Abstraktse edu lummus takistab vajalike muudatuste tegemist

EPL: Siim Kallas: Võrreldes Eestit kõigi teiste Euroopa riikidega, ei saa ma jätta ütlemata, et Eesti näeb ikka päris hea välja. http://www.epl.ee/news/eesti/siim-kallas-jutt-sellest-kui-halvasti-eestil-laheb-on-absurdne.d?id=65459126

Hea ja halb on subjektiivsed mõisted. Mis ühele paistab heana, võib teisele paista halvana. Üksteisest mööda rääkimise välistamiseks, tuleks paika saada eesmärgilised eelistustes ja tulemuslikkuse mõõdikud.

Minu silmis paistab Eesti Euroopa suuremas pildis armetuna. Ärme hakakem hämama sisemajanduse kogutoodanguga ja taandama seda jõukusele. See küll lohutab, kuid ei innusta rõhuasetusi muutma. Madalalt tasemelt kasvamine pole kunst. See tuleb ponnistusi tegemata. Toetustest ja abidest tuleva majanduskasvuga pole põhjust uhkustada. Lohutust otsida sellest, et muidu läheks veelgi kehvemini, näitab saamatust. 

Konkurentsivõime ja jätkusuutlikkus on majanduskasvust olulisemad. Midagi poleks lahti, kui Eesti majanduskasv pöörduks languseks. Siis oleks vähemalt põhjust rõhuasetusi muuta. Kõrge maksustamine (sh varjatud) ja poliitiline laristamine ei saa lõpmatuseni kesta, varem või hiljem tuleb sellele piir panna.

Unustada ei tasuks ka seda, et kasv tingimustes, kus elanikud vaesestuvad – inflatsioon on kõrge, reaalsed maksud tõusevad (sh varjatud), sotsiaalsed tagatised lahjuvad – pole õnnistus, vaid tagasilöök. Üksikute ettevõtete edu ei anna põhjust rõõmustamiseks. Tõeline majanduskasv avaldub mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete tulemustes, seda tunnetavad kõik.

Teiste riikide näitajatega kõrvutamisel ei tohiks unustada seda, et suhtarvud (protsendid), mida omavahel kõrvutame, pole võrreldavad. Nende saamisel kasutatakse erinevaid võrdlusbaase. SKT kasvuprotsentide, vaesuskordajate ja muude indikaatorite tuletamisel on Eesti võrdlusbaas teistest kesisem.

Eesti abstraktse edu lummus takistab vajalike muudatuste tegemist. Valitsussektori võlatase, maksulaekumine, riigieelarve ja muu analoogne, pole eesmärgid, vaid vahendid. Eesmärk seisneb kodanikkonna (mitte üksnes valitute) heaolu ja elukeskkonna parandamises. 

Hinnangute kujundamisel tuleb suhtumist muuta, vastasel korral jäävadki eestlased vooridena kodumaalt lahkuma, need, kellel selleks võimalused puuduvad aga teistest kehvemat elu elama. 

Stressirohkus murrab füüsist, laastab vaimu

Võimuladvik nimetab kodanike kurtmisi virisemiseks. Probleemidest tuleb aga rääkida. Keegi ei väida, et Eestis pole võimalik elada. On küll, kuid see pole (paljudele) lihtne. Stressirohkus murrab füüsist, laastab vaimu.

Eesti probleemid ei tulene raha defitsiitsusest (nagu arvatakse), vaid ühtsustunde puudusest. 

Väikerahvana võiksime olulisemaid otsuseid ühiselt langetada. Diktaat vastandab, murendab ühtsuse alustalasid. Tulemus avaldub elukeskkonnas, kus vaatamata kesisematele sissetulekutele (sh sotsiaalsed tagatised) tuleb maksta (protsendiliselt) teistest enam makse (sh varjatud maksud). Isegi esmatarbekaupadelt (leib, sai, piim jne) nõutakse meil 20 protsendilist obrokit (käibemaks). Sellistes tingimustes ei taga mõneprotsendiline majanduskasv elujärje paranemist.

Võimu esindajad uhkustavad üksikute edusammudega, kuid jätavad kahesilmavahele olulisema. Lähenemine ei soosi vajalikke muudatusi. 

Uus Aasta on algamas. Kasutan juhust ja soovin eestlastele kodanikujulgust, võimule enesekriitikat ja kaasmaalaste mõistmist. Olgu uus aasta kodanikusõbralikum ja parem!

Mõistkem, olgem hoolivamad

Majanduskasv tingimustes, kus elanikud vaesestuvad  – inflatsioon on kõrge, reaalsed maksud tõusevad (sh varjatud), sotsiaalsed tagatised lahjuvad – pole õnnistus, vaid tagasilöök.

Kuniks pühendume ühisteki rabamisele, asjad paremuse poole ei liigu. Poliitikute kämblad on suuremad, nemad saavad paksema ja soojema osa enda peale rabada.

Ühiskonnaliikmeid tuleks ühtlasemalt ühistekiga katta. Siis ei läheks soojust nii palju kaduma, mis liidaks, teeks tühise sissetulekuga ja sotsiaalsete tagatistega eestlaste hinged vähem haavatavateks. Tekk vajaks avaramaks tegemist. 

Austagem neid, kes ei taha või oska küünarnukkidega parema pala juurde teed teha, vaid lepivad kõigega, millega õnnistatakse. 

Mõistkem, olgem hoolivamad. 

Häid Jõule!

Eesti ettevõtjad ei harrasta kreeditoride petmist

Loen (põnevusega) kõike, mida perekond Pentus-Rosimannus kohta avaldatakse. Päevakangelaste esitatud luulud panevad muigama. Tean, kuidas ettevõtluses asjad käivad. Kontrollijatest pole puudust - maksuamet hüppab turja isegi siis, kui punastad kilo naelte kasutamise põhjendusel. 

Võimul olijad elavad teistsuguses maailmas – nad ei peta üksnes rahvast, kandivad miljoneid ja sõlmivad fiktiivseid lepinguid ka ettevõtetes.

Eesti ettevõtjad sellist lähenemist (kreeditoride petmist ega nende tagant varastamist) ei harrasta. Kui juhtub halvasti minema, siis panustatakse maksujõulisuse taastamisse. Halvimal juhul lepitakse kaotusega, kuid teiste arvelt taskuid täitma ei hakata. See pole eetiline. 

Perekond Pentus, peaminister ja teised tarmukad arvavad teisiti. Nende arvates peavadki teised nende arveid tasuma. Selline lähenemine on teinud eestlastest kerjusrahva. Väike seltskond elab üllatavalt hästi, ülejäänud otsivad kohta, kuhu põgeneda. Soome ei jõua kõiki vastu võtta.

Tallinna ühistranspordi idee on geniaalne

Tallinna (tasuta) ühistranspordi idee on geniaalne. Räägitagu seejuures, mida iganes. 

Geniaalne on ta tallinlaste ja Keskerakonna mätta otsast vaadates. Teistele ei pruugi see meeldida (vähendab tulubaasi, õõnestab autoriteeti), kuid ega kõikidele saagi meelepärane olla. 

Kui Eesti valitsus käituks sarnaselt Tallinna võimule (enda ja kannupoiste elujärje parandamise kõrval panustaks natuke ka kodanike heaolusse), siis ei pruugiks Eestis elu nii halb olla. Riigi tasandil ollakse enesekesksemad. Aetakse omi asju, kodanike soovidega ei arvestata.

Tallinna elanike arv kasvab (kasvavad maksulaekumised), eestlase lahkuvad kodumaalt. 

Tasuta ühistransport toimib küll teiste arvel (ei looda juurde, vaid jaotatakse ringi), kuid vaatamata sellele on tegemist geniaalse lähenemisega.

Mismoodi muuta Eesti maksusüsteemi?

Postimees: Mismoodi võiks muuta Eesti maksusüsteemi?

http://www.postimees.ee/1074338/mismoodi-voiks-muutuda-eesti-maksususteem

Erinevad tulu maksustamise lähenemised (progresseeruv, võrdne; ettevõtete kasumi maksustamine) on olnud valimisdebattide keskmes aastaid. See on võimaldanud eristuda. Viimaste aastatega on eestlaste maksukoormus kasvanud jõudsalt. Analüüsid kinnitavad selle kõrget taset (nt Maailmapank). Kõrge maksukoormus aga ei soosi tasakaalustatud ettevõtluse arengut, halvendab elanike elujärge. Ees ootavad senisest tulisemad ja laiapõhjalisemad maksusüsteemi muutmise arutelud. Soovitusi on tulnud Euroopa Liidust.

Maksustamisele lähenemisel võiksime järgida õigluse printsiipi, maksud võiksid olla kõigile üheselt mõistetavad (vähendada varjatut maksustamise osa), maksja poolt kontrollitavad. Teistelt malli võtmisel ei tohiks unustada kohalikke eripärasid.

Erinevalt majanduskaaslastest on meil liigselt toimetulekuraskuses inimesi. Neid on palju enam, kui seda statistilised arvud kajastavad. Madal statistiline võrdlusbaas (kesine keskmine palk) eksitab.

Eesti tingimustes ei tohiks maksustada esmatarbekaupasid ega varasid. Esimesi seetõttu, et paljud on jännis kommunaalmaksete tasumisega ja toidupoolise ostmisega (uuringute andmetel üle veerandi lastest elab vaesuses). Varasid seetõttu, et esiisade traditsioonide järgi tuleb kodu (kodu on vara) järglastele pärandada. Kodu on eestlastele püha paik, sissetuleku kaotuse korral (maksustamise tingimustes) tuleb sellest loobuda. Statistiliste andmete järgi on eestlastest koduomanikke osa teiste riikidega võrreldes suur.

Maksud, mida makstakse sissetuleku puudumise korral või tühise sissetuleku juures, Eestile ei sobi. Sotsiaalkindlustuse süsteem ei kanna seda välja.

Pooldan progresseeruvat tulumaksu, kuid seda tingimusel, kui sellega ei kaasne üldise maksukoormuse kasvu. Selleks tuleb maksumäärasid perioodiliselt (vastavalt keskmise palga kasvule) korrigeerida.

Unustada ei tasu seda, et tulumaksu osa Eesti riigieelarves pole suur (7 protsenti riigieelarvest, 10 protsenti kogu maksutulust), ja ka seda, et eestlaste vaesuse juures ei sõltu maksulaekumine niivõrd maksumääradest kuivõrd elanike jõukusest.

Maksusüsteemis muutuste tegemisel soovitan panustada üldise maksukoormuse langetamisele. Maksulaekumine ei allu aritmeetilisele tehtele – ühikuline käivete kasv ei võimalda maksulaekumisel väheneda, vaid annab selle kasvule tugevama hoo sisse.

Kui soovime ausaid valimisi, siis tuleks panustada võrdsete võimaluste loomisele

EPL: Kas valida inimest või parteid?

http://www.epl.ee/news/online/kas-valida-inimest-voi-parteid.d?id=65396150

Valimistel kogutav häälesaak ei sõltu üksnes inimesest, vähem olulised pole kulutatavad rahasummad ja koht nimekirjas. 

Reklaamiks kulutatavate rahasummade mõju pole saladus. Sellest erakondade raha tuulde loopimine. Seda teevad ka üksikkandidaadid, kes tahavad teistest enam hääli koguda.

Isiklik häälesaak sõltub kohast valimisnimekirjas. Räägitakse üleriigilistest nimekirjadest, kuid häälesaak sõltub positsioonist piirkondlikus nimekirjas. Eesti valimisfenomen põhineb esikolmikul – isegi telefonipost koguks esiasetuse korral tagapoolsetest enam hääli. 

Kui soovime ausaid valimisi, siis tuleks panustada võrdsete võimaluste loomisele. Oluline pole see, kas valitakse parteisid või inimesi, vaid see, et valimised oleksid tõesed. 

Pähe tulevad järgnevad mõtted: kaotada numbrilised järjestused nimekirjades, järjekorrad loosida; aktsepteerida valimisliitusid; lõpetada erakondade ühiskassast rahastamine, seada nende rahanõudmistele piirangud.

Ümberjagatava rahaga annab osadel palkasid tõsta, kuid sellele järgneb hinnatõus

2013. aastal tagatakse palgatõus avalikus sektoris. Seda peetakse saavutuseks, mis peaks kaasa tooma võimuerakondade toetajate arvu kasvu. Aivar Sõerd deklareerib: „ Kui eelarvekava annab ministeeriumidele palkadeks vahendeid lõppeva aastaga võrreldes 4,4% rohkem, siis rahandusministeeriumi kokkuvõtvad andmed näitavad, et palgavahendid suurenevad isegi rohkem kui 5% ja mitmetes ministeeriumides veelgi enam.“(Delfi, 12.12.2012)

Eesti probleemid ei tulene aga avaliku sektori madalatest palkadest (erasektoris on need veelgi madalamad), vaid suurriiklikust gigantomaaniast. Väikeriik ei tohiks lubada nii mahukat ja kulukat avalikku sektorit. Õbluke erasektor ei suuda seda üleval pidada. Jõukamad ei jaga toetusi lõpmatuseni.

Avaliku sektori palgakulu kasvatamise asemel oleks tarmukam panustada olemas olevate ressursside ümberjagamise vähendamisele ja efektiivsemale kasutamisele. Oleme särav täht maksustamise taevas.

Majanduskasv tingimustes, kus elanikud vaesestuvad (NB! sissetulek ei koosne üksnes palgast) – inflatsioon on kõrge, reaalsed maksud tõusevad (sh varjatud: visiidimaks, voodipäevatasu, elektrihinna kaudu jne), sotsiaalsed tagatised lahjuvad – pole õnnistus, vaid tagasilöök. 

Ühiskonnakorraldust taskukohasemaks muutmata elukeskkond Eestis paremaks ei muutu. Ümberjagatava rahaga saab küll üksikutel gruppidel teistest enam palkasid tõsta, kuid sellele järgnevad hinnatõusud. Sellistel tõstmistel puudub mõte, petame ise ennast.

Statistikaameti aastaraamatu järgi oli avalikus sektoris makstav brutopalk (sisaldab maksusid) erasektoris makstavast kõrgem. Peaks olema vastupidi – ressurss toodetakse ju erasektoris. 2011. aasta avaliku sektori (aritmeetiline keskmine) palk oli 853 eurot, erasektoris maksti 834 eurot kuus. 

Eesti vajaks hädasti kogu haldusstruktuuri erapooletut auditeerimist ja selle vajadustega ning võimalustega ühildamist. Mõne aasta tagune majanduskollaps tulenes paljuski sellest, et me ei hinnanud olukorda adekvaatselt, jätkasime palgakulu kasvatamist avalikus sektoris.

Ustavatele ministritoolide jagamine näitab, et võimuerakond pole teinud järeldusi

PM: Täna andis ministrivande uus sotsiaalminister Taavi Rõivas, uus justiitsminister Hanno Pevkur aga alustas tööd uues ametis eelnõu esitlemisega riigikogus.

Reformierakonna poliitika toetajate arvu vähenemine annab lootust paremale elule. Toetus on vähenenud poole võrra (august 39%, november 21%), loodetavasti trend jätkub.

Protsentide juures tuleks arvestada sellega, et neis pole arvestatud erakondliku eelistuseta (oktoobris 34 %) inimeste mõju tulemusele, mis tähendab seda, et võimuerakonna rahvavaenulikku poliitikat pooldab kõigest 14 protsenti inimestest. Tegemist võib olla üksnes nendega, kellele heldelt toetusi jagatakse (katuserahad, riigihanked, ihaldatavad töökohad jmt).

Ustavate vahel ministritoolide jagamine näitab vaid seda, et võimuerakond pole teinud järeldusi. Isegi toon („meie oleme head, teised on halvad“) on jäänud endiseks.

Kümme miljonit lojaalsetele

EPL: Koalitsioonipoliitikud jagasid ligi 10 miljonit eurot oma lemmikutele. Katuserahast kauples suure noosi välja Reformierakonna suurtoetaja, peaministri hea sõber ärimees Neinar Seli.

http://www.epl.ee/news/eesti/taismahus-koalitsioonipoliitikud-jagasid-ligi-10-miljonit-eurot-oma-lemmikutele.d?id=65382624

Võimuladviku eelistustest on saanud avalik saladus. Kõik teavad, et soovitakse tõsta makse, langetada sotsiaalseid tagatisi, tulemit kasutada sõpruskonna hüvanguks.

Lähenemine on tekitanud pahameelelaine. Valetamine ja varastamine on pahed, millega ei taheta leppida.

Reformierakonna toetus on augustikuust langenud pea poole võrra (august 39%, november 21%), trend paistab jätkuvat. 

Erakondliku eelistusega inimestest toetas (novembris) võimuerakondi (RE, IRL) 38 protsenti (ERR tellitud Emori küsitlus). Eelistuseta arv pole teada, kuid kui tugineda kuu tagustele näitajale (34 % erakondliku eelistuseta), siis toetas koalitsiooni vaid veerand küsitletutest. 

Langustrend paneb ministreid vangerdama, kuid langustrendi peatamiseks sellest ei piisa. Kohtadele pannakse taas ustavad parteisõdurid. 

Tuleb kasvada kiiremini, vastasel korral jookseb Eestimaa eestlastest tühjaks

ÄP: Euroala majandus langes kolmandas kvartalis aastaga 0,6 protsenti, Euroopa Liidu majanduslangus oli 0,4 protsenti, teatas Eurostat. Kiirema majanduskasvuga maa euroalas oli Eesti, mille majandus kasvas 3,4 protsenti. Sellega edestati ka euroalast väljas oleva Leedu majanduskasvu (3,3 protsenti), kuid jäädi maha Läti majanduskasvust (5,3 protsenti).

http://www.ap3.ee/Default.aspx?PublicationId=953486af-4073-461b-a51a-5968a0c0cf6e

Võrreldamatuid asju ei tasuks võrrelda.

Eesti taseme juures jääb isegi 3,4 protsendilisest majanduskasvust väheks. 

Teistele (Euroala riikidele) piisab elustandardi säilitamisest, põlvili ei löö ka mõningane elukvaliteedi langus, kuna kokkuhoiuvõimalustest pole puudust. 

Eestil valikuvõimalused puuduvad - tuleb kasvada kiiremini, vastasel korral jookseb Eestimaa eestlastest tühjaks.

Oleme särav täht maksustamise taevas

Raske mõista - kuidas saab higistamata ja punastamata rääkida eestlaste elujärje paranemisest, kui vaesusriskis elavate arv kasvab (eelmisel aastal 6,5 protsenti), reaalsissetulekud langesid aga pea kolm aastat järjest. 

Ühtse mõõdupuu (60 % ühenduskaaslaste mediaan netosissetulek) järgi paigutuksime pea kõik (90 protsendi ulatuses) vaesusriskis elavate gruppi. Teistest (neljakordselt) lühema mõõdupuu kasutamine võimaldab jõukamate hulka jõudmisest unistada, paneb panustama paremal järjel olijate (kreeklaste, hispaanlaste jt) elustandardite tagamisse.

Tunnen siirast rõõmu selle üle, et Eesti maksukoormuse kate on langetatud (Maailmapank). Oleme särav täht maksustamise taevas. 

Edasisel kavaldamisel (maksude teistele tuluridadele kirjutamine) puudub mõte. Muuta tuleks lähenemist. 

Seda tegemata jäävad ka edaspidi hinnad Eestis teistest kiiremini kasvama, kodanikud aga kodumaalt jalga laskma. Külluslikule emapalgale vaatamata jääb sündimus langustrendi. 

Alkoholiteemalised arutelud võtavad hoogu selleks, et taas vaibuda

Alkoholiteemalised arutelud võtavad hoogu vaid selleks, et mõne kuu pärast taas vaibuda. Need sarnanevad aruteludega, mis toimuvad haldusreformi ja teiste ühiskonnale oluliste küsimuste üle. 

Kõik teavad, et juua võiks vähem ja et haldusreform tuleks teostada, kuid kuniks ei süveneta põhjustesse ja ei panustata takistuste kõrvaldamisele, liiguvad protsessid oma rada – need pole juhitavad. See ei tähenda seda, et oodatud tendentsid ei pruugi pika perioodi jooksul iseenesest toimuda. Tulemustele pühendumine neid aga oodatud suunas liikuma ei pane.

Ühiskonnas algatatud alkoholiteemalisest arutelust saab hetkeline sõnademulin, mis vilju ei kanna. See ei saa tulemuslik olla juba sellepärast, et meelemürkide teemale tuleb läheneda tervikuna.

PM: Kaur Kender: alkoholile kõrge aktsiis, aga üks pood 24 tundi avatuks. http://arvamus.postimees.ee/1063590/kaur-kender-alkoholile-korge-aktsiis-aga-uks-pood-24-tundi-avatuks

Alkoholilt suurema obroki nõudmist annab sinisilmsetele põhjendada: tegemist on võitlustväärt pahega. Alkohol on aga süütumaid meelemürke. Erinevaid meelemürke müüakse apteekides (ravimid), leidub looduses (seened, taimed), sisaldub kemikaalides, annab kääritada. Kui ei viitsi vaeva näha, saab nurgatagustest raha või vahetuskauba eest soetada.

Väide, justkui alkoholiaktsiisi tõstmine jahutaks meelemürkide lembust, on üldust eksitav. Meelemürkide tarbimises kehtib ühendatud anumate reegel. Alkoholi kallinemisel pöördutakse odavamate (tervisele ohtlikumate) poole.

Alkoholihinna tõstmise asemel tuleks panustada meelemürkide vastasesse võitlusse, teha kõik selleks, et inimesed eelistaksid joomasele kainet pead. Elukeskkond Eesti ei soosi kainet pead ega tervet mõistust, paljude närvisüsteem ei pea džunglireeglitele vastu. Kui 15 protsenti noortest üritab põgeneda reaalsusest lahustite, bensiini, liimi või gaasi abil, siis peab asi ikka päris hull. 15-16. aasaste seas läbi viidud uuringud annavad tõhusate sammude astumiseks adekvaatset informatsiooni.

Statistilistes metoodikates on asjad päris paigast ära

DF: Eestis elas mullu vaesusriskis 23,1 protsenti elanikkonnast, mida on rohkem kui aasta varem, samas on vaesusriskis elavate inimeste osakaal Euroopa Liidu keskmisest väiksem, selgub täna avalikustatud Eurostati ülevaatest. Euroopa Liidus tervikuna elas 2011. aastal vaesumise või sotsiaalse tõrjutuse ohus 24,4 protsenti elanikkonnast ehk 119,6 miljonit inimest. Vaesusriskis elavate inimeste osakaal kasvas mullu Euroopa Liidus. 2010. aastal oli Euroopa Liidus selliste inimeste osakaal 23,4 ja 2008. aastal 23,5 protsenti.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/vaesusriskis-elavate-eesti-elanike-osakaal-kasvas-mullu.d?id=65353778

Statistiliselt pole vaesus üheselt mõistetav. Prantslastest, soomlastest, rootslastest ja teisest rahvustest kerjused on eestlaste kõrval rikkurid. Statistiliselt paigutume aga samale tasandile. Kummalisus tuleneb sellest, et vaesust hinnatakse kohalike näitajate järgi, elukeskkondade (sh sotsiaalsed tagatised) erinevused jäetakse arvestamata. 

Sellest ka meie peaministri luulud justkui Eesti võikski viie jõukama hulka kuuluda. Unistada on ju tore, kuid kui teiste riikide kerjused paistavad meie kõrval rikkuritena, siis pole meil nende seltskonda küll asja.

Statistika loeb vaesuse piiriks 60 % kasutada jääva ekvivalentsissetuleku mediaani (maksude järgne summa) taseme, mis tähendab seda, et mida kesisemad on elanike sissetulekud, seda vähem on ka vaeseid. 

591 eurose mediaanpalga (III kv, 2012) korral asetseb vaesuse piir 285 euro (60 % netopalgast, 474.-) juures, 700 eurose palga korral 334 euro juures. Eestis on kesised palgad, kuid vaeseid on (protsendiliselt) sama palju, kui neid on Prantsusmaal, Soomes, Saksamaal või mõnes teises jõukas riigis. 

Statistilistes metoodikates peavad asjad ikka väga paigast ära olema, kui paigutume kõrgete sissetulekutega riikidega samale tasemele. 

Kodanike maksustamisega ei tohiks hämada

Võrdleme maksumäärasid, kahe silma vahele jätame erisused ja varjatud maksustamise. Arvame, et kuulume keskmiselt maksustatud riikide hulka, oleme aga tipus. Pole ka ime, et inimeste reaaltulud vähenevad isegi majanduskasvu tingimustes.

Kodanike maksustamisele hinnangu andmisel ei tohiks piirduda vormiga, sisu ehk tegelikkus on sellest olulisem. Vormiliselt tõuseb tuleval aastal üksnes alkohoolsete jookide maksustamine, tegelikkuses jätkub kodanike maksukoormuse jõuline kasvatamine. Tõusevad haigete visiiditasu ja voodipäevamaksumus (elanike lisakulu 4,5 miljonit eurot), reguleeritavad hinnad (sh, elekter, riigilõivud) võimaldavad koguda kodanikelt maksumäärasid tõstmata kopsakamaid summasid. Töötuskindlustust ei kajastata maksureal, kuid tegemist on puhta maksuga. Kindlustus on vabatahtlik, see on aga kohustuslik. Pealegi kogutakse seda vajadusest enam.

Riigieelarve ja omavalitsuste üksikute tuluridade ning sisemajanduse kogutoodangu jagatis ei anna maksukoormusele õiglast hinnangut. Oluline pole, mida näitab tuletis, vaid see, kui palju riik kodanikelt üht või teistviisi raha ära korjab. Võimuerakondade juhtimisel jätkuvad varjatud maksustamisega trikitamised.

Maksutulu teistele tuluridadele kirjutamine ja sisemajanduse kogutoodangu võrdlusbaasina kasutamine võimaldab maksustamise suurusega hämada. Viimane sellepärast, et tegemist pole majandustulemiga. Majandustulem tuleb ettevõtlusest, mitte maksurahaga laristamisest. Nende ühte patta panemisega (SKP) oleme jõudnud olukorda, kus elanike reaaltulud vähenevad isegi „majanduskasvu“ tingimustes.

Paberite järgi on Eesti iseseisev riik, nabanööriga ripume teiste küljes

Täisealistena pole meil kombeks raha nuruda. Iseseisvunud riikidel ei peaks olema sünnis efektiivsemalt majandavate riikide heldusest elatuda. Euroopa ühenduses toimitakse teistsuguste reeglite järgi. Tubliduse hindamisel tuginetakse teistele kriteeriumidele.

Majanduskoostöö ja Arengu organisatsioon (OECD) prognoosib Eestile tulevaks aastaks 3,1-protsendilist majanduskasvu. Taome (ahvide kombel) rusikatega rinnale ja korrutame: “Meil läheb väga hästi”. Teadvustamata seejuures seda, et teistele pole kasvumäär eksistentsiaalselt vajalik. Piisab taseme säilitamisest ja kokkuhoiust.

Eestile ei piisa, ei piisa isegi 3,1-protsendisest majanduskasvust. Seda muidugi juhul, kui eesmärgiks pole seatud vaid riigikassa kasvatamine. Sellist eesmärki ei tohiks aga seada, sest ka kesise sissetulekuga kodanike sissetulekud (sh sotsiaalsed tagatised) peavad kasvama. Hinnatõus vajaks samuti ohjamist.

Et mitte üldsõnaliseks jääda, võrrelgem Eesti ja Soome aastasi lisaväärtusi. Et asi ka puust ja punane oleks, jätkem kõrvale kvalitatiivsed näitajad (sektorid, lisaväärtuse jaotumise jmt), pühendugem vaid rahalistele väärtustele.

Vikipeedia andmetel oli Soome sisemajanduse kogutoodang (SKT) elaniku kohta 36 700 USD (ameerika dollarit), Eestil 20 600 USD (2011). Summad pole täpsed, kuid see ei mõjuta mõttekäiku.

OECD prognoositud 3,1 protsendine majanduskasv tõstaks Eesti lisaväärtust (elaniku kohta) 638,6 USD võrra (kuus 53,2 võrra). Soomel tuleks sama tulemi saavutamiseks kasvatada 1,74 protsenti. 10-protsendise Eesti tulemi saavutamiseks peaks Soome majandus kasvama 5,6 protsenti. Võrdsete nominaalsete tulemite protsendilised kasvutulemused erinevad pea kaks korda! Tugeva majandusega riikide tulem jääb ka väiksema kasvuprotsendi juures kesisema omast kopsakamaks. Protsendilised tulemid eksitavad.

Lähenegem asjale teisest küljest. Jagagem Eestis toodetav lisaväärtus (koos saadud toetustega) kodanike vahel palkadeks. Keskmine kuu brutopalk oleks siis 764 eurot (kätte 605 eurot). Kui see jagada vaid hõivatute vahel, oleks keskmine brutopalk 1559 eurot (kätte 1203 eurot). Arvesse sai võetud maksud, mida palkadelt tasutakse. Mida tuletatud arvud näitavad? Näitavad seda, et üksikute huvigruppide palganõudmised Eestis pole põhjendatud. Neile järele andmine teeb väetid veelgi väetimaiks. Riigikogulaste palgatasemed ja arstide palganõudmised pole põhjendatud.

Ühiskonna käsutuses olevad vahendid on kasinad, neid tuleks senisest efektiivsemalt ja õiglasemalt kasutada. Summana tundub palju olevat, jaotatult saame tühised summad. Isegi kogu lisaväärtuse palkadeks jagunemise korral poleks eestlaste sissetulekud jõukamate riikide kodanike omadega võrreldavad.

Ei tasuks rahulduda Eestis toimuvate protsessidega. Paberite järgi on Eesti iseseisev riik, kuid nabanööriga ripume teiste küljes. Kui seda võimalust poleks, oleks majanduskasv olematu. Iseseisvunud ja täisealisel riigil pole aga sünnis teiste arvel elada. Oskuse üle raha nuruda ei tuleks uhkust tunda, vaid punastada ja õigeid järeldusi teha.

Aastaga on palgaootused langenud, kuid ületavad endiselt võimalusi

Küsitlused kinnitavad, et Eesti noorte netopalganõudeks on 693-eurot. Noormeeste ootused on kõrgemad, neidudel madalamad - 768 eurot ja 618 eurot. http://www.juhtimine.ee/1056382/noored-asuksid-toole-693-eurose-palga-eest

Aastaga on palgaootused langenud (varem oli 962.-), kuid ületavad endiselt võimalusi (st keskmist palgataset). Unustada ei tasu ka seda, et algaja väärtus on kogenud töötaja omast madalam.

Eesti mediaanväljamakse (summa, millest suuremad ja madalamad väljamaksed on võrdselt) Maksu- ja tolliameti andmetel oli kolmandas kvartalis 591 eurot. Selle kõrvutamine ootustega näitab, et neidudel ei tohiks palganõudele vastava töökoha leidmine olla Eestis raske, noormeestel aga küll. Keskmisest kolmandiku võrra kõrgema palga maksmine käib ühiskonnale üle jõu.

Kuidas teha nii, et hundid oleksid söönud ja lambad terved? Mida ette võtta, et noored ei lahkuks kodumaalt ja ei läheks mujale elama?

Lahendust pakuks avalik sektor. Sektori palgafondi suurendamise asemel annaks palgasaajate arvu vähendada. Palgasaajate nimistusse jätta vaid need, kes on ühiskonnale tõesti vajalikud. Tuhandete nõunikke, nõukoguliikmete, parteifunktsionääride ja paljude muude ühiskonnale mitte vajalike ametimeeste palga arvel annaks teiste palkasid kergitada. Kasvada võib küll mõnevõrra töötus, kuid peagi tekkivad lisaväärtust loovad töökohad. Loodus ju tühja kohta ei salli?

Riigikogust välja jäänuid ei aita kautsjoni kaotamine, vaid demokraatia praktiseerimine

Riigikogust väljajäänud erakonnad nõuavad valimiskautsjoni ( võrdub statistilise keskmise bruto kuupalgaga) kaotamist. Kostub isegi seisukohti, et kautsjon tuleks kaotada vaid erakondade nimekirjades kandideerijatele. Üksikkandidaatidele peaks see jääma, kuna nende tegevus ei põhine ideoloogial.

Valimised peaksid demokraatlikud olema. Avatud valimisnimekirjade praktiseerimiseta pole  vahet, kellest riigikogu komplekteeritakse. Kautsjon ei tee seda halvemaks ega paremaks.

Eriti ohtlikud ühiskonnale on pisierakonnad, kus ühistegevust ei praktiseerita. 

Üks sellistest otsib sotsiaalmeedia vahendusel annetajaid. Väike grupp ambitsioonikad on erakonna kaaberdanud ja isiklike huvide teenimisele rakendanud.

Usaldust on kerge kaotada, tagasi võita võimatu.

2007. aastal läks erakond valimistele ühtsena. Kalkulatsioonide järgi tuli pool toetusest erakonnaliikmetelt (sh nende tutvusringkonnalt). Valimisedu pööras kõik pea peale. EER-i riigikogu fraktsiooni liikmed ei väsinud korrutamast, et otsuseid langetavad nemad iseseisvalt. Erakonnaliikmete seisukohad jäid väljundita. Kaaslaste nördimus ei läinud EER nimel tegutsejatele korda, enesekriitikast poldud kuuldud. Edasine oli loogiline jätk – liikmetevahelisi arutelusid hakati summutama, ühistegevust häirima. 

EER-i tegemistest meenuvad eelkõige jamad: võtmeisikute rahadega ja positsioonidega sahkerdamised, kaaslaste halvustamised, demokraatia labastamine. EER-i programmis domineerib esindusdemokraatia, juhtoinad esitavad isiklikke seisukohti. 

Programmikritselduste pärast pole mõtet EER-i esindust taga nutta. Riigikogus istuksid mitte programmi ega põhikirja järgijad, vaid isiklikele ambitsioonidele pühendunud. RK valimisnimekirja koostamise protsess näitas, et lähenemised pole muutunud.

Riigikogust välja jäänuid ei aita kautsjoni kaotamine, vaid liikmete kaasamine ja demokraatia praktiseerimine.

Palvekiri annetuste tegemiseks:

http://www.facebook.com/#!/eestimaa.rohelised/posts/476464749043656

Eesti majanduskasv tuleb toetustest

Eesti sisemajanduse kogutoodangut (jooksevhindades) mõõdeti 2011. aastal (Statistikaameti andmetel) 15 951,36 miljoni euroga. Aasta varem (2010. aastal) oli see 14 322,70 miljonit eurot. Kasv: 1 629 miljonit eurot. 

Riigieelarvesse laekus (Rahandusministeerium, 2011 aasta riigieelarve täitmine) samal ajal 1 131 miljoni (1 130 740 797) euro eest toetusi. Inflatsiooni mõõdeti (THI muutus) 5 protsendiga.

Mida arvud ütlevad?

Ütlevad seda, et Eesti majanduskasv tuleb peamiselt toetustest (70 protsendi ulatuses) ja hinnakasvust. Tegemist pole „Eesti eduga“, vaid võõraste sulgedega ehtimisega. Protsendiliste näitajate võrdlemine nendega, kel tuleb lisaks oma majanduse turgutamisele panustada ka Eesti majanduse poputamisele, pole korrektne. Me ei peta vaid ennast, petame kõiki.

50 aastat tööd ja Eesti on rikkam kui Prantsusmaa

PM: 50 aastat tööd ja Eesti on rikkam kui Prantsusmaa.

http://www.e24.ee/1051996/50-aastat-tood-ja-eesti-on-rikkam-kui-prantsusmaa

Tuleviku modelleerimine ei erine loteriivõidu võimalikkusest ega kaartidega ennustamisest. Majanduskasvud sõltuvad ajast ja ruumist. Majanduskasvude kõverad pole ühtlased, selles on ka jõnkse – kogetakse tagasilööke. Mõnedes keskkondades kogetakse neid vähem, mõnedes rohkem.

Eesti ettevõtlus seisab suuresti toetuste jalgadel. Valdkonniti pole arengud tasakaalus. Palgatasemete kerkides lasevad (tõenäoliselt) paljud ettevõtted (eriti välisfirmad) siit jalga.

Spekuleerigem edasi. Modelleerigem kasvude kõverad. Oletagem, et Soome ja teised jõukamad jäävad ka edaspidi Eestit rahaliselt toetama, mis võimaldab meil kasvada neist kiiremini. Ühe protsendipunktine kiirem kasv tähendab seda, et jõuame soomlastele järgi 105 aastaga, kahe protsendipunktine tagab selle 53 aastaga, kolme protsendipunktine 36 aastaga. 

Mida aeg edasi, seda raskemini kasv tuleb. Pole võimatu, et toetused jäävad lahjemaks (toetajatel ei pruugi endalgi hästi minna). Kasvu tingimustes ei jää tulemata ka hinnatõusud (palkade kasvades kasvavad kaupade ja teenuste omahinnad). Kaupade ja teenuste müügikasvud mujale muutuvad kahtlasemaks. Ka siseturule ei jää see mõju avaldamata. Majanduskasvu tagamiseks on oluline aga enam müüa.

Läheneme majanduskasvule ühekülgselt – olulisem kasvust on see, mille arvelt see tuleb ja kui jätkusuutlik see on. Kasv, mis saavutatakse sõjalise võimekuse parandamisega, luksusliku muuseumi rajamisega või mõne muu mitte aktivasse investeerimisega valmistab küll rõõmu, kuid ei tee jõukamaks. Toetustest tulev majanduskasv pole jätkusuutlik. Negatiivsed üllatused ei jää tulemata. 

Modelleerimised on toredad asjad, kuid targem oleks käised üles käärida ja majandushoovad pisikesel Maarjamaal õigesse asendisse nihutada.

Pole ime, kui toimuvas ei orienteeruta

Otsustajad ühiskonnas tuginevad protsesside hindamisel protsentidele, algarvudega ei osata midagi peale hakata. Pole ka ime, kui paljud neist ei orienteeru toimuvas. 

Protsendiliselt on Eesti majanduskasv (hetkel) paljudest riikidest mõnevõrra kõrgem, nominaalis aga  madalam. Käärid tulenevad võrdlusbaaside (millest protsendid tuletatakse) erinevusest. Tugeva majandusega riikide tulem jääb ka väiksema kasvuprotsendi juures kesisema majandusega riigi omast kopsakamaks.

Eestil pole (praeguse tempo juures) jõukamate riikide hulka asja. Peaminister võis viie jõukama riigi hulka jõudmise lubadust isegi tõsiselt võtta - kust pidigi ta teadma, et protsendiliste näitajate kõrval tuleb arvestada ka algarve. Ta ei pruugi teada ka seda, et tulevased kasvud (kõrgematelt tasemetelt) saavad valulisemad olema. Majanduskasvul ja majanduskasvul on vahe.

Teisiti ei tuleks läheneda maksustamisele hinnangu andmisel. 

Eestlaste sissetulekud on teistega võrreldes niivõrd tühised, et kõrgemate (rahas) maksude maksmiseks puudub isegi teoreetiline võimalus. Seda ei õnnestuks teha ka siis, kui me kõik oma tulud võimuladviku kätesse usaldaksime. Protsendilise maksustamise poolest oleme aga liidrid. Kui aruandlus oleks korras (kõik maksud kajastuksid aruandluses kenasti maksudena), oleks väite tõestamine imelihtne, meie tingimustes on see keeruline. Nagu aastakümneid tagasi, nii ka praegu eelistame vormi. Salgame maksustamist, maksutulu peidame teistele tuluridadele.

Maksuahel Eestis on väga jõuline. Algab 70- protsendise kontributsiooniga väljamakstavatelt töötasudelt, järgnevad tarbimismaksud (sealhulgas vältimatud, näiteks elektriaktsiis, käibemaks eluasemekuludelt), maamaks, varjatud maksustamine (riigilõivud, trahvid, riigi ja omavalitsuste dividenditulu, omaosalus tervishoius jmt).

Maksuahela pehmendamise asemel teeme valu veelgi tugevamaks. Aruandluse järgi tõuseb vaid alkohoolsetele jookide maksustamine, ülejäänud maksutõusud peidame muudele tuluridadele. Visiiditasu ja vooditasu ülespoole nihutamine, töötukassa paisutamine, riigilõivudele suurema hinna kehtestamine (peavad olema kulupõhised), dividendide ja maksulaekumise nimel elektrihinna kergitamine, hambaravi kodanike kraesse veeretamine, ravimite teistest tagasihoidlikum kompenseerimine ja palju muud paigutub varjatud maksustamise alla. 

Arvudega manipuleerimistel on põhjendus (takistab rahulolematute kasvu), kuid see takistab vajalike muudatuste tegemist.

Laulurahvast on saanud kerjusrahvas

Eesti Päevaleht: Kui Ansip Brüsselist eelarvelepet ei too, laguneb Eesti rahandus käest.

http://www.epl.ee/news/valismaa/kui-ansip-brusselist-eelarvelepet-ei-too-laguneb-eesti-rahandus-kaest.d?id=65299684

Laulurahvast on saanud kerjusrahvas. Kui kõik Euroopa riigid toimetaksid nii nagu Eesti, siis oleks Euroopa täis kerjuseid.

Eesti majandus põhineb abidel ja monopoolsusel. Seaduskeskkond töötab tõmblevas taktis. Sisetarbimist hoiab üleval välismaalaste heldus (üle jaemüügist 10 % tuleb soomlastelt, kulutavad ka teised) ja välisraha, mida eestlased mujal teenivad.

Struktuurifondidest (ümberjagatav raha) toitumine teeb ettevõtlusel kõhu lahti, „riigihanked“ panevad lonkama. Sahkerdamised (abiprojektid, ebaausad hanked jmt) ei soosi netosissetulekute kasvu. 

Eestlaste sissetulekud on äärmiselt nadid, sotsiaalsed tagatised olematud. Seista tuleb toidupakkide järjekorras. 2671 tonnist kuivainetest ja 590,1 tonnist õlist (toiduabi 2012. aastal) jääb väheks. Mõned on olukorraga aga rahul. Vastastikku jagatakse kiitusi. Riigieelarvest toituv propagandamasin on loonud toimuvast moonutatud kuvandi.

Aeg oleks kerjusekettidest vabaneda. Üksteist toetades pole see keeruline.  

Eesti kodanike maksustamine kasvab üle mõistuse kiiresti

Eesti kodanike maksustamine kasvab üle mõistuse kiiresti. Kurvaks teeb asja juures see, kui suuri maksusid nõutakse eluliselt vajalikelt toimingutelt. Esmatarbekaupade kõrgem maksustamine tähendab seda, et vaesemad muutuvad veelgi vaesemaks, raskustesse sattunute ridade täienemine ei rauge.

Ükski üldsuse heaolule orienteeritud riik ei nõua suuri makse esmatarbekaupadelt – sellel puudub põhjendus. Neile rakendatakse madalamaid (või isegi null) makse. Selliste kaupade hulka loetakse näiteks toiduained. Euroopa Liidus (riikide keskmine) jääb keskmine maks (käibemaks) toiduainetele alla 10 protsendi, Eestis on see 20 protsenti. Ei tasu imestada, kui paljud toiduained on meil isegi kõrgemate palkatasemetega riikidest kallimad. Kulutused toiduainetele moodustavad aga üle veerandi kõikidest kulutustest. 

Maarjamaal ei lasta hinnatõusu katla podisemisel raugeda. Elektrihinnatõus (sh maksutõus) hoiab seda ka tuleval aastal üleval. Eluaseme kulutused kasvavad hüppeliselt. Euroopa Liidu normidest kordades kõrgem maksustamine teeb oma töö.

  

Võrdleme maksumäärasid, kahe silma vahele jätame erisused ja varjatud maksustamise. Arvame, et kuulume keskmiselt maksustatud riikide hulka, oleme aga tipus. Sellistes tingimustes vähenevad elanike reaaltulud ka majanduskasvu tingimustes.

   

Maksude tõstmiseks ja sotsiaalsete tagatiste vähendamiseks pole erilist annet vaja. Piisab häbematusest ja nahaalsusest. 

Rahandusringkonnad kiidavad Eesti valitsust sellise lähenemise pärast. Kiitusega pole kitsid asjaosalised ise. Kiitjad ei tule selle pealegi, et tegemist pole andekusega, vaid pettusega ja kodanikel naha üle kõrvade tõmbamisega. Andekus oleks see, kui suudetaks efektiivselt majandada - maksusid tõstmata parandada elu- ja majanduskeskkonda. Suurema obroki nõudmine ja riigi kohustustele sülitamine näitab saamatust.

Uuest aastast tõuseb elektrienergia maksustamine (hinnatõusust tulenevalt suureneb käibemaks), tõstetakse haigete visiiditasu ja voodipäevamaksumust (lisakulu elanikele 4,5 miljonit eurot), viie protsendi võrra tõusevad aktsiisid alkohoolsetele jookidele. Riigikassa paisub, toimetulekuraskustes inimeste arv aga ei vähene, vaid kasvab.

Erakondade võrdne kohtlemine ei tee Eesti elukeskkonda paremaks

Ühe Eesti pisierakonna ambitsioonikas tegi ettepaneku (EPL lugejakiri) enam raha ka nende erakonnale eraldada. http://www.epl.ee/news/arvamus/lugejakiri-poliitikasse-konkurentsi-toomine-nouab-vaid-paari-seadusemuudatust.d?id=65287900

Tema arvates toovat see poliitilisele maastikule oodatud muudatusi.

Erakondade võrdsustamine aga ei tee Eesti elukeskkonda paremaks. Koosnevad need ju variisikutest, võim erakondades (nagu riigiski) on tühiste seltskondade poolt kaaperdatud. Konkurentsi tihendamiseks tuleks süüdata roheline tuli kodanukualgatuslikele valimisliitudele. 

Erakondade võrdsustamine kultuuritust ei kaota, kuna nende tegevused ei põhine ideoloogiatel, vaid isiklikul saamal. Nende programmid pole kirjutatud ellu viimiseks (lähenemised on vastuolulised), vaid toetajaskonna meelitamiseks. Pole neis paigas eelistused (mis on programmis olulisem, mis vähem olulisem - nt kas olulisem on valitsuskuludeks tehtav maksutõstmine või elanike sotsiaalne turvalisus) ega tulemuslikkuse mõõdikud. 

EER (Erakond Eestimaa Rohelised) programmi loe kui muinasjuttu, kuid (endise riigikogu) fraktsiooni liikmed (erakonna võtmeisikud) käitusid teisiti. Sellistel ei tohiks asja olla esinduskojas. 

EER programmis on aukohal osalusdemokraatia, eestkõnelejate tegevus paigutub aga demokraatia halvimate näidete hulka. Isegi kaaslasi ei osata kuulata, rääkimata siis valitavate organite komplekteerimisega kavaldamistest.

Ma ei nõustu väitega justkui suuremate rahasummade eraldamised pisierakondadele võimaldaksid kultuuritust Eestis murda. Usaldus erakondade vastu on niivõrd tühine, et see seab kahtluse alla nende eksistentsi vajalikkuse. Neile eraldatavaid summasid saaks üldsuse huvides kasutada. Nälgivaid lapsi on Eestis niigi palju.

Riigil läheb väga hästi?

Jürgen Ligi väidab (viiendiku toetajate kaotuse järel), et Eesti riigil läheb väga hästi, Reformierakonna toetus sõltuvat vaid avalikkusega suhtlemise tõhususest. Pange tähele – riigil ei lähe hästi, vaid väga hästi!

„Riigil“ läheb väga hästi, kodanikel täbarasti?

Vaesuses elavate (uuringute andmetel elab üle veerandi lastest vaesuses) ja kodumaalt lahkujate rohkus ei kinnita rahandusministri öeldut. Suur osa eestimaalasi tunneb ennast “hästi minevas” riigis väga halvasti. Paljudel pole lootustki parema elujärjele viiva ree peale saada. Uuest aastast tõstetakse hüppeliselt elektrihinda, kodukulude kasv võtab veelgi suuremad tuurid. Valitsusel oleks võimalik vaesuse vohamist ohjata, probleemi aga ei tajuta. Tegutsetakse ootustele vastupidiselt – lisaks elektrihinnatõusule tõstetakse veel ka ravikulusid (visiiditasu ja voodipäevatasu). Raske isegi ette kujutada, mis hakkab uuel aastal toimuma. Võimuerakonna eestkõnelejad jätkavad edusammudest rääkimist.

Reformierakonna eestkõnelejate teod ja sõnad ei kinnita, et toimuvast on tehtud õigeid järeldusi. Nende arvates moodustavad „riigi“ endiselt vaid nemad, ülejäänud (sh nälgivad lapsed) hoidku suu kinni ja kummardagu neid edasi.

RE populaarsuse järsk langus paneb võimuladviku mõtlema, kuid järeldusi pole tehtud. Jätkatakse vormi kallal nokitsemist, sisul lastakse edasi roiskuda. Ülbikute korrale kutsumiseks peab poolehoidjate arv ka edaspidi kahanema.
Erakonnas pettunute kasvutrend peaks küll jätkuma, kuid see ei pruugi uurimistulemustes kajastuda. Ämma rahadega annab uusi nõkse välja nuputada – raha eestpidavat saama kõike osta!

Olukord polegi nii lootusetu

Eestis toimuv kinnitab, et vanaviisi jätkates pole meil tulevikku.

Õnneks on nüüd probleemid teadvustatud ja pool võitu saavutatud. Olukord polegi enam nii lootusetu. 

Hartas 12 (http://www.harta12.ee/est/) on probleemid inimkeeles kirjas. Toetajate massilisus kinnitab, et tegemist on tõesti valuprobleemidega. Ignar Fjuk on need koondanud ka ühte lausesse: poliitiline süsteem on blokeerinud vaba mõtte, uute ideede ja uute inimeste pääsu Toompeale.

Vabatahtlikest, kes oleksid muudatustele valmis õla alla panema, pole puudust. Seda näitab kodanikuühendustes toimuv. Vaatamata inimressursi olemasolule pole muudatuste esile kutsumine kerge - seaduskeskkond ei soosi demokraatlikul teel toimuvaid protsesse.

President pakub lahenduseks teatud inimeste vahelisi arutelusid. Sellega kulutaksime auru vilele ja kaotaksime aega, kuid tulemus jääks saavutamata. Eesti tingimustes pole sellised arutelud viljakad, kuna seisukohtade esitamise kõrval tuleb omada kuulamisoskust ja empaatilist võimekust. Presidendi pakutud ponnistusel on isikute lepitamise eesmärk, kuid probleemidele see lahendusi ei too.

Kuna Eestis esindussüsteem ei toimi, siis peaks aruteludel osalejate ring olema palju laiem. Parteilaste kõrval üksikute vabakondade aktivistide kaasamisest ei piisa. Arutelud peaksid olema hulga laiapõhjalisemad. Üksnes ühisotsused liidavad, innustavad nende nimel enam pingutama.

Eesti valimissüsteem ei soosi ühishuvidel põhinevaid otsuseid. Olukord oleks teistsugune, kui valimissüsteem oleks valijakeskne. Kõikide valimistel osalevate kandidaatide võrdse kohtlemise korral oleksid ka kinniste uste taga toimuvad arutelud viljakad. 

Eesti on (nii elanike arvu kui ka pindala poolest) tillukene riik, meie matkime aga suurriikide lähenemisi, harrastame butafoorset demokraatiat. Otsustajate näod tuleks pöörata kodanike suunas, vastasel korral puudub igasugustel aruteludel mõte. Pole saladus, mis Riigikogus toimub – suur palagan, otsused langetatakse tagatubades.

Mis kasu on jõukusest, kui teised selle nahka pistavad

ML: Juhan Parts: Me läheneme kõrgliigale. Jõuame majanduse arengus uuele joonele. Majandus- ja kommunikatsiooniminister, IRLi kuuluv Juhan Parts ei näe muret Eesti tuleviku suhtes, pigem näitab rahva praegune rahulolematus ühiskonna tervist.

http://www.maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/juhan-parts-me-laheneme-korgliigale-jouame-majanduse-arengus-uuele-joonele.d?id=65264994

Saatsin Juhan Partsile järgneva sisuga sõnumi:

Lisaväärtusel ja lisaväärtusel on (kvalitatiivne) vahe. Rõõmustada tuleks üleüldise ja tasakaalustatud arengu üle. Üksikute sektorite ja ettevõtete areng toimub kellegi või millegi arvel. Tulem, mis liigub suures osas välismaalaste kaukasse, ei tee eestlasi jõukamaks. Unustada ei tohiks ka seda, et majanduskasv pole eesmärk, vaid vahend. Eesti sisemajanduse kogutoodangu kasv praegustes tingimustes (kõrged avaliku sektori kulutused, monopoolsus jm) võiks tagasihoidlikum olla, tähtsam oleks ühiskonnaliikmetest toimetulekuraskustes olijate arvu vähendamine ehk siis kvalitatiivne majanduskasv.

Majanduskasv tingimustes, kus elanikud vaesestuvad (NB! sissetulek ei koosne üksnes palgast) – inflatsioon on kõrge, reaalsed maksud tõusevad (sh varjatud), sotsiaalsed tagatised lahjuvad – pole õnnistus, vaid tagasilöök. Üksikute ettevõtete edu ei anna põhjust rõõmustamiseks. Tõeline majanduskasv avaldub mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete tulemustes, seda tunnetavad kõik.

Ressursside ümberjagamine (maksustamine, struktuurifondid, riigihanked) ületab Eestis igasuguse mõistuse piire. Pole siis ka ime, et majanduskasvu tingimustes toiduabi nõutajate arv aga kasvab.

Sisemajanduse kogutoodanguga hämamisel ja selle jõukusele taandamisel pole mõtet. See küll lohutab, kuid ei innusta rõhuasetusi muutma. 

Mis kasu on jõukusest, kui see teiste poolt nahka pistetakse või mitte söödavasse betooni ja lagunevatesse teedesse valatakse?

12 ministeeriumi, 24 ametit, loendamatu arv ametkondi, allasutusi, sihtasutusi, mittetulundusühinguid, riigikogu koos kohalike omavalitsuste võrgustikuga jne on raske kandam õblukesele Eesti erasektorile. Sellises keskkonnas ei saa kvalitatiivsest majanduskasvust rääkida. 

Eesti probleemid tulenevad sellest, et demokraatia ei toimi

Kaja Kallase arvates (Vabariigi Kodanikud) aitaks poliitilise kultuurituse selgroogu murda naiste edutamine. Lähenemine on mõistetav, kuid isiklike ambitsioonide asemel tuleks kõigepealt kõrvaldada kultuurituse põhjused, alles seejärel nendele pühenduda.

Saatsin talle järgneva sõnumi:

Hea Kaja Kallas,

Eesti probleemid ei tulene sellest, et riigikogus on vähe naisi, vaid sellest, et otsuste langetamine ei allu demokraatlikele põhimõtetele. Seadusandlik institutsioon riigis pole Riigikogu, vaid täitevvõim (erakondade võtmeisikud), kes variisikute (riigikogulased) kaudu oma tahet teostab. Eesti valimisseadus teeb Riigikogust tarbetu ja kulukas institutsiooni, mis tegeleb üksnes iseendaga ja valitsuskabineti tahte seadustamisega. Tegemist peaks olema elanike esindusega, on aga valitsuste käepikendus.

Esinduskoja isikkoosseisu määravad parteibürood (valitsused), kes panevad paika valimisnimikirjade järjestuse ja otsustavad isikute promomise üle. Valituks osutumine eeldab korralduste täitmist. Valimisnimekirjade järjestus ja ajupesuks saadavad hiigelsummad teevad valimised mõttetuks. Valijad saavad kaasa rääkida erakondade jõuvahekorra selgitamises, isikkoosseisu panevad paika partebürood.

Eesti valimisfenomen põhineb esikolmikul. Erandid välja arvatud antakse hääl esikolmikule. Olenemata isikutest. Valimised pole isikupõhised, vaid parteikesksed. Valijad räägivad kaasa erakondade jõuvahekorra selgitamises, isikkoosseisu panevad paika partebürood. Eesti valimissüsteem ei soosi esindusdemokraatiat, sellest ka pinged, mis riigikogus vormistatud otsustega kaasnevad. Kui Riigikogu koosseisu pääsevad vaid võimuladvikutele lojaalsed inimesed, siis esindusdemokraatia ei toimi.

Parimate soovidega,

Eugen Veges

Meditsiinitöötajate streik on minevik, elada tuleb aga olevikus

Tänaseks on meditsiinitöötajate streik minevik, elada tuleb aga olevikus.

Visiiditasu (5 euroni) ja voodipäevatasu (2,5 euroni) hüppeline tõus tekitab ühiskonna nõrgematele 4,5 miljonilise lisakulu. 

Statistika sellist raha nõudmist maksustamiseks ei loe, kuid tegemist on kodanike järjekordse varjatud maksustamisega. Varjatult maksustatakse seetõttu, et siis saab hiljem eestlaste elujärje paranemisest ja maksukoormuse alandamisest järjekordselt raporteerida. 

Võimuladvik jätkab maksudega ja kodanike sotsiaalsete tagatistega trikitamisi. Summa oleks saanud ju ka erakondade rahastamise realt võtta, traditsioonid seda aga ei luba – nauditavam on need endast nõrgematelt ja väetimatelt sisse nõuda. 

Eesti riik vajaks parasiiditõrjet

EPL: MISA (migratsiooni ja integratsiooni sihtasutus) juhtimine vajab puhastust. Selle asutuse juhtimine on kindlalt Reformierakonna kätes. Juhtunud „äpardus” on piisavalt suur, see puudutab 77 289 eurot.

http://www.epl.ee/news/arvamus/juhtkiri-misa-juhtimine-vajab-puhastust.d?id=65248576

Eesti poliitiline kultuuritus sarnaneb Venemaa omaga: valetamine ja varastamine võimukoridorides on tava. Sellise suhtumisega riik pole jätkusuutlik. 

Eestlaste kesised sissetulekud ja sotsiaalsed tagatised ei tulene majandussurutisest, kreeklastest ega Euroopa Liidust, vaid meie enda parasiitidest, kes teiste arvel liugu lasevad.

Meenutan loomaarstina töötatud aegu. Esimene asi, millele tuli siis tähelepanu pöörata, olid parasiidid. Neid leidus kõikjal: seedetraktis, hingamiselundites, maksas, karvkattes ja muudes piirkondades. Eesti riik meenutab ühte parasiitidest räsitud looma, kes vaevu jalgadel taarus. Valitud ja valitute valitud on järgi jätnud vaid riismed, kuid tundub, et ka need ollakse valmis ise nahka pistma. 

Eesti riik vajaks hädasti parasiiditõrjet, vastasel korral variseb see kokku.

Juhtide palgad peaksid tulemuspõhised olema

Juhtide palgakulu tuleks võtta kasumist (tulemuspõhine tasustamine), kahjumi korral peaksid nad peale maksma. Sellise lähenemise korral oleksid ka neile tehtud ebaproportsionaalselt kõrged kulutused põhjendatud.

Põhjanaabrite lennufirma (Finnair) käive on kolmkümmend korda Estonian Airi omast kopsakam, ülemuste (CEO) palkade erinevus vaid kahekordne (tegelikult isegi väiksem). Tero Taskila palk oli (aastas) 398 400 eurot (lisandusid maksud: sotsmaks, tööandja töötuskindlustusmakse), Mika Vehviläinen teenis streigi tingimustes 777 953 eurot. 

Kopsaka hüvitise (100 000 eurot) toel on Tero Taskila nüüdseks lahkunud, kuid ettevõtte juhtimiskulud kasvasid. Palgati kolm uut palgasaajat. Sellise suhtumisega pole lootustki, et Estonian Air hakkab kasumit teenima. Hea kui jõutakse nõukoguliikmetele hüvitisigi maksta.

Eesti on Nõukogude Vabariik

Eesti on Nõukogude Vabariik. Ettevõtteid juhivad juhatused, kuid raha liigub ka nõukoguliikmete taskusse. 

Äriseadustiku järgi puudub nõukoguliikmetel õigus sekkuda igapäevasesse majandustegevusse, puudub vastutus. Nende tegevus piirdub juhatuste koosseisude ja tegevuskavade kinnitamisega. Raha kasseeritakse aga täistööaja eest. 

Sellistes tingimustes ei saagi majandamine efektiivne olla. Nõukoguliikmetele kulutuste tegemine pole põhjendatud, eriti veel kui arvestada seda, milliseid tühiseid summasid makstakse täistööajaga töötajatele Eestis.

  

ÄP: Varjatud raha kõrval on võimuparteide rahastamisallikaks kujunenud ka riigifirmad, mille nõukogudesse saavad ettevõtjad parteile annetades koha osta.

„Vaid üksikutel juhtudel on vajatud konkreetse inimese kompetentsi ja autoriteeti,” ütles endine Riigi Kinnisvara ASi nõukogu liige Olari Taal, kelle hinnangul on parteile annetamine ja riigifirma nõukogusse pääsemine reeglina otseselt omavahel seotud. Taal on väheseid, kes seda avalikku saladust julgeb oma nime all välja öelda.

Vormiliselt määrab nõukogu liikmeid ametisse küll minister, kuid sisuliselt otsustatakse nõukogu koosseis partei peakontoris. Seda kinnitas Äripäevale mitu erinevat allikat, kelle sõnul on ministrid sageli üksnes partei tagatoas langetatud otsuste vormistajad. Erakondade vahel on ära jaotanud, millise erakonna mõjusfääri konkreetne riigifirma kuulub. Näiteks on aastaid kehtinud kokkulepe, et Tallinna Sadam ja Eesti Raudtee kaubaveod kuuluvad Reformierakonna mõjusfääri ja Eesti Raudtee infrastruktuuriga toimuv ning Eesti Energia IRLile.

Nõukogu liikmete kohad jagatakse koalitsiooniparteide vahel koos teiste ametikohtadega. „Tihti polegi ju riigiettevõtete nõukogudesse kuuluvad ettevõtjad just karbi kõige teravamad pliiatsid. See tähendab, et nende reaalne panus nõukogu liikmena on küsitav. Kuid ega konkreetse inimese asjatundlikkus tagatoapoliitikuid eriti ei huvitagi,” sõnas Taal.

Äripäeva käsutuses on saadiku memo, mis viitab sellele, et parteitud suurärimeestest annetajad pole nõukogudes poliitiliselt sõltumatud. Memos nimetatakse Reformierakonna „häälteks” Eesti Raudtee nõukogus Viljar Arakat ja Urmas Sõõrumaad. Mõlemad ettevõtjad on samale erakonnale annetanud.

Taali hinnangul võib välja tuua seaduspära, et suur osa annetustest tuleb riigifirmade nõukogude liikmetelt – seda nö vastuteenena. „Aegade hämarusest saati on valitsejad teenete eest tasunud tiitlite ja ametikohtadega,” tõdes Taal. http://www.ap3.ee/article/2012/11/9/parteid-taidavad-labi-riigifirmade-enda-rahakotti

Riigikogul tuleb valitsuse korraldusi täita

ÄP: Riigikontrolör: Milleks te valitsusele raha annate? Riigikontrolör Mihkel Oviir küsis täna parlamendi ees, kas riigikogulased teavad, milleks valitsus 200 mln eurot kulutab. Riigikogu peaks tema sõnul iga rahakulutuse juures küsima, mis selle eesmärk on ning ka kulutuse mõttekust hiljem hindama.

Valitsusele raha eraldamata pole lootustki, et õnnestub ka järgmises Riigikogu koosseisus ühiskassa arvel head elu nautida. 

Eesti valimisseadus teeb Riigikogust tarbetu ja kulukas institutsiooni, mis tegeleb üksnes iseendaga ja valitsuskabineti tahte seadustamisega. Tegemist peaks olema elanike esindusega, on aga valitsuste käepikendus. 

Esinduskoja isikkoosseisu määravad parteibürood (valitsused), kes panevad paika valimisnimikirjade järjestuse ja eraldavad summasid promomisele. Valituks osutumiseks tuleb nende korraldusi täita. 

Valimisnimekirjade järjestus ja ajupesuks saadavad hiigelsummad teevad valimised mõttetuks. Valijad saavad kaasa rääkida erakondade jõuvahekorra selgitamises, isikkoosseisu panevad paika partebürood.

Mis kuradima riik see on, kus annab kõike valgeks rääkida

Hea vale pidavat lubatud olema, kuid see, mis Eestimaal toimub on kaugel sellest. Eestlaste sissetulekud on äärmiselt nirud, sotsiaalsed tagatised olematud. Nominaalpalkade kasvutingimustes on reaalpalgad langenud (EP andmetel 8 protsenti aastatagustest madalamad). Sama tendents on olnud pensionidega ja toetustega. Sellistes tingimustes rääkida eestlaste elujärje paranemisest (palkade ja pensionide kasvust) on sulaselge valetamine.

2012. aasta jooksul on pandud üle 700 eestlase kodud sundmüüki. Aasta lõppuks lisandub neid juurde. Kodukulude kasvu tingimustes pole lihtne majandada. Teistest kõrgem toiduainete maksustamine (EL keskmine käibemaks toiduainetele jääb alla 10 protsendi, Eestis on see 20 protsenti) on teinud ka söögipoolise paljudele eestlastele kättesaadamatuks. Üle veerandi lastest elab vaesuses, vanemate ja vanavanemate käsi ei käi paremini. Toimetulekuraskustes leibkondade arv ei vähene, see kasvab - elektrihinna hüppeline tõus annab vaesuse kasvule uut hoogu juurde.

„Tarkade ja ilusate“ klubiliikmed on eluga rahul. On ka põhjust – nende sissetulekud liiguvad vastuvoolu, pealegi usub rahvas kõike, mida helesiniselt ekraanilt rääkida. Lähenemine on viinud selleni, et otsusajad ei mõistagi enam toimetulekuraskustesse sattunute vajadusi. Helded ollakse endaga seotud grupeeringute (erakonnad, sihtasutused, MTÜd jne) ja majandusühenduse kaaslaste vastu, kohalike muresid ei mõisteta. Tegutsetakse ootustele vastupidiselt – kodanike arvelt säästetakse, nõutakse enam makse.

Sotsiaalkindlustussüsteem Eestis ei toimi, abi ei jõua vajajateni, toetused on häbiväärselt tühised. Sotsiaalkindlustusreale eraldatavad summad (elaniku kohta) on kreeklastest 3 korda, iirlastest ja soomlastest 5 korda, taanlastest 7 korda väiksemad (Eurostat, 2009). Eestlased on väga vaesed. Paljud pole võimelised isegi hambaarsti teenust tarbima, rääkimata siis muudest tervist hoidvatest ponnistustest – genofond muteerub. Eestlaste omaosalus tervishoius on kõrge (paljud ei suuda isegi välja kirjutatud ravimeid välja osta), otsustajad kavandavad selle veelgi kõrgemaks upitamist (visiiditasu tõstmine). Toimitakse vastupidiselt normaalsele mõistusele. Ühendusekaaslased naudivad demokraatia vilju, meil pistab diktatuur need nahka.

Üllatusvood EASist ja VEB Fondist ei vaibu, riigiettevõtetes (Estonian Air, Eesti Energia, Tallinna sadam jt) ja riigiasutustes jätkub raha tuulde loopimine. Puuduste kõrvaldamise asemel panustavad otsustajad ajupesule – eitatakse vigu, uhkustatakse olematute edusammudega. Rääkida elujärje paranemisest tingimustes, kus paljud kodanikud on toimetulekuraskustes, on häbematuse tipp. Kui ühe käega anda (lisada palka, pensioni või toetusi), teisega aga enam ära võtta, siis sissetulekud ei kasva, vaid vähenevad. 

Üha sagedamini taban ennast mõtlemast selle üle, mis kuradima riik see on, kus annab kõike valgeks rääkida, kodanikud ei tee aga teist nägugi, kui neile päevast päeva valetatakse ja nende tagant varastatakse; kus valitud muutuvad ülbikuteks, ministreid pole aga nende toolidest võimalik lahti kangutada.

Lähenemisi muutmata jäävadki eestlased majandusühenduse kerjusrahvaks

PM: Liia Hänni: Praegu kõlav üleskutse «las erakondade liikmed maksavad», lähtub samast korporatiivse erakonna vaimust, mis pigem süvendab kui lahendab probleemi. Pakun siinkohal välja ka ühe alternatiivse võimaluse, mille eesmärgiks on avardada mõttevälja, kust lahendusi otsida. Lähtekohaks on arusaam, et kodanikud on tunnustanud erakondade vajalikkust ja nõus maksumaksjatena erakondade tegevusse panustama isikliku otsuse alusel. Erakondi rahastatakse ka praegu riigieelarvest, ainult meil maksumaksjatena puudub kontroll toimuva üle. Uue korra kohaselt määratakse seadusega kindlaks üksikisiku tulumaksu osa, mida iga maksumaksja saab suunata konkreetsele erakonnale, tehes valiku kord aastas.

http://arvamus.postimees.ee/1028284/liia-hanni-milleks-meile-erakonnad/

Aeg oleks erakondade sunniviisiline rahastamine lõpetada. Üle veerand Eestimaa lastest elab vaesuses (kannatab toiduvaeguse all), meie otsime võimalusi, kuidas erakondade rahastamist jätkata. 

Ühiskonnas on maksurahaga targemat teha, kui tagatubasid poputada. Lastel tuleks kõhud täis toita, alles seejärel vaadata, kuidas heal järjel olijate kapriise rahuldada.

Eestis on ühiskonnas toodetud ressursside ümberjagamisega mindud liiale. Liiga palju on asjamehi, kes parasiteerivad teiste arvel. Ministeeriumid, ametid, ametkonnad, omavalitsused, sihtasutused ja mitmed teised institutsioonid vohavad pahaloomulise kasvajana ühiskonna produktiivsetesse kudedesse, nõrgestavad kogukonna elujõulisust.

Parasiitidega võitlemise asemel arutleme aga selle üle, kuidas erakondi paremini rahastada. Erakondi tuleb rahastada, teised vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Sellise lähenemisega jäävadki eestlased majandusühenduse kerjusrahvaks.