Mõne lennukiga konkurentsis ei püsi

Vaatamata pikaajalisele tegutsemisele ja kopsakatele rahasüstidele, on Eesti lennufirma arvetel suhteliselt tühised summad. Estonian Air on varatu – hinnangute järgi ei suutvat ettevõte lunastada üle kümne protsendi kohustustest. Ees on piinlik pankrotiprotsess, kuid ka selleks ei pruugi finantsvahendeid piisata.

Estonina Air`i rahavoogude bilansi muutmiseks rakendati erinevaid strateegiaid (tulude kasvatamine, kulutuste optimeerimine, partneritele panustamine jne), kuid (aastases kontekstis) kasumisse ei jõutud. Alates 2006. aastast mängiti kahjumi suurenemise ja vähenemise mängumaal. Estonian Air ei saanud doteerimiseta majandada, see saigi ettevõttele saatuslikuks. Sellised on reeglid – lennufirmad peavad ise toime tulema ja olema konkurentsivõimelised. Vaatamata ebaõnnestunud aastakümnele, jätkame oma jonni ajamist. Jätkame ebareaalsete sihtide püstitamist ja emotsionaalsusel põhinevate põhjenduste esitamist. Maksumaksja raha lendab jälle tuulde. Pingutame selle kogumisega, kulutame kergekäeliselt.

Tark pidavat õppima teiste vigadest, meie ei õpi enda omadestki. Nime muutmine (Estonian Air Nordic Aviation`ks) probleeme ei kõrvalda.

Mõne lennukiga pole võimalik konkurentsis püsida, enamale ei jätku meil aga reisijaid. Pisiriikidel pole mõtet oma lennufirmasid üleval pidada. Soovid võiksid põhineda reaalsusel, mitte utoopilistel unelmatel.

Lennunduses on püsikulud kõrged, see teeb kasumiläve ületamise keeruliseks. Vanadel olijatel on selle murdmisel eelis –nende lennukipark on odavam, kütuse eest makstakse odavamat hinda. Konkurents ja madalad kasumimarginaalid lennunduses ei süvenda Estonia Airi järeltulija tegemistesse optimismi. Kütusehinnad ja finantskulud on olnud languses, kuid kui need suuda muudavad, siis on meie lennufirmal hing kinni – suuremate ja väiksemate lennufirmade teenuste osutamise omahindade vahed kärisevad veelgi.

Eesti Energiale on taganud edukuse tema monopoolsus Eesti turul. Lennupiletite tariifide suvaline tõstmine pole aga mõeldav, siis jääksidki lennukid pooltühjadena õhku tõusma. Hinnad peavad olema turul konkurentsivõimelised.

Kasumita ettevõtlus pole jätkusuutlik. Arved tuleb tasuda, laenuraha hind teenituga lunastada. Uuel lennufirmal puudub kreeditoride (tarnijad, kliendid, finantsasutused jt) usaldus. Pärast Estonian Air’i maksmata jäetud arveid tuleb selle võitmiseks mitu aastat pingutada, alles siis võivad kreeditoride rahakotid taas avaneda. Nordic Aviation tegutseb Estonian Airi`st keerulisemates tingimustes, mistõttu tuleb arvestada suuremate lisakulutustega (riskiastmest tulenevad hinnatõusud ja lühemad maksetähtajad). Selline on reaalsus, mida tuleb ettevõttesse raha paigutamisel arvestada.

Korporatiivses ühiskonnakorralduses moraali- ja eetikareeglid ei toimi

Õiguskanstleri nõuniku Marje Allikmetsa arvates tuleks erihooldekodudes ja psühhiaatriahaiglates toimuvaid väärkohtlemisi tõhusamalt uurida. Ta lisab: „Hooldekodus suri kõhulahtisust kurtnud mees. Valgamaal sattus hooldekodu elanik järve ja uppus. Hooldekodust lahkunud mees leiti surnuna. Wismari haiglasse ravile toodud narkomaan lämmatas voodi külge seotud palatikaaslase. Psühhiaatriahaiglas ravil olnud naine tegi enesetapu. Need on mõned meedias avalikkuse tähelepanu pälvinud mitteloomulikud surmajuhtumid hooldekodudes ja psühhiaatriahaiglates.“ http://arvamus.postimees.ee/3392193/marje-allikmets-surnud-ei-lobise-mis-toimub-hooldekodu-kinniste-uste-taga

Korporatiivses ühiskonnakorralduses moraali- ja eetikareeglid ei toimi. Ringkaitsed on tugevad – need toimivad tervishoiuvaldkonnas, omavalitsustes, poliitikas, toimivad kõikjal. Võimuesindajad eiravad kodanike õigusi, teevad enesele meelepäraseid seadusi, interpreteerivad neid oma tahtmisi, Süütuse presumptsioon on A ja O,  kõik muu on teisejärguline. 

Demokraatlikes riikides kaitseb kodanike õigusi moraalikoodeks ja kohus, Eestis ainult rahapatakas. Isegi kohtusse minek pole kodanikele taskukohane. Korruptsioon vohab igas valdkonnas. 

Minu tuttavale tasus jaapanlasest arst (neerukivide eemaldamisel tehtud kannatuste pärast) 2004.aastal 300 000 dollarit. Üksnes väga head arstid pääsevad kahjutasudest, see aga innustab patsientidele panustama. Õiguse jalule seadmiseks kulutusi teha ei tule. Erapooletud institutsioonid hoiavad pahedel hoolsalt silma peal. Eestis lõpetati kunagise olümpialase ja hilisema ujumistreeneri Valentin Partõka surma põhjustanud perearsti süüteo menetlemine. Pretendendid sellistest juhtumitest koosnevadki.

Maksusüsteem vajab lahti arutamist ja lihtsamaks tegemist

„Arenguriikide jaoks on tähtis õige majanduspoliitika – näiteks erasektori arendamine, ettevõtlust soosivate maksusüsteemide korralik tööle rakendamine ja varimajanduse piiramine,“ ütles rahandusminister Sven Sester. „Lihtne ja selge maksusüsteem oli ka üks Eesti arengu mootoreid.“

http://arileht.delfi.ee/news/uudised/sven-sester-lihtne-ja-selge-maksususteem-on-olnud-eesti-majanduse-arengumootor?id=72675437

Eesti maksusüsteem pole lihtne ega selge. Maksud pole üheselt mõistetavad (suur varjatud maksustamise osa) ega maksja poolt kontrollitavad (maksta tuleb ka siis kui puudub sissetulek või ollakse toimetulekuraskustes). 

Suureks probleemiks on kõrged maksumäärad. 

Maailmapanga analüüsid (need, mis arvestavad ka varjatud maksustamist) kinnitavad, et eestlasi maksustatakse teistest kõrgemini. 

Eesti maksusüsteemi lombakus võimaldab salatseda, soosib (maksude ja sotsiaalsete tagatistega) trikitamisi. 

Abstraktsete näitajate ja ebaadekvaatsete hinnangute andmise asemel võiksime mõista, et kohalik ettevõtlus ei suuda liigrasvunud riiki üleval pidada. Pole üldsegi ime, et Eestis kasvab nõudlus toiduabi pakkide järele, reaaltulud vähenevad aga isegi majanduskasvu tingimustes. 

Maksusüsteem vajab lahti arutamist ja lihtsamaks tegemist.

Seadusi ei tohi ka üllastel eesmärkidel rikkuda

Riigilõivumäärade tõstmised on inimesed nii tuimaks teinud, et silm nende tõstmise juures enam ei pilgu. Tegemist on aga tõsise seaduserikkumisega. Riigilõivude kasvatamine maksutulu kasvatamise eesmärgil on seadusevastane tegevus.

Valitsus kavandab uusi määrade muudatusi. Põhjenduseks tuuakse see, et mõningaid määrasid pole aastaid muudetud. Paljude määrade hüppeline tõstmine vaikitakse maha. Riigilõivumäärasid on kergitatud jõudsalt vaatamata sellele, et riigilõivuseadus nõuab kulupõhimõtte järgimist. Määrad ei tohi ületada protseduurilisi kulutusi.

Riigilõivumäärade muutmise tendentsid kinnitavad, et Eestis kasutatakse riigilõive ka kodanike maksustamiseks. Kui see on nii, siis on tegemist tahtliku seaduserikkumisega, millele peaksid järgnema sanktsioonid. Kuluhüvitise seadust annab mitmeti tõlgendada, kuid riigilõivuseadus sellist mängumaad ei anna. Ametiasutused (notarid, kohtud, autoregistrid jt ametiasutused) jätkavad aga suuremate summade kasseerimist. Seaduste eiramine ei peatu, sanktsioone ei järgne.

Eestlaste palgatasemete juures pole sõiduvahendi registrisse kandmise 130 euro suurune kulu usutav. Abielulahutuse registreerimiseks tehtav kulu (100 eurot) pole tõepärane. Sellised on riigilõivud, mis nendele toimingutele kehtivad. Ka 60 euro suurune riigilõiv passi vahetamise eest pole põhjendatud. Tegemist on ju keskmise palgasaaja kahe päevapalgaga (II kv mediaanpalk 794 eurot). Kohtus oma õiguste kaitsmine jääb keskmise sissetulekuga eestlasele unistuseks.

Valitsus põhjendab riigieelarvega kaasnevaid riigilõivumäärade muutmisi sellega, et mõned riigilõivumäärad on püsinud aastaid samal tasemel ning need ei katvat üldise hinnatõusu tingimustes kaasnevaid otseseid kulusid. Arvutusi põhjendusele ei järgne, exceli tabelit ei näidata.

Kui 2008. aastal maksis sõiduvahendi registrisse kandmise riigilõiv 63.91 eurot (1000.- krooni), siis praegu on see 130 eurot. Kasv üle 100 protsendi. Aasta eest oli passi väljastamise riigilõiv 28,76 eurot, nüüd 60 eurot. Kasv üle 100 protsendi. Näited kinnitavad, et riigilõivumäärade kehtestamisel ei järgita kulupõhimõtet. Kümne aasta tarbijahinna kasv oli kõigest 43 protsenti, riigilõivud kerkisid enam.

Riigilõivumäärad on meil kõrged, seaduste eiramine aga jätkub. Vaatamata isegi sellele, et ka riigikohtu põhiseaduslikkuse järelvalve kolleegium on juhtinud tähelepanu (õiguskantsleri 2014. aasta 22. detsembril esitatud vaidlustuse kontekstis) sellele, et kulupõhisest kõrgemad riigilõivumäärad on põhiseadusega vastuolus ja et riigilõivudega riigile tulu teenimine ja muude kulutuste finantseerimine pole seaduslik tegevus. Kui tahame olla õigusriik, siis järgigem seadusi. Ka jõupositsioonidel olijatel tuleb seda teha. Seadusi ei tohiks isegi üllastel eesmärkidel rikkuda, see tekitab ühiskonnas kaose.

Riigilõivudest laekub riigikassasse kopsakas summa. Oluline pole aga isegi see, kas summad, mida riigilõivudena kogutakse, on suured või väikesed. Oluline on teadmine, kas seadusandja võib seadustele valikuliselt läheneda. Kas ühtede paragrahvide (nt kuluhüvitiseseadus) ees kummardamine ja teiste (riigilõivuseadus, põhiseadus) peale sülitamine on õige tegu?

Eestis on otsustusõigus üksnes neil, kes kuluhüvitist saavad

Kahju, et meie ühiskonnakorralduse suundade üle otsustab käputäis inimesi. Sellest probleemid ühiskonnas algavadki. Isiklike huvide domineerimine hukutab isegi kaljuna seisva riikluse.

Arutelud põgenike (ehk immigrantide) vastuvõtmise (või mitte vastuvõtmise) üle väsitavad. Mina neid enam ei loe. 

Probleem pole ju üldsegi immigrantides, vaid otsustamisprotsessis. Oluline pole immigrantide arv, vaid see, kes selle numbri välja käib. 

Võiksime emigrante isegi enam vastu võtta, kui seda vaid peale ei surutaks.

Vabadus tähendab otsustusvabadust. Kahju, et meie ühiskonnaliikmetel seda pole. Eestis on otsustusõigus üksnes neil, kes kuluhüvitist saavad.

Kas pole kummaline?

Kaalus allavõtmine on imelihtne

Kaaluallavõtmisega teenitakse suuri summasid. Nii nagu kiilaspäisuse ja muu enesetunnet halvendava hälbega tegelemisega. Ülekaalulisi hullutatakse erinevate võtetega, kuid need pole tulemuslikud. Ainevahetused ja aktiivsused on inimestel erinevad, seetõttu ei saa tulemused sarnased olla.

Enne oma kogemuste juurde asumist lisan, et paksud inimesed mulle meeldivad. Seda muidugi siis, kui nad ennast oma kestas mõnusalt tunnevad. Tüsedate hulgas tundub vähem egotsentrilisi inimesi olevat.

Minu kehakaal on ületanud sadat kilo. Pool aastat tagasi kaalusin (182 cm pikkuse juures) 92 kg. Ratsionaalse inimesena teadsin, et ülekilodest vabanemiseks on kaks teed: tuleb vähem süüa või enam kulutada. Mingid ravimid ei aita. 

Tahtejõuetu inimesena polnud valmis meeleelundeid kiusama. Seetõttu ei tulnud dieedid ega toidupiirangud kõne alla. Otsustasin füüsilise aktiivsuse kasuks. Trennidest ei piisa. Valisin tegevuse, kus tuleb liikuda ja suhelda. 

Pool aastat hiljem kaalun 78 kg. Oma osa kehakaalu langetamises on ka väiksematel toidukogustel, kuid see ei tulene piirangutest, vaid tegemistest. Kui oled hõivatud meelepäraste tegemistega, siis ei mõtle söömisele - ei lase Pavlovi refleksil enda üle võimust võtta.

Võimuerakonnale süüdiste esitamine võrdub enesetapuga

Tallinna Sadamas, Eesti Energias ja teiste riigiettevõtetes toimuv ületab mõistuse piire, kuid poliitikud räägivad süütuse presumptsioonist ja löövad käega eetika- ning moraalinormidele. 

Üldsus on informeeritud, et Tallinna Sadamast ja Eesti Energiast on järjepidevalt kanditud suuri rahasummasid. Ettevõtete juhtimine on olnud aga võimuerakondade alluvuses, kes nõukogudes saadavaid hüvesid põhjendavad erilise vastutusega. 

Kas ei tuleks vastutada? Tagasiastumisest ei piisa.

Selle ootamine näitaks sinisilmsust. Kui reeglid ei sobi, siis annab neid muuta, toimunu aastakümneteks salastada. Nii see lähebki. Riigiprokuratuuri ja kaitsepolitseiamet teatasid, et Tallinna Sadamaga seotud kriminaalmenetluse käigus pole kogutud informatsiooni, mis viitaks, et mõnda erakonda oleks varjatult rahastatud. Kui Tallinna Sadam sponsoreerib "omade" tegevusi, need aga aga osutavad teeneid või teevad annetusi, kas see siis polegi varjatud rahastamine?

Tallinna Sadama ja Eesti Energia ümber toimuv lõpeb arvatavasti nii nagu varasemadki skandaalid – üks tembeldatakse süüdlaseks, poliitilised rühmitused jätkavad aga ühiskassa tühjendamist ja tavakodanikele järjest suuremate kohustuste panemist.

Meie ühiskonnakorralduse ülesehitus on tekitanud olukorra, kus Kapo pole huvitatud erakondade varjatud rahastamise avastamisest  huvitatud, kuna see tekitaks (revolutsioonilise) situatsiooni, kus ühed ei lepi sellega, teised ei saa selleta hakkama. 

Võimul püsimiseks on vaja väga palju raha. Rahakraanide kinni keeramine kukutaks ühiskonnas erakondliku ülemvõimu, mis ei saa võimule ja nende esindajatele meeldida. 

Kapo esindab riigivõimu. Võimuerakonnale süüdistuse esitamine tähendaks enesetappu. Reegleid kehtestavad ikka võimurid, mitte Kapo ega rahulolematud tavakodanikud.

Pole mingi saladus, kust tulevad „ämma“ rahad

Neinar Selil on tuline õigus, kui ta soovitab Tallinna Sadama kõrval uurida ka Estonian Airis ja Eesti Energias tehtavaid kulutusi Ka nendes ettevõtetes harrastatakse praalivat elustiili (ülemakstud nõukogud ja juhtkonnad, soosikute „sponsoreerimised“, isikliku äri ajamised jmt), kasutatakse olemasolevaid varasid (sh inimkapital) ebaotstarbekalt.

Tegelikult tuleks põhjalik auditeerimine läbi viia kogu riigisektoris (sh omavalitsustes). Ka siin tuleks  kulutused kontrolli alla saada. Kui me laiemalt probleemile ei lähene, siis jääme toimetama keskkonnas, kus mida kõrgem asjapulk, seda suuremaid õigusi ühisvara kasutamisel omab. Jääme riigiks, kus isegi kiire maksulaekumise kasvu tingimustes jääb rahast puudus.

Pole ju mingi saladus, kust pärinevad „ämma“ rahad, miks parteidele (ning nende bossidele) heldelt „annetusi“ tehakse.

Ühisvarade isiklike huvides kasutamist tuleb paremini ohjama hakata. Vastasel korral jääme eestlaste elujärje paranemisest üksnes numbritega põhjendama.

Eestis virutavad kõik, kel selleks võimalus

Tallinna sadamajuhtide suunas vallandus süüdistustelaine, sest parteibossid ei lepi väiksema obrokiga.  

Sadamajuhtide ümber toimuv on jäämäe veepealne osa. Veealuse osaga sogatakse, sellele on seatud riiklik kaitse. 

Olgem ausad - Eestis virutavad kõik, kel selleks võimalus. Laia elustiili pole meie majanduskeskkonnas teisiti võimalik harrastada.

Läänemerekalda paepealne pisiriik meenutab parasiitidest räsitud looma, kes vaevu jalgadel taarub. Parasiitidest jäävad alles vaid riismed, kuid ka nende pärast kakeldakse. 

Vajaksime parasiiditõrjet, kuid seadused keelustavad tõhusate vahendite kasutamist. Nii olemegi olukorras, kus väiksemal osal tuleb rippuda võllas, suur osa jätkab aga rahva tagant varastamist. 

Pole mingi saladus, et riigihankeid võidavad „omade poiste“ soosikud, kes seejärel heldelt „annetusi“ (rahalisi või mitte rahalisi) teevad. Kui riigihangetega ei sahkerdata otse, siis kaudselt (info liikumine, kokkulepped jmt) tehakse seda ikka. Maavahetuselugu, autode liisimised, Eesti Energias ja Tallinna sadamas toimunu on jäämäe veepealne osa.

Omavalitsusi Eestis ei eksisteeri

Omavalitsusi Eestis ei eksisteeri. Eksisteerivad kunagiste rahvasaadikute täitevkomiteede rudimendid. Väide justkui omavalitsused tegelevad haridusega, teede korrashoiuga, sotsiaalhooldega, ehitusega ja muu sarnase tegevusega, on üldsust eksitav. Sellega tegelevad teised, „omavalitsused“ vaid otsustavad, kellelt tööd tellida, kuidas raha kulutada.

Eesti vajaks hädasti kogu haldusstruktuuri reformimist. Funktsionäärid hoiavad aga oma privileegidest kümne küünega kinni.

DF: Tänavu maikuust võimul olnud uus Viimsi vallavalitsuse koosseis plaanib homsel volikogu istungil kinnitada määruse, kus tõstetakse vallavanema ja abivallavanemate palka vastavalt 640 ja 500 euro võrra. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/viimsi-vallaametnikele-plaanitakse-maarata-kopsakas-palgalisa?id=72273383 

Analoogne Viimsis toimuvaga toimub kõikides piirkondades. Isiklike hüvede ja sissetulekute (haigusrahade maksmine esimesest haiguspäevast, töökohtade jagamine, palkade kergitamine jmt) taga ajamisel ei tunnetata mõõdukuse piire, ühisressursside efektiivsele kasutamisele lüüakse käega.

Parteidiktatuur takistab intellektuaalse kapitali ühiskonna huvides kasutamist

IRLi esimees (Margus Tsahkna) peab kamraadide Jaak Aaviksoo Tallinna Tehnikaülikooli rektoriks ja Liisa Pakosta võrdõigusvolinikuks sokutamist põhjendatuks. Delfi: "Erakondlik diskrimineerimine on väär. Meil on palju inimesi, kes on teinud pärast tegevpoliitikast lahkumist karjääri väljaspool poliitikat, ka avalikus sektoris. Signe Kivi oli EKA rektor, Märt Rask oli riigikohtu esimees, Taavi Veskimägi on Eleringi juhatuse esimees," lisas Tsahkna.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/tsahkna-ei-nae-aaviksoo-ja-pakosta-uutes-ametites-probleemi-poliitik-ei-ole-eluaegne-vang?id=72167377

Tsahkna ei tule selle pealegi, et parteilaste kõrval toimetab ühiskonnas ka teisi, kes samuti ihaldavad väljakutseid.

Parteidiktatuur takistab intellektuaalse kapitali ühiskonna huvides kasutamist, teeb maksurahal toimetajate konkursid ebatõesteks. Lehed on töökuulutusi täis (linnuke kirjas), kuid sõelale jääjad kitsale ringile teada. Maarjamaal ei piisa ametisse saamiseks heast haridusest, tööülesannete edukaks täitmiseks vajalikest kogemustest ja tahtest, olulisem on läbisaamine vastavate isikutega. 

Räägime demokraatiast, harrastame aga diktaati, kutsume eestlasi koju, teeme aga kõik selleks, et veelgi enam kodumaalt jalga laseksid.

Ka nälgimine teeb paksuks

Rasvumine tuleneb ühekülgsest söömisest (organismi näljutamisest). Kesine sissetulek teeb paksuks, kuna sunnib organismi odavat pahna täis ajama. 

Organismile pole oluline kvantiteet, vaid kvaliteet. Valgud, rasvad ja süsivesiku peavad tasakaalus olema. Oluline on ka vitamiinide ja mikroelementide tasakaal. Kui reeglit rikutakse, siis nõuab organism lisa. Tõstab söögiisu, mis teeb paksuks. 

On ka teisi põhjuseid (haigused, pärilikkus, laiskus jmt), kuid neile ei tasu üldistuste tegemisel tugineda. Paksuks lähevad ka riigikogus ja valitsuses istujad, kuid see tuleneb üleküllastusest. Nende kohta kehtib reegel, et sisse ei tohi ajada enam, kui jõuad kulutada.

Maaleht: Hoolimata sellest, et tervislikust toitumisest räägitakse ja kirjutatakse aina rohkem, on see inimestele justkui hane selga vesi, sest rasvunute osakaal on viimased 20 aastat järjest kasvanud. http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/uudised/kohutav-tode-eesti-on-rasvunute-osakaalult-euroopas-esirinnas?id=72076843

Elukeskkond muutub paremaks vaid siis, kui parteide tagatubade asemel saab võimule rahvas

Miks talendid ei tule Eestisse? 10 asja, mis tuleb korda teha. http://arileht.delfi.ee/news/uudised/miks-talendid-ei-tule-eestisse-10-asja-mis-tuleb-korda-teha?id=71968571

Eestis aastaid elanud portugallane Joao Reit loetleb eelpoolses kirjatükis kümme olulisemat asja, mis Eestis vajaksid lahendamist. Tähelepanekud on õiged, kuid ta ei paista teadvustavat, et tema poolt loetletud pole põhjused, vaid tagajärjed. 

Eestist põgenetakse, kuna siinne poliitmaffia on võigas, mis lagastab väärtushinnanguid (riigieelarve rahavoogusid suunatakse ebaotstarbekalt; kehtestatakse grupeeringutele meelepäraseid seadusi; positsioone ja töökohti jagatakse sõpradele jne), irvitab demokraatlike lähenemiste üle. 

Parema elukeskkonna tagamiseks ei piisa rattateedest, paremast lennuühendusest, soodsast toidu kohaletoomisest ja muust kirjatükis mainitust. Kuniks kodanikke koheldakse ebavõrdselt (seisukohtadega ei arvestada, soovitavale kohale kandideerimisel tuleb meeldida võimuerakonna tegelinskitele jmt) seniks elukeskkond Eestis paremaks ei muutu. Materiaalsetest asjadest on olulisem vaimsus – põhinegu see siis turvalisusel (reegleid ei muudeta pidevalt), usaldusel (ei hämata, ei valetata) või mõnel muul kooselu ilmestaval omadussõnal. 

Elukeskkond muutub (enamuse vaatevinklist vaadates) paremaks vaid siis, kui parteide tagatubade asemel saab võimule rahvas (üldsus). Demokraatlikke lähenemisi austama hämamine (võimul olijad kiidavad, enamus pole rahul) ühiskonnakorralduse kvaliteedi üle ei lõppe. 

Poliitpättide laastamistöö vajaks lõpetamist

„Täna saatis rahandusministeerium kooskõlastusringile uue maksukorralduse seaduse eelnõu, millega soovitakse mitmes punktis maksu- ja tolliameti ametnike õigusi suurendada“. (DF)

Ühtede õiguste kasvatamisel, tuleb teiste omasid vähendada. Teisiti asjad ei käi. 

Pentustele ja tema sõpradele tuleb kompensatsioone maksta. Teistelt tuleb enam obrokit nõuda. Seda tuleb teha seni, kuni ühiskonnas püsib parteiline hierarhia.

Kurb, et elame sellises riigis. Räägime demokraatiast, kuid poputame ühtesid, teistele saadame karistussalklased kaela. Galojanid paneme vanglasse, Pentustele maksame preemiaid. 

Eritume poliitpättide rohkuse ja nende erilise häbematuse poolest. Rootsis astub minister (kogemata riigi) krediitkaardiga tehtud ostu pärast tagasi, Eestis on riiklike krediitkaarte isiklikes huvides kasutamine normiks.

 Autorolla, „ämma“ rahad, peaministri ja presidendi rahasõltuvus (laenuraha rohkus) ning muud analoogsed jamad seavad rahvale suured kohustused. Analoogne lähenemine poleks mõeldav üheski demokraatlikus riigis.

Poliitparasiidid lämmatavad meie geneetilise võimekuse. Kui Eestis läbikukkunud (ei leia tööd, ei õnnestu ettevõtet ülal pidada jmt) osutuvad piiri taga edukateks, siis peab riigikorralduses midagi väga mäda olema.

Poliitpättide laastamistöö vajab lõpetamist. Erakondadelt lahendusi ei tule. Kuniks rahavood nende suunas liiguvad, seniks ei pingutata.

Korruptiivse ühiskonnakonnakorralduse lõpetamiseta pole Eestil tulevikku. Selles ei aita meid NATO, EL ega miski muu. Kuniks me selga sirgu ei aja, seniks jäävadki poliitpätid meie tagant varastama, ühiskonnakorraldust aga Roosimannused, Rõivad, Pakostad ja muud sarnased tegelinskid korraldama.

Tagatisteta rahasüsteemil pole tulevikku

Kreeklased tegid õigesti, et eelistasid võlaorjusele demokraatlikke väärtusi. Ühisotsustamine paistab neile rahakõlinast tähtsam. Nad usuvad, et ühisotsustamine mobiliseerib ja lubab lühikese ajaga ületada esmapilgul ületamatuna paistvaid takistusi.

Rahast ei tasu teha iidolit, mille nimel ollakse valmis kõigeks. Tagatisteta süsteem peab varem või hiljem kokku kukkuma. Usaldusest üksi ei piisa, tagatist peab saama ka katsuda. Mida varem ülepaisutatud rahasüsteem kokku kukub, seda vähem kulutame aega tagajärgede kõrvaldamisele ja uue süsteemi rajamisele.

Kõik on kõigile võlgu – selline olukord ei saa lõpmatuseni kesta. Kreekas toimunu (võlakohustusi ei suudeta tasuda) tõestab seda. Ookeanitagused raha trükkimise masinad seiskusid, Euroopa omad võtavad tuure. Rahamass jätkab kasvamist. Kui rahahulk kasvab, siis kasvab ka selle kasutajate arv. Laenuturud jätkavad paisumist. Võlakoormused muutuvad kopsakamateks.

Abiraha, mida omavahel jagatakse, pole teenitud, vaid laenatud. Statistikaameti andmetel oli Eesti riigivõlg 2013. aastal 1887,5 miljonit eurot. Rahanumbrist tähtsam on aga tendents. Aastail 2011–2013 Eesti riigivõlg kahekordistus. Kasv tulenes paljuski Euroopa finantsstabiilsuse fondi (EFSF) garantiides osalemisest ehk jõukamate riikide abistamisest.

Riigivõla kasv pärast seda küll rauges, kuid nii see ei jää. Rahamasinad töötavad, võlakombitsad laienevad. Eesti riigivõla kasv küll hetkeks rauges, kuid eraisikute kohustused kasvasid. 2014 väljastati uusi pangalaenusid varasemast ajast 19,5 protsenti enam. Laenuraha kasvatab küll sisetarbimist, kuid jõukus sellest ei kasva. Soove tuleks ühildada võimalustega.

Jõukas ei tulene rahamassist, vaid positiivsest bilansist. Tegemata kulu lubab teenida lisatulu. Kulu toob kaasa lisakulu. Uhke ametiasutuse ehitamisega või sõidumasina soetamisega muudame elu mugavamaks, kuid suurendame ka (püsi)kulu. Kajastugu viimased siis suuremas elektriarves, kõrgemas kindlustusmakses, finantskulus (laenuintressi kasvus) või mingis muus väljaminekus. Laenamisega tarbime tulevaste aegade tulu, ahendame tuleviku võimalusi. Laenuraha kasutamisega loobume osast tulevikutulust, müüme oma aega ja tegevust.

Kreeklased tegid väga õigesti, et eelistasid võlaorjusele demokraatlikke väärtusi. Tagatisteta rahasüsteemil puudub tulevik.

Ärileht: Kogu maailmas on nii palju võlga, et see moodustab 286% maailma majanduslikust kogutoodangust. Võlga on kokku 200 triljonit dollarit. Meie planeedi iga mehe, naise ja lapse kohta on võlga umbes 28 000 dollarit. Arvestades seda, et pool maailma elanikkonnast elab alla 10 dollarilise päevasissetulekuga, ei ole seda võlakuhilat kunagi võimalik ära maksta. http://arileht.delfi.ee/news/uudised/vaata-millised-maailma-riigid-voivad-kreeka-jarel-pankrotti-minna?id=71945317

Autorollas toimunu on halvim näide Eesti ettevõtluspraktikas

„Suures pätid tõllas, väiksed ripuvad võllas.“ Öeldu ilmestab ka Eestis toimuvat. Peaminister kommenteerib Eesti Vabariigi välisministri tagasiastumist järgnevalt: „Ma tean, et tal on süda õige koha peal“ (DF).

Jube! 

Poliitbroilerist peaminister mängib tola või ei teadvusta toimuvat. 

Autorollos toimunu on halvim näide Eesti ettevõtluspraktikas. Võõra vara kantimissaaga on immutatud valest ja pettusest, kuid peaminister räägib erakonnakaaslase südametunnistusest. Noorsant võiks teada, et ettevõtete varad ei kuulu osanikele ega aktsionäridele, vaid kreeditoridele. Osanikele kuuluvad osakud, kuid mitte kreeditoride vara. Võõra vara isiklikes huvides kasutamist - sellega, millega Pentus oma suguseltsiga hakkama sai - loetakse kreeditoride ja riigi tagant varastamiseks. 

Varade kantimine (ja ebaperemehelik kasutamine) on põhjus, ettevõtte maksejõuetus tagajärg. Raamatupidamispõhimõtete rikkumistele ja ettevõtte bilansist varade kantimistele pole mingit õigustust. Olenemata mõjuvõimust ja positsioonist või riigikohtu otsusest jäävad sulid sulideks, pätid aga pättideks.

Eesti probleem peitub moraalituses

Eesti suurim probleem ei peitu detailides, vaid põhimõttelistes lähenemistes - moraalituses ühiskonnakorralduses. 

Kirume Venemaa ja teiste autokraatlike ühiskonnakorralduste lähenemisi, kuid ise mängime sama liivaga. Oleme demokraatia põhimõtted peapeale pööranud, harrastame isiklike seisukohtade pealesurumist ja üldsuse tahtega manipuleerimist.

Mädad pole ühiskonnas otsused, vaid nende langetamise protsess.

Kuniks huvigruppidel puudub ühisnimetaja, seniks jäävadki ambitsioonikad üldsuse üle irvitama. Eestist tuleks teha demokraatlik riik, milles leidub koht ka hoolivusele ja mõistmisele. 

Otsuseid võib kiruda, kuid sellest pole kasu. Tegemist pole põhjusega, vaid tagajärjega. Sotsiaalmeedias ja pressis võib ju lähenemisi maha teha, võib kedagi isegi lolliks nimetada, kuid sellest pole kasu. 

Kuniks me ei koondu demokraatlike lähenemiste taha, seniks pole põhjust ühtesid ideid teistest paremateks pidada. 

Riigikassa täitmisele pühendumine teeb elu närviliseks

Maksustamise põhimõtted vajavad muutmist. Liigne pühendumine riigikassa täitmisele õhutab vaenu, teeb elukeskkonna närviliseks ja protsessid kontrollimatuks.

Ühe maksumäära langetamine ja teise suurendamine võib olla üksikute huvigruppide huvides, kuid ühiskassasse see raha juurde ei too. Riigikassa kopsakus tuleb jõukuse kasvust, mitte numbrite liigutamisest. Mida kopsakam on inimese rahakott, seda kopsakamaks kujuneb riigikassa. Teisiti asjad ei käi.

Maksumääradega mängides petame iseennast. Et võrdlusbaas puudub (pole kaht sarnastes tingimustes keskkonda), ei vaibu spekulatsioonid maksustamise mõju üle. Jäämegi üht lähenemist kiitma ja teist laitma.

Mullu kavandasime riigieelarvesse 6,8 protsendise maksutulu kasvu. Tänavu soovime maksutulu 6,1 protsendist kasvu. Üldisest (majandus)tulust kiirem maksutulu kasv pole aga põhjendatud. Kõrgem maksumäär ei taga paremat tulemit (suurem maksulaekumine). Kasv oleks määrade kergitamiseta suurem.

Halbu ja häid maksusüsteeme ei eksisteeri, on stabiilsed ja tõmblevad süsteemid. Eesti maksusüsteem paigutub tõmblevate süsteemide hulka. Oleme teinud maksumuudatusi (tulumaks asendati töötusmaksuga, käibemaks 18 protsendilt 20le, käibemaksu erisused vähenevad, aktsiiside ja lõivude määrad kerkivad jne) kergekäeliselt ja sageli. Stabiilne maksukeskkond täidab aga riigikassat paremini.

Oleme rääkinud klassikalise ettevõtlustulu maksustamise mõttekusest. Tegemist on maksuga, mida ühiskonnad praktiseerivad. Kui teenid kasumit infrastruktuuri kasutamisest, siis maksa ka maksu. Välispankadele maksuparadiisi pakkumine jõukust ei kasvata. Väikeettevõtlusele ei topi kaikaid kodaraisse maksustamine, vaid ostuvõimelise klientuuri nappus.

Eesti ettevõtlus toimib toetustel ja riigihangetel. Tegutsemiskeskkonda naudivad monopoolsed ja välisosalusega ettevõtted, kuid väikeettevõtlus seisab varesejalgadel.

Võiksime eelistada tarbimismaksudele kasumi maksustamist. Meie aga liigume vastupidises suunas. Pooldan ettevõtete kasumi maksustamist, kuid seda tingimusel, kui seda tehakse kassa-, mitte tekkepõhiselt. Tekkepõhise maksustamise korral kogutakse maksu arvestuslikult tulult. Maksu tuleb maksta ka negatiivse rahavoo korral, mis võib tingida kasumlike kasvavate ettevõtete maksejõuetuse.

Maksustamise aruteludel ei tohiks unustada kokkuhoiu võimalusi. Üle jõu käiv riiklik haldusstruktuur koos selles toimetajatega nõuab aina kasvavaid maksusummasid. Kui viime riigi soovid ja võimalused tasakaalu, siis piisab ka mõne protsendipunktilisest maksulaekumise kasvust.

Igiliikurid ei tööta

Hinnangud on alati subjektiivsed, kuid ühiskonnas toimuvatele protsessidele võiksime neid võimalikult erapooletult anda. Üksikute näitajate võimendamine eksitab.

Ka kümmekond aastat tagasi panid makroökonoomilised näitajad rusikatega rinnale taguma ja suurtest edusammudest unistama. Nii jäigi murepilvede kogunemine märkamata. Ühtäkki muutus reaalpalgakasv negatiivseks, rekordeid püstitanud majanduskasv asendus kahekohalise langusega. Rikaste klubisse jõudmise plaanid tuli pööningule viia.  

Igiliikureid on ehitatud sajandeid, kuid tööle need ei hakka. Hoog raugeb vaatamata sisse lükatud suurele kiirustele ja takistuse minimiseerimisele. Sarnane mõju on tootlikkusest kiiremal palgakasvul. Hindade kergitamisega saab takistust minimiseerida, kuid väline deflatsioonisurve paneb ka sellele piirangud peale. Eelmisel aastal mõõdeti tarbijahinnaindeksit (THI) miinusmärgiga. Selle aasta märtsis oli näitaja aastatagusega võrreldes -0,6%.

Oleme kümne aasta taguse tsükliga sarnases faasis. Ka siis kasvasid palgatasemed tootlikkusest kiiremini ja riigikulude tegemisel valitses ülev meeleolu. Ka siis püstitasid maksulaekumised uusi rekordeid.

Eksivad need, kes arvavad, et elujärje paranemine palganumbri kasvatamises seisnebki.

Kui teenimiseks tuleb enam pingutada (pikemad päevad jmt) või hinnakasv saadab suuremaid arveid, siis ei saa palgakasvu ja elujärje parandamise vahele võrdusmärki panna. Ka SKP kasvu imetlemiseks tuleb arvestada sellega, kust (millisest sektorist) see tuleb ja kuidas see jaguneb.

Lähme arvude juurde. Enne konstateerigem seda, et meil on palju neid, kellel läheb varasemast paremini, kuid on ka neid, kellel läheb halvemini. On neid, kelle elujärge pole ajaratas puudutanud. Statistikaameti andmetel elas 2013. aastal suhtelises vaesuses 22,1% (288 600) ja absoluutses vaesuses 8% (104 700) Eestimaalastest. Palgasaajate kõrval toimetavad ühiskonnas ka need, kellel selline sissetulek puudub. Olgu nendeks siis lapsed, vanurid, töötud või mõne teise sotsiaalse grupi esindajad.

Keskmine brutopalk ja hinnatõus 2003 - 2013

Periood	Brutopalk	Kasvu %	Hinnakasv (THI)
2003	430
2004	466	8%	3,00%
2005	516	11%	4,10%
2006	601	16%	4,40%
2007	725	21%	6,60%
2008	825	14%	10,40%
2009	837	1%	0,10%
2010	840	0%	3,00%
2011	882	5%	5,00%
2012	928	5%	3,90%
2013	992	7%	2,20%

Allikas: Statistikaamet

Kasvude (palk ja hinnad) vahe on kahekordne, kuid tarbimisstruktuur (suurem osa kulub toidule ja eluasemele) teeb omad korrektiivid. Inflatsiooniline mõju on tabelist nähtust suurem. Toiduhindade ja elamispinnale tehtavate kulutuste hinnakasv on suurem.  

Leibkonna kulude struktuur (2012) ja THI muutus:

Kululiik	%  kuludest	THI 2004-2013*
Toit ja alkoholita joogid	27%	59%
Eluase	18%	105%
Transport	12%	37%
Side	6%	-26%
Majapidamiskulud	6%	17%
Rõivad ja jalatsid	5%	32%
Vaba aeg	9%	14%
Alkoholjoogid ja tubakas	4%	77%
Restoranid ja hotellid	3%	62%
Tervishoid	3%	35%
Haridus	1%	36%
Keskmine		48%

* THI muutus 2013. aastal võrreldes 2004. aasta keskmisega

Allikas: Statistikaamet

Võrrelgem meie sissetulekute muutust teiste riikidega. Et arvud võrreldavad oleksid, siis kasutan Eurostati ostujõupariteetide (PPP) alusel arvutatavat ühikut (PPS), millest on hinnatasemete erinevused kõrvaldatud ja mis näitab euro (EUR) tegelikku väärtust.

Leibkonnaliikme sissetuleku muutus 2003-2012

Riik	Muutuse %	PPS* kasv
Soome	46%	7147
Saksamaa	32%	6197
Slovakkia	67%	5671
Rootsi	32%	5578
Taani	33%	5320
Austria	25%	5030
Eesti	67%	4913
Prantsusmaa	22%	4155
Belgia	21%	3992

* ostujõupariteetide (PPP) alusel arvutatav ühik, millest on hinnatasemete erinevused kõrvaldatud ja mis näitab euro (EUR) tegelikku väärtust.

Allikas: Eurostat

Väiksem protsent, suurem sissetulek. Põhjanaabrid on kümne aasta tagusest meist veelgi paremal järjel. Tootlikkusest suurema tulu (ja riikliku maksutulu) taga ajamine on silmapete, mis oma eesmärki ei täida. Seda muidugi juhul, kui eesmärgiks on inimeste elujärje parandamine, mitte suuremate numbrite taga ajamine.

Palganumbri ja sisemajanduse kogutoodangu kõrval on ka teisi numbreid, millele elukeskkonnale hinnangute andmisel tugineda. Summa on liidetavatest olulisem.