Wednesday, December 28, 2011

Poliitikute iseotsustamist ei saa põhjendada kodanike rumalusega



Poliitikud põhjendavad iseotsustamise harrastamist kodanike rumalusega.

Tuleb nõustuda, et rahvas ei saa paljustki aru. See ei tulene aga rumalusest, vaid esitatava informatsiooniga manipuleerimisest, tõe varjamisest.

Võtame näiteks töötuse, mida üldsusele serveeritakse töötukassas registreeritute arvuga. Tegemist on tegelikkuse moonutamisega. Keskmise statistilise töötasuga on sama lugu – mediaanpalk on aritmeetilisest 28% madalam, osaline tööaeg teisaldatakse täistööajale. Majanduskasvu kajastatakse lühiajalises kontekstis, mis tekitab (teatud hetkedel) põhjendamatut rahulolu tunnet.

Eestis domineerib seisukoht, et elanikke ei saa otsustusprotsessidesse kaasata ka veel seetõttu, et ühiskonnas toimuvatele protsessidele lähenetakse emotsionaalselt. Soovitakse näiteks maksude kaotamist, toetuste kasvatamist.

Nii see muidugi ei ole. Soovitakse teistsugust lähenemist, kulutuste põhjendatust.
Jälgisin mõni aeg tagasi USA toimunud maksu tõstmise rahvahääletust. Elanikelt küsiti 0,7 protsendi kinnisvaramaksu tõstmiseks nõusolekut. Vaheinfoks niipalju, et piirkonnas, millest räägin, tasutakse keskmise suurusega (meie mõistes suure) ühepereelamult 15-16 tuhat dollarit maksu aastas, mis moodustab mediaan sissetulekust (pere kohta) ca 15%.
Kodanikuühiskondade maksumaksjad on kursis eelarveliste vahendite kulutamisega, peavad kulutusi põhjendatuks, mõistavad toimuvat.

Ühe Eesti omavalitsuse volikoguliikmena, revisjonikomisjoni esimehena, majandusarvestuse ja rahanduse magistrina puudub minul selgus vallas toimuvast. Konsolideeritud aruanne ja kirjed ei võimaldagi selget pilti saada. Mulle on mõistetamatu, kellele Eestis aruandeid kirjutatakse.

Tagasi USAs toimunud rahvahääletuse juurde tulles lisan, et nii üllatav kui see ka ei ole, kuid valdav osa elanikest pooldas maksutõusu. Seda tehti mitte seetõttu, et inimestel on raha üleliia, vaid soovist panustada kodanikuühiskonda. Kogutavad summad investeeritakse lastesse. Eelarvetes valitseb selgus, kirjetes konkreetsus, pole kahtlustki, et summasid sihipäraselt kulutatakse.

Meie poliitikutele omaseid trikitamisi demokraatlikes kodanikuühiskondades ei harrastata.
Kui kedagi Eestis „rumalaks“ tembeldada, siis oleksid need edevad ja kasuahned poliitikud, kes informatsiooni omades valesid otsuseid langetavad.

Monday, December 26, 2011

Sooviksin, et algav aasta tooks muudatusi poliitilisse kultuuri



Kurb, et peame elama riigis, kus poliitikute rahva lollitamisest on saanud tava. Elame eetika- ja moraalikaoses. Tundub, et väärtushinnangutekaose keerise laastamistööd polegi võimalik peatada.

Lahendust pakuks ehk vaid see, kui kõik korraga (valest ja võltskusest läbi imbunud) kodumaa tolmu jalgadelt pühiksime. Seda ei annaks vähemalt statistiliste arvudega olematuks teha, lahkujaid aga vingujateks ega vaenlasteks tembeldada.

Poliitiline kultuuritus, mida Eestis viljeletakse, on teinud elukeskkonna Maarjamaal põrguks, milles meelemürkideta närvisüsteem tõrgub töötamast. Arvatavasti seetõttu tarbitaksegi Eestis teistest enam mürke. Narkootikumide ja Narkomaania Seirekeskuse (EMCDDA) 2011. aasta aruande kohaselt oli Eestis 1000 elaniku kohta 15 süstivat narkomaani. Euroopas oli neid kõigest 1 ja 5. Eristume ka kõrge alkoholi ja uimastavate ravimite tarbimise poolest. Uuringute andmetel kulutavad eestlased alkoholile 5,8 protsenti eelarvest. Igapäevased veinitarbijad, nagu itaallased, hispaanlased ja kreeklased, kulutavad palju vähem (0,7–0,9 protsenti).

Stressirohkes elukeskkonnas tasutakse Euroopa kõrgemat omaosalust tervishoius (ca 25%), tasutakse kõrgeimat obrokit (reaalne maksukoormus) võimuladvikule. Vastu saadakse vähemväärtuslikku sotsiaalset tagatist (kui muidugi arvestamata jätta põhjendamatult kõrget emapalka ja eripensione). Palga erinevus soomlastega on 4 kordne, sotsiaalsed tagatised on 7 korda lahjemad. Suhe räägib paljustki.

Elukeskkond pisiriigis ei võimalda rääkida edusammudest. Elukeskkond on haige. Poliitiline eliit on eraldunud seadustõketega, levitab ebaadekvaatset informatsiooni. JOKK võimaldab mugavalt toimetada, teiste arvelt kukrut täita.
Asi polekski hull, kui eliidi kaitsemüüri annaks läbi närida. See pole aga võimalik, kuna kodanikud on sõltuvusahelais. Eestis on vähe leibkondi, kelle sissetulek ei sõltuks poliitikute tujudest.

Suurimaid summasid ühiskonnas (üksnes riigieelarve moodustab ca 40% SKPst) liiguvad poliitikud. Riigi ja omavalitsuste eelarvetest toitujate suhteline arv on tohutu. Suuri summasid liigutatakse ka eelarveväliselt. Tuttavatelt ettevõtjatelt olen kuulnud, et omavalitsuste tegelaste „moosimisele“ tehakse suuri kulutusi. Võib oletada, milliseid tehakse kõrgema tärnide kandjaile.

Eestlaste ühiskassast tehtavad kulutused sõltuvad väikesearvulise seltskonna tahtest, mis ei süvenda usku helgemasse tulevikku. Lähenemine on ju ühtsust lagundav.

Olen kuulnud ütlust, et kodanikud väärivad enda „esindajaid“. Eestlaste poliitilise eliidi näol pole tegemist esindajatega, vaid poliitiliste aferistidega, kes teistele külma teevad. Ütlus kehtib demokraatliku ühiskonnakorraldusega riikide kohta, Eesti nende hulka ei kuulu. Demokraatia tähendab enamuse seisukohtade ülimuslikkust, eestlastel tuleb kummardada vaid väikese seltskonna tahet.

Ühtekuuluvusvajadus pole omane üksnes loomadele, see on omane ka inimestele. Kogukond on haige, kui väärastushinnangutes valitseb segadus, kui ühiselureeglites domineerib ebaõiglus või väikese seltskonna isiklik kasuahnus.

Valitud (või erakonnad) ei orienteeru lahendites teistest paremini. Ühiskonnas langetatavad otsused peaksid põhinema huvigruppide ühisnimetajal, mitte hierarhilise eliidi dogmadel.

Sooviksin väga, et algav aasta tooks poliitilisse kultuuri uusi tuuli (esindatakse teisi, mitte iseennast). Vastasel korral on eestlased kogukonnana väljasuremisele määratud.

Wednesday, December 21, 2011

Manipulatsioon arvamustega


PM kirjutab:
Tallinna Ülikooli poliitikateadlase Tõnis Saartsi väitel ei annaks Kaarel Tarandi idee panna erakondade liikmed rohkem liikmemaksu maksma soovitud tulemust ehk ei aktiveeriks neid piisavalt.
«Liikmemaksud olid parteide rahastamise peamine allikas umbes pool sajandit tagasi, kui kulutused valimiskampaaniatele olid võrreldes tänasega tühised ning parteidesse kuulumise määr üsna kõrge,» meenutas Saarts.
Tänapäeval on liikmemaksude osakaal erakondade rahakotis järjest vähenenud ning seda ka Lääne-Euroopa demokraatiates - liikmemaksude asemele on tulnud riigieelarveline rahastamine.

http://www.postimees.ee/673398/saarts-tarand-eksib-liikmemaks-ei-aktiveeri-parteilast/?t=372#l

Tõnis Saarts eksib, kui arvab, et Kaarel Tarand eksib.

Ma ei väida muidugi seda, et Kaarel Tarandil on õigus, kuid arvan, et kaalukauss kaldub seekord tema poolele.

Inimeste arvamustega Eestis manipuleeritakse. Seda teevad kõik, kelle võimuses on meediakanaleid mõjutada.

Iga seisukoha tõestamiseks leiab piisavalt näiteid ja tõestusi. Neid leidub ka ümberlükkamiseks.

Mulle on arusaamatu, miks eelistame vaimset vägivalda, mida meedia harrastab. Kohati jääb mulje, et Eestis on kõik müüdav ja ostetav. Isegi au ja uhkus.

Üritame põgeneda enese eest – kes teeb seda mujale elama asumisega, kes meelemürkidega. Põgeneme vastutuse eest.

Sunday, December 18, 2011

Jõuluaeg murrab pimeduse



Jõuluaeg murrab pimeduse ülemvõimu, mis avab tee päevavalguse kasvule. Pimeduse ülemvõimul vohav masendustunne hakkab taanduma lootusrikkuse ja rõõmsameelsuse ees.

Paljud tunnevad rõõmu Jeesuse sünnipäevast.
Jõuludest leiab igaüks midagi meeldivat. See on aeg, mis toob paljudele tagasi argipäevade muredesse kadunud hingerahu. Laste silmadesse toovad need pühad palju rõõmu ja sära. Tundub, et positiivsete emotsioonide poolest ei suuda ületada jõulusid ükski teine aeg.

Need on pühad, mil inimeste mõtetesse tekkib palju heatahtlikke soove, mis ei ole seostatavad ainult materiaalsusega.
Hingerahu on vast parim kingitus, mida sellel ajal soovitakse. Jõuludest sobilikumat hetke sõjakirve mahamatmiseks ja lepituse otsimiseks - olgu tegemist siis tülis oleva lähedaste sugulastega, endiste sõpradega või vihavimma kandvate naabritega - on raske leida.
Andestamine ja andestuse saamine käivad aga käsikäes. Andestades kellelegi, tuleks oodata ka teise andestamist. Tülidel ei ole ainusüüdlast, mistõttu peasüüdlase väljaselgitamisel ei ole mõtet.

Jõulud on minevikku pöördumise aeg
Vaimujõud võimaldab pöörduda siis tagasi nooruspõlve maile, milles on jälle kohta lahkunud vanematel, suureks sirgunud pisipõnnidel ja teistel lähedastel.
Paljudele noortele on see unistamise aeg, mis viib neid hetkeks tuleviku maale, kus omandatakse unelmate amet, leitakse endale ideaalne elukaaslane, nauditakse tulevast tööalast edu. Unistustes emmatakse ja mängitakse tulevaste rõõmust kilkavate põngerjatega.
Jõulude aeg on soovide aeg. Öeldakse, et kui midagi väga, väga soovitakse, siis seda ka saavutatakse. Jõulusoovidel on aga eriline võime. Uskugem nendesse soovidesse, sest jõulusoovid on heatahtlikud. Need on head nii iseendale kui ka teistele.

Jõulupühad on erilised
Teist sellist aega, mis muudaks kõiki paremaks, vist ei olegi. Vaatamata väljas valitsevale külmale, on inimeste südamed soojad. Andmise rõõmul on sel ajal eriline väärtus. Jõulutunnel ja muud annetustele orienteeritud üritused purustavad igal aastal üha uusi rekordeid, mille kaudu viiakse jõulusoovid tundmatute abivajajateni.

Eestlased pidavat olema kitsid oma tunnete avaldamisel. Ilukirjandusest võib tuua mitmeid näiteid tegelastest, kes ei julgenudki kogu eluea jooksul reeta kaaslasele oma tundeid. Jõulud on selliste saladuste avaldamise aeg. Kui seda ei tehta jõulude ajal, siis võib see jääda ka muul ajal tegemata. Tunnistage lähedastele seda, et te neist hoolite. Öelge neile seda, mida tunnete, sest jõulud on selleks sobilikum aeg. Jõulutunded on erilised, neid ei tasuks ainult endale hoida.

Rahulikku Adventi!

Wednesday, December 14, 2011

Seltsimeeste võimu- ja kasuahnus ei võimalda eestlaste elujärge parandada



Nii palju kui on inimesi on ka arvamusi. Tõeline Tõde tugineb ühisnimetajal, selles me ei orienteeru. Mis veelgi kurioossem – meid see ei huvitagi.

Minu silmis Eestis omavalitsusi ei eksisteeri. Eksisteerivad kunagiste rahvasaadikute täitevkomiteede rudimendid, mis tegelevad iseendaga.
Seisukoht ei tulene üksnes kuuldust, vaid ka enda kogemustest. Olen nimelt keskmise suurusega omavalitsuse volikoguliige, täidan revisjonikomisjoni esimehe kohustusi.

Ühisotsuste eesmärgiks ei ole väikese grupi seisukohtadele ülemvõimu andmine, vaid ühisnimetajal põhinevate seisukohtade selgitamine ja ellu viimine. Eestis domineerib üksikute seisukohtade ülimuslikkus, „ühisseisukohtade“ vorm ei pea vett.

Eesti võimuladvikud naudivad enda jokkidest meisterdatud ülemvõimu.

Ülemnõukogu ja rahvasaadikute täitevkomiteed reorganiseeriti demokraatia viljelemiseks. See aga põhineb enamuse seisukohtade ülemuslikkusel. Kõik muu (valimised, võimude lahusus jmt) selle juures on teisejärguline, mis peaks tegema toimuva mõistetavamaks.

Nii nagu keskvõimgi, harrastavad ka Eesti omavalitsused diktaati. Kogukonnaliikmetele jagatakse käske ja keelde, nende eest otsustatakse. Riigikogu ja omavalitsused peaksid esindama ühishuvisid, panustatakse aga isiklikule ambitsioonikusele. Elanike huvide eest seismine on kirjas vaid deklaratiivsetel loosungitel ja on hoomatav nimetuses (oma valitsus, riigi kogu), tegelik elu on teistsugune.

Võtame näiteks parlamendierakondade riigieelarvest (demokraatia arendamise sihtasutuste põhjendusel) 800 000 euro näppamise ponnistuse. Erakondadele eraldatavad summad on niigi üüratud. Lisaks kõrgepalgalistele töökohtadele ja eelpool mainitud summale eraldatakse neile 5 412 678 eurot, mis moodustab 0,1% riigieelarve kogutulust. Kaudsed kulutused (ametikohad funktsionääridele; sihtasutuste, MTÜde jmt kaudu liikuvad summad) erakondadele on veelgi suuremad.

Poliitilised väärtushinnangud on teinud eestlastest (sõna otsese mõttes) kerjused, kelle sissetulekud (sh sotsiaalsed tagatised) on teistest eurotsooni riikidest kordades kesisemad, reaalne maksukoormus aga kõrgeim. Diktaadikepikest ei vibuta meil üksnes keskvõim, seda teevad ka pisimarssalid omavalitsustes.

Eesti vajaks hädasti kogu haldusstruktuuri reformimist. Ülemnõukogu ja rahvasaadikute täitevkomiteede rudimentide funktsionäärid hoiavad privileegidest aga kümne küünega kinni. Seltsimeeste võimu- ja kasuahnus ei võimalda eestlaste elujärge parandada.

Saturday, December 10, 2011

Valesid seisukohti ei eksisteeri



Valesid seisukohti ei eksisteeri. Arusaamatused tulenevad eelistustest. Isiklike seisukohtade pealesurumisega raiskame aega, külvame vaenu ja viha.

Vaidlused muna ja kana üle on kestnud sajandeid, kõigile vastuvõetav vastus on ikka leidmata.

Mulle väga sümpatiseeriks, kui vaidlus selle üle, mis on olulisem, kas see, mida otsustatakse või kuidas seda tehakse, ei paigutuks samasse rubriiki. Nii palju kui on inimesi, on ka seisukohti. Ühes küsimuses ühisseisukohale jõudmine pole keeruline, kümnes ja enamas aga võimatu.

Keegi ei tea, mis on õige. Mis aga veelgi hullem, me ei saa seda ka kunagi teada (aeg ja ruum on muutuvad faktorid), kuna võrdlusbaas puudub.

Arutelud põhinevad spekulatsioonidel, isegi siis, kui tuginetakse faktidele.

Ühisotsuste eesmärgiks ei saa olla väikese grupi seisukohtadele ülemvõimu andmine, vaid ühisnimetajal põhinevate seisukohtade realiseerimine.

Thursday, December 8, 2011

Riigikogulaste eetikakoodeks



Õhtuleht kirjutab:
Tänases Eesti Ekspressi artiklis "Ärimees: "Maksin Raudsele ja Stelmachile üle 600 000 krooni"" ilmunud informatsioon viitab Riigiprokuratuuri teatel võimalikule kuriteole ning selle kontrollimiseks alustati kriminaalmenetlust. Uurimist hakkab läbi viima Kaitsepolitseiamet.
Karistusseadustiku paragrahvi 298 järgi süüdimõistmise korral võib kohus karistuseks määrata rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse.
Tänane Eesti Ekspress kirjeldas ja avaldas dokumente, kuidas Indrek Raudne ja Nikolai Stelmach võtsid kopsaka vaheltkasu Tallinna Sadama soodsa müügi eest ettevõtja Vladimir Kleinerile.

http://www.ohtuleht.ee/455280

Asi polekski nii hull, kui selline käitumine oleks erand.

Mõned päevad tagasi avaldati uudis sotsiaalministeeriumi ametnike MTÜ varjus toimunud sahkerdamisest. Selline tegevus pole haruldus. Tean ka enda kogemusest analoogseid juhtumeid.

Nüüd räägitakse riigikogulaste eetikakoodeksist. Tekib tunne, et sinna on kogunenud Eestimaa suurimad sulid.

Valimisseadus võimaldab sulidest koosnevaid koosseise komplekteerida.

Erakondadele tuleb maksta toetust, vastasel korral hakkavad varastama. Varastama hakkavad nad ka siis, kui ei maksta kuluhüvitisi ega võimaldata kolmekuist hästi tasustatud puhkust.

Mul tekkib küsimus: kas peale tööaja ja pastakate ongi Eestis enam midagi varastada?

Wednesday, December 7, 2011

Eesti reiting on põhjendamatult kõrge



AA- pole küll kõrgeim reiting, kuid Eesti kohta ikkagi põhjendamatult kõrge. Arvatavasti kuulume reitingu langetatavate riikide ringi. Hoiatus on igatahes liikvele lastud. Enesekriitika asemel asume kaitsesse, justkui sellest oleks kasu.

Äriuudised kirjutavad:
Rahandusminister Jürgen Ligi sõnul ei nõustu ta S&P poolse hinnanguga ning leiab, et Euroopa mured laiendatakse liiga automaatselt ka Eestile.
«Eesti riskina on S&P õigusega välja toodud väliskeskkonna, ent mõneti on meid tavapäraselt alahinnatud, nagu ikka ja jälle juhtub. Ühelt pool toetavad nad populistlikku lähenemist, mille järgi eurotsooni näidatakse kõigi probleemide allikana ja tarbetult negatiivsemana kui Euroopa Liitu ning muid majanduskeskusi maailmas.
Samuti laiendatakse Euroopa mured liiga automaatselt Eestile, märkamata meie rahanduse väga erinevat olukorda - eelarvetasakaalu, pea olematut laenukoormust, mittesõltuvust võlakirjaturust ning väga tugevaid panku, mille reitinguid just äsja ka tõsteti, » kommenteeris S&P otsust Ligi.

http://www.e24.ee/659318/jurgen-ligi-eestit-on-alahinnatud/?t=652#l

Raske on nõustuda rahandusministri seisukohaga. Eesti võimekust pole alahinnatud, vaid ülehinnatud.

Eesti kasina palgaga maksumaksja peab üleval 12 ministeeriumi, 24 ametit, loendamatut arvu ametkondi, allasutusi, sihtasutusi, mittetulundusühinguid, riigikogu koos kohalike omavalitsustega – see on liiga raske kandam õblukesele erasektorile.

Maksukoormus vajaks vähendamist, maksudest elatuv riigiaparaat ja haldusstruktuur koomale tõmbamist. Kobestada tuleks pinnast kohalikule turule orienteeritud keskmisele ja väikse suurusega ettevõtlusele.

Eesti fiskaalpoliitika seda ei soosi.

Eestlaste sissetulekud ja sotsiaalsed tagatised on eurotsooni madalamad, maksukoormus aga kõrgeim. Rahandusminister eksib, kui ta arvab, et selline süsteem on jätkusuutlik. SKT kasv on hetkel küll teistest kõrgem, kuid see tuleneb madalast võrdlusbaasist, mitte kõrgest nominaalsest tulemist. Kahekohalise majanduslanguse järel ühekohaline kasv pole mingi kasv, vaid langus.

Tuesday, December 6, 2011

Valuutad põhinevad usaldusel



Valuutad põhinevad paljuski usaldusel. Suurematel valuutadel puudub tagatis, vajadusel saab seda paberkandjal juurde trükkida.

Tunnistan, et minul puudub Euroopa ühenduses harrastava demokraatia vastu usaldus, kuna tegemist paistab olevat diktaadil toimiva ühendusega.

USA ühiskonnakorralduse osas olen teistsugusel arvamusel. Tegemist on demokraatiat viljeleva ühiskonnakorraldusega. Vaatamata isegi dollarite printimise lembusele usaldan USA ühiskonnakorraldust. Mitmed makromajanduslikud näitajad (nt tarbijahinnaindeks, töötus) kinnitavad, et erinevalt Euroopa Liidust on suurriik õigel teel.
Dollarite trükkimisest kirjutasin kunagi järgnevat: http://eveges.blogspot.com/2010/11/usa-prioriteediks-on-elanike-kaekaik.html

SKT kasvust on tehtud eesmärki omaette. Vähem oluline pole valdkondade ja sektorite tasakaalustatus. Abstraktset SKTd ei kummarda üksnes poliitikud, seda teevad ka paljud analüütikud.

PMI on indikaator, mis viitab SKT kvaliteedile. Purchasing Managers’ Index (PMI) välistab avaliku sektori, kajastab üksnes erasektoris toimuvat, mille mõju ühiskondade heaolule ei tasuks alahinnata. Avaliku sektori „edusammude“ üle võib küll eufooriasse sattuda, kuid see pole põhjendatud – tegemist on siiski rahanduskriisi peakangelasega.

Markit's Eurozone Composite Purchasing Managers Index kajastab euroala tulemit, see on aga (kolmandat kuud) languses. Näitaja võimaldab prognoosida eurotsoonile IV kvartalis juba 0,6% majanduslangust (C. Williamson). Tegemist on kuu tagusest Reutersi küsitletud 30 majandusteadlase hinnangust pessimistlikuma tulemiga.

Eurovanker teeb üha suuremat kolinat.
Markiti peaanalüütik ootab (IV kv) Itaalialt (PMI 44,8) 1%, Prantsusmaalt (PMI 49,8) ja Hispaanialt (PMI 38,2) ca 0,5% majanduslangust. Saksamaa (PMI 48,4) langus on seekord veel tagasihoidlikum, kuid uute tellimuste vähenemine kinnitab, et suurem langus koputab juba uksele.

Kui 50 väiksem PMI näitab langust ja sellest kõrgem tõusu, siis novembris oli see eurotsoonis 47.

Arvestades seda, et valuutad on omavahel seotud, tuginedes globaalsetele poliitilistele ja majanduslikele arengutele, eelistan pikemaajaliste (rahaliste) säästude hoiustamist Ameerika dollaris. See tundub halvimatest parim valik olevat. Tegemist on ikkagi demokraatia kantsi valuutaga.

Monday, December 5, 2011

Unistus soojast vannist



Linnaleht: Aeg, mil vannikümblus pole enam taskukohane
http://www.linnaleht.ee/?page=99&id=2786

Demokraatia on valitsemisvorm, mille tunnusteks on kodanikkonna osalemine poliitikas ja võimude lahusus. Eesti demokraatia on sellest kaugel. Otsuste langetamisel ei lähtuta niivõrd elanike huvidest, kuivõrd kamraadlusest ja isiklikust ambitsioonikusest.
Nendel põhjusel ei täida ka seadustega paika pandud eelnõude lugemised otsustusprotsessis oma eesmärki. Arutelude asemel toimuvad vaidlused, mille tulemused on ette teada: võimukoalitsioonid kiidavad enda projekte, opositsioonide pärusmaaks jääb halvustamine. Mainitud lähenemine on üleüldine, kehtib nii keskvõimu kui ka kohalike omavalitsuste kohta.

Üleriigilised juhtumid
Vaatamata üldsuse tajutavale vastuseisule läks Eesti Euroopa päästefondis osalemise otsuse langetamine sujuvalt. Teisiti ei kulge kodanikuvaenuliku riigieelarve vastuvõtmine. Sõjaliste kulutuste kasvatamine tingimustes, kus paljudele pole isegi hambaravi taskukohane, on põhjendamatu. Toimetulekuraskustes olevate inimeste saatusele tankide eelistamine on võigas. Aga selline lähenemine pole omane üksnes keskvõimule, vaid ka omavalitsustele.

Tallinna juhtum
Võtame näiteks Tallinna Televisiooni ümber toimuva. Poliitilise kähmluse asemel võiks pühenduda üldsuse arvamuse väljaselgitamisele. Ühist raha kasutatakse sihipäraselt vaid siis, kui kasutamise otsus põhineb ühiskondlikul kokkuleppel. Lasteaedade rahastamine, õpetajate töötasud, Tallinna Televisiooni loomine ja paljud teised üldsusele tähtsad otsused ei tohiks sündida kinniste uste taga väikse seltskonna tahtel. Sellel puudub igasugune seos esindamisega või demokraatiaga – igatahes pole tegemist esindusdemokraatiaga. Diktaadil põhinev otsustamine tekitab vastandumise ning see ei mõju edasistele arengutele sugugi positiivselt.

Kohila juhtum
Et mitte üldsõnaliseks jääda, tooksin diktaadil põhineva otsustamise näite ka 7000 elanikuga Raplamaalt Kohila vallast, kus kohaliku poliitilise eliidi tahtel hakatakse ellu viima ebaefektiivset, enamikule inimestest kahjulikku veevärgi ja kanalisatsioonisüsteemi laiendamise ja uuendamise projekti. Esmapilgul võib ambitsioonikusel põhinev tegevus isegi üllana tunduda, kuid süüvimine viitab tarbija rahakotile laastavale ponnistusele.
Teenust pakkuva äriühingu Kohila Maja OÜ kodulehel on kirjas, et projekti maksumus on 180 599 488 krooni ja omafinantseering 20,95 protsenti. Investeering ületab vee- ja kanalisatsiooniteenusest mullu laekunu 34,5-kordselt. Tegemist on valla kolme aasta maksulaekumisest (sealhulgas sotsiaalmaks) suurema summaga.
Investeeringute üheks argumendiks peaks olema hinna ja kvaliteedi suhe, tulevaste kulutuste optimeerimine. Aga juba praegu maksavad Kohila elanikud vee ja kanalisatsiooni eest tallinlastest 46 protsenti kõrgemat hinda. Näiteks tualeti kasutamine neelab olenevalt loputuskastist 20–40 kroonisenti kord, duši all käimine on veel kulukam. Vanniskäik on isegi keskmise sissetulekuga inimesele luksus.
Konkurentsiamet leiab, et Tallinna veeteenuse hind on põhjendatust 36 protsenti kallim, mistõttu see peab langema. Kohila hindadel on vaid kasvuruum. Mitterikkad ehk enamik kohalikest elanikest pole rahul ning kavandavad vee- ja kanalisatsiooniteenuste tarbimise piiramist – vanniskäigu asemel enda pesemine niriseva kraani all, tualeti loputamine kartulikeeduveega jne.

Kulude kasv vajab ühist ohjeldamist
Hindade ja maksude tõstmised on tagajärjed, millel on ühine põhjus – püsikulude kasv. Samas aga vähendab kitsastel aegadel iga hinna- või maksutõus tarbimist ning halvendab elukvaliteeti.
Olen veendunud, et püsikulude kasv vajaks päitseid, mis innustaks meie ühist raha otstarbekamalt kasutama, soosiks ühiskonnaliikmete ühtsust ja tekitaks ühtekuuluvustunnet. Ma kahtlen väga, kas kaitseväe kulutuste kasvatamine, Tallinna Televisiooni ülalpidamine, Eesti Energia investeeringud Jordaaniasse ja USA-sse, Kohila veetrassi ehitamine ja paljud teised auahned, kuid samas kulukad projektid neid eesmärke täidavad. Pigem töötavad neile vastu.
Eelarvepoliitikaga annab nihutada mägesid, kuid annab ka palju untsu keerata. Sooviksin väga, et väiksearvulise kogukonnana suudaksime olla senisest ühtsemad ja edumeelsemad.

Saturday, November 26, 2011

Peaminister pole UFO, vaid südametu inimene



Tallinnas on umbes viissada kodutut, kes ööbivad tänaval, kuurides või tühjaks jäänud majades, kaks korda rohkem on aga neid, kes on leidnud peavarju varjupaikades või majutusüksustes, selgus Tallinna sotsiaaltöö keskuse korraldatud loendusel.
Tallina kodutute tegelikku arvu senini ei teatud, kuid loendatud 1500 inimese andmeid hakatakse nüüd analüüsima, vahendab ERR Uudised saadet "Aktuaalne kaamera".

http://www.ohtuleht.ee/453553

Tallinna elanike arv oli 1.11.2011 seisuga 414940.

Kodutute täpne arv pole küll teada, kuid loendada suudeti neist 1500. Tallinlastest on üle 0,4% (sh imikud ja lapsed) kodutud. Meie kliimas kodutu olla võib olla jube.

Ei taha isegi mõelda nende arvust, kellel puudub sissetulek või kelle suuõõnest hambaravi kättesaamatusest hambad sõna otseses mõttes suust välja mädanevad.

Sellistes tingimustes valitsusjuhi Eesti edusammudest rääkimine on kummaline. See paneb käsi laiutama. Jõukamate ühiskondade (Kreeka jt) abistamine või kaitsekulutuste kasvatamine teeb aga lausa sõnatuks. Oma inimeste saatustele teiste ühiskondade või tankide eelistamine on võigas.

Friday, November 25, 2011

Kodanikeühenduste erakondadest ees küürutamine on kummaline



Poliitika on Eestis monopoliseeritud. Põhilise osa otsustest langetab väikesearvuline „tüüri juures“ olev seltskond, keda teiste soovid ja arvamused suurt ei huvitagi.

Jutu järgi elavad Eestis demokraadid. Ühiskonnakorralduses aga domineerib järjest rohkem diktaat. Kui okupatsiooniajal olid ülimuslikud poliitbüroo seisukohad, siis iseseisvas Eestis oleme jõudnud ajajärku, kus otsuseid langetatakse üksikisikute tasemel ja vaid nende soovide ning vajaduste kohaselt. Isegi töötukassa vahendeid saab võimuladvik oma nägemuse järgi kasutada, rääkimata siis riigieelarves olevatest vahenditest.

Rääkimata sellest, et pole harjumuseks kuulata rahva tahet, on ka erakondades kaasarääkijate osa tühine. Parteide liikmeskonnad võivad küll ulatuda kümnetesse tuhandetesse, kuid sisuliselt on see butafooria - erakondade suunised pole ammu enam saadikutele täitmiseks. Tegemist on seadustatud jokk-fenomeniga, mille valitud on endale ise kujundanud.
Esindajate niisugune sõltumatus nende taga olevast parteist, rääkimata neid valinud rahvast, on aga halvim, mida ühele väikeriigile soovida.

Eesti on maailmakaardil väga väike riik. Oleme elanike poolest võrreldavad tänavaga mõnes suurlinnas. Arusaamatuks jääb, miks peitume esindusdemokraatia maski taha, lepime kellegi tõe kuulutamisega. Eriti veel, kui teame, et elanikud erakondi ei usalda. Uuringute andmetel usaldab neid vaid viiendik inimestest (erinevate küsitluste põhjal kõigub usaldus 18 – 26% vahel).

Oma tahte väljendamisel on rahvas aga kidakeelne. See eeldaks vabadust, kuid seda eestimaalaste sissetulekud enamasti ei võimalda – sõltutakse võimuladviku (riikliku või omavalitsuse) tujudest, olenemata sellest, kas peetakse õpetaja, arsti või muud ametit, ollakse kodanikuühenduse esindaja või ettevõtjast töövõtja. Oma leppimatust diktaadiga pole soovitav näidata. Kes näitab, põrkub ringkaitsele, teenib ära halvakspanu ja halvimal juhul kättemaksu. Halva mängu juures on parem teha head nägu. Vastasel juhul kaotatakse seegi pisku.

Võimuladviku soov suurendada ühiskonnas passiivsust ja omaenese sõltumatust on taotluslik. Abiks on erakondade rahastamiskord ja seaduskeskkond, täpsemalt valimis- ja erakonnaseadused. Finantsiline sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas – võimaldab praktiseerida nn tagatubadele rajatud demokraatiat. Valimisseadus loob olukorra, kus on lihtne sokutada (eliidile) lojaalseid asjapulki otsustusnuppude juurde. Meie esinduskoda on täidetud taltsaste tegelastega, keda tegelikult juhivad strateegilised isikud valitsusest.

Ühiskonnas langetatud otsused peaksid põhinema huvigruppide ühisnimetajal, mitte väikese grupi dogmadel. Ühisnimetaja leidmine väikestes kogukondades poleks ju keeruline. Selleks tuleks esindusdemokraatia viljelemisel vaid teadvustada, et need kes valitud pole ilmtingimata kõige targemad, kompetentsemad ega paremad. Ja et esindatakse siiski inimesi, mitte umbmääraseid valimislubadusi ega parteiprogrammilisi seisukohti.

Paljud meie probleemid ei tulenegi niivõrd madalatest töötasudest ega kesistest sotsiaalsetest tagatistes, vaid meie viljeldavast ebademokraatlikust riigi juhtimisstiilist ja väärtushinnangutest. Raha vähesuse rõhutamise asemel oleks tarvis puhastada vaimupõld umbrohust: meie riigi kodanikud vajavad empaatiat, austust ja siirust.

Statistiliste näitajatega manipuleerimine (töötute arv, töötasud jmt), valetamine (butafoorse demokraatia viljelemine, viie jõukama hulka jõudmine, majandusedu mõistega manipuleerimine jne), ja isegi varastamine (ka riigikogulaste kuluhüvitised, tasud nõukogudest ja ebaproportsionaalselt kõrge töötasu on kodanike tagant varastamine), teevad elukeskkonna Eestis paljudele vastuvõetamatuks. Suitsupääsukese ja rukkilille kõrvale on tekkimas uued rahvustunnused – pettumus, käegalöömine ja viha.

Kuidas edasi? Üks toimuv lahendus oleks tõsta ausse kodanike, sh rahvaalgatuslike ühenduste seisukohad. Kodanikeühenduste erakondadest ees küürutamine on kummaline.

Thursday, November 17, 2011

Monopoolsed ettevõtted lämmatavad Eestimaad



Demokraatia on valitsemisvorm, mille tunnuseks on kodanikkonna osalemine poliitikas ja võimude lahusus. Tunnen siiralt kahju, et demokraatia on devalveerunud. Otsuste langetamisel ei lähtuta elanike huvides, vaid kamraadlusest ja isiklikust ambitsioonikusest.
Igaüht puudutavates küsimustes tuleks otsuste langetamisel tugineda kõikide seisukohtade ühisnimetajale. See ei aga ei toimi riiklikul tasandil, miks peaks see siis toimima siis valdade tasandil.
Kohilas toimuv veeprojekt puudutab kõiki vallaelanikke, mistõttu selle mahu ja mõttekuse kohta tuleks elanike arvamust küsida. Seda aga ei tehta. Grupp seltsimehi langetab otsuseid isekeskis.
Investeeringute üheks argumendiks on hinna ja kvaliteedi suhe, tulevaste kulutuste optimeerimine. Kohila kulukas veeprojekt teeb vee aga mõttetult kalliks. Juba täna makstakse nimetatud teenuse (vee ja kanalisatsiooni) eest tallinlastest 46% enam. Liitri eest käiakse välja ligi 5 eesti krooni senti. WC korra eest laotakse letti kümneid sente (olenevalt loputuskastist 20-40 senti). Suur kulu on pesuveele. Vanniskäimine on luksus. Joogivee osa (see, millele kvaliteedi lihvimisel tuginetakse) tarbimises on tühine.
Konkurentsiamet leiab, et Tallinna vesi peab odavnema. Kohila vee hinnal on vaid kasvuruumi. Veeprojekti kaasatavad finantsvahendid teevad selle omahinna veelgi kallimaks. Edasistest hinnatõusudest pole pääsu, veetarbimine väheneb, see avaldab omakorda survet uutele hinnatõusudele.
Olen hämmingus, et vallavolikogu kasvatas äriühingu toetamiseks laenukoormust maksimumini. Äriühingu ja omavalitsuse rahade ühte taskusse pistmine on mulle mõistetamatu. Pere varade sidumisest äriga tuleks hoiduda, kuna äririskid on suured. Valla vahendid on aga ühispere vahendid.
Uurisin täna ühelt vanaproualt (keda kohtasin tänaval) arvamust veehinnast Kohilas. Vastus oli järgnev:
Nemad (pensionärist abikaasaga) tarbivad vaid ühisveeteenust, kanalisatsioonile eelistavad isiklikku kogumiskaevu. Kanalisatsiooni osa veehinnast (vesi + kanalisatsioon) moodustab ca 2/3. Vanniskäik on neile (nii nagu paljudele teistelegi) luksus, mistõttu pestakse jooksva vee all. Eelnevalt suletakse väljavoolu toru. Kahe inimese pesemisest tekkiv heitvesi hoitakse hommikuni vannis, misjärel see järgmisel päeval aiamaale toimetatakse. Kokkuhoid milline – settekaevu tühjendamise arvelt hoitakse kokku, loodust ei reosta.
Vee hinna edasine tõstmine vähendab tarbimist veelgi. Tarbimise vähendamine tõstab ühiku (liiter) kulutusi, kuna püsikulu on konstantne suurus.
Kohilas pole vee puudust. Kohati on seda isegi liiast. Pole harvad juhused, kus seda tuleb pumbamajast pinnasesse lasta joosta.
Inimestele võiks vee tarbimine soodsamaks muuta. Priiskav veeprojekt, mida Kohila harrastab, teeb selle aga keeruliseks.
Kaevetööde ajal eemaldatakse liiva-kruusa segune mass, mis toimetatakse minema. Asemele tuuakse teise fraktsiooniga, kuid analoogne materjal. Terve mõistus kasutaks endist materjali, kuid järgitakse kavandatut. Otstarbekas pole rajada ka trasse eluasemeteni, kus pole liitumisest huvitatuid. Liitumistasu on aga kopsakas, mistõttu huvilisi ei pruugigi palju olla.
Hinnasurve vee ja kanalisatsiooniteenuse hindade Kohilas jääb ka tulevikus suureks. Seda muidugi juhul, kui valla eelarvest teenust ei doteerita. Veehind on Kohilas Eestimaa kõrgemaid. Vaatamata vee küllusele jääb see kõrgeimaks ka tulevikus. Põhjuseid pole vaja aga kaugelt otsida – need peituvad omavalitsuse otsustes ja võimuladviku esindajate rahalembuses, kes äriühingu nõukogus istumise eest igalt veearvelt 2% oma taskusse pistavad.

Wednesday, November 16, 2011

Kodanikel ei jää muud üle, kui võimuladviku oodi kuulata ja kulmu kortsutada



Täna toimub riigikogus 2012. aasta riigieelarve teine lugemine. Võimuladviku esindajad kiidavad ühendkoorina eelarveprojekti kvaliteeti. Opositsioon viitab lombakusele. Mõttetutel vaidlustel ei tulegi lõppu, kuna eesmärkides puuduvad eelistused, paigas pole tulemuslikkuse mõõdikud. Peaminister jääb ka edaspidi oma otsuseid ülistama, need aga keda need puudutavad neid kiruma.

Prognoosidel tuginetakse indikaatoritele. Turgude käitumise indikaatoritest on olulisemad ettevõtete majandustulemused ja fiskaalpoliitika. Oluline on arvestada, et majandustulemusi ja paljude lemmikuks saanud abstraktset sisemajanduse kogutoodangut (tegemist pole klassikalise majanduse kasvuga, see sisaldab ka maksuraha kulutamist) ei saa ühte patta panna.

Turgude võimsamaks juhthoovaks on fiskaalpoliitika, kuna suur osa ressurssidest kuulub ümberjagamisele. Eestis jagatakse ümber kusagil 40% . Väide, et turud ei allu juhtimisele ei pea paika. Mõjutamine toimub ka alateadlikult. Arvamus, et rahamaailma on kaosesse tüürinud pangandus pole samuti adekvaatne. Selleni on viinud poliitiliste eliitide suhtumine maksustamisesse ja ühisvarasse.

Ka paljud hädad Eestis saavad alguse riigi eelarvepoliitikast. Olgu selleks siis elanike kasinas sissetulekud, proportsionaalselt kõrged jaehinnad või siis sotsiaalsete gruppide kihistumine.
Selle asemel, et valitsemiskulude laristamisele piir panna istub käputäis nupukais kinniste uste taga ja nuputab, kuidas kodanike taskust veelgi suuremat obrokit välja meelitada. Maksumaksja võlakoormus kasvab.
Eestlaste välisvõlg kasvas eelmisel aastal 136 protsendini sisemajanduse kogutoodangust. Elaniku kohta tuleb seda 14701 EUR. See oleks veelgi suurem, kui elanike arv tegelikkusega vastavusse viia. Tulem on saadud 1,34 mln inimese vahel jaotamise teel.
USA välisvõlg oli 45836 USD ehk ca 32800 EUR elaniku kohta, mis on keskmise elaniku kuupalgaga samas suurusjärgus. Kritiseerime suurriiki, omal on elaniku kohta pea kaks korda suurem võlakoormus. Demograafiline struktuur töötab samuti Eesti kahjuks.

Eesti riigi ja kodanike laenukohustuste vahekord näitab, kuidas valitsus suhtub kodanikesse – maksudega kasvatatakse elanike väljaminekuid, riigi laenukohustused veeretatakse samuti nende kanda.

Mul puudub ülevaade elanike võlakoormuse jaotusest. Ma ei tea, milline osa on läinud eluasemele, milline hariduse omandamisele, raviteenuse ostmisele, milline lihtsalt tarbimisele. See aga polegi oluline. Oluline on see, et inimeste laenukoormus on väga suur, valitsusel aga väike. Paljud ühiskonnaliikmed on toimetulekuraskustes. Teistest suuremaid kulutusi tehakse toiduainetele, raviteenusele (omavastutus suurimaid ELs, vist 24%), riigilõivudele. Eestlaste reaalne maksukoormus on teistest kõrgem, välisfirmad naudivad aga siinset maksukeskkonda.
Maksustamisest siit: http://eveges.blogspot.com/2011/09/nailiselt-madalate-maksudega-eesti.html

Riigi rahanduspoliitika tugineb eelarvele, see aga ei soosi eestlaste elujärje paranemist. Seaduskeskkond ei võimalda lähenemistes ka korrektsioone teha. Ühisreeglid Eestis ei tugine ühiskondlikul kokkuleppel, vaid väikese seltskonna diktaadil. Kodanikena ei jää meil muud üle, kui vaid võimuladviku iseendale kirjutatud oodi kuulata ja kulmu kortsutada.

Friday, November 11, 2011

Eesti oleme Meie, mitte nemad



Eestit pole keeruline mugavaks elupaigaks muuta. Selleks pole vaja isegi lisaraha, piisab suhtumise muutmisest – riik oleme Meie, mitte poliitiline eliit.

Võimuesindajad kiidavad Eesti riigi rahandust, imetlevad seda ka teised valitsused. Nad ei tule isegi selle peale, et riik oleme Meie, mitte nemad.

Hinnangud on subjektiivsed. Poliitiline eliit imetleb Eesti riigi käekäiku, lähtub seejuures vaid oma huvidest. Kiitmisel ka põhjust – kodanikud on õnnestunud võimu teenistusse rakendada. Valimisseaduse ja erakonnaseaduse taustal sarnaneb Eestis iga kodanikualgatus piniseva sääsega elevandi saba ümber. Tegemist on (vähemalt demokraatia ühiskondades) imega, millest iga diktatuurikepikest ihaldav grupp võib vaid unistada.

Abstraktsel Eestil puuduvad võlad, raskusi ei tunta eelarveridade kokku klapitamisega. Kodanikud ägavad samal ajal võlakoorma all – laenukohustused on kõrged, kulupool seljatab jõuga tulupoole.

Ajal, mil paljud kodanikud on toimetulekuraskustes jätkab võimuladvik oodi kirjutamist. Tegemist on käegalöömisele suunatud unelauluga.

Meenuvad kunagised Venemaa okupatsiooniajad. Avalikes kohtades räägiti siis üht, omaseltsis teist. Kunagised ajad on jõudnud tagasi – võimuladvik (koos hästi toidetud kaaskonnaga) joriseb ühte, ülejäänud hoopiski teist viit.

Eestis toimuvale tuleks objektiivne (ühisseisukohast lähtuv) hinnang anda. Koos võiksime analüüsida saavutatut, kavandada edasisi tegemisi.

Ma ei tea, mida mõtleb väikesearvulise kogukonna enamus, kuid arutelud, mida olen jälginud, milles olen osalenud, kinnitavad, et midagi on ühistegemistes väga valesti.

Migratsioonivoogude järgi võib Eesti elukeskkonda võrrelda põrgutulega, mille eest põgenetakse. Põrgutuld meenutavad reaalsissetulekud, mille kraadideks on esmatarbekaupade põhjendamatult kõrged hinnad ja teistest ühiskondadest häbiväärselt madalad sissetulekud (töötasud, sotsiaalsed tagatised). Ainsad, kes põrgutuld distantsilt saavad vaadata on poliitiline eliit (koos kaaskonnaga), monopolistidest ettevõtjad ja väliskontsernid, kellele on maksumaksjate ponnistuste arvelt loodud maksuparadiis. Ülejäänuid see kõrvetab.

Kui ühte asja lõpmatuseni korrutada, siis pidavat (meeleelundite survel) see ka reaalsuseks muutma. Võin vaid oletada, et Eesti „edulugu“ tõsisena võitjate arv polegi tühine. Kuna tegemist pole aga suletud süsteemiga, siis ammutavad paljud infot ka mujalt (ei piirdu eliidi pressiteadeannetega), siis võin oletada, et poliitpsühhoosile allumatute on kordades suurem. Demokraatlikes elukeskkondades ühiskonnaliikmete meelsuse teadvustamine pole keeruline. Diktaadi tingimustes on see aga võimatu.

Eesti poliitiliselt eliidilt tuleks mingil teel (enese tegemistele) oodi kirjutamise õigus konfiskeerida. Vastasel korral oodatud muudatusi pole loota, kuna nende eelduseks on enesekriitika ja puuduste teadvustamine. Voorustele pühendumine hoiab stagnatsioonis, see aga ei võimalda allakäigutrepil suunda vahetada.

Monday, November 7, 2011

Valimissüsteem lämmatab ühtsuse



Ühtekuuluvustunne on aare, mille lihvimisest ei tohiks väsida. Vastandumise asemel võiksime panustada ühtsusesse.

Ühiselureeglid Eestis põhinevad diktaadil, mis on voolinud vihast ja vaenust rahvustunnuse. Vaatamata väikesearvulisele kooslusele pole ühtsuse saavutamine sellises elukeskkonnas võimalik. Võrrelge inimeste pilke kodumaal ja mujal. Üksnes sellele mõtlemine ajab kananaha ihule.

Uskumatu – kuidas saab haritul rahval olla nii juhm ja rumal võimuladvik. Veelgi uskumatum on aga see, et need juhmid on võimelised ka teisi juhmusega nakatama. Võtame kasvõi USAs sirgunud presidendi, kes oskab juba valetada nii, et suu ei suitse. Ta ei punasta isegi Ärma talu finantsskeemidest, puhkuse ajal „töötamisest“, töökohustuste (Põhiseaduse täitmise järelvalve) mittetäitmisest rääkides. Tegemist oleks justkui peaministri klooniga.

Valimissüsteem ja erakondade rahastamine lämmatavad kõik ühtsusele suunatud ponnistused. Antsipid on tagajärg, mitte põhjus.

Saturday, November 5, 2011

Andrus Ansipit ei saa isevalitsemises süüdistada



Politoloog Agu Uudelepp ütles täna oma kommentaaris, et kuningriiklaste ammune unistus on täitunud, kuna Eestil on lõpuks isevalitseja, kes võib rahumeeli nentida: "Riik, see olen mina!"
http://www.ohtuleht.ee/450649

Mul on tunne, et rahulolematus paeministri isiku suhtes võtab peagi tormi mõõtmed. Ma ei imestaks, kui isegi tema lähedased kamraadid talle selja pööravad. See aga ei muuda ühiskonnakorraldust kodanikukesksemaks. Kui siis vaid korraks – isikukultuse surve uuega kohanemise ajaks vaibub, siis aga ajab selja taas sirgu.

Minu arvates puudub Andrus Ansipi isevalitsemises süüdistamisel põhjendus. Kui kaaskond koosneb isiklikule ambitsioonidele ja kasuahnusele orienteeritud pärdikutest ja keskkond seda nõuab, siis hakkaks igaüks isevalitsejaks, uskudes seejuures seda, et mõttevõimeta ullikeste keskkonnas ongi see parim.

Seaduskeskkonda kodanikekesksemaks kohendamata pole vahet, kes tippu mehkeldatakse – igal juhul tehakse temast isevalitseja.

Võiksime lõpetada detailsete teemade üle arutlused, pühenduda vaid ühele: valimissüsteemi muutmisele. Pole põhjust arutlustega ennast üles keerata.

Selliste teemade nagu euroühenduse abipaketid, huvigruppide töötasud, riigieelarve, majanduskeskkond, haldusreform jmt aruteludel puudub mõte. Tulem avaldub vaid omavahelistes süljepursetes.

Selleks, et arutelud kannaksid vilju tuleb muuta otsustusprotsessi, mis peaks toimima ühtpidi (alt üles), toimib aga teistpidi (ülevalt alla). Otsustusjõgi tuleb õigetpidi voolama panna.

Otsustusjõe sängi kohendamiseks tuleb teha parandusi valimissüsteemis - kärpida poliitilise monopoli tiibu, kasvatada need kodanikuühendustele. Seda suudame vaid üheskoos. Selleks tuleb huvigrupiidel koonduda ühe lipu alla. Valimissüsteemi muutmise lipu alla koondumine ei tohiks aga küll üle jõu käia.

Friday, November 4, 2011

Põllumajandustoetusi tuleks vähendada



„Toetuste“ harrastamine on üheks põhjuseks, miks EL (sh Eesti) konkurentsivõime langeb. Turumajanduse reeglite eiramisega pissitakse vastu tuult. Põis saab tühjaks, kuid eritis lendab vales suunas.

Toetused meenutavad mulle okupatsiooniaega, mil varustaja positsioon oli oluline. Tegemist oli sahkerdamis- ja pugemisoskust nõudva ametiga. Toetuste saamisel on vajalikud samad isikuomadused.

Ühe ettevõtte või ürituse toetamisega lämmatame teisi. Probleem ei väljendu üksnes riikide vahelistes tegemistes, vaid see laieneb ka kohalikule tasandile.

EL toetused pole kingitus, tegemist on meie endi taskust tulevate summadega. Arvamus, et EL on igiliikur, kust kõik toetusi saavad on ekslik – kõik maksvad peale.

Ma nõustun sellega, et ilmastikueeldused Eestis on kesised, nõustun ka sellega, et teistele ühendusliikmetele eraldatakse proportsionaalselt kõrgeid põllumajandustoetusi, kuid ma ei nõustu sellega, et selle asemel, et nõuda teistele eraldatavate toetuste langetamist pühendume nende kasvatamisele.

Thursday, November 3, 2011

Kodanikud vajavad empaatiat, ausust ja siirust



EPL:
Mis tunne on olla eestlane ja kes on üldse eestlane? Olen hakanud sellele mõtlema viimasel ajal teravalt silmatorkavate võrdluste pärast.
Meie koolides on nii, Soomes naa, meie õpetajate palk on selline, Soomes elu selline, Soomes elab üksik-ema rahulolevalt sotsiaalabist, aga kes ei teaks, kuidas elavad Eestis üksikemad. See näib ju lausa mõnitamisena. Ja nii kasvab vimm, sest kusagil mujal on elu helge, aga näe meile siin Eestis tehakse pidevalt liiga…

http://www.epl.ee/news/arvamus/vordlus-soomega-tekitab-enesehaletsust.d?id=60950145

Eesti probleemid ei alga madalatest töötasudest ega sotsiaalsetest toetustest. Tegemist pole põhjustega, vaid tagajärjega.

Probleemid saavad alguse ebademokraatlikkust riigi juhtimisest, ebavõrdsusest ja väärastunud väärtushinnangutest, mida kogukonna tegemistes viljeletakse.

Väärtushinnangud, mis põhinevad statistiliste näitajatega manipuleerimisel (töötute arv, töötasud jmt), valetamisel (demokraatia viljelemine, viie jõukama hulka jõudmine, majandusedu jne) ja varastamisel (isegi riigikogulaste kuluhüvitised, tasud nõukogudest ja ebaproportsionaalselt kõrge töötasu on kodanike tagant varastamine), teevad elukeskkonna Eestis põrguks.

Raha puuduse rõhutamise asemel võiksime vaimupõllu umbrohust puhastada: kodanikud vajavad empaatiat, ausust ja siirust.

Wednesday, November 2, 2011

Teaduslik info pole lõplik tõde



EPL:
Hüdrobioloog Kai Künnis-Beres väitis laupäevases Eesti Päevalehes („Teadlane: ravimijäägid ohustavad Läänemerd”, EPL 29.10), et hormonaalsetest rasestumisvastastest tablettidest pärit naissuguhormoonid jõuavad inimese organismist edasi kanalisatsiooni ning sealt edasi veekogudesse, ohustades elusolendeid.
http://www.epl.ee/news/arvamus/beebipille-ei-pea-kartma.d?id=60879919

Nagu arvata võis sellise väitega arstkond ei nõustu.
Igat seisukohta annab põhjendada. Kui muud ei aita, siis saab tugineda mõnele uuringule.

Üksikuid uurimistulemusi ei tasuks aga kullana võtta. Muutuvad moed ja kombed, muutuvad uurimistulemused.

Meenub lapsepõlve aeg, mil lasteaias sunniti kalamaksaõli neelama. Jube protseduur oli. Kümmekond aastat hiljem tunnistati toode (vist rasvasuse tõttu) organismile kahjulikuks. Peagi tõestati, et tegemist on ikka kasuliku tootega.

Iga ühend suurtes kogustes on mürk, optimaalses aga kasulik.

Ühendi leidumise looduskeskkonnas määrab ruum. See, kui katsetamistulemused mõnes piirkonnas näitavad üht, ei tähenda, et tulemit saab laiendada üleüldiseks.

Lisaks ruumile mõjutab tulemit aeg. Täna võime saada ühe tulemi, homme juba teise.
Näidake mulle suure tulubaasiga ravimifirmade tõsiseltvõetavaid oponente. Pole neid meie peaministril (kõigist saavad savisaarlased), pole neid oligarhidel:-)))

Arstide kommentaarid ravimite kohta pole tõsiseltvõetavad. Nende ravimifirmade lõa otsas olemine ja isiklik kasuahnus pole saladus.

Tuesday, November 1, 2011

Haldusreformile saab läheneda teisiti



Kas keegi oskab defineerida mõistet „kvaliteetne avalik teenus“, mille taha nii agaralt soovide ja võimaluste tasakaalu viimise eiramisel poetakse.

Haldusreformist pole pääsu – ülevõimete elamine ja ressursside tuulde loopimine pole jätkusuutlik.

Haldusreformi ei tuleks aga taandada üksnes omavalitsuste pärusmaale. Reformida (efektiivsemaks ja taskukohasemaks muutmine) tuleks kogu haldusstruktuur.

Oleks minu teha, siis jagaksin esimese sammuna strukturaalsete üksuste arvu (sh isikkoosseisu) kahega. Edasi vaataks, kas sellest piisab või tuleb tehtut korrata. 12 ministeeriumi asemel jätaksin 6, 24 ameti asemel 12 jne.

Reformile tuleb saada kõrgema võimukandja (rahvas) heakskiit, mistõttu ettepanek tuleks panna rahvahääletusele.

Haldusreformile saab läheneda teisiti – teenus sõltub võimalustest, mitte soovidest.

Mida liita, kaotada või juurde tekitada on tehniline küsimus, mis sõltub ühiskondlikust kokkuleppest. Olulisem on rahaline efekt, mis võimaldab eestlaste elujärge parandada.

Elujärg ei põhine umbmäärasel avalikul teenusel, vaid sellel, kui palju kaupade ja teenuste konverteerimiseks krõbisevat taskus on. Kodumaalt põgenetakse mitte omavalitsuste või ministeeriumide vähesuse pärast, vaid seetõttu, et eluga ei saada hakkama.

Monday, October 31, 2011

Tervishoiuteenus on sama mäda kui riik



EPL kirjutab:
Meditsiiniturism: spetsiaalseid kampaaniaid Eesti haiglad ja kliinikud välismaal ei tee, ent piiri tagant tulevate patsi¬entide hulk suureneb nendetagi. http://www.epl.ee/news/eesti/eesti-raviasutused-seostuvad-soomlastele-odava-hinna-ja-venelastele-kvaliteediga.d?id=60751077

Eesti elanike panus raviteenuse rahastamisesse on 13% töötasult. Tegemist on suure kontributsiooniga. Kõrge maksustamise kõrval eristub Eesti ka elanike suure ravikulutuste omaosaluse poolest (24%).

Riigi seisukohalt pole tervishoiuga nurisemiseks põhjust - kulutused on tuludega tasakaalus, süsteem toimib. Statistilised kulutused tervishoiule on küll heaoluühiskondadest mõnevõrra madalamad, kuid häbenemiseks pole põhjust. Eriti veel kui arvestada varjatult liikuvaid summasid.

Meenub soliidse härramehe aastatagune pihtimus, millest selgus, et vaatamata tervisekindlustusele tasus ta vastuvõtul 1000.- krooni. Ravimite pikaajalise tarbimise asemel suunati ta seetõttu operatsioonile. Südamerike viis härrasmehe manala teele, täpsustamata jäigi, kas tegemist oli ühekordse või korduva kontributsiooniga.

Teise näite tooksin lähedasema inimese kogemustest, kelle sisekõrvad on vastuvõtlikud põletikele. Ebameeldivuste (pikad järjekorrad, ükskõiksus) vältimiseks eelistab tema eravisiite. 500.- krooni tagab parema teenuse.

13,4% riigieelarvest (üle 5% SKTst) kulub tervishoiule. Hariduskuludeks eraldatakse 11,6%. Ravikindlustusele suunatavad summad on kasvanud. Haigekassa eelarve võrdub 18% riigi maksutuluga. Vaatamata kulude kasvule, positiivseid tendentse pole märgata.

Sunday, October 30, 2011

Eesti riigis on diktatuurile omaselt info salastatud



Eesti riigis on diktatuurile omaselt palju infot salastatud. Salastamine ei toimu niivõrd otseselt, kuivõrd kaudselt. Minu järelepärimistele (statistikaametis) vastatakse sageli, et sellises vormis andmeid ei koguta. Konfidentsiaalselt lisatakse, et tegemist on tundliku valdkonnaga.

Enne eelmist masu kirjutasin artiklit palkade tendentsidest, mille kasvuveduriks oli avalik sektor, mis pani palgad tootlikkusest kiiremini kasvama. Kasvas muidugi ka maksutulu, kuid selline tendents pole jätkusuutlik. Optimism pimestas - riigieelarve kulusid kasvatati 2008. aastal koguni 26%. Selline mudel pidi kokku varisema. Masu ajal langetati (NB! muud võimalust polnud) erasektoris hinnanguliselt palkasid 20%, avalikus sektoris vaid 1-2%.

Oluline oleks võrrelda palkade tendentse era- ja avalikus sektoris. Inimese kohta võrdlusele tuleks eelistaga kogusummasid, sest tasakaal sektorites on väga oluline. Seda teha pole võimalik, kuna sellise selektsiooniga andmeid ei koguta (või kui kogutakse, siis seda ei avaldata). Isegi ametiala pearühma "seadusandjad, kõrgemad ametnikud ja juhid“ sisse on arvatud mõlema sektori töötajad.

Võin vaid oletada, et isegi õpetajate palkasid kajastatakse astmepalga järgi (mitte kogu teenitud sissetuleku järgi). Õpetajad ise võivad seda arvestavad koguni neto (maksuvaba) vääringus.

Eesti palgad pole teistes ühiskondades makstavatega võrreldavad. Seda ei saa teha maksusüsteemide erinevuste tõttu. Meie palgad ei sisalda sotsmaksu, teistel on see palgaosa. Progresseeruval maksusüsteemil on oma mõju.

Statistiliste nõksudega tuletatud abstraktne töötasu on poliitilisele eliidile meeltmööda, sest see võimaldab valutult (sõpruskonnaga) isiklikke taskuid täita, valede otsuste tagajärgi üldsuse eest peita.

Varjata on aga palju. Olgu selleks kasvõi Henn Põlluaasa FB postitatud sarnased seigad:
Sven Valdek kirjutas FB-s.
"Olin Nõmme keskuse poes, valmistoodete leti taga ja ootasin oma järjekorda. minu eest oli umbes 75-80 aastane mutike. Kui järjekord temani jõudis siis küsis ta ühele sooduspakkumises olevale keeduvorstile osutades - kui palju maksab 300 grammi seda toodet. Müüja vastas: " Umbes 1,20 euri". "See on liiga kallis minu jaoks...": vastas mutike. See äratas minu tähelepanu. Järgmisena võttis mutike ühe sooduspakkumises oleva grillkanakintsu ja arutles omaette, et kui ta selle kõrvale riisi keedab, siis peaks kõhu täis saama küll. kui ma olin omad tellimused kätte saanud ja letist eemaldunud, asusin mutikest jälitama. leidnud sobiva momendi, küsisin: "Kas teil on rahaga väga kitsas?" Ta vaatas mulle otsa ja ütles:"Mul on pensionipäevani jäänud umbes 10 päeva ja 20 eurot." Selle peale võtsin ma rahakotist 10-eurose ja ulatasin temale. Ja teate mis? Ta keeldus! Ta vaatas mulle otse silma ja ütles järgmised sõnad:" Ma pole elus laenanud ega kerjanud! Kogu oma elu olen ma tööd teinud. Ma tänan, et teil jätkub kaastunnet minu jaoks, kuid ma ei saa seda vastu võtta! Ma tänan!" Ta läks kassasse ja maksis arve metallrahas. Ma vaatasin talle järele ja tundsin uhkust. Uhkust selle üle, millised vanaemad meie maal on. Õhtul ma nutsin patja, mina - 42 aastane mees, selle üle, kuidas meie riik neid mõnitab. Solidaarsus Kreekaga? Itaaliaga? MINGE P….E, ORAVAD!!!"
Lugesin seda ja mul on häbi! Häbi oma riigi ja poliitikute pärast. Krt!

Thursday, October 27, 2011

Feminism



Mulle jäävad mõistetamatuks lähenemised, mis seavad eesmärgiks sooliste eelistuste taganõudmise või seksuaalsete orientatsioonide eest võitlemise. Seetõttu jäävad mulle arusaamatuks ka feministide seisukohad, europarlamendi liikme Marianne Mikko selleteemalised väljaütlemised tekitavad lausa trotsi.

Ühte värvi ei saa eelistada teisele. Ühes kontekstis (sõltub ajast ja ruumist) langeb eelistus ühele, teises teisele. Sarnaselt tuleks läheneda ka soolistele erisustele.

Tunnistan - minul pole midagi selle vastu, et pean naistest kümmekond aastat varem pilvele kolima. Kadedust ei tunne ma ka teiste naistele langenud vooruste pärast. Vastupidi – tunnen sellest rõõmu.

Abstraktse soolise võrdõiguslikkuse tagaajamine tuleneb minu arvates üliegoismist ja vastandumise soovist. Oletan, et soolise vastandumise õhutajad on partnerites (ehk ka vanemates) pettunud üliambitsioonikad inimesed.

Eestis pole naised allasurutud. Matemaatiliselt tuletatud (meestest) madalamad sissetulekud tulenevad objektiivsetest põhjustest, mitte sihipärasest tegevusest. Objektiivsetest põhjustest tuleneb ka see, et töötute hulgas on rohkem mehi.

Monday, October 24, 2011

Väike rikas eesti



EPL:
Kuu aega oli Saksamaa pealinn minu koduks ja see ei olnud sugugi esimene ega viimane kord, kus poes käies endamisi pead vangutasin. Sest ma ei saa aru, kuidas saavad poed Berliinis nii palju odavamad olla kui Tallinnas, muust Eestist rääkimata.
Õigemini ei saa ma aru, kuidas saab Eestis esmatarbekaup nii palju kallim olla.

http://www.epl.ee/news/arvamus/vaike-rikas-eesti.d?id=60363362

Kõrgemad hinnad Eestis on põhjendatud.

Liikmesriikides rakendatakse madalamaid käibemaksumäärasid. Keskmine käibemaks toiduainetele ei ületa 10 protsenti. Kui Saksamaal on see 7 protsenti, siis Eestis 20 protsenti.

Kõrgem käibemaks on ka põhjuseks, miks toorme kallinemisel hinnad Eestis kiiremini tõusevad.

Oma osa kaupade hindade kujunemises on ka mõningatel teistel nüanssidel.
Eestis müüdavate kaupade marginaalid on teistest turgudest kõrgemad. Paljudel toodetel on ka soetamishind kõrgem. Koostasin kunagi USA kaubamärgi turustamiseks Eestis äriplaani. Tarnija (hulgi)hinnad osutusid sealsetest jaehindadest kõrgemaks. Odavam oli tooted osta USA poest:-))).
Põhjendus on lihtne: Wal Mart kaubanduskett tellib sadu (kui mitte tuhandeid) konteinereid ühte toodet, Eestis tuleb isegi ühe konteineri turustamisega pingutada. Transpordikuludest ma ei räägi (kui õigesti mäletan, siis antud toote puhul moodustas see ca 15% hinnast).

Marginaalid ja omahinnad on toote spetsiifilised, käibemaksu protsent aga konstantne suurus. Meie võimuses on muuta vaid marginaale ja maksumäärasid.

Ma kahtlen, et esmatarbekaupade edasimüüjad teenivad suuri kasumeid. Aastate tagused tulemused näitasid, et hulgibaaside kasumid jäid alla 3%. See kinnitab, et mänguruum marginaalide langetamisel on väike. Jaemüügi ettevõtete marginaalid on suhteliselt kõrged (toiduainetel oli see aastaid tagasi üle 25%), kuid arvestada tuleb, et tegemist pole kasumiga, vaid juurdehindlusega. Jaemüügis on suur surve palgatõusule, palgad sektoris on kasinad. Juurdehindluse vähendamine sellistes tingimustes on ebareaalne.

Maksu alandamine on ainuke reaalne võimalus, mis hindu allapoole tooks, innustaks sisetarbimist. Tulemit tunnetaksime kõik - ettevõtete tulubaas muutuks kopsakamaks, töötasud ja riigi maksulaekumine võtaks trendi ülespoole.

Eesti maksupoliitikat on raske mõista. Piiratud ressurssidega keskkonnas maksumäärade tõstmine ei suurenda, vaid vähendab maksulaekumise potentsiaali.

Poliitikud tuginevad maksumäärade kõrgel hoidmisel uuringutele, mis näitavad, et maksumäärade langetamisel hinnad samas taktis ei lange. Uuringud on aga läbi viidud keskkondades, kus toimetulekuraskustes inimeste arv on olematu.

Tootjad ja tarnijad on huvitatud müügitulu kasvatamisest. Selleks on kaks võimalust: suurendada müügikoguseid või suurendada marginaale. Mida enam müüa, seda odavamaks tootehind kujuneb, kuna kasumiläve ületamisel muutuvad üldkulud olematuks.

Tootjad on huvitatud käivete kasvatamisest, seetõttu kehtestatakse hinnalaed edasimüüjatele.

Konkurents ei võimalda esmatarbekaupadelt liigset kasumit teenida.
Probleem Eestis ei seisne mitte selles, et ettevõtted teenivad suurt tulu (välja arvatud muidugi monopoolsed ettevõtted), vaid selles, et käibed ja töötasud on madalad.

Kui ka hinnad maksumäära langetamisega samas taktis lange, siis pole midagi hullu. Oluline pole see, kui palju mingi toode maksab, vaid see, kui palju me oleme võimelised seda ostma. Inflatsioonisurve mõju tuleb samuti arvestada.

Sunday, October 23, 2011

Miks on Eestis nii madalad palgad?



Juba teist aastat rõõmustame Eesti majanduskasvu üle, meie ekspordimahud panevad paljusid ahhetama, kuid reaalpalgad muudkui langevad.
Tänavuse aasta esimese seitsme kuuga kasvas eksport võrdluses aasta varasemaga poole võrra. Ka mullu oli ekspordi kasv jõuline – 24 protsenti. Sisetarbimisele ei taha aga kuidagi kõrgem käik sisse minna. Selle aasta kaheksa kuuga, jaanuarist augustini, kasvas jaemüük püsihindades aasta varasemaga võrreldes kõigest kolm protsenti. Ja sedagi võib lugeda soomlaste teeneks. Soome kaubandusliidu andmeil ostsid soomlased mullu Eestist kaupu ja teenuseid 390 miljoni euro eest – see aga moodustab meie jaekaubandusest enam kui kümnendiku. Eurole üleminek kasvatas välismaalaste oste veelgi. Tekib küsimus, kuhu ekspordist teenitav tulu kaob. Miks palgad ja müügimahud koduturul ei kasva?

Raha lihtsalt ei jagu
Eelmisel aastal kulutati Eestis töötasudele üle 41 protsendi sisemajanduse kogutoodangust (SKT). Enamat maksta pole ka võimalik, sest tuleb investeerida, tasuda jooksvaid arveid (elekter, side, töövahendid, laenuintressid jne), teha erakorralisi kulutusi.
Nii uskumatu kui see ka ei tundu, kuid isegi kui maksaksime kogu riigi SKT täismahus töötasudena välja, jääksime palkades põhjanaabritele alla. Meie inimeste keskmine töötasu kasvaks siis vaid 1855 eurole kuus (sisaldab tulumaksu).
Soome statistikaameti andmetel teenisid põhjanaabrid aga eelmise aasta oktoobris erasektoris 3255-eurost kuupalka. Klienditeenindajate töötasu oli keskmiselt 2588 eurot, ehitajatel 2653 eurot.
Ka pensione ei saa maksmata jätta. See aga alandab ülal kirjeldatud spekulatiivset teoreetilist palgavõimekust Eestis 1691 eurole töötaja kohta kuus. See on sama mis Luksemburgis makstav miinimumpalk.
SKT-st peab aga leidma vahendeid ka tervishoiule, haridusele, riigikaitsele ja teistele valdkondadele. Tuleb investeerida. Järele jääbki pisku, mida Eestis inimestele makstakse. Statistikaameti andmetel oli keskmine palk tänavu teises kvartalis 857 eurot. Tegelikkuses veelgi väiksem.

Elame peost suhu
SKT kasvas teises kvartalis aastatagusega võrreldes 8,4 protsenti. Töökohtade arv 6,3 protsenti. Selline tendents ei soosi palkade kasvu. Vaja oleks tulu ja kulu saldo kasvu. Et tulud oleksid suuremad kui kulud. Paljud Eesti ettevõtted aga ei majanda kasumlikult. Krediidiinfo andmetel kuulutati mullu välja 1029 äriühingu maksejõuetus. Tegemist oli kümnendi halvima tulemusega. Raskustesse sattunud ettevõtted kergitavad hindu, et rohkem raha sisse tuleks. Kuna seda teevad ka kõik teised, siis liiguvad kulutused sama rada ja tulemus kiratseb ikka. Müügitulu kasvuga kaasneb kulutuste suurenemine.
Elanike reaalsissetulekute kasvuks peaks majanduskasv olema jõulisem, hindade kasv aga järele andma. Maailmaturul langevad mitmed toormehinnad, müügihinnad Eestis aga kasvavad, mis ei soosi reaaltulu kasvu.
Väikse ja keskmise suurusega traditsioonilisele ettevõtlusele (mis põhineb investeeringutel põhivarasse ja töökohtade stabiilsusel) oleks vaja luua soodsam pinnas. Selleta jääbki Eesti elanike elujärg kiratsema.

Ebasõbralik keskkond
Et mitte üldsõnaliseks jääda, meenutan aastatetaguseid tootmisettevõtetes tegutsemise aegu, mil hoomasin ametnike ettevõtjavaenulikkust. Nad ei paistnud väsivat näpunäidete andmisest, direktiivide ja paragrahvide järgimisel pedantsuse demonstreerimisest. Mulle meenuvad kohustuslikud formaalsed töötajate tervisekontrollid, kus nägemise kontrollimise ja pulsi mõõtmise eest tuli maksta 500 krooni inimese kohta. Kulutusi tuli teha loengutele ja koolitustele, mida maksuraha eest palga saajad siis asjalikult toimetasid.
Häiris aruandlus (statistika, jäätmekäitlus, õhusaaste, riskianalüüsid jmt), mis nõudis kallist tööaega ja tundus mõttetuna.
Meenuvad ühe pahatahtliku ametniku ponnistused, mille “tulemusena” tal õnnestus peatada meie kaupade turustamine Eestis aastaks. Tegemist oli Rootsis, Soomes, USA-s, Jaapanis ja teistel turgudel tunnustatud toodetega. Nende toodetega oli võidetud klientide tunnustus ja usaldus, saadud auhindu. Müügiloa taastamisele kulus aasta ja see läks ka üksjagu maksma. Üksnes Brüsselist tulnud otsus suutis lõpuks murda ringkaitsesse asunud kohaliku ametkonna meelsuse. Müük Eestis ei taastunudki.
Analoogseid näiteid võib tuua iga ettevõtja.

Vale lähenemine
Kui rahuldume vaid suurettevõtete eksporditulemustega, saeme sellega oksa, millel ise istume.
Jõudsalt kasvav eksport ei kajastu kodanike rahakotis. Madalate palkadega rahvalt ei laeku ühiskassasse tarbimismakse (käibemaks, aktsiis), just need aga moodustavad poole (mullu 47 protsenti) riigi maksutulust. Siin tegutsevatelt välisosalusega ettevõtetelt ei laeku makse kasumilt. Nauditakse vaid siinset maksukeskkonda, mis koduturul toimetajaid lämmatab.
Eesti kasina palgaga maksumaksja peab aga üleval 12 ministeeriumi, 24 ametit, loendamatut arvu ametkondi, allasutusi, sihtasutusi, mittetulundusühinguid, riigikogu koos kohalike omavalitsustega – see kõik on õblukesele erasektorile liiga raske kandam.
Maksukoormust tuleks vähendada, maksudest elatuvat riigiaparaati ja haldusstruktuure koomale tõmmata. Vaja oleks kobestada pinnas kohalikule turule orienteeritud keskmise ja väikse suurusega ettevõtetele. Praegune Eesti fiskaalpoliitika seda ei soosi. Keegi ei keela aga edaspidi tegemast paremaid otsuseid.
http://www.linnaleht.ee/frontpage/tln_ek/2011-10-21-b.pdf

Thursday, October 20, 2011

Parasiitidest tuleks vabaneda kohe



Kreeka või mõne teise riigi probleemidesse süvenemise asemel võiksime tegeleda oma probleemidega.

Viimastel päevadel on hoiatatud, et kui me sotsiaalseid toetusi ei vähendata, siis kukub ühiskonna finantsvõimekus kokku. Sotsiaalsed toetused on aga (teistega võrreldes) allapoole igasugust arvestust. Kui põhjanaabritele jääme palgas alla 4 kordselt, siis sotsiaalsete tagatiste poolest oleme 7 korda kesisemad.

Iga aritmeetikas orienteeruv inimene teadvustab, et midagi on väga nihu.

Eesti eksport õitseb, sisetarbimine aga kiratseb. Sisetarbimine kiratseb kesistest sisetulekutest. See aga ei koosne üksnes palkadest, vaid ka sotsiaalsetest toetustest.

Eestlaste sissetulekute kasvu eelduseks on ühisvahendite efektiivsem kasutamine.

Eripensionid, riigikogulaste ja teiste ametnike ülalpidamiseks tehtavad kulutused lämmatavad pahaloomulise kasvajana kogukonda.

Tarmukam oleks muudatustega aga kohe alustada, parasiidid emakehast koheselt maha raputada.

Wednesday, October 19, 2011

Kas riigikogus langetatakse otsuseid erakondade kasuks?



Saates “Vabariigi kodanikud” (ETV) osalenud leidsid, et seaduste tegemisel Eestis seatakse partei huvid rahva huvidest kõrgemale. “Hea seadus on see, mis on avalikes huvides,” kommenteeris endine õiguskantsler Allar Jõks.
Asi polekski nii hull, kui riigikogus langetataks otsuseid erakondlikest huvidest lähtuvalt. Erakondlik asjaajamine ei põhine aga ideoloogial, vaid isiklikel ambitsioonidel ja teistele ärategemisel. Programmid võimaldavad hämada – eelistused pole neis paigas, puuduvad tegevusplaanid, tulemuslikkuse mõõdikud. Üksikutele seisukohtadele pühendumise korral töötatakse (enamasti) teistele põhimõtetele vastu.

Vaatamata sellele, et suuremate erakondade nimekirjad koosnevad kümnetest tuhandetest, on kaasarääkijate osa neis suhteliselt kesine. Küsitlused kinnitavad, et erakonnas toimuvaga on kursis alla 10% parteilastest, kaasarääkijate osa on veelgi väiksem. Parteilastest lihtliikmete passiivsus on taotluslik – otsustajad ei pea pingutama, neil on piisavalt ressursse võimu tagamiseks.

Mainitud poliitilist kultuuritust tingib erakondade rahastamine ja soosiv seaduskeskkond (valimis- ja erakonnaseadus). Sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas, garanteeritud esindatus – võimaldab praktiseerida (tagatubadel toimivat) butafoorset demokraatiat.
Otsustusahel kujundab vastutajate ringi ja poolused. Kui Eesti valimissüsteem soosiks esindusdemokraatiat, poleks riigikogus vormistatud otsuste taga pinged nii särtsuvad.

Riigikogu koosseisud komplekteeritakse valitsusliikmetele lojaalsetest inimestest. See teeb meie Toompeal tegutsevast esinduskojast valitsuse käepikenduse, millel kahjuks puudub side kodanikega.

Valitsusliikme staatus hierarhiatrepil on kõrgem riigikogu liikme omast erakonnas, mistõttu tulebki mängu võtta väikesed kavalused: saavutamaks paremat paigutust valimisnimekirjas, tuleb näidata lojaalsust täitevvõimule. Nii ongi välja kujunenud olukord, kus just valimisreeglistik ise soosib võimude lahususe printsiibi eiramist ja see omakorda saadikute jahedat suhtumist valijatesse.

Eesti valimissüsteem vajaks hädasti muutmist. Olenemata positsioonist või rahalisest võimekusest võiks kõikidel olla võimalik kandideerida, valituks osutumine ei tohiks aga sõltuda nimekirjalisest eelistusest ega poliitilise eliidi tahtest. Vastasel korral pole ühiskonnas toimuvatel aruteludel mõtet – ladvikusse jõudnud väikesearvuline seltskond jääb ka edaspidi teiste nimel oma visioone realiseerima, ülejäänud aga käsi rusikas kulmu kortsutama.
Vähem oluline sellest, mida otsustatakse, pole viis, kuidas seda tehakse. Riigikogus langetatavad otsused võiksid ka Eestis alluda enamuse tahtele. Sellist lähenemist ei saa nimetada populismiks, küsimus on demokraatia põhitõe toimimises.

Friday, October 7, 2011

Võimuladvikul tuleks nägu rahva poole pöörata


Tähekombinatsiooni EFSF on hakatud üha sagedamini kasutama. Vaatamata sellele ei tea paljud, mida see tähendab. Vähe pole ka neid, kes pole sellest lühendist kuulnudki.
EFSF-ile ehk Euroopa Finantsstabiilsuse Fondile (The European Financial Stability Facility) panid aluse 16 eurotsooni liikmesriiki 2010. aastal. Fondi kuuluvad riigid, kus on ühisrahana käibel euro. Eesti liitus eurotsooniga tänavu 1. jaanuaril. Euroopa Liidu 27 riigist kuulub sellesse seega nüüd 17 riiki. Rootsi, Taani ja Suurbritannia ei ihalda eurot, vaid soovivad jääda truuks traditsioonilisele rahvusvaluutale.

Kaalukas otsus
On saanud ilmseks, et kõik riigid pole osanud ühildada oma soove ja võimalusi. Üle võimete elavate riikide hulgas on Iirimaa, Portugal, Kreeka ja Hispaania. Mainitud on ka Itaaliat ning mõnesid teisi riike.
EFSF-i loomine tulenes vajadusest abistada makseraskustes riike. Rahaturgudel on kombeks küsida sellistelt riikidelt tavaintressist märksa kõrgemat intressi, see aga süvendab hädas olevate riikide makseraskusi veelgi. EFSF-i tagatis võimaldab kaasata odavamat laenuraha ja hoida nõnda kassavoogusid vajadustele vastavalt siiski toimivana. Päästefondi tegevusel on aga arusaadavalt sügavamat mõtet vaid siis, kui sellega kaasnevad riikides ka strukturaalsed muudatused, mis võimaldavad kulutusi koomale tõmmata. Tulubaasi suurendamine praeguses keskkonnas pole tulemuslik.
EFSF-i laenude kogumahuks kavandati 440 miljardit eurot. Eestile võib selles osalemine koos intressikuluga maksma minna 2,5 miljardit eurot – see moodustab, kui numbreid uurida, üle poole tuleva aasta kavandatavast maksutulust.

Rahvale arusaamatu
29. septembril kinnitas riigikogu 59 poolthäälega riigieelarve seaduse ning riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse, mis andis üle võimete elavate riikide laenude käendusele meie riigi poolt legaalsuse.
Otsus polnud üllatav. Riigikogus vastu võetavad otsused on üldiselt prognoositavad, kuna valitsuse eelnõudele põleb seal alati roheline tuli.
Pole mõtet diskuteerida teemal, kas kesiste sissetulekute ja kehvade sotsiaalsete tagatistega eestlased peaksid jõukamatele vendadele abikäe ulatama või mitte. Võiksime mõtiskleda selle üle, mida tunnevad otsusest kuuldes kehval elujärjel olevad kaasmaalased. Asi on aga tegelikult veel hullem. Kohati tundub, et olenemata sellest, mida riigi tasandil ka ei otsustataks, moodustub pettunute osa ikkagi rahvast enamuse. Mulluse inimarengu aruandega koos räägiti ühiskonnas süvenevast pettumusest. Diktaadil põhinev otsustusahel tekitab inimestes nördimust, süvendab vimma ja trotsi.

Mäng kinnises kastis
Otsustusahel kujundab vastutajate ringi ja poolused. Kui Eesti valimissüsteem soosiks esindusdemokraatiat, poleks riigikogus vormistatud otsuste taga pinged nii särtsuvad.
Riigikogu koosseisud komplekteeruvad valitsusliikmetele lojaalsetest inimestest. See teeb meie Toompeal tegutsevast esinduskojast valitsuse käepikenduse, millel kahjuks puudub side kodanikega. Valitsusliikme staatus hierarhiatrepil on kõrgem riigikoguliikme omast erakonnas, mistõttu tulebki mängu võtta väiksed kavalused: saavutamaks paremat paigutust valimisnimekirjas, tuleb näidata lojaalsust täitevvõimule. Nii ongi välja kujunenud olukord, kus just valimisreeglistik ise soosib võimude lahususe printsiibi eiramist ja see omakorda saadikute jahedat suhtumist valijatesse.
Eesti valimissüsteem vajaks hädasti muutmist. Olenemata positsioonist või rahalisest võimekusest võiks kõikidel olla võimalik kandideerida, valituks osutumine ei tohiks aga sõltuda nimekirjalisest eelistusest ega poliitilise eliidi tahtest. Vastasel korral pole ühiskonnas toimuvatel aruteludel mõtet – ladvikusse jõudnud väiksearvuline seltskond jääb ka edaspidi teiste nimel oma nägemusi realiseerima, ülejäänud aga käsi rusikas kulmu kortsutama.
Vähem oluline sellest, mida otsustatakse, pole viis, kuidas seda tehakse. Riigikogus langetatavad otsused võiksid ka Eestis alluda enamuse tahtele. Seda, mis toimub, pole õige isegi populismiks nimetada, küsimus on demokraatia põhitõdede toimimises.
http://www.linnaleht.ee/?page=99&id=2537

Thursday, October 6, 2011

Euroopa Liit pole heategevusselts



ÄP kirjutab:
Kes kui palju on saanud? ELi 27 liikmesriigist 10 on netomaksjad ja 17 netosaajad. Suurim „ühiskassasse“ sissemaksja on Saksamaa, kellele järgnevad Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia - neljakesi maksavad nad kinni umbes 80% „peolauast“. Pole siiski põhjust arvata, et nad seda omakasupüüdmatult teevad - Euroopa Liidu rahade abil kosuvad uute liikmesriikide majandused on ühtlasi tänuväärne turg Lääne-Euroopa firmadele.
Konkurentsitult suurim saaja on Poola, kes suudab ära kulutada enamiku sellest, mida Saksamaa ühiskassasse sisse maksab. Kõik uued liikmesriigid on tänaseni saajate hulgas, aga mitte ainult nemad - kogusummalt on Poola järel suuruselt teiseks saajaks Kreeka ning isegi jõukad Belgia ja Luksemburg saavad ELilt rohkem raha kui Eesti. Võrrelduna SKPga, on ELi fondidest kõige edukamalt osanud toetust küsida Balti riigid. 2009. aastal moodustasid „eurorahad“ ligi 6% Leedu SKPst ja üle 4% Eesti SKPst - enamikes ülejäänud uutes liikmesriikides jäi see toetusmäär 1-2% kanti.

http://www.ap3.ee/opinion/2011/9/26/kas-sellist-euroopa-liitu-me-tahtsimegi

Brüssel toetab kõiki. Toetuse eest aga makstakse.

Kuluarvestus on (nagu iga teine) valdkond, milles tuleb orienteeruda.

Ma ei suhtu tõsiselt neisse, kes väidavad, et Eesti saab keskuselt enam, kui sinna panustab. Igiliikureid ei eksisteeri.

Rahal on erinev väärtus. Väärtus haihtub, kui selle saamiseks seatakse tingimusi.
Eesti soetab Euroopa rahade (CO2 kvoodi müük) eest elektriautosid, mille ostuväärtust (tegemist on kasutamata jätmiseks väljapääsu võimalusega) ei saa 1:1 rahasse taandada. Suur osa ministeeriumide kulutustest on seotud liitu kuulumisega. Loetelu võiks jätkata...

Eesti kulutused EL kuulumisele ületavad tulusid. Öeldu kehtib muidugi siis, kui raha väärtust ja omaosalust õiglaselt hinnata.

Euroopa Liit pole heategevusselts. Vaatamata sellele, et paberil saab tõestada vastupidist, maksavad ühenduse arved kinni liikmeseriikide maksumaksjad - nende hulgas ka meie. Bürokraatia ülalpidamiskulud pole väikesed.

Saturday, October 1, 2011

Valimissüsteem teeb lombakaks



Riigikogus vastuvõetavad otsused on ette teada. Valimissüsteem süütab rohelise tule vaid valitsuse esitatud eelnõudele.

Mõned päevad tagasi kinnitati sarnasel viisil (59 poolthäälega) riigieelarve seaduse ning riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse, mis loob võimalused Euroopa Liidu liikmesriikidele (ja juriidilistele isikutele) riigigarantii andmise. Vaatamata üüratule summale (ligi 2 miljardit eurot) sujus otsuse langetamine plaanipäraselt.

Tehelikult pole see, kas kesiste sissetulekutega ja sotsiaalsete tagatistega eestlased jõukamatele vendadele abikäe ulatavad või mitte üldsegi esmajärguline küsimus. Olulisem on, kuidas kaasmaalased ennast seejuures tunnevad.

Kohati tundub, et olenemata sellest, mida võimuladvik ka ei otsustaks, moodustab pettunute ring enamuse. Diktaadil põhinev otsustusahel põhjustab pettumust, süvendab trotsi ja vimma.
Ühisnimetajal põhinev otsustamine liidaks, teeks kogukonna homogeensemaks.

Otsustusahel määrab vastutajate ringi, tekitab poolused. Üheskoos otsustamisel vastutus jaguneks, kõik panustaksid tulemi õnnestumisesse.

Kui (Eestis toimiv) valimissüsteem soosiks esindusdemokraatiat, poleks pinged nii särtsuvad.

Paraku see ei toimi.

Riigikogu koosneb (suuresti) valitsuse esindajatest, valitsusliikmetele lojaalsetest inimestest. Valimissüsteem on teinud sellest valitsuse käepikenduse, millel puudub side kodanikega. Tegemist on tarbetu ja kulukas institutsiooniga, mis tegeleb vaid iseendaga ja valitsuskabineti tahte seadustamisega.

Valimissüsteemi kohandamata pole arutelud tulemuslikud – tühine grupp jääbki oma nägemuse järgi otsuseid langetama, ülejäänud aga peast karvu kitkuma ja meelemürkidest (rahustid, unerohud, alkohol jt meelemürgid) lohutust otsima.

Friday, September 30, 2011

Suurim väljaränne toimub Eestist


Eesti jookseb rahvast kiiremini tühjaks kui ükski teine riik Euroopas, kuhu tuleb mujalt inimesi asemele. Meil aga lahkub 3,3 inimest tuhande elaniku kohta.
http://majandus.delfi.ee/news/uudised/delfi-graafik-euroopa-suurim-valjaranne-toimub-eestist.d?id=58792358

Ülevaate saamiseks arvudest ei piisa. Muutusi hinnatakse perioodis (ajas), mistõttu arve tuleb vaadata ajas. Antud infos ajaühik puudub. Võin vaid oletada, et tegemist on aastaga.

Hinnangu kujundamiseks tuleks süüvida ka algarvudesse.

Huvitav oleks teada, kuidas tulemini jõuti, milliseid algarve kasutati. Statistiline elanike arv Eestis on 1,34 miljonit. Paljud kaasmaalased elavad piiri taga (väljaränne registreerimata), mis teeb arvu ebausutavaks. Isegi tuleva aasta internetikeskkonnas toimuv rahvaloendus ei pruugi tuua selgust sellesse.
Olen kuulnud, et piiri taga elades taotletakse emapalka või muid hüvesid. Minu teada ei maksta välismaal elavatele eestlastele pensioni. Inimesed pole huvitatud piiri taga elamist deklareerima.

Rände saldo tuletamisel tuleks tugineda adekvaatsetele algarvudele. Need aga puuduvad. Kui sisserände suurus on enam-vähem teada, siis elanike ja väljarändajate arvud on tundmatud. Esimene neist (elanike arv) on statistilisest näitajast väiksem, teine (väljaränne) suurem.

Tehe selliste arvudega moonutab tulemit - näitab seda väiksemana.

Viimaste aasate rändesaldo peab olema kolme koma kolmest väljarändajast tuhande elaniku kohta oluliselt suurem. Kuid isegi mainitud arv võimaldab võimuladviku tegemistele puuduliku hinde panna.

Tuesday, September 27, 2011

Ühiselureeglid põhinevad võlaorjusel


Rahanduskriisi tekkes süüdistatakse pankasid. Tegelik põhjustaja istub aga üle võimete elamise rüüs, nõuab (pankadelt) üha uusi laenusummasid. Isegi reeglid on kehtestatud selliselt, et poleks võimalik olematute ressursside liigutamisest keelduda, annaks võlgasid kasvatada.

Eurooplastele meeldib USA suunas sõrme vibutada, sokutada ühiskonnakorralduste garderoobi kuuluv patuoina kasukas nende õlgadele. Rünnak pidavat parim kaitse olema. Seda tõestavad ka mõne kuude tagused USA kõrges laenukoormuses süüdistamised. Täna oleme fakti ees, et Euroopas pole olukord parem, pigem on see halvem.

Arvamusel, et ameeriklased nagu eestlasedki on pankade orjad, puudub alus. See tuleneb rikutuse astmest. Ameeriklased pole pankade orjad. Tarbimisharjumusest kummardatakse raha, kuid mitte pankasid.

USAs on pangateenused tühised (pangakaartide eest hooldustasu ei võeta, intressid madalad, sularahaga tehinguid ei maksustata, käendusi ei praktiseerita jmt). Laenu võtmisel ei tule hüpoteeki ihu ja karvadega tagada, piisab soetatud varast. Masu ajal ei tulnud paljud laenu administreerimisega toime. Elu läks aga edasi, piisas laenu eest soetatud vara tagastamisest. Vaatamata jääkväärtusele vabanetakse kohustusest.

Kuidas toimitakse Eestis?

Puudu olev summa kasseeritakse muu vara (teine eluase, sõiduvahend jne) müügist laekuvatest summadest. Kui sellest ei piisa kasseeritakse käendajatelt. Kui ka neil pole piisavalt ressursse, siis tuleb olla võlaorjuses (maksta jääki, viivist ja intressi).

Ameeriklased on tarbimislembuse orjad, seda soosivad aga ühiskonnas kehtivad reeglid. Nad saavad seda endale lubada, puudub pangaorjusesse langemise oht.

Ühiselureeglid ja pankade strateegiad Eestis põhinevad elanike „orjastamisel“ (pensionifondid, laenutingimused, teenustasud jmt), nende vahendite omastamisel. Pankadele sarnast lähenemist harrastab ka riik, mille otsustustüüride juures on enesele poliitilise monopoolsuse taganud võimuladvik.

Probleemid rahamaailmas ei tulene pankade lähenemistest, vaid üldistest aktsepteeritud põhimõtetest (ressursside võimendusmehhanism, arvestuspõhimõtted jmt). Olematute ressursside (tulevikutehingud, raha trükkimises jmt) liigutamises või pensionifondide kahandamises panku süüdistada pole põhjust. Toimitakse ju seaduskeskkonnas, milles võimalused interpretatsiooniks puuduvad.