Thursday, August 10, 2017

Eesti võiks olla võrdse kohtlemise musternäidis




Meie ühiskonnakorralduse alustalad logisevad. Eetika- ja moraalinormid ei kannata kriitikat. Ühiskonnaelu reeglid lubavad/keelavad ühtedele üht, teistele teist. Nii ei tohiks asjad käia. 
Kodanike ebavõrdne kohtlemine (ühed lähevad sarnaste tegude eest trellide taha, teised mitte; ühed saavad maksuvaba tulu, teised mitte; ühtedele pakutakse soodustusi, teistele mitte; ühed saavad ettevõtlustoetust, teised mitte; ühed saavad eripensione, teised mitte jmt) ja ühiskonnakorralduse liigne politiseeritus tekitab paljudes trotsi ja viha.
Pole mingi ime, kui paljud noored Eesti tolmu jalgelt pühivad ja võrdemat ühiskonnakorraldust harrastavatesse riikidesse kolivad. Selline tendents jätkub, vaatamata isegi sellele, et statistilised numbrid näitavad selle raugemist. Statistika panustab arvude moonutamisele, mitte tegelikkuse kajastamisele. Kust peaks statistika teadma, kui palju inimesi Eestist lahkub? Tulijate arvu teada saamine pole keeruline, lahkujate arvu saamine aga küll. Inimesed ei deklareeri lahkumisi.
Eestist saaks teha kodanike võrdse kohtlemise riigi musternäidise. Ületaksime ülemaailmse meedia künnise, tooksime riigikassasse lisasummasid. Sellest võiks saada meie Nokia, millest oleme pikka aega unistanud.  
Kodanike võrdne kohtemine kaalub üles igasugused rahasummad,  mida me kaitsekulutusteks või riigiaparaadi kasvatamiseks teeme. Eneseaalgatusel ja vabatahtlikkusel on jõud, mis liidaks rahva ja teeks meid tugevaks.

Friday, June 23, 2017

Tühi kott võib püsti püsida, kuid mitte igavesti


 
Euroopa Liidu pealisehitus on kulukas, selle toiminine aga ebaefektiivne.
 
Asjapulki, kes süsteemis toimetavad kullatakse üle, raha raisatakse ebaotstarbeliste projektide rajamiseks. Viimast jätkub isegi Rail Balticu projekti toetamiseks ja luksuslike ristmike rajamiseks.
 
Sellise lähenemisega kaugele ei jõua. Suurbritannia langetas ainuõige otsuse.
 
EL toetusfondide summad Eesti riigi eelarves võivad paista kopsakakana, kuid need, kes arvavad, et tegemist on tulupoolega, eksivad.  
 
Kulud jaotatakse otsesteks ja kaudseteks. Eesti bilanssi ELga on (ametlikult) kalkuleeritud vaid otsekulud, kaudseid pole arvestatud.
 
Kui keegi väidab, et ta teab saldot ELga, siis ta valetab. Eesti ametiasutuste (ministeeriumid, ametid) kulutused on paljuski seotud kuulumisega ELtu, mida saldo kulude poolel ei arvesta.
 
EASi ja teiste struktuurfondide kaudu liikuvad summad on samuti suuresti ebaotstarbelised, kuna nendega halvatakse konkurentsi ja manipuleeritakse ettevõtjatega. Olen aidanud kirjutada (tellimustööna) äriplaane, mis kirjutati vaid struktuurifondide rahade saamiseks. Tegemist on surmale määratud projektidega.
 
Selline on EL regulatsioon, mille eesmärgiks on ühendust näidata igiliikurina, mitte turumajandusele orienteeritud üksusena.
 
Tühi kott võib mõnda aega tuulevarjus isegi püsti püsida, kuid mitte igavesti.

Wednesday, May 31, 2017

Õpetaja ametinimetus vajab muutmist


 
Olen kuulnud ütlemist, et õpetab see, kes ise ideid ei suuda ellu viia.
Oma tõde on selles olemas.
Õpetaja ei peaks õpetama, vaid õppimisele innustama.
Teadmiste kogumiseks (õppimiseks) on palju võimalusi. Informatsiooni ja uuringute tulemusi leidub kõikjal. Leiduks vaid huvilisi.
Aastakümneid tagasi oli olukord teistsugune – siis tuli õpetada.
Aeg oleks „õpetaja“ ametinimetust muuta.
Vastasel korral jäämegi õpetmise osa üle hindma ja selle peale põhjendamatult suuri kulutusi tegema.

Tuesday, May 16, 2017

Maksukoormuse tõstmise tempo pole kiirenenud



Reformierakonna üks arvamusliidritest, endine minister Maris Lauri on Jüri Ratase valitsust kritiseerinud seetõttu, et see pidavat ühe käega lahkelt andma, teisega võtma topelt tagasi. Maris Lauri arvamuses domineerib poliitpropaganda, mille nimel ei põlata isegi üldsuse hinnatõusuga hirmutamist.

Igat seisukohta annab põhjendada. Isegi Rail Balticu kasumlikkust andis arvudest välja imeda. Kõik on suhteline. Tõendatavus peitub mätta otsas, millelt toimuvale läheneda. Kui toetavatele argumentidele läheneda ühtmoodi, vastuargumentidele aga teistmoodi, pole keeruline tõestada isegi seda, et must on valge, valge aga must.

Kõikide valitsuste soov on hallata suuremat hulka rahamassi ja sellega oma võimul olemist põlistada. Sellel põhineb soov tõsta makse. Maris Lauri süüdistab praegust valitsust maksude kergitamises, kuid tema erakonna suhtumine maksude kergitamisesse ei erinenud praeguse omast. Erinevust on vaid teostuses – varjatult või avalikult – või sihtgruppides – vaesema või jõukama elanikkonna maksustamine.

Elanikkonna maksustamise temposid ei saa võrrelda. Need oleksid võrreldavad vaid siis, kui kasutaksime samu teostusi ega maksustaks varjatult.

Hoolimata nende võrreldamatusest julgen väita, et Jüri Ratase valitsuse võimule tulekuga pole elanike maksustamise tempo kiirenenud. Jätkatakse samas tempos. Varem kasvatati seda elanikkonna maksuobrokit paljuski varjatult, nüüd tehakse avalikult. Mõlematel maksude tõstmistel on majanduskeskkonnale ja elanike sissetulekutele sama mõju.

Maksustamisele hinnangu andmise juures oleks vaja teadvustada, et riigieelarve ja omavalitsuste üksikute tuluridade ning sisemajanduse kogutoodangu jagatis ei anna maksukoormusest ülevaadet. Selles ei kajastu varjatud ja näilised maksud, ei kajastu elanikele tagastatava osa ehk sotsiaalsete tagatiste mõju saldole. Valele eeldusele tuginemine viib valele järeldusele.

Reformierakond on võimul olles olnud väga agressiivne maksude kergitaja. Riigilõivude kergitamine, monopoolsete riigiettevõtete dividendidele panustamine, tulumaksu langetamisest suurema töötuskindlustusmaksu kehtestamine, haiguspäevade eest maksmise erasektori kohustuseks panemine pole Jüri Ratase valitsuse leiutised. Kui mainitu pole elanike maksukoormuse kergitamine, siis mis see on?

Reformierakonna juhitud valitsused kasvatasid elanike maksustamist statistilist maksukoormuse indikaatorit kahjustamata. Poliitilisi tegemisi õigustati statistilise näitajaga, kuid sellele pole järgnenud oodatud tulemit: laste arvu kasv, kodumaalt lahkujate vähenemine, tervena elatud eluaastate pikenemine, rahva ühtsus, soovitud majanduskasv, avalike teenuste kvaliteedi paranemine.

Maris Lauri vibutab sõrme Jüri Ratase valitsuse suunas, üritab hirmutada inimesi hindade kerkimisega. Hinnatasemed ei sõltu aga niivõrd maksudest, kuivõrd pakkumise ja nõudluse suhtest. Majanduskasvust kiiremal palkade kergitamisel ja maksurahaga laristamisel on hinnatasemele maksumääradest oluliselt suurem mõju.

Reformierakonna juhitud valitsused käitusid sarnaselt Jüri Ratase valitsusega: ühe käega andsid, teisega võtsid topelt tagasi. Lähenemine võimaldas püsida pikalt võimul, kuid nüüdseks on eestlased muutunud umbusaldavamateks ja kärsitumateks. Oodatakse muudatusi. Kui Ratase valitsus jätkab varasemate valitsuste lähenemistega ja kasvatab makse, siis pikka iga ei saa tal olema.

 

Monday, May 15, 2017

Parteide huvi maksuraha kogumise vastu on mõistetav




Valitsus saatis eelmisel nädalal parlamenti pakendiaktsiisi, pakendi- ja keskkonnatasude seaduse muutmise eelnõu, millega muu hulgas tõstetakse suurima keskkonnamõjuga pakendite aktsiisi. Rahandusministeerium loodab, et ettevõtjate motivatsioon pakendeid taaskasutada suureneb. Nimelt rakendub pakendiaktsiis ainult pakendi esimest korda turule toomise puhul.Tootja saaks pakendi näiteks oma logoga ära märkida ja pakkuda tarbijale mingit soodustust, et ta pakendi tagastaks. „Kuna iga uue euroaluse pealt tekib tootjal kohustus, on tõenäoline, et ta mõtleb välja viisi, kuidas motiveerida inimesi neid tagasi tooma. Näiteks ütleb kliendile, et kui tood aluse tagasi, saad järgmise kauba 10 senti odavamalt," rääkis rahandusministeeriumi tolli- ja aktsiisipoliitika osakonna juhataja Marek Uusküla. http://arileht.delfi.ee/news/uudised/ministeerium-pakendiaktsiisist-ettevotjad-on-nutikad-kull-nad-leiavad-lahenduse?id=78218434
Loen ja imestan. Mõistetamatuks jääb see, miks tuleb eesmärkide nimel valetada.
Saab ju ka teisiti.
Suhkrumaksu tervisele (uuringud kinnitavad, et suhkur ei põhjusta nn suhkruhaigust) või pakendimaksu looduskeskkonnale kasulikkusest rääkimine on (meie elukeskkonnas) jaburus. Nende sammudega saavutame vastupidise tulemuse.
Kui maksude kehtestamise eesmärgiks on riigikassa maksutulu kasvatamine, siis tuleb seda julgeda ka välja öelda, mitte keerutada ja rääkida mingist muust "murest".

Parteide huvi maksuraha kogumise vastu on mõistetav. Sellel nende võim püsibki. Mida suurem osa ühiskonnaliikmetest sõltub parteidest, seda suuremat võimu omatakse. Seetõttu ei lastagi inimestel ise endaga toime tulla, vaid kergitatakse maksusid (pole vahet, kas varjatult või avalikult) ja süvendatakse sõltuvust.
Väited justkui parteid hooliksid rahvast on jama. Kui nad seda teeksid, siis ei kulutaks nad enda eksistentsile nii suuri summasid.
Erakondade huvi maksuraha kogumise vastu on täiesti mõistetav.
Väide aga, et pakendiaktsiis suurendab huvi taas kasutamise vastu on täielik jama. See on ka praegugi olemas, sest uute tellimiseks tuleb teha kopsakaid kulutusi. Pakendiaktsiis kasvatab neid veelgi.
Mind huvitaks väga, kui palju uued seadusemuudatused kasvatavad maksu kogumise ja tasumise administratiivseid kulutusi. Tegemist on ju vahenditega, mis ühiskonnale tervikuna kaotsi lähevad.
 
 
 
 
 
 
 
 

 

Tuesday, May 2, 2017

Sooliste õiguste taga ajamine on jaburluse musternäidis


Mina ei mõista lähenemisi, mis seavad eesmärgiks sooliste eelistuste taga nõudmise või seksuaalsete orientatsioonide eest võitlemise. Probleemidele tuleks läheneda perekeskselt. Õiguste tagaajamisega kaugele ei jõua.  Pole mingit vahet, kui palju mees või naine teenib (või  millist karjääri teeb), oluline on perekonna käekäik. Üks pluss üks on kaks. Kaheks jääb see ka siis, kui liita 1,25 ja 0,75. Numbritest olulisem on tulem.  
Albert Schweitzer on klassik, kelle ellusuhtumisest on palju õppida. Mulle sümpatiseerib tema arusaam eetikast. Tema arvates võib eetilisust taandada üheleainsale moraaliprintsiibile - elu säilitamisele tema kõige kõrgemal tasemel ja elu edasi viimisele.

Kõigil on elu edasi viimisel oluline roll, selles seisnebki eksistentsi mõte. Vaatamata sellele, et elumõtte näol on tegemist sügav-filosoofilise mõistega, on selle sisu lihtne ning üheselt defineeritav: järeltulijate saamine ja nende üles kasvatamine.
Füsioloogiliselt terve naine on võimeline elu andma mitmekümnele järeltulijale. Objektiivsetel tingimustel on soovid alati tagasihoidlikumad. Maailma rahvaste ajalood kinnitavad, et mida kõrgemad on materiaalsed elustandardid ja suurem sellel põhinev ahnus, seda vähem väärtustatakse järeltulevat põlvkonda.
Materiaalsuse ees kummardamine, raha osatähtsuse fetišeerimine on viinud selleni, et laste soetamine ei ole popp. Isegi ressursside ümberjagamine ei ole taganud muutusi väljakujunenud eelistustes. Lastetoetuste, sünnitoetuste, vanemate puhkuste tasustamise ja muude rahaliste eraldiste mõju iibe tõstmisele ei ole jätkusuutlik, sest selle tagamises osalejate arv on toetuse saajatest palju laiem.
Aktiivne perepoliitika ei ole andnud soovitud tulemusi Skandinaavia maades ega teistes ELi riikides - nendes on sündimus elanike kohta Eestiga võrreldavas suurusjärgus. Samas kinnitavad statistilised näitajad rohkearvuliste pisipõnnide olemasolu teiste mandrite hoovides.
Loodusseaduste eiramist ei saa kompenseerida rahasummaga. Ühiskonnaliikmete poolt väärtustamata lapsevanema staatus ei soosi lapsenaeru. Valitsejatest ja ärimeestest iidolite tegemine ja materiaalsete hüvede ülistamine muudab ellusuhtumist.
Ühiskonna struktuuride hierarhia tipus olevate positsioonide kultus vajaks troonilt kukutamist.
Loodus on teinud imet, võimaldades inimestel sünnitada lapsi, andes seejuures piisavalt elupäevi nende armastamiseks ja üles kasvatamiseks. Sellise ime kasutamata jätmine ärimeeste/poliitikute punutud tarbimisvõrkudesse sattumise pärast on kurjast.
 
 

Thursday, April 27, 2017

Rail Balticu kasumlikkusest rääkimine paneb muigama


 


Rail Balticu kasumlikkusest rääkimine paneb mind muigama. Oman majandusarvestuses magistrikraadi, peaksin orienteeruma arvude väärtustes.
Mulle on arusaamatu, kuidas saab teemale nii ühekülgselt läheneda.
Kui arvestada kaudseid tulusid (müra tase jmt) erilise täpsusega, siis tuleb seda teha ka kaudsete kulutustega. Kasudele ja kahjudele tuleb läheneda sarnaselt.
Rail Balticu kaudseid tulusid rõhutatakse. kaudsetest kulutustest hiilitakse mööda.
Viimased tulevad teistest logistika valdkondadest (vähenevad töökohad, väheneb autotranspordi konkurentsivõimekus jne), tulevad keskkonna kahjustustest, tulevad rahaväärtuse muutustest.
Igal aktival on ka passiva. Kui läheneme tuludele erilise täpsusega (loeme igat dtsibelli), siis tuleb seda teha ka kuludega. Vastasel korral moonutame tõde.
Analüüsidega annab tõestada kõike, kuid maksurahadega manipuleerimisel tuleb jääda ausaks. Tuludele ja kuludele tuleb läheneda sarnaselt.
Varasem mõtteavaldus siin: http://www.linnaleht.ee/785404/rail-baltic-kahtlane-kaup