Madalate töötasude peakangelaseks on pisiriiklik gigantomaania

Tööjõu välisriikidesse liikumise põhjuseks tuuakse peamiselt siinseid madalaid töötasusid. Nende põhjustajateks peetakse aga ekslikult ettevõtjate saamatust ja kasuahnust.

Kas see ka nii on?

Ettevõtjate kasuahnuse oreooli kummutavad majandustulemused, mille järgi moodustas kõikide ettevõtete kasumite kogusumma müügikäibest vaid 1 %. 31 188 ettevõtet lõpetas majandusaasta kahjumiga. Arvestada tuleb ka sellega, et majandusaruannetes kajastatakse kasum arvestuslikult. Tegemist ei ole kassapõhise tulemiga.

Üksikute ettevõtete edu ei anna põhjust optimismiks. Tõeline majanduskasv avaldub mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete tulemustes. Seda tunnetavad ka ühiskonnaliikmed.

Madalate töötasude peakangelaseks on pisiriiklik gigantomaania, mis ahvatleb suurriikidele taskukohaseid funktsioone Eesti avalikule sektorile delegeerima.
13 ministeeriumist, 25 ametist, loendamatust arvust ametkonnast ja allasutusest, kulukast ning tegelikult isegi rahva mandaadita riigikogust koos oma erisoodustuse mehhanismiga, suurearvulisest ja mittevajalikust kohalike omavalitsuste võrgustikust koosnevast avalikust sektorist on saanud oht meie riiklikule jätkusuutlikkusele.
Rohkearvuline ja ebaefektiivselt toimiv ametnike ja „esindajate“ võrgustik on liiga raske kandam meie õblukesele erasektorile.
Võiksime lõpetada üle varju hüppamise üritamise, pühenduda hoopiski väikeriigile taskukohasema haldusstruktuuri loomisele. Elanikele võiks vähem, kuid kvaliteetsemat avalikku teenust.
Oleme eelistanud kvantiteeti kvaliteedile. Kinnitab seda kas või see, et ebaõnnestumiste põhjustena näeme vaid ressursside puudust. Väited, et liiklusõnnetuste suurenemise tingib ebapiisav politseinike arv, või et ravijärjekordade pikkuse tingib raha ja meditsiinitöötajate nappus, ei pea paika.
Pealiskaudsus tegematajätmistele põhjuste otsimises uinutab, jättes varju saamatuse osa korraldamises.

Avaliku sektori madal efektiivsus on halvanud Eesti majanduse konkurentsivõime.

Väiksust arvestades võiksime olla majandusühenduses esirinnas, oleme aga paljudes näitajates punased laternad.

Elame riigis, kus töökohti mõõdetakse 500,000 ringis. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame üksikuid tunde. Sellise riigi haldamine ei saa keeruline olla.

Soodsa majanduskeskkonna eelduseks on efektiivne avalik sektor.
John Strider Coleman on öelnud: „On tarvis meeles pidada, et mida valitsus annab, peab ta enne ära võtma.“
Meil poleks tarvis kõike pakutut ihaldada.

Riikluse vundamendiks on ettevõtlus. Avalik sektor on pealisehituseks. Oleme pealisehituse ehitamisega üle pingutanud, pole arvestanud alustalade kandevõimega.
Mõrad riigi vundamendis vajavad tugevdamist – kulutuste vähendamine ebaefektiivselt toimivas avalikus sektoris pole võimalus, vaid paratamatus. Mida kauem me ühiskonnakorralduse reformimisega viivitame, seda valusamalt see toimub.