Õpetajad on teiste sotsiaalsete gruppidega võrreldes hästi kindlustatud

Täna on kõigis Eesti koolides vaheaja esimene päev ja vaatamata sellele, et sügisesel koolivaheajal puhkavad harilikult ainult lapsed, tuleb ootamatult tekkinud vaba aega täita ka mõnel õpetajal, keda kooli juhtkond on rahapuudusel sundinud tasustamata puhkusele minema, edastas ERR uudisteportaal.
Seaduse järgi ei ole direktoril õigust sundida alluvat sellist puhkust võtma, kuid õpetajad lihtsalt kardavad oma seaduslike õiguste eest seista.
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=399651


Tegemist on positiivse tendentsiga. Säästa tuleks kõikide, mitte vaid väetimate arvel.

Õpetajate palgafondi vähenemine on probleem, kuid tõdegem, et mitte pakilisemaid ühiskonnas.

Vaatamata sellele, et tegemist on teisejärgulise probleemiga võib oodata tormijooksu mainitud populistlikke lahenduste pakkumistele. Oksjon esinduskogu turvalistele kohtade on alanud.

Õpetajad on teiste gruppidega võrreldes hästi kindlustatud. Arstidega ja poliitilise eliidiga ei anna neid muidugi võrrelda, kuid nendest kehvemal järjel olijate arv on kordades suurem.

Töötuid ühiskonnas on endiselt palju. Muutused registreeritud töötute arvus ei kajasta tegelikku olukorda. See on arvudes kajastuvast palju hullem.

Paljudel puudub igasugune sissetulek, vähe pole neid, kelle sissetulek ei ületa miinimumpalka või on isegi madalam.

Kui me samastame riigikogulaste puhkust töötegemisega, nende palka seostame aga abstraktse statistilise aritmeetilise korrutisega, siis pole kohane rääkida ka õpetajate õigusest lubatud sissetulekule.

Õiglus on mõiste, mida ei saa taandada üksikutele gruppidele.

Õpetajate tagatised on suhteliselt head, nende elujärg (teiste gruppidega võrreldes) paljudele kadestamist väärt.

Võtame näiteks 1000-kroonise (pealegi tähtajaline) töötu abiraha või toimetulekutoetused. Kehtivate hinnatasemete juures on need tühised. Sellestki korjab riik osa maksudena ära.
1000.- kroonist ei piisa ju ka kõige tagasihoidlikumaks toimetulekuks. Eluaseme kommunaalkulud on sellest isegi kõrgemad.

Kehtivad pensionimäärad ei taga samuti (vähemalt linnades üksikutele) vanuritele või puuetega inimestele toimetuleku.

Tingimustes, kus toimetulekuraskustes olijate arv on kõrge, praktiseerivad riigipiruka lähedale pürginud abistamise asemel maksudega trikitamisi – mõeldakse välja uusi nõkse, millega olukord veelgi raskemaks muuta.

Võõrastav, et turvalisusega kindlustatud otsustajad ei soovi isiklikust soliidsest riigipiruka viilust piskutki teistega jagada.

Erakondadele, valitud pensionäridele, esinduskojas askeldajatele, taastuvenergeetika firmadele, energiaagentuurile ja mitmetele teistele institutsioonidele riigieelarvest eraldatavad vahendid on musternäide laristamisest ja ebaõiglusest ühiskonnas.

Õõvastav on vaadata otsustajate kasuahnust, hoolimatut suhtumist toimetulekuraskustesse sattunud kaaslastesse.

Ühiskonnaliikmete ühtsuse ja lojaalsus eelduseks on rasketel aegadel ühine riigikatlast kartulikoorte söömine, mitte ebaõiglus või julmus.

Õpetajate madala sissetuleku üle kurtmise asemel tuleks näidata leppimatust ühiskonna ressursside laristamise ja tavakodanikele tehtava ülekohtu vastu.

Poliitiline kultuur Eestis toimib vaid üksteisele ärategemisel, ühiskonna (kõikide jaoks) paremaks muutmine on jäänud varju.

Eestit võib nimetada kääbusriigiks. Suurematelt riikidelt malli võtmine on teinud paljudest kerjused.

Ühiskonnakorraldust saab ja tuleb efektiivsemaks, miks mitte ka õiglasemaks muuta. Poliitiline monopol tuleks aga sel juhul välja juurida, demokraatia idule aga valgust ja huumust lisada.