Monday, January 16, 2017

Eesti logo


Nali naljaks, kuid tegelik olukord paneb nutma. Mängime arvudega, kulutame mõttetuid summasid logodele ja vormile, kuid sopast see meid välja ei too. Vastandumine on muutunud nii võimsaks, et isegi okse kipub kurku jääma.
Millest selline vastandumine?  Võin vaid oletada: kuniks poliitikud saavad noppida parimaid palasid, seniks ei saagi midagi paremuse poole liikuda.
Donald Trump peatas enne presidendi ametisse astumist igasugused äritegemised. Need olid talle tulusad. Seadusega polnud tegevused keelatud, kuid ta pidas seda ebaeetiliseks.
Eestis käivad asjad teistmoodi. Moraali ja eetilisust nõutakse kohtu kaudu. President Ilves pidas loomulikuks, et tema talu arveid peavad tasuma maksumaksjad. Donald Trump nii ei arva. USA tulevik on helgem.

Monday, December 19, 2016

Alkoholiaktsiisi kergitamine on rumaluse näide


 
Valitsuskoalitsioon kavandab suuremate maksukohustuste kehtestamist, kuid ei teadvusta, et pikaajaline tulem ei sõltu jahvatatavast viljakogusest, vaid pinnasesse pistetud seemnest ja hooldatud pinnasest. Tulevik on tänasest päevast olulisem.

Vaadakem kasvõi alkoholiaktsiiside jõulise tõstmise kava. Esmapilgul võib alkoholitootjatelt ja tarbijatelt suurema maksu kogumine isegi põhjendatud tunduda, kuid nii see pole.

Kõik teavad, et juua võiks vähem, kuid kuniks me ei süvene põhjustesse ja panustame vaid tagajärgedele, seniks liiguvad protsessid oma rada – need pole juhitavad. Meelemürke on tarvitatud iidamast-aadamast. Seda on harrastanud inimeste kõrval teadlikult või alateadlikult ka loomad ja linnud ning muud pudulojused. Närvisüsteem vajab teatud hetkedel maandamist, vastasel korral ei pea see pingetele vastu. Pole põhjust spekuleerida teemal, millised meelemürgid on paremad (apteekides müüdavad pole parimad), millised halvemad. Alkohol on süütumaid nende hulgast. Meelemürke müüakse apteekides, neid leidub looduses, sisaldub kemikaalides, annab kääritada. Kui ei viitsi vaeva näha, saab neid nurgatagustest raha või vahetuskauba eest soetada. Selleks, et vabaneda umbrohust, tuleb hävitada selle juur. Murtud võsu asemel tekivad uued võsud. Igale jõule/keelule rakendub vastujõud.

Vaadakem narkootikumide üleannustamisest põhjustatud surmade statistikat. 2012. aastal oli Euroopa keskmine üledoosidest tingitud suremus täisealiste seas (15-64) 17 surmajuhtumit miljoni elaniku kohta, Eestis oli sama näitaja 191. Järgnevatel aastatel näitaja paranes (2013. aastal 127, 2014. aastal 113) kuid neid on endiselt palju. Oleme murelapseks Euroopas.

Narkosurmade rohkus viitab tarbimise intensiivsusele ja tarbijaskonna rohkusele. Sellest tulenevate surmade rohkus (2012. aastal 170, 2013. aastal 110, 2014. aastal 98) on meile suuremaks probleemiks, kui seda on liiklusõnnetustes hukkunute (2012, aastal 87, 2013. aastal 81, 2014. aastal 78) ja veekogudes uppunute (2012. aastal 53, 2013. aastal 56, 2014. aastal 69) kaotus.

Alkoholi kättesaadavuse piiramisega kaasnevad uued probleemid. Rootsi, Norra, Taani ja Soome kuulumine narkosurmade esiseitsmikusse pole juhus. Neil on aga enam ressurssi, et meist paremini toime tulla.

Tark õppivat teiste vigadest, meie soovime kõike oma nahal kogeda. Alkoholi maksustamisest riigikassa allika tegemine on vale samm. Kui aga soovime alkoholitarbimist ohjata, siis saab seda ka ühiskonnakorralduse kodanikusõbralikumaks muutmisega teha. Inimesed soovivad ennast tunda peremehena omal maal, Toompealt tulevad käsud ja keelud seda aga ei võimalda. Ühiskonnakorralduse kodanikukesksemaks muutmine võimaldab minimiseerida meelemürkide (rahustid, alkohol, narkootikumid jt uimastite) tarvitamist. Selles võiks peituda Nokia, mille otsimisele oleme vist käega löönud.

Thursday, November 10, 2016

Vasakpoolse tondiga ei tasu hirmutada


Võimul olijaid tuleb vahetada. Valitsusliikmed peavad tundma vastutust ja hirmu, vastasel korral jäämegi valikulisi numbreid imetlema ja kunagiste saavutustega uhkustama. Nõustun Taavi Rõivase väitega, et viimane valitsuskoosseis on teinud (pooleteise aasta jooksul) enam, kui varasemad valitsused. Pooleteise aastaga majanduskasvu stagnatsiooni viimine on omaette saavutus. Oleme küll kogenud hüppelist majanduslangust, kuid suutnud taas jalgadele tõusta. Praegusel majanduskavu vindumisel ei paista lõppu tulevat. Eestist on saanud kesise majanduskasvuga riik. 

Vigade tunnistamiseta muudatusi ei tule.

Riikluse tugevdamiseks ei piisa välisturgude kosumisest. Riigimeestel tuleb isiklikud huvid kõrvale lükata ja rahvast teenima hakata. Palkade kasvatamine ja sisetarbimise poputamine sarnaneb perpetum mobilega, mis töötab vaid lisajõul. Maksutulu kasvatamine pole lahendus.  

Riigi maksutulu laekumine püstitab rekordeid, kuid majanduskasvu sellele ei järgne. Selline tendents pole jätkusuutlik. Taavi Rõivas väidab, et tema ametist lahkumisega kaasnevad ohud, kuid mina neid ei näe. Arengukäik ei saa halvemaks minna.

 Vasakpoolse tondiga ei tasu hirmutada. Poolusi (parem, vasak, tsentristlik) meie poliitmaastikul ei eksisteeri. Nendest rääkijad tegelevad petumänguga. Erakondade programmidest ei selgu, mis on oluline, mis vähem oluline. Olenemata ideoloogiast tahavad kõik maksusid tõsta, osa ühiskonna ressurssidest suunata aga oma grupeeringu toiduahelasse. Väide, justkui vasakpoolsed tõstavad maksukoormust parempoolsetest enam, ei pea paika.

Reformierakond on olnud agar maksude kergitaja. Langetati küll üht, kuid tõsteti teisi makse, kopsakas summa maksutulust (töötusmaks, riigilõivud, elanike omafinantseerimimise suurendamine, monopoolsete riigiettevõtete tulubaasi kasvatamine jmt) suunati teistele tuluridadele. Statistiliselt paistab tegevus „parempoolsena“ , tulem on aga "vasakpoolne". "Vasakpoolsed" nii jõudsalt maksukoormust ei kasvataks.

Kõik on suhteline. Seisukohad kujunevad informatsioonist. Donald Trumpist saab president, sest tema sõnumid on inimestele mõistevad. Ka Eestis võiksid võimule pürgijad mõista, et oleks aeg lõpetada umbluu ajamine ja hakata inimeste keeles rääkima. Riigi käekäiku kajastab inimeste elatustase, mitte Exceli tabel. 

Wednesday, October 19, 2016

Ärmatamine on tagajärg


 



Ärma talud, ämma rahaga kilekottide täitmised, ettevõtetelt nihverdatud summad  (WEB Fond, Autorollo, „toetused erakondadele“ jne), riigiettevõtetest kanditud ressursid (töökohad lojaalsetele sh nõukoguliikmetele tehtavad kulutused, riigihanked, monopoolsusega teenitud dividenditulu jne) ja palju muud ühiskonnaliikmete enamuse seisukohalt vaadates ebaeetilist  toimib seetõttu, et meie demokraatia alustala – valimissüsteem – lonkab mõlemast jalast.

Erakondade ülemvõim (nende rahastamine, valimistel positsioneerimine, valimisliitude keelustamine) lämmatab enamuse tahte, teeb Eestist korrumpeerunud riigikese.
 
Mõni mees võib rusikatega rinnale taguda ja statistilisele korruptsiooniindeksile vihjata, kuid kui suvaliste arvude kombinatsioone uskuda, siis oleme petta saanud.

Nii nagu saime petta ka ettevõtlusabi suunamisega küllusega ümbritsetud mehe mugavuste tagamisse.

Eriti võigas tundub mehe temp selle taustal, kui riik küsib 500 perelt toetust tagasi. Summade erinevus on  küll kolmekordsest väiksem, kuid ühe arvu taga on lipsuga mees, teise taga 500 leibkonda. Ei saa olla nii, et 500 peavad tagasi maksma, üks aga laseb nätsu nätsutades helesinise limusiiniga teiste kulul edasi.

Friday, September 30, 2016

President võiks olla inimene, kes oleks ka lapselapsi põlvel kiigutanud


Mulle sümpatiseerib idamaine kultuur, kuna selles austatakse elukogemusi. Idamaistes ühiskondades liigutakse ka karjääriredelil edasi üksnes kogemuste abil. Meie ühiskonnas on lähenemine vastupidine - tippu jõuavad soravad kõnelejad või siis protestikandidaadid. Kahju, et see nii on.
Mõned aastad tagasi sai Eestis peaministriks inimene, kes ei peagi mõistma ühiskonnas toimuvat. Kolmekümnendates mees ei saa mõista ühiskonnas toimuvat. Mina hakkasin ühiskonnakorralduses toimuvat mõistma alles siis, kui hakkasin lastelastega tegelema. Sellest ajast olen veendunud, et kortsud näol ja hall juustes võimaldavad põlvkondade probleeme adekvaatsemalt hinnata.
Meie ühiskonnas elukogemust ei hinnata. Ühiskonnakorralduses domineerivad noorema põlvkonna seisukohad.  Pole mingi ime, kui riigieelarve tasakaalu nimel tuuakse ohvriks vanem ja väetim generatsioon.
Mõned aastad tagasi pandi Eest Vabariigi peaministriks poliitilisele grupeeringule lojaalne noormees. See et tal puudus ühiskonnakorralduses toimuva mõistmiseks vajalik elukogemus, polnud oluline.
Ka Eesti Vabariigi Presidendi valimised teevad mind murelikuks.
Kersti Kaljulaid võib olla väga tark ja tore inimene, kuid ta pole pidanud vanaema ametit ega kogenud teisi ühiskonnaliikmeid murelikuks tegevaid kohustusi . Vanaemaks ei saada üksnes lapselaste sündimisega, selleks tuleb nendega ka tegeleda.
Eesti Vabariigi Presidendiks olla suuremate elukogemustega inimene, sest siis osatakse ühiskonnas valitsevaid probleeme adekvaatsemalt hinnata. Presidendil võiks olla lastelaste kantseldasime kogemus, ja miks mitte ka tööturult kõrvale tõrjutu kogemus. President peaks ühiskonnas oimuvale lähenema laiemalt - mõistma kõikide sotsiaalsete gruppide muresid ja tajuma nende ootusi. Kui Kersti Kaljulaidi oleks ametisse valinud ühiskonnaliikmete enamus, siis võiks ka mainitud puudustega leppida, kuid nii see polnud.
Mina pole kindel, et Eestimaalased selliselt valitud presidenti väärivad. Demokraatlikes ühiskondades valitakse president ühiskonnaliikmete enamuse kriteeriumite järgi. Meie Presidenti jäävad aga saatma tagatubade diilid ja nende enda töökohtade (riigikoguliikme, valitsusliikme, nõukoguliikme jmt) kaotuse hirm.

Tuesday, September 27, 2016

Ühiskonnad, kus eesmärgiks kassa täitmine, ei paku vaimutervet ühiskonnakorraldust


Rahale pühendumine teeb hinge haigeks. Ka ühiskonnad, kus on eesmärk kassa täitmine, ei paku vaimutervet ühiskonnakorraldust.
Haigekassa tulubaasi kiirema kasvu ponnistustest rääkimine polnud veel vaibunud, kui juba tuli ühe parlamendierakonna esinumber välja ettepanekuga tõsta pensioniiga 65-lt aastalt 70-le. Põhjendus peituvat tulude kasvust kiiremini kasvavatel väljaminekutel pensionide maksmiseks. Matemaatiliselt on poliitiku ettepanek õige, kuid elukorralduse seisukohalt vaadates kummaline.
Teadvustada tuleks, et pensionile ei jääda alati rahasumma pärast, vaid ka seetõttu, et tervis on käest või et (üle viiekümnestele) ei pakuta enam (erialast) tööd. Pensioniea tõstmisel ei tohiks unustada eestlaste tervelt elatud aastate statistilist numbrit, aga mõtteainet on peale selle veelgi.
Ma pole pensionealine, kuid olen kuuekordne vanaisa. Mõned aastad tagasi olin veel nooruslik ja särtsakas isa, kuid hetkega laskusin ühiskonnaredelil astme võrra madalamale – jõudsin vanavanema staatusesse. See tekitas kaks tundumust korraga: rõõmu lastelastest ja kurbuse ühiskonna n-ö ebaoluliste liikmete hulka kuulumise pärast. Ühiskonnas valitsevate eelistuste järgi pole vanavanemaks saamise puhul tegemist edutamise, vaid allakäiguga. Tegemist oleks kui vana sõiduautoga, millele eelistatakse uut, kuid millest vabanemiseks ei raatsita kulutusi teha.
Kuigi pensionini on jäänud veel aastaid, oleks selleks ajaks pisipõnnidest sirgunud noorukid, kes vanaisa seltsi nii palju ei vajagi. Ühiskonnas toimivate reeglite järgi ei paista pisipõnnidel vanavanemate tuge ja hellust vaja olevatki.

Olin selliseid tendentse justkui ette aimanud, sest säästsin isegi siis, kui see võimatuna tundus. Kunagine tarmukus rahaasjadega ümberkäimisel võimaldab mul nüüd täita ka vanaisa rolli.

Tänaval liikudes vaatan nukrusega vanu sõiduautosid. Sama nukralt vaatan vanavanema ikka jõudnud inimeste silmadesse. Tunnen piinlikust ühiskonnas valitsevate väärtushinnangute pärast. Pensioniea tõstmine tingimustes, kus pensionieelikute teeneid ei vajata, peresuhted vajaksid aga korrastamist, on mõistetamatu. Kui pensionirahast tuleb puudu, siis on ka teine võimalus – langetada pensionimäära. Kumb oleks mõttekam, vajab selgitamist. Enne arutelu juurde asumist kärpigem aga eripensionite saajate arvu ja korrigeerigem kordades kõrgemaid pensionimäärasid keskmisele lähemale. Kui tahame praktiseerida solidaarset pensionite maksmise põhimõtet, siis puudub kõrgematel pensionimääradel põhjendatus.

Vanavanemate staatus ühiskonnas vajaks taastamist, pereväärtused ümber hindamist. Eesti lapsed ei peaks teistest kauem lasteaia seinte vahel viibima.

Üle võlli keeratud pinged ühiskonnas annaksid järele, kui kohtleksime kõiki sotsiaalseid gruppe võrdselt. Ühiskonnakorraldus muutuks siis mõistetavamaks. Mis võiks pisipõnnile vanaisa põlvel kiikumisest või vanaema turvalise põlle taha pugemisest väärtuslikum olla… ehk vaid imetava ema kallistused.

Linnaleht: http://www.linnaleht.ee/760649/kuhu-siis-jaavad-vanaemad-ja-vanaisad

Tuesday, September 20, 2016

Korrumpeerunud Demokraatia


Eestis saab presidendiks see, kellel on erakondade toetus. Kas pole kummaline, kui Presidendi koha saamiseks peab olema erakondade toetus?
Parteilastel puudub ühiskonnaliikmete enamuse toetus, kuid nemad otsustavad, kellest saab President.
Erakondade tegevus põhineb korruptsioonil.
Kui meie "valimised" pole vägivald enamuse tahte üle, siis tekib küsimus – mis vägivald üldse on?
Kui me nimetame seda aga "demokraatiaks", siis tõstatub küsimus, kuidas demokraatiat defineerida?