Orjus

Valesid ja õigeid seisukohti ei ole olemas – see, mis ühele paistab õigena (tõena), võib teisele tunduda valena, ja vastupidi.

Mõttetud vaidlused tõe ja vale otsimise pärast on väsitavad ja ühiskonda kurnavad.

Tundub, et oleme orjad, kes elavad vabal maal. Oleme poliitorjad, kes peavad alluma erakondade tagatubade diktaadile, mille ahelaist vabanemine paistab lootusetuna – on ju tegemist aastakümnete jooksul parimate poliitseppade poolt vorbitud tootega.

Paistab, et üksnes elanikkonna ühtne tahteavaldus suudaks pehmendada ühiskonda lõhestavaid poliitahela jootekohti, avada tee kodanikualgatuse laviinile ja looks eeldused kriisist pääsemiseks. Kodanikualgatuseta paistavad kõik teed meid tupikutesse viivat. Labürindis tiirutamisel pole ju mõtet – see on kulukas, kasvatades seejuures pingestunud vastuolusid ühiskonnas veelgi. Kodanikualgatuse aktiviseerumise eelduseks on vabadus. Üksnes erakondade võimu piiramine sillutaks tee kodanikualgatusele. Erinevatele kogukondadele tuleks luua seaduslikud võimalused ühiskonnas toimuvatesse (otsustus)protsessidesse sekkumiseks.

Senised väikese grupi arvamustel põhinevad otsustamised vajaksid avardamist. Isegi tuhatkonna inimese arvamusküsitlused ei ole piisavad kõiki puudutavate üldistuste tegemiseks. Valimisloosungite ja erakondade programmide väärtused muutuvad aga ajas kiiresti, sõltudes arengutest ja muudatustest elukeskkonnas. Just nimetatud põhjusel ei saagi praegust valitute osalemist otsustusprotsessides võrdsustada valijate esindamisega. Valimisloosungid ja erakondade programmid kajastavad üksnes üldpõhimõtted ja on pigem võimule pääsemise vahendiks, mitte konkreetseks tegevuskavaks.

Ühiskonnaareng on jõudnud staadiumisse, kus on vaja demokraatia madalamalt astmelt (esindamiselt) edasi liikumist kõrgemale (osalemisele). Jüri Toomepuu ütles hiljuti: “Suurem osa probleeme ongi meil ju tekkinud sellest, et võimulolijate majanduslikud-poliitilised ja eesti rahva huvid ei ühti”. Öeldule on raske vastu vaielda. Kuid samas ei tasuks unustada, et tegemist on üksnes tagajärjega, mitte põhjusega. Tagajärjele pühendamisega jätame unarusse põhjuse – selle, millega protsesse juhitakse.Võimulolijate ja rahva huvide ühtimatuse põhjustab pigem volitatute teadmatus ja oskamatus, mitte niivõrd nende egoism ja pahatahtlikkus.

Igaüks pidavat lähtuma oma rikutuse astmest. Need, kes näiteks on harjunud halvasti kohtlemisega, näevad halba ka teiste tegemistes, tajuvad negatiivsust kuuldus. Neil on raske uskuda kaaslaste siirusesse ja heatahtlikkusse. “On raske uskuda, et keegi räägib tõtt, kui teate, et ise tema asemel valetaksite,” on öelnud Louis Mencken. Nii on ka turvaliselt materiaalselt kindlustatul raske mõista puuduses ja hirmus elava inimese mõtteid ja vajadusi. Võimulolijate elu on aga vaieldamatult suuremast osast ühiskonnaliikmetest turvalisem, nende materiaalselt vajadused paremini tagatud. Arvatavasti just seetõttu töötabki kõrgetel positsioonidel olevate kaasmaalaste mõte teistest ühiskonnaliikmetest erineval lainepikkusel.

Ebavõrdselt jaotunud sissetulekud on ühiskonnale suureks ohuks.

Õiglust aga ei tohiks tuua ohvriks õigusele.

Ühiskonnas toimuvad otsustusprotsesside mehhanism vajaksid reformimist. Haridus- , haldus- ja muude reformide kõrval vajaks reformimist ka demokraatia.Selleks, et võimulolijate mõte panna töötama teistega samale lainepikkusele, tuleks hakata valitavate lausvolitamisi piirama. Kodanikele aga luua seaduslikud tingimused ühiskonnas toimuvates otsustusprotsessides osalemiseks. On jäänud mulje, et võimulolijad justkui kardaksid igasuguseid rahvaalgatusi ja referendumeid. Igatahes selline arvamus on tekkinud nende arutelusid ja tegemisi jälgides.Samas, oleks ju õige, kui olulistes küsimustes otsustamised algaksid kogukondadest, mitte erakondade tagatubadest. Ideed ja seisukohad, mis kujunevad külade, korterelamute, alevike, linnaosade ja teiste kogukondade konsensuslikul üksmeelel, kindlustavad ühiskonna arengu, tagavad selle liikmete üksmeele. Üksmeel tekitab ühtekuuluvustunde, mille defitsiitsust paljud meist tunnevad. Isegi materiaalne puudus ei paista ühiskonnas nii suur olema, kui seda on ühtekuuluvustundel. Väikese seltskonna tõe kuulamine ja kummardamine on väsitav, suunates ühiskonnakorralduse paratamatute kriisideni. Sellised otsused tuginevad ju populismil ja egoismil, mille tulemusega kaasneb erinevate sotsiaalsete gruppide vastandamine.

Jääb vaid loota, et 1. mail toimuvad üle Eestimaalised mõttetalgud loovad pretsedendi kodanike kaasamisest ühiskonnakorraldust puudutavate küsimuste aruteludesse ja ühisseisukohtade kujundamisse. Innustust nendel osalemiseks saadakse aga üksnes siis, kui see suudab muuta ühiskonnas senini toimuvaid otsustusprotsesse.

Vaja oleks luua eelkõige seaduslik alus, mis teeksid referendumitest ja mõttetalgutest ühiskonnakorraldust puudutavate otsustamisprotsesside lahutamatuks osa. Otsustamisse kaasamisega tekib inimestel kodanikuvastutus. “Mina” muutub “meieks”.

Riigi võlakirjad

Kuulen üha uutest soovidest väljuda pensionisammastest.
Vaatamata tulumaksukulule ei julge inimesed oma säästusid enam isegi pensionisammastes hoida.

Usaldus riigi vastu paistab olevat olematu.

Pealegi, suuremal osal elanikkonnas pikaajalised säästud üldse puuduvad. Viimast kinnitab kasvõi suur lühiajaliste (kolm kuud) ja jooksvate hoiuste osatähtsus.

Mul puuduvad küll andmed hoiustajate kohta, kuid ma eeldan, et suurem osa tähtajalistel hoiustel hoitavast rahamassist kuulub väikesele osale elanikkonnast – nendele, kes on väljunud väärtpaberite positsioonidest ja muudest investeeringutest ning ootavad õiget aega uute tegemiseks. Nii kuulun ka mina ja mitmed minu tuttavad just selliste hoiustajate hulka.

Ma arvan, et need inimesed ei soeta EV võlakirju kroonides isegi siis, kui nende tootlus on 15 protsenti aastas.

Eesti kroon varem või hiljem kaob. Riigis (eriti avalikus sektoris) toimuvat jälgides võib eeldada, et krooni kurss (teiste valuutade suhtes) lähiaastatel langeb.

Veebruari jooksul Eesti kroonides avatud tähtajaliste hoiuste maht vähenes ja valuutahoiuste maht kasvas.
Kõikidest eraisikute tähtajalistest hoiustest on kõige suurema osakaaluga kuni kolmekuulised hoiused.

Ma olen veendunud, et eesti kroonides emiteeritavaid võlakirjadele (piisavalt) huvilisi ei leidu. Võlakirjad oleksid müüdavad vaid siis, kui need emiteeritaks eurodes või tagasiostmisel oleks tagatud nende fikseeritud ostukurss ( 1 euro – 15,6466 krooni). Ma julgen kahelda, et sellisel tingimustel võlakirjade emiteerimisel siis ka mõtet on.

Võlakirjad sobiksid minu arvates pigem mitte rahalisteks tehinguks (nt pensioniosakud, töötasud jmt), mis võimaldaks riigil täita oma kohustusi, kulud aga kanda millalgi hiljem.

Arvestada tuleb, et võlakirjatootluselt tuleb tasuda tulumaksu ja tema vahepealse hinna (emiteerimisest kuni tagasiostuni) kujundab turg – pakkumine ja nõudlus.