Tulu hinnatakse saldopõhiselt

Rootsi tehnoloogiaette-võtete lipulaev Ericsson, kelle käes on hinnanguliselt kümnendik Eesti ekspordist, investeerib tänavu Tallinnas uutesse seadmetesse ja neid teenindavasse tipptööjõudu rohkem kui kolmkümmend korda rohkem kui paar aastat tagasi: üle 19 miljoni euro.
http://www.epl.ee/news/majandus/ericsson-veab-eesti-eksporti-ules.d?id=56804304

Tulu hinnatakse saldo põhiselt. Sarnane põhimõte kehtib ka väliskaubanduse kohta, üksnes ekspordile pühendumine pole õige.

Peaminister nimetab Ericssoni Eesti tegevust meie „Nokiaks“. Eksport kasvab, tekkivad töökohad. Autod vuravad sinna tänna, suurenevad käibed. Ekspordi ja impordi kasv on (väiksuse juures) muljetavaldav, tulem (saldo) aga kesine.

Üksikute näitajate kõrval on oluline analüüsimisel minna süvitsi, arvestada kõikide detailide sisendite ja väljunditega. Üksikutele pühendumine eksitab.

Eestis ettevõtlus koosneb (objektiivsetel põhjustel) väikeettevõtlusest. Tõeline majanduskasv avaldub mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete tulemustes, seda tunnetavad ka ühiskonnaliikmed.

Ericssonist jääb Eestisse tööjõult teenitav tulu. Lepime odava tööjõu viljadega. Olulisema osa käibest annab import - seadmed ja detailid tulevad piiri tagant, tulevad ka know how ja kaubamärgid, mis kokku monteeritult tagasi piiri taha liiguvad. Sama teed liigub ka kasum. Logistilised kulud lähevad kahasse.

Ericssoni Eestis ei anna võrrelda otsitava Nokiaga, tegemist pole jätkusuutliku projektiga, mis tõstaks oluliselt kogukonnaliikmete heaolu. „Nokia“ põhineb kohalikul ettevõtlusel ja ressursil, mitte orjatööl.

Positiivne Ericssoni toimimise juures on vaid see, et tööjõukriisi tingimustes võimaldab see osadele ühiskonnaliikmetest tööd, täidab kohaliku ettevõtluse kiratsemise ajal riigikassa tühimikku.

Eesti Nokia peaks olema kodukootud, millest saavad osa kõik kogukonnaliikmed. Materiaalsete hüvede kõrval võiks leiduda koht ka rahvusvahelisel tunnustusel.

Elu ei seisne ju kellegi heaks töötamises, sellel on palju avaram eesmärk.

Eestlased ei saa ju nii naiivsed ka olla

Mõistetavuseks ei piisa ühtsele terminoloogiale tuginemisest, selgus peab valitsema ka tähendustes. Vastasel juhul räägime üksteisest mööda.

Jutu järgi elavad Eestis demokraadid. Ühiskonnakorralduses domineerib aga diktaat.

Valimisdebatil võrdsustas president demokraatia sõnavabadusega ja ajakirjanduse sõltumatusega. Riigikogulastele võib see seostuda partei programmiga/põhikirjaga, esindusdemokraatia varjus harrastatava iseotsustamisega. Paljudele seostub see valimistega.

Minus süveneb veendumus, et demokraatia tähenduses valitseb selgusetus. Demokraatia on võtnud omadussõnalise vormi, mida sarnaselt „heaga“ igasse konteksti paigutatakse.

Demokraatia definitsioone on mitmeid, kuid lühidalt öeldes tähendab see enamuse seisukohtade ülimuslikkust. Kõik muud elemendid (sõnavabadus, valimised, esindamine jne) on selle teenistuses.

Demokraatia toimib, kui kogukonnas langetatavad otsused vastavad enamuse tahtele. Kui need ei vasta, siis pole ka demokraatiat.

Eestis puudub enamuse seisukohtadest ülevaade, rääkimata siis nende järgimisest. Ühiskonnas langetab otsuseid tühine seltskond, kellele teiste seisukohad ei lähe korda.

Riik on diktatuuris.

Ühiskonnaliikmed ei tea paremat tahta, sest propagandamasin on maalinud mujal toimuva veelgi tumedamatesse värvidesse, demokraatia väikese seltskonna vormidesse valanud. Sellises taustsüsteemis peabki diktaadist tõsisemaid probleeme olema.

Materiaalne sõltuvus paneb inimesed lõa otsa. Isegi presidendil on vaatamata suurele sissetulekule soliidne võlakoorem. Tal tuleb pingutada, et ühiskassast vahendite omastamiseks skeeme välja mõelda. Ärma talu ümber toimuv on selle parimaks tõestuseks.

Toompeal olijatele jääb samuti sissetulekust väheseks. Toimitakse nõukogudes, võetakse laenukohustusi, tagasi maksmisele kulutatakse enam.

Kodanike sotsiaalne turvalisus seisab õblukestel jalgadel. See on ka põhjuseks, miks lepitakse diktaadiga, võimuladviku alandamisega.

Kodanikuühiskonna eelduseks on vabadus (sõltumatus), eestimaalaste (sh pereliikmete, lähedaste) eksistentsiaalsed sissetulekud seda aga ei võimalda – sõltutakse võimuladviku (riikliku või omavalitsuse) tujudest, olenemata siis sellest, kas peetakse õpetaja, arsti või ametniku ametit, ollakse kodanikuühenduse esindaja või ettevõtjast töövõtja. Leppimatust diktaadile ei tohi näidata. Halva mängu juures tuleb teha head nägu. Vastasel juhul kaotad sellegi pisku.

Ma ei tahaks uskuda, et eestlased on niivõrd naiivsed, et võtavad päitsete pähe panemist demokraatiana. Usuvad seda, mida nende arvel elatuv eliit räägib. Demokraatia tunnuseks on ühine heaolu ja õitseng, teiste arvel elamisel pole selles kohta.

Kilone kurk

Kõik inimesed ei klapi omavahel.

Taimedega sama lugu.

Tomat ja kurk pidavat nii riius olema, et ei kannata teineteist silmaotsaski.

Seetõttu poleks osanud tomatite vahelt kurki otsida. Iludust märkasin alles siis, kui mõõdud ebaloomulikult suureks paisusid.

Eristumiseks tuli kasvada poole meetri pikkuseks, paisuda 1034 grammi raskuseks.

Majanduskeskkond Eestis pole viljakas

Sisemajanduse kogutoodang on termin, mis paljusid eksitab. Tegemist pole näitajaga, mis elanikke jõukamaks teeb, see teeb ka vaesemaks.

Absoluutkasvu kõrval on oluline hinnata ka kvaliteeti. Vastasel korral puudub hinnangul mõte.

Majanduslanguse aegadel süüvisin erinevate valdkondade tendentsidesse. Vaatamata kahekohalisele langusele olid kaks valdkonda tõusutrendis – avalik haldus ja riigikaitse.

Üksikutest valdkondadest üldistuste tegemine viib valede järeldusteni.

Sotsiaaltöökohad ja EL toetuste (nt 6 kuu jooksul kompenseeritakse tööandjale töötu palkamisel 50% palgakulust) abil loodud töökohad vähendavad küll töötust ja kergitavad majanduskasvu, kuid laiemas pildis on nende mõju negatiivne.

Elanike orjatööst tuleneva majanduskasvu üle pole samuti põhjust uhkustada. Eriti veel siis, kui seetõttu paljud kodumaalt lahkuvad.

Välisinvesteeringutelt teenitav kasum (milles oma osa siirdehindadel, monopoolsel staatusel) liigub suures osas (maksuvabalt) mujale.

Peaminister nimetab Ericssoni Eesti „Nokiaks“. Eksport kasvab, tekkivad töökohad. Autod vuravad sinna tänna, suurenevad käibed. Eestisse jääb odavast tööjõust teenitav tulu. Ekspordi ja impordi kasv on (väiksuse juures) muljetavaldav, tulem (saldo) aga kesine.

Eesti Energia AS ponnistustest ei tasu isegi rääkidagi, see teeb sõnatuks.

Abstraktsete näitajate kõrval on oluline analüüsimisel minna süvitsi, arvestada kõikide detailide sisendite ja väljunditega. Üksikutele pühendumine eksitab.

Eestis ettevõtlus koosneb (objektiivsetel põhjustel) väikeettevõtlusest. Suurettevõtete edu pole põhjus rõõmustamiseks. Tõeline majanduskasv avaldub mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete tulemustes, mida tunnetavad ka ühiskonnaliikmed.

Kui majanduskasvu aeglustumine tuleneb riigieelarveliste kulutuste kokkuhoiu arvelt, siis tuleks seda tervitada. Ressursid sellega ei kao, need liiguvad vaid uude sängi, avardavad võimenduse võimalusi. „Majanduslangus“ on lühiajaline. Tulevane kasv tormiline.

SKT kasv võib tagasihoidlikum olla, olulisem oleks toimetulekuraskustes ühiskonnaliikmetest arvu vähendamine, kvalitatiivne majanduskasv.

Poliitiline eliit seostab elanike heaolu kasvu majanduskasvuga. Majanduslanguse või -tõusu arvuline statistiline näitaja ei anna (täit) ülevaadet olukorrast. Sisemajandustoodangul ja sisemajandustoodangul on väga suur vahe. Sisemajanduse kogutoodangu jagatis elaniku kohta ei taandu jõukusele.

Pole põhjust majanduskasvu üle hõiskamiseks, kui see tuleneb advokaatide (väsimatu seadusepõllul kündmise tulemus), monopolistide (vee, kütte, prügi jne firmade), sümptomitele suunatud tervishoiu (ravimifirmade ja arstide nuumamine), avaliku halduse, riigikaitse ja muude analoogsete valdkondade ponnistustest, madalast võrdlusbaasist.

Majanduskeskkond Eestis pole viljakas. Struktuurifondidest (ümberjagatav raha) toituv ja suunatud riigihangetel toimiv ettevõtlus on haige. Orjatööl põhinevad välisinvesteeringud alandav. Sisemajanduse kogutoodangu rasvakihi (kasum) loovutamine totrus.

Muudatuste esilekutsumiseks tuleb puudustes orienteeruda, adekvaatselt teadvustada. Kiidulaul uinutab. Magamiseks pole aega, elukeskkonda muutmata tõsised näguripäevad ei jää tulemata.

Ühisotsused liidavad, teevad kogukonna ühtsemaks ja elujõulisemaks

Uue presidendi ametiaja eel väidab poliitiline eliit justkui ühest suust, et rahva eest tuleb otsuseid langetada, vastasel juhul langetatakse valesid otsuseid. Samal seisukohal on (kunagisest demokraadist) president ise.

Põhjenduseks tuuakse vähest inimeste kompetentsust ja manipuleeritavust.

Esinduste valimine ei eelda kompetentsi, valikute tegemisel lähtutakse väärtushinnangutest, mitte teadmistest.

Manipuleeritavus tuleb valikute tegemisel pigem kasuks kui kahjuks. Olulisema sellest, mida otsustatakse, on see, kuidas seda tehakse. Ühisotsused liidavad, teevad kogukonna ühtsemaks ja elujõulisemaks.

Kompetentsi juures tuleb teadvustada, et tegemist on subjektiivse hinnanguga.
Nii nagu ülikool ei riku matsi, ei näita ka hinded ja hinnangud IQ-d.

Kompetentsi üle võime jäädagi diskuteerima.

Väidan, et kõik inimesed on kompetentsed ja tarmukad – kes orienteerub ühes vallas paremini, kes teises. Trkadeks ja lollideks grupeerimine sõltub informeeritusest ja kogemustest.
Valdkondade järgi grupeerimine pole õige.

Aastakümneid tagasi osalesin hüpnotisööri (Zaitsev oli vist nimi, toimus Raplamaal) etendusel. Publiku hulgast lavale kutsutud hüpnoosile allunud inimesed olid imetlusväärselt andekad, käitusid ja esinesid lavalaudadel kui suured staarid.

Nende hulgas oli neid, kel puudus igasugune tantsukogemus, kuid publiku ees demonstreeriti filigraanseid tantsusamme ja painduvust. Tegemist oli varjatud andega. Tean seda, kuna mõned neist olid kodukandi inimesed, mistõttu võin kinnitada, et tegemist oli tagasihoidlike, maakeeli öeldes pikkade juhtmetega inimestega.

Hüpnoosi all toimus ime – esmapilgul „totukestena“ paistnutest said erudeeritud, tarmukad, enesekindlad inimesed.

Andekus avaldub seda soosivas keskkonnas.

Eesti ühiskonnakorralduses toimivad väärtushinnangud ei soosi andekuse õitsengut. Ebaausus, kasuahnus, egoism, pugemine, nihverdamine ei võimalda andekusel särada.

Eesti Vabariigi 20. taasiseseisvumispäev

Täna varahommikul Toompeal toimunud pidulikul riigilipu heiskamisel sõnas Riigikogu esimees Ene Ergma, et Eesti riigi lapsepõlv on nüüd läbi saanud. http://www.postimees.ee/536220/ergma-eesti-riigi-lapsepolv-on-labi/

Lapsepõlves on oluline roll lapsehoidjal, kelle hulka loetakse lasteaiakasvatajad, õpetajad ja teisi lapsi suunavaid ja õpetavaid inimesi.

Täisikka jõudes viimase roll väheneb, peagi muutub olematuks.

Ka Eesti poliitiline eliit võiks muuta suhtumist kodanikesse - loobuda diktaadist, võimaldada kodanikel olulistes küsimustes kaasa rääkida. Oluline pole niivõrd see, mida me ise arvame, vaid see, mida ühiselt otsustame.

Aeg oleks lähenemisi muuta.

Riigikogul on vormiline kuju – tegemist peaks olema elanike esindusega, on aga valitsuste käepikendus, millel puudub side kodanikega. Riigikogust on saanud tarbetu ja kulukas institutsioon, mis tegeleb vaid iseendaga ja valitsuskabineti tahte seadustamisega. Demokraatia alustala - võimude lahusus - ei toimi.

Poliitika Eestis põhineb diktaadil, isegi presidendi institutsioonist on saanud selle instrument.

Valimissüsteem toetab sellist lähenemist.

Kummaline, et Eestis määrab Riigikogu isikkoosseisu ja isiku, kes presidendi ametit peab tühine grupp inimesi. Meid on niigi vähe.

Kummaline on ka see, et võimuladviku arvates rahvast ei tohigi otsustusprotsessidesse kaasata, sest tavainimesed lähenevad erinevalt neist asjadele emotsionaalselt. Soovitakse maksude kaotamist, toetuste kasvatamist.
Nii see ei ole. Kodanikud soovivad valitsejatest erinevat lähenemist, kulutuste põhjendatust.

Poliitiline kultuuritus, mida Eestis viljeletakse, tuleneb erakondade rahastamisest ja seaduskeskkonnast (valimis- ja erakonnaseadus). Tuleneb lapsepõlvest.
Finantsiline sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas – võimaldab praktiseerida nn tagatubadele rajatud demokraatiat. Valimisseadus (võimuladvikule) lojaalseid otsustusnuppude juurde sokutada.

Rõhuasetusi tuleb muuta. Vastasel korral pole rahvusriigil tulevikku.

Eesti poliitiline eliit koosneb aferistidest

Eesti panus euroala päästemehhanismi EFSF on suhestatuna SKPsse euroala suurim, selgub Nordea Marketsi analüüsist.
Eesti 1,995 miljardi eurone garantiikohustus moodustab 13,8 protsenti riigi SKPst. Üle kümne protsendi SKPst on kohustus ka Slovakkial (11,7%), Maltal (11,3%), ise abi vajanud Portugalil (11,3%) ja Sloveenial (10,3%). h
ttp://www.ap3.ee/article/2011/8/19/eesti-panus-efsfi-on-euroala-suurim

Järjekordne tõestus sellest, et Eesti poliitiline eliit koosneb aferistidest, kellel pole sooja ega külma kodanikest.

Peaasi et enesel hästi läheb.

Valimisseadus ja erakondade rahastamise skeemid soosivad sellist lähenemist.

Elukeskkond Eestis on allapoole igasugust arvestust – kogukonnas domineerib ebaõiglus, ühisvara laristamine, isiklik kasuahnus, ülbus.

Üksikutele näitajatele pühendumise asemel võiksime tunnistada, et elame vaeses, õelas ja tühiste väärtushinnangutega ühiskonnas.

Seda teadvustamata pole lootustki oodatud tendentsidele. Jäämegi äpumatest äpumateks, kogukonnaliikmed aga mujalt soodsamat elukeskkonda otsima.

Oleme vaesed ebaõnnestujad

Teet Kalmus (FB):
Ahv jooksis mööda metsa ja karjus: "Majanduskriis, majanduskriis!"
Hunt tuli vastu ja ütles: "Mis sa kisad? Ma sõin enne liha ja söön ka edaspidi, minu jaoks vahet pole."
Ahv jooksis edasi ja karjus: "Majanduskriis, majanduskriis!"
Rebane tuli vastu: "Mis sa karjud? Mulle andis kasukas enne sooja ja annab ka nüüd."
Ahv läks natuke eemale ja jäi mõttesse: "Tõesti-tõesti, mis ma ikka karjun. Mul oli p...se enne majanduskriisi paljas ja on seda ka edaspidi."


Loos on iva, kuid unustada ei tasuks seda, et vaatamata suurele emigratsioonile on „ahvide“ kogukond kasvanud, paljude „rebaste“ ja „huntide“ kasukad räbaldunud.
„Edukas“ fiskaalpoliitika (maksudega ja sotsiaaltagatistega trikitamised, praalimised) on reaaltulusid vähendanud, „ahvidelt“ viimasedki udemed tagumikult kitkunud.

Juulikuuses Euroopa Liidu inflatsiooniülevaates oli Eesti hindade kasvuliider. Isegi Rumeenia jäi seljataha.

Kaubad ja teenused peaksid meil kõrgepalgalistest riikidest oluliselt madalamad olema. Tööjõukulu omahinnas (seega ka müügihinnas) on oluline.
Erinevates riikides kaubitsevad ettevõtete rakendavad aga Eestis kõrgemaid hindu. Isegi autorehve müüvad ettevõtted Soomes odavamalt kui Eestis, rääkimata siis kõrgema käibemaksuga maksustatud toiduainetest.

Kõrged hinnad ei tulene meie ettevõtjate kasuahnusest, vaid kõrgest maksukoormusest (sh varjatud maksustamine), ebatervest konkurentsist (toetused, riigihanked, monopolid), elanike kesistest sissetulekutest (I kv mediaan netotöötasu alla 467 euro, olematud sotsiaalsed tagatised). Hinnakasv on riikliku fiskaalpoliitika tulem. Tegemist on võimuladviku praalimise viljadega.

Miinimum brutopalk on Eestis 278,02 eurot kuus. Netopalgana (see, mis arvele laekub) teeb see 241,53 eurot. Kui keegi väidab, et selline summa tagab toimetuleku, siis soovitaksin eeskuju näidata.

Miinimumpalk Eestis moodustab (Eurostati andmetel) 38 protsenti ELi riikide keskmisest miinimumpalgast. Majandusraskustes vaevlevas Kreekas ulatub see üle ELi keskmise. Sloveenias ja Hispaanias on see 103 protsenti keskmisest. Saksamaal, Taanis, Rootsis, Soomes, Itaalias, Küprosel ja Austrias miinimumpalk puudub. Tasemete pärast pole põhjust punastada.

Eestis ei saa paljud palgasaajad isegi närust miinimumi kätte, osad teevad selle saamiseks ületunde.

Töötukassa töötaja mitteametliku informatsiooni järgi pidavat Eestis olema üsna palju neid, kellele vaatamata täistööajale makstakse poole tööpäeva eest. Sellist võtet kasutatakse miinimumpalga nõude eiramiseks. Inimestel pole sellisest lähenemisest pääsu, sest sissetulekuta olemisele eelistatakse alandamist ja pakutavat piskut. Statistiliselt kajastub selline trikitamine tegelikkusest kõrgemas töötasus.

Kurb on olnud vaadata, kuidas võimuladvik teeb (paljudest) eestlastest kerjused, teeb kõik selleks, et Maarjamaa inimestest tühjaks jookseks.

Muudatuste tegemine Eestis pole lihtne, sest kodanikud pole otsustamistes vabad, sotsiaalkindlustussüsteem ei soosi seda. Sotsiaalsed tagatised Eestis on EL keskmisest (kogutoodangu kohta) kaks korda nadimad. Soomele jääme nominaalsummas alla koguni seitse korda.

Kriisieelse „ahvistaatuse“ saavutamiseks peaksid nominaalsissetulekud kasvama. Täpset suurust ei oska pakkuda, kuid madalama palgalistel peaks see (sh sotsiaalsed tagatised) poole suurem olema.

Ma ei usu, et inimesed on võimuladviku ülistuslauludest pimestatud, et ei teadvusta enam isegi elukeskkonna halvenemist. Kodumaalt lahkujate arv kinnitab, et mõistavad küll.

Jõukaks saadakse teiste arvel

Eile sai nelikümmend aastat päevast, mil esimest korda ajaloos algas eksperiment ülemaailmse valuutaga, mille juurdeloomist ei kammitsenud enam ei teadaolevad kullavarud ega muud käega katsutavad varad. Tagantjärele on ilmne, et just selle USA presidendi Richard Nixoni otsusega külvati praegu kogu maailma majandust ja finantsturge raputava kriisi seemned.
http://majandus.delfi.ee/news/uudised/praeguse-kriisi-seemned-kulvas-usa-president-richard-nixon.d?id=55791380

Erinevalt Eestist langetatakse USAs kogukonnale kasulikke otsuseid. Demokraatia toimib.

Üdini halbu asju ei ole olemas. Igal halval on ka positiivseid külgi. Kõik oleneb sellest, millisest küljest asjale läheneda.

Imelik, et vaatamata sellele, et me ei suuda oma tillukeses Eestis elanike huvidest lähtuvalt ühiskonnakorraldust korraldada, meeldib meil suuremaid vendi õpetada.

USA prioriteediks on elanike heakäik. Selle tagamiseks ei peljata teistele tünga tegemist. Pooldan sellist suhtumist. Milleks muidu riiklust vaja.

Tunnistan, et taunin Eesti poliitikute pedantsust ja elanike käekäigu ohverdamist.

Võlg vajab tasumist. Aga just sellest lähtubki USA kogukond. USD kurss võib ju langeda, kuid ega siis kaupade hinnad nende turgudel samavõrra ei tõuse. Need tõusevad, kuid kordades vähem.

Tahame me seda või ei taha, kuid panustame kõik USDde juurde trükkimise korral USA välisvõla kustutamisesse ja nende kogukonna heakäiku.

Igati mõistlik tegu see rahatähtede juurdetrükkimine. Seda muidugi USA kogukonna seisukohtadest vaadates. See on ka üks põhjustest, miks eluolu USAs teistest ühiskondadest parem on. Eestist põgenetakse, USAs elamisest unistatakse.

Oluline pole see, mida me ise arvame, vaid see, mida ühiselt otsustame

Ajaloolane David Vseviov tõrjub Delfi videoväitluses presidendi otsevalimiste mõtet väitega, et ka linnapeade ja ettevõtete juhtide valimisel kasutatakse Eestis kaudseid valimisi. “Põhijoontes ei ole presidendivalimiste kord midagi unikaalset. Tuletan meelde, et me ei valinud ka Tallinna või Tartu linnapead personaalselt. Valisime teatud erakondade esindajaid.”
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/delfi-videovaitlus-david-vseviov-ega-me-tallinna-linnapead-ka-ei-vali.d?id=55654966

Oluline pole niivõrd see, mida me ise arvame, vaid see, mida ühiselt otsustame.

Presidendi institutsiooni olulisemaks ülesandeks võiks olla kogukonna liitmine, üksmeelsus- ja patriotismitunde kujundamine, demokraatiavahiks olemine.

Riigikogul on vormiline kuju – tegemist peaks olema elanike esindusega, on aga valitsuste käepikendus, millel puudub side kodanikega. Riigikogust on saanud tarbetu ja kulukas institutsioon, mis tegeleb vaid iseendaga ja valitsuskabineti tahte seadustamisega. Demokraatia alustala - võimude lahusus - ei toimi.

Poliitika Eestis põhineb diktaadil, presidendi institutsioonist saanud selle instrument. Valimissüsteem toetab sellist lähenemist.

Kui rahvas peab presidendi institutsiooni vajalikuks, siis tuleb ka isik ametisse ühiselt valida.

Kummaline, et Eestis määrab Riigikogu isikkoosseisu ja isiku, kes presidendi ametit peab tühine grupp inimesi.

Meid on niigi vähe.

Kummaline on ka see, et võimuladviku arvates rahvast ei tohigi otsustusprotsessidesse kaasata, sest tavainimesed lähenevad erinevalt neist asjadele emotsionaalselt. Soovitakse maksude kaotamist, toetuste kasvatamist.

Nii see aga ei ole.

Kodanikud soovivad valitsejatest erinevat lähenemist, kulutuste põhjendatust.

Toompeavõlvide pudrumägede ümber askeldajate (ja nende suuvoodrite) mõttemaailm erineb enamuse omast.

Valimissüsteem ja võimuladviku reeglite järgi elamine tingib selle.

Demokraatia pole valitsemisvorm, vaid lähenemine

Presidendi institutsioonil puudub Eestis mõte. Tegemist peaks olema Demokraatia alustalaga, institutsioon on aga diktatuuri teenistuses.

Kui rahvas peab presidendi institutsiooni vajalikuks, siis tuleb ka isik ametisse ühiselt valida.

Eestis otsustavad, kellest saab president, erakondade võtmeisikud. Mis aga veelgi hullem – nemad panevad paika Riigikogu isikkoosseisu, määravad ühiskonnas toimivad mängureeglid.

Poliitikute hulgas domineerib seisukoht, et elanikke otsustusteprotsessidesse kaasata ei saa, sest ühiskonnas toimuvatele protsessidele lähenetakse emotsionaalselt. Soovitakse maksude kaotamist, toetuste kasvatamist.

Nii see muidugi ei ole. Inimesed soovivad teistsugust lähenemist, tegemiste ja kulutuste põhjendatust, ühtekuuluvustunnet.

Tagatubade poliitiline monopoolsus tuleks ajaloo prügikasti visata, otsustuste langetamisesse kodanikualgatuslike ühendusi kaasata. Võimuladviku isiklike ambitsioonide (ja kaasmaalaste manipuleerimise) tingimuses tõmbame rahvusriigile kriipsu peale.

Ma ei nõustu väitega, et kogu maailm harrastab Eestiga sarnast demokraatiat. Selline hinnang pole adekvaatne.

Selleks, et adekvaatselt ühiskondi võrrelda ei piisa meedia kajastusest ega turistina piirkondade külastamisest, tuleb ühiskondade igapäeva tegemistesse sulanduda.

Olen mõnda aega USAs elanud, üritanud olla aktiivne ühiskondlikus tegevuses ja suhtluses.
Kogemustele tuginedes võin kinnitata, et demokraatia, mida harrastatakse USAs erineb Eesti omast nagu öö päevast. Erinevused ei tulene mitte materiaalsete ressursside erinevustest, vaid suhtumisest.

Võtame või arutelud, mis ühiskondade kulutuste üle toimuvad. USAs on need laiapõhjalised. Kompromissid on enamusele vastuvõetavad. Eestis toimuvad arutelud koalitsiooni tagatubades. Tühine kooslus kehtestab reegleid enamusele.

USAs ei paista valitsemine eesmärgiks olema, tegemist on vahendiga. Üldsuse nõudmisel astuvad valitud tagasi. Kohtuotsuseid pole tarvis fabritseerida, tühjale-tähjale aega kulutada. Mõni kuu tagasi astus tagasi kongressiliige Weiner, sest ta pälvis (meie mõistes täiesti tühise asja pärast: sotsiaalmeedias vastassoo esindajatega suhtlemine) üldsuse pahameele. Eestis ei astuta isegi siis tagasi, kui tuvastatakse seaduserikkumine (nt A.Tsahkna joobes auto juhtimine), rääkimata siis veel eetika ja moraalinormide eiramisest. Oleme JOKK mahhinatsioonidest läbi imbunud.

USA demokraatia põhineb võimude lahususel. Eestis nullib selle valimis- ja erakonnaseadus, erakondade rahastamine.

Oleme harjunud probleemidele põhjendusi mujalt otsima. Kõrgetes toiduainete hindades peame süüdlaseks maailmamajandust, diktatuuri viljelemises teiste sarnast käitumist. Pisirahvana tuleks enesekriitilisem olla.

Eesti demokraatial on diktatuuri vorm, rahvavõim asendunud pisikese grupi diktaadiga.

Demokraatia pole valitsemisvorm, vaid lähenemine, mida võimuladvik Eestis kuritarvitab – kasutab isiklike seisukohtade läbisurumiseks, enesele heaolu tagamiseks, apsakate põhjendamiseks.

Aeg oleks demokraatiat viljelema hakata.

Demokraatias pole kohta valetamisele ega petmisele. Need on diktatuuri pärusmaa.

Teisi karta pole põhjust, karta tuleb iseennast

ÄP:
Riikide võlakriis ohustab ka Eesti majandust, kuid äsja nähtud ulatusega kriisi ei peaks me kartma, arvab rahandusminister Jürgen Ligi.
http://www.e24.ee/523186/ligi-volakriis-ohustab-eesti-majandust/?t=200#l

Teisi karta pole põhjust, karta tuleb iseennast.

Eesti majandusel pole põhjust teiste riikide võlakriise peljata, peljata tuleb enda sissetulekuid (I kv mediaan netokuupalk alla 465 euro, sotsiaalsed tagatised olematud) ja suurt välisvõlga (riigi välisvõlg ca 136% sisemajanduse kogutoodangust, oluliselt suurem kui USAl).

Nõudlus Eesti siseturul on tagasihoidlik. Tulubaasi langedes langeb see veelgi.

Kasvavad finantskulud, kasvab võlajääk.

USAl ja paljudel teistel riikidel pole probleeme kulutuste kärpimisega. Priiskamisega polda ju kitsid oldud.

USAl annab näiteks sõjaliste kulutustega suurt kokkuhoidu saavutada.

Võlakoormuse vähendamine pole isegi vajalik, sest see on mõistlik, piiramist vajab vaid kasv.

Probleemide lahendamine Eestis on teistest valulisem – kodanike arvel kärpida pole võimalik, võimuladvik mugavustes järgi ei anna.

Demokraatia ponnistusi ei tasuks diktatuuriga ühte patta panna

Ajaleht Washington Post soovitab USA poliitikutel võtta õppust Eesti valitsusest, mis ei karda teha keerulisi otsuseid.
http://www.e24.ee/521010/washington-post-soovitab-usa-poliitikutel-ansipilt-oppida/#.TjvYl9Fn8CE.facebook

Demokraatia ponnistusi ei tasuks diktatuuriga ühte patta panna.

Poliitilised protsessid Eestis põhinevad diktaadil. USA on demokraatlik riik, valitsus ei saa oma suva järgi toimida.

See, mis meeldib valitsustele, ei meeldi alati (tegelikult enamasti) rahvale. Demokraatias teenivad valitsused rahvast. Vastupidine lähenemine (nii nagu Eestis) ei tule kõne allagi.

Eesti valitsuste (ise) otsustamised ei nõua julgust, vaid ülbust ja häbematust. Lähenemist ei tuleks imetleda, vaid taunida.

Eesti võimuladviku mainitud lähenemine väljapoole ei paista. Märgata pole isegi seda, et töötus ei vähene statistiliste näitajaga samas tempos või, et sisemajanduskogutoodangu kasv põhineb paljuski mittekonverteeritaval kogutoodangul (kasumi optimeerimisest innustunud välisinvestorid, riigieelarvelised kulutused, toetused, inflatsioon jmt).
Märgata pole kodanike massilist põgenemist.

Demokraatlikes riikides pole valetamine tavaks. Eesti võimuladvik pole aldis üksnes valetama, vaid ka varastama. Pensionäridelt kümnete miljonite eurode eest seadusevastaselt maksude sissenõudmine on varastamine. Teisiti ei kvalifitseeru ka elanike tühiste toetuste vähendamine või kaotamine (hambaravi, haiguspäevade kompensatsioon jm), enesele ja sõpruskonnale suurte sissetulekute tagamine.

Pististe võtjate ja ühisrahade nihverdajate ettelugemisel pole mõtet. Nendest kuuleme meedia vahendusel pidevalt.

Üksnes Tallinna linnavalitsuses on päevavalgele toodud kümneid sulisid, avastatud on mittetulundusühingute varjus askeldavaid vargaid.

Tegemist on vaid jäämäe veepealse osaga.

Poliitilist kultuuritust Eestis ei tasuks imetleda, vaid kritiseerida ja taunida. Vastasel juhul ei lühenegi kodanikele kahjulike otsuste langetamiste jada.

Hinnad on Eestis põhjendamatult kõrged

Toidu hinnad Tallinna Raekoja platsil on võrreldavad Lääne-Euroopaga, sama seis on ka näiteks mõnes kaubamajas, ent viimastele kohalikke kliente jätkub, rääkis Hotellide ja Restoranide Liidu juhatuse esimees Feliks Mägus.
Ega odavad hinnad ei ainuke põhjus, miks turistid siia tulevad. Loodetavasti nii Tallinn kui ka Eesti tervikuna suudab olla reisisihtkohana olla atraktiivne ka tulevikus.
http://www.epl.ee/artikkel/601724

Ettevõlus peab kasumlikult majandama, vastasel korral pole see jätkusuutlik.

Vahet tuleb teha arvestuslikul ja kassapõhisel kasumil. Kasum ei tähenda alati eurosid, mis kellegi taskusse kukuvad. Ka kasumilikud ettevõtted pankrotistuvad.
Kasumit saab teenida mitmeti – mahtude pealt, kõrge marginaaliga. Tänavatel müüjad (ja ka paljud teised jaemüüjad) on valinud viimase tee.

Eestis peaksid kaubad ja teenused kõrgepalgalistest riikidest oluliselt madalamad olema. Tööjõukulu omahinnas on oluline. Aastaid tagasi kalkuleerisin selle osaks (koos maksudega) pea poole sisemajanduse kogutoodangust.

Hinnad Eestis on põhjendamatult kõrged. See ei tulene niivõrd ettevõtjate kasuahnusest, kuivõrd suurest maksukoormusest (sh varjatud maksustamine), ebatervest konkurentsist (toetused, riigihanked, monopolid), elanike kesistest sissetulekutest (I kv mediaan neto töötasu alla 465 euro, olematud sotsiaalsed tagatised).

Hindade langetamisega annaks küll müügimahtusid kasvatada (kasum jääks samaks), kuid ebakindlus ei soosi seda, sest tarbijad on hinnatõusu suhtes tundlikud.

Eesti kõrged hinnad on riikliku fiskaalpoliitika tulem. Tegemist on avaliku sektori praalimise viljadega.

Ka homodel peab olema kohustus ise järglasi toota

Albert Schweitzer on klassik, kelle ellusuhtumisest on palju õppida. Mulle sümpatiseerib tema arusaam eetikast. Tema arvates võib eetilisust taandada üheleainsale moraaliprintsiibile – elu säilitamisele tema kõige kõrgemal tasemel ja elu edasiviimisele.

Kõigil on elu edasiviimisel oluline roll, selles seisnebki eksistentsi mõte. Vaatamata sellele, et elumõtte näol on tegemist sügav-filossoofilise mõistega, on selle sisu lihtne ning üheselt defineeritav - järeltulijate saamine ja nende üleskasvatamine.

Elusloodus on maailma suurimaid imesid. Ainuüksi Eesti territooriumil arvatakse elavat üle mitmekümne tuhande erineva liigi. Osa neist varjavad ennast nii oskuslikult, et isegi teadlased pole suutnud neid senini avastada. Elusloodus elab sünergias – üksiku liigi elu sõltub teise olemasolust.

Vaatamata elusorganismide paljususele ja mitmekesisusele on neil üks ühine sarnasus -järglaste saamine, nende eest hoolitsemine ja elu edasiviimine on see, mille nimel elatakse. Kui taimeriigis piirdub järeltulija eest hoolitsemine seemne soodsasse pinnasesse poetamises, siis fauna esindajatel sisaldab see palju enamat – järglase kaitsmist, toitmist, õpetamist, ühesõnaga kõike seda, mis on vajalik ühe tugeva ja elujõulise järglase üleskasvatamiseks.

Elukeskkond on aegade jooksul muutunud. Paratamatult on sellega kaasnenud mõnede liikide kadumine ja uute, keskkonnatingimustele sobilike teke. Aeg ei ole jätnud mõjutamata ka homo sapiensi arengut.

Märgata on suuri muudatusi inimese elustiilis ja eelistustes. Kasvanud on selliste indiviidide hulk, kelle tegevus ei allu enam loodusseadustele. Sündimata lapsi ohverdatakse isiklikule tööalasele edule, eksootilistele põnevusreisidele, prestiižikas piirkonnas asuvale eluasemele, nooblile sõiduvahendile või mõnele muule mugavat äraelamist võimaldavale tegevusele ja materiaalsele hüvele.

Suurenenud on nende arv, kes on valinud elutööks sooliste eelistuste taganõudmise. Selline egoistlik ellusuhtumine ja enesekesksus ei toeta jätkusuutlikku looduskeskkonda. Homoseksuaalide avalduste kõrval jäävad mulle arusaamatuks ka feministide seisukohad, Marianne Mikko selleteemalised väljaütlemised tekitavad trotsi.

Sooliste orientatsioonide propagandamasin on tülgastav ja kurnav. Elumõte ei seisne ju kellegi ihades ja naudingutes, vaid järeltulevas põlves.

Füsioloogiliselt terve naine on võimeline elu andma mitmekümnele järeltulijale. Objektiivsetel tingimustel on soovid tagasihoidlikumad. Maailmarahvaste ajalood kinnitavad, et mida kõrgemad on materiaalsed elustandardid ja suuremad sellel põhinevad ihad, seda vähem väärtustatakse järeltulevat põlvkonda.

Egoism on viinud selleni, et laste soetamine ei ole enam popp. Isegi ressursside ümberjagamine ei taga muutusi eelistustes. Lastetoetuste, sünnitoetuste, vanemate puhkuste tasustamise ja muude rahaliste eraldiste mõju iibe tõstmisele ei ole jätkusuutlik, sest selle tagamises osalejate arv on toetuse saajatest palju laiem.

Kõigil ühiskonnaliikmetel - vanavanematel, onudel-tädidel, sõpradel ja isegi naabritel, on selles oluline roll. Isegi kui toetuste kehtestamisega saavutataksegi mõningane sündide suurenemine, siis on sellel lühiajaline mõju, sest inimeste ootused hüvitistele aina kasvavad.

Lapsevanema roll vajaks väärtustamist. Homolembesus ei soosi lapsenaeru.
Täiuslik elu põhineb mehe ja naise kooselul, armastuse viljadel.

Imetava ema ilu väärib imetlemist. Last kandva naise sära on võrreldamatu - isegi kõige paremini meigitud ja moodsalt riietatud naispoliitik peaks tunduma ennast tema kõrval tühisena.

Sündivus kasvaks tormiliselt, kui toimuksid korrektsioonid väärtushinnangutes – kui isa roll muutuks Hummeri omamisest või geyks olemisest prestiižikamaks, emaksolemine paljude unistuseks.

Mees ja naine on elumõtte kandvaks talaks. Huvigrupid propageerivad hetkelisi väärtusi, millel puudub seos elumõttega.

Naudingutel ja massipsühhoosil põhinevad eelistused vajaksid ümberreastamist, loodusseadused aupaistelisemale kohale nihutamist.
Loodus on teinud imet - võimaldades inimestel sünnitada lapsi, andes seejuures piisavalt elupäevi nende armastamiseks ja üleskasvatamiseks. Isiklike naudingute nimel sellise ime kasutamata jätmine on kurjast.

Võiksime leppida diktatuuriga

Diktatuur on autokraatlik valitsemisvorm, milles juhil ehk diktaatoril on piiramatu võim otsuste tegemisel. Mitte millegagi piiratud, seadustega kitsendamata, jõule toetuv võim.
Diktatuuris puudub valitsuse vahetamise demokraatlik võimalus nmoraalsetele ja eetilistele tagajärgede eest.
Konstitutsioonilise demokraatia kõrval on diktatuur tänapäeval kõige levinum valitsusvorm. Süsteemi defineerimine diktatuurina on komplitseeritud, sest üldjuhul on puudus usaldatavatest andmetest (Vikipeedia).

Ehedaid asju ei eksisteeri. Neid ei eksisteeri looduses ega inimsuhetes.

Räägime isikutüüpidest (koleerik, sangviinik jne). Tegemist on seguga, milles mõni omadus domineerib.

Ka diktatuuril on demokraatlikke jooni, demokraatial diktatuuri vorme.

Kui lubate, siis tõestusega süvitsi ei lähe. Hargnevate niidikeste kokku põimimine käib üle jõu. Tulemiga pole midagi peale hakata. Arutelude eelduseks on selgus/ühtne arusaam terminites. Vastasel korral muutuvad need vaidluseks.

Olen paigutanud Eesti avaliku võimu lähenemisi (valimised, esindamised, otsustusprotsess, sõnaõigus ( ka meedias), võimuesindajate PS ja seaduste järgimine, vastutus, avalikustamine jmt) demokraatia/diktatuuri teljele. Olenemata meeleolust saan tulemuseks diktatuuririigi.

Viimast ei tasuks karta ega häbene. Selles võib peituda isegi „Nokia“.

Rahulolematust saab avaldada ka teisti: kas me sellist diktatuuri tahame.

Demokraatia juurde tulles mäletan õpitut: demokraatia põhitunnus avaldub selles, kui aruandlus toimub ülevalt alla, valimine alt üles. NSVL aegadel (nii nagu praegugi) räägiti üht, tehti teist, kuid see ei devalveeri öeldut.

Mulle seostub demokraatia valimistega ja võimude (täitevvõim, seadusandev võim) lahususega, mida Eestis ei praktiseerita. Väide, et valimistel lähtutakse valimisseadusest pole pehmendav, vaid raskendav asjaolu. Diktatuur (koalitsiooni tagatoad) kehtestab seadusi.

Võiksime leppida diktatuuriga, kuid see võiks põhineda ühisseisukohal. Kuidas seda tuletada on iseküsimus, sest diktatuuri tingimustes ühisnimetaja leidmine on võimatu.

Elektrihinnatõus samastub maksukoormuse kasvuga

Elektrihinna tõusu ei tohiks käsitleda maksukoormuse kasvuna, kuna on loomulik, et riik võtab Eesti Energiast dividende, leiab endine rahandusminister Aivar Sõerd. „See, et omanik dividende võtab, on täiesti loomulik. Eesti Energiast ei võeta kunagi välja ka kogu kasumit, vaid mõistlik osa," lisas ta.
http://www.ap3.ee/article/2011/7/30/soerd-eesti-energiast-dividende-votta-on-loomulik

Kulusid saab jaotada erinevat.

Erinevalt annab kajastada projektide kasumeid.

Eesti Energia maksis 2009. aastal riigile dividenditulu 1,36 mld krooni. 2007/2008. majandusaasta puhaskasum oli 0,61 mld krooni, 2008/2009. aastal 1,36 mld krooni.

EE 2009/2010 konsolideeritud majandusaasta aruandes on kirjas ettepanek: maksta aktsionärile dividendidena 1,71 mld krooni.

Olenemata arvestusperioodist (2007/2008 või 2008/2009) maksti 2009. aastal müügikäibest riigile 13- 15%.

Olen Aivar Sõerdist erineval seisukohal – dividendikulu ei kvalifitseeru „mõistliku osa“ alla. Elektri omahind ja kasumimarginaal on Eestis põhjendamatult kõrged, riigile makstav dividenditulu varjatud maksustamisega samastatav.

Eestis harrastatav poliitiline kultuur põhineb pettusel. Puhas pole sellest ka maksupoliitika - varjatud maksustamisest on saanud tava.