Palgatasemed kõikjal langesid, maksukogujatel tõusis

Eesti Energia kontserni majanduslik lisandväärtus (EVA) oli eelmisel majandusaastal 34,1 miljonit eurot. Majanduslik lisandväärtus võrdleb ettevõtte ärikasumit ettevõttesse investeeritud kapitali mahu ja hinnaga. EVA on positiivne, kui investeeritud kapitali tootlus on kapitali hinnast kõrgem.
http://majandus.delfi.ee/news/uudised/eesti-energia-tootis-mullu-lisandvaartust-34-miljonit-eurot.d?id=63987027

Monopoolsete ettevõtete perioodiliste lisandväärtuste ja teiste tulemusnäitajate võrdlemine ei anna nende efektiivsusest ega töökollektiivi ponnistustest ülevaadet.

Juhtida ettevõtet, millele rahavood on tagatud, pole keeruline.

Tavaettevõtete suurimaks väljakutseks on müügi, rahavoogude ja muude tegevuste planeerimine ja juhtimine. Raha sissevoo tagamine on suurimaks murelapseks. Monopoolsetes ettevõtetes sellist probleemi pole. Pole vaja isegi vaeva näha kasumi teenimisega – hakkab puudu tulema, nõuad lisa.

Seetõttu on ka EE ja teiste riiklike ettevõtete juhtkondadele tehtavad suured kulutused põhjendamatud. Käibega seda põhjendada ei saa – see tuleb iseenesest.

2009. aastal maksis Eesti Energia AS riigile 1,36 miljardit krooni dividenditulu. 2010. majandusaasta aruande järgi kohustuti 2011. aastal maksma 877 miljoni krooni (56 050 516 eurot).

Eesti Energia ASl tuleb hindade tõstmiseks saada konkurentsiametilt luba. Selle saamine maksukogujatel (tegemist on varjatud maksustamisega) ei tohiks keeruline oll. Hinnatõusud kinnitavad, et see nii ka on. Mina sulle, sina mulle.

Keda huvitab, siis oli 2010. aastal Eesti Energia juhatuse esimehe Sandor Liive töötasu 2 458 397 krooni, 202 182 krooni (ligi 9 protsenti) enam kui aasta varem. Palgatasemed kõikjal langesid, maksukogujatel tõusis.

Töökohad tulevad klassikalisest ettevõlusest

USA võib peagi klassikalist ettevõtlust (põhineb investeeringutel põhivarasse ja töökohtade) hakata muule ettevõtlusele eelistama. Arutelud käivad juba selle üle, kuidas tootmisettevõtetele teistest soodsamat maksukeskkonda luua.

Töötus on langustrendis, vaatamata sellel otsitakse uusi lahendusi. USA töötus (national unemployment rate) oli jaanuaris 8,3 protsenti. Eestis oli (Eurostati andmetel) see oktoobris 11,3 protsenti ( EL keskmine 10,3%). Registreeritute töötute määr (töötukassat külastajate arvul põhinev) oli samal 7,2 protsenti, jaanuaris juba 7,7 protsenti.

Paljud eestlased kiruvad ookeanitagust suurriiki, mina aga imetlen. Kohati tundub, et kõik, mida ameeriklased teevad, on õige. Seda muidugi oma kodanike kontekstist lähtudes.

Eestis tuleks samuti ilusalongidele, kauplustele ja teistele teenindusettevõtetele hakata eelistama klassikalist ettevõtlust, mis põhineb stabiilsetel töökohtadel ja konverteeritava lisaväärtuse tootmisel. Kui seda ei saa muud moodi teha, siis vähemalt alustavatele ettevõtete suuremate toetussummade eraldamisega.

Kartell tuleks tüüri juurest kõrvaldada

Raha ja võim on magusad. Selle nimel ollakse valmis kõigeks. Inimesed teavad seda. See on ka põhjuseks, miks uusi erakondi ei usaldata ja need pole elujõulised.

Ka tulevikus jäävad võimule praeguste riigikogus esindatud erakondade võtmeisikud, kuna neil on mida jagada. Töökohad, positsioonid, riigihanked ja tellimustööd on võimul püsimisel aktivaks.

Näljase eelistus piirdub kõhutäiega. Kuna riigisektor on suurim tööandja, siis paljude kõhutäis sõltub läbisaamisest võimu esindajatega.

Poliitilisel maastikul konkurentsivõimeliseks saamiseks tuleb lähenemistes korrektsioone teha. Kopeeritud strateegiaga ja kuuldud trummipõrinaga lahinguid ei võideta. Inimesi ei huvita kellegi vaimusünnitused ega programmilised kritseldused. Tahetakse ise panustada.

Eesti poliitiline kartell tuleb tüüri juurest kõrvaldada. Muidu jookseb Eestimaa eestlastest tühjaks, alles jäävad vaid meelemürkidest mõtlemisvõime kaotanud. Eesti muutub kultuurikeskkonna prügilaks.

Kartelli purustamine eeldab ühe lipu alla koondumist, huvigruppide nõudmiste kõrvale ühisnimetaja tuletamist. Õpetajate palganõudmine on küll jõuline, kuid see ei liida, vaid vastandab. Väetab poliitilist kultuuritust - võimaldab otsustajatel tähelepanu keskmes olla, näida olulisena, jätta lahendaja mulje. Õpetajatele miljardi leidmine pole kunst. See ei tee aga elukeskkonda paremaks. Kui see võetaks ühiskonnale ebaolulistest tegemistest (erakondade rahastamine, eripensionid, valitsemiskulutused, tankid jmt), siis tuleks see kasuks, kuid see võetakse väetitelt, kes hakkavad leiva, piima, toasooja ja teiste eksistentsiks vajalike toodete pealt maksma praegusest 20 protsendist (NB! tegemist on niigi teistest ühiskondadest kõrgema maksustamisega) enam.

Rahvaliidu ja ERL liitumisest on saanud Konservatiivne Rahvaerakond. Oodata on MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik liitunutest uue erakonna tekkimist. Neil pole aga tulevikku, kuna pakutakse vaid ideid, mille nimel tegutseda, kuid ei tehta korrektsioone lähenemistes. Programmilistest seisukohtadest (mida tehakse) on olulisemad mängureeglid (kuidas tehakse), mis pole mõjutatavad aja ja ruumi poolt.

Eestisse oleks vaja hädasti erakonda, mille nimistus koosneks sadadest tuhandest. Siis saaks kartellisüsteemi poliitiliselt tasandilt minema pühkida, põhiseadusliku rahvavõimu kehtestada.

IRL kampsunid saavad uues riigikogus esindatud olema. Teisiti ei lähe ka Konservatiivse Erakonna esindajatega. Oodatud muudatusi sellega ei kaasne, ühiskonnakorraldus ei muutu inimlikumaks. Korrektsioone tuleks põhimõttelistes lähenemistes teha, nimede vahetamisest ja vangerdamisest ei piisa.

Otsuseid tuleks ühiselt hakata langetama, loobuda tuleks seisukohtade õigeteks ja valedeks grupeerimisest. Järgida võrdsusprintsiipi (kõik on seisukohtade esitamisel ja hääletamisel võrdsed. Üksnes siis sünnib poliitilise jõud, mis rahva liidab, isiklikul kasul toimiva kartelli otsustustüüri juurest minema pühib.

Jälgin ühiskonnas süljepurske saatel toimuvaid arutelusid. Võimaluse korral räägin arvamuslugudega kaasa. Kõik jooksevad tupikusse, sõelale jäävad sõrmevibutajate seltskonna arvamused. Seda ei saa kesta igavesti.

Eesti Vabariigi vanker koliseb varasemast enam

Eesti Vabariik saab 94. aastaseks. Poliitikud ootavad presidendi kõnet huviga, siis saab seda tsiteerida (kiita või arvustada), ennast olulise asjapulgana näidata.

Ühiskonnas toimuvatele protsessidele pole presidendi kõnel aga mingit mõju. Tegemist on etiketilise formaalsusega, mis tavakodakodaniku heaolu ei kasvata. Pigem vastupidi - vaatamata oodilikkusele teeb see meele veelgi kurvemaks.

Eesti Vabariigi vanker teeb üha suuremat kolinat. Ühiskonnas vohav ebavõrdsus toob paljudele pisara silma, paneb kodumaalt põgenema. Väike seltskond naudib aga külluslikku elu, tegeleb butafoorsete asjaajamisega. Kontrast on võigas: tavakodanikud siplevad toimetulekuraskustes, eliit praalib.

Riigieelarvest toituvate valitute väljaütlemised on üleolevad, tavakodanikke alandavad ja pilkavad. Peaminister võrdsustab lastetoetuste maksmist koguni joomisele ahvatlemisega. Tal pole vist õrna aimugi, mis paljude südametes toimub. Teine valitsusliikmest tarkpea kinnitab, et vaesust leevendab töökoht. Jätab aga mainimata, et suurimaks tööandjaks on riigisektor, töökoha saavad võimuerakondadele lojaalsed.

Päästeteenistuste ülalpidamiseks riigieelarvest raha ei jätku. Ei jätku lastetoetuste, töötuabiraha ja muude toetuste tõstmiseks. Seda ei jätku esmatarbekaupade (lastepiim, mähkmed, leib jmt) maksustamise inimlikumaks (20% on maailma kõrgeim maksustamine) muutmiseks ega arstiabi omaosaluse vähendamise. Ei jätku...

Vahendeid on küllaga valitute kõrgeteks palkadeks, kuluhüvitisteks ja eripensioniteks. Seda jätkub presidendi ja peaministri hobide eest maksmiseks, erakondadele andmiseks (otserahastamine, DASA), jõukamate ühiskondade elutaseme säilitamiseks (nt Kreeka).

President on vihjanud, et puudustest rääkimine tekitab inimestes trotsi ja viha, sellest tuleb hoidub. Öeldu peab paika vaid lühiajalises kontekstis, pikemaajalises on olukord vastupidine - probleemide varjamine tekitab trotsi ja viha, mis õõnestab Eesti Vabariigi jätkusuutlikkust.

President võiks aastapäeva kõnes tunnistada, et poliitilisel tasandil on Eestil ebaõnnestumisi õnnestumistest enam. Enesekriitika süvendab lootust ja usku, aitab kodanikel paremini eluraskustele vastu seista. Poliitikuid paneks väljapääsuteid otsima.

Presidendi võiks mainida, et demokraatia ei seisa sõnavabadusel, vaid enamuse seisukohtade ülemuslikkusel. Sõnavabadus on vahend. President võiks tunnistada, et on võimu Põhiseaduse järgimise osas leebe olnud, ja et Ärma tallu ühiskassa vahendite suunamine oli viga.

Presidendi kõne tuleb aga teistsugune. See saab nagu alati mitte midagi ütlev olema, leivaisa (valitsus) sarnaselt probleemidest kõrvale hiiliv. Rahva aktiviseerumine (streigid, protestid) paneb küll valitsuse ja riigikogu suunas sõrmevibutust tegema, kuid see saab tagasihoidlik olema. Kes maksab, see tellib muusika. Eestis presidenti ei valita, vaid pannakse väikese seltskonna poolt paika.

Head Eesti Vabariigi aastapäeva!

Roosad prillid pole moes

Riigikogu majanduskomisjoni esimehe Arto Aasa sõnul lubavad majanduse stabiliseerumine ning inflatsiooni aeglustumine ennustada, et inimeste reaalne palgatase ja heaolu suurenevad ka 2012. aastal.
http://www.e24.ee/748068/aas-inimeste-palgatase-ja-heaolu-suurenevad-ka-tanavu/?t=783#l

Kummaline on riigikogu majanduskomisjoni esimehe (eluvõõraid) seisukohti lugeda.

Kolmest aastas mõne kuine reaalpalga kasv tähendab tema arvates tendentsimuutust. Seda isegi tingimustes, kus töötute arv kasvab, hinnakasvul pole lõppu. Üksnes elektrihinna 20 % tõus toob inflatsiooniveskitele uut tuult juurde. Kahekohalise majanduslanguse kontekstis majanduskasvust rääkida ei saa. Enne tuleks kaotatu tasa teha.

Otsustajad kannavad moest läinud roosasid prille. Sellest ka isiklikust kogemusest tulenevad hinnangud.

Uuringute järgi lähevad paljud lapsed Eestis kõhuga magama. Pole ime – sissetulekud ei taga toimetulekut. PRIA andmetel jagati (eelmisel aastal) 600 tonni makarone, 325 tonni pudruhelbeid, 300 tonni nisujahu, 85 tonni mannat ja 55 tonni riisi.

Eestlased eraldavad võimuritele ümberjagamiseks esmatarbekaupadelt teistest enam. 20% käibemaksu tasutakse isegi piimalt ja leivalt, lastemähkmetelt. Sellise lugupidamatusega kodanike vastu pole hakkama saanud hullemadki diktaatorid.

Eesti on rahvast tühjaks jooksmas, meelemürkidest ogaraks tarbimas, otsustajad uhkustavad statistilise võltskusega.

Eesti „edu“ tuleneb roosadest prillidest, mida valitud kannavad. Riik pole õhukene, teeme mõttetuid kulutusi. Üks selliseid on DASA. Neid on palju enam: eripensionid, esindustele (esindatakse iseennast, mängitakse demokraatiat), erakondadele, nõukoguliikmetele makstavad summad. Ka struktuurifondide (EAS jt) vahendite kaudu liigutatavad miljonid paigutuvad mõttetute kulutuste alla, kuna senisel kujul raha kulutamine toob ühiskonnale kasu asemel kahju (halvab konkurentsi, soosib ebaefektiivsust jmt).

Valitsemine (sealhulgas riigieelarve ehk meie ühise raha käsutamine) ei tohiks eesmärgiks jääda, see tuleb ühiste hüvede suurendamise vahendi staatusse taandada. Roosad prillid pole moes. Aeg oleks neist loobuda, vastasel korral kistakse need eest. Massirahutused võtavad ju aina suuremaid tuure.

IRL on vaid üks mädapaise poliitilises pildis

IRLst (koalitsioonierakond) lahkus korraga 60 liiget. Nende hulgas olid ka kunagised riigikoguliikmed. Põhjus - ebademokraatlik juhtimisstiil.
Esimehe avaldust ei tulnud pikalt oodata. Siin see on:
Head sõbrad,
lugesin teie kirja ja võin teile kindlalt öelda: ärge kartke, IRL on heades kätes. Neid väärtusi, mis on meie erakonnale aluseks, kaitstakse ja neid poliitilisi seisukohti, milles oleme kokku leppinud, viiakse ellu.
Mina olen olnud IRL-i esimees kolm nädalat. selle aja sisse mahub uskumatult palju toredaid kohtumisi erakonnakaaslastega ja palju ettepanekuid Eesti ja erakonna asjade kohta. Mul on kahju, et enne oma teadet ei pidanud te võimalikuks minuga kohtuda, et oleksin saanud teile selgitada Eesti ja erakonna poliitikat.
http://www.ohtuleht.ee/465532

Kuidas saavad inimesed kellegi kätes olla? Erakonnad ega riik ei tohiks kellegi kätes olla. Tegemist pole asjaga, vaid kooslusega, mis koosneb kõikidest, mitte valitutest.

IRLi uue esimehe väide kõlab kummalisena, mis kinnitab tagatubade olemasolu.

Kummaline - erakonnad ja riik on heades kätes, (enamusel) eestlastel läheb aga täbarasti. Midagi ei klapi.

Probleemid tulenevad sellest, et väike seltskond võtab õiguse teiste eest otsustada. Tulemus avaldub ühepoolsetes otsustes, mis on ühe huvigrupi huvide poole kaldu. Et mitte üldsõnaliseks jääda toon näiteid elust.

Võtame riigieelarve. Päästeteenistuste ülalpidamiseks raha ei jätku. Seda ei jätku ka lastetoetuste, töötuabiraha ja muude toetuste tõstmiseks. Ei jätku madalapalgaliste reaalpalkade tasemete hoidmiseks ega esmatarbekaupade (lastepiim, mähkmed, leib jmt) maksustamise inimlikumaks (20% on maailma kõrgeim maksustamine) muutmiseks. Loetelu võib jätkata.

Raha jätkub aga valitutele kõrgete palkade, kuluhüvitiste ja eripensionite maksmiseks. Seda jätkub presidendi ja peaministri hobide ülalpidamiseks. Jätkub demokraatia nimeliste mängude finantseerimiseks (erakondade rahastamine, DASA). Jätkub isegi jõukamate ühiskondade toetamiseks. Ka seda loetelu võib jätkata.

Erakondade juurde tagasi tulles (sh ka IRL) ei saa lisamata jätta, et nende tegevused ei põhine ideoloogiatel, vaid isiklikul saamal. Öeldut kinnitavad nii valimislubadused kui ka programmid. Valimislubaduste juures pole mõtet pikemalt peatuda - neid lihtsalt ei täideta. Programmide juures tuleb aga teadvustada, et tegemist on tervikdokumendiga, mis tähendab seda, et üksikute punktidele pühendumine pole põhjendatud. Toon näite elust. Maksukoormuse tõstmine vähendab elanike sotsiaalset turvalisust, mille eest (kõik) erakonnad lubavad nii programmides kui ka valimislubadustes seista. Võimule saades pühendutakse maksukoormuse kasvatamisele (seda tehakse nii maksumäärade tõstmisega kui ka varjatult).

Programmid ja valimisloosungid pole kirjutatud teostumiseks (lähenemised on vastuolulised), vaid toetajaskonna meelitamiseks. Pole neis paigas ei eelistused (nt kas olulisem on valitsuskuludeks tehtav maksutõstmine või elanike sotsiaalne turvalisus) ega (tulemuslikkuse) mõõdikud.

Kinni kasvav metsjärv

Peaminister ei väsi edusammudele viitamisest. On aga ka neid, kes arenguid Eestis endasse sulgunud, kinni kasvava ja värske vee pealevooluta metsajärvega võrdlevad. Massiliseks muutuvad rahvarahutused kinnitavad, et viimase seisukoha toetajaid polegi vähe.

Oleme harjunud Keskerakonna esimeest mustavate loosungitega. Seda on teinud kõik, kellele ruupor antud. Uudseks vooluks on uue staari esiletõusmine. Ei möödu enam päevagi, kui Andrus Ansipi suunas kriitilisi nooli ei lendaks. Pole teada, kas mõni ka tabab.

Noolte lennutajatel tuleks teada, et muudatused otsustajate ringis uut veevoolu kinnikasvanud metsajärve ei too. Seda toob vaid ärandatud riigi omanikele tagastamine. Ansipist ja Reformierakonnast vabanemine tooks leevendust hetkeks, peagi oleksid uued (diktaatorlikud) kloonid valitsemiseks valmis. Eesti ebaõnnestumistes pole süüdi Ansip ega keegi teine, vaid väärtushinnangud, mida oleme aastakümnete jooksul seadustesse vorpinud ja kultuurikeskkonda külvanud. Ansip on tagajärg, mitte põhjus. Põhjus peitub valimisseaduses ja erakondade rahastamissüsteemis, mida muutmata Ansipitest ei vabane.

Probleemid Maarjamaal ei tulene isikutest, vaid üldistest ja üldlevinud väärtushinnangutest, mille kujundajaks on autokraatsust soosiv seaduskeskkond. Eesti poliitika on erakonnakeskne, mis ei soosi kodanikuühendusi. Poliitika on monopoliseeritud, kodanikuühendustel on tee sellesse suletud. Erakondi ei usaldata (usaldus 20-30%), võim tuleb aga nende võtmeisikutele 100 protsendiliselt loovutada. Kummaline...

Ühiskonnakorralduses tuleks ülddemokraatlikud põhimõtted ausse tõsta. Valimistel valituks osutunud inimesed peavad esindama riiki ja tavakodanikke, mitte iseennast ja suvalisi grupeeringuid, näiteks erakondi. Valitsemine (sealhulgas riigieelarve ehk meie ühise raha käsutamine) ei tohiks jääda eesmärgiks iseeneses, valitsemine kui niisugune tuleb taandada ühiste hüvede suurendamise vahendi staatusse. Võimude lahusus ja ka alluvusvahekorrad (valitsus peaks alluma riigikogule, mitte aga vastupidi, nagu tegelikud võimuvahekorrad on praeguseks kujunenud) tuleb toimima saada. Vähem oluline sellest, mida tehakse, pole see, kuidas seda tehakse.