Seadusemuudatuste tegemisel ei tohiks lähtuda eranditest.
Eeldada seda, et suurem osa meist on pätid ja sulid, pole õige.
Samas on meis kõigis petturi alge. Petetakse ja varastatakse ju teatud olukordades. Isegi tapmine on teatud tingimustes põhjendatud.
Eranditest ei saa teha üldistusi.
Mina pole leidnud kinnisvaramaksule ühtegi vettpõhjendavat põhjendust. Riigieelarve kasvatamise soov ei ole põhjenduseks, sest seda raha sinna summa sumaarumina ei lisandu, Kaasnevad vaid lisakulud nii riigile (maksu administreerimine, mustad tehingud jmt) kui ka elanikele.
Ühiskonnas toodetav lisaväärtus on see, mida tuleks kasvatada. Seda nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt. Riigitulu ei saa liikuda vastuvoolu.
Hinnangu andmine sõltub taustsüsteemist ja olemasolevast informatsioonist.
Olen ka varem maininud, et maksustamisküsimustele lähenemist tuleks alustada maksukoormuse hindamisest. Riigieelarve ja KOV maksulaekumiste jagatis kogutoodangusse seda paraku ei näita. Kuid ka selle näitaja poolest pole meil enam põhjust punastada.
Arvestagem, et osa makse (riigilõivud, töötuskindlustus, trahvid jmt) ei kajastatu maksudena, kõik ei laeku ka riigieelarvesse.
Maksukoormuse võrdlemisel (teiste ühiskondadega) tuleks arvestada ka elanike aktiva poolega –sellega, mida elanikud vastu saavad. Eesti on sotsiaalsete tagatiste poolest EL punane latern.
Võrdlusbaasis oleks oluline arvestada ka kaudset maksustamist. Tervisesüsteemi vildakusest tingituna peavad ka tervisekindluse omajad tasuma eriarstidele. Ravimite soetamise omaosalus on teistest ühiskondadest kõrgem. Näidete loetelu võib igaüks jätkata.
Uute maksude kehtestamisest ja maksumäärade tõstmisest tuleks hoiduda. Kasu asemel kaasneb sellega üksnes kahju.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment