EKRE on õlekrõrs, millest tuleb kinni hoida

Minule ei meeldi, kui valetatakse ja varastatakse. Eestis avab see väravad võimu juurde. Selline on reaalsus.

Meie poliitilised tipud sarnanevad Obamaga – ilusa jutu eest kasseeritakse suuri summasid.

 

Eakam USA president (Jimmy Carter) naudib keskmike tasemel elamist. Viimane oli Obamast soliidsem, kuid elab halvemates tingimustes.

 

USA praegune president Donald Trump sarnaneb Helmedega. Seetõttu ma pooldangi EKREt. Kui EKRE hakkab exceli tabelit pidama ja ajama taga isiklikku kasu, siis minu usaldus nende vastu kaoks.

 

Meie varasemad võtmeisikud (Antsip, Rõivas jne) on rääkinud üht, teinud teist. Neile on excelid, sokkide värvid ja kellad olnud rahva käekäigust olulisemad. Ühiskonnaliikmeid vägistati nii vaimselt (Ansipi ülbused) kui ka füüsisliselt (Rõivase teod).  

 

Prioriteete ühiskonnas tuleb muuta. Seda saavad teha vaid valitud. Ilusa jutu asemel tuleks hakata rahvast teenima.

 

Eesti militaarsed kulutused on kõrged. Neid saaks tarmukamalt kasutada.

 

Miks peaks meil olema ministeeriume, ameteid ja ametkondi samas arvus, kui seda on suurtel riikidel. Tulusid ja kulusid tuleb tasakaalus hoida. Maksuraha ei tohiks mõisaköiena tõlgendada.

 

Eesti võimud on panustanud kulude kasvule, mis võimaldab lihtsamalt võimule pääseda. Nii ei tohiks asjad käia. Erakondade toiduahelaid tuleb koomale tõmmata. Selleta me oma elanike käekäiku ei paranda.

500 euroga annab ära elada

Töötasu alammäär kasvab. Kasvab ka aritmeetiline mediaan- ja keskmine palk. Eelmise aasta viimases kvartalis jõudis keskmine brutokuupalk statistikaameti andmeil 1384 euroni, mediaanpalk (summa, millest suuremaid ja madalamaid väljamakseid on võrdselt) maksu- ja tolliameti teatel 1058 euroni. Keskmise inimese sissetulekud justkui kasvavad, kuid enamiku sissetulekud on endiselt kesised. Jääb mulje, justkui tõstetaks miinimumpalka ja pensione vaid selleks, et otsustajate sissetulekuid veelgi enam kergitada.

Statistikaameti andmetel on hõivatud ametikohti 587 045 (2018. aasta neljas kvartal). Miinimumpalka või sellest väiksemat töötasu teenib palgasaajatest ligi viiendik (hinnanguliselt 115 000).

Politsei- ja piirivalveameti andmeil anti 2018. aasta esimese kümne kuuga välja 13 410 ajutist tööluba ning need tähendavad töötasusid, mis meie inimeste rahakotti ei jõua.

Eestis on 349 629 riikliku pensioni saajat (2018, allikas sotsiaalkindlustusamet). Töötuna on arvel 31 081 inimest (2018. aasta detsembri lõpp). Nende arv on suurem, sest kõik töötud ei võta end arvele. Kui tööturaha ei maksta ja sobivaid ametikohti ei pakuta, siis pole mõtet töötukassa vahet käia ning oma aega ja raha kulutada.

Tuginedes mediaanpalgale ja arvestades seda, et miinimumpalka või sellest väiksemat töötasu teenivad 115 000 palgasaajat, siis pole keeruline matemaatiliselt tuletada, et 600-eurost või sellest madalamat töötasu teenivad vähemalt 200 000 palgasaajat. Neid võib olla mõnevõrra rohkem või vähem, kuid see pole määrav.

Kui erandid (teenitakse lisatulu ja muu selline) välja arvata, siis elab Eestis hinnanguliselt 600 000 inimest, kelle sissetulek kuus jääb alla 600 eurot. Nende hulka kuuluvad alla 600-eurost brutopalka teenivad töötajad, pensionärid ja töötud.

Statistikaameti andmetel elab Eestis 1 323 820 inimest. Kuni 19-aastaseid lapsi on 261 605 (2018. aasta seisuga). Kui laste arv sissetuleku saajate hulgast elimineerida, siis võib väita, et 56 protsendi Eestimaa elanike sissetulek ei ületa 600 eurot kuus.

Ka 500 euroga annab ära elada. Kuid kui valitud riigikogu liikmed leiavad, et neile on lisaks 4009-eurosele palgale vaja kuluhüvitisi (30 protsenti palgast), siis tekitab see trotsi. Kodanikud peavad nende arved kinni maksma.

EKRE populaarsus ühiskonnas pole üllatus. Otsustusahel vajab muutmist. EKRE oli ainus õlekõrs, mida valimised pakkusid. Sellest kinni haaramine ei tee ootuste nurjumise korral olukorda hullemaks.

Varasema võimu süüdistused uue koalitsiooni aadressil on peegelpilt neist endist. Vaadakem muret laenukoormuse kasvatamise pärast. Reformierakonna võim liitis haigekassa ja töötukassa vahendid riigi kassareserviga. Näiliselt (statistiline) riigivõlg ei kasvanud, tegelikult kasvas.

Hoiatatakse maksukoormuse kasvu eest. Töötuskindlustuse maksu kehtestamisega kasvatati maksukoormust. Statistika töötuskindlustuse maksu maksuna ei arvesta, kuid see ei muuda tegelikkust.

Haigusraha maksmise vähendamisega ja ettevõtjatele kohustuste panemisega on sama lugu. See on maksustamine. Elanike sundkulusid (maksusid) on pidevalt ja jõudsalt kergitatud.

Miinimumpal ja pension võivad kasvada, kuid sellest ei piisa. Kui võim kasvatab endale tehtavaid kulutusi kiiremini, siis pole sellest kasu. Protsendiline kasv tuhande euro tasemelt on saja euro tasemelt kasvamisega kümme korda kopsakam. Ebavõrdsuse kasvu tuleb ohjata.

Palgakasvu mootoriks ei saa jääda avaliku sektori palga kasv. Maksurahast maksu laekumine ei tee ühiskonda jõukamaks. Tegemist on raha ühest taskust teise tõstmisega, kuid lisaraha sellest ei teki. Avalik sektor võib tagada kindlustunnet ja mugavust, kuid mitte rahalist tulu. Kui soovime luua jõukust, siis peab palgakasv tulema erasektorist.

Kümmekond aastat tagasi olime samas olukorras: palgakasvu mootoriks oli avalik sektor. Tollane peaminister väitis, et kui see on kriis, siis tahaks ta selles elada. Plahvatuseni ei kulunud palju aega, selle mõjusid (kahekohalist majanduslangust) oleks saanud pehmendada. Vigadest tuleks õppida.

 

 

Säästmine on õnne alus

Soovide ja võimaluste tasakaal on alus õnnelikule elule. Kes ei soovi olla õnnelik? Sissetulekute kasv ei tee õnnelikuks. Selle mõju on lühiajaline. Vajadused kasvavad. Seetõttu polegi jõukas see, kes teeb suuri kulutusi, vaid see, kes säästab. Olenemata sissetuleku suurusest on kõikide võimalused soovidest väiksemad.

Tegemata kulu on aga tulu, mis võimaldab teenida lisatulu. Kulutustega kaasnevad lisakulud. Suurema eluaseme, kodumasina, sõiduvahendi või mingi muu asja soetamine kasvatab (püsi)kulusid, kajastugu need siis suuremates elektriarvetes, kõrgemates kindlustusmaksetes, finantskulude (intressid ja muud laenulepinguga kaasnevad kulud) kasvus või mingis muus väljaminekus.

Säästmine on väga oluline. Seda nii riigi kui üksikinimese tasandil. Lähenemisi võib jagada kolmeks: ei säästa (perioodilised kulud võrduvad teenitud tuluga); säästavad (mingi % tuludest); kulud ületavad tulusid (kasutavad laenuraha).

Laenamisel kasutatakse (hetke heaolu parandamiseks) tulevaste perioodide tulusid, mis ahendab tulevasi võimalusi. Vähendab ju laenuraha (eluea jooksul) kasutavate rahaliste vahendite summat. Tulevased kulutused on intresside ja laenupepiguga kaasnevate muude kulude võrra väiksemad. Säästmisel on vastupidine tagajärg.
7,2% aasta tootluse korral kahekordistub säästetud summa 10 aastaga. Väiksema tootluse korral pikema aja jooksul, suurema tootluse korral lühema aja jooksul. Edasine kasv toimub geomeetrilises progressioonis – iga kümne aasta tagant säästusumma kahekordistub. Nii kasvab säästusumma 30 aastaga 8 kordseks, 40 aasta möödudes juba 16 kordseks, seejärel 32 kordseks. 10% -lise tootluse juures oleksid kasvunäitajad aga vastavalt 11 kordsed, 22 kordsed ja 44 kordsed. Aeg on raha.
Säästudele makstavad intressid on kavutrendis. USA kekspank (FED) tõstis intressimäära 2,5 protsendile. 2019. aastal jätkatakse intresside kasvatamist. Ka Euroopa Keskpank (ECB) sätib ennast intresside tõstmise stardipakkudele. Negatiivne intress ei kesta igavesti.
Mäletan aegu, mil Eesti krooni hoiustele maksti 18 protsendilist intressi (aastas). Intressidel on tõusu ruumi.
Elukvaliteedile antakse hinnanguid lõpuaastatel. Õnnelik on elu, mille ka teine pool on muretu.
Konservatiivsus kulutuste tegemisel ja järjekindlus säästmisel tagavad pikemas perspektiivis suurema rahuolu. Säästmist tuleb õpetada, seda tuleb propageerida ja innustada. Riigi tasandil propageeritakse kulutamist. Kulude kasvatamine soodustab küll majanduskasvu, kuid see ei tohiks olla eesmärgiks omaette. Rahatähtede juurde trükkimine, säästudele makstavate intresside vähendamine ja nende maksustamine ei innusta säästmisele.
Eesti sisemajanduse kogutoodangu kasvu taga ajamine meie tingimustes (kõrged avaliku sektori kulutused, korruptiivne ühiskonnakorraldus, monopoolsus ettevõtlusmaastikul jmt) pole õige. Tuleb säästa ja investeerida, mis võimaldab ohjata toimetulekuraskustes olijate arvu ja ebavõdsuse kasvu ühiskonnas.

Ka ühe sendi säästmisega võib teenida miljoneid. 100 protsendilise tootluse juures päevas kasvaks sendi väärtus kuuga 10 miljonile. Tegemist on küll ebareaalse ootusega, kuid näide kinnitab, et ka sendi säästmine on oluline. Summast olulisem on lähenemine.

Meenutan aastate tagust uudist IKEA miljardärist omaniku elustiilist, kes sõitis rongis pensionäri sooduspiletiga ja käis igapäevatoitu ostmas oma firmaketti kuuluvas kaubamajas. Säästvat suhtumist nõudis ta ka oma ettevõtete töötajatelt. IKEA ülemustel polnud lubatud kasutada isegi taksot lennujaamast kohtumisele sõitmiseks. Selleks tuli kasutada ühistransporti. Meie riigi esindajad sellise lähenemisega ei lepiks.

Säästmine on kulutamisest keerukam. Seda tuleb hambad ristis järgida.

 

https://online.le.ee/2019/01/06/eugen-veges-saasta-tuleb-hambad-ristis/