Thursday, April 27, 2017

Rail Balticu kasumlikkusest rääkimine paneb muigama


 


Rail Balticu kasumlikkusest rääkimine paneb mind muigama. Oman majandusarvestuses magistrikraadi, peaksin orienteeruma arvude väärtustes.
Mulle on arusaamatu, kuidas saab teemale nii ühekülgselt läheneda.
Kui arvestada kaudseid tulusid (müra tase jmt) erilise täpsusega, siis tuleb seda teha ka kaudsete kulutustega. Kasudele ja kahjudele tuleb läheneda sarnaselt.
Rail Balticu kaudseid tulusid rõhutatakse. kaudsetest kulutustest hiilitakse mööda.
Viimased tulevad teistest logistika valdkondadest (vähenevad töökohad, väheneb autotranspordi konkurentsivõimekus jne), tulevad keskkonna kahjustustest, tulevad rahaväärtuse muutustest.
Igal aktival on ka passiva. Kui läheneme tuludele erilise täpsusega (loeme igat dtsibelli), siis tuleb seda teha ka kuludega. Vastasel korral moonutame tõde.
Analüüsidega annab tõestada kõike, kuid maksurahadega manipuleerimisel tuleb jääda ausaks. Tuludele ja kuludele tuleb läheneda sarnaselt.
Varasem mõtteavaldus siin: http://www.linnaleht.ee/785404/rail-baltic-kahtlane-kaup

Friday, March 31, 2017

Demokraatia tooks Eestis sopast välja, kuid seda me ei armasta


Demokraatia tooks Eestis sopast välja, kuid seda me ei armasta. 

Pole mingi ime, sest parimad kohad ühiskonnas on maksuraha eest tasustatavad, ettevõtjate edukus sõltub aga riigihanke võidust või toetuse kopsakust. 

Valimised pole demokraatia. 

Demokraatia põhineb enamuse seisukohtade ülimuslikkusel. 

E-valimistel valivad hooldekodude asukad ühtemoodi. Kas pole kummaline? 

Pole mingit kahtlust, et terved inimesed valivad võimetute eest. 

Sama laieneb perekondade tasandile. 

Tegemist on valija tahte moonutamisega. 

Üksnes sellest lähtuvalt tuleks e-valimised lõpetada. Pole hullu, kui keegi valimata jätab, probleem on see, kui kellegi tahet moonutatakse.

Tuesday, March 28, 2017

Eestimaalaste käekäik võiks parteilistest huvidest kõrgemal seista


Kaja Kallas: Keskerakonna poliitikud ohustavad vaba turumajandust. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kaja-kallas-keskerakonna-poliitikud-ohustavad-vaba-turumajandust?id=77696342

Olen olnud seotud klassikalise ettevõtlusega (põhineb investeeringutel põhivarasse ja töökohtadel) aastakümneid.

Tunnustan Kaja Kallase poliitilist ambitsioonikust, kuid ettevõtluse teemas on ta võhik.

Teema on ühiskonnale väga oluline, kuid Kaja Kallas pühendub parteiliste vastaste tümitamisele.  

Eestimaa elukeskkond väärib paremat suhtumist. Eestimaalaste käekäik võiks parteilistest huvidest kõrgemal seista.  

Rääkigem selgeks mõisted. Turumajandus on arenenud riikides valitsev majandussüsteem, mida iseloomustab majandusvabadus, konkurents ning hinna kujunemine nõudluse-pakkumise suhte tulemusena. Turumajanduse põhiomadus on, et investeeringute ja toodetud kaupade jaotuse üle otsustamine käib läbi turu. https://et.wikipedia.org/wiki/Turumajandus

Meil määravad hinna, pakkumise ja nõudluse suhte suuresti parteiladvikud.

KE poliitika ei saa vabaturumajandust ohustada, kuna see ei toiminud ka varem.

Valikuliselt ettevõtetele (struktuurifondide kaudu) toetuste jaotamine ja riigihangete kallutatus solgib turumajandust. Sellistes tingimustes osutuvad eelkõige edukateks vaid need, kes sahkerdavad – kes oskavad välja nuruda toetusi ja moosida riigihangete otsuste tegijaid. 

Tallinna linna prügikorraldus on üks näidetest, kuidas ettevõtlust Eestis harrastatakse. Näiteid on küllaga. Autorollo omanike „edukus“ pole samuti seostatav vabaturumajandusega. Kanditud rahadega loodud ettevõtetega pole lihtne konkureerida? Riigiettevõtete (Tallinna sadam, Estonian Air, Eesti Energia jne) (allhangete, tellimuste teostajate) eelistused seavad ettevõtted ebavõrdsesse olukorda. 

Meie keskkonnas vabaturumajandusest rääkimine on halenaljakas. See ei toimi. Paremates vetes ujuvad need, kel võimuga head suhted (kes saavad toetusi ja võidavad riigihankeid). Kui seda nimetame turumajanduseks, siis sellist ei tasu ihaldada.

Wednesday, March 22, 2017

Ärgem halvustagem neid, kellele meeldib hamburgereid süüa


Toitu ei tasu jagada rämpstoiduks ja mitte rämpstoiduks Millegipärast seda tehakse. Iga jagamise taga on huvigrupid.
Seisukohtade kujundamine põhineb subjektiivsusel, isegi siis, kui nende kujundamisel tuginetakse uuringute tulemustele. Viimased ei põhine lõplikul tõel, nende kummutamine on tavanähtus.
Antud ajahetkel seisukoha kujundamisel tuleb arvestada kõikide faktoritega – kõikide plussidega ja miinustega. Huvigruppide seisukohtade võimendamisega tekitame segadust.

Õigest toitumise õpetajatest pole puudust. Teemale ei saa selliselt läheneda. Toitude jagamine „rämpstoiduks“ ja „mitte rämpstoiduks“ on vale. „Rämpstoit“ võib tappa üht, kuid päästab teist.
Paljud inimesed surevad nälga, meie räägime umbmäärasest tervislikust toitumisest. Nälg ei tähenda üksnes kõhutühjust, vaid ka seda, kui toiduained ja mineraalained tarbitavas toidunormis pole tasakaalus.  
Inimeste organismid on väga erinevad. See, mis "tapab" üht, ravib teist. Organid ja meeleelundid ongi selleks, et selle omaniku huvide eest seista.

Keskmist inimest ei eksisteeri. Temale millegipärast soovitusi jagatakse. Ühe organism vajab enam rasva, teise oma suhkrut, kolmanda oma soola, neljanda oma ihaldab midagi muud.
Unustagem keskmised ja usaldagem oma meeleelundeid ja enesetunnet. Ärgem halvustagem neid, kellele meeldib hamburgereid süüa. Selleks on põhjendused.

Thursday, March 16, 2017

Lõpmatuseni ei saa teiste leiba süüa


 


Euroopa Liidu lagunemine on paratamutus - ülalpidajad ei soovi ülalpidavaid lõpmatuseni toetada. Ülalpeetavad ei paista sellest hoolivat - nad on olukorraga rahul.
Viimaste lähenemine on mõistetav, kuna üksnes loll pingutaks selle nimel, et ise torti osta. Oleme jõudnud patiseisu. Uute käikude tegemiseks tuleb alustada uut mängu. 

Euroopa Liidu ühenduse lagunemine on meie õnn ja õnnetus.
Õnn peitub uutes väljakutsetes, mis kasvataks meie ühtsust ja liidaks rahvast.

Õnnetus tuleb sellest, et pajukite (EL struktuurifondid jmt) nurumise asemel tuleb  hakata rohkem pingutama.
Pisiriigina võiksime Euroopa Liidu lagunemisest võita.

Lõpmatuseni teiste leival ei võimaldada olla. Tarmukam oleks külakostist loobuda varem.
Meie edukus võiks peituda pisiriigi paindlikkuses, suurtel on uue keskkonnaga kohanemine keeruline.

Pole mingi saladus, et EL-s hellitatakse bürokraate. Mõttetut raikamist esineb kõikjal.
Ka meie tahame Rail Balticut, vaid seetõttu, et EL kassast tuleb suurema osa selle rajamiseks tehtavast kulutustest. Edaspidiste kulutuste peale me ei mõtle, joovastume hetke tulust.

Sellist lähenemist ei saa harrastada pikalt. Energia võib küll muutuda ühest liigist teise, kuid see ei saa tekkida eimillestki.
Õnnerattalt õigel ajal maha hüppamine pole kaotus, vaid võit.

Tuesday, March 14, 2017

Miks tippu jõuavad halvimad?


 
Erakondadesse koondunud inimesed panustavad isiklikule kasule ja enda ego upitamisele. Kahju, et see nii on. Toimuvat põhjendame esindusdemokraatiaga, kuid viimane tähendab esindamist ja demokraatiat, mitte isiklikele ambitsioonidele pühendumist.

Hayek toob oma teoses kenasti välja („Tee orjusesse“) kolm põhjust, miks võrdlemisi homogeensete vaadetega arvukas ja tugev grupp ei moodustu tõenäoliselt mitte iga ühiskonna parimatest, vaid pigem halvimatest elementidest.

Esimesena mainib Hayek ära haridus- ja intelligentsustaseme oluilisuse. Mida kõrgem on inimeste haridus- ja intelligentsustase, seda suurem on nende vaadete erinevus elule ja seda väiksema tõenäosusega on nad võimelised saavutama kokkuleppeid mingi kindla väärtusastmestiku osas. Selleks, et leida suurt ühetaolisust ja vaadete sarnasust tuleb paratamatult laskuda madalamate moraali- ja intellektuaalsete standardite tasemele.

Teisena toob Hayek esile kuulekuse ja lihtsameelsuse. Nimelt eelistavad kollektivistid  piisavalt lihtsameelseid ja kuulekaid liikmeid, kelle ebamääraseid ja väljaarendamatuid ideid on võimalik kergesti mõjutada. Diktaatorliku mõjuvõimu tugevdamiseks piisab ainult nende lihtsameelsete inimeste oma usku pööramisest.

Kolmadaks, ja kõige tähtsamaks põhjuseks miks tõusevad tippu halvimad, nimetab Hayek negatiivset valikupõhimmõtet. Kokkulepet on lihtsam saavutada ühise vaenlase vihkamises, rikkamate kadestamises, kui positiivse tegevuskavaga. „Kontrast „meie“ ja „nende“ vahel ja ühine võitlus mittekuuluvate vastu näib olevat igasuguse inimese ühistegevuseks siduva tihke grupi kreedo oluline osa,“ üleb Hayek.

Monday, March 13, 2017

Eesti oleks justkui riik, kuid ei ole ka


 

Olerexi sündroom (juhiks pannakse omanikuga lähedates suhetes olev naine, töötajaid alandatakse jmt) painab meid kõiki.

Meie elukeskkond on ebakindel ja väga närviline. Siit paljud probleemid tulevadki. Sisepingete väljaelamiseks aetakse kiusu, tehakse teistele haiget.

Põhjused võivad peituda ebaõiglases ja pidevas muutuses olevas ühiskonnakorralduses.

Eesti oleks justkui riik, kuid ei ole ka.

Riik panustaks elukeskkonna korrastamisesse ja inimsuhete parandamisesse, meie tekitame (seaduste muutmistega) segadust ja vastandame huvigruppe.
Inimsuhted (laiemas tähenduses) on Eestis allapoole igasugust arvestust.

Väärtused, mida esiisad väärtustasid on tõrjutud tahaplaanile, domineerivad nihverdamisoskus ja võltsus.

Teenindajad sõimavad teenitavat, valitsejad  vibutavad sõrme maksumaksja suunas.

Külmajudinad jooksevad üle ihu. Raske on isegi ette kujutada, kuhu me sellise lähenemisega jõuame.

Kui riikluse eesmärgiks pole kogukonnaliikmete ühtsus ja heaolu, siis mis see on?