Tööandjate keskliidu hiljutine avaldus kutsus esile oodatud poleemika. Kahju muidugi, et need põhinevad peamiselt vastandumisel (tööandja/töövõtja), kolmandat osapoolt - riiki - justkui ei eksisteerikski.
Tunnistagem, et tööandjate sotsiaalne vastutus ühiskonnas on ebaloomulikult kõrge.
Vahet tuleks muidugi teha nn klassikalisel ja butafoorsel ettevõtlusel. Klassikaline ettevõtlus eeldab investeeringuid põhivarasse ja tööjõusse. Butafoorne põhineb aga riigihangetel, erinevatel abidel ja sahkerdamistel (nt konsulteerimised, petuskeemid jmt).
Ettevõtja staatusest vabanenuna kinnitan, et tunnen ennast lõpuks ka inimesena. Sotsiaalse vastutuse koorem oli ikka väga ränk.
Vaadakem meie ettevõtete kasuminumbreid. Need on ju olematud. Arvestagem ka seda, et seda hinnatakse arvestuslikult. Tegemist ei ole kassapõhise tulemiga. Ma ei räägi muidugi nn butafoorsetest ettevõtetest, kus kassapõhine tulem võrdub ka finantsilise tulemiga.
Ettevõtjaks olemine eeldab investeeringute tegemise võimekust ( st säästude olemasolu), pealegi väga suurt vastutust. Töötajate järel valvamine (koju vedamine, know how näppamine) on koormav. Tööaja ratsionaalsest kasutamisest võiksin pidada pikki loenguid. Kaubanduskeskused on tööajal palgasaajatest pungil. Isegi suhtluslististidesse saadetakse sõnumeid peamiselt tööajal.
USA majanduse eeliseks on töövõtja staatuse fetišeerimisest hoidumine. Seal osatakse hinnata töökohtade ja lisaväärtuse loomist. Tööandjast „vaenlase“ kujundamine võib küll valimistel mõne hääle kontosse juurde tuua, kuid ühiskonna heaolule mõjub see laastavalt.
Ühiskonna heaolu sõltub paljuski ettevõtjatest. Seda tuleb hakata teadvustama, nende panust enam hinnata.
Vastandumisega kaugele ei jõua – kui just eesmärk ei piirdu valimistel kogutava häälesaagiga.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment