Nagu vesi liigub
sügavamatesse kihtidesse, liigub maailmaturgudest sõltuv tootmistegevus
sobivasse majandamiskeskkonda. See on põhjus, miks Eestis tegutsevad
tootmisettevõtted on hakanud teatama tootmise koomale tõmbamisest.
Eesti tootmiskeskkond
pole enam see, mis ta oli aastaid tagasi. Jaanuari keskel teatas Viru Keemia
Grupp 500 töötaja koondamise plaanist. Seejärel avalikustas ka Liviko
koondamiskava ja ülejäänud töötajate osalisele tööajale üleviimise. Suvel
Haapsalu tehase sulgenud PKC kontsern andis möödunud nädalal teada Keila tehase
sulgemisest ning avalikustas 613 töötaja koondamise kava ja tootmise kolimise
Leedusse ja Venemaale.
Kui midagi ette ei
võeta, siis ei tule sellistel teadetel lõppu. Isegi kui tuleks, võiks ka
ainuüksi nendele näidetele tuginedes panna Eestis viljeletavale poliitilisele
tegevusele ikkagi puuduliku hinde.
Valitsusliikmed
lohutavad avalikkust, et tootmisettevõtetes töökohtade kadumise järel tekivad
palju huvitavamad ja kõrgepalgalisemad töökohad, kuid öeldul puudub kate. Kui
kõrgepalgalised töökohad pole seni tekkinud, siis miks peaksid need seda nüüd
tegema? Töökäte puudusele viitamine pole põhjendatud, sest kõrgema palgaga
töötajate värbamine pole keeruline.
Ükskõiksust näitavad
üles ka seadusandliku võimu esindajad. Ajal, kus tootmisevõtted annavad teada
koondamistest, vaidlevad riigikogulased oma lemmikloomade Toompeale lubamise
üle, muretsevad omasooliste ihade rahuldamise pärast ning tegelevad muude
üldsusele ebaoluliste küsimustega. Ettevõtluses toimuva tõttu tuleks otsida
majanduskeskkonna parandamise võimalusi, rahvasaadikud elavad aga teises
maailmas ega taju olukorra tõsidust.
Ettevõtjalt eeldab
tootmine suuri investeeringuid, see aga tähendab riskide võtmist. Mitmes
tootmisettevõttes tegevjuhi ametit pidanuna mõistan väga hästi, miks Eestisse
investeerida ei juleta. Tootmisvahenditesse tehtud investeeringute tasuvusaeg
on umbes seitse aastat. Müügimahud pole seejuures garanteeritud. Kui siis veel
ka seaduskeskkond on pidevas muutuses – ja Eestis nii on –, pole rahavooge
võimalik prognoosida. Nii ongi mõistlikum tootmist siin koomale tõmmata ja
stabiilsemasse keskkonda kolida.
Vabaturumajanduse
keskkond ei lepi inflatsioonitasemest kiirema hindade tõstmisega. Eestis kasvab
aga tootmise omahind viimasest kiiremini. Ettevõtetele pannakse uusi kohustusi,
riiklikult mõjutatav palgasurve (miinimumpalk, töölepingu seadus, riigiasutuste
palgapoliitika jms), kütuseaktsiiside ning teiste maksude kergitamised
kasvatavad omahindu. Sellest probleemid algavadki. Jah, tõesti, majanduskasvu
saavutab ka tootmissektori koomale tõmbamisega, kuid sisemajanduse kogutoodangu
kasv avalikus halduses, tervishoius, riigikaitses ja teistes riigieelarvest
rahastatavates valdkondades ei kompenseeri tagasilööke tootmissektoris. Ärgem
loogem illusioone, et asjad lähevad iseenesest paremaks. Ei lähe.
Kostab väiteid, et
Eestis makstavate madalate töötasude põhjuseks on kesine efektiivsus ning et
sellistel ettevõtetel ei saagi tulevikku olla. Nii see pole. Finantsdirektorina
Norra ettevõttes töötades kogesin, et sama tööjõukulu juures jäi kohalikele
Eesti inimestest kümnendiku võrra enam palgaraha. Tegemist pole efektiivsuse,
vaid maksusüsteemi tulemiga.
Neile, kes seostavad
vahendustegevusest madalamaid palgatasemeid allhankega, ütlen, et allhangetes
pole midagi halba. Nende võitmise üle tuleb uhkust tunda, soovijatest pole ju
puudust. Väikestelt ja keskmise suurusega ettevõtetelt enda patenteeritud
toodangut oodata pole põhjust. Tootearendus on kulukas, ressursid Eestis aga
kasinad. Ka tootmisvõimsused ei võimalda vaid oma toodangu müümisele pühenduda.
Eesti ühe valdkonna ettevõtted satuksid isegi ühiselt tegutsedes Euroopa
kaubandusketi varustamisega raskustesse.
Eesti jääb
allhankemaaks, sellest ei saa ümber ega mööda. Traagikat näha pole aga põhjust.
Majandada saab ka nendes tingimustes – tuleb vaid luua seda toetav maksu- ja
seaduskeskkond.
Seega pole Eesti
probleemiks mitte allhanked, vaid liigne vägivaldsus ressursside ümberjagamisel
(maksustamine, tõukefondid, riigihanked jne) ning monopoolsus ettevõtluses. Ka
tõukefondide abil massiivselt ümber jagatavad vahendid nõrgestavad konkurentsi,
innustavad kergelt saadud raha nimel ebaolulise tegevusega tegelema jne.
Ühiskonnas toimuvad
küll maksudebatid, kuid neis räägitakse üksteisest mööda. Ühed (ettevõtjad)
räägivad aiast, teised (poliitikud) aiaaugust ning nii pole asjas võimalik
selgusele jõuda.
Eesti maksusüsteem
pole nii lihtne, kui seda väidetakse olevat. Maksud pole üheselt mõistetavad
(suur varjatud maksustamise osa) ega maksja kontrollitavad (maksta tuleb ka
siis, kui puudub sissetulek või on satutud raskustesse).
Osa analüüse, just
need, milles arvestatakse ka varjatud maksustamist, kinnitavad, et eestlaste
maksukoormus on kõrge. Abstraktsete näitajate ja ebaadekvaatsete hinnangute
andmise asemel võiksime lõpuks mõista, et kohalik ettevõtlus ei jõua nii
kulukat riiki üleval pidada. Maksusüsteem vajab lahtiharutamist ja
läbipaistvaks tegemist.
Tuleb meelde tuletada,
et turg toimib konkurentsil. Tootmisettevõtete Eestist lahkumisega ei tasu
leppida. Ohtlikke trende on võimalik murda. Lahendused on stabiilne
seaduskeskkond ja selgus maksustamises. Need julgustaksid Eestisse investeerima
ning ärakolimise mõtteid üle kaaluma.
