Majanduse elavdamise eelduseks on kaupade ja teenuste käivete kasv.
Erasektoris ringlevate käibevahendite ja ressursside kasv teeb ühiskonna
rahakoti kopsakamaks, kasvatab ostujõudu. Sama eesmärki võivad täita ka
ühiskonda saabuvad rahalised eraldised ehk Euroliidu struktuurifondidest
laekuvad vahendid, abid jmt, kuid nende nimel tuleb teha
lisakulutusi (ülal pidada bürokraatlikke ametiasutusi, teha püsikulutusi
kasvatavaid investeeringuid jne), mis lõpptulemit lahjendab. Unustada ei tasu
ka seda, et nende laekumine pole garanteeritud, nende saamise nimel tuleb
kellegi pilli järgi tantsida. Majanduskasvu rajamine
abile on lootustel elamine.
Osade maksude
langetamine ja teistega asendamine käibevahendeid ei
kasvata. Tööjõumaksude alandamine (sotsiaalmaksu määra
langetamine, maksuvaba tulumäära langetamine või muuu taoline
ponnistus) ja nende varamaksuga või tarbimismaksudega asendamine
majanduskasvule uut hoogu ei anna. Mõnedel huvirühmadel võib paremini
minna, kuid oodatut, kõikehõlmavat ja enamikule tuntavat majanduskasvu
sellele ei järgne.
Mida
suuremad summad tarbimises liiguvad, seda tugevamatel jalgadel ettevõtlus
seisab, seda hõlpsam on lisaväärtust kasvatada.
Euroopa
Komisjon prognoosib 2016. ja 2017. aastaks Eurotsoonile 1,7 ja 1,9
protsendilist majanduskasvu. Lätlastelt oodatakse 3,1 ja 3,2, leedulastelt 2,9
ja 3,4, eestlastelt 2,1 ja 2,9 protsendilist kasvu. Võime
uhkustada keskmisest kõrgema kasvuga, kuid seda vaid protsendilise
näitaja osas. Nominaalses kasvus jääme teistele alla. Vastuolulisus
tuleb võrdlusbaasidest. Sakslaste, soomlaste, rootslaste lähtepunktid
teevad kasvude protsendilised näitajad võrreldamatuteks.
Balti
riikide stardipakud on lähestikku, jälgigem nende võiduajamist.
Euroopa Komisjoni prognooside kohaselt suudavad lätlased kasvatada
sisemajanduse kogutoodangut protsendilises mõõtes 48 (2016) ja 10
(2017) protsenti enam kui meie. Leedulased on meist 38 ja 17 protsendiga
ees.
Rahaga
tehakse raha. Et eeldus pühitseb abinõusid, siis tuleks
aktiivsemalt sekkuda protsesside suunamisse ja kasutada ühiskonnas olevaid
vahendeid efektiivsemalt. Mida suuremad summad erasektoris liiguvad, seda
kopsakamat majanduskasvu saavutame. Teisiti asjad ei käi.
Ressursside
nappuse üle pole põhjust nuriseda. Võtame näiteks töötukassa varud, mille mahud
on võrreldavad aastase tulumaksulaekumisega riigieelarvesse. Tegemist on
ressursssidega, mida annaks majanduskasvu katalüsaatorina kasutada. Tarmukas
oleks need maksjatele tagastada. Kuid isegi töötute vahel jaotamine kosutaks
ettevõtlust paremini kui nende administreerimine ja arvel hoidmine. Raha
suunduks tarbimisse, sealt ettevõtlusse.
Ettepanek
võib esmapilgul kummalisena tunduda, kuid mida suuremaid summasid
majandustegevuses pööritame, seda suuremad lisaväärtuse ja jõukuse
kasvatamise võimalused tekivad.
Kasutult
seisvate vahendite kasutusele võtmise kõrval annaks ohjata ka
ebaproportsionaalselt kõrgeid kulutusi ning selle arvelt maksumäärasid
vähendada. Võtame näiteks emapalga, mis on teiste toetustega
võrreldes ebaproportsionaalselt kõrge. Oleme helded sõjaliste
kulutuste tegemisel. Ühiskonnas on küllalt võimalusi, et maksumäärasid
allapoole nihutada ja sellega ettevõtlusele hoogu lisada. Muudatused
saavad põhineda küll ühiskondlikul kokkuleppel, kuid eos pole mõtet neid
materdama hakata.
Raha paneb
majanduse kasvama, rahaga tehakse raha. Mida enam vahendeid konkurentsi
tingimustes ettevõtete käsutusse jätta, seda suurem on majanduskasv.
Võiksime
innukamalt otsida finantsvõimenduse võimalusi. Riigieelarve kasvule panustamine
loob mugavusi, kuid jõukust ei kasvata. Riikluse tugevus ei
peitu mugavustes, vähem oluline pole elanike reaalsete sissetulekute
kasv. Selle nimel tasub ohvreid tuua. Majandustulemit saab kasvatada.
Võimalusi selleks on.
