Eesti maksulaekumine kasvab liiga kiiresti

Eesti maksulaekumine kasvab jõudsalt, maksudega trikitamine jätkub. Maksulaekumiste ja majanduskasvu perioodilised võrdlused näitavad, et maksulaekumine suureneb (protsendiliselt) kohati kaks korda majanduskasvust kiiremini.

Vaatamata jõudsale maksutulu kasvule otsitakse võimalusi, kuidas inimestelt veelgi enam raha kätte saada. Maksumäärade tõstmise ja uute kehtestamise põhjendused on naeruväärsed. Tervise eest hoolimist (alkoholiaktsiis, suhkrumaks jmt) ei tasu maksude tõstmisel põhjenduseks tuua. Maksude tõstmise eesmärk on koguda suuremaid makse.

Maksutululaekumise ja SKT kasv võrreldes eelmiste perioodidega
Periood        2013     2014     2015     2016    2017
Maksutulu     11,7%      8,2%     7,3%       5,7%      5,6%
SKT                 5,56%   4,41%    2,94%    3,69%    4,4%**
Allikas: Statistikaamet, rahandusministeerium
9 kuud **OECD prognoos

Kui maksulaekumine suureneb (üldisest) tulubaasist kiiremini, peab maksukoormus kasvama. Oponeerijad väidavad, et maksukoormuse indikaatori järgi on eestlaste maksukoormus mõõdukas. Tegemist on pooltõega. Indikaator on üks näitajatest. Üksikule tuginemine moonutab pilti. Mainitu ei kajasta varjatud maksusid.
Tulumaksumäära langetamise varjus töötuskindlustusmaksu (fiskaalpoliitiline atribuut) kehtestamine kasvatas eestlaste maksukoormust. Statistika seda ei kajasta. Töötuskindlustusmaks ei paigutu raamatupidamislikult maksureale. Ka osaline haigusrahade maksmise erasektorile (sh haigetele) kohustuseks panemine kasvatas maksukoormust. Riigilõivude kulupõhisest kõrgem tase on maks, mida maksukoormuse indikaator ei sisalda.
Maksutulu kasvatamine ei tohi olla eesmärk. Ekstensiivse (kvantiteedi suurendamine) lähenemise asemel tuleks panustada efektiivsusele (maksuraha otstarbekamale kasutamisele). Maksumäärade tõstmisele põhjenduste leidmise asemel tuleks mõelda, kuidas inimeste maksukoormust langetada.
Alkoholiaktsiisi tõstmise ja inimeste tervise eest hoolitsemise vahel puudub võrdusmärk. Tegemist on sooviga kasvatada rahavoogusid. Seda tuleb tunnistada. Selgus võimaldab mõistmist, soosib debateerimist.
Kõik liiast on kahjulik. Olgu tegemist alkohoolsete jookide või toidu tarbimisega, sportimisega või mõne muu tegevusega. Liigne istumine või voodis lesimine murrab tervise.
WHO (maailma terviseorganisatsioon) alkoholieksperdina ja Soome alkoholiuuringute juhina tegutsenud Kari Poikolainen kinnitab (uuringutele tuginedes), et mõõdukas koguses alkoholi tarbimine on täiskarsklusest tervislikum. Sellise taseme mehe seisukohti tuleb usaldada. Asi pole niivõrd isegi usaldamises, kuivõrd ühtede uuringutulemuste kummardamises ja teiste maha tegemises.
Toit koosneb valkudest, rasvadest, süsivesikutest. Nende ületarbimine kahjustab tervist. Nii nagu teeb seda alkoholi või suhkru (üks süsivesikute esindajatest) ületarbimine.
Valkude liigtarbimine põhjustab osteoporoosi, neeruhaigusi, kuseteede kaltsiumkivisid ja mõnesid vähivorme. Looma­arstina nägin (mitme kuu vältel) karusloomadele rikkaliku valgusisaldusega toidu manustamisel „valgumürgistuse“ nähtusid, mis avaldusid loomade loidusega, vereseguse uriiniga ja järglaste saamise raskustega. Valguosa langetamisega (süsivesikutega asendamine) hälve kadus.
Süsivesikuterohke toidu tarbimine paistab süütuna, kuid ka selle ületarbimisel ladestuvad rasvad organismi.
Rasvad on halvimad. Kui organismi energia bilanss (tarbitav ja kulutatav) pole tasakaalus, moodustab rasv rasvkudesid, mis viib ülekaalulisusele ja rasvumiseni. Haiguste loetelu, mis sellele järgneb, läheks pikaks.
Põhjendusi maksude kasvatamiseks leiab alati. Rasvasematele toiduainetele suurema, valgu- ja süsivesikuterikkamatele väiksema maksu kehtestamisega koguksime kopsaka summa. See poleks aga õige.
Olen jälginud maksude tõstmise ja kehtestamise põhjendamisi. Piinlik hakkab. Kas kodanikke tõesti peetakse nii rumalateks, et kondi viskamisest piisab, et nende rahakoti kallale minna. Kui on maksulaekumisi vaja kasvatada, siis tuleb seda ka välja öelda. Inimeste tervise eest hoolitsemine jäägu tervishoiuvaldkonna pärusmaaks.
Oleme tarbimismaksude kogumise poolest eurotsoonis agaramad. Käibemaksumäär on eurotsooni keskmine, kuid teiste riikide erandid teevad meist suuremad maksukogujad. Eurotsooni keskmine käibemaks toiduainetele ei ületa 10 protsendi taset, meie kogume 20%. Kulutused toiduainetele moodustavad suure osa kulutustest. Tervise seisukohast lähtudes tuleks toiduainete käibemaksu langetada, kuna soodsamad hinnad tagaksid mitmekülgsema ja tasakaalustatuma (valkude, rasvade ja süsivesikute õige vahekord) toidu.
Maksulaekumise kasvatamine maksusüsteemi muutmise kaudu pole põhjendatud. Lähenemine pole jätkusuutlik.

 

Läti õlle eest poleks patt ka enam maksta

Proovisin esimest korda Lätist toodus õlut. See oli Eestist ostetavast palju parem.

Millest see tuleneb, ei oska öelda.

Olen kuulnud, et ekspordiks pidavadki paremaid tooteid tehtama.

 

Samas ei välista ma ka seda, et see võib tuleneda kodanike maksukoormuse tõstmise protestist.

Olenemata põhjustest on Lätist ostetud õlu Eestis pakutavast parem, Olen valmis selle eest ka enam maksma.

Oluline ei tohiks olla vastandumine, vaid ideede genereerime ja nende eest seismine

Minule jääb meie poliitilisel maastikul toimuv mõistetamatuks. Kes enam haugub  ja vastandub võimule, see kogub (küsitlustel) suurema häälesaagi. Sellise lähenemisega me kaugele ei jõua. 

 Oluline ei tohiks olla vastandumine, vaid ideede genereerime ja nende eest seismine. Kui oleks minu võimuses, siis pühiksin ma kõik erakonnad Eesti poliitiliselt maastikult minema ja lisaksin tuult kodanikeühenduste tegemistesse. Ebademokraatlik keskkond soosib aferiste ja nende esindajate tegemisi. Sellised pole aga võimelise poliitikas olemiseta isegi endaga toime tulema, rääkimata siis veel teiste eest seismisest.

Vaatan õudusega Eesti poliitilisel maastikul toimuvat. Ühed panustavad suhkrumaksule, teised sõdivad eestlsuse eest, kolmandad seisaksid justkui vabaturumajanduse eest. Kõik see ajab naerma. Ajab kahjuks ka nutma.

Rahva esindajad peaksid seisma kodanike enamuse hea käigu eest, kuid aetakse omi asju. Kuidas saabki riigikogulane mõista tavakodaniku probleemi, kui temale arvele laekub teistest enam raha, kui tema tegemistele kehtivad teistsugused reeglid (maksuvaba tuluhüvitis, puutumatus, erikohtlemine jmt,)

 

Eesti võiks olla võrdse kohtlemise musternäidis

Meie ühiskonnakorralduse alustalad logisevad. Eetika- ja moraalinormid ei kannata kriitikat. Ühiskonnaelu reeglid lubavad/keelavad ühtedele üht, teistele teist. Nii ei tohiks asjad käia. 

Kodanike ebavõrdne kohtlemine (ühed lähevad sarnaste tegude eest trellide taha, teised mitte; ühed saavad maksuvaba tulu, teised mitte; ühtedele pakutakse soodustusi, teistele mitte; ühed saavad ettevõtlustoetust, teised mitte; ühed saavad eripensione, teised mitte jmt) ja ühiskonnakorralduse liigne politiseeritus tekitab paljudes trotsi ja viha.

Pole mingi ime, kui paljud noored Eesti tolmu jalgelt pühivad ja võrdemat ühiskonnakorraldust harrastavatesse riikidesse kolivad. Selline tendents jätkub, vaatamata isegi sellele, et statistilised numbrid näitavad selle raugemist. Statistika panustab arvude moonutamisele, mitte tegelikkuse kajastamisele. Kust peaks statistika teadma, kui palju inimesi Eestist lahkub? Tulijate arvu teada saamine pole keeruline, lahkujate arvu saamine aga küll. Inimesed ei deklareeri lahkumisi.

Eestist saaks teha kodanike võrdse kohtlemise riigi musternäidise. Ületaksime ülemaailmse meedia künnise, tooksime riigikassasse lisasummasid. Sellest võiks saada meie Nokia, millest oleme pikka aega unistanud.  

Kodanike võrdne kohtemine kaalub üles igasugused rahasummad,  mida me kaitsekulutusteks või riigiaparaadi kasvatamiseks teeme. Eneseaalgatusel ja vabatahtlikkusel on jõud, mis liidaks rahva ja teeks meid tugevaks.

Tühi kott võib püsti püsida, kuid mitte igavesti

 

Euroopa Liidu pealisehitus on kulukas, selle toiminine aga ebaefektiivne.

 

Asjapulki, kes süsteemis toimetavad kullatakse üle, raha raisatakse ebaotstarbeliste projektide rajamiseks. Viimast jätkub isegi Rail Balticu projekti toetamiseks ja luksuslike ristmike rajamiseks.

 

Sellise lähenemisega kaugele ei jõua. Suurbritannia langetas ainuõige otsuse.

 

EL toetusfondide summad Eesti riigi eelarves võivad paista kopsakakana, kuid need, kes arvavad, et tegemist on tulupoolega, eksivad.  

 

Kulud jaotatakse otsesteks ja kaudseteks. Eesti bilanssi ELga on (ametlikult) kalkuleeritud vaid otsekulud, kaudseid pole arvestatud.

 

Kui keegi väidab, et ta teab saldot ELga, siis ta valetab. Eesti ametiasutuste (ministeeriumid, ametid) kulutused on paljuski seotud kuulumisega ELtu, mida saldo kulude poolel ei arvesta.

 

EASi ja teiste struktuurfondide kaudu liikuvad summad on samuti suuresti ebaotstarbelised, kuna nendega halvatakse konkurentsi ja manipuleeritakse ettevõtjatega. Olen aidanud kirjutada (tellimustööna) äriplaane, mis kirjutati vaid struktuurifondide rahade saamiseks. Tegemist on surmale määratud projektidega.

 

Selline on EL regulatsioon, mille eesmärgiks on ühendust näidata igiliikurina, mitte turumajandusele orienteeritud üksusena.

 

Tühi kott võib mõnda aega tuulevarjus isegi püsti püsida, kuid mitte igavesti.

Õpetaja ametinimetus vajab muutmist

 

Olen kuulnud ütlemist, et õpetab see, kes ise ideid ei suuda ellu viia.

Oma tõde on selles olemas.

Õpetaja ei peaks õpetama, vaid õppimisele innustama.

Teadmiste kogumiseks (õppimiseks) on palju võimalusi. Informatsiooni ja uuringute tulemusi leidub kõikjal. Leiduks vaid huvilisi.

Aastakümneid tagasi oli olukord teistsugune – siis tuli õpetada.

Aeg oleks „õpetaja“ ametinimetust muuta.

Vastasel korral jäämegi õpetmise osa üle hindma ja selle peale põhjendamatult suuri kulutusi tegema.

Maksukoormuse tõstmise tempo pole kiirenenud

Reformierakonna üks arvamusliidritest, endine minister Maris Lauri on Jüri Ratase valitsust kritiseerinud seetõttu, et see pidavat ühe käega lahkelt andma, teisega võtma topelt tagasi. Maris Lauri arvamuses domineerib poliitpropaganda, mille nimel ei põlata isegi üldsuse hinnatõusuga hirmutamist.

Igat seisukohta annab põhjendada. Isegi Rail Balticu kasumlikkust andis arvudest välja imeda. Kõik on suhteline. Tõendatavus peitub mätta otsas, millelt toimuvale läheneda. Kui toetavatele argumentidele läheneda ühtmoodi, vastuargumentidele aga teistmoodi, pole keeruline tõestada isegi seda, et must on valge, valge aga must.

Kõikide valitsuste soov on hallata suuremat hulka rahamassi ja sellega oma võimul olemist põlistada. Sellel põhineb soov tõsta makse. Maris Lauri süüdistab praegust valitsust maksude kergitamises, kuid tema erakonna suhtumine maksude kergitamisesse ei erinenud praeguse omast. Erinevust on vaid teostuses – varjatult või avalikult – või sihtgruppides – vaesema või jõukama elanikkonna maksustamine.

Elanikkonna maksustamise temposid ei saa võrrelda. Need oleksid võrreldavad vaid siis, kui kasutaksime samu teostusi ega maksustaks varjatult.

Hoolimata nende võrreldamatusest julgen väita, et Jüri Ratase valitsuse võimule tulekuga pole elanike maksustamise tempo kiirenenud. Jätkatakse samas tempos. Varem kasvatati seda elanikkonna maksuobrokit paljuski varjatult, nüüd tehakse avalikult. Mõlematel maksude tõstmistel on majanduskeskkonnale ja elanike sissetulekutele sama mõju.

Maksustamisele hinnangu andmise juures oleks vaja teadvustada, et riigieelarve ja omavalitsuste üksikute tuluridade ning sisemajanduse kogutoodangu jagatis ei anna maksukoormusest ülevaadet. Selles ei kajastu varjatud ja näilised maksud, ei kajastu elanikele tagastatava osa ehk sotsiaalsete tagatiste mõju saldole. Valele eeldusele tuginemine viib valele järeldusele.

Reformierakond on võimul olles olnud väga agressiivne maksude kergitaja. Riigilõivude kergitamine, monopoolsete riigiettevõtete dividendidele panustamine, tulumaksu langetamisest suurema töötuskindlustusmaksu kehtestamine, haiguspäevade eest maksmise erasektori kohustuseks panemine pole Jüri Ratase valitsuse leiutised. Kui mainitu pole elanike maksukoormuse kergitamine, siis mis see on?

Reformierakonna juhitud valitsused kasvatasid elanike maksustamist statistilist maksukoormuse indikaatorit kahjustamata. Poliitilisi tegemisi õigustati statistilise näitajaga, kuid sellele pole järgnenud oodatud tulemit: laste arvu kasv, kodumaalt lahkujate vähenemine, tervena elatud eluaastate pikenemine, rahva ühtsus, soovitud majanduskasv, avalike teenuste kvaliteedi paranemine.

Maris Lauri vibutab sõrme Jüri Ratase valitsuse suunas, üritab hirmutada inimesi hindade kerkimisega. Hinnatasemed ei sõltu aga niivõrd maksudest, kuivõrd pakkumise ja nõudluse suhtest. Majanduskasvust kiiremal palkade kergitamisel ja maksurahaga laristamisel on hinnatasemele maksumääradest oluliselt suurem mõju.

Reformierakonna juhitud valitsused käitusid sarnaselt Jüri Ratase valitsusega: ühe käega andsid, teisega võtsid topelt tagasi. Lähenemine võimaldas püsida pikalt võimul, kuid nüüdseks on eestlased muutunud umbusaldavamateks ja kärsitumateks. Oodatakse muudatusi. Kui Ratase valitsus jätkab varasemate valitsuste lähenemistega ja kasvatab makse, siis pikka iga ei saa tal olema.

 

Parteide huvi maksuraha kogumise vastu on mõistetav

Valitsus saatis eelmisel nädalal parlamenti pakendiaktsiisi, pakendi- ja keskkonnatasude seaduse muutmise eelnõu, millega muu hulgas tõstetakse suurima keskkonnamõjuga pakendite aktsiisi. Rahandusministeerium loodab, et ettevõtjate motivatsioon pakendeid taaskasutada suureneb. Nimelt rakendub pakendiaktsiis ainult pakendi esimest korda turule toomise puhul.Tootja saaks pakendi näiteks oma logoga ära märkida ja pakkuda tarbijale mingit soodustust, et ta pakendi tagastaks. „Kuna iga uue euroaluse pealt tekib tootjal kohustus, on tõenäoline, et ta mõtleb välja viisi, kuidas motiveerida inimesi neid tagasi tooma. Näiteks ütleb kliendile, et kui tood aluse tagasi, saad järgmise kauba 10 senti odavamalt," rääkis rahandusministeeriumi tolli- ja aktsiisipoliitika osakonna juhataja Marek Uusküla. http://arileht.delfi.ee/news/uudised/ministeerium-pakendiaktsiisist-ettevotjad-on-nutikad-kull-nad-leiavad-lahenduse?id=78218434

Loen ja imestan. Mõistetamatuks jääb see, miks tuleb eesmärkide nimel valetada.

Saab ju ka teisiti.

Suhkrumaksu tervisele (uuringud kinnitavad, et suhkur ei põhjusta nn suhkruhaigust) või pakendimaksu looduskeskkonnale kasulikkusest rääkimine on (meie elukeskkonnas) jaburus. Nende sammudega saavutame vastupidise tulemuse.

Kui maksude kehtestamise eesmärgiks on riigikassa maksutulu kasvatamine, siis tuleb seda julgeda ka välja öelda, mitte keerutada ja rääkida mingist muust "murest".

Parteide huvi maksuraha kogumise vastu on mõistetav. Sellel nende võim püsibki. Mida suurem osa ühiskonnaliikmetest sõltub parteidest, seda suuremat võimu omatakse. Seetõttu ei lastagi inimestel ise endaga toime tulla, vaid kergitatakse maksusid (pole vahet, kas varjatult või avalikult) ja süvendatakse sõltuvust.

Väited justkui parteid hooliksid rahvast on jama. Kui nad seda teeksid, siis ei kulutaks nad enda eksistentsile nii suuri summasid.

Erakondade huvi maksuraha kogumise vastu on täiesti mõistetav.

Väide aga, et pakendiaktsiis suurendab huvi taas kasutamise vastu on täielik jama. See on ka praegugi olemas, sest uute tellimiseks tuleb teha kopsakaid kulutusi. Pakendiaktsiis kasvatab neid veelgi.

Mind huvitaks väga, kui palju uued seadusemuudatused kasvatavad maksu kogumise ja tasumise administratiivseid kulutusi. Tegemist on ju vahenditega, mis ühiskonnale tervikuna kaotsi lähevad.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Sooliste õiguste taga ajamine on jaburluse musternäidis

Mina ei mõista lähenemisi, mis seavad eesmärgiks sooliste eelistuste taga nõudmise või seksuaalsete orientatsioonide eest võitlemise. Probleemidele tuleks läheneda perekeskselt. Õiguste tagaajamisega kaugele ei jõua.  Pole mingit vahet, kui palju mees või naine teenib (või  millist karjääri teeb), oluline on perekonna käekäik. Üks pluss üks on kaks. Kaheks jääb see ka siis, kui liita 1,25 ja 0,75. Numbritest olulisem on tulem.  

Albert Schweitzer on klassik, kelle ellusuhtumisest on palju õppida. Mulle sümpatiseerib tema arusaam eetikast. Tema arvates võib eetilisust taandada üheleainsale moraaliprintsiibile - elu säilitamisele tema kõige kõrgemal tasemel ja elu edasi viimisele.

Kõigil on elu edasi viimisel oluline roll, selles seisnebki eksistentsi mõte. Vaatamata sellele, et elumõtte näol on tegemist sügav-filosoofilise mõistega, on selle sisu lihtne ning üheselt defineeritav: järeltulijate saamine ja nende üles kasvatamine.

Füsioloogiliselt terve naine on võimeline elu andma mitmekümnele järeltulijale. Objektiivsetel tingimustel on soovid alati tagasihoidlikumad. Maailma rahvaste ajalood kinnitavad, et mida kõrgemad on materiaalsed elustandardid ja suurem sellel põhinev ahnus, seda vähem väärtustatakse järeltulevat põlvkonda.

Materiaalsuse ees kummardamine, raha osatähtsuse fetišeerimine on viinud selleni, et laste soetamine ei ole popp. Isegi ressursside ümberjagamine ei ole taganud muutusi väljakujunenud eelistustes. Lastetoetuste, sünnitoetuste, vanemate puhkuste tasustamise ja muude rahaliste eraldiste mõju iibe tõstmisele ei ole jätkusuutlik, sest selle tagamises osalejate arv on toetuse saajatest palju laiem.

Aktiivne perepoliitika ei ole andnud soovitud tulemusi Skandinaavia maades ega teistes ELi riikides - nendes on sündimus elanike kohta Eestiga võrreldavas suurusjärgus. Samas kinnitavad statistilised näitajad rohkearvuliste pisipõnnide olemasolu teiste mandrite hoovides.

Loodusseaduste eiramist ei saa kompenseerida rahasummaga. Ühiskonnaliikmete poolt väärtustamata lapsevanema staatus ei soosi lapsenaeru. Valitsejatest ja ärimeestest iidolite tegemine ja materiaalsete hüvede ülistamine muudab ellusuhtumist.

Ühiskonna struktuuride hierarhia tipus olevate positsioonide kultus vajaks troonilt kukutamist.

Loodus on teinud imet, võimaldades inimestel sünnitada lapsi, andes seejuures piisavalt elupäevi nende armastamiseks ja üles kasvatamiseks. Sellise ime kasutamata jätmine ärimeeste/poliitikute punutud tarbimisvõrkudesse sattumise pärast on kurjast.

 

 

Rail Balticu kasumlikkusest rääkimine paneb muigama

 

Rail Balticu kasumlikkusest rääkimine paneb mind muigama. Oman majandusarvestuses magistrikraadi, peaksin orienteeruma arvude väärtustes.

Mulle on arusaamatu, kuidas saab teemale nii ühekülgselt läheneda.

Kui arvestada kaudseid tulusid (müra tase jmt) erilise täpsusega, siis tuleb seda teha ka kaudsete kulutustega. Kasudele ja kahjudele tuleb läheneda sarnaselt.

Rail Balticu kaudseid tulusid rõhutatakse. kaudsetest kulutustest hiilitakse mööda.

Viimased tulevad teistest logistika valdkondadest (vähenevad töökohad, väheneb autotranspordi konkurentsivõimekus jne), tulevad keskkonna kahjustustest, tulevad rahaväärtuse muutustest.

Igal aktival on ka passiva. Kui läheneme tuludele erilise täpsusega (loeme igat dtsibelli), siis tuleb seda teha ka kuludega. Vastasel korral moonutame tõde.

Analüüsidega annab tõestada kõike, kuid maksurahadega manipuleerimisel tuleb jääda ausaks. Tuludele ja kuludele tuleb läheneda sarnaselt.

Varasem mõtteavaldus siin: http://www.linnaleht.ee/785404/rail-baltic-kahtlane-kaup

Demokraatia tooks Eestis sopast välja, kuid seda me ei armasta

Demokraatia tooks Eestis sopast välja, kuid seda me ei armasta. 

Pole mingi ime, sest parimad kohad ühiskonnas on maksuraha eest tasustatavad, ettevõtjate edukus sõltub aga riigihanke võidust või toetuse kopsakust. 

Valimised pole demokraatia. 

Demokraatia põhineb enamuse seisukohtade ülimuslikkusel. 

E-valimistel valivad hooldekodude asukad ühtemoodi. Kas pole kummaline? 

Pole mingit kahtlust, et terved inimesed valivad võimetute eest. 

Sama laieneb perekondade tasandile. 

Tegemist on valija tahte moonutamisega. 

Üksnes sellest lähtuvalt tuleks e-valimised lõpetada. Pole hullu, kui keegi valimata jätab, probleem on see, kui kellegi tahet moonutatakse.

Eestimaalaste käekäik võiks parteilistest huvidest kõrgemal seista

Kaja Kallas: Keskerakonna poliitikud ohustavad vaba turumajandust. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kaja-kallas-keskerakonna-poliitikud-ohustavad-vaba-turumajandust?id=77696342

Olen olnud seotud klassikalise ettevõtlusega (põhineb investeeringutel põhivarasse ja töökohtadel) aastakümneid.

Tunnustan Kaja Kallase poliitilist ambitsioonikust, kuid ettevõtluse teemas on ta võhik.

Teema on ühiskonnale väga oluline, kuid Kaja Kallas pühendub parteiliste vastaste tümitamisele.  

Eestimaa elukeskkond väärib paremat suhtumist. Eestimaalaste käekäik võiks parteilistest huvidest kõrgemal seista.  

Rääkigem selgeks mõisted. Turumajandus on arenenud riikides valitsev majandussüsteem, mida iseloomustab majandusvabadus, konkurents ning hinna kujunemine nõudluse-pakkumise suhte tulemusena. Turumajanduse põhiomadus on, et investeeringute ja toodetud kaupade jaotuse üle otsustamine käib läbi turu. https://et.wikipedia.org/wiki/Turumajandus

Meil määravad hinna, pakkumise ja nõudluse suhte suuresti parteiladvikud.

KE poliitika ei saa vabaturumajandust ohustada, kuna see ei toiminud ka varem.

Valikuliselt ettevõtetele (struktuurifondide kaudu) toetuste jaotamine ja riigihangete kallutatus solgib turumajandust. Sellistes tingimustes osutuvad eelkõige edukateks vaid need, kes sahkerdavad – kes oskavad välja nuruda toetusi ja moosida riigihangete otsuste tegijaid. 

Tallinna linna prügikorraldus on üks näidetest, kuidas ettevõtlust Eestis harrastatakse. Näiteid on küllaga. Autorollo omanike „edukus“ pole samuti seostatav vabaturumajandusega. Kanditud rahadega loodud ettevõtetega pole lihtne konkureerida? Riigiettevõtete (Tallinna sadam, Estonian Air, Eesti Energia jne) (allhangete, tellimuste teostajate) eelistused seavad ettevõtted ebavõrdsesse olukorda. 

Meie keskkonnas vabaturumajandusest rääkimine on halenaljakas. See ei toimi. Paremates vetes ujuvad need, kel võimuga head suhted (kes saavad toetusi ja võidavad riigihankeid). Kui seda nimetame turumajanduseks, siis sellist ei tasu ihaldada.

Ärgem halvustagem neid, kellele meeldib hamburgereid süüa

Toitu ei tasu jagada rämpstoiduks ja mitte rämpstoiduks Millegipärast seda tehakse. Iga jagamise taga on huvigrupid.

Seisukohtade kujundamine põhineb subjektiivsusel, isegi siis, kui nende kujundamisel tuginetakse uuringute tulemustele. Viimased ei põhine lõplikul tõel, nende kummutamine on tavanähtus.

Antud ajahetkel seisukoha kujundamisel tuleb arvestada kõikide faktoritega – kõikide plussidega ja miinustega. Huvigruppide seisukohtade võimendamisega tekitame segadust.

Õigest toitumise õpetajatest pole puudust. Teemale ei saa selliselt läheneda. Toitude jagamine „rämpstoiduks“ ja „mitte rämpstoiduks“ on vale. „Rämpstoit“ võib tappa üht, kuid päästab teist.

Paljud inimesed surevad nälga, meie räägime umbmäärasest tervislikust toitumisest. Nälg ei tähenda üksnes kõhutühjust, vaid ka seda, kui toiduained ja mineraalained tarbitavas toidunormis pole tasakaalus.  

Inimeste organismid on väga erinevad. See, mis "tapab" üht, ravib teist. Organid ja meeleelundid ongi selleks, et selle omaniku huvide eest seista.

Keskmist inimest ei eksisteeri. Temale millegipärast soovitusi jagatakse. Ühe organism vajab enam rasva, teise oma suhkrut, kolmanda oma soola, neljanda oma ihaldab midagi muud.

Unustagem keskmised ja usaldagem oma meeleelundeid ja enesetunnet. Ärgem halvustagem neid, kellele meeldib hamburgereid süüa. Selleks on põhjendused.

Lõpmatuseni ei saa teiste leiba süüa

 

Euroopa Liidu lagunemine on paratamutus - ülalpidajad ei soovi ülalpidavaid lõpmatuseni toetada. Ülalpeetavad ei paista sellest hoolivat - nad on olukorraga rahul.

Viimaste lähenemine on mõistetav, kuna üksnes loll pingutaks selle nimel, et ise torti osta. Oleme jõudnud patiseisu. Uute käikude tegemiseks tuleb alustada uut mängu. 

Euroopa Liidu ühenduse lagunemine on meie õnn ja õnnetus.

Õnn peitub uutes väljakutsetes, mis kasvataks meie ühtsust ja liidaks rahvast.

Õnnetus tuleb sellest, et pajukite (EL struktuurifondid jmt) nurumise asemel tuleb  hakata rohkem pingutama.

Pisiriigina võiksime Euroopa Liidu lagunemisest võita.

Lõpmatuseni teiste leival ei võimaldada olla. Tarmukam oleks külakostist loobuda varem.

Meie edukus võiks peituda pisiriigi paindlikkuses, suurtel on uue keskkonnaga kohanemine keeruline.

Pole mingi saladus, et EL-s hellitatakse bürokraate. Mõttetut raikamist esineb kõikjal.

Ka meie tahame Rail Balticut, vaid seetõttu, et EL kassast tuleb suurema osa selle rajamiseks tehtavast kulutustest. Edaspidiste kulutuste peale me ei mõtle, joovastume hetke tulust.

Sellist lähenemist ei saa harrastada pikalt. Energia võib küll muutuda ühest liigist teise, kuid see ei saa tekkida eimillestki.

Õnnerattalt õigel ajal maha hüppamine pole kaotus, vaid võit.

Miks tippu jõuavad halvimad?

 

Erakondadesse koondunud inimesed panustavad isiklikule kasule ja enda ego upitamisele. Kahju, et see nii on. Toimuvat põhjendame esindusdemokraatiaga, kuid viimane tähendab esindamist ja demokraatiat, mitte isiklikele ambitsioonidele pühendumist.

Hayek toob oma teoses kenasti välja („Tee orjusesse“) kolm põhjust, miks võrdlemisi homogeensete vaadetega arvukas ja tugev grupp ei moodustu tõenäoliselt mitte iga ühiskonna parimatest, vaid pigem halvimatest elementidest.

Esimesena mainib Hayek ära haridus- ja intelligentsustaseme oluilisuse. Mida kõrgem on inimeste haridus- ja intelligentsustase, seda suurem on nende vaadete erinevus elule ja seda väiksema tõenäosusega on nad võimelised saavutama kokkuleppeid mingi kindla väärtusastmestiku osas. Selleks, et leida suurt ühetaolisust ja vaadete sarnasust tuleb paratamatult laskuda madalamate moraali- ja intellektuaalsete standardite tasemele.

Teisena toob Hayek esile kuulekuse ja lihtsameelsuse. Nimelt eelistavad kollektivistid  piisavalt lihtsameelseid ja kuulekaid liikmeid, kelle ebamääraseid ja väljaarendamatuid ideid on võimalik kergesti mõjutada. Diktaatorliku mõjuvõimu tugevdamiseks piisab ainult nende lihtsameelsete inimeste oma usku pööramisest.

Kolmadaks, ja kõige tähtsamaks põhjuseks miks tõusevad tippu halvimad, nimetab Hayek negatiivset valikupõhimmõtet. Kokkulepet on lihtsam saavutada ühise vaenlase vihkamises, rikkamate kadestamises, kui positiivse tegevuskavaga. „Kontrast „meie“ ja „nende“ vahel ja ühine võitlus mittekuuluvate vastu näib olevat igasuguse inimese ühistegevuseks siduva tihke grupi kreedo oluline osa,“ üleb Hayek.

Eesti oleks justkui riik, kuid ei ole ka

 

Olerexi sündroom (juhiks pannakse omanikuga lähedates suhetes olev naine, töötajaid alandatakse jmt) painab meid kõiki.

Meie elukeskkond on ebakindel ja väga närviline. Siit paljud probleemid tulevadki. Sisepingete väljaelamiseks aetakse kiusu, tehakse teistele haiget.

Põhjused võivad peituda ebaõiglases ja pidevas muutuses olevas ühiskonnakorralduses.

Eesti oleks justkui riik, kuid ei ole ka.

Riik panustaks elukeskkonna korrastamisesse ja inimsuhete parandamisesse, meie tekitame (seaduste muutmistega) segadust ja vastandame huvigruppe.
Inimsuhted (laiemas tähenduses) on Eestis allapoole igasugust arvestust.

Väärtused, mida esiisad väärtustasid on tõrjutud tahaplaanile, domineerivad nihverdamisoskus ja võltsus.

Teenindajad sõimavad teenitavat, valitsejad  vibutavad sõrme maksumaksja suunas.

Külmajudinad jooksevad üle ihu. Raske on isegi ette kujutada, kuhu me sellise lähenemisega jõuame.

Kui riikluse eesmärgiks pole kogukonnaliikmete ühtsus ja heaolu, siis mis see on?

 

 

 

 

 

Järjekordne patsient andis otsad

Järjekordne haiglast koju saadetud patsient andis otsad. 

 

Kaua selline jama jätkub?

Ringkaitsest läbi murdmine paistab keeruline olevat. Peagi kuuleme vigadest, mida patsient ja tema lähedased tegid.

 

Minu mäletamist mööda on Eestis vaid mõned juhtumid, mil tohter on süüdi mõistetud.

 

Kõrge palgaga võiks kaasas käia ka vastutus.

Kohtusse kaebamine pole meil odav lõbu. Kopsakad riigilõivud ja kallis advokaat (õigluse jalule seadmine eeldab advokaadi palkamist) teevad selle paljudele võimatuks.

 

Õigeks osutub see, kes enam raha lauale laob. Selline on olukord "õigusriigis".

 

Demokraatlikes riikides käivad asjad teisiti. Inimõiguste rikkumise küsimistes ole kohtusse pöördumine keeruline, selleks ei tule isegi kulutusi teha.

 

Minu USAs elavale tuttavale tasus näiteks jaapanlasest arst (neerukivide eemaldamisel tehtud kannatuste pärast) 2004.aastal 300 000 dollarit kahjutasu. Õigluse jalule seadmine kestis aasta, kuid kohtukulusid kanda ei tulnud. Need tasus probleemi tekitaja.

 

Eestis jääb süüdlaseks tavakodanik, kuna tal pole piisavalt raha, et enda õiguste eest seista.

 

Kindlustuspoliisita pole arstina praktiseerimine paljudes riikides mõeldav. Kui arvate, et ohtude eest kindlustamine on odav lõbu, siis eksite – selleks kulub näiteks USAs kuni pool teenitavast tulust.  

 

Lähedane: haiglast koju saadetud patsient suri vähem kui tund hiljem. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/lahedane-haiglast-koju-saadetud-patsient-suri-vahem-kui-tund-hiljem?id=77279640

Vanemapuhkuse kõige tähtsam isik peab olema laps

Adik Levin kavandamisel olevast vanemapuhkuse reformist: unustati lapse õigused ja vajadused. Vanemapuhkuse kõige tähtsam isik peab olema laps, mitte ema, isa, nende tööandja või võrdõiguslikkus. http://epl.delfi.ee/news/arvamus/adik-levin-kavandamisel-olevast-vanemapuhkuse-reformist-unustati-lapse-oigused-ja-vajadused?id=77292254

Vanemahüvitise kehtestajad lähenevad teemale isikliku mätta otsast.

See on normaalne.

Ühiskonnale kasulike otsuste langetamisel tuleks vaadata aga kaugemale.

Meie vanemahüvitise eesmärgiks pole laste arvu suurendamine, vaid teatud huvigrupile mugava elu tagamine.

Isegi lastetoetusteta riikides (Türgi, USA jne) sünnib lapsi enam, kui meil.

Laste sündimiseks ei piisa isale ja emale lühikeseks perioodiks sissetuleku tagamisest. Vaja on kindlustunnet tulevaste sissetulekute osas.

Ka perekonna mõiste on laiem. Vanaemadel ja vanaisadel on laste kasvatamisel väga oluline roll.  

Õigusriik ei tohiks seisneda üle mõistuse kallitel kohtuotsustel

Pole mingi ime, kui meie Kalevipojad teevad sulitempe isegi piiri taga.

Eeskuju, mida riigimehed (ärmastamised, autorollotamised, kinnisvaratehingud, jamad riigihangetega jmt) näitavad, immitseb piisknakkusena ühiskonda edasi.

Eetika- ja moraalinorme kohtuotsusest kõrgemale tõstmata pole võimalik üksteisele tünga tegemisi ohjata.

Õigusriik ei tohiks seisneda üle mõistuse kallitel kohtuotsustel. Lõppsõna võiks jääda üldsusele.

Nii on see kombeks traditsioonilistes demokraatliku ühiskonnakorraldusega riikides.

Arvudega mängimine jõukust ei kasvata

 

 

 

Prognooside järgi liigub majanduskasv üles mäge. Võlakoormad jätkavad aga kasvamist.

Euroopa Komisjon avaldas täna oma talvise majandusprognoosi, mille kohaselt kasvab Eesti majandus tänu piirkondliku nõudluse ja investeeringute suurenemisele käesoleval aastal 2,2%. Samas on oodata ka tööpuuduse ja inflatsiooni tõusu. Ka kõigi teiste ELi liikmesriikide majandus peaks kahel järgmisel aastal kasvama.

 

Arvudega on tore mängida, kuid elu teeb omi korrektuure. Ei tasu unustada ka seda, et kui spidomeeter näitab valesti, siis pole kiiruse mõõtmisest kasu.

Majanduskasvule hinnangute andmisel tuleb kasutada taadeldud mõõdikuid. Rahatähtede juurde trükkimise või valitsusemiskulutuste (sh sõjalised jmt kulutused) kasvu ponnistustega saavutatud sisemajanduse kogutoodangu kasv pole majanduskasv.

Majanduskasv põhineb jõukuse loomisel, mitte abstraktsusel ja ressurssidega ebaefektiivsel umberkäimisel.

Ühest taskust teise raha liigutamisega samuti jõukust ei kasvata.

 

 

Donald Trump toob oodatud muudatusi

Mina ei suuda USA uue presidendi tegemisi ära imetleda.

Tunnen siirast rõõmu, et senine arusaam justkui poliitika peabki põhinema diplomaatia põhitõdedel (valeta ja keeruta, kuid ära ütle seda, mida kavatsed teha) võib leida oma lõpu.

Trump loobus ühiskonna kasuks isiklikest kasulikest tehingutest. Meie halame Ilvese sulitempude kritiseerijate käitumise jõhkruse üle, algatame ühiskonnale kahjulikke (RB jmt) projekte.

Mulle ei meeldi tema soeng, ei meeldi tema jõuline teemadele lähenemine, kuid meeldib see, et ta on otsekohene ja valmis ühiskonna nimel isiklikke ohverdusi tooma.

Rail Balticu tasuvusanalüüs on mäng arvudega

Nagu arvata võis, andis valitsus peaminister Jüri Ratasele volituse allkirjastada Eesti Vabariigi nimel kolme Balti riigi lepe, millega tagatakse Rail Balticu valmimine. Kogu senine asjade käik on olnud etteaimatav. Meie demokraatia paistabki seisnevat selles, et suunised ja otsused tulevad võimult. Mina sellist demokraatiat ei taha.

Jüri Ratas küll lohutab, et kolme Balti riigi lepingut enne tasuvusuuringu lõplikke tulemusi riigikogusse ratifitseerimisele ei saadeta, kuid see jääbki lohutuseks. Tasuvusuuringu tulemus sõltub arvudest, mida tabelisse kirjutatakse, ja need leitakse hinnanguliselt. Üksiku arvu ühele või teisele poole kallutamisel on tulemusele oluline mõju. Arvude omavaheline korrutamine ja jagamine võimendab kõrvalekallet veelgi, mis tähendab, et hoolimata matemaatilise valemi või tehte õigsusest osutub tulemus valeks.

Julge hundi rind pidavat rasvane olema, kuid parem karta kui kahetseda. Ega neid rasvase rinnaga hunte kuigi palju ringi liigu, nende eluiga kipub lühikeseks jääma. Kahetsevatest pole aga puudust.

Meie mitme varasema projekti tasuvusuuring pole andnud tulevaste rahavoogude kohta adekvaatset hinnangut. Koidula piirijaama kavandamisega pingutasime üle, läbisõitvate rongide ja vagunite arv on uuringus kajastatust väiksem. Ka Estonian Airi tasuvusanalüüsid on näidanud ühte, ent tegelik tulemus on kujunenud teistsuguseks. Näiteid võibki tooma jääda.

Mainitud projektide ebaõnnestumisele on küll objektiivsed põhjendused, kuid need näitavad, et tasuvusanalüüse ei maksa usaldada. Ka Rail Balticu projekti tasuvusanalüüsi tulemused ja tulevased majandamistulemused osutuvad erinevaks.

Erasektoris kannavad projekti ebaõnnestumise korral kulusid selle autorid (ettevõtjad), riigi projektide puhul vastutajad puuduvad. Möödalaskmisi peavad kinni maksma ka need, kes ei uskunud projektide kasumlikkusesse.

Kui Rail Balticu projekt on kasumlik ettevõtmine, tuleks sellesse kaasata investeeringuid erasektorist. Kui seda ei juleta teha (huvitatuid ei pruugi olla), siis pooldan Indrek Neiveldi Eesti Päevalehes avaldatud ettepanekut: «Kõik, kes seda projekti kiidavad ja sõnades toetavad, pangu ka oma nahk mängu – ministrid, riigiametnikud, logistikafirmad, Soome riigiraudtee...» (Vaata 30. jaanuari Eesti Päevalehest «Indrek Neivelt: Rail Balticu vajalikkust tõendaks erakapitali kaasamine».)

Igas ettevõtmises leiab plusse ja miinuseid, kuid riskidega tuleb arvestada. Riskide maandamiseks on arukas alustada väiksest ning selle õnnestumise korral teha järgmine samm. Rail Baltic on suur asi, selle tasuvusanalüüsis on liiga palju tundmatuid. Mina seda ette ei võtaks. Kahjustame looduskeskkonda ning suure tõenäosusega hakkame Rail Balticu toimimist doteerima.

Muide, transpordivaldkonnas leiavad praegu aset suured muudatused. Mõelgem kas või isesõitvatele vahenditele või lennuühenduse odavnemisele.

Kui keegi väidab, et Rail Baltic soodustab ekspordi kasvu, siis see pole tõsiselt võetav jutt. Logistilisest aspektist pole raudteetranspordi kasutamine lähiekspordis põhjendatud. Kahekordne kauba peale ja maha laadimine (kõigepealt autole ja siis rongile) on kulukas ja aeganõudev ning eeldab suurte koguste laadimist. Meie ettevõtete väiksuse juures on otstarbekam eksportida väiksemaid koguseid.

Unustada ei maksa ka seda, et äritegemine muutub aina virtuaalsemaks. Mahuliste kaupade ekspordiks tootmine pole igavene.

Eesti logo

Nali naljaks, kuid tegelik olukord paneb nutma. Mängime arvudega, kulutame mõttetuid summasid logodele ja vormile, kuid sopast see meid välja ei too. Vastandumine on muutunud nii võimsaks, et isegi okse kipub kurku jääma.

Millest selline vastandumine?  Võin vaid oletada: kuniks poliitikud saavad noppida parimaid palasid, seniks ei saagi midagi paremuse poole liikuda.

Donald Trump peatas enne presidendi ametisse astumist igasugused äritegemised. Need olid talle tulusad. Seadusega polnud tegevused keelatud, kuid ta pidas seda ebaeetiliseks.

Eestis käivad asjad teistmoodi. Moraali ja eetilisust nõutakse kohtu kaudu. President Ilves pidas loomulikuks, et tema talu arveid peavad tasuma maksumaksjad. Donald Trump nii ei arva. USA tulevik on helgem.