogus.

Reformierakonna poliitika toetajate arvu vähenemine annab lootust paremale elule. Toetus on vähenenud poole võrra (august 39%, november 21%), loodetavasti trend jätkub.

Protsentide juures tuleks arvestada sellega, et neis pole arvestatud erakondliku eelistuseta (oktoobris 34 %) inimeste mõju tulemusele, mis tähendab seda, et võimuerakonna rahvavaenulikku poliitikat pooldab kõigest 14 protsenti inimestest. Tegemist võib olla üksnes nendega, kellele heldelt toetusi jagatakse (katuserahad, riigihanked, ihaldatavad töökohad jmt).

Ustavate vahel ministritoolide jagamine näitab vaid seda, et võimuerakond pole teinud järeldusi. Isegi toon („meie oleme head, teised on halvad“) on jäänud endiseks.

Kümme miljonit lojaalsetele

EPL: Koalitsioonipoliitikud jagasid ligi 10 miljonit eurot oma lemmikutele. Katuserahast kauples suure noosi välja Reformierakonna suurtoetaja, peaministri hea sõber ärimees Neinar Seli.

http://www.epl.ee/news/eesti/taismahus-koalitsioonipoliitikud-jagasid-ligi-10-miljonit-eurot-oma-lemmikutele.d?id=65382624

Võimuladviku eelistustest on saanud avalik saladus. Kõik teavad, et soovitakse tõsta makse, langetada sotsiaalseid tagatisi, tulemit kasutada sõpruskonna hüvanguks.

Lähenemine on tekitanud pahameelelaine. Valetamine ja varastamine on pahed, millega ei taheta leppida.

Reformierakonna toetus on augustikuust langenud pea poole võrra (august 39%, november 21%), trend paistab jätkuvat. 

Erakondliku eelistusega inimestest toetas (novembris) võimuerakondi (RE, IRL) 38 protsenti (ERR tellitud Emori küsitlus). Eelistuseta arv pole teada, kuid kui tugineda kuu tagustele näitajale (34 % erakondliku eelistuseta), siis toetas koalitsiooni vaid veerand küsitletutest. 

Langustrend paneb ministreid vangerdama, kuid langustrendi peatamiseks sellest ei piisa. Kohtadele pannakse taas ustavad parteisõdurid. 

Tuleb kasvada kiiremini, vastasel korral jookseb Eestimaa eestlastest tühjaks

ÄP: Euroala majandus langes kolmandas kvartalis aastaga 0,6 protsenti, Euroopa Liidu majanduslangus oli 0,4 protsenti, teatas Eurostat. Kiirema majanduskasvuga maa euroalas oli Eesti, mille majandus kasvas 3,4 protsenti. Sellega edestati ka euroalast väljas oleva Leedu majanduskasvu (3,3 protsenti), kuid jäädi maha Läti majanduskasvust (5,3 protsenti).

http://www.ap3.ee/Default.aspx?PublicationId=953486af-4073-461b-a51a-5968a0c0cf6e

Võrreldamatuid asju ei tasuks võrrelda.

Eesti taseme juures jääb isegi 3,4 protsendilisest majanduskasvust väheks. 

Teistele (Euroala riikidele) piisab elustandardi säilitamisest, põlvili ei löö ka mõningane elukvaliteedi langus, kuna kokkuhoiuvõimalustest pole puudust. 

Eestil valikuvõimalused puuduvad - tuleb kasvada kiiremini, vastasel korral jookseb Eestimaa eestlastest tühjaks.

Oleme särav täht maksustamise taevas

Raske mõista - kuidas saab higistamata ja punastamata rääkida eestlaste elujärje paranemisest, kui vaesusriskis elavate arv kasvab (eelmisel aastal 6,5 protsenti), reaalsissetulekud langesid aga pea kolm aastat järjest. 

Ühtse mõõdupuu (60 % ühenduskaaslaste mediaan netosissetulek) järgi paigutuksime pea kõik (90 protsendi ulatuses) vaesusriskis elavate gruppi. Teistest (neljakordselt) lühema mõõdupuu kasutamine võimaldab jõukamate hulka jõudmisest unistada, paneb panustama paremal järjel olijate (kreeklaste, hispaanlaste jt) elustandardite tagamisse.

Tunnen siirast rõõmu selle üle, et Eesti maksukoormuse kate on langetatud (Maailmapank). Oleme särav täht maksustamise taevas. 

Edasisel kavaldamisel (maksude teistele tuluridadele kirjutamine) puudub mõte. Muuta tuleks lähenemist. 

Seda tegemata jäävad ka edaspidi hinnad Eestis teistest kiiremini kasvama, kodanikud aga kodumaalt jalga laskma. Külluslikule emapalgale vaatamata jääb sündimus langustrendi. 

Alkoholiteemalised arutelud võtavad hoogu selleks, et taas vaibuda

Alkoholiteemalised arutelud võtavad hoogu vaid selleks, et mõne kuu pärast taas vaibuda. Need sarnanevad aruteludega, mis toimuvad haldusreformi ja teiste ühiskonnale oluliste küsimuste üle. 

Kõik teavad, et juua võiks vähem ja et haldusreform tuleks teostada, kuid kuniks ei süveneta põhjustesse ja ei panustata takistuste kõrvaldamisele, liiguvad protsessid oma rada – need pole juhitavad. See ei tähenda seda, et oodatud tendentsid ei pruugi pika perioodi jooksul iseenesest toimuda. Tulemustele pühendumine neid aga oodatud suunas liikuma ei pane.

Ühiskonnas algatatud alkoholiteemalisest arutelust saab hetkeline sõnademulin, mis vilju ei kanna. See ei saa tulemuslik olla juba sellepärast, et meelemürkide teemale tuleb läheneda tervikuna.

PM: Kaur Kender: alkoholile kõrge aktsiis, aga üks pood 24 tundi avatuks. http://arvamus.postimees.ee/1063590/kaur-kender-alkoholile-korge-aktsiis-aga-uks-pood-24-tundi-avatuks

Alkoholilt suurema obroki nõudmist annab sinisilmsetele põhjendada: tegemist on võitlustväärt pahega. Alkohol on aga süütumaid meelemürke. Erinevaid meelemürke müüakse apteekides (ravimid), leidub looduses (seened, taimed), sisaldub kemikaalides, annab kääritada. Kui ei viitsi vaeva näha, saab nurgatagustest raha või vahetuskauba eest soetada.

Väide, justkui alkoholiaktsiisi tõstmine jahutaks meelemürkide lembust, on üldust eksitav. Meelemürkide tarbimises kehtib ühendatud anumate reegel. Alkoholi kallinemisel pöördutakse odavamate (tervisele ohtlikumate) poole.

Alkoholihinna tõstmise asemel tuleks panustada meelemürkide vastasesse võitlusse, teha kõik selleks, et inimesed eelistaksid joomasele kainet pead. Elukeskkond Eesti ei soosi kainet pead ega tervet mõistust, paljude närvisüsteem ei pea džunglireeglitele vastu. Kui 15 protsenti noortest üritab põgeneda reaalsusest lahustite, bensiini, liimi või gaasi abil, siis peab asi ikka päris hull. 15-16. aasaste seas läbi viidud uuringud annavad tõhusate sammude astumiseks adekvaatset informatsiooni.

Statistilistes metoodikates on asjad päris paigast ära

DF: Eestis elas mullu vaesusriskis 23,1 protsenti elanikkonnast, mida on rohkem kui aasta varem, samas on vaesusriskis elavate inimeste osakaal Euroopa Liidu keskmisest väiksem, selgub täna avalikustatud Eurostati ülevaatest. Euroopa Liidus tervikuna elas 2011. aastal vaesumise või sotsiaalse tõrjutuse ohus 24,4 protsenti elanikkonnast ehk 119,6 miljonit inimest. Vaesusriskis elavate inimeste osakaal kasvas mullu Euroopa Liidus. 2010. aastal oli Euroopa Liidus selliste inimeste osakaal 23,4 ja 2008. aastal 23,5 protsenti.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/vaesusriskis-elavate-eesti-elanike-osakaal-kasvas-mullu.d?id=65353778

Statistiliselt pole vaesus üheselt mõistetav. Prantslastest, soomlastest, rootslastest ja teisest rahvustest kerjused on eestlaste kõrval rikkurid. Statistiliselt paigutume aga samale tasandile. Kummalisus tuleneb sellest, et vaesust hinnatakse kohalike näitajate järgi, elukeskkondade (sh sotsiaalsed tagatised) erinevused jäetakse arvestamata. 

Sellest ka meie peaministri luulud justkui Eesti võikski viie jõukama hulka kuuluda. Unistada on ju tore, kuid kui teiste riikide kerjused paistavad meie kõrval rikkuritena, siis pole meil nende seltskonda küll asja.

Statistika loeb vaesuse piiriks 60 % kasutada jääva ekvivalentsissetuleku mediaani (maksude järgne summa) taseme, mis tähendab seda, et mida kesisemad on elanike sissetulekud, seda vähem on ka vaeseid. 

591 eurose mediaanpalga (III kv, 2012) korral asetseb vaesuse piir 285 euro (60 % netopalgast, 474.-) juures, 700 eurose palga korral 334 euro juures. Eestis on kesised palgad, kuid vaeseid on (protsendiliselt) sama palju, kui neid on Prantsusmaal, Soomes, Saksamaal või mõnes teises jõukas riigis. 

Statistilistes metoodikates peavad asjad ikka väga paigast ära olema, kui paigutume kõrgete sissetulekutega riikidega samale tasemele. 

Kodanike maksustamisega ei tohiks hämada

Võrdleme maksumäärasid, kahe silma vahele jätame erisused ja varjatud maksustamise. Arvame, et kuulume keskmiselt maksustatud riikide hulka, oleme aga tipus. Pole ka ime, et inimeste reaaltulud vähenevad isegi majanduskasvu tingimustes.

Kodanike maksustamisele hinnangu andmisel ei tohiks piirduda vormiga, sisu ehk tegelikkus on sellest olulisem. Vormiliselt tõuseb tuleval aastal üksnes alkohoolsete jookide maksustamine, tegelikkuses jätkub kodanike maksukoormuse jõuline kasvatamine. Tõusevad haigete visiiditasu ja voodipäevamaksumus (elanike lisakulu 4,5 miljonit eurot), reguleeritavad hinnad (sh, elekter, riigilõivud) võimaldavad koguda kodanikelt maksumäärasid tõstmata kopsakamaid summasid. Töötuskindlustust ei kajastata maksureal, kuid tegemist on puhta maksuga. Kindlustus on vabatahtlik, see on aga kohustuslik. Pealegi kogutakse seda vajadusest enam.

Riigieelarve ja omavalitsuste üksikute tuluridade ning sisemajanduse kogutoodangu jagatis ei anna maksukoormusele õiglast hinnangut. Oluline pole, mida näitab tuletis, vaid see, kui palju riik kodanikelt üht või teistviisi raha ära korjab. Võimuerakondade juhtimisel jätkuvad varjatud maksustamisega trikitamised.

Maksutulu teistele tuluridadele kirjutamine ja sisemajanduse kogutoodangu võrdlusbaasina kasutamine võimaldab maksustamise suurusega hämada. Viimane sellepärast, et tegemist pole majandustulemiga. Majandustulem tuleb ettevõtlusest, mitte maksurahaga laristamisest. Nende ühte patta panemisega (SKP) oleme jõudnud olukorda, kus elanike reaaltulud vähenevad isegi „majanduskasvu“ tingimustes.