Kavaldamisega petame iseennast

PM kirjutab: Tallinna Ülikooli Demograafia Instituudi teaduri Allan Puuri sõnul võib rehkendada, et rahvaloenduse loendatute arv kasvab homme õhtuks umbes 1 330 000ni. Numbrist olulisem on aga fakt, et rahvastik ületab 1,3 miljoni piiri.

Kui Eesti statistikat uskuda, siis oled petta saanud.

Rahvaloenduse eest maksime hiigelsummasid, tulemus aga kahtlane. Tegemist on taotlusliku tulemiga, mis võimaldab valitsejatel loorbereid nautida.

Tegelik olukord pole roosiline. Kõikide tutvusringkonnas on välismaale lahkujaid, rahvaloendus annab aga teistsuguse tulemi.

Petame iseennast. E-hääletusega võime uhkustada, kuid õiget tulemit see ei anna. Paljud ei soovi välismaale elama asumist deklareerida. Põhjuseid on erinevaid. Nii näiteks ei maksta välismaal elavatele eestlastele pensioni, seadustest tulenevalt on vanaduspensioni saamise õigus on:
- Eesti alalisel elanikul;
- tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel.

Põhjuseid on teisigi.

Elatakse välismaal, saadakse emapalka Eestist.

Rahvaloenduse tulem moonutab Eestis toimuvat. Kahju, nüüd saab samas vaimus jätkata: jätkub ühisvahenditega laristamine, butafoorse demokraatia varjus sahkerdamine.

Hind kujuneb nõudluse ja pakkumise vahekorrast

EPL:
Poodnikud sunnivad vaest eestlast kehakatete eest teistest eurooplastest rohkem maksma.
Samal ajal kui Euroopa juhtriikides odavnesid rõivad ajavahemikul 2005–2011 isegi kuni 14 protsenti, kallinesid need Eestis ligi 17 protsenti.
http://www.epl.ee/news/majandus/vaesevoitu-eestis-elavad-euroopa-koige-ahnemad-roiva-ja-jalatsikaupmehed.d?id=64142327


EPLs püstitatud eeldus (Eesti hinnad kallid) on õige, järeldus aga kaheldava väärtusega.

Aastaaruanded ei kinnita, et Eesti ettevõtted (välja arvatud monopoolsed ettevõtted) rasvahunniku otsas istuvad. Pigem vastupidi – kiratsevad. Võib muidugi väita, et see tuleneb nende ahnusest – hinnad tõstetakse lakke, müük langeb. Väide pole aga adekvaatne. Teaduslik lähenemine seda ei kinnita. Hind kujuneb nõudluse ja pakkumise vahekorrast. Kahjumiga kaua ei majandata.

Eesti kõrged jaehinnad tulenevad Eesti maksu- ja seaduskeskkonnast, mis nõudluse alla surub.

Sisetarbimine Eestis kiratseb. Kiratseb, kuna eestlaste sissetulekud (sh sotsiaalsed tagatised) on kasinad, maksukoormus kõrge. Öeldu on tagajärg, põhjus peitub maksuraha ebaefektiivses ja ebaotstarbekas kasutamises.

Kui meid ei toetaks põhjanaabrid ja mujalt tulnud turistid, siis ei kujutakski ette, mis siseturust saaks.

Erakondi pole põhjust usaldada

Märtsikuiste küsitluste (Emor) järgi ei toeta 37 protsenti hääleõiguslikest kodanikest erakondi. Eelmisel aastal oli selliseid inimesi 23–24 protsenti.

Usaldusküsitlused näitavad veelgi suuremat distantseerumist. Turu-uuringute AS andmetel usaldas 2011. aasta mais ja juunis erakondi vastavalt 29 ja 28 protsenti küsitletutest. Usaldamatus erakondade tegevuse vastu on olnud viimastel aastatel stabiilselt madal.

Mulle jääb arusaamatuks, miks eelistame otsustusprotsessides parteibüroode seisukohti rahvaalgatuslike ühenduste omadele. Usaldamatus nende vastu seab kahtluse alla isegi erakondade eksistentsi otstarbekuse.

Usaldamatus poliitiliste tegelinskite vastu ei tulene üldsegi mitte Ansipist ega Savisaarest või kellestki kolmandast, vaid mängureeglitest, mida poliitiline eliit on aastakümneid sepitsenud.

Poliitilise kultuurituse tingib erakondade rahastamine ja seda soosiv seaduskeskkond (valimis- ja erakonnaseadus). Väikesele seltskonnale sõltumatuse tagamine (riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas, garanteeritud esindatus) soosib (tagatubadel toimiva) butafoorse demokraatia viljelemist.

Võrreldamatute asjde võrdlemisel puudub mõte

Edukuse hindamisel toetutakse statistilise töötasu, sisemajanduse kogutoodangu ja sotsiaalse kindlustatuse nominaalsetele näitajale. Mida suuremad need on, seda edukamaks ennast peetakse.

Nominaalse näitaja kõrval unustatakse kvalitatiivne (sisuline) külg. Kui tilk tõrva rikub meepoti sisu, kust tuleb siis arvamus, et eelpool nimetatud näitajad on riigiti võrreldavad.

Neid võrdlevad aga isegi eksperdid ja spetsialistid, rääkimata siis poliitikutest ja ülejäänutest asjapulkadest. Seda tehakse tõsiselt, silma seejuures pilgutamata.

Võrreldamatute arvude võrdlemisel puudub mõte. See ei anna ülevaadet toimuvast, ei võimalda protsesse õigetesse rööbastesse suunata.

Sisemajanduse kogutoodangud pole võrreldavad, võrreldavad pole ka töötasud. Kogutoodangul tuleb arvestada kvaliteeti (kust see tuleb), palgal aga seda, millest see koosneb.

Teatavasti kajastatakse palku brutoväärtuses. Need sisaldavad aga ka maksusid. Mida enam tuleb palgast ära anda, seda suuremaks see kujuneb. Statistiline töötasu sõltub maksude kajastamisest. Nonsents! Võrreldavad on netopalgad, brutopalkade kõrvutamisel puudub mõte.

Eestlaste statistilised palgad ei sisalda sotsiaalmaksu, teistel on see (mingis osas) palgaosa. Meil praktiseeritakse ühtlast tulumaksuga maksustamist, mujal progresseeruvat. Rääkida keskmisest palgast, kui seda teenib veerand palgasaajatest, on kummaline.

Arvestada tuleks ka osaga, mis maksudest tagasi suunatakse. Eestlaste brutopalk jääb soomlastele alla neli korda, maksudest saadakse tagasi (sotsiaalkindlustus) seitse korda väiksem summa.

Üksikute näitajate võrdlemisel puudub mõte, kuna see annab moonutatud kuvandi tegelikkusest. Asjale tuleb läheneda komplektselt, arvud tuleb võrreldavateks teha.

Loomade silmad räägivad paljust

Bronx Zoo on suurimaid metropoli loomaedu. Loomaia pindala on 107 ha, mis on koduks üle 4000 isendile (üle 650 liigile). Bronx Zoo sünniks loetakse 8.11.1899, mil üldsuse ette toodi 843 isendi tegemised.

Tallinna loomaaia pindala on 89 ha, välispuuride ja aedikute all on umbes 26 ha. 31.12.2011 seisuga oli kollektsioonis 7753 isendit 595 liigist/alamliigist. Loomaia algusaastaks loetakse 1939. aastat.

Tallinna loomaaias on loomi enam, valik aga tagasihoidlikum.

Bronx Zoo külastamine polnud väsitav. Arvatavasti tulenes see sellest, et vaateväljas oli alati midagi põnevat. Tallinnas häirib mind energiakulu, mida tuleb punktist A punkti B liikudes teha.
Loomaaedade erinevusest mainiksin veel seda, et suurlinna loomaaias ei praktiseerita puurisüsteemi. Karud, lõvid ja teised loodusekroonid naudivad looduslikke avarusi. Ka sõbralikel linnuriigi esindajatel on oma looduskeskkond, millesse külastajatest huvilised saavad värava kaudu siseneda ja nende tegemisi nautida. Vaatenurga nihutamisel märkab veelembelisi ojas sulistajaid ja sukeldujaid, maapinnal kekslejaid, lendajaid.

Loomadele ja lindudele võimaldatakse eluaset jagada, omavahel suhelda (fotol ahvid ja kitsed). Kummalisena paistis see, et isegi lõvid ja kitselised (Nyala) võivad üksteise lähedust nautida (fotol: kitseliste kari ja peesitav lõvipaar).

Silmad räägivad paljust mitte üksnes inimestel, vaid ka loomadel. Minu arvates peitub Tallinna loomaia ja Bronx Zoo asukate suurim erinevus nende silmades. Ühtede silmadest peegeldub kurbus ja igatsus, teistest sära. Kurvad olid metropoli loomaias vaid kaelkirjakud. Hiljem selgus ka selle põhjus – pikakaelalised kaunidused olid alles uude kodusse saabunud, neid hoiti kohanemise eesmärgil siseruumides.

Poleks uskunud, et aeg võib loomaias kiirluubis minna.

Valimisõigus puudub täisealistel, arutelu toimub aga alaealiste kaasamise üle

Koalitsioonileppest tulenevalt arutletakse valimisea langetamise üle. Otsus on aga langetatud. Seadusemuudatus realiseerub, kuna vastupidine käik meie demokraatias pole mõeldav.

Kummaline – täisealistel kodanikel valimisõigus puudub, arutelud toimuvad aga alaealiste kaasamise üle. Eesti kõrgeima esinduskoja isikkoosseisu määravad ju parteibürood (maakeeles: tagatuba), kes otsustavad valimisnimekirjade järjestuse üle. Formaalsustes osalejate ringi laiendamise asemel tuleks pühenduda põhimõttelisematele muudatustele – riigikogu isikkoosseisu komplekteerimine võiks kuuluda ikka valimistel osalejate kompetentsi.

Kohalike omavalitsuste valimisreeglid täidaksid mainitud eesmärki, nende keskmes on valija, mitte partei. Valijateringi laiendamisel on mõtet vaid siis, kui see väetaks lahjaks jäänud demokraatiapõldu.

Põhimõttelisi muudatusi tegemata jääb ka tulevikus võim parteibüroodele, kes komplekteerivad riigikogu käetõstjatest. Ega siis asjata nimetada riigikogu kummitempliks – otsuseid langetavad ühed, nuppudele vajutavad teised.

Valimisnimekirjade järjestamine ja ajupesuks saadavad hiigelsummad teevad valimised mõttetuks. Valijad saavad kaasa rääkida küll erakondade jõuvahekorra selgitamises, kuid isikkoosseisu panevad paika parteibürood.

Praegust protseduuri ei saa valimisteks nimetada. Riigikokku ei valita parteisid, vaid inimesi.

Kehtiv valimisseadus teenib võimuladviku huve, vormistab vaid nende tahet. Alaealistele “valimisõiguse” andmine ei muuda seda demokraatlikumaks. Enne tuleks muuta protsessi, alles siis arutleda osalejate ringi laiendamise mõttekuse üle.

Kilpkonn võib haiget teha

Põhja-Ameerikas elab erinevaid kilpkonnaliike. Üksnes New Yorgi osariigis võib kohata 20 erinevat liiki. Märkab neid veekogude ääres, kus nad langenud puudel või kividel ridamisi peesitavad.

Kilpkonnade hulgas leidub ka agressiivsemaid liike, kes võivad sõrme otsast hammustama. Selliste eest on mind hoiatatud.

Seni olin kohanud mõnekümne sentimeetrise kilbiga isendeid, täna kohtasin siis suurema kilbiga iludust. Kilbi pikkus võis ulatuda 40-50 sentimeetrini. Tegemist oli (arvatavasti) isendiga, kellega kohtumise eest on mind hoiatatud.

Snapping Turtle`l on siinkandis halb maine. Kohatu ületas aga häbelikkuse poolest isegi mind ennast. Märkasin teda aia taguses ojas ujumas. Pilkude kohtudes graatsilised ujumisliigutused aeglustusid, kergitati hüvastijätuks pead ja suunduti sügavamatesse kihtidesse.

Olin pikemat aega tahtnud teada, kes selles mudase pinnasega veekogus möllab, kuid ei osanud isegi arvata, et tegemist võib olla nendega, kelle eest mind pikemat aega on hoiatatud.

Ühisrahadega laristamisest rääkimine pole tava

Ühisrahadega laristamisest rääkimine pole tava. Äripäev teeb tänuväärt tööd. Maanteeameti bosside suusareiside avalikkuse ette toomine on hea uudis.

Tamur Tsäkko juhtum meenutab veebruarikuist peaministri suusareisi. Saatkonna reisikulud kaeti ka siis väidetavalt ühisvahenditest. Uudisest lugedes muigasin – suurlinna tänava jagu inimesi, peaministrile võimaldatakse aga turvatöötajate saatel tuhandete kilomeetrite taga suusatamist.

Meenuvad loomaarstina töötatud ajad. Esimene asi, millele tuli siis tähelepanu pöörata, olid parasiidid. Neid leidus aga palju: seedetraktis, hingamiselundites, maksas, karvkattes ja muudes piirkondades.

Eesti riik meenutab parasiitidest räsitud looma. Ministeeriumite, ametite, ametkondade, sihtasutuste, esinduste, omavalitsuste ja teiste institutsioonide tegelinskitest on järgi jäänud vaid jäänused. Tundub, et ka need pistetakse nahka.

Eesti riik pole õhuke, teeme mõttetuid kulutusi.

"Talendid koju" programm on pakazuha

EPL: Kuidas olla uuenduslik, kuidas saada edukaks? Just nende küsimustega tegelevad üksteise võidu Arengufond ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus. Majandusminister Juhan Partsi viimastest sammudest saab välja lugeda vähemalt üht edu retsepti üksikisikutele: tuleb kuuluda õigesse punti, küll siis kõik laabub nagu iseenesest.
http://www.epl.ee/news/arvamus/majandusministri-parteiline-uuendus.d?id=64097569

„Talendid koju“ programm on näide pakazuhast, mida Eestis harrastatakse.

Välismaal elavad eestlased ei saa koju tulla, kuna Eestis pole meelepärase töö leidmine kerge. Erasektoris on valikuvõimalus kasin, suurima tööandja (riigisektor) tööturu uks aga suletud.

Haridusest, kogemustest ja tahtest Maarjamaal ei piisa – olulisem on suhe valdkonda kureeriva parteilasest võtmeisikuga.

Hiljutine EASi nõukogu inimestega (IRLle lojaalsed) komplekteerimine polnud juhus, vaid reaalsus, millega Eestisse tulijatel tuleb arvestada. Ametikohtadele korraldatavad konkursid tulenevad seadusest, mitte vajadusest. Ametisse asuvad isikud on teada, ootavad formaalsuste lõppu.

Nii pandi paika Eesti Loodusmuuseumi direktor. Vaatamata isegi sellele, et konkurssi paremaks osutus teine. Sarnastest pretsedentsidest avalikult ei räägita ega kirjutata, seda tehakse salaja.

Aastaid tagasi saatsin ka ise ullikesena kandideerimise avaldusi, CVsid ja esseesid. Tulemused olid sarnased. Alles hiljem sain (informeeritumatelt) teada, et ponnistusel puutub mõte, kuna valikud on enne selekteerimisprotsessi teada.

Selline on elu väikeses Eestis. Milleks „Talendid koju“ programmi vaja oli, jääb tänaseni arusaamatuks.

Sullereid nimetatakse meil poliitikuteks, sulitempe aga poliitikaks

Keskerakonna kolmiku (Laanet, Vakra, Toobal) ümber toimuvast on kirjutatud ja räägitud nädalaid. Erakonna aukohus on langetanud ühisseisukoha, saagal ei paista aga lõppu tulevat. Vakrast ja Laanetist on saanud õigluse eest võitlevad rüütlid, Savisaarest persoon, kellega halbu lapsi hirmutatakse.

Teema käsitluses domineerib ühe mehe suunas sõrme vibutamine. Kohati jääb juba mulje, et tegemist pole inimesega, vaid ülivõimetega olevusega, kel kavas eestlus maamunalt pühkida.

Kahte meest ei tümitata korraga. Põlvili surutud ja väsimust tunnistanud Ansip on vihanoole sajust seekord pääsenud. Nüüd on Edgari kord. Kumma ots - kas upsakusest karastunud peaminister või ambitsioonikuse kaotanud linnapea - esimesena saabub, selgitab aeg.
Oleks minu teha, siis jätkaksin nokaudis peaministri tümitamist. Täiskasvanut üksik nokaut ei muuda. Eriti veel, kui ollakse peaminister. Elukeskkond Eestis vajaks aga hädasti inimsõbralikumaks muutmist.

Savisaare tümitajatel soovitan arvestada sellega, et erakonnad on ühte nägu. Teistes erakondades ei käi asjad teistmoodi. Näiteks roheliseks nimetatavas erakonnas toimivad asjad sarnaselt. Mõnevõrra isegi stalinlikumalt – demokraatlikult valitud juhatused võetakse maha, aukohtud ja toimkonnad komplekteeritakse kellegi suva järgi, protokolli kantakse füüsilisest arvust suurem hääletajate arv.

Sullereid nimetatakse meil poliitikuteks, sulitempe aga poliitikaks.

Eestlasi teeb vaeseks kõrge maksukoormus ja võimuladviku praalimine

Valdo Randpere väidab, et rikkust luuakse tööga, mitte vaesuse ümber jagamisega.

Mina ei nõustu sellega, et rikkust luuakse vaid tööga. Töö võib ka vaesemaks teha. Eestlaste reaaltulu vähenes isegi siis, kui tekkisid töökohad, kasvas kogutoodang.

Rikkusega luuakse rikkust, rahaga raha. Eestlaste vaesuse tingib mitte vähene töökus, vaid see, et rikkuse uuele ringile panemise asemel korjatakse sellest liiga palju ära ja pistetakse maakeeles öeldes nahka.

Sisemajanduse kogutoodangust võrdluses on võimuladviku hallata ligi 40 protsenti ressurssidest.

Riik pole õhukene nagu seda kodanikele serveeritakse, liiga palju on mõttetuid kulutusi.

Eripensionite maksmine, võimuladvikule koos saatjaskonnaga mõnusa äraelamise tagamine, demokraatia varjus riigieelarvest rahade kantimine (DASA, erakondade rahastamised, nõukoguliikmetele ja riigiettevõtete juhtidele tehtavad suured kulutused, MTÜ ja ettevõtlustoetused jmt), EMS (Euroopa stabiilsusmehhanism), riigieelarvest finantseeritud ebakvaliteetne teedeehitus ja palju muud on raha tuulde loopimine.

Eestlasi teeb vaeseks mitte vähene töökus, vaid kõrge maksukoormus ja võimuladviku praalimine.

Hispaanias on töötus Eestiga võrreldes suur, elatakse aga paremini. Olen kuulnud eestlastest kodutut väitmas, et tema elu Hispaanias on keskmisest tööl käivast eestlasest inimsõbralikum ja parem.

Eestlased töötavad teistest ajalises mõõtes enam. Osades riikides on kehtestatud koguni 35 tunnine töönädal. Väide, et eestlaste töö efektiivsus on madal, ei pea samuti paika. Toodanguhinna üheks komponendiks on töötasu. Kui see on madal, siis on ka arvestuslik efektiivsus madal.

Maksukoormuse juures ei peatu. Olen sellest kirjutanud ja tõestanud, et eestlaste maksukoormus on majandusühenduse kõrgeimaid. Maksukoormusest siit: http://www.eveges.blogspot.com/2011/09/nailiselt-madalate-maksudega-eesti.html
Ütlen vaid seda, et seltsimehed tüüri juures on teinud kõik selleks, et kõrge maksukoormus statistilistes arvudes ei kajastuks. Seetõttu jõuabki soliidne kogus maksurahast nendeni varjatud kanaleid pidi (töötukassa vahendid, Eesti Energia dividendid, riigilõivud jne).

Valdo Randpere väide on laias laastus õige, kuid inimelu ei koosne üksnes töö rügamisest. Eluteel on mõttekas peale töö ka muuga tegeleda. Ütleme näiteks armastusega, laste sigitamisega, nende eest hoolitsemisega. Elus võiks leiduda kohta ka lastelastele, looduse imetlemisele, raamatute lugemisele, reisimisele.

USA raamatukogud pole vaid raamatute laenutamiseks

Austan laste suhtumist. Mõistan neid ka siis kui nad nutavad või jonnivad.

Pisipõnnide käitumises puuduvad egoismi ilmingud. Kui nutetakse, siis on selleks ka põhjus.

Rye NY raamatukogu üritustel ei nuteta ega jonnita. Selleks puuduvad põhjused. Isegi emade ja isade eemalolek ei pane lapsi nutma. Tumedanahaliste hoidjatädide lähedus on sama turvaline.
Pealegi teatakse, et õhtutundidel saab jälle issi sülle, kogeda emme kallistusi.

Rye NY raamatukogus programmid pisipõnnidele toimuvad kolmel päeval nädalas. Kellaaegu saab valida, rõõmuhetkede eest maksta pole vaja.

USA raamatukogudes korraldatakse põnevaid üritusi mitte üksnes lastele, vaid ka täiskasvanutele. Raamatukogudel on kogukonna tegemistes oluline roll. Sinna tahetakse minna, seal olemist nauditakse. Rye raamatukogu ürituste kava leiab siit: http://www.ryelibrary.org/index.php/programs_events/

Parteibüroodel ei tasu ESMi üle tähtsustada

Rahandusminister Jürgen Ligi märkis pressibriifingul, et Eesti valmistas euroala rahandusministrite kohtumisel negatiivse üllatuse teistele liikmesriikidele, kuna õiguskantsleri hinnangul pole Euroopa stabiilsusmehhanismi üks säte meie põhiseadusega kooskõlas. «See on väga riskantne, kui üksikud riigid hakkavad ühisüritusest kõrvale jääma või kui selline risk kuskil on,» sõnas Ligi täna.
http://www.e24.ee/773688/ligi-eesti-suutis-negatiivselt-ullatada/

Põhiseaduse mitte järgimine on ESMi (Euroopa stabiilsusmehhanism) mitte teostumisest veelgi riskantsem. See seab küsimärgi alla riikluse.

Parteibüroodel ei tasu ESMi üle tähtsustada. Midagi ei juhtu, kui mõne riigi maksejõuetus ka juriidiliselt välja kuulutatakse.

Tegelikkust pole mõtet varjata, abi saab ka fikseeritud pankroti korral osutuda.

Oluline oleks teadvustada, et pankroti välja kuulutamine on vormiline protseduur, mis sisulist tegevust eriti ei mõjuta.

Paljud probleemid algavad sellest, et pühendume vormile, sisulise tegevuse jätame aga tahaplaanile. Vormi muutus tuleb saavutada sisulise tegevusega, vastupidisel puudub mõte.

PS § 1. Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.
Valimissüsteem nullib nimetatud põhimõtte. Eestis ei ole kõrgeimaks riigivõimu kandjaks rahvas, vaid erakondade eliidist koosnev poliitiline monopol. Seniks kuni ei avardu esinduskoja isikkoosseisu komplekteerimise õigused, jäävadki eestlased orjarahvaks. Esinduskoda aga jääbki valesid otsuseid langetama, statististiliste võtetega äpardumisi varjama.

Juku-Kalle Raid, Aivar Riisalu

Sõbrad!

Nagu paljud meist, fikseerin ka mina oma mõtteid. Eile panin kirja mõtted, mis tekkisid EER toetusgrupi moodustamisest kuulmisel. Võin vaid oletada, milleks seda vaja oli, kuid see pole aus.

EER riigikogust väljajäämist ei põhjustanud seaduskeskkond, vaid juhtoinaste teadlik tegevus. Seekordne probleem ei tulenenud valimisseadusest (mis vajab samuti muutmist), vaid erakonna seadusest, mis võimaldab väikesel seltskonnal masside üle domineerida.

Saadan mõtted, mis EER toetusrühmast kuuldes tekkisid. Vabandan juba ette, kui sõnastusega kellegi eneseväärikust puudutan, kuid minu reaktsioon oli veelgi võimsam.

Seisukohtadega tutvumisel arvestage palun ka sellega, et need said fikseeritud blogikandena, ja et kunagise EER liikmena panustasin erakonna loomisesse ja ühtsusesse, rohelise mõtlemise propageerimisse.

Arvestage ka seda, et ma pole ihaldanud võtmepositsioone erakonnas(pole isegi juhatusse kandideerinud), teadsin, kuidas need moodustatakse, millega nendes tegeldakse. Olin EER Raplamaa piirkonna moodustaja, aastaid eestvedaja. Erakonnavälise positsioonitõttu kuulusin automaatselt EER volikogusse.

Erakond eksisteerib vaid paberitel, tegevus on varjusurmas. Kümnene grupike pole erakond, vaid egoistudestkoosnev eneseimetlejate seltskond, kellel pole midagi ühist rohelise mõttelaadiga, EER nimistus oleva kogukonnaga.

Kirjutis ise siin:
http://www.eveges.blogspot.com/2012/03/riigikogulastel-pole-muud-teha-kui.html
Sain ära öelda, kergem hakkas. Tänan!

Meeldivat päeva,

Eugen Veges

Riigikogulastel pole muud teha, kui toetusrühmi moodustada

Riigikogulastel pole muud teha, kui toetusrühmi moodustada ja nendesse kuuluda. Nüüd siis ka Erakond Eestimaa Rohelised toetusrühm. Toetusrühma esimeheks valiti Juku-Kalle Raid ja aseesimeheks Aivar Riisalu. Toetusrühma kuuluvad Liisa Pakosta, Tõnis Lukas, Margus Tsahkna, Kaia Iva, Reet Roos, Toomas Tõniste, Andres Herkel ja Aare Heinvee.

Kellele toetusrühma vaja on, pole teada. EER põrumine valimistel oli enda sepitsetud.

Ma ei kuulu EER imetlejate ega vihkajate hulka. Vaatamata sellele ei jäta ma mainimata, et minu silmis paigutub EER riigikogu fraktsiooni poliitiline lühilend demokraatia halvimate näidete hulka.

EER fraktsiooni enesekesksus polnud saladus. Avalikkusega kisuti riidu. Riidu mindi ka erakonnakaaslastega. Loodeti valimiseelsele ajupesule, petuskeem avastati.

2007. aastal läks erakond valimistele ühtsena. Valimisedu pööras kõik pea peale.
EER riigikogu fraktsiooniliikmed ei väsinud korrutamast, et otsuseid langetavad nemad iseseisvalt. Erakonnaliikmete seisukohad jäid väljundita. Kaaslaste nördimus ei läinud EER nimel tegutsejatele korda, enesekriitikast poldud kuuldud.

Edasine oli loogiline jätk – liikmetevahelisi arutelusid hakati summutama, ühistegevust häirima. EER tegemistest meenuvad eelkõige jamad: võtmeisikute rahadega ja positsioonidega sahkerdamised, kaaslaste halvustamised, demokraatia labastamine. Fraktsiooni aseesimehe ja esimehe harrastatav vaimne terror oli õõvastav. Sõnavara ründav ja labane.

EER programmis domineerib esindusdemokraatia, eestkõnelejad esitasid avalikkusele isiklikke seisukohti.

Programmikritselduste pärast pole mõtet EER esindust taga nutta. Riigikogus istuksid mitte programmi ega põhikirja järgijad, vaid isiklikele ambitsioonidele pühendunud ülbikud.

Valimisnimekirja koostamise protsess näitas, et lähenemised pole muutunud. Jumal tänatud, et aferistid soojast kohast ilma jäid. Riigikogus peaksid istuma need, kes oskavad sõna pidada ja esindada, mitte ei aja suust mula ega himusta omakasu.

Poolteist aastat tagasi kirjutasin: http://eveges.blogspot.com/2010/08/rohelisi-paastab-maa-peale-laskumine.html

Olin kunagine EER Raplamaa piirkonna eestvedaja.

Kellele me valetame, ... iseendale

Poliitiline kultuur Eestis ei erine palju Venemaa omast: üleolev suhtumine, valetamine ja varastamine võimukoridorides on pigem tava kui haruldus. Valimisseadus ja erakondade rahastamine (sh DASA) soosivad sellist poliitilist kultuuritust.

Poliitiline monopol vajaks pea jagu lühemaks tegemist, seejärel ajaloo prügikasti toimetamist.

Isikliku ego upitamine, kaaslastest mitte hoolimine, üleolev suhtumine ei sobi kultuurrahva (valitsuseks ja riigikoguks nimetavatele) institutsioonide esindajatele.

Poliitparasiitlus on meie elukeskkonna põrguks muutnud, kunagise ühtsuse sõelaks uuristanud.

Riigikogu ja täitevvõimu kellegi esindusteks nimetamine on halenaljakas. Valimisseadus ja erakondade rahastamine annavad otsustamisohjad ju tühisele seltskonnale.

Riigikogu pole kellegi esindus, vaid üle kullatud kummimatt, millel üksikud jalgu pühivad.

Kellele me valetame, ... iseendale.

ESMi risk eelarvele pole väike

Rahandusminister väidab, et ESM (heaoluriikidele laenude garanteerimine) risk Eesti riigi eelarvele on tagasihoidlik ja teoreetiline.
http://www.e24.ee/770926/ligi-esmi-risk-eelarvele-on-tagasihoidlik-ja-teoreetiline/?t=52#l

Ka 2007.aastal ei paistnud majanduskriisi kusagilt, majanduskollapsi risk oli teoreetiline. Isegi hiljem - kriisi olukorras - väitis peaminister irooniliselt, et kui seda nimetatakse kriisiks, siis tema tahaks sellises kriisis elada.

Rahamaailmas praktiseeritakse endiselt tehinguvõimendusi, teostatakse tulevikutehinguid. Rahal puudub kaubakate, paljud kaubad on üle hinnatud. Majandustulemi kvaliteedi asemel panustatakse kvantiteedile. Rahamasinate park on uute võimsuste käivitamiseks ootevalmis.

Kui rahandusminister ei näe sellistes tingimustes (rahamaailma kollapsi) ohtu, siis tal puudub arusaam taustsüsteemist, milles elame ja toimetame.

Laenude tagasimaksmise raskused pole kunagi varem nii suured olnud. Garanteerimisel ja laenu andmisel pole aga vahet. Eestiski pole vähe neid kelle vastu on kunagised käendused (garanteerimine) pöördunud nõueteks. Arvamus, et riigid on selle eest kaitstud, pole adekvaatne.

Valitsusliikmed võiksid tegelikkuse ilustamise asemel pühenduda probleemidele, ohtusid teadvustama palju varem, mitte siis kui need juba murravad.

Kodanikuallumatus Eesti elukeskkonnas kinnitaks demokraatia elujõulisust

Eestis toimunud streigilaine tõestas, et enamuse tahet saab ka demokraatlikult väljendada. Selleks pole vaja erakonda kuuluda ega neid variisikute abil juurde luua.

Poliitilise kultuurituse möödanikku saatmiseks piisab ka (koordineeritud) kodaniku allumatusest.

Kodumaa hülgamisest jääb väheks. Lahkunud töömesilased asendatakse sissetoodutega, taandarengu säng jääb muutmata.

Streigilaine polnud tulemuslik, kuid see tõestas, et ka tuimi eestlasi annab ühe mütsis alla koondada. Seda tuleks aga hädasti teha, kuna väikesearvulisest seltskonnast koosnev võimuladvik jokkohjadest vabatahtlikult ei loobu.

Võtmeisikute vahetamine ega uute erakondade loomine oodatud tendentse ei soosi.

Ansip on tagajärg, põhjuseks on isiklike seisukohtade üksteisele peale surumine, vaimne diktaat, mis aruteludes domineerib.

Seni kuni otsused ei põhine ühisnimetajal, vaid väikeste seltskondade tahtel, oodatud muudatusi ühiskonnas ei toimu. Vastandumine (valitud valijatele, ametnikud kodanikele, õpetajad lastevanematele, arstid patsientidele jne), süljepursked ja käegalöömine on meie elukeskkonnas paratamatus.

Elukeskkond Eestis on väga närviline. Pole kuulnud, et mõni kaasmaalsest, kel mujal elamise kogemus, kinnitaks vastupidist. Sellega ei tasuks aga leppida. Maarjamaa saab ja tuleb muuta mugavaks ja turvaliseks elupaigaks kõikidele, mitte vaid valitutele.

Ühtekuuluvusvajadus pole omane üksnes loomadele, vaid ka inimestele. Kogukond on haige, kui ühiselureeglites domineerivad väikese seltskonna diktaat, isiklik kasuahnus ja ebaõiglus.

Majanduskasvu nõrkus ei tulene ühenduse turust

Peaminister väidab, et majanduskasvuks tuleb ühenduse turgu enam panustada. Delfi vahendas seda järgnevalt: "Suureks majanduskasvu eelduseks on siseturu toimimisel barjääride kaotamine. Ja meie jaoks on kogu aeg oluline olnud siseturul ka ühendusteede rajamine - nii maanteede, raudteede, energiavõrkude kui ka lairibaühenduse väljaehitamine. Kui pole ühendusi, siis ei saa põhimõtteliselt siseturg tõrgeteta toimida," ütles peaminister Andrus Ansip

Majanduskasvu nõrkus ei tulene ühenduse turust, vaid riikidest. Ühishoovil asuva turu väljaehitamise asemel oleks tarmukam korrastada hoovides asuvad turud.

Ühisturg koosneb riikide turgudest. Nende toimimine või mitte toimimine ei sõltu riikidevaheliste ühendusteede kvaliteedist ega barjääridest, vaid kohalike tarbimisvõimest. Kui raha pole, siis pole midagi kulutata. Kui ei kulutata, soikub turg, majanduskasv pole jätkusuutlik.

Vaadakem, mis meil omas riigis toimub. Vohav vaesus ja kesine majandustulem ei tulene ühisturust, vaid siseriiklikest regulatsioonidest ja tarbimisvõimetusest. Eestlaste sissetulekute juures ei saagi olukord teistsugune olla. Kui heaoluriigid abikätt ei ulataks, oleks pilt veelgi nutusem.

Kui sisetarbimise nõrkus pole saladus, siis see, et see ei tulene teistest, vaid meist endast, paistab olevat. Kui ekspordikasvuga reaalsissetulekud ei kasva, siis viga ei saa teistes olla.

Sisetarbimine sõltub kohalike rahakoti kopsakusest ja hinnatasemetest. Hinnad paneb paika turg, rahakoti kopsakus sõltub palkadest ja pensionitest, sotsiaalkindlustuse kanalite kaudu inimesteni jõudvast rahamassist, laenukoormusest.

Ühenduse teedesse investeerimise ja barjääride kaotamine eestlaste rahakotti ei täida.
Sellesse panustamise asemel tuleks panustada inimeste reaaltulu kasvatamisesse. Kas seda teha maksukoormuse langetamisega, sotsiaalsete tagatiste suurendamisega, ühiskassa vahendite efektiivsema kasutamisega või mõne muu tegevusega, pole oluline.

Eesti ühiskonnakorralduse kummardajad põhjendavad seisukohti Läti taustal. Nende oponendid teevad seda Soome näitel. Mina toetun Kreeka näitajatele.


Miinimumpalk (kuu) Eesti 278 Kreeka 863 Erinevus kordades 3,1
Keskmine palk (kuu) Eesti 792 Kreeka 2323 Erinevus kordades 2,9
Pension (kuu) Eesti 305 Kreeka 1858 Erinevus kordades 6,1
Sotsiaalkulutused (aasta) Eesti 1253 Kreeka 4232 Erinevus 3,4

Eurotsooni ebaõnnestuja edumaa meie ees on mäekõrgune. Hinnatasemete võrdlust esitada on keerulisem. Erinevused turustamispõhimõtetes on liiga suured. Mainin vaid seda, et eestlased maksavad leiva, piima ja paljude teiste esmatarbekaupade soetamisel kreeklastest suuremaid makse (käibemaks toiduainetele: eestlased 20%, kreeklased 9%, EL keskmine 10%), see aga tõstab omahinda.

Kreeklaste sissetulekute järgi võib väita, et nende turg jääb ka majanduslanguse tingimustes meie omast aktiivsemaks ja jõulisemaks, mis hoiab majandustulemuse ka siis kopsakamana.

Valitsussektori laenukoormus polegi nii oluline näitaja, millisena seda valitsusliikmed serveerivad. Eesti koguvõlg on palju olulisem. Valitsussektori 803.8 miljonilise välisvõla juures on see 16 777,6 miljonit eurot (30.06.2011), 12 521 eurot elaniku kohta (1,34 miljonit). Intressikulu arvestamata kuluks palgasaajatel (palk 792.-, palgasaajaid 557,7 tuhat) selle tagastamisele 38 kuu töötasu, netoarvestuses 48 kuu töötasu. Tegemist on aastasest kogutoodangust suurema summaga. Suurriikide võlad on nominaalis suuremad, kuid kogutoodangu kontekstis samas suurusjärgus. USA välisvõlg oli 101% sisemajanduse kogutoodangust (1.04.2011), Eestil jääb see üle 110 %. Kuna 2011. aasta kogutoodangu näitaja pole paigas, siis täpset suurust Eesti puhul ei esita.

Eestlaste elujärg vajab hädasti parandamist. Selleks tuleb koduturg toimima saada. Palgad, pensionid, sotsiaalsed tagatised ja laenukohustused seda aga ei võimalda. Peaministri ootus, et majandusühenduse turg kompenseerib koduturu nõrkuse, meenutab mulle jaanlinnu pea liiva alla peitmist.

Eestlaste madal ostujõud ei tulene üldsegi majandusühendusest ega selle turust, vaid meist valitute otsustest ja ponnistustest. Valitsus pole tasemel – strukturaalsete muudatuste asemel panustatakse inimeste ostujõu vähendamisesse, ressursside ümberjagamisse. Arvamus, et sellise lähenemisega puhutakse majandusele tuult tiibadesse, pole adekvaatne.

Poliitilised streigid on Eestis põhjendatud

Euroopa komisjoni asepresident, transpordivolinik Siim kallas mainis tööandjate liidu konverentsil, et streigid ei tohi olla poliitilised. Tema arvates polegi eestlastel vaja ühiskonnakorralduses kaasa rääkida.

Eestlastel aga muud võimalused puuduvad. Seisukoht, et seda saab teha ka valimistel osalemisega või erakonda kuulumisega, paigutub demagoogia kõrgema pilotaaži valdkonda.

Eesti valimistel ei valita, vaid konstateeritakse erakondade jõuvahekorda. Neil puudub seos demokraatiaga.

Valimisseadus annab sõnaõiguse vaid võimuladvikule, kes nimekirjade koostamisega ja (ühisvahendite abil) ajupesuga komplekteerib esinduskoja isikkoosseisu, misjärel asub ühisvahendeid oma suva järgi jaotama.

Poliitilise parasiitlusega leppimine tähendab genopotentsiaali ja rahvusriigi hääbumist, mistõttu poliitilised streigid Eestis on põhjendatud.

Kasuahnusele orienteeritud kartell tuleb poliitiliselt maastikult minema pühkida, ühiskonnakorralduses vohava tõve levitajad poliitikast isoleerida.

Kevad, armastus ja lapsenaer

Kõige enam hindan ma kevadet, armastust ja lapsenaeru.

Raske on isegi vahet teha, mis neist parim on, kuid antud kontekstis polegi see oluline.

Täna nautisin kõike korraga – olin ümbritsetud lilledest, tärkavast murust, pungadest pakatavatest puudest ja põõsastest, märkasin suudlevaid paare, puudust polnud laste rõõmuhõisetest.

Kõike seda kogesin Central Pargis jalutades. Õhutemperatuur varjus ületas 21 C, päikese käes oli enamgi.

Sünnipäevkinkidel on eriline tähendus

Sünnipäevkinkidel on eriline tähendus. Need ütlevad, kas kingituse tegija tunneb hällilast või mitte.

Kahe aastaseks saanud päevakangelane ei osanud unistadagi, et aastaringi täitudes on tema hallata üle kuuekümnest rongist koosnev depoo ja nende liikluskorraldus. Selles vanuses ei tea vist midagi paremat tahtagi.

Eesti pole riigina edukas olnud

Leidub hulgaliselt kriitikuid, kes, selmet suunata energia elu paremaks muutmisele, lihtsalt kibestunult riiki mõnitavad.
http://arvamus.postimees.ee/755048/iivi-anna-masso-milleks-meile-riik/

Paremaks muutmisesse panustamine eeldab puuduste teadvustamist. Vastasel korral võidakse seda interpreteerida vastutöötamiseks.

Valitsusliikmed ja teised kissellijõgede kallastel asuvatel pudrumägedel toimetajad võiksid korrigeerida oma väärtushinnanguid, olla enesekriitilisemad. Siis oleks põhjust ka tavainimestel ühiselu paremaks muutmise nimel enam panustada.

Aeg oleks tunnistada, et Eesti pole riigina edukas olnud. Liiga palju on kaasmaalasi, kes on toimetulekuraskustes, vähe pole neid, kes (vohava ebaõigluse tõttu) pole päevagi võimelised meelemürkideta mööda saatma. Kodumaad kirutakse ja hüljatakse.

On ka põhjust.

Eestlaste sissetulekud on häbiväärselt madalad (sh sotsiaalsed tagatised), tööpuudus hirmuäratav (pole sama, mis registreeritud tööpuudus), hinnad kõrged. Omaosalus tervishoius on teistest ühiskondadest suurem (24%). Põhjendamatult kõrgelt maksustatakse leiba, piima ja teisi esmatarbekaupu (NB! ei tea teist sellise suhtumisega riiki).

Eesti ühiskonnakorralduses vohab kamraadlus – tundub, et isegi koristaja ameti saamiseks tuleb kellegi onupoeg või täditütar olla, rääkimata siis kõrgematest positsioonidest.

Probleeme tuleb ka riiklikul tasemel hakata teadvustama, julgeda neid tunnistada.

Siis saavad paika väärtushinnangud – üldine laenukoormus (sisaldab ka erasektori kohustusi) on valitsuse omast olulisem, riigieelarve tasakaal kodanike elujärje kõrval tühine.

Ühiskassa vahendeid saab ja tuleb senisest õiglasemalt jaotada. Enese kiitmisele eelistada enesekriitikat.