Eesti ühiskonnakorraldus on kaoses

Eesti ühiskonnakorraldus on kaoses. Igatahes kinnitavad seda mitmed kontrolli alt väljunud protsessid. Kinnitab ka vale, mida võimuladvik üldsusele tõe pähe serveerib.

Oodatud arengute eelduseks on petuskeemide avalikkuse ette toomine. Seni kuni usutakse seda, mida nende arvel elatuv hästi toidetud ja kammitud poliitiline eliit serveerib, oodatud muudatusi ei toimu.

Ma pole isegi kindel, kas võimurid valetavad või mitte. Välistatud pole ju ka see, et nad ei adugi seda, mis mida põhjustab, mis on põhjus ja mis tagajärg.

Kui õnnestuks mingil moel poliitiline petuskeem nähtavale tuua, siis poleks keeruline ka ühiskonnas toimuvaid arengud õigetele rööbastele suunata. Probleemide teadvustamine on pool võitu. Kinnitas seda ka võltsimisvastase kaubanduslepingu ACTA vastane protestiaktsioon.

Petuvõrgustiku nähtavaks tegemine Eestis pole aga lihtne, liiga suuri summasid kulutatakse selle varjamiseks. Rahvaloenduse eelarve oli 18,9 miljonit eurot, tulemiga pole aga midagi peale hakata. Kogu statistika on selline. 

Poliitilise mädapaise avastamiseks ei piisa ka turismireisidel teiste elukorraldusele pilgu viskamisest. Selleks tuleb mõnda aega aktiivset sotsiaalelu elada. Kellel on see õnnestunud hirmutab kodumaa elukeskkonnaga sõnakuulmatuid lapsi. Kurb, väga kurb. Poliitilise eliidi pärast aga häbi, väga häbi.

Maksukoormusega trikitajad on ületanud mõistlikkuse piirid

OECD andmetel oli (eelmisel aastal) eestimaalaste maksukoormus 40,1 protsenti. Taanlastel oli 38,4 protsenti, norralastel 37,5 protsenti. Soomlastel oli see mõnevõrra kõrgem (42,7 protsenti), kuid reaalmaksukoormuse võrdlusbaasis tegime ka neile ära.

Kohalikud poliitikud räägivad Eesti 32-34 protsendilisest maksukoormusest. Seda, et tegelik tase on oluliselt kõrgem ei teadvustata või salatakse maha. Sarnaselt slaavlasest suure vennaga serveeritakse „tõde“ valega ääristatud soovunelmate kandikul.

Riigieelarve ja omavalitsuste maksutulu ning sisemajanduse kogutoodangu jagatise taseme poolest pole Eestil põhjust häbeneda - teeme isegi heaoluühiskondadele ära. Päris tipus me muidugi pole, kuid kui varjus olev ressurss (varjatud maksud) appi võtta, siis jätaksime ka eespool olijad selja taha. Sellest ka meie paljud hädad (töötus, inflatsioon, sisemajanduskogutoodang per kapita, emigratsioon, elanike netosissetulekud, sotsiaalsed tagatised jpm).

Administreerimiskuludest kõrgemaid riigilõive tuleb käsitleda maksudena. Maksuna tuleks käsitleda ka ravikindlustuse teenuse kättesaamatuse tõttu tehtud kulutusi. Töötuskindlustusmaks (võimuladvik peidab mittemaksulisele tulureale) on samuti maks. Tasuta hariduse juures lastevanemate tehtavad kulutused on maksustamine. Lastevanemate töövihikute soetamise kulu on maksustamine. Põhjanaabritel sellist “õppemaksu” ei ole. Eestis ei rakendata trahve mitte niivõrd väärtushinnangute kujundamiseks, kuivõrd riigikassa täitmiseks. Laustrahvimised pole haruldased. Riigi ja omavalitsuste omanduses olevate monopolide (Eesti Energia AS, Tallinna Vesi AS jt) dividenditulu paigutub samuti maksustamise alla. Kõiki petuskeeme ei jõua ette lugeda. Pole ka põhjust, need on kõigile teada.

Eesti maksukoormusega trikitajad on ületanud mõistlikkuse piirid. Negatiivsed tendentsid (kodanike kesised sissetulekud, toimetulekuraskustes leibkondade rohkus jne) ühiskonnas ei tulene NSVL pärandist, maailma majandusest ega mõnest kolmandast tegurist, vaid meist endast. Need ei tulene ebaõnnest, vaid rumalusest. 

Maksustamine Eestis vajaks läbipaistvaks muutmist ja langetamist, haldusstruktuur aga võimalustega kooskõlla viimist. Madala maksukoormuse müüt ei võimalda maksudega trikitamistele lõpparvet esitada.

Lahendused sõltuvad olukorra tõsidusest

Probleemide teadvustamine on pool võitu. Nende teadvustamise algstaadiumis pole otstarbekas lahendusi pakkuda, veel vähem neid probleemi tõstatanutelt nõuda. 

Lahendused sõltuvad olukorra tõsidusest. Optimaalse lahenduse leidmine tingimustes, kus selles ei orienteeruta, pole võimalik. Neid on alati enam kui üks – on kiiremini teostatavaid ja aeganõudvamaid, on ressursimahukamaid ja odavamaid. Õige leidmine pole keeruline, keerulisem ja aeganõudvam on eelistustes selgusele jõudmine.

Eestis on kombeks aga lahendusi nõuda probleemide teadvustamise algstaadiumis. Arvatavasti tuleneb see sellest, et siis on lihtsam neid olematuks teha, lahendeid aga lihtsam kritiseerida. 

Eriti maialt harrastavad antud lähenemist võimuesindajad. Tagasihoidlikumad pole meedia ohjajad, kes oma lähenemistega on suutnud eetilised väärtushinnangud Eestis peapeale pöörata. Seisukohtade vägivaldne selekteerimine, nendega manipuleerimine on teinud kultuurrahvast metslased, kes isikliku heaolu nimel on valmis kõigeks – isegi kaaslaste alandamiseks ja petmiseks.

Lahendused (ja seisukohad) sõltuvad olukorra tõsidusest. Selleks, et viimast paremini teadvustada tuleb probleemidesse süüvida, nende üle arutleda, lähenemised selgeks vaielda. Lahenduste pakkumisega aga oodata. Vastasel korral jäävad probleemid teadvustamata, parimad lahendused leidmata.

Minu silmis pole meedias „ekspertideks“ tituleeritud seltsimeeste seisukohad tõsiselt võetavad. Nende lahenduste esitamise agressiivsus ja kallutatus (mingi seltskonna huvide eest seismine) näitab, et tegemist pole ekspertidega, vaid isiklike seisukohtade pealesurujatega. Seekordne Indrek Neiveldi kirjutis oli teist masti.

Indrek Neivelt:

Arvestades meie mõneaastast paigaltammumist, tuleks endale tunnistada, et senised poliitikad ja võtted enam ei tööta. Õigemini: nad töötavad praegusel tasemel, aga nad ei ole piisavad, et tagada arengut. Mida siis teha? Siin pole lihtsaid ja üheseid lahendusi. Suur samm edasi oleks seegi, kui me suudaks endale tunnistada, et samasuguste meetoditega edasi ei arene ja vaja on muutusi. Küll siis leiame ka meetodid.

Ma loodan, et meil tekib sel teemal tõsine diskussioon ja et meie peaminister koos oma parteiaparaadiga ei tapa diskussiooni, nii nagu seda on viimastel aastatel tehtud.

http://majandus.delfi.ee/news/uudised/indrek-neivelt-ajakirjandust-jalgides-jaab-mulje-et-majandus-areneb-tormiliselt.d?id=64314753

On soovide maailm, on reaalmaailm

Demokraatia sulgedega ehtimiseks kavandab kohalik võimuladvik valimisea alandamist kuueteistkümnele eluaastale. 

See, et riigikogu isikkoosseisu komplekteerivad nemad ise vaikitakse maha.

Valimisseaduse lombakusest: 

http://eveges.blogspot.com/2012/03/valimisoigus-puudub-taisealistel.html

On soovide maailm, on reaalmaailm. 

Lastel tuleks kõhud täis sööta. Nälg ja kaos ohjata, alles siis võib pseudoprobleemide juurde tagasi pöörduda ja nende üle tuliseid vaidlusi pidada. 

Valimisea alandamise ja sookvootide arutelud ajal, mil paljude kõht näljast koriseb ja meel on nüri, on kodanike mõnitamine, mis näitab võimu võõrandumist rahvast.

Kerjusekettidest vabanemiseks tuleb muuta rõhuasetusi

EPL: 2011. aastal oli Soome SKT elaniku kohta meie omast kolm korda suurem (1995. aastal kümme korda). Kui edaspidi vahet aastas kahe–kolme protsendi võrra väiksemaks nõeluda, jõuame Soomega sarnase tulude tasemeni 2050.–2060. aastateks. Kiiremast vahe vähendamisest unistada võib, aga jäädes maa peale – see ei ole eriti reaalne.

Maksuametitele esitatud deklaratsioonide andmetel oli eestlaste keskmine palk 2010. aastal soomlastest 4,9 korda väiksem. Sotsiaalsed tagatised olid seitse korda lahjemad. 

Oletame, et eestlaste reaalsissetulekud kasvavadki soomlastest 2-3 % kiiremini (mis pole loogiline, meie hinnakasv on kiirem), siis ei piisaks elujärgede võrdsustamiseks ka sajast aastast.

Sisemajanduse kogutoodangutega hämamisel ja nende jõukusele taandamisel puudub mõte. See küll lohutab, kuid ei innusta rõhuasetusi muutma. SKT kasvuga suurenevad välismaalaste taskusse minevad summad. Välismaalastele teenitud tulu ei tee eestlasi jõukamaks, selle tinglik elanike vahel jaotamine annab moonutatud kuvandi tegelikkusest. Kogutoodangute kõrvutamisel ei tasu unustada kvaliteeti.

Eesti ühiskonnakorraldust kaasajastamata pole elutasemete võrdsustumine võimalik. Üle võimete elamine ei luba kerjusekettidest vabaneda, elukeskkonda Maarjamaal parandada.

Maksuteema juures on olulised mõisted ja taustsüsteem

ÄP: Maksude tulevikku käsitleva diskussiooni pinnalt jääb kohati mulje, et Eestis on vaid kaks tõsist maksuprobleemi – maamaks ja proportsionaalne tulumaks, kirjutab Raidla Lejins & Norcous maksunõunik Villy Lopman.

Maksuteema käsitlemise juurde asudes tuleks selgeks teha mõisted ja taustsüsteem. Pole mõtet asuda detailide kallale, kui ei orienteeruta teemas.  

Eesti tingimustes (kasin majanduskeskkond, elanike tagasihoidlikud sissetulekud) maksumäärade tõstmine reaalmaksulaekumist ei kasvata. Võib muidugi väita vastupidist: Eesti riigi maksulaekumise kasv tuleneb maksukoormuse kasvust, kuid see pole adekvaatne. Aja ja ruumi faktori arvestamata jätmine annab tegelikkusest moonutatud kuvandi. Maksulaekumine oleks kasvanud ka määrasi tõstmata, kasv oleks ehk jõulisem ja jätkusuutlikum olnud. Riigitulu kasv ei allu korrutamistehtele, milles ühe muutuja suurendamisel samavõrra ka tulem kasvab. See võib jääda samaks, võib aga ka väheneda. 

Maksulaekumisel kasvu mõjutavad määrade kasvatamisest palju enam muud tegurid. Üheks selliseks on inflatsioon. Mõjutab ka turistide osa maksude maksmisel.

Uuringute andmetel ületas 2010. aastal soomlaste osa Eesti jaemüügis 10 %. Eelmisel aastal kasvatas soomlaste ost viiendiku võrra. Venelastelt, rootslastelt jt riikide turistidelt laekuvatest maksudest puudub ülevaade, kuid pole kahtlustki, et ka nende osa Eesti maksulaekumises on kasvutrendis.

Maksumäärasid (käibemaks, aktsiisid) kasvatamata oleks tarbimine võinud veelgi suurem olla. Seda kinnitavad turureeglid. Eestlased oleksid samuti enam tarbinud, maksnud enam makse.

Maksulaekumise taga ajamine on muutnud eestlaste kasina toidulaua veelgi kasinamaks. Uuringud kinnitavad, et pole vähe lapsevanemaid, kes ei suuda lapsele vajaliku toitu osta. Seisukoht, et see-eest õnnestub kasvatada maksulaekumist on õõvastav, pealegi puudub sellel majanduslik põhjendus.

Eesti maksulaekumine oleks ka maksumäärade tõstmisest hoidumise korral kasvanud. Tulem ei tulene niivõrd määrade tõstmisest, kuivõrd inflatsioonist ja heaolu ühiskondade kodanike ostuvõimekusest.

Maksusüsteemi kujundamisel kaasa rääkijatel ei tasuks eesmärgiks seada obroki kogumine, olulisem on turu regulatsioon, majandustegevuse innustamine, elanike heaolu.

Eesti külastamisel ostavad soomlased (84%) alkoholi ja maiustusi (58%). See on ka mõistetav, kuna turismireisidel kulutatakse valikuliselt. See aga pärsib kohaliku turu majanduse tasakaalustatud arengut.  

Maksukoormuse verstaposti seadistajad võiksid teada, et arvestada tuleks kõikide maksudega, ka nendega, mis on maksuridadelt mujale hajutatud (töötuskindlustus, riigilõivud, riigiettevõtete kogutav obrok jpm).  Madala maksukoormuse müüt on väga ohtlik, kuna see hägustab pilti tegelikkusest, soosib maksude ja sotsiaalsete tagatistega trikitamisi. Tulemust näeme kõik - Eestist on saanud kõrgeima reaalse maksukoormusega riik Euroopas, mille tagajärg avaldub toimetulekuraskustes olijate rohkuses.

Maksustamise üle otsustajad peaksid teadma, et meie elanike vaesuse juures ei sõltu riigi maksutulu niivõrd maksumääradest, kuivõrd elanike sissetulekutest.

Vassimisele ja valetamisele teeks lõpu rahva üksmeel

ÄP: Poliitiline silmakirjalikkus eksitab ettevõtjaid. Välispoliitiline silmakirjalikkus, mis peab üht korruptiivsust paremaks kui teist, ei ole mingil viisil ettevõtja huvides. Eesti investorite huvide kaitsmine Ukrainas ja Gruusias on jäänud sõnakõlksuks, millel pole reaalset katet, seetõttu jääb üle loota vaid iseendale ja partnerite usaldusväärsusele.
http://www.ap3.ee/opinion/2012/4/23/ap-poliitiline-silmakirjalikkus-eksitab-ettevotjat

Võimuladvik ei vea ninapidi üksnes ettevõtjaid, vaid ka ülejäänuid – pensionäre, isasid-emasid, lapsi, puudega inimesi. Poliitiline silmakirjalikkus eksitab kõiki ühiskonnaliikmeid.

Teiste turjal liugu laskmine tuleks lõpetada, seda takistab aga aastakümnete jooksul punutud seadusevõrgustik.


Vassimisele ja valetamisele teeks lõpu rahva üksmeel, selle teel on omad takistused. Ebaõiglus ja sotsiaalsete gruppide vastandumine töötab üksmeelsusele vastu.


Seniks kuniks otsustajad jäävadki otsustama, kellel on õigus otsuseid langetada, oodatud arenguid Maarjamaale ei tule. Ebademokraatlik lähenemine võimaldab väita, et must polegi must, vaid valge.

Tühine seltskond on teinud ajaloolisest eestlaste elupaigast põrgu. Väide, et tegemist on suure naabri pärandiga, näitab võimuladviku ülbust ja süüdimatust. Probleeme tuleb kõigepealt teadvustada, alles seejärel saab neid mõjutada.

Milleks meile ülbed omavalitsused?

Omavalitsuste asjamehed pole rahul keskvõimuga, kuid olgem ausad, ega neist endistki palju kasu ole.

Väide, et omavalitsused tegelevad justkui hariduse, teede korrashoiu, sotsiaalhoolde, ehituse ja muu sarnasega, eksitab üldsust. See kõik tellitakse; omavalitsused otsustavad vaid, kellelt tellitakse ja milliseid arveid makstakse. Ma väidan, et ülemnõukogu ja rahvasaadikute täitevkomiteed reorganiseeriti riigikoguks ja kohalikeks omavalitsusteks. Muutusid nimed, aga lähenemine ja paljud ametnikud jäid endisteks.

Keskvõimu autoritaarsus pole õnneks tabuteema, kohaliku võimu autoritaarsus aga küll. Teisiti mõtlejaid taunitakse, vajadusel tehakse vaimse terroriga maatasa. Omavalitsuste pisimarssalid harrastavad keskvõimuga sarnaselt diktaati: elanikele jagatakse käske ja keelde, nende eest otsustatakse. Lasteaedade rahastamised, vallale või linnale laenuvõtmised, mahukad investeeringud ja paljud teised tähtsad otsused sünnivad kinniste uste taga väikse seltskonna tahtel. Aga ei tohiks.

Uusvanade seltsimeeste võimu- ja kasuahnus ei võimalda Eesti inimeste elujärge parandada. Arvan, et Eesti vajaks hädasti haldusstruktuuri reformimist ehk omavalitsusüksuste karmikäelist vähendamist ja seega pisimarssalite armee kahandamist. Või hoopiski laialisaatmist. Väide, et teenused jäävad elanikele siis kättesaamatuks, ei pea paika. Neid vajalikke teenuseid polegi ju eriti, võin oma kogemustest kohaliku elanikuna kinnitada.

Eristusime kunagi laulva revolutsiooniga. Nüüd võiksime eristuda kodanikualgatusel läbiviidava radikaalse ühiskonnakorralduse reformiga. Paraku pole me seni reformiga ehk kärpimisega hakkama saanud. Soomes kavandatakse 336 omavalitsusest alles jätta alla 70. Siis jääb meil arvestuslikult pindalaühiku kohta üle kolme korra enam omavalitsusi kui ülelahenaabrite juures. Praegusel kujul on meie rohketel omavalitsustel palju võimu, kuid olematu vastutus. Omavalitsuste – oma äranägemisel, aga meie nimel valitsejate – võim tuleb elanikele tagasi anda. Valitsuskantside arvu kardinaalne kärpimine oleks sellel teel esimene samm, selle käigus saab lõhkuda klannisidemed ja leida uued, kodanike huvisid tegelikult teenivad rahvateenrid.

Väärtushinnangud Maarjamaa džunglis on võikad

ÄP: Erasektoril on varjatud pale. Kirjutame täna lehes, et Eesti hinnatuima tegevjuhi tiitliga pärjatud Tele2 Eesti pikaaegne juht Toomas Tiivel omandas pärast ametist lahkumist osaluse Tele2-ga 15 aastat koostööd teinud reklaamiagentuuris DDB Eesti.
http://www.ap3.ee/opinion/2012/4/19/ap-erasektoril-varjatud-pale

Teabe vargus on Eesti suurettevõtetes ja riigi osalusega ettevõtetes tava.

Nagu poliitikutest otsustajad ees, nii teised järel.

Eliidi suhtumine on teinud eestlastest pätirahva.

Mahhinatsioonid toimuvad meil nii avalikus sektoris kui ka erasektoris.

Piinlik on kalevipoegade piiritaguste kangelastegude pärast. Kodumaal toimuv toob lausa pisara silma. Väärtushinnangud Maarjamaa džunglis on võikad.

Riigilõivudega ei tohi maksustada

EPL:Riigikogu menetluses on seaduseelnõu, mille põhieesmärgiks on riigilõivude alandamine, nende viimine kulupõhiseks ning kogu meie kohtutoimingute lõivustamise süsteemi üldine lihtsustamine.

Kõikide riigilõivude puhul tuleb järgida seadusi - need peavad kulupõhised olema.

Riigilõivudega elanike maksustamine on petmine, mis moonutab maksukoormuse indikaatorit.

Räägitakse küll kohtu riigilõivude kulupõhiseks viimisest, kuid kas teised jäävadki seadusevastaselt kõrgeks?

Riigilõivuseaduses on kirjas:
§ 4. Riigilõivumäär
(1) Riigilõivumäär kehtestatakse lähtuvalt toimingu tegemisega kaasnevatest kuludest (kulupõhimõte).

Eesti majanduskasvu suurimaks takistuseks on tõusnud maksukoormus

Väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes läbi viidud uuringud (Praxis) kinnitavad, et Eesti majanduskasvu suurimaks takistuseks on tõusnud kõrge maksukoormus. Kuna Eesti ettevõtlus rajaneb väikese ja keskmise suurusega ettevõtetel, siis tuleks väitesse tõsiselt suhtuda. Luuakse ju nende poolt üle kolmveerandi sisemajanduse kogutoodangust, 79% erasektoris toimetavatest inimestest on väikese- ja keskmise suurusega ettevõtete palgal. 82% ekspordist annavad väikese ja keskmise suurusega ettevõtted.

Eesti maksukeskkonda naudivad monopolistid ja välisfirmad, kuid mitte vabaturu keskkonnas toimetavad omad firmad. Statistilise indikaatori järgi kuulub Eesti küll keskmise maksukoormusega riikide hulka, kuid tegelikkuses see nii ei ole.

Maksuahel on Eestis teistest riikidest jõulisem. Algab see 70- protsendise kontributsiooniga väljamakstavatelt töötasudelt, järgnevad tarbimismaksud (sealhulgas vältimatud, näiteks elektriaktsiis, käibemaks eluasemekuludelt), maamaks, varjatud maksustamine (riigilõivud, trahvid, riigi ja omavalitsuste dividenditulu, omaosalus tervishoius jmt).

Müüt madalast maksukoormusest aitab aga pilti hägustada ning soosib maksude ja sotsiaalsete tagatistega trikitamisi, olles tegelikult tõstnud Eesti üheks kõrgeima reaalse maksukoormusega riigiks kogu Euroopas.

Riigieelarve ja omavalitsuste üksikute tuluridade ning sisemajanduse kogutoodangu jagatis ei anna maksukoormusest täit ülevaadet. Selles ei kajastu varjatud ja näilised maksud, ei kajastu elanikele tagastatava osa (sotsiaalsed tagatised) mõju saldole.

Maksustamise üle otsustajad peaksid teadma, et meie elanike vaesuse taseme juures ei sõltu maksutulu enam niivõrd maksumääradest, kuivõrd sissetulekutest.

Närvilisus liiklemisel ei tulene politseinike vähesusest

EPL:
Teist aastat järjest on kasvanud nii õnnetuste, hukkunute kui ka liikluseeskirjade rikkujate arv. Olukorra päästmiseks tuuakse tööle enam kui sada uut liikluspolitseinikku. Käiku lastakse suuremad ja karmimad karistused.

Arvamus, et politseinike arvu suurendamine ja karistuste karmistamine vähendab liiklusõnnetuste arvu, on ekslik. Igale teelõigule kontrolli ei pane.

Liiklusõnnetuste rohkust ei tasu seostada politseinike arvuga. Nii võib seda seostada ka õpetajate palkadega, pensionide suurusega, töötute arvuga.

Mõne aasta tagune politseinike arvu vähendamine vähendas liiklusõnnetuste arvu. Vähemalt oli see (minu mäletamist mööda) nii, kui mõnikümmend liikluses kaost tekitanud politseiniku trellide taha pisteti.

Närvilisus liiklemisel ei tulene politseinike vähesusest, vaid elukorraldusest – toimetulekuraskustes olevate rohkusest, halbadest teedest, liikluskorraldusest (valgusfoorid, ristmikud jne). Liikluskorraldusest, vaesusest, ebavõrdsusest, ametnike ja poliitikute ülbusest tulenev närvilisus kajastub ka liikluses.

Kui inimesel on enesetapumõtted, siis see ka (varem või hiljem) teostatakse. Ära hoiaks selle vaid hingerahu, mitte valvurite arvu suurendamine.

Karistamisele pühendumine võib mõjutada küll statistikat, kuid mitte tegelikku elu. Politseinikele tehtavate kulutuste suurendamise asemel oleks tarmukam need vahendid nälgivatele lastele ja nende vanematele anda, siis muutuks ka liiklus vähem närviliseks.

Arvudega annab kõike tõestada, kuid see, et tagajärgedele kulutamine pole viljakas, on nagu aamen kirikus.

Kasvanud pole üksnes liiklusrikkumiste arv, ka paljud teised negatiivsed tendentsid ühiskonnas on tõusutrendis.

Delfi kirjutab: Hiljuti avaldas Eurostat uuringu, mis näitab, et 2006-2009 andmete põhjal on Eesti mõrvade arvult elanike arvu kohta Leedu järel teisel kohal. Tallinna ülikooli sotsiaalpoliitika lektori Margo Kikase sõnul peitub selle põhjus inimeste raskes sotsiaalses olukorras. "Töötus, tõrjutus, vaesus ja sotsiaalne ebavõrdsus soodustab vägivaldseid isikuvastaseid kuritegusid, näiteks mõrvu," rääkis Kikas ajalehele Pealinn. "Sotsiaalsed probleemid põhjustavad stressi ja see kallutab inimesi vägivallategudele."
"Inimesed ei tea, mis neid pikas perspektiivis ootab, ja seepärast käituvad nad mõtlematult ja ainult lühikest perspektiivi silmas pidades," rääkis Jaan Ginter. "Nii kõrge oli Eestis vägivaldse kuritegevuse tase viimati 1995. aastal, mil ühiskonnas valitses samasugune ebakindlus tuleviku ees." Tartu ülikooli kriminoloogi Jaan Ginteri sõnul on suur mõrvade arv põhjustatud praegusest ühiskonna ebastabiilsusest.

Ühest maavalitsusest on Eestile küll

Eesti elanike arv on võrreldav suurlinna tänava omaga.

Vaatamata sellele on meil oma meeskonnaga peaminister ja president, hunnik ministeeriume, ameteid ja ametkondi, loendamatu arv sihtasutusi ja omavalitsusi. Isegi kummitempel on meil olemas.

Mida arvate, kui Eesti haldusstruktuur koosneks vaid kümmekonna osakonnaga maavalitsusest, seniks kuni demokraatia ei toimi kaotaksime isegi volikogud ja riigikogu?

Probleeme tekkib küll rahade kulutamisega, kuid küll me sellega hakkama saame.

Suur osa Eesti lastest pidavat elama vaesuses

Suur osa Eesti lastest pidavat elama vaesuses. Uuringud näitavad seda. Arvata, et täiskasvanute osa on väikesem, pole põhjust. Kasvavad ju lapsed täiskasvanute seltsis.

Vaesuses elavate arv võib suuremgi olla, kui see uuringutes kajastub, kuid ka mainitud arv (63000 last) peaks otsustajaid punastama panema. Nii see aga pole. Seda tõestavad ka kommentaarid, mida soomlaste vändatud dokumentaalfilmi „Eesti vaeste talv“ vaatamise järel jagatakse.

On olemas ütlemine, et vaid näljane mõistab teist näljast. Mida peaksidki killukese Eesti elu vaatamise järel võimul olijad ütlema. Loomulikult ei teadvusta nad olukorda, ei pea ennast süüdlaseks. Erinevus keskmise inimese elutingimustest on ju mäekõrgune.

Oodatud arengute eelduseks on probleemide teadvustamine. Kui seda ei tehta, siis pole oodatud arenguid loota.

Ma pole soomlaste dokumentaalfilmi vaadanud, kuid mind ajab marru kiidulaul, millega otsustajad ennast ülistavad. Positiivset hinnangut enesele ei anta. Kui selleks on põhjust, siis teevad seda teised.

Lahkusime vennasrahvaste perest, kuna polnud rahul elukorraldusega. Praegune pole aga grammigi parem. Reaaltulude poolest oleme suure vennaga samal tasemel. Kui tugineda esmatarbekaupade hindadele ja kodukuludele, siis oleme isegi vaesemad.

Uhkustada valitsussektori madala laenukoormusega ja (peale suurt langust) tühiselt tasemelt saavutatud protsendipunktise majanduskasvuga näitab ülbust. Kui kodanikel läheb halvasti, siis on langetatud valesid otsuseid. Kehva elukeskkonda põhjendada sellega, et kusagil läheb veelgi halvemini näitab vastutustundetust ja hoolimatust.

Riigiametite komplekteerimise konkursid on formaalsed

Jaan Kallas: ametnik ei tunne end teistega võrdväärsena. Tegu on raske ja keerulise ametiga ning kindlasti on oma mõju ka üldisel suhtumisel, et pekske ametnikke, vastas PRIA peadirektor Jaan Kallas küsimusele, miks kandideerib riigiasutuste juhtideks nii vähe inimesi.
http://www.ap3.ee/?PublicationId=22bb3704-9916-4745-a48f-b1b04bf49392

Ametniku tundest on olulisem see, kuidas kodanik ennast tunneb. Eesti kodanik tunneb aga sandisti. Eriti veel siis, kui saab teada, et tema rahaga ei käida heaperemehelikult ümber. Maanteeameti ja keskpanga inimeste maksumaksja raha eest reisimised ja uhketes villades praalimised pole pretsedendid, vaid tava, mis näitab, kuidas ametimehed ühisvarasse suhtuvad.

Laristamisega võiks isegi leppida, kuid ülbus, millega kodanikele ülevalt alla vaadatakse, ületab igasuguse mõõdukuse piiri.

Probleemid Eestis ei tulene sellest, kuidas ametnik ennast tunneb, vaid selles, et kodanik tunneb halvasti.

Kui nüüd riigiasutuste juhtide konkursside juurde tulla, siis väidan, et vähene huviliste ring nende vastu ei tulene sellest, et kohad pole ahvatlevad, vaid sellest, et konkursid on formaalsed. Nende korraldamist nõuavad küll seadused, kuid valikud on ette tehtud.

Olen ka ise kandideerinud, CVsid ja avaldusi saatnud, kirjutanud esseesid. Vestluseni pole aga jõudnud. Haridustasemele ja töökogemustele etteheiteid teha pole põhjust. Isikuomaduste poolest võiksin samuti sobida, kuna pole ma varastanud, kedagi petnud, pole ligimesi halvasti kohelnud. Minuga pole aga isegi vesteldud.

Maarjamaal ei piisa ametisse astumiseks heast haridusest, tööülesannete edukaks täitmiseks vajalikest kogemustest ja tahtest, olulisem on läbisaamine valdkonda kureeriva parteilasega.

IRLle lojaalsetega EAS nõukogu komplekteerimine polnud juhus, vaid reaalsus, millega Eestis tuleb arvestada. Konkursid tulenevad seadusest, mitte kandideerijate ringi laiendamise soovist. Eesti Loodusmuuseumi direktori ametikoha saamiseks ei piisanud isegi konkurssi võitmisest, ametisse määrati ministrile sobilik kandidaat.

Riigiametite komplekteerimise põhimõtted on avalik saladus, sellest ka vähene huvi konkurssidel osalemise vastu. Kui otsus on juba ette teada, siis puudub kandideerimisel mõte. Meenutagem hiljutisi "konkursse" - MTA ja töötukassa juhid olid ette teada, "valitav" rahvusringhääliku juht polnud samuti saladus.

Eneseteostus on oluline

Olen kuulnud illustratiivset ütlemist, et eestlastele tuleks kannatuste eest ausammas püstitada. Ma ei nõustu sellega. Ausamba püstitamise asemel tuleks eestlus häbiposti panna. Teist sellist rahvast, kes laseb võimuladvikul endale pähe istuda ja rahaga laristamist pealt vaatab, naljalt ei leidu. Kui leidubki, siis kusagilt kaugel, kummalise režiimiga kohas.

Ausambaid püstitatakse neile, kes tarmukusega silma paistavad, mitte neile, kes saamatusega hiilgavad. Vabandan, kui solvasin, kuid selline mõte on mul peast läbi käinud.

Teine seisukoht, millega ma kuidagi ei nõustu on see, et tööd tehakse raha pärast. Annaks Jumal, et mul ei tuleks tegemist teha ametnikuga, kes töös raha näeb. Töökohustusi tuleb täita naudinguga, mitte nutsaka pärast. Viimane on boonuseks, mitte eesmärgiks. Kahju, et Eestis käivad asjad teisiti.

Elu jooksul olen pidanud erinevaid ameteid, palgasumma vastu pole aga huvi tundnud. Makstud on alati enam, kui olen kulutanud. Ei tasu arvata, et teenisin teistest rohkem. Puuduse all kurtjad teenisid enam. Mina aga säästsin, seejärel investeerisin. Olen lähtunud seisukohast, et jõukas pole see, kes palju teenib, vaid see, kes säästab.

Olen õnnelik, kuna on pakutud eneseteostamiseks võimalusi. Enam see nii ei ole. Nüüd tuleb panustada mujal. Õpetaja palga eest panustaksin ka Eestis, kuid selleks tuleb pedagoogiline haridus omandada, otsustajate ringis tutvusi soetada. Probleemid Eestis ei tulene niivõrd madalatest palkadest, kuivõrd valikuvõimaluste puudumisest.

Kõik on suhteline. Ühed ihaldavad seda, millega teised pole rahul, teised aga seda, mis pole reaalne. Väärtushinnangud Eestis on nihkes. Eestlaste palganumber võiks ju ka suurem olla, kuid eneseteostuseks võimaluste loomine on olulisem.

Kõik ained on mõõdukas koguses ravimid

Rahusteid tarbivad kõik. Isegi loomad ja linnud tarbivad neid. Seda tehakse teadlikult kui ka alateadlikult. Kuna seda on praktiseeritud sajandeid, siis võib järeldada, et see on närvisüsteemile vajalik.

Rahusteid grupeeritakse mitmeti. Ühed on kangemad, teised lahjemad; keemilisemad, looduslikumad; ühtedest tekkib sõltuvus, teistest mitte. Kohvi ja paljud ürditeed (sh kanepitee) on samuti rahustid.

Meelemürkide üle arutlemisel pühendutakse enamasti alkoholile ja narkoainetele, apteekides müügil olevatest pillidest vaikitakse. Nii nagu vaikitakse tööstuslikest kemikaalidest, mida hingerahu tagasisaamiseks kasutatakse.

Nõustun nendega, kes väidavad, et narkootikumide tarbimist tuleks vältida. Isegi rahustina. Neid võib kasutada küll surmaeelsete piinade leevendamiseks, kuid mitte rahustina.

Kas aga kanepi paigutamine narkoainete nimistusse on õige, pole ma kindel. Sellest pidavat tekkima (nagu kõikidest toime-ja maitseainest) küll harjumus, kuid mitte sõltuvus. Kui see nii ei oleks, siis kvalifitseeruksid paljud kultuurirahvad narkomaanideks.

Idarahvad eelistavad alkoholile kanepit. See on ka põhjendatud, kuna alkoholimürgistuse tagajärjed on tõsisemad. Kui peaksin kahe pahe vahel valima, siis valiksin kanepi. Kahju oleks küll õllelonksust ja veinisõõmust loobuda, kuid üldise heaolu nimel olen valmis need ohverdama.

Kõik ained on mõõdukas koguses ravimid, üledoosi korral mürgid. Öeldu kehtib ka kanepi ja alkoholi kohta. Kehtib ka tapva maomürgi kohta.

Kanepi tarbimise juures teeb mind murelikuks vaid see, kui seda tubakaga tehakse. Kahjulikumat toodet, kui tossav tubakas, annab otsida. Selle kahjulikkus ei tulene niivõrd nikotiinist, kuivõrd pigist, mis kopsukelme ummistab, ärritab (oluline vähi põhjus) ja hapnikuvaegust organismis põhjustab. Eelistada võiks ürditeed või siis inhalatsioonimeetodil manustamist (aurudena sissehingamist).

Kirjutan asjadest, millest olen piisavalt lugenud, kuulnud, kogenud. Kanepist on kirjutatud palju, vändatud mitmeid dokumentaalfilme. Kuna avalikud arutelud selle legaliseerimise mõttekuse üle ei paista vaibuvat, siis otsustasin kanepiga lähemat tutvust teha. Kahel korral olen teda paitanud, võlusid kobanud, kuid tulemusteta. Võlu jäi märkamata. Kuna Eestis pole kanepiga flirtimine lubatud, siis tegin seda seal, kus see on aktsepteeritud. Tutvusin kaunitariga ühes Idamaas. Tunnistan, et pettusin. Mind jättis iludus külmaks. Isegi meeleolule ei mõjunud. Tegi ehk mõnevõrra uniseks, kuid ka see võis tuleneda hilisest öötunnist, mitte sissehingatavatest aurudest. Kui nüüd järeldate, et hingasin tont teab mida, siis eksite. Serveerijad olid erinevad inimesed. Tasuda ka ei tulnud, polnud põhjust ka petta.

Kui kanepi kasvatamine ja tarbimine oleks Eestis lubatud, siis üritaksin seda teena nautida, muudest tarbimismeetoditest ei huvituks.

Mõõdukas koguses alkohol pole mürk, pole seda ka kanep. Mõõdukuse piiri ületamisel pureb alkohol aga tervist kanepist valusamalt. Apteekides müüdavad rahustid pole süütumad, pigem ohtlikumad. Seda muidugi siis, kui ka nendega mõõdukuse piire ületatakse.

Tervisefaktorist otsuse langetamiseks aga ei piisa, arvestada tuleb ka kogukonnaliikmete meelsus. Kunagi on kanep paigutatud narkoainete nimistusse, see on ka põhjus, miks inimeste meelsus aktsepteerib alkoholi, töötab kanepi kahjuks.

Poliitiline eliit ei väsi kodanike alavääristamisest

Valitsemisest ja maksulaekumisest on saanud eesmärk. Eesmärgiks võiks olla ühise elukeskkonna parandamine ja kodanikkonna heaolu, meil on aga riigieelarve tasakaal ja valitutele makstavad hüvitised. Võimu nautijad kummardavad riigieelarve tasakaalu ja maksulaekumise kasvatamist, kahe silma vahele jätavad aga kodanikkonna heaolu.

Riigieelarve on vahend, mitte eesmärk. Meil käivad asjad teist rada. Sellest ka toimetulekuraskustes olijate rohkus, stressirohke elukeskkond.

Eesti ebaedu põhjused tulenevad riigieelarve koostajate vastutustundetusest ja ühiskassa vahendite laristamisest. Süüdi pole eluhammasrataste vahele jäänud, vaid võimuladviku praalimine.

Paljude eestlaste lapsed lähevad tühja kõhuga voodisse, täiskasvanud põgenevad, otsivad meelemürkidest lohutust. Põhjus on lihtne: ühiskonnas langetatud otsuste kvaliteet.

Poliitiline tegevus võiks põhineda üldsuse seisukohtade teadvustamises ja nende (maksimaalsel) järgimises, mitte isiklike ambitsioonide realiseerimises ja omavahelises nääklemises.

Valitsemisele orienteeritud ühiskondadest põgenetakse. Emigratsiooni ja meelemürkide (ravimid, alkohol jt uimastid) lembuse juured ei peitu niivõrd sissetulekutes, kuivõrd poliitilises ülbuses.

Üldsuse arvamust saab mõjutada, kuid ei tohi eirata. Eiramine viib ka suurearvuliste kogukondade ühiskonnakorraldused kaosesse, rääkimata siis väikesearvulistest Eestist.

Eesti poliitiline eliit ei väsi kodanike alavääristamisest. Toimitakse reegli järgi: ise otsustame, ise anname hinnanguid. Valimisseadus soosib sellist lähenemist. Nimekirjade koostamine ja parteitute elimineerimine võimaldab noogutajatest esinduskoda komplekteerida, diktatuurielemente demokraatia vormi sokutada.

Demokraatlike valitsemiste keskmes on kodanikkond, meil poseerib seal selekteeritud saatjaskonnaga väikesearvuline partokraatlik eliit. Halenaljakas on väita, et see ongi demokraatia. Selline kodanikustaatuse üle irvitamine põimib isegi kõige sõbralikumast käelabast rusika.

Ühist edu ei rajata riigieelarve tasakaaluga ega suurema maksulaekumisega, sookvootidega ega alkoholi müügipiirangutega, emapalgaga. Edu ei rajata Eurotsooni stabiilsusfondiga, demokraatiaga Venemaal, sõdurite sõjakolletesse saatmisega ega muu sarnase ponnistusega. Ei rajata isegi peaministrite ega erakondade esimeeste vangerdamisega ega uute erakondade loomisega. Edu eelduseks on ühine otsuste langetamine, diktaadile selja näitamine, demokraatiale kummarduse tegemine. Ühtsus liidab, innustab ühiselt pingutama.

Vormi muutmisest ei piisa. Oleme nimetanud ülemnõukogu riigikoguks, piirkondade täitevkomiteed omavalitsusteks, asendanud nimede ees „ENSV“ „EV“ks, lähenemine on jäänud endiseks. Nagu ka varem, nii jagunevad ka praegu seisukohad õigeteks ja ülejäänute omadeks. "Eksinutesse" suhtumine on sarnane. Erinevus väljendub vaid nende elimineerimises - varem tehti seda trellidega, nüüd vaimsuse hävitamisega.

Eesti haldusstruktuur on kopsakas

SDE tõus poliitilisel maastikul paneb mõtlema tagajärgedest, mida tooks opositsioonierakonna karvase käe maksumaksja rahakoti kallale laskmine. Lohutust pakub vaid see, et koalitsiooni hüppelisest maksutõstmisest hullemat ei saa tulla.

Soovitused ambitsioonikatele:

Kopsakama maksulaekumise eelduseks on elanike sissetulekute kasv, mitte määrade kasvatamine. Võtta ei saa sealt, kust seda ei ole. Toimetulekuraskustes olijate arv on suur. Raskustesse sattunute toetamiseks vajalikud summad saavad tulla maksuraha efektiivsemast kasutamisest, mitte üldise maksukoormuse kasvatamisest.

Maksustamise üle otsustajad võiksid teada, et meie elanike vaesuse juures ei sõltu maksutulu niivõrd maksumääradest, kuivõrd sissetulekutest. Riigitulu kasv ei allu korrutamistehtele, milles ühe muutuja suurendamisel samavõrra ka tulem kasvab. See võib jääda samaks, aga võib ka väheneda.

Maksuahel Eestis on teistest jõulisem. Algab see 70- protsendise kontributsiooniga väljamakstavatelt töötasudelt, järgnevad tarbimismaksud (sealhulgas vältimatud, näiteks elektriaktsiis, käibemaks eluasemekuludelt), maamaks, varjatud maksustamine (riigilõivud, trahvid, riigi ja omavalitsuste dividenditulu, omaosalus tervishoius jmt).

Teist riiki, kus kogutakse leivalt, piimalt, mähkmetelt ja teistelt esmatarbekaupadelt 20 protsendilist maksu, maailmakaardilt naljalt ei leia. Maksukoormuse alandamise asemel pühenduvad poliitikud aga uute maksude välja mõtlemisele, kehtivate kasvatamisele.

Eesti haldusstruktuur on kopsakas, nõuab ohtralt maksuraha. Maksumaksjaid loetakse sadades tuhandetes, riigi läbimiseks piirist piirini kulub paar tundi, matkime aga suurriiklikke struktuure. Isegi president on olemas. 12 ministeeriumi, 24 ametit, loendamatu arv ametkondi, allasutusi, sihtasutusi, mittetulundusühinguid, riigikogu koos kohalike omavalitsuste võrgustikuga jne on raske kandam õblukesele erasektorile.

Soovid ja võimalused pole tasakaalus, see aga halvendab ettevõtluskeskkonda, kahandades omakorda riigi haldusvõimekust. Tagajärjeks on elanike kesised sissetulekud ja kõrge maksukoormus.

Saamata jäänud tulu loetakse kuluks, tegemata jäänud kulu aga tuluks. Riigi ja omavalitsuste asjameeste laristamise piiramine kasvataks riigitulusid, parandaks kodanikkonna elujärge.

Maksusüsteem võiks alluda ühiskondlikule kokkuleppele

Üha sagedamini tsiteeritakse SDE võtmeisikute seisukohti. On ka põhjust – küsitluste järgi tõusti suurema toetusega erakonnaks.

Sotside üheks sõnumiks on progresseeruv (astmeline) tulumaks. Kui Eesti oleks demokraatlik riik (peale jääb enamuse tahe), siis kehtiks meil see juba ammu. Sellest oleks abi toimetulekuraskustes leibkondadele.

Astmeline tulumaks on õiglasem, kuid sellel on ka „agad“. Olulisemad „agadest“ on suur halduskulu ja surve maksukoormuse kasvule. Halduskulu kasv tuleb ametnike töökoormusest, maksukoormuse kasv sissetulekute kasvust. Viimane on paratamatus, kuna eestlaste palgad ei saa igavesti tühiseks jääda.

Pooldan progresseeruvat tulumaksusüsteemi, kuna see on õiglasem. Vastu olen aga seetõttu, et sellega kaasneb üldine maksukoormuse kasv, mis pärsib sisetarbimist ja majanduskasvu.

Maksusüsteem võiks alluda ühiskondlikule kokkuleppele. Väikese seltskonna tahtest selle säilitamiseks või muutmiseks ei tohiks piisata. Kuna see nii ole, siis kogubki Eesti maksusüsteem makse sealt, kust seda ei tohiks teha, kogumata jätab aga sealt, kus selleks on võimalusi.

Sookvootidel puudub põhjendus

Teisipäevase telesaate „Vabariigi kodanikud“ targa olekuga külalised rõhutasid sookvootide olulisust. Nende arvates tulenevad paljud probleemid Eestis naisotsustajate vähesusest, mitte valimisseadusest ja erakondade rahastamisest.

Nende arvates tooksid sookvoodid probleemidele lahenduse, kuna need võimaldavad naiskandidaatidel erakondade valimisnimekirjades paremaid positsioone saavutada, mistõttu neid valimistel märgatakse ja valitakse.

Lähenemisel puudub aga põhjendus. Protsesside mõjutamiseks pühendutakse põhjustele, mitte tagajärgedele. Probleemid ei tulene naisjuhtide ja otsustajate vähesusest, vaid valimisnimekirjadest, mis enne valimisi selektsiooni ära teevad.

Kui eesmärgiks on üldine heaolu, siis tuleb sookvootidele asemel nõuda valimisseaduse muutmist. Väikese seltskonna tahte asemel peab realiseeruma üldsuse tahe. Eesmärgiks ei tule seada naiste rohkuse, vaid demokraatia ja valija tahte.

Ühiskond on ülereguleeritud. Kohati tundub, et isiklikul tasandil ei saagi enam otsuseid langetada. Kõik oleks justkui käskude ja keeldudega paika pandud. Isegi riigikogu isikkoosseis komplekteeritakse valimisnimekirjadega.

Ühiskond on ülereguleeritud, mäe otsast tuleb paragrahve aga nagu Vändrast saelaudu.

Protsendi tuletamisel tuleb arvestada ka verstaposti

ÄP kirjutab: Rahandusministeeriumi prognoosi järgi näitab Euroopa majandus stabiliseerumise märke, mis lubab ka Eestile püsivat majanduskasvu.
Sel aastal on seoses nõrgenenud ekspordivõimalustega oodata 1,7 protsendilist majanduskasvu, kuid tänu tugevnevale sisenõudlusele järgmisel aastal kiireneb see kolme protsendini ning püsib aastatel 2014-2016 3,5 protsendi juures, teatab rahandusministeerium.

Protsentide võrdlemine on tänamatu tegevus, see ei anna ülevaadet toimuvast.

Kahekohalise languse järel ühekohaline kasv pole edu, vaid läbikukkumine. Tõusu fikseeritakse tipust, mitte suvalisest lähtepunktist.

Nii võibki jääda üles ja alla pendeldama, tõusu aga vaid ühes suunas mõõta. Petame iseennast.

Kunagine tipp tuleb saavutada, alles seejärel tõusu mõõtma hakata.

Protsendi tuletamisel tuleb arvestada verstaposti, millele seisukoha kujundamisel tuginetakse. Meie taseme juures tähendab rahandusministeeriumi pakutud 1,7 protsenti selget langust ja läbikukkumist.

Riigikassat ei kasvata majanduskasv, vaid kõrge inflatsioon ja tavakodanike hüvede vähendamine. Selline süsteem ei püsi kaua püsti, kõik püramiidisüsteemid kukuvad varem või hiljem kokku.

Mõttekam oleks vaesena elada jõukas ühiskonnas, kui rikkana vaeses

Kumma valiksid: kas olla jõukas vaeses või vaene jõukas ühiskonnas?

Sellist küsimust esitab professor Dani Rodrikul üliõpilastele („The Globalization Paradox“).

Ta seletab lahti ka mõisted: rikas paigutub sissetuleku poolest 10 protsenti enam teenitavasse gruppi, vaene 10 protsendi madalama sissetuleku saajate hulka.

Tudengid valivad enamasti esimese variandi – eelistavad olla rikkad vaesuses, vastupidises näevad õnnetust.

Valida tuleks aga teine variant, elustandard rikastes ühiskondades on ka madala sissetuleku juures kõrgem. Ostujõudu arvesse võttes on (professori andmetel) erinevus kolmekordne (9400$:3000$).

Valikutegemisel pole muidugi arvestatud keelelise-kultuurilise keskkonna mõjusid, tuginetud on üksnes majanduslikule võimekusele.

Riigiettevõtete juhtide palkadest

Keegi Ilmar Põhjala (ÄP tituleerib teda Fontese analüütikuks) on seisukohal, et Eesti riigifirmade juhid on alatasustatud.
Väide paigutub rubriiki „jutt või asi“. Eesti riigiettevõtete juhid on ületasustatud, mitte alatasustatud.

Ettevõtete majandustulemused sõltuvad müügitulust. Riigiettevõtetel turu pärast konkureerida pole vaja, rahavoogude pärast pole põhjust muretseda. Kui hakkab väheks jääma, tõstetakse hindu. Loa saamine pole keeruline, kopsakad summad liiguvad ju ka lubajate hallatavasse kassasse.

Estonian Air on muidugi erand, ettevõtte tulupool ei allu sarnaselt teistele käskudele ja keeldudele. Vaatamata sellele pean ka Estonian Airi juhti ületasustatuks. Palka põhjendatakse küll piiritaguste ettevõtete palgatasemetega, kuid mõnesaja töötajaga ettevõtet ei saa gigantidega võrrelda. Kui juhile maksta maailmaturu hinda, siis tuleb seda ka ülejäänutele teha, vastasel korral tiim ei hakka tööle.

Estonian Air nõukogu esimehe (Helenius) väitel sõbrale tulemuspalka maksta ei saa, kuna siis poleks sissetulek piisav.

Estonian Air on seadnud eesmärgiks vedude rohkuse, mitte kasumlikkuse. Lähenemine oleks õige, kui see võimaldaks teenida tulevikus suuremat kasumit, kuid nii see ei ole - tihedast konkurentsist ja kütusehindade kallinemisest tulenevalt teenitakse ka tulevikus kahjumit. Pisiettevõte ei saa turul iseseisvalt hakkama. Ega siis asjata ei toimu valdkonnas konsolideerumist.

Estonian Air juhi kuldamine meenutab mulle Air Balticus toimunut, kus käibed ja arvestuslik tulu küll kasvas, kasumipoolt nautis aga vaid väikesearvuline kõrgepalgaline seltskond.

Loo alguse juurde tagasi tulles väidan, et Fontese „analüütiku“ seisukoht, justkui Eesti riigiettevõtet juhid on alamakstud, ei pea vett. Kui see peaks, siis lahkuksid asjamehed ametitest, läheksid „parematele“ jahimaadele. Pretsedente aga pole – riigiettevõtete juhid hoiavad kümne küünega toolist kinni, nendest lahtisaamiseks tuleb teha suuri kulutusi.

Juhi hinna peaks määrama turg, mitte kellegi arvamus või soov.
Riigiettevõtete juhtide kohale pürgijatest poleks puudust, kui nende palkamiseks korraldatavad konkursid toimuksid ausatel tingimustel, need ei põhineks otsustajate subjektiivsusel. Isegi kordades väiksema tasu eest poleks soovijatest puudust. Eestis ületab juhtide pakkumine nõudluse. Antsipile, Partsile, Ligile või kellelegi neljandale meelepärane juht pole parem, vaid halvem ja ebaefektiivsem.

Juhtoinad ees, lambakari järgi

Maanteeameti tegelinskite kirevatest lähetustest tuleb aina uusi saagasid. Igavaks läheb. Tegemist pole ju erandiga, vaid tavaga. Kõik teevad nii. Aeg oleks ka teiste laristamised avalikkuse ette tõsta.

Hea et presidendi üle 30000 euro suurusest puhkusetasust (NB! puhkusel polevat ta käinud) räägitakse. See ei pane kikilipsulembelist isegi punastama. Paljud lapsed lähevad tühja kõhuga magama, temale jääb isegi kõrgest palgast väheks. Kui Ärma tallu rahakantimine ei pane punastama, miks peaks siis seda „tühja“ asja pärast tegema.

Juhtoinad ees, lambakari järgi. President, peaminister (hobidega, erakonna rahastamisega) ja teised kõrged ametnikud näitavad eeskuju, ülejäänud teevad järgi. Mõisaköis on pikk, see lohistatakse ribadeks.

Eestlaste ostujõudu on venelaste omaga võrreldav. Eraldusime Venemaast, et arengus ette jõuda, püsime aga samal tasemel. Isegi bosniaalased ja hertsegoviinlased, makedoonlased, horvaatjalased, lõuna-aafriklased on ja paljud teised, kellega oleme harjunud ennast võrdlema on meist ees.

Võimuladviku suhtumisega riik pole jätkusuutlik. Eestlaste kesised sissetulekud ja sotsiaalsed tagatised ei tulene majandussurutisest, Kreekast ega Euroopa Liidust, vaid meie enda parasiitidest, kes teiste arvel liugu lasevad.