Wednesday, April 24, 2019

500 euroga annab ära elada




Töötasu alammäär kasvab. Kasvab ka aritmeetiline mediaan- ja keskmine palk. Eelmise aasta viimases kvartalis jõudis keskmine brutokuupalk statistikaameti andmeil 1384 euroni, mediaanpalk (summa, millest suuremaid ja madalamaid väljamakseid on võrdselt) maksu- ja tolliameti teatel 1058 euroni. Keskmise inimese sissetulekud justkui kasvavad, kuid enamiku sissetulekud on endiselt kesised. Jääb mulje, justkui tõstetaks miinimumpalka ja pensione vaid selleks, et otsustajate sissetulekuid veelgi enam kergitada.
Statistikaameti andmetel on hõivatud ametikohti 587 045 (2018. aasta neljas kvartal). Miinimumpalka või sellest väiksemat töötasu teenib palgasaajatest ligi viiendik (hinnanguliselt 115 000).
Politsei- ja piirivalveameti andmeil anti 2018. aasta esimese kümne kuuga välja 13 410 ajutist tööluba ning need tähendavad töötasusid, mis meie inimeste rahakotti ei jõua.
Eestis on 349 629 riikliku pensioni saajat (2018, allikas sotsiaalkindlustusamet). Töötuna on arvel 31 081 inimest (2018. aasta detsembri lõpp). Nende arv on suurem, sest kõik töötud ei võta end arvele. Kui tööturaha ei maksta ja sobivaid ametikohti ei pakuta, siis pole mõtet töötukassa vahet käia ning oma aega ja raha kulutada.
Tuginedes mediaanpalgale ja arvestades seda, et miinimumpalka või sellest väiksemat töötasu teenivad 115 000 palgasaajat, siis pole keeruline matemaatiliselt tuletada, et 600-eurost või sellest madalamat töötasu teenivad vähemalt 200 000 palgasaajat. Neid võib olla mõnevõrra rohkem või vähem, kuid see pole määrav.
Kui erandid (teenitakse lisatulu ja muu selline) välja arvata, siis elab Eestis hinnanguliselt 600 000 inimest, kelle sissetulek kuus jääb alla 600 eurot. Nende hulka kuuluvad alla 600-eurost brutopalka teenivad töötajad, pensionärid ja töötud.
Statistikaameti andmetel elab Eestis 1 323 820 inimest. Kuni 19-aastaseid lapsi on 261 605 (2018. aasta seisuga). Kui laste arv sissetuleku saajate hulgast elimineerida, siis võib väita, et 56 protsendi Eestimaa elanike sissetulek ei ületa 600 eurot kuus.
Ka 500 euroga annab ära elada. Kuid kui valitud riigikogu liikmed leiavad, et neile on lisaks 4009-eurosele palgale vaja kuluhüvitisi (30 protsenti palgast), siis tekitab see trotsi. Kodanikud peavad nende arved kinni maksma.
EKRE populaarsus ühiskonnas pole üllatus. Otsustusahel vajab muutmist. EKRE oli ainus õlekõrs, mida valimised pakkusid. Sellest kinni haaramine ei tee ootuste nurjumise korral olukorda hullemaks.
Varasema võimu süüdistused uue koalitsiooni aadressil on peegelpilt neist endist. Vaadakem muret laenukoormuse kasvatamise pärast. Reformierakonna võim liitis haigekassa ja töötukassa vahendid riigi kassareserviga. Näiliselt (statistiline) riigivõlg ei kasvanud, tegelikult kasvas.
Hoiatatakse maksukoormuse kasvu eest. Töötuskindlustuse maksu kehtestamisega kasvatati maksukoormust. Statistika töötuskindlustuse maksu maksuna ei arvesta, kuid see ei muuda tegelikkust.
Haigusraha maksmise vähendamisega ja ettevõtjatele kohustuste panemisega on sama lugu. See on maksustamine. Elanike sundkulusid (maksusid) on pidevalt ja jõudsalt kergitatud.
Miinimumpal ja pension võivad kasvada, kuid sellest ei piisa. Kui võim kasvatab endale tehtavaid kulutusi kiiremini, siis pole sellest kasu. Protsendiline kasv tuhande euro tasemelt on saja euro tasemelt kasvamisega kümme korda kopsakam. Ebavõrdsuse kasvu tuleb ohjata.

Palgakasvu mootoriks ei saa jääda avaliku sektori palga kasv. Maksurahast maksu laekumine ei tee ühiskonda jõukamaks. Tegemist on raha ühest taskust teise tõstmisega, kuid lisaraha sellest ei teki. Avalik sektor võib tagada kindlustunnet ja mugavust, kuid mitte rahalist tulu. Kui soovime luua jõukust, siis peab palgakasv tulema erasektorist.

Kümmekond aastat tagasi olime samas olukorras: palgakasvu mootoriks oli avalik sektor. Tollane peaminister väitis, et kui see on kriis, siis tahaks ta selles elada. Plahvatuseni ei kulunud palju aega, selle mõjusid (kahekohalist majanduslangust) oleks saanud pehmendada. Vigadest tuleks õppida.
 

 

Sunday, February 17, 2019

Säästmine on õnne alus


Soovide ja võimaluste tasakaal on alus õnnelikule elule. Kes ei soovi olla õnnelik? Sissetulekute kasv ei tee õnnelikuks. Selle mõju on lühiajaline. Vajadused kasvavad. Seetõttu polegi jõukas see, kes teeb suuri kulutusi, vaid see, kes säästab. Olenemata sissetuleku suurusest on kõikide võimalused soovidest väiksemad.

Tegemata kulu on aga tulu, mis võimaldab teenida lisatulu. Kulutustega kaasnevad lisakulud. Suurema eluaseme, kodumasina, sõiduvahendi või mingi muu asja soetamine kasvatab (püsi)kulusid, kajastugu need siis suuremates elektriarvetes, kõrgemates kindlustusmaksetes, finantskulude (intressid ja muud laenulepinguga kaasnevad kulud) kasvus või mingis muus väljaminekus.
Säästmine on väga oluline. Seda nii riigi kui üksikinimese tasandil. Lähenemisi võib jagada kolmeks: ei säästa (perioodilised kulud võrduvad teenitud tuluga); säästavad (mingi % tuludest); kulud ületavad tulusid (kasutavad laenuraha).
Laenamisel kasutatakse (hetke heaolu parandamiseks) tulevaste perioodide tulusid, mis ahendab tulevasi võimalusi. Vähendab ju laenuraha (eluea jooksul) kasutavate rahaliste vahendite summat. Tulevased kulutused on intresside ja laenupepiguga kaasnevate muude kulude võrra väiksemad. Säästmisel on vastupidine tagajärg.
7,2% aasta tootluse korral kahekordistub säästetud summa 10 aastaga. Väiksema tootluse korral pikema aja jooksul, suurema tootluse korral lühema aja jooksul. Edasine kasv toimub geomeetrilises progressioonis – iga kümne aasta tagant säästusumma kahekordistub. Nii kasvab säästusumma 30 aastaga 8 kordseks, 40 aasta möödudes juba 16 kordseks, seejärel 32 kordseks. 10% -lise tootluse juures oleksid kasvunäitajad aga vastavalt 11 kordsed, 22 kordsed ja 44 kordsed. Aeg on raha.
Säästudele makstavad intressid on kavutrendis. USA kekspank (FED) tõstis intressimäära 2,5 protsendile. 2019. aastal jätkatakse intresside kasvatamist. Ka Euroopa Keskpank (ECB) sätib ennast intresside tõstmise stardipakkudele. Negatiivne intress ei kesta igavesti.
Mäletan aegu, mil Eesti krooni hoiustele maksti 18 protsendilist intressi (aastas). Intressidel on tõusu ruumi.
Elukvaliteedile antakse hinnanguid lõpuaastatel. Õnnelik on elu, mille ka teine pool on muretu.
Konservatiivsus kulutuste tegemisel ja järjekindlus säästmisel tagavad pikemas perspektiivis suurema rahuolu. Säästmist tuleb õpetada, seda tuleb propageerida ja innustada. Riigi tasandil propageeritakse kulutamist. Kulude kasvatamine soodustab küll majanduskasvu, kuid see ei tohiks olla eesmärgiks omaette. Rahatähtede juurde trükkimine, säästudele makstavate intresside vähendamine ja nende maksustamine ei innusta säästmisele.
Eesti sisemajanduse kogutoodangu kasvu taga ajamine meie tingimustes (kõrged avaliku sektori kulutused, korruptiivne ühiskonnakorraldus, monopoolsus ettevõtlusmaastikul jmt) pole õige. Tuleb säästa ja investeerida, mis võimaldab ohjata toimetulekuraskustes olijate arvu ja ebavõdsuse kasvu ühiskonnas.
Ka ühe sendi säästmisega võib teenida miljoneid. 100 protsendilise tootluse juures päevas kasvaks sendi väärtus kuuga 10 miljonile. Tegemist on küll ebareaalse ootusega, kuid näide kinnitab, et ka sendi säästmine on oluline. Summast olulisem on lähenemine.
Meenutan aastate tagust uudist IKEA miljardärist omaniku elustiilist, kes sõitis rongis pensionäri sooduspiletiga ja käis igapäevatoitu ostmas oma firmaketti kuuluvas kaubamajas. Säästvat suhtumist nõudis ta ka oma ettevõtete töötajatelt. IKEA ülemustel polnud lubatud kasutada isegi taksot lennujaamast kohtumisele sõitmiseks. Selleks tuli kasutada ühistransporti. Meie riigi esindajad sellise lähenemisega ei lepiks.

Säästmine on kulutamisest keerukam. Seda tuleb hambad ristis järgida.
 
 

 

 

Tuesday, December 11, 2018


Räägime vabast Eestist, kuid millegpärast tuleb järgida Brüsseli ja isiklikule kasule orienteeritud seltskondade tagatubade juhiseid. Räägime vabast Eestist, kuid poliitilise eliidi (isikustamata) lähenemisi ei tohi isegi kommentaarides kritiseerida. Need kustutatakse, soovitatakse hoiduda „solvavatest“ kommentaaridest. Mis vabast Eestist me räägime, kui tühine seltskond tunneb ennast vabana, ülejäänutel tuleb järgida nende lähenemisi? Vabadus algab sõnavabadusest. Kui ühtedele on lubatud teisi nimetada „ühe tagumiku kannikateks“ (J.Ligi), teistele pole see lubatud, siis pole tegemist vabadusega. Kui ühed võivad suust välja ajada kõike, mis pähe tuleb, teistel tuleb enda väljendamisel järgida nende kriteeriume, siis pole see samuti vabadus.

Tuesday, December 4, 2018

Tahaksin elada Kunigriigis



Kuningriikliku riigikorralduse puhul on olemas vastutaja. Parlamentaarse korralduse puhul seda pole. Keegi peaks aga langetatud otsuste eest vastutuse võtma. Vastutaja puudumine on viinud olukorrani, et ühiskonnale kahjulike otsuste langetamise laviin ei lõpe. Vaadakem näiteks kahju, mida alkoholi- või kütuseaktsiisi tõstmised on toonud. Riigikassasse jääb laekumata sadades miljonites eurodes maksutulu, joomahullus kasvab.

Koidula piirijaama ehitusse ja haldamisse tehti põhjendamatuid kulutusi, nüüd korratakse sama Rail Balticu projektis. Vastutajaid pole. Isegi vastupidi: otsuste langetajad jagavad uusi tiitleid ja positsioone ning kandideerivad aina uhkemate loosungitega riigikogu ­uude koosseisu.

Valesid ja õigeid seisukohti ei ole olemas. See, mis ühele paistab õigena (loe: tõena), võib teisele tunduda vale, ja vastupidi.

Mõttetud vaidlused tõe ja vale otsimise pärast on väsitavad ja kurnavad ühiskonda. Tundub, nagu oleksime orjad, kes elavad vabal maal. Poliitorjad, kes peavad alluma erakondade tagatubade diktaadile, mille ahelaist vabanemine paistab lootusetuna – tegemist on ju aastakümnete jooksul parimate poliitseppade vorbitud tootega.

Turu-uuringute aktsiaseltsi ühiskonnauuringute instituudi tellimusel 20.–25. novembrini tehtud küsitluses pooldas 26 protsenti küsitletutest Eesti ÜRO globaalse ränderaamistikuga liitumist. 56 protsenti küsitletutest oli vastu, 18 protsenti erapooletud. Eesti liitub rändmeraamistikuga. Analoogselt toimiti omasooliste kooseluseaduse kehtestamisega.

Igale seisukohale leiab kümneid põhjendusi ja sama palju vastuargumente. Seetõttu ongi olulisem sellest, milliseid otsuseid ühiskonnas langetatakse, see, kuidas seda tehakse. Ühiselt otsustamine liidab ja teeb tugevaks, seisukohtade diktaat vastandab ja õõnestab.

Aeg oleks seadusepõllul sorkimine lõpetada ja pühenduda olulisemale – üldsuse tahte väljaselgitamisele ja selle järgimisele. Demokraatial on eri vorme, aga kui seaduskeskkond soosib üldsuse seisukohtadega manipuleerimist ja üldsuse arvamusega vastandumist, pole tegemist demokraatliku ühiskonnakorraldusega.

Referendumid ja mõttetalgud peaksid saama ühiskonnakorraldust puudutavate otsustamisprotsesside lahutamatuks osaks. Kodanike kaasamisega kasvaks kodanikuvastutus: «mina» muutuks «meieks».

 

Laiapõhilised arutelud viivad tõeni

Laiapõhised arutelud viivad tõeni, kuid meile see ei meeldi. Lihtsam on volitada väikesel seltskonnal isekeskis otsuseid langetada. Laiapõhiste arutelude eelduseks on lähenemine, et valesid seisukohti ei eksisteeri. Eksisteerivad meeldivad ja ebameeldivad, otsuseid toetavad ja mitte toetavad seisukohad. Seisukohad sõltuvad ajast ja ruumist. Pole mingi ime, kui mujal tulemust andnud otsused meie keskkonnas vilju ei kanna.

Oluliste otsuste langetamisel tuleks tugineda erinevatele seisukohtadele. Väravavahita palli väravasse tagumine ei demonstreeri mängimise oskust. Otsuste langetamisel meelepärastest arvudest koostatud tabeli kasutamine ei näita tarmukust.
Visakem kasvõi pilk alkoholiaktsiisi tõstmise saagale. Valitsusliidu moodustamise algusest korrutati alkoholiaktsiisi tõstmise vajadusest. See pidavat tooma õnne meie õuele, olema oluline samm alkoholi „laastamistöö“ peatamisel. Vastuväiteid ei kuulatud. Nende esitajaid sildistati alkohoolikuteks, alkoärist huvitatuteks või kodanike tervisesest mitte hoolivateks.

Alkoholiaktsiisi otsuste viljad on valminud ja küpsevad edasi. Need pole söödavad. Alkoholiaktsiisi kergitamine oli vale ja ühiskonnale kahjulik otsus. Alkoholi tarbimine on (peale aastaid kestnud langust) pöördunud kasvule, kodanike usaldus riigsüsteemi vastu langenud, riigikassasse laekuvad võimekusest väiksemad rahasummad. Isegi koolijütsid teavad, et kui tehakse viga, siis tuleb kirjutada vigadeparandus. Poliitikuteni see ei jõua. Panustatakse uutele valimistele, jätkatakse monoloogidega ja katteta lubaduste jagamisega. Mis veelgi kummalisem – vale otsusele allakirjutajad on nende esinumbrid.
Kõik teavad, et juua võiks vähem, kuid kuni me ei süvene põhjustesse ja panustame vaid tagajärgedele, liiguvad protsessid oma rada – need pole juhitavad. Meelemürke on tarvitatud iidamast-aadamast. Seda on harrastanud inimeste kõrval teadlikult või alateadlikult ka loomad ja linnud ning muud pudulojused. Närvisüsteem vajab teatud hetkel maandamist, vastasel korral ei pea see pingele vastu. Meelemürke müüakse apteekides, neid leidub looduses, sisaldub kemikaalides, annab kääritada. Pole põhjust spekuleerida teemal, millised meelemürgid on paremad. Siiski, alkohol on nende hulgast süütumaid.

Selleks, et vabaneda umbrohust, tuleb hävitada selle juur. Murtud võsu asemel tekivad uued võsud. Igale jõule või keelule rakendub vastujõud.
Rahandusministeeriumi andmetel oli möödunud aastal piirikaubandusest või tarbimise oodatust suuremast vähenemisest tulenev alalaekumine ligikaudu 23 miljonit eurot. Kogumata jäi käibemaks ja maksud muudelt kaupadelt. Sellel aastal on numbrid suuremad. Kahjud ulatuvad sadadesse miljonitesse. Üritan leida midagigi maitsvat alkoholiaktsiiside tõstmise viljades, kuid pole leidnud.

Aastaid langustrendis olnud alkoholitarbimine pöördus kasvule. Eelmisel aastal tarbiti täiskasvanud elanike kohta absoluutalkoholi 0,7 protsenti enam kui aasta varem. Kasvavad tarbitava salaalkoholi kogused. Eelmisel aastal kasvas salaviina osatähtsus kümne protsendipunkti võrra (Konjuktuuriinstituut). Kannatab maksulaekumine.

 

 

Tööturul käib ealine diskrimineerimine


Tööturul käib ealine diskrimineerimine. Sellele viitab ka riigikontrolli aruanne: kolm neljandikku eelpensionäridest pidavat olema töötud. Eelpensionile jäädes tuleb leppida väiksema pensioniga. See on hädasamm.

Ealine diskrimineerimine tuleneb riigiametite (sealhulgas valitsuseliikmete) komplekteerimisest. Kui prestiižikatele ametikohtadele panna lapseohtu noorukid, ei saagi teistsugust suhtumist oodata.

Konkursse korraldavad inimesed kinnitavad konfidentsiaalselt, et üle 50-aastaste (ja sageli ka nooremate) avaldustesse ei süüvita. Lähtutakse vihjetest, mida töötajate otsijad esitavad. Nii jäävadki kogenumate CV-d tolmu koguma.

Ümberõpe sellist lähenemist ei muudaks. Pensionieelikutest töötute ridades on hästi koolitatud ja kogemustega inimesi. Samuti ei muudaks niisugust suhtumist CV-sse sünniaasta märkimata jätmine – vanus tuletatakse hariduse omandamisest ja töökogemusest.

Põhjused peituvad ühiskonnas domineerivates väärtushinnangutes. Nooremate alluvate eelistamine on taunitav, kuid mõistetav.

Et mitte üldsõnaliseks jääda, kirjutan maksu- ja tolliameti revidendi ametisse kandideerimisest mõne aasta tagusel konkursil. Nõudmisteks esitati majanduskõrgharidus ja ettevõtluskogemus. Otsiti revidente, kes mõistaksid ka ettevõtluse telgitaguseid.

Minul on majanduskõrgharidus ja ettevõtluskogemus, vanus on aga 50 ja 60 vahel. Dokumendivoorust pääses edasi 30–40 kandidaati. Mina nende hulka ei saanud.

Konkursi korraldajate esindaja, kellega saime telefonisõpradeks, ütles, et osakonnajuhatajad valisid endale meelepäraseid inimesi. Olin üllatunud, sest minuga ju ei kohtutud. Kuidas saab valida meelepäraseid inimesi nende hulgast, keda ei tunta, kellega pole isegi kohtutud?

Sarnaseid näiteid on kümneid.

Mulle sümpatiseerib jaapanlaste lähenemine. Nende elukorralduses domineerivad traditsioonid ja kogemused, vanust peetakse vooruseks, mitte puuduseks. Kui on teada, et vanema sõna maksab, tekib vähem kiusatusi ja pettumusi.

Noorelt karjääri tippu jõudmine viib stagnatsioonini. Uuringud näitavad, et viie kuni seitsme aasta jooksul pärast samal ametil töötamist motivatsioon (loe: efektiivsus) väheneb.

Andekus ei sõltu east. Ametit ei omandata üksnes koolist, vaid ka tööd tehes.

Kogemused kinnitavad, et parimad töötajad on üle 40 aasta vanad mehed ja naised. Nooremad on isiklikus plaanis liiga ambitsioonikad, nad ei püsi pikalt töökohal ja tegelevad kümne asjaga.

Friday, March 9, 2018

Kes võimul, sellel õigus


 
Valikulised andmed võimaldavad kritiseerida või ülistada. Segasus prioriteetides tekitavad segadust. Kes võimul, sellel õigus. Nii ei tohiks olla. Eesti  probleemiks pole liigne alkoholitarbimine, vaid anarhia, mis tuleneb demokraatlikest lähenemisest võõrandumisest. Demokraatia ei saa põhineda valija tahtega manipuleerimises, vaid üldsuse tahte selgitamises ja selle järgimises. Definitsiooni üle võib ju vaielda, kuid öeldu võiks olla demokraatia selgrooks.

Maailmas ringi käinud inimesena ei usu ma neid, kes väidavad, et eestlased on maailma suuremad joodikud. Usun seda, et meie inimesed tarbivad liiga palju meelemürke. Viimast kinnitab surmade arv, mis tuleneb narkoainete üledoosist. Kui seda usuksid ka ühiskonnas otsuste langetajad, siis poleksid nad alkoholiaktsiise nii tormiselt kergitanud. Maksulaekumise kergitamist põhjendatakse alkoholitarbijate tervisekulude kompenseerimisega, kuid olukord on vastupidine. Keelud ja käsud tekitavad inimestes vastuseisu, mis avaldub alkoholi ja sellest kahjulikumate uimastite suuremas tarbimises.

USAs ei räägita alkoholi tarbimise probleemidest. Räägitakse palju olulisematest asjadest. Aruteludes leidub koht isegi kanepi seadustamise laiendamine uutesse osariikidesse. Ameeriklased pole meist rumalamad. Võime nende tegemistega mitte rahul olla, kuid nemad on meie (ja Euroopa Liidu) tagatiseks. Nende tegemistesse tuleb austusega suhtuda. Pealegi tuleb arvestada sellga, et nende ühiskonda tahetakse elama minna, meie omast lahkutakse.

Mina pole leidnud selliseid andmeid, mis kinnitaksid, et alkoholiaktsiisi tõstmine oleks püstitatud eesmärke (suurendanud maksulaekumist, vähendanud tarbiminst) täitnud. Otsuste langetajad taovad endiselt rusikatega rinnale ja spekuleerivad tulemustega. Sellise lähenemisega kaugele ei jõua. Nii demokraatlikes ühiskondades ei käituta.