Üksikkandidaadi avaldus

Riigikogu koosseisu uuendamise aeg aina läheneb. Leian ennast sagedamini kandideerimisest mõtlemast.

Kandideerin esinduskotta mitte sooja koha himurusest, vaid pettumusest poliitilises kultuuris.

Erakond Eestimaa Rohelised liikmena ei soovi kandideerida erakonna nimekirjas. Olen väga pettunud riigikogulastest kaaslaste viljeletavas otsustamiskultuuris. Nad ei jää grammigi alla teiste „ülbusele“ ja enesekesksusele. Minu arusaam esindamisest ei vasta sellistele standarditele.

Ma teadvustan, et üksikkandidaatidele on seatud valituks osutumiseks karisid, kuid need ei tohiks takistuseks saada. Kandideerimise tingimuseks seatud kautsjon (8700 kr) tuleb paratamatult isiklikest säästudest tasuda. Lihtne ei ole valijateni seisukohtade ja põhimõtete viimine. Erinevalt erakonna nimekirjas kandideerimisest, tuleb ületada ka 5 protsendiline valimiskünnis.

Riigikogusse pääsedes seisaksin aga esmajoones sissetulekuta ja väikese sissetulekuga inimeste käekäigu eest. Töötutel, puuetega inimestel, vanuritel ja teistel vähekindlustatud gruppidel ju esindatus riiklikul tasemel puudub. Vähemalt ei kajastu see otsustes.

Rahvasaadikuna seaksin eesmärgiks Eesti sotsiaalse turvalisuse poolest EL keskmiste hulka viimise. Oleme ju selles ühenduse häbipostiks. Kui EL keskmine sotsiaalkulutuste osakaal sisemajanduse koguproduktist moodustas 26,9%, siis Eestis oli see ainult 12,4% (2006.a, Eurostat). Sisemajanduse koguprodukti kasinusest ( kvalitatiivsest ja kvantitatiivsest) ei tasu aga rääkidagi.

Saadikuna ei aktsepteeriks ma praeguseid proportsionaalselt kõrgeid saadikute sissetulekuid. Kuude pikkune kõrgesti tasustatud puhkus, proportsionaalselt kõrge sissetulek ja muud ühiskonnaliikmete õiglustunnet riivavad hüvised vajavad kaasajastamist. Valituid peab saama nuppude vajutamiselt tagasi kutsuda.

Poliitilise eliidi väärtushinnangud on teinud paljudest kerjused. Nõudlus makaronidest ja nisujahust koosnevate abipakettide järgi kinnitab, et rõhuasetusi muutmata olukord ei paranegi.

Statistiliste arvudega manipuleerimisele eelistan sisusse süüvimist, abstraktsetest näitajatest vooruste otsimist ei pea põhjendatuks. Riigipiruka küpsetamise protsessi saab mõistlikumaks muuta, tulemit arukamalt viiludeks lõigata.

Eesti ühiskonnakorraldus on kriisis – lubamatult palju on toimetulekuraskuses inimesi, ebaõiglusest ja ressursside (sh inimressurss) laristamisest on saanud tava.

Riigi halustruktuuri ülalpidamine ei ole enam tasku kohane. Riigi korraldust tuleb efektiivsemaks muuta. Maksulaekumise üle kurtmine pole põhjendatud, probleemid tulenevad ebavajalikest kulutustest. Muudatusi haldusstruktuuris tegemata puudub riigitulu kasvatamisel mõte - tulemuseks saame veelgi ebaefektiivsema riigikorralduse.

Eesti väiksust arvestades võiksime teistele eeskujuks olla. Hoiame aga paljude indikaatorite osas punaseid laternaid, tegemistes oleme paindumatud ja jäigad. Elame riigis, kus on alla 600,000 palgasaaja. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame vaid tunde. Sellise riigi haldamine ei ole keeruline. Teeme selle ise selliseks.

Riigi vahendeid saab säästa glamuurile tehtavate kulutuste vähendamisega. Nägusate esindushoonetele tehtavad kulutused vajaksid kärpimist, sõiduvahendite kasutamine piiramist. Reisimiskulud, valitute kaaskonna (loendamatu arv nõunikke ja abilisi) ülalpidamiskulud ja muud elanike heaolule ebaolulised kulutused kärpimist. Suurriikliku mentaliteediga ei saa väike kogukond edule loota. Riigi haldusstruktuur vajaks auditeerimist, efektiivsemaks muutmist.

Elame ühiskonnas, kus ministri positsiooni (hüvitise poolest) hinnatakse pensionäri staatusest 20 korda kõrgemaks. Riigikogulase ja tavakodaniku miinimumpalga suhtega tagatakse liidriroll Euroopa Liidu sõbralikus peres. Ühiskonnaliikmete näljapajuki tingimustes, naudib poliitiline eliit hüvede küllust.

Valimissüsteem vajaks valijakesksemaks muutmist. Rahvas tuleb deklaratiivsest staatusest kõrgeimaks võimukandjaks ülendada. Vastasel juhul jäämegi valesid otsuseid langetama, ühenduse rahasid himustama. Valimisloosungitega ja programmiliste tõdedega hämamisel aga ei tulegi lõppu.

Valituks osutumisel pühendun mainitud seisukohtade kaitsmisele, realiseerimisele ja rahva teenimisele. Kavatsen seda kõike teha tões ja aususes, isiklikke huvisid ohverdades.