Riigikogu valimised pole mägede taga. 6. märtsil selgub uus, XII esinduskoja koosseis. Seadusmuudatuste ettepanekuid tuleb nagu laudu saeveskist. Märgata pole vaid valimissüsteemi muutmise ettepanekuid. Esindajate kiindumus kehtivasse süsteemi paistab tõsine olevat. Rein Lang rääkis telesaates sellest koguni ülivõrdes.
Olgem ausad – elanike huvid riiklikul tasemel on esindamata. Saadikute sõltumatus tingib selle. Isegi üldsuse arvamusega pole vaja neil arvestada. Rääkimata siis usaldamatuse uuringuandmetest järelduste tegemisest. Esindusfunktsioon ühiskonnas vajaks kaasajastamist. Umbmääraste valimisloosungite ja programmiliste seisukohtade asemel tuleks esindada inimesi.
Eelistused sõltuvalt arengutest. Valimisloosungite aktuaalsus muutub. Programmilised seisukohad on üldsõnalised, mitmeti tõlgendatavad. Programm on tervikdokument, milles üksiku punkti eelistamisel rõhuasetused muutuvad. Eelistuste pingerida pole ju paigas.
Nii imelik kui see ka ei tundu, kuid saadikutel polegi kohustust järgida valimislubadusi ega programmilisi tõdesid, nad ei pea kuuletuma erakonnakaaslaste ega valijate juhistele. Olematu vastutuse juures on neil piiramatu vabadus.
Valimissüsteemi muutmata ei lõpegi valimisloosungite ja programmiliste tõdedega hämamine. Võtame või koalitsiooni maksutõstmise ponnistused. Valimistel mandaati selleks ei saadud, lubadused olid ju vastupidised. Maksutõstmist ei leia ka programmidest. Reformierakond deklareerib koguni, et nemad taotlevad Eesti maksukoormuse alandamist ning eelarvepoliitika konservatiivsust. Tegevustulem on aga vastupidine – tulumaksu langetamise varjus hüppeline maksukoormuse kasv.
Valitsuse ja elanike erinevused rõhuasetustes on mõistetavad. Võimulahusus peaks need siluma. Eesti demokraatias paistab võimulahusus eksisteerivat vaid paberitel. Saadikute nõukogudelembus ja valitsusekuulekus kinnitavad öeldut. Konstruktiivsust esinduskojas pole märgata, domineerib formaalsus ja isiklik ambitsioonikus.
Valitsusliikmete erakondlik hierarhiline staatus on saadiku omast kõrgem. Lojaalsusest täitevvõimule sõltub saadiku paigutus valimisnimekirjades. Sellest omakorda koht tulevases esinduskojas. Kehtiv valimisreeglistik soosib võimulahususe printsiibi eiramist ja saadikute jahedat suhtumist valijatesse. Valitsusliikmete ja teiste kõrgete parteilastest ametnike mõju esinduskoja isikkoosseisu komplekteerimisele on Eestis ebademokraatlikult kõrge. Valija roll piirdub vaid piskuga – erakondliku eelistuse selgitamisega.
Omavalitsuste valimisreeglistik on demokraatlikum ja mõistetavam. Selles orienteeruvad ka valijad ja kandideerijad. Omavalitsuste valimiste keskmes on isiksused, riigikogu valimistel aga erakonnad. Riigikogu valimistel jaotatakse kolme tüüpi mandaate: isikumandaadid, ringkonnamandaadid, kompensatsioonimandaadid.
Isikumandaadi eelduseks on valimisringkonnast 5% toetuse kogumine. Samasugune nõue on muide ka üksiküritajast mandaadi taotlejal. 2007. aastal ületas mainitud künnise 10 kandidaati. Riigikogus on neist vaid kaks. Isikumandaadid jagunevad tavaliselt ambitsioonikamate isikute vahel (Ansip, Savisaar, Laar jt).
Ringkonnamandaadid jaotuvad sõltuvalt kogutud kvoodisummast enam hääli saanud kandidaatide vahel. Viimati jaotati neid 65. Kompensatsioonimandaat sõltub parteide üleriigiliste nimekirjade järjestusest ja kvoodivälisest häälesaagist. Eelmistel valimistel jaotati 26 sellist mandaati. Kompensatsioonimandaadi eelduseks ei ole paigutus valimisringkonna nimekirjas ega isiklik häälesaak. Määrav on paigutus (erakondade koostatud) üleriigilises nimekirjas.
Toon kompensatsioonimandaadi kohta näite roheliste erakonnast. EER nimekirjas kandideerinud Valdur Lahtvee kogus 475 häält (8% isikumandaadi nõudest), Peeter Jalakas 1259 (21% isikumandaadi nõudest). Kompensatsioonimandaat läks kordades kesisema häälesaagi kogunud Valdur Lahtveele. Üksikkandidaadil oleks tulnud mandaadi saamiseks 13 korda enam hääli koguda.
Kehtiv valimissüsteem pärsib valijatel esinduskoja isikkoosseisu komplekteerimisel osalemist. Sellest ka poolte võõrandumine. Valimispõhimõtted Eestis on keerulised, valijatele ja kandidaatidele mõistetamatud.
Okupatsiooniajal olid ülimuslikud poliitbüroo seisukohad. Iseseisvas Eestis langetatakse otsuseid aga üksikisikute tasemel. Isegi erakondade suunised pole saadikutele täitmiseks. Tegemist on seadustatud JOKK-fenomeniga, mille valitud on ise kujundanud.
Esindajate sõltumatus on halvim, mida ühele väikeriigile soovida. Valimissüsteem vajaks muutmist, vastasel juhul jäävadki esinduskoja uksed avanema vaid parteinomenklatuuri soosikutele. Uue reeglistiku loomine pole keeruline. Omavalitsuste valimisreeglistik sobib malli võtmiseks ideaalselt.
Kaasmaalased on ära teeninud tões ja aus esindamise. Valimisseadust muutmata jääb see aga soovunelmaks. Esindada tuleks inimesi, mitte umbmääraseid valimislubadusi või parteiprogrammilisi seisukohti.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment