Monday, July 30, 2012

Protsessid Eestis ei ole kontrolli all



DF: Statistika tõlgendamine ja tundlik eestlane.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/juhtkiri-statistika-tolgendamine-ja-tundlik-eestlane.d?id=64749692

Statistilist andmetest ei tasu lasta eksitada. Metoodiliste võtetega ja võrreldamatute võrdlusbaaside kasutamine viivad ebaadekvaatsete järeldusteni, need omakorda valede otsusteni. Oluline on eristada tegelikkust valest. Oluline on teadvustada, et ühiskonnas toimuv ei kajastu statistilistes näitajates, vaid tegelikkuses.

Protsessid Eestis ei ole kontrolli all. Eestlaste sissetulekud (sh sotsiaalsed tagatised) on häbiväärselt madalad, lubamatult palju on toimetulekuraskustes inimesi, veerand lastest elab vaesuses, kasvab toiduabi nõudlejate ja kodumaa hülgajate arv. Statistika võimaldab näidata olukorda teistsugusena, paljud probleemid olematuks teha. Eestist on kadunud ca 100 000 töökohta, statistika võimaldab väita, et tööturul toimuv on kontrolli all. Majandus toimib paljuski abidel, toetustel ja monopoolsusel. Sidemeteta (toetuste saamiseks ja riigihangete võitmiseks) või monopoolsuseta ettevõtlus kiratseb, paljud lõpetavad majandustegevuse. Statistika võimaldab Eestit nimetada  aga Põhjamaa Tiigriks. Maksukoormus Eestis on Euroopa kõrgemaid, statistika võimaldab näidata seda keskmisena. Maksudega trikitamine on omane üksnes Eestile. Tulumaksumaksumäära alandati, töötukindlustusmaksuga (statistika ei kajasta maksuna) nõuti suuremat obrokit. Statistiliselt tööjõumaksud küll vähenesid, tegelikkuses aga kasvasid. Maksude trikitamisest kirjutamine teeks sõnumi pikaks. Kirjutan sellest siin: http://www.eveges.blogspot.com/2011/09/nailiselt-madalate-maksudega-eesti.html

On olemas ütlemine: on olemas vale, häbematu vale ja statistika. Eesti kohta kehtib see nagu rusikas silmaauku.

Friday, July 27, 2012

Paberite järgi kuulume Euroopa Liitu, elustandardi poolest oleme sovjetid




EPL: Täna esitletava statistikaameti aastaraamat «Eesti statistika aastaraamat 2012» toob välja, et Eestis on keskmine elukvaliteet endiselt halvem kui enne majanduslangust, olles ligikaudu samal tasemel kui aastal 2003.
http://www.tarbija24.ee/920726/vaesemad-eestlased-kulutavad-kuus-72-eurot-rikkamad-800?t=557#l

ÜRO tööorganisatsiooni ILO andmetel (72 riigi elanike ostujõu pingerida) on eestlaste rahakott õhuke, isegi Bosnia ja Hertsegoviina, Makedoonia ja Türgi elanikud on meist jõukamad. Eestit tuuakse sageli teistele eeskujuks. Seda teevad poliitikud. Ma teadvustan väga hästi, et see tuleneb varasemast riigieelarve tasakaalust ja madala valitsussektori võla pärast, kuid riigi toimimise alused ei seisne ju mainitus, vaid elukeskkonna inimväärsemaks muutmises.

Toiduabi saadetised eestlastele kasvavad. Tänavu saab sellest osa 129 000 eestlast. Nõudlus on aga suurem. Statistikaameti andmetel elas 2009. aastal suhtelises vaesuses 15,8 protsenti eestlastest. 2010. aastal oli neid juba 17,5 protsenti. Uuringute järgi elab 45000 last absoluutses vaesuses, kokku puudutab vaesus 63000 last. Vanemate olukord pole parem.

Eestlaste sissetulekud ja sotsiaalsed tagatised on häbiväärselt nirud, Euroopa standardite järgi oleme kehvikud. Isegi võrdlus kreeklastega paneb punastama, oleme pesuehtsad kerjused. Viimastel ületab isegi miinimumpalk keskmise eestlase töötasu, kreeklastel on sotsiaalsed tagatised 3,3 korda kõrgemad, pensionid kuus korda kopsakamad. Isegi kahekordne mainitud kulutuste vähendamine ei langetaks neid eestlaste olukorda. 

Paberite järgi kuulume Euroopa Liitu, elustandardi poolest oleme aga sovjetid. Seniks kuni paljud kaaslastest vaevlevad toimetulekuraskustes, otsuseid ühiskonnas langetab aga tühine seltskond, pole Eestit Euroopa riigiks pidada põhjust. Statistiliste andmetega annab küll vassida, kuid olukorda see paremaks ei tee. 

Probleeme tuleb teadvustada. Nendest rääkimine pakub lahendusi, võimaldab olukorda pehmendada, eestluse alustalasid tugevdada. Praegustes tingimustes sarnaneb riigina Eesti pidalitõbise moodustisega, mis varem või hiljem oma otsa leiab. Mida varem see juhtub, seda parem. Tõbisena toimetamine pole nauding, vaid piin.  



Tuesday, July 24, 2012

Piinlik konstateerida, et Eestis ei praktiseerita isegi referendume



EPL (Ignar Fjuk): Põhiseaduses on riigikogu õigused ja kohustused kirjas. Muu hulgas näiteks: riigikogu otsustab valitsuse ettepanekul riigilaenude tegemise ja riigile muude varaliste kohustuste võtmise.
Kui mitte seda, siis mida riigikogu üldse peaks tegema? Mida arutama? Söandaksin öelda enamatki: võib olla, et selle teema puhul jääb isegi riigikogu mandaadist ja pädevusest väheseks. Tõsiselt tuleks mõelda rahvahääletusele.
Parlamendi tähendus on praegu sootuks teistsugune kui nendel aegadel, mil olin riigikogu liige. Kui midagi juhtus, läks toona ühiskonna pilk riigikogu poole. Muutus on toimunud parlamendis endas ja samm-sammult – vähendades opositsiooni ja fraktsiooni mittekuuluvate inimeste võimalusi kaasa rääkida. See on olnud järkjärguline parlamendi tasalülitamine.
Esimene põhjus oli, nagu neil puhkudel ikka, otstarbekus. Ma isegi ei protestinud, kui millalgi tehti kodukorra seaduses üks sedasorti muudatus. See oli seotud kunagise vasakparteilase Tiit Toomsaluga, kes kasutas kõiki võimalusi, et sõna võtta. See muutus tal omamoodi hasardiks. Ja siis hakati arutama, kuidas parlamendi tööaega „otstarbekamalt” kasutada. Järgnevad sedalaadi ettevõtmised vähendamaks parlamendi õigusi on seda kergemini olnud elluviidavad. Praegust parlamenti pean ma mugavusparlamendiks. See on valitsusele mugav ja ka parlamendiliikmetele mugav. Mida vähem on neil võimalusi aktiivselt osaleda, seda vähem tuleb neil üldse midagi teha. EL kasvatab seda mugavustunnet veelgi – „küll nemad seal otsustavad”, mõeldakse. Lõpuks hakatakse otsuseid tegema vaid kitsas ringis. Ent eks valitsuseski ole oma väiksem ring, mis tooni annab. Mille poolest on paljud valitsuse liikmed paremad kui nii mõnedki riigikogu liikmed? Ei ole! Nad on olnud vaid osavamad erakonnas positsioonide hõivamisel. See ei saagi anda head nahka.
http://www.epl.ee/news/arvamus/ignar-fjuk-mugavusparlament.d?id=64716768

Eesti probleemid tulenevad otsustusprotsessist. Otsused põhinevad tühise seltskonna soovidel, vastutama peavad kõik. Õigused ja kohustused ühiskonnas pole proportsioonis, tulemuslikkuse hindamiseks tugineme suvalistele mõõdikutele. Tühise seltskonna arvates läheb hästi, ülejäänud kitkuvad rahulolematusest karvu. Öeldu kehtib ka ESMi kohta.

Otsustusmehhanismi kaasajastamata jäävad domineerima valed otsused. Sellistes tingimustes tuleb tegelikkust teistsugusena kajastada, muidu naerdakse meid välja. Tarmukas pööraks otsustusmehhanismi asendisse, mis tagaks ühisnimetajal põhineva tulemi. Väide, et see pole võimalik, on lambist võetud. Tegemist on lähenemisega, millest oleme unistanud. Seda nimetataksegi Demokraatiaks!

Eesti valimissüsteem ei soosi esindusdemokraatiat, sellest ka pinged, mis riigikogus vormistatud otsustega kaasnevad. Kui Riigikogu koosseisu pääsevad vaid võimuladvikutele lojaalsed inimesed, siis esindusdemokraatia ei toimi. Valimisnimekirjade järjestamine ja ajupesuks saadavad hiigelsummad teevad valimised mõttetuks. Valijad saavad kaasa rääkida erakondade jõuvahekorra selgitamises, kuid isikkoosseisu panevad paika partebürood. Sellist  protseduuri ei saa valimisteks nimetada. Riigikokku ei valita ju parteisid, vaid inimesi. Eestis kehtiv valimisseadus teenib võimuladviku huve, vormistab nende tahet.

Valimissüsteem peaks pakkuma võrdseid võimalusi kõikidele kandidaatidele, valituks osutumine ei tohiks sõltuda nimekirjalisest eelistusest, finantsvõimekusest ega poliitilise eliidi tahtest. Õiglaste valimisteta demokraatia ja võimude lahusus ei toimi. Eesti on (pindala kui ka rahvaarvu poolest) väga väike riik. Erinevalt teistest riikidest poleks meil keeruline ka koguneda ja esindajad valida, olulistes küsimustes aga ühiselt otsuseid langetada. Piinlik tõdeda, et Eestis praktiseerita isegi referendume.

Friday, July 20, 2012

Erakondadeta Eesti oleks parem




EE: AJAKIRJANDUSLIK EKSPERIMENT
Joome kohvi mustalt, sest piima parajasti ei ole, ja kõneleme poliitikast. Teema on minu võimalik ühinemine sotsidega.
Saatsin Saarele oma CV (täiesti ehtsa, ilma ühegi ilustuseta) ning palve kokku saada. Ta ei tea, et teen ajakirjanduslikku eksperimenti.
Saar pole üllatunud, et keegi tahab niimoodi poliitikasse siseneda. Ta ei korralda mingisugust näitemängu, ei päri minu poliitiliste vaadete kohta. Peasekretär räägib poliitikuks saamisest pikemalt keerutamata ja kolleegide kohta sapiseid märkusi tehes.
http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/kuidas-mind-sotside-salaliikmeks-kutsuti.d?id=64694712

Mida enam erakondade tegemistesse süüvin, seda tõemaks muutub minus veendumus, et tegemist on ühiskonna saastaga. Kõik nad tuleks ajalooprügikasti visata. Nende pooluste järgi jaotamine on halenaljakas. Poliitilisi ideoloogiaid Eestis ju ei eksisteeri, eesmärgid kontsentreeruvad vaid isiklikele ambitsioonidele.

Erakondade programmid koosnevad sõnademulinast, kus üksikud read omavahel ei klapi, need on teostamatud. Programmide koostamisel ei lähtuta maailmavaatest, vaid võimule saamisest. Poliitilised eesmärgid ja vahendid on sassis. Oluline pole ju häältearv, vaid see, millesse usutakse, mille nimel ollakse valmis ohverdama. Ohverduseta poliitika on omane vaid postsotsialistlikule Eestile.

Oleks minu teha, tõmbaksin kõikidele erakodadele vee peale. Pättide koht on trellide taga, mitte poliitikas. Tegemist on ühiskonna saastaga, mis levitab vaid halba haisu ja tekitab kodanikes ebameeldivat tunnet. Kasu neist pole. Ükski erakond pole teisest parem. Võta üht ja viska teist. Erakondadesse koondub edvistav kontingent ja eestlaste nuhtlus.

Erakondadeta Eesti oleks parem - poleks siis neid, kes ennast vampiirina ühisvara külge imeks ja koorekihi nahka paneks.


Sunday, July 15, 2012

Seniks kuniks paljud eestlastest vaevlevad toimetulekuraskustes, pole me eurooplased




Loomariigis hoitakse kokku. Isegi kõige kurjemad kiskjad ohverdavad kaaslaste nimel elusid. Põhjamaa tiigriks nimetatav riik teeb kaaslaste hulgas laastamistööd. Paljud eestlastest ei suuda tasuda inimväärseks eluks vajalikke eluasemekulusid, soetada organismi poolt nõutavat toidupoolist. Toimetulekuraskustes olevate perede (sh nälgivate laste) arv on hirmuäratav. Ametivõimudele valmistab peavalu vaid see, kuidas hallatavasse kassasse veelgi enam raha koguda.

Nimetame ennast eurooplasteks, kuid selleks olemine eeldab enamat – see ei seostu üksnes geograafilise asukohaga, oluline on ka normaalseks eluks vajalike kulutuste tegemise võimekus. Statistikaameti andmetel elas 2009. aastal Eestis suhtelises vaesuses 15,8 protsenti elanikkonnast. 2010. aastal oli neid juba 17,5 protsenti. Uuringute andmetel elab absoluutses vaesuses 45 000 last, vaesus puudutab 63 000 last.

Seniks kuniks paljud kaasmaalastest vaevlevad toimetulekuraskustes, pole me eurooplased. Põhjamaa tiiger on jäänud väetiks, liigne obrokilembus (maksustamine) ja ühisvahenditega laristamine (rohmakas haldusstruktuur, eripensionid, erakondade rahastamine, jõukamatele ühiskondadele maksevõime garanteerimine jne) halvavad riigi võimekuse.

Kogutoodangust 40 protsendi ümberjagamine pole vaestest koosnevale ühiskonnale taskukohane. Elukeskkonna parandamine ja kodanike maksevõimekuse tõstmine eeldab järeleandmist ühiskonnas toodetavate ressursside ümberjagamises.

Eesti valitsus eristub kalkuse poolest. Hea, et teiste riikide valitsejad on leebed. Toiduabi saadetised kasvavad aasta-aastalt. Selleks aastaks eraldati toiduvaeguse käes kannatavatele eestlastele 2671 tonni kuivaineid ja 590,8 tuhat liitrit rapsiõli. Nõudlus on küll suurem, kuid asi seegi. 129 000 eestlast leiab hetkeks lohutust.

Eestlaste raskustest tuleks valjemini rääkida, siis on lootust ka suuremale abile. Abikäe ulataksid isegi kreeklased, kes loobuksid toimetulekuraskustes vaevlevate ühenduskaaslaste (ESM vahendusel saabuvast) andamist, korraldaksid meie abistamiseks korjandusi.

Informatsioon eestlaste raskest olukorrast on saladus. Meie esindajad salatsevad, avalikkusele esitatakse kontekstist välja rebitud lõigukesi. Lähenemine ei tule olukorra parandamisele kasuks. Need, kel rahalised võimalused, jäävadki kodumaa tolmu jalgadelt pühkima.

Eesti ja eestlased pole kaheksakümne aasta jooksul nii suures sõltuvuses olnud. Seda nii otsustusõiguse kui ka toimetuleku võimekuse poolest. Asja teeb halvemaks see, et tendents on süvenev. Üha enam otsuseid läheb Brüsseli kompetentsi, süveneb sõltuvus toetustest ja abipakikestest.

Friday, July 13, 2012

Maksukeskkondade erinevusest tulenevalt pole investeeringute kasuminäitajad võrreldavad


Postimees: Viimase kümne aasta jooksul on Eestisse tehtud otseinvesteeringute keskmine tootlus Eesti Panga arvutuste järgi olnud ligi 11 protsenti aastas – see on suurem kui näiteks Lätti, Leetu või Poola tehtud investeeringute puhul.
http://www.e24.ee/906130/eestisse-on-tulus-investeerida?t=346#l

Majandusarvestuse põhimõtetest lähtuvalt hinnatakse ettevõtete (tulenevalt sellest ka investeeringute) kasumlikkust tekkepõhiselt, mitte kassapõhiselt. See tähendab seda, et paberitel kajastud (statistiline) ja tegelik (kassavood) tulem ei kattu.

Maksukeskkondadest tulenevalt lähenetakse maksude optimeerimisse erinevalt. Eestis (erinevatest teistest) klassikaline ettevõtte tulumaks puudub, seetõttu puudub vajadus tulusid madalamana ja kulutusi kõrgemana kajastada. Mujal lähenetakse vastupidi (maksustamise tõttu on otstarbekas arvestuslikku kasumit minimiseerida), mistõttu rahvusvahelised ettevõtted kajastavad osa (mujal teenitud) tulust Eesti ettevõtete (tütarettevõtete) teenituna (siirdehinnad jmt).

Maksukeskkondade erinevusest tulenevalt pole investeeringute kasuminäitajad riigiti üks ühele võrreldavad. Võrdlusandmete üldsusele esitamisel tuleks selline nüanss ära mainida, vastasel korral jäävad toimetulekuraskustes kodanikega pisiriigis poliitikud ka edaspidi valesid otsuseid langetama, ise seejuures  arvama, et olukord ilma nende tarmukate otsusteta olnuks veelgi nadim.



Thursday, July 12, 2012

Valede otsuste viljad on kibedad



Jürgen Ligi: vajalike otsuste läbisurumiseks tuleb avalikust arvamusest üle olla.
http://www.e24.ee/904868/jurgen-ligi-vajalike-otsuste-labisurumiseks-tuleb-avalikust-arvamusest-ule-olla?t=581#l

Miks arvab Jürgen Ligi, et just isiklikule kasuahnusele (sh auahnus) orienteeritud ja parajalt turakad poliitikud langetavad ainuõigeid otsuseid. Nende kallutatuse pärast praktiseeribki demokraatia võimude lahusust. Arvata, et võimude lahusus takistab „ainuõigete“ otsuste langetamist, jätku poliitik enda teada.

Aeg oleks demokraatia juurde pöörduda, peatada tühise seltskonna kontekstist välja rebitud seisukohtade realiseerumine. Kaos majandusühenduses ei tulene ressursside puudusest, vaid olemasolevate vahendite ebaefektiivses kasutamises. Seda ka Eestis. 

Valitsejad langetavad valesid otsuseid. Vaid nende endi huvides (sh ambitsioonikusest tulenevad) tehtavatele otsustele tuleks piir panna, ühisvahenditest tehtavad kulutused aga üksnes ühise elukeskkonna parandamisesse suunata.

Wednesday, July 11, 2012

Maksunõuded kasvavad, maksjatel mädanevad hambad suus



EPL: Marek Helm: salakütuseäri ei ole meie riigis see, millele peaks kaasa tundma.
http://www.epl.ee/news/eesti/marek-helm-salakutuseari-ei-ole-meie-riigis-see-millele-peaks-kaasa-tundma.d?id=64661294

Pole mõnus tunne olla sellise riigi kodanik, kus valitud sõidavad soodsalt saadud Volvodega, tegelevad elamislubade äriga, rahapesuga ja muu analoogse jamaga. Rikuvad seadusi, kodanike tegemisi jälgitakse aga luubiga.

Eestlaste sissetulekud on nirud, sotsiaalsed tagatised olematud (põhjanaabritest 7 korda lahjemad). Maksunõuded kasvavad, maksjatel mädanevad hambad suus. Räägitakse vabast Eestist, eestlased on aga vaesuse köidikuis.

Toimetulekuraskustes olevate perede (sh nälgivate laste rohkus) arv on hirmuäratav. Võimuladvikule valmistab peavalu aga see, kuidas hallatavasse kassasse nendelt veelgi enam raha koguda. Kodanikelt võetakse viimane nahk, enda osas ollakse helded. Piiri ületusega kõhupoolise teenimisega võitlemine näitab kalkust ja empaatiavõimetust. Eestis toimuv on murettekitav – inimesed on kurjad, üksteise vastu hoolimatud ja õelad.

Need, kes peaksid muudatusi ühiskonnas ellu viima, seda ei tee. Rõhuasetus lasub võimul ja isiklikul heaolul, mitte demokraatial ja ühise elukeskkonna parandamisel.

Sõiduautode piiri taga tankijate, mopeedide (kindlustuse omamise nõudest tulenevalt pole võimalik 1. juulist sõiduvahendit kasutada) ega isegi jalgrataste omanike (politsei on pandud isegi kella olemasolu kontrollima) elu veelgi hullemaks tegemine pole ajakohane, pühenduda tuleks olemaolevate ressursside efektiivsemale kasutamisele. Lõpetada tuleks laristamine, olemasolevaid ressursse hakata kasutama vaid ühise heaolu nimel. Kahju, et ennast turvalisusega ümbritsenud seda ei mõista ning tegelevad mõttetu siblimisega ja kasinate ressursside tuulde loopimisega.

Tuesday, July 10, 2012

Eesti probleemiks pole mitte allhanked, vaid liigne vägivaldsus ressursside ümberjagamisel



EPL: Poliitikauuringute keskuses Praxis valminud analüüs „Eesti väikese ja keskmise suurusega ettevõtete arengusuundumused” lükkas ümber arvamuse, justkui keskenduks Eestist eksporditav ainult allhankele ja täidetakse ainult etteantud tellimusi. Analüütikud leidsid pea pooltteist tuhandet ettevõtet küsitledes, et kõikidest firmadest, kes ekspordiga tegelevad, on kõigest üheksa protsenti neid, kes teevad ülekaalukas mahus või peamiselt allhankeid. 45 protsenti oli aga ettevõtteid, kelle ekspordist 90–100 protsenti moodustab omatoodang või -teenus. „Seega ei saa kinnitada arvamust, et Eesti eksportijad on valdavalt allhankijad,” seisab analüüsis. Ettevõtete arv, kelle müügitulust üle poole moodustab eksporditulu, on ligi 40 protsenti. http://www.epl.ee/news/majandus/praxis-eesti-pole-enam-allhankemaa.d?id=64656406

Kui puudub (sama metoodikaga tuletatud) võrdlusbaas, siis pole uuringuandmetega midagi peale hakata. Selgusetus tendentsides ei võimalda järeldusi teha.

Eesti allhankemaa staatusest on aastaid korrutatud. Osad näevad selles koguni Eesti majanduse kurjajuurt. Tegelikult pole allhangetes midagi halba. Hoopis vastupidi - nende võitmise üle tuleb uhkust tunda (soovijatest pole ju puudust).

Väikestelt ja keskmise suurusega ettevõtetelt patenteeritud suurt sissetulekut tagavat toodangut oodata pole põhjust. Tootearendus on kulukas, ressursid Eestis aga kasinad.

Ka tootmisvõimsused ei võimalda vaid oma toodangu müümisele pühenduda. Eesti ühe valdkonna ettevõtted sattuksid isegi ühiselt tegutsedes Euroopa kaubandusketi varustamisega raskustesse.

Eesti on ja jääb allhanke maaks, sellest ei saa ümber ega mööda. Traagikat selles näha pole põhjust. Majandada saab ka nendes tingimustes – tuleb vaid luua seda toetav maksu ja seaduskeskkond.

Eesti probleemiks pole mitte allhanked, vaid liigne vägivaldsus ressursside ümberjagamisel (maksustamine, struktuurifondid, riigihanked) ja monopoolsus ettevõtluses. Sahkerdamised (abiprojektid, riigihanked jmt) ei soosi elujõulise ja jätkusuutliku ettevõtluse teket. Struktuurifondidest (ümberjagatav raha) toituv ettevõtlus on haige. Rahade ümberjagamisest tulenev majanduskasv aga enese petmine. Tegemist on näilise jõukuse kasvuga. Püramiidiskeem on tulus väikesele seltskonnale, kuid mitte kogukonnale. Isegi majanduskasvu tingimustes eestlaste reaaltulud vähenesid. 

Sunday, July 8, 2012

Valimissüsteemi muutmata pole seltskonna diktaadist ega üleolevast suhtumisest pääsu




Probleemid Eestis ei tulene otsustest, vaid otsustamisest endast. Rõhuasetust muutmata (olulisem otsusest on otsustamisprotsess), olukord paremaks ei lähe. Väikesearvuline sõpruskond jääbki korraldusi jagama ja ühiskonnaliikmetevahelist vaenu õhutama. Nii on mugavam. Tulemi pärast pole vaja vastutada (valimissüsteem tagab koha otsustusnuppude juurde), negatiivseid tendentse annab teiste kraesse veeretada.

Eesti valimissüsteem ei soosi esindusdemokraatiat. Riigikogu koosseisud komplekteeritakse eranditult võimuladvikutele lojaalsetest inimestest. Võimude lahususel on aga oluline roll ühiskonnakorralduses (valitsuste ja kodanike huvid on antogonistlikud). Valimissüsteemi lombakusest Eestis see ei toimi. Võimude lahususe eiramine tähendab diktatuuri.

Eestlaste rahulolematus otsuste kvaliteedi üle on kasvanud, kuid huvide killustatus ei võimalda diktaadile ust näidata. Peaministrile soositud ACTA lepingule (võltsimisvastane kaubandusleping) näidati keskmist sõrme, kuid sellest jääb muudatuste esilekutsumiseks väheks.

Elu on näidanud, et need, kes peaksid muudatustele tuult tiibadesse puhuma, seda vabatahtlikult ei tee.  Panustatakse võimu kindlustamisesse ja isiklikku heaolusse, kuid mitte demokraatiasse ja ühise elukeskkonna parandamisesse. Ettepanekuid võib esitada palju tahes, kuid kui need pole väikesele seltskonnale vastuvõetavad, siis ei lähe need ka teostamisele.

Väidetakse, et leppigem kõigepealt kokku selles, millist riiki tahame, alles seejärel oodakem meelepärasemaid otsused. Nii need asjad aga ei käi. Kokku lepitakse lähenemistes (nt kas harrastame diktaati või demokraatiat), kuid mitte detailides. Riik koosneb paljudes pisiasjadest, kui hakkame kõike sobitama, siis läheb asi päris hulluks kätte. Tegemist oleks abieluga, kus juba enne leibade ühte kappi panemist lepitakse kokku laste silma värvustes, nende arvus ja soos, tulevastes ametites. Elu ei rajane üksnes ratsionaalsusel, oluline roll on ka emotsionaalsusel. Kõike pole mõtet kavandada, joonlauaga ja stopperiga mõõta. Kodanikke ei huvita arengukavad ega viisaastakud, tahetakse elada igapäevast elu - armastada ja olla armastatud, sünnitada lapsi, kontrollida olukorda, asjade üle ise otsustada.

Väidetakse, et seadustega saab ühiskonda kujundada selliseks nagu soovitakse. Ka see pole õige. Paragrahvidelembus devalveerib moraalil ja eetikal põhinevaid väärtushinnanguid, kuna neid annab erinevalt tõlgendada, erinevatesse kaalukategooriatesse paigutada. Ega siis asjata ei kasutata seadustes  orienteerumiseks advokaatide ja teisi eriharidusega inimeste abi. Eesti vabariigi Põhiseaduse mittetoimimine tuleneb paragrahviderägastikust tingitud kaosest. Seadustega võib küll keelustada ühiskonnale kahjulikke toiminguid, kuid hoiduda tuleks erisuste kujundamisest, kuna need soosivad seadusetust (erakondade rahapesu, ametnike altkäemaksuvõtmine ja ühisvahenditega hooletu ümber käimine jmt) ja õhutavad ühiskonnaliikmete vahelist vaenu (privileegid vähemusgruppidele).
Eetika ja moraalinormidel põhinev käitumine on seadustega kujundatavast hinnalisem, ühiskonnaliikmetele odavam. 

Eelmise sajandi esimesel poolel ei praktiseeritud Eestis näiteks uste lukustamist. Piisas (ukse taha pandud) luuavarrest. Kõik teadsid, et inimtühja eluruumi ei siseneta. Tänapäeval oleks see märk sellest, et on varastamiseks on paras aeg. Luuavars oli tava, sisenemiskeeld põhimõtteline lähenemine, mida kujundas eetilisel ja moraalinormidel põhinev mõtlemine. Varastamine on seadustega keelatud, varastamisjuhtude arv aga ei vähene.

Käitumisreeglid jõustuvad läbi otsustusmehhanismi, meil on see aga roostes ja teeb koledat häält. Mehhanism vajaks puhastamist ja uue määrdekihiga libedamaks tegemist. Parteibüroodelt otsustusõigust rahvale tagastamata pole see võimalik. Valimissüsteemi muutmata pole seltskonna diktaadist ega üleolevast suhtumisest pääsu.

Thursday, July 5, 2012

Eestimaa lapsed unistavad kõhutäiest, ametnikele jääb ka kõrgest palgast väheks




Maanteeameti endine juht pidi kulutamislembuse tõttu ameti maha panema. Mantlipärija leidmiseks ei kulunud kaua aega. Jüri Mõisa arvates pidavat Hansapanga hall kardinal Aivo Adamson olema mees, kes maanteeametis korra majja lööb. 

Mina sellesse ei usu. Kui korra majja löömine algab (enesele ja alluvatele suurema) palga nõudmisest, siis see ei õnnestu. Tegemist pole tulemuslikkusele orienteeritud juhiga, vaid laristamisele orienteeritud asjamehega.

Põhjendus, mille Mõisa ja Raasukese sõber palgakasvu nõudmisel esitas pole tõsiselt võetav, see tõestab vaid seda, et mees on harjunud küllusega. Maksumaksja raha eest askeldajate eelarvemahtusid ei saa võrrelda nende omadega, kes peavad seda ka teenima. Maanteeameti juht seda ei tea. Kui teaks, siis poleks ta palganõudmist seostanud eelarvemahuga. Hansapangas võis palgasuurus isegi kulutamisvõimekusest sõltuda, kuid kommet ei tasuks riigisektorisse kopeerida.

Palgale viitan ma seetõttu, et tegemist on kogutoodangu olulise osaga. Kulutada oskavad kõik, teenimine nõuab enamat. Raasukesel, Partsil ja Mõisal võib ju palju sõpru olla, see aga ei tähenda, et teised peavad nende sõprust kinni maksma. 

Maanteeameti juht teenib eelkäijast 1600 eurot kõrgemat palka (palk 4999 eurot). Palgatõusu nõuab ta ka alluvatele. Ta teab enne tööpostile asumist, et ametnikud väärivad kõrgemat palka. Paljud Eestimaa lapsed unistavad toidust, ametnikele jääb aga ka keskmisest kõrgemast palgast väheks. 

Maanteeameti juhi suhtumine tuleneb sellest, et Eestis ei korraldata ametikohtadele konkursse, positsioonid lähevad sõpruskonna siseselt loosi. Konkursse küll korraldatakse, kuid need põhinevad formaalsustel. Need ei tulene vajadusest, vaid seadustest. 

Ministeeriumide, ametite, ametkondade, omavalitsuste ja teiste institutsioonide ametikohtade konkursid sarnanevad riigihangetele, mille spetsiifikat on meedias piisavalt käsitletud. Viimati toimunud hankest pajatab Delfi järgnevat:
Hanke sisu oli sedavõrd detailne, et pakkumise sai esitada vaid üks firma. Sisuliselt puudus hankest vaid tingimus, et autofirma nimi oleks kuus tähte pikk ja algaks N-tähega. Muu hulgas nõudis Riigi Infokommunikatsiooni SA (RIKS) paigaltvõtu abiseadet ja mägipidurit — need on kasutusel vaid Nissani kaubamärki kandvatel sõidukitel. Auto pikkusele, laiusele ja kõrgusele esitas amet 10sentimeetrise täpsusega nõuded. Auto kliirens peab sihtasutuse nõudmisel mahtuma 21 ja 22 sentimeetri vahele. Pakkumise esitas hankele üks firma, Fakto Auto, ja tuli ka võitjaks. Seega liisib RIKS endale kuus Nissan XTRAILi.


Wednesday, July 4, 2012

Abipakikeste ootamine on alandav



Eestis on vaesuses elavate arv tohutu. Kreeklase võiksid eestlastele abikäe ulatada, eestlased teevad seda ise.

Uuringud kinnitavad, et ca 63000 last elab Eestis vaesuses, kodutuid on üksnes Tallinnas 1500 ringi. Keegi ei tea aga palju vaeseid (kes pole suutelised toidu ja eluaseme eest tasuma) kokku on.

Kui 63000 last elab vaesuses, järelikult on vaesed ka nende vanemad. Võib oletada, et ka vanavanemad (eeldusel, et nad pole surnud) ja teised sugulased. Vastasel korral pakutaks abi.
Olen märganud makaronidest ja nisujahust koosnevate abipakettide nõudluse ja vaesuse vahel seost. Kui kasvab nõudlus abipakkide järgi, kasvab ka vaesuses elavate arv. 

Kui olukord poleks täbar, vaevalt siis juletaks abipakikese järjekorras seista. Mina ei julgeks, see on alandav.

Otsustajad kinnitavad, et eestlastel läheb hästi. Paremini kui kunagi varem. Ühiskonnas langetatakse õigeid otsuseid. Nõudlus abipakkide järgi aga kasvab, kasvab toimetalukuraskustes eestlaste hulk.
Euroopa Liidu toiduabi on sel korral rekordiline. Tasuta jagamisele tuleb 2571 tonni kuivaineid ja 590,8 tuhat liitrit rapsiõli. Pole ka ime - kasvab maksustamine, lahjenevad sotsiaalsed tagatised. Viimast on „veega“ juba nii palju segatud, et paljudel mädanevad elu ajal hambad suust.

Ühiskassa vahendite ebaefektiivne kasutamine teeb Eestimaal laastamistööd. Valitsussektori võlg on madal, kodanikel kõrge. Riigieelarvemaht kasvab, kodanike olukord halveneb. Kui keegi viimases kahtleb, siis vaadaku masse, kes Eestist jalga lasevad.

Väited, justkui teistsuguste otsuste korral olnuks eestlaste olukord veelgi nadim (a la võrdlus Lätiga) või, et tänu ohverdusele ootab meid nüüd ees helge tulevik (fantaasia viie hulka jõudmisest), pole tõsiselt võetavad argumendid. Tegemist on rahva uinutamisega ja poliitiline jamaga, mida võimu nautimiseks tehakse.

Tuesday, July 3, 2012

Valimisseadus tagab otsustusõiguse parteibüroodele



Eesti Päevaleht: Eestis paljuneb pidevalt ametikohtade arv, mis kunagi polnud parteilised, kuid nüüd lähevad üha enam justkui erakonna põhivara koosseisu.
http://www.epl.ee/news/arvamus/juhtkiri-voimuvertikaal-tugevneb.d?id=64624874

Demokraatlike valitsemiste keskmes on kodanikkond, meil poseerib seal selekteeritud saatjaskonnaga partokraatlik eliit. Lojaalsus parteibüroole tagab soovitud töökoha. Nii nagu aastakümneid tagasi. Kui keegi väidab, et see ongi demokraatia, siis on seda halenaljakas kuulda.

Erakondade nimekirjad koosnevad küll paljudest, kaasarääkijate osa on kesine. Küsitluste järgi on erakondades toimuvaga kursis alla 10% parteilastest, kuid kaasarääkijaid on veelgi vähem. Lähenemist tingib erakondade rahastamine ja seaduskeskkond (valimis- ja erakonnaseadus). Sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas, garanteeritud esindatus– võimaldab praktiseerida (tagatubadel toimivat) butafoorset demokraatiat.

Otsustusprotsessides tuleks hakata eelistama rahvaalgatuslike ühenduste seisukohti. Usaldamatus parteide vastu seab kahtluse alla nende vajalikkuse. Olematu usalduse juures tagab valimisseadus otsustusõiguse aga vaid neile.

Sunday, July 1, 2012

Riigikogulaste elu on eestlaste unistus



Riigikogulase elu on paljude eestlaste unistus. See on ka mõistetav, kuna Toompeale pääs vabastab kerjusekettidest, võimaldab varasemast suuremat tulu teenida.

Riigikogu lihtliikme palk on 3 380 eurot (1.01.2012), lisandub 30 protsendine kuluhüvitis. Viimast nimetatavad asjaosalised hellitavalt kuluhüvitiseks, rahvas aga maksuvabaks tuluks. Viimane sobib paremini, kuna tegemist on isiklikuks otstarbeks kulutatava summaga. Osad kasutavad seda perele auto(de) liisimiseks ja reisimiseks, osad tuttavatele väljategemiseks („kohtumine valijatega“). Eelistused on erinevad, eesmärk (kuidas enam raha kulutada) aga sama.

Keskmise kodaniku palga ja sissetuleku suurused kattuvad, valitutel on tegemist kahe erineva suurusjärguga. Lisaks lisatulule, mida „valitu“ paindlik tööaeg ja kõrge positsioon võimaldavad teenida (kes on saatejuht, kes tegeleb kinnisvaraga, kes peab loenguid, kes istub ühes või mitmed nõukogus jne), jookseb lisapalk ka põhikohalt. 

Lisapalka saavad paljud: fraktsioonijuhid ja nende asetäitjad, komisjonijuhid ja nende asetäitjad, pole ime kui seda makstakse ka komisjonides istumise ja nina nokkimise eest. Loodan, et ei maksta vähemalt toetusrühmadesse kuulumise eest. Kindel aga pole, kuna neid moodustatakse liiast. Tasuta lõunaid ei pidavat serveeritama. Kui moodustatakse toetusrühmi, siis peab ka maksuvõimelisi huvigruppe olema. Poliitiline kultuur Eestis eeldab seda.

Kui poleks Eestis (nii palju) nälgivaid lapsi ega toimetulekuraskustes vanureid, rõõmustaksin ka ise väikese seltskonna hea käekäigu üle. Praegu mõtlen aga vaid sellest, mida kõike annaks ära teha, kui poleks vaid neid isiklikule kasule orienteerituid "valituid".