Sunday, August 28, 2016

Haldusreform on paratamatus


Haldusreform ei paku üksnes võimalusi, tegemist on paratamatu sammuga. Omavalitsuste ametimeestel on palju võimu, kuid olematu vastutus. Omavalitsuste – oma äranägemisel, aga meie nimel valitsejate – võim vajaks kärpimist. Valitsuskantside arvu kärpimine oleks esimeseks sammuks, mis võimaldaks lõhkuda klannisidemeid ja võimaldaks leida uusi, tõeliselt kodanike huvisid teenivaid rahvateenreid.

Omavalitsuste halduskulude vähendamine ei tee meie elukeskkonda viletsamaks. Väide, et omavalitsused mängivad meie tegemises olulist rolli (korraldavad haridust, teede korrashoidu, sotsiaalhoolet, ehitustegevustja muudühiskonnaelu) on pooltõde. Teenused tellitakse. Omavalitsused vaid otsustavad kellelt neid tellida ja kelle arveid maksta. Lasteaedade rahastamised, vallale või linnale laenuvõtmised, mahukad investeeringud ja paljud teised tähtsad otsused sünnivad kinniste uste taga väikse seltskonna tahtel. Volikogud koosnevad neile lojaalsetest käetõstjatest.Sedasi ei tohiks jätkata.

Riigikontrolli aruanndeid sirvides tulevad külmavärinad seljale. Omavalitsused on inimestele esmaseks ja lähedasemaks kokkupuuteks avaliku sektoriga, kuid neis kogetakse isiklikule kasule orienteeritust. Olukord ei lähe paremaks.

Keskriminaalpolitsei juht kinnitab, et korruptsioonijuhused jätkavad kasvutedentsi. (Allikas: Korruptsioon kohalikes omavalitsustes kasvab, PM 9.06.2016). Omavalitsuste maksutulu kasvab, kasvavad ka hõlptulu ihaldajate read.

Turu-uuringute AS-i korraldatud ja rahandusministeeriumi tellitud küsitluste järgi toetab või pigem toetab haldusreformi läbiviimist 48 protsenti, vastaste rivi koosneb 28 protsendist elanikkonnast. Oma arvamust ei osanud öelda 24 protsenti vastanutest. Ühiskonnaliikmete enamus ootab omavalitsuste reformismist.

Omavalitsustes askeldajate ja poliitiliste ostsutajate vastuseis üldsuse tahtele on mõisteatav. Ütleb ju ka vanarahva tarkus, et enda särk pidavat ihule lähemal olema.

Eesti tuleks muuta aga ametnikeriigist kodanikeriigiks. Otsustajate ring laiendamine tagaks (enamuse seisukohalt vaadates) senisest tarmukamaid otsuseid, lisaks närbuma hakanud demokraatia võrsetele huumust.

Saime hakkama ühiskonnakorraldust muutva laulva revolutsiooniga, miks ei peaks me hakkama saama haldusreformiga. Bürokraatia võrsete ja klannisuhete kärpimine tagab meie lastele helgema tuleviku.

Monday, August 1, 2016

Eesti on ametnikeriik


 
 
Mikser Kaljuranna reisist Austraaliasse: ei ole just päris tavapärane, et minister oma erakonnakaaslase kaasa võtab.

Olgem ausad – pole mingit vahet, kas võtta kamraad maksumaksja raha eest reisile või sokutada talle meelepärane amet. Mõlemal juhul tegutsetakse üldsuse tahte vastaselt, demonstreeritakse üleolevat suhtumist kodanike ootustesse.
 
Moraalituse seisukohalt vaadates paigutuvad mõlemad lähenemised samale pulgale. Lähenemised on korruptiivsed ja murendavad ühiskonnaelu eetilisi ja moraalseid alustalasid. 
 
Eestist on tehtud ametnikeriik, kus kamandatakse ja käsutatakse, kus pugemata karjääri ei tehta. Siin ei piisa ametisse saamiseks heast haridusest, tööülesannete edukaks täitmiseks vajalikest kogemustest ja tahtest, olulisem on läbisaamine vastavate isikutega.
 
Kui me seda välja ei juuri, siis jäävadki Eestis elukeskkonda korraldama madalalaubalised, kelle väljakutseks on ühisvahendite eest vidinate soetamine ja teiste kulul reisimine.
 
 

Wednesday, July 6, 2016

Maksuraha laekumise kasvatamisel pole lage




Kui väide vastab tõele, siis elame sopa see, mis on ka mõistetav. Seniks kuni võimude lahusus (demokraatia põhiprintsiip) riigis ei toimi jäävadki täitevvõimu esindajad rahva raha tuulde loopima. Kriitika alla sattunud persoon pole eriline Loll on see, kes põhjendust ei leia.
Ministri (kantsleri, asekantsleri jt kõrgete ametnike) positsioon pole igavene. Maksuraha laekumise kasvatamisel pole aga lage. Pole mingi ime kui ametnike peale tehtavad kulutused sellises kontekstis tühisena paistavad.

Wednesday, June 29, 2016

Brittidele tuleks nende sirgeseljasuse pärast tänulik olla


 
Brittide distantseerumise otsuse kritiseerijatest pole puudust. Nende  sirgeseljalisust ja brexitit tuleks aga kiita. Pole vaja hirmutada.

Globaalses pildis pole aga mingit vahet, kes EL-tu kuuluvad. Olenemata brittide lahkumisest jätkavad ettevõtted oma tegevust. Jätkub kaupade ja teenuste müük. Börsil noteeritavad aktsiad ja valuutad võivad küll tõmmelda, kui see meie jõukust ei mõjuta. Tegemist on spekulatiivse tulemiga, mis tavakodanikule leiva peale võid ei too.

Sisemajanduse kogudoodangu kasv pole majanduskasv – seda tuleb hakata mõistma. Rahatrükkimsega jõukuse kasvatamine on enese petmine. Sellega kasvatab küll sisemajanduse kogutoodangu näitajat, kuid  jõukamaks see meid ei tee. EL  kasvatab kulutusi bürokraatiale, see aga takistab ühiskondade elukeskkondade parandamist. Ristmike ehitamisega ja üksikute projektide rahastamisega kaugele ei jõua. Jõukuse loomine põhineb vabturu majandusel, mitte direktiividel ja tagatubade otsustel.

Sunday, April 17, 2016

Korruptandid õõnestavad elukeskkonda kiiremini kui kasvab majandus



Pole kahtlust, et Eesti ühiskonnakorraldus vajab saneerimist.  Vaieldakse vaid selle üle, millest alustada (maksusüsteem, haldusreform, riigihangete läbipaistvus jne). Kuni üldsus pole seisukohtade kujundamisse kaasatud, seni vaidlused ei vaibu. Huvigrupid jäävadki „teki“ pärast jagelema. Demokraatiaks valimiste korraldamisest ei piisa. Ühisseisukohtade kujundamine peab algama alt ehk massidest, mitte ülalt ehk otsustajatest.

Suuremate erakondade nimekirjades on kümneid tuhandeid, kuid seisukohtade kujundamises räägivad kaasa vähesed. Küsitluste andmete järgi pidavat erakondades toimuvaga kursis olema alla 10 protsendi parteilastest, seisukohtade kujundamises räägib neist kaasa veelgi vähem.

Demokraatiavaegus uputab meid korruptsioonilainetesse. Korruptandid õõnestavad elukeskkonda kiiremini, kui toimub majanduskasv. Polnud saladus, et Venemaa president oli oma küllaltki tagasihoiliku palga juures üks maailma rikkamaid mehi. Nüüd saime teada, et ka Ukraina president on ülirikasja  ka Islandi peaministril on varjatud varasid. Panama rahapesuahela leke tõi üht-teist päevavalgele. Nüüd on aja küsimus, mil Panama firmade omanikeringist lekivad hõimukangelaste nimed. Panama skandaalis seostatakse Eestit 880 ettevõtte, seitsme kliendi ja 80 osanikuga.

Protsessid ühiskonnas ja Panama skandaal kinnitavad, et vajame rohkem demokraatiat. Demokraatial on mitmesuguseid vorme, kuid üldsuse seisukohtadega manipuleerimisel ei tohiks selles kohta olla. Valitsusliikmetel tuleb vastutama hakata, riigikogus langetatavad otsused peavad alluma ühiskonnaliikmete enamiku kontrollile. Vähem oluline sellest, mida otsustada, pole viis, kuidas seda teha. Demokraatlikke lähenemisi ausse tõstmata pole meie kogukonnal Maarjmaal tulevikku.

Tuesday, March 15, 2016

Majanduse elavdamise võimalusi on piisavalt


Majanduse elavdamise eelduseks on kaupade ja teenuste käivete kasv. Erasektoris ringlevate käibevahendite ja ressursside kasv teeb ühiskonna rahakoti kopsakamaks, kasvatab ostujõudu. Sama eesmärki võivad täita ka ühiskonda saabuvad rahalised eraldised ehk Euroliidu struktuurifondidest laekuvad vahendid, abid jmt, kuid nende nimel tuleb teha lisakulutusi (ülal pidada bürokraatlikke ametiasutusi, teha püsikulutusi kasvatavaid investeeringuid jne), mis lõpptulemit lahjendab. Unustada ei tasu ka seda, et nende laekumine pole garanteeritud, nende saamise nimel tuleb kellegi pilli järgi tantsida. Majanduskasvu rajamine  abile  on lootustel elamine.
Osade maksude langetamine ja teistega asendamine käibevahendeid ei kasvata. Tööjõumaksude alandamine (sotsiaalmaksu määra langetamine, maksuvaba tulumäära langetamine või muuu taoline ponnistus) ja nende varamaksuga või tarbimismaksudega asendamine majanduskasvule uut hoogu ei anna. Mõnedel huvirühmadel võib paremini minna, kuid oodatut, kõikehõlmavat ja enamikule tuntavat majanduskasvu sellele ei järgne.
Mida suuremad summad tarbimises liiguvad, seda tugevamatel jalgadel ettevõtlus seisab, seda hõlpsam on lisaväärtust kasvatada.
Euroopa Komisjon prognoosib 2016. ja 2017. aastaks Eurotsoonile 1,7 ja 1,9 protsendilist majanduskasvu. Lätlastelt oodatakse 3,1 ja 3,2, leedulastelt 2,9 ja 3,4, eestlastelt 2,1 ja 2,9 protsendilist kasvu. Võime uhkustada keskmisest kõrgema kasvuga, kuid seda vaid protsendilise näitaja osas. Nominaalses kasvus jääme teistele alla. Vastuolulisus tuleb võrdlusbaasidest. Sakslaste, soomlaste, rootslaste lähtepunktid teevad kasvude protsendilised näitajad võrreldamatuteks.
Balti riikide stardipakud on lähestikku, jälgigem nende võiduajamist. Euroopa Komisjoni prognooside kohaselt suudavad lätlased kasvatada sisemajanduse kogutoodangut protsendilises mõõtes 48 (2016) ja 10 (2017) protsenti enam kui meie. Leedulased on meist 38 ja 17 protsendiga ees.
Rahaga tehakse raha. Et eeldus pühitseb abinõusid, siis tuleks aktiivsemalt sekkuda protsesside suunamisse ja kasutada ühiskonnas olevaid vahendeid efektiivsemalt. Mida suuremad summad erasektoris liiguvad, seda kopsakamat majanduskasvu saavutame. Teisiti asjad ei käi.
Ressursside nappuse üle pole põhjust nuriseda. Võtame näiteks töötukassa varud, mille mahud on võrreldavad aastase tulumaksulaekumisega riigieelarvesse. Tegemist on ressursssidega, mida annaks majanduskasvu katalüsaatorina kasutada. Tarmukas oleks need maksjatele tagastada. Kuid isegi töötute vahel jaotamine kosutaks ettevõtlust paremini kui nende administreerimine ja arvel hoidmine. Raha suunduks tarbimisse, sealt ettevõtlusse.
Ettepanek võib esmapilgul kummalisena tunduda, kuid mida suuremaid summasid majandustegevuses pööritame, seda suuremad lisaväärtuse ja jõukuse kasvatamise võimalused tekivad. 
Kasutult seisvate vahendite kasutusele võtmise kõrval annaks ohjata ka ebaproportsionaalselt kõrgeid kulutusi ning selle arvelt maksumäärasid vähendada. Võtame näiteks emapalga, mis on teiste toetustega võrreldes  ebaproportsionaalselt kõrge. Oleme helded sõjaliste kulutuste tegemisel. Ühiskonnas on küllalt  võimalusi, et maksumäärasid allapoole nihutada ja sellega ettevõtlusele hoogu lisada. Muudatused saavad põhineda küll ühiskondlikul kokkuleppel, kuid eos pole mõtet neid materdama hakata.
Raha paneb majanduse kasvama, rahaga tehakse raha. Mida enam vahendeid konkurentsi tingimustes ettevõtete käsutusse jätta, seda suurem on majanduskasv.  

Võiksime innukamalt otsida finantsvõimenduse võimalusi. Riigieelarve kasvule panustamine loob mugavusi, kuid jõukust ei kasvata. Riikluse tugevus ei peitu mugavustes, vähem oluline pole elanike reaalsete sissetulekute kasv. Selle nimel tasub ohvreid tuua. Majandustulemit saab kasvatada. Võimalusi selleks on.

 

Tuesday, February 23, 2016

Tootmisettevõtete lahkumislainet saab ohjata


Nagu vesi liigub sügavamatesse kihtidesse, liigub maailmaturgudest sõltuv tootmistegevus sobivasse majandamiskeskkonda. See on põhjus, miks Eestis tegutsevad tootmisettevõtted on hakanud teatama tootmise koomale tõmbamisest.
Eesti tootmiskeskkond pole enam see, mis ta oli aastaid tagasi. Jaanuari keskel teatas Viru Keemia Grupp 500 töötaja koondamise plaanist. Seejärel avalikustas ka Liviko koondamiskava ja ülejäänud töötajate osalisele tööajale üleviimise. Suvel Haapsalu tehase sulgenud PKC kontsern andis möödunud nädalal teada Keila tehase sulgemisest ning avalikustas 613 töötaja koondamise kava ja tootmise kolimise Leedusse ja Venemaale.
Kui midagi ette ei võeta, siis ei tule sellistel teadetel lõppu. Isegi kui tuleks, võiks ka ainuüksi nendele näidetele tuginedes panna Eestis viljeletavale poliitilisele tegevusele ikkagi puuduliku hinde.
Valitsusliikmed lohutavad avalikkust, et tootmisettevõtetes töökohtade kadumise järel tekivad palju huvitavamad ja kõrgepalgalisemad töökohad, kuid öeldul puudub kate. Kui kõrgepalgalised töökohad pole seni tekkinud, siis miks peaksid need seda nüüd tegema? Töökäte puudusele viitamine pole põhjendatud, sest kõrgema palgaga töötajate värbamine pole keeruline.
Ükskõiksust näitavad üles ka seadusandliku võimu esindajad. Ajal, kus tootmisevõtted annavad teada koondamistest, vaidlevad riigikogulased oma lemmikloomade Toompeale lubamise üle, muretsevad omasooliste ihade rahuldamise pärast ning tegelevad muude üldsusele ebaoluliste küsimustega. Ettevõtluses toimuva tõttu tuleks otsida majanduskeskkonna parandamise võimalusi, rahvasaadikud elavad aga teises maailmas ega taju olukorra tõsidust.
Ettevõtjalt eeldab tootmine suuri investeeringuid, see aga tähendab riskide võtmist. Mitmes tootmisettevõttes tegevjuhi ametit pidanuna mõistan väga hästi, miks Eestisse investeerida ei juleta. Tootmisvahenditesse tehtud investeeringute tasuvusaeg on umbes seitse aastat. Müügimahud pole seejuures garanteeritud. Kui siis veel ka seaduskeskkond on pidevas muutuses – ja Eestis nii on –, pole rahavooge võimalik prognoosida. Nii ongi mõistlikum tootmist siin koomale tõmmata ja stabiilsemasse keskkonda kolida.
Vabaturumajanduse keskkond ei lepi inflatsioonitasemest kiirema hindade tõstmisega. Eestis kasvab aga tootmise omahind viimasest kiiremini. Ettevõtetele pannakse uusi kohustusi, riiklikult mõjutatav palgasurve (miinimumpalk, töölepingu seadus, riigiasutuste palgapoliitika jms), kütuseaktsiiside ning teiste maksude kergitamised kasvatavad omahindu. Sellest probleemid algavadki. Jah, tõesti, majanduskasvu saavutab ka tootmissektori koomale tõmbamisega, kuid sisemajanduse kogutoodangu kasv avalikus halduses, tervishoius, riigikaitses ja teistes riigieelarvest rahastatavates valdkondades ei kompenseeri tagasilööke tootmissektoris. Ärgem loogem illusioone, et asjad lähevad iseenesest paremaks. Ei lähe.
Kostab väiteid, et Eestis makstavate madalate töötasude põhjuseks on kesine efektiivsus ning et sellistel ettevõtetel ei saagi tulevikku olla. Nii see pole. Finantsdirektorina Norra ettevõttes töötades kogesin, et sama tööjõukulu juures jäi kohalikele Eesti inimestest kümnendiku võrra enam palgaraha. Tegemist pole efektiivsuse, vaid maksusüsteemi tulemiga.
Neile, kes seostavad vahendustegevusest madalamaid palgatasemeid allhankega, ütlen, et allhangetes pole midagi halba. Nende võitmise üle tuleb uhkust tunda, soovijatest pole ju puudust. Väikestelt ja keskmise suurusega ettevõtetelt enda patenteeritud toodangut oodata pole põhjust. Tootearendus on kulukas, ressursid Eestis aga kasinad. Ka tootmisvõimsused ei võimalda vaid oma toodangu müümisele pühenduda. Eesti ühe valdkonna ettevõtted satuksid isegi ühiselt tegutsedes Euroopa kaubandusketi varustamisega raskustesse.
Eesti jääb allhankemaaks, sellest ei saa ümber ega mööda. Traagikat näha pole aga põhjust. Majandada saab ka nendes tingimustes – tuleb vaid luua seda toetav maksu- ja seaduskeskkond.
Seega pole Eesti probleemiks mitte allhanked, vaid liigne vägivaldsus ressursside ümberjagamisel (maksustamine, tõukefondid, riigihanked jne) ning monopoolsus ettevõtluses. Ka tõukefondide abil massiivselt ümber jagatavad vahendid nõrgestavad konkurentsi, innustavad kergelt saadud raha nimel ebaolulise tegevusega tegelema jne.
Ühiskonnas toimuvad küll maksudebatid, kuid neis räägitakse üksteisest mööda. Ühed (ettevõtjad) räägivad aiast, teised (poliitikud) aiaaugust ning nii pole asjas võimalik selgusele jõuda.
Eesti maksusüsteem pole nii lihtne, kui seda väidetakse olevat. Maksud pole üheselt mõistetavad (suur varjatud maksustamise osa) ega maksja kontrollitavad (maksta tuleb ka siis, kui puudub sissetulek või on satutud raskustesse).
Osa analüüse, just need, milles arvestatakse ka varjatud maksustamist, kinnitavad, et eestlaste maksukoormus on kõrge. Abstraktsete näitajate ja ebaadekvaatsete hinnangute andmise asemel võiksime lõpuks mõista, et kohalik ettevõtlus ei jõua nii kulukat riiki üleval pidada. Maksusüsteem vajab lahtiharutamist ja läbipaistvaks tegemist.
Tuleb meelde tuletada, et turg toimib konkurentsil. Tootmisettevõtete Eestist lahkumisega ei tasu leppida. Ohtlikke trende on võimalik murda. Lahendused on stabiilne seaduskeskkond ja selgus maksustamises. Need julgustaksid Eestisse investeerima ning ärakolimise mõtteid üle kaaluma.