Maksukoormusest teise nurga alt

Maksukoormust annab hinnata erinevalt. Ühiskonnad tuginevad maksutulu suhtele sisemajanduse kogutoodangusse, kuid selline näitaja eksitab, kuna see ei kajasta üksikisiku rolli maksukoormuses. Eksitab ka seetõttu, et osa maksutulust satub teistele tuluridadele (nt töötuskindlustus, riigilõiv jt). Sisemajanduse kogutoodangu näitaja pole samuti parim indikaator, millele tugineda. Tegemist pole likviidse tuluga, vaid tuletusliku numbriga. 

  

Oleme keskmistega harjunud, lähenegem maksudele keskmise palga saaja positsioonilt. Jätame (selguse mõttes) kõrvale maksukogujate rolli (kes maksuametile raha üle kannab pole oluline), indikaatoriks kasutame aga maksude ja netopalga suhet. Oletagem, et keskmine palgasaaja ei säästa (palk suunatakse tarbimisse ). On küll neid, kes säästavad, kuid on ka neid, kes laenuraha juurde hangivad. 

Lahakem 1000 (kogu palgakulu 1338, tööjõumaksude kogusumma 520 ) euro suuruselt brutopalgalt maksude laekumist. Et arvutus keeruliseks ei muutuks jätkem arvestusest välja maamaksu ja aktsiiside osa maksukoormuses. See teeb lõpptulemi küll väiksemaks, kuid las ta olla.

Meeldetuletuseks niipalju, et aktsiisimaksu kogutakse elektri, kütteõlide ja bensiini, alkohoolsete jookide ning tubaka ostjatelt ja selle suhe käibemaksu on 1: 1,8 (2014). Käibemaksu laekub pea kaks korda enam.

Keskmise eestlase brutopalk                                    1000

Keskmise eestlase netopalk:                                     818 eurot

Tööjõumaksud   (http://palk.crew.ee/):               520 eurot 

Käibemaks tarbimiselt:                                              104 eurot

Maksud kokku:                                                          624 eurot

Maksukoormuse indikaator (maksud/netotulu)            76%

Maksud/netotulu 623/818

Arvutuskäik näitab, et palkadeks eraldatavatelt summadelt liigub riigikassasse 76 protsenti. Kõiki maksusummasid arvestades ületaks see 80 protsendi piiri. Pensionäridel jääb näitaja küll 20 protsendile, kuid aktsiisimaksu arvestamine (suur osa kulub eluasemekuludeks) tõstaks näitaja poole võrra kopsakamaks.  

Eesti 2012. aasta statistiline maksukoormuse näitaja (maksutulu/SKP) oli 32,2 protsenti. Tegemist on ebaolulise arvuga, kuna sellega pole midagi peale hakata. Näitaja liikumissuund ei pea tähendama seda, et kodanike maksukoormus liigub samas taktis. See võib liikuda ka vastupidises suunas.

Osade indikaatorite järgi on eestlaste maksukoormus mõõdukas, osade järgi üüratu. Kui maksumuudatus kavandataval ( tööjõumaksumäärade langetamine, tarbimismaksumäärade kergitamine või kodude maksustamine) läbi viia, siis oodatud tulemusi ei järgne. Oluline pole ju see milliseid makse maksta, vaid see, kui suureks kujuneb makstav summa. Ühtede maksumäärade langetamine ja teiste kergitamine seda aga ei mõjuta, maksukoormuse indikaator jääb endiseks.

  

Kui on hoitud kodud, siis on hoitud ka riik

Olari Taali seisukohad panid käsi laiutama. Ma ei usu, et mees tõemeeli usub seda, mida vestluses rääkis. Limiteeritud kodualuse maamaksuvabastuse kehtestamine ei saanud viga olla, varamaksu kehtestamine ei seljata probleeme ühiskonnas. Lugesin temaga tehtud usutluse Lääne Elus veelkord läbi, kuid põhjendusi seisukohtadele ei tuvastanud. Teemakäsitlus põhines muudatuste soovidel ja emotsioonidel.

Otsustasin oponeerida. Vastuväiteid alustan sellest, et mastaapses mõttes võib Olari Taalil isegi õigus olla, kuid Eesti elukeskkonda kodude maksustamine ei sobi.

Põhjendan. 

Ei sobi seetõttu, et eestlaste omanduses on teistega võrreldes enam (protsendiliselt elaniku kohta) kodusid. Tuleneb see traditsioonidest (kodu on püha, mida ei hüljata kergekäeliselt), tuleneb ebatoimivast renditurust. Kumb kumma üle kaalub pole oluline, oluline on teadvustada, et see ei tulene jõukast elujärjest, vaid millestki muust. Kui öelduga nõustute, siis nõustute ka sellega, et kodu omamine ei näita jõukust, vaid lähenemist. 

Kodud on koormatud laenudega, kodus toimetamise eest (millegi soetamine või tarbimine) tasutakse riigikassasse vähemalt 20 protsendist (käibemaks, aktsiisiga maksustatud kaupade puhul enam) lõivu . Mida suuremat elamispinda omatakse, seda suuremat maksu tasutakse. 

Statistiliselt pole eestlaste eluasemekulutused (sissetulekust) tühised. Riigi maksupoliitika (aktsiisid, elektrituru monopoolsus jmt) on soosinud eluasemekulutuste kasvu. Meie elukeskkonnas ei saa kodu võrdsustada aktivaga (lisaväärtuse loomisega). 

Seda ei saa teha isegi siis, kui kinnisvarahinnad tõusevad. Eluaseme turuhinna kerkimine ei anna tulu. Kui eluase müüa, siis tuleb teine varasemalt kallimalt asemele osta.

Eestlasele tähendab kodu enamat kui eluaset. Kodust lahkumine on paljudele valus, eriti põevad seda eakad inimesed. Hooldekodudes olijate kurbus silmades ei tulene vanusest, vaid koduigatsusest. Ühiskonnakorraldus võiks olla reguleeritud selliselt, et inimesed ei peaks majandusraskustesse sattudes kodusid hülgama. Kui on hoitud kodud, siis on hoitud ka riik. Varamaks toimigu seal, kus on kopsakad sissetulekud ja raskustesse sattumise korral toetav sotsiaalkindlussüsteem, mis ei lase prügikastiinimese saatusesse langeda.

Lõpetuseks lisan selle, et maksuteema käsitlemisel ei tasuks maksuraha hankimise kõrval unustada maksuraha efektiivsema kasutamise võimalusi. Kodanike taskust suuremate summade kätte saamise asemel panustagem enam vahendite üldsuse huvides tarmukamale kasutamisele. Riigikassa pole eesmärk, vaid vahend. Eesmärk seisneb kodanike heaolus ja turvalisuses. Mida kodanikega arvestavam ühiskonnakorraldus, seda enam maksuraha laekub. Vastupidi asjad ei käi. 

Kartellierakonnad teevad elanikkonna valimiseelsele ajupesule tohutuid kulutusi

Rahakraanide juurde parema positsiooni saavutamise nimel tehakse suuri kulutusi ja süüdistatakse vastastikku. Ei möödu päevagi, mil Tallinna linnavõimu ei süüdistata maksuraha näppamises. 

Süüdistused on õiged. Isegi Riigikontroll konstateerib, et 2013. aastal kulutas Tallinna linn valimisreklaamina mõistetavatele teavitustele ligi 337 000 eurot. 

Süüdistajate ees võiks mütsi maha võtta, kui nad ise sama asjaga (raha kantimisega) ei tegeleks. Töökohad lojaalsetele, enda hallatavate sihtasutuste jt enesele lojaalsete institutsioonide kopsakas rahastamine jmt kvalifitseerub (kodanike silmis) samuti varastamise alla. Seda vaatamata sellele, et sellele on loodud seaduslik võimalus. 

Kartellierakonnad teevad elanikkonna valimiseelsele ajupesule tohutuid kulutusi, liikmemaksusid koguda aga ei taha. Kusagilt tuleb see raha võtta. 

Ei tasu väita, et ühiskonnaliikmed maksavad maailmavaate eest. Sellist juttu võib rääkida viie aastastele, täiskasvanud seda ei usu.

Tallinna linnavõimu rahakantimise teema käsitlemise juures ei tasuks unustada seda, et kui KE kuuluks riiklikku valitsuskoalitsiooni, siis põleks nende rahakantimisele roheline tuli. Kuniks ühisraha näppajad saavad enese pättusi seadustada seniks pole seaduslikkusel ja pättusel suurt vahet. Sulid jäävadki süüdistama sulisid. Ühisraha kandivad kõik, kel selleks võimalus. Seda tehakse riigi tasandil, tehakse omavalitsustes.

Miinimumpalk

Mina ei pea seadusega kehtestatud miinimumpalga nõuet põhjendatuks. Tööjõuturg võiks toimida konkurentsil, mitte käskudel ja keeldudel. 

Vaatamata sellele paljud ühiskonnad seda praktiseerivad. Osades riikides esitatakse nõue tunnitasule, osad kehtestavad nõude ka kuupalgale. 

2015. aastal tõusis miinimumpalk Eestis ligi kümme protsenti (355 eurolt 390 eurole). Sama suur miinimumpalga tõus toimus ka USA NY osariigis. Kui varem ei tohtinud njujorklasele maksta alla 8 dollarist tunnitasu, siis sellest aastast tõsteti latt 8,75 dollarile.

Seisukohad sõltuvad sellest, millise mätta otsast asjale läheneda. Ettevõtjana tean, et kõrgepalgaline töötaja on kasulikum. Kuid on inimesi, kes pole suutelised miinimumpalka välja teenima. Neist on mul kahju. 

Igal käsule ja keelule leiab põhjenduse. Mida vähem aga turgude tegemistesse sekkuda, seda sujuvamalt ja mõistetavamalt protsessid toimivad.

Valimised on suitsukate

Hõlptulu saajad ei mõista neid, kes sissetuleku pärast pingutavad. Sellest meie probleemid algavad. 

Kuniks valimistel tõmmeldakse selle nimel, et endale (ja oma leibkonnale) mõnusat elu tagada, seniks elukeskkond Eestis paremaks ei muutu. 

Kui valitud seltskonnale on lubatud kõik, tavakodanike õigusi aga piiratakse, siis pole elukeskkonna paranemist loota. Numbritega annab küll mängida, kuid see elukeskkonda ei muuda.