Inflatsioonist

Inflatsioonist on kujunenud moesõna, ilma milleta ei toimu vist enam ühtegi arutelu. Sellest on kujunenud hästitoimiv hirmutamise vahend, mis paistab sobivat kõikidesse teemadesse. Nii kõlbab inflatsiooni kasutada isikliku elujärje või riigiisade kirumiseks, kui ka kulutustele (tarbimisele) põhjenduse leidmiseks. Seda, et tegemist on makromajandusliku mõõdikuga, mis annab olulist informatsiooni tulevikku puudutavate otsuste tegemiseks, teadvustatakse vähem. See on näitaja, mis (pikemas perioodis) ongi kasvav. Kui kuni kahe protsendilist inflatsiooni peetakse normaalseks, siis sellest kordades kõrgem näitaja süütab juba punase tule majanduskeskkonna arengule.2007. aasta novembri 9,1%-ne tarbijahindade kasv ületab tõenäoliselt lähikuudel maagilise 10% piiri. Aasta jooksul 15,1%-ne toiduainete ja mittealkohoolsete jookide ning 13,4%-ne eluaseme kulutuste kasvu mõju tunnetavad kõik siinsed elanikud. Tundub, et hindade kiirel kasvul polegi lõppu. Olukord, kus kauplustes pakutavate esmatarbekaupade hinnad ületavad juba naaberiikides pakutavat, tundub lausa kummaline.Ühiskondades toimuvate protsesside katalüsaatoriks on selle elanikkonna meelestatus. Massipsühhoosi mõjul teostuvad riigipöörded, võidetakse valimisi, nende abil suunatakse turgusid. Iga hinnatõusu eelduseks on tarbija valmisolek – valmidus mingi toote või teenuse eest tasuda senisest kõrgemat hinda. Nimetatud põhjusel alustas riik aegsasti elanike harjutamist maksupoliitiliste muudatustega kaasneva hinnatõusuga. Tänu tarbijate hinnatõusu ootusele õnnestuski kaupade ja teenuste pakkujatel suhteliselt valutult kergitada oma müügihindu, tehes seda oskuslikul enne fiskaalpoliitiliste nuudatuste tagajärgede avaldumist ning pääsedes sellega patuoina staatusest.Riiklike kaudsete maksude tegelik mõju avaldub alanud aastal, mistõttu tegelik üllatus ootab tarbijaid veel ees. Kütuse kallinemine ja avaliku sektori töötasude järsk tõus vallandavad uue hinnatõusulaine, suurendades sellega elanike rahulolematust ja halvates paljusid ettevõtlusmaastikul tegutsejaid. Segadus kaubaturgudel ei jäta puutumata tööjõuturgu – tekitades sellel veelgi suurema korralageduse, mis väljendub jätkuvas tööpanusest (efektiivsusest) kiiremini kasvavates tööjõukuludes. Kasvavad toodete omahinnad eeldavad uusi hinnatõuse, mistõttu oleks ehk inimestel otstarbekam tööandjalt töötasude nõudmise asemel pühenduda (läbi tarbimisharjumuste muutmise) enam hindade kujundamise mõjutamisele. Kollektiivne tarbimise vähenemine võiks olla üpris mõjus hoob põhjendamatu kiirusega hindadekasvu peatamiseks.Inflatsiooni mõju on muidugi individuaalne, sõltudes tarbimisharjumustest. Oskus ühildada soove võimalustega pidavat olema üheks õnneliku elu eelduseks. Praegused hälbed majanduskeskkonnas oleksid heaks motivaatoriks harjumuste muutmiseks ja säästlikuma eluviisi kujundamiseks. Jõukas ei pidavat olema see, kelle tulud on suured, vaid see, kelle kulud on väikesed. Erinevalt tulu teenimisest, on kulutamine subjektiivsem tegevus, sõltudes sageli enam meelestatusest kui vajadusest.Hinnatõus ei saa ollla argumendiks mingi tarbeeseme või maiuspala soetamiseks. Prioriteediks on pigem konservatiivsus kui millegi omandamiseks põhjenduse otsimine. Tegemata kulu on tulu. Tulu võimaldab teenida lisatulu, samas kui kuluga kaasnevad lisakulud. Kodumasina, sõiduvahendi või mingi muu asja soetamisega suurenevad tahtmatult varasemad (püsi)kulud, kajastugu need siis suuremates elektriarvetes, kõrgemates kindlustusmaksetes, finantskuludes (laenuintresside kasvus) või mingis muus kasvanud väljaminekus.Nii nagu hästitoimival riigil (või ettevõttel), peaks ka leibkonna eelarves leiduma koht säästureale, mis võimaldab vajadusel keerulisematel aegadel paremini toime tulla.Suhtumiselt säästmisesse võiks inimesi jagada kolme käitumisgruppi:- need, kes ei säästa (perioodilised kulud võrduvad teenitud tuluga);- need, kes säästavad (mingi % tuludest);- need, kelle perioodilised kulud on tuludest suuremad (kasutavad laenuraha).Laenamisega tarbitakse oma tulevaste perioodide tulusid, vähendades sellega tulevaste perioodide võimalusi. Kui laenuraha kasutamisega vähendatakse (eluea jooksul) kasutatavat rahaliste vahendite hulka, siis säästmine toimib vastupidiselt – võimendades ressursse. Isik, kelle perioodilised kulutused võrduvad tema teenistusega, saab eluea jooksul kulutada ainult selle, mis ta on teeninud. Laenuraha kasutamisel on see intresside võrra väiksem. Säästliku eluviisi harrastaja võimalused on palju suuremad.Nii näiteks 7,2% aastaintressi korral säästusumma kahekordistub 10 aastaga. Edasine kasv toimub geomeetrilises progressioonis – iga kümne aasta tagant säästusumma kahekordistub. Nii kasvab säästusumma 30 aastaga 8 kordseks, 40 aasta möödude juba 16 kordseks, seejärel 32 kordseks. 10% -lise tootluse juures oleksid kasvunäitajad aga vastavalt 11 kordsed, 22 kordsed ja 44 kordsed. Toodud näited kinnitavad ameeriklaste kõnekäändu: „aeg on raha“.Laenuraha kasutamisega loobutakse tuleviku tuludest ja teatud osast vabadusest, müües selle kasutamise eest oma tuleviku aega ja tegevust.Inflatsioonimäär muutub ajas – olles kord tipus, siis jälle all. Praegune kiire hinnatõus ei kesta kaua, kaupade ja teenuste hindade kasvu piiravad naaberriikide hinnatasemed, milledest palju kõrgemad hinnad ahvatlevad madalamate hindadega pakkujaid meie turule.Tarbimisharjumused kujunevad aga pikaajaliselt, nende muutmisega kohanemine nõuab aega. Seetõttu on alati otstarbekas hoida oma kulutused hetke tulubaasist madalamana. Raske on mõista inimesi, kes leiavad põhjendusi SMS laenude kasutamiseks.Uudistes avaldatud 500 miljonilise SMS laenude mahu ületamine, mis moodustab üle poole protsendi riigieelarve mahust, üllatas kindlasti paljusid. Kes on need „rikkad“ laenajad, kes suudavad tasuda üle 100%.list laenuintresse?Millelegi hinnangu andmiseks on oluline seda vaadata tervikuna. Elukvaliteedile saab anda selle lõpuaastatel. On olemas ütlemine: „lõpp hea, kõik hea“. Õnnelik on selline elu, mille teine pool on samuti mõnus ja muretu.Palju ja vähe on suhtelised mõisted, mis sõltuvad võrdlusbaasist. Võrdlusbaasi oleks aga targem otsida hetke võimalustest ja tegelikust reaalsusest, mitte „Just“, „Kroonika“ või mingi muu „kollase“ väljaande poolt kujundatud kangelasest, kes tegelikuses ei pruugigi olla nii õnnelik kui teda püütakse näidata. Konservatiivsus ja säästmine on sellised harjumused, mis tagavad tulevikus selle harrastajale suurema rahuolu ja vabaduse kui seda teevad laenuraha eest omandatud asjad.

Jõulud on endasse vaatamise aeg

Jõuluaeg murrab pimeduse ülemvõimu, mis avab tee päevavalguse kasvule.
Pimeduse ülemvõimul vohav masendustunne hakkab taanduma lootusrikkuse ja rõõmsameelsuse ees.
Paljud tunnevad rõõmu Jeesuse sünnipäevast.
Jõuludest leiab igaüks midagi meeldivat. See on aeg, mis toob paljudele tagasi argipäevade muredesse kadunud hingerahu.
Laste silmadesse toovad need pühad palju rõõmu ja sära. Tundub, et positiivsete emotsioonide poolest ei suuda ületada jõulusid ükski teine aeg. Need on pühad, mil inimeste mõttetesse tekkib palju heatahtlikke soove, mis ei ole seostatavad ainult materiaalsusega.

Hingerahu on vast parim kingitus, mida sellel ajal soovitakse.

Jõuludest sobilikumat hetke sõjakirve mahamatmiseks ja lepituse otsimiseks - olgu tegemist siis tülis oleva lähedaste sugulastega, endiste sõbradega või vihavimma kandvate naabritega - on raske leida.
Andestamine ja andestuse saamine käivad aga käsikäes. Andestades kellelegi, tuleks oodata ka teise andestamist. Tülidel ei ole ainusüüdlast, mistõttu peasüüdlase väljasegitamisel ei ole mõttet.

Jõulud on minevikku pöördumise aeg. Vaimujõud võimaldab pöörduda siis tagasi nooruspõlve maile, milles on jälle kohta lahkunud vanematel, suureks sirgunud pisipõnnidel ja teistel lähedastel.

Paljudele noortele on see unistamise aeg, mis viib neid hetkeks tuleviku maale, kus omandatakse unelmate amet, leitakse endale ideaalne elukaaslane, nauditakse tulevast tööalast edu. Unistustes emmatakse ja mängitakse tulevaste rõõmust kilkavate põngerjatega.

Jõulude aeg on soovide aeg. Öeldakse, et kui midagi väga, väga soovitakse, siis seda ka saavutatakse. Jõulusoovidel on aga eriline võime. Uskugem nendesse soovidesse, sest jõulusoovid on heatahtlikud. Need on head nii iseendale kui ka teistele.

Jõulupühad on erilised. Teist sellist aega, mis muudaks kõiki paremaks, vist ei olegi. Vaatamata väljas valitsevale külmale, on inimeste südamed soojad. Andmise rõõmul on sel ajal eriline väärtus. Jõulutunnel ja muud annetustele orienteeritud üritused purustavad igal aastal üha uusi rekordeid, mille kaudu viiakse jõulusoovid tundmatute abivajajateni.

Eestlased pidavat olema kitsid oma tunnete avaldamisel. Ilukirjandusest võib tuua mitmeid näiteid tegelastest, kes ei julgenudki kogu eluea jooksul reeta kaaslasele oma tundeid. Jõulud on selliste saladuste avaldamise aeg. Kui seda ei tehta jõulude ajal, siis võib see jääda ka muul ajal tegemata. Tunnistage lähedastele seda, et te neist hoolite. Öelge neile seda, mida tunnete, sest jõulud on selleks sobilikum aeg. Jõulutunded on erilised, neid ei tasuks ainult endale hoida.

Häid jõule!

Omavalitsuste olemus

Haldus-territoriaalne reform on paratamatu, isegi siis kui riigieelarve seda tagant ei pitsuta.
Kogukondade omavalitsustele tuginev eksistents on ennast devalveerinud. Vallavalitsused ei täida juba aastaid neile kunagi pandud ootusi. Piirkonna elanike huvide eest seismine ja teenimine on jäänud tahaplaanile.
Omavalitsused mängivad ühiskonna ühtsuses teisejärgulist rolli, tegeledes peaasjalikult iseenda loodud probleemidega. Konfrontatsioonist otsustajate ja elanike vahel on saanud pigem reegel kui erand.
Kohalikes omavalitsustes toimuv jääb paljudele mõistatuseks. Olen hakkanud uskuma, et omavalitsused ongi vajalikud peamiselt kohalikule eliidile eneseteostamise võimaluse pakkumiseks. Elanike kõrvale jäämine otsustusprotsessidest kinnitab selle väite paikapidavust.
Olin väga üllatunud kui kuulsin telerist uudist Kohilas toimuvast promenaadi ehitusest. Kuna olen Kohila elanik, siis üllatus oli tõesti suur. Vedas, et juhtusin olema seekord õigel ajal õiges kohas. Vastasel juhul ei teaks ma tänini, et peagi saan jalutada Keila jõe äärsel promenaadil. Vaatamata positiivsele sõnumile kuuldu mind eriti ei rõõmustanud. Pigem mõjus see vastupidiselt - tekitades nördimust, ja viha. Reageeringu põhjuseks oli telesaates (grupi elanike poolt) vallavalitsuse umbusaldamine. Peagi mõistsin protestijate seisukohti, mistõttu minu poolehoid kaldus üha enam nende poole. Vallamajas tegutsejate ükskõiksus elanike arvamusse kasvatas minus trotsi.
Paistab, et otsustajad puudusid koolist ajal, mil demokraatiat õpetati. Enamuse huvid on demokraatias ülimuslikud, millele tuginedes tulebki teha ühiselu puudutavaid otsuseid. Ilma isiklikke seisukohti ohverdamata demokraatia ei toimi. Kvaliteetsed otsused eeldavad laiapõhjalisi arutelusid. Ainult ühisseisukohast lähtuvad otsused tagavad edu ja üksmeele.

Seda, et Kohila elanikud kuulevad kodukandis alanud promenaadi ehitustegevusest „Kaua võib“ saatest, tuleb pidada vallavalitsuse asjaamise puuduseks. Vallaametniku põhjendused paistsid halenaljakatena, suhtumine inimestesse üleolevana .
Detailplaneering, otsuseprojektid, ega isegi kuulutus vallalehes või teadetetahvlil, ei asenda arutelusid inimestega.
Paljude valdade juhtimine on jõudnud just seetõttu tupikusse, et rahvaga ei suhelda, nende arvamusega ei arvestata. Vastuolud elanikega ületavad paljudes piirkondades kriitilise piiri. Usaldus otsustajate vastu aina langeb.
Kohila vallvõimu usadus elanike hulgas langes koos prügiveo diktaadi kehtestamisotsuse langetamisega. Vallavalitsuse prügkäitlemise otsusega distantseerus vallavõim rahvast veelgi. Otsustamisprotssi ei kaasatud järjekordselt rahvast. Tulem on aga paljusid diskrimineeriv. Raske on mõista, et Kohila vallavalitsus otsustas inimeste reaaltulu vähenemise ajal (inflatsioon, töötuse ja maksukoormuse kasv) tekitada neile otstarbetuid lisaväljaminekuid. Rumalust tolereerida on painav. Inimeste toimetulekuvõime langus on muret tekitav. Prügiveofirma diktaadi kehtestamine põhjustab kogukonnale lisakulusid. Sellisel diktaadil on ohvreid palju. Võitjaid aga üks . prügiveofirma. Cleanaway`le õhu vedamise eest tasu maksmine on jabur, mida võiks lugeda ülemaailmse „lolluse“ tiitli nominendiks. Seda isegi siis kui arvestamata jätta looduskeskkonnale tekitatav kahju. Prügiautode vuramise ja jäätmete kasvu mõju keskkonnale ei ole aga tühine.
Inimesed on erinevad. Erinevad on nende eelistused, harjumused ja kombed. Viimased väljenduvad ka nende prügitekitamises ja käitlemises.
Äravedamisele pühendumine ei täida peaeesmärki. Keskkonnakahjustus suureneb, jäätmeid hakkab tekkima rohkem.
Igaüks pidavat lähtuma oma rikutuse astmest. Selleks, et oleksin paremini mõistetavad minu seisukohad, otsustasin avalikustada oma pere (3 liiget) suhted jäätmetega.
Nii nagu enamus inimesi, tegeleb ka meie pere prügi sorteerimisega. Sellel on väga oluline koht meie elukorralduses. Kauba valikul saab määravaks pakendi keskkonnasõbralikkus. Bioloogiliselt lagunevad jäätmed kuuluvad komposteerimisele, paberist jäätmed aga põletamisele. Taara ( mis ei kuulu korduvkasutusele) viime alevis asuvatesse kogumiskonteineritesse. Säästvast hoiakust on kujunenud meie eluviis. Just seetõttu koguneb meie prügikasti suhteliselt vähe olmeprügi. 240 liitri olmeprügi kogumine kvartalis nõuab meilt lausa elustiili muutmist – siiani on selleks kulunud 4 kuud.
Kohila valla prügikäitlemise otsus näitab seda, et meie pingutusi ei hinnata. Inimpsüühika reegleid arvestades tuleb nüüd hakata prügikoguseid kasvatama. Väiksema konteineri soetamine on kulukas (eriti veel siis kui praegusele on juba kulu tehtud).
Kohila vallavalitsuse otsus kohustab prügiveo eest tasuma vähemalt korra kuus. Seda ka juhul kui jäätmeid ei tekki, või tekkis väga vähe. Seda, et jäätmekoguseid saaks vedada harvemini, jääb ametnikele mõistetamatuks. Ühe „seadusepügala“ nimel ollakse valmis rikkuma teisi seadusi.

Valitsejad võiksid tajuda, et sellise korralduse andmisega eirasid nad elanike huvisid, kahjustades paljude toimetulekut. Põhjendused sellisele tegevusele ei ole aktsepteeritavad. Inimesed vajavad kaitset. Viimane aga on üks omavalitse ülesannetest.
Mulle jääb mõistetamatuks omavalistuste vähene osalemine seadusloome mõjutamises. Kui mingi seadusesäte on tarbetu, halvendades pealegi veel inimeste toimetulekut, siis saab ju seda muuta.
Kohila valla prügikäitlemisotsus kinnistas minus seisukohta, et omavalitsused vajavad muutmist. Rahvas vajab esindust. Esindust, kes ei oleks talle koormaks, vaid toeks.
Ilma radikaalse haldus- territoriaalse reformita jäävadki omavalitsused iseenda keskseks. Isenda esindamine ja administreerimine jäävadki nende põhitegevuseks.

Verbaalsusest

Homo sapiensile antud verbaalne väljendamise oskus on väärtus, mida oskame hinnata alles peale selle võime kaotamist.

Kõnevõime arenemisega suurenesid inimese eelised, võimaldades tal saada maailma valitsejaks – omandades õiguse kujundada oma nägemuse järgi loodust, määrata teiste liikide lokatsiooni ja arvukust. Ilma kõnevõimeta oleks see kõik võimatu. Kõne mängib olulist osa inimsuhetes. Verbaalse sobivuse alusel moodustuvad sõpruskonnad.

Väljendamiskunsti loetakse ametialase edukuse eelduseks.

Miks siis inimesed, omades väljendamise atribuutikas sellist võimsat relva nagu sõnavara, üksteist sageli ei mõista? Miks tõlgendatakse kuuldut erinevalt, mõnikord isegi vastupidiselt kõneleja mõttetele?

Tundmata kaaslast, võib siin määravaks saada kõneleja emotsionaalne isikupära, mis väljendub tema hääletoonis, zhestides ja miimikas.

Nii võib positiivne emotsionaalne foon kujundada tavapäraselt ebameeldivana kõlavast sõnast komplimendi. Vihapurse muudab aga iga ütlemise solvanguks. “Sageli ei võta me mõnd ideed vastu vaid sellepärast, et hääletoon, millega seda lausuti, ei olnud sümpaatne.” (Friedrich Wilhelm Nietzche).

Kui inimese temperamenditüüpe on neli, siis sõnalise väljendamise poolest võiks neid jagada kaheks – nendeks, kellel privalleeruvad tunded ja need, kes enne ütlemist hoolikalt mõtlevad. Nende tüüpide omavaheline suhtlemine ei ole lihtne.

Erinevalt oma antipoodist valib mõistuseinimene kasutatavaid sõnu hoolikalt, mistõttu on ta ka kuuldu suhtes küllaltki kriitiline, pidades seda sageli kohatuks ja mingisse kindlasse taustsüsteemi sobimatuks.

Kui tundeinimene paneb sõnadesse kõik selle, mida ta tunneb, siis mõistuseinimene võib jätta sageli midagi, teinekord koguni olulisema, ütlemata. Isegi kallistusi lähedastele lükatakse tulevikku enamasti mõistuse toimel, kui leiab need teatud hetkel ebasobivatena.

Emile Auguste Chartier öelnud: “Mõelda tähendab “ei” öelda”.

Tunne ja mõistus on erinevad sõnade meistrid, nende eripära seisneb sõnavaras – esimese sõnastik on tunduvalt paksem.

Kuulaja osa verbaalse informatsiooni kujundamisel on väga oluline, ehk isegi olulisem kui selle teadvustajal. Vaatamata sellele on kuulaja võtnud endale kuuldu hindaja rolli, teadvustamata oma osa sõnumi edastamise ahelas. Igaühe isikupärast tulenev interpretatsioon vormib kuuldust just temale ainuomase kujundi. See ongi põhjus, miks kuuldut tõlgendatakse erinevalt.

Inimesed, kes on harjunud halvasti kohtlemisega, tajuvad negatiivsust sageli ka kuuldus. Neil on raske uskuda kaaslaste siirusesse ja heatahtlikkusse.

Varajases nooruses, voodit märganud lapsena, olin üsna kindel, et selline tegevus on omane kõigile, kuid teised oskavad seda lihtsalt varjata.

Politseinikud, kelle ridades oli varasematel aastatel hulgaliselt kurjategijaid, kohtlesid kõiki inimesi kui potentsiaalseid seaduse rikkujad, mistõttu iga vormimehe suust tulev sõna tundub veel praegugi kodanikele ebameeldiva ähvardusena kui vajaliku märkusena.

“On raske uskuda, et keegi räägib tõtt, kui teate, et ise tema asemel valetaksite,” on öelnud Louis Mencken.

Kõnevõime on andnud inimestele eelise, millega saadi kaasavaraks mittemõistmine.

Kui mõistetav on sõnadeta suhtlemine loomariigis, kõik toimuv on arusaadav ja loomulik – olgu selleks siis armuhetked või vägivallastseenid.

“Rääkimine hõbe, vaikimine kuld” on korranud inimene ammudest aegadest.

Kas ei tunneks inimene ennast õnnelikumana kui domineeriksid jälle varasemad, loomariigile omased suhtlemise võtted – puudutused, kallistused, emotsioonid?

Kõnevõime tundub töötavat juba inimkonna kahjuks. Üksteise süüdistamised ja hukkamõistmised halvendavad elukeskkonda, nendest saavad alguse mõttetud riiud, perekondade lagunemised ja riikide vahelised sõjad. Komplimendid ja halvustamine, vale ja tõde, hea ja halb ning muud analoogsed omadussõnad on tõlgendaja meelevallas, milles ütlejal on sageli väga väike roll.

Sõnadega, millega teenitakse ühelt heatahtlikku kallistuse, võivad saada teise kuulaja puhul hoopiski rünnaku ajendiks. Kuuldakse ikka seda, mida soovitakse kuulda, nähakse seda, mida tahetakse näha.

Aritmeetiline keskmine meie elus

Statistiliste võrdlusandmete avaldamine ajendab inimesi paratamatult enda eluolu nendega kõrvutama, ajendades paljusid tegevustele, mis võiksid neid viia unelmate maale - "keskmiste" hulka. Sellist toimet avaldavad ka tegelikkuses mitteeksisteerivad abstraktsed näitajad, mille hulka võib arvata igasugused aritmeetilised keskmised, kus mõõdik leitakse matemaatilise tulemiga, milles kõikide liidetavate summa jagatakse selle hulgaga.Kuna avalikkusele suunatud informatsioon on paljudele tegutsemise ajendiks, siis on oluline arvestada selle arvulise näitaja vastavust tegelikkusele, mis välistaks inimeste poolt ebareaalsete eesmärkide püstitamise.Inimese loomuses on ju tahtmine olla oma kaaslastest millegi poolest parem ja edukam, olgu selleks mõõdikuks siis tervis, töötasu, mingi materiaalne väärtus (korter, auto jmt) või kas või anne. Ebaõige informatsioon, mida saab tõlgendada mitmeti, võib põhjustada inimestes asjatuid pingeid, halvendades seejuures liigse stressi mõjul oluliselt nende elukvaliteeti.Selleks, et midagi varjata või vett sogada, on mõttekas rääkida igasugustest aritmeetilistest keskmistest. Selline keskmine võimaldab endasse peita mõlema poole äärmusi - neid, mis võivad tekitada liigset uudishimu või kellegi pahameelt. Statistiline keskmine kui näitaja peaks andma elanikkonnale vajaliku sõnumi sellest, mis ühiskonnas toimub. Kas see ka tegelikult nii on?Keskmine palk jääb enamikule püüdmatuksVõtame näiteks statistikaameti iga kuu avaldatava keskmise töötasu, mille igakuine avaldamine on tekitanud mulle palju lisatööd - pean aina kinnitama oma töökaaslastele ja lähedastele, et vaatamata nende allapoole keskmist jäävale töötasule, on nad väga tublid töötajad ja toredad inimesed. Tundub, et minu siirastest kinnitustest hoolimata on paljudel neist seda raske uskuda ning leppida oma statistiliselt madalama positsiooniga ühiskonnas.Nimetatud näitaja olulisust võimendab selle kasutamine ühiskonna edukuse (heaolu) näitajana, mille on kujundanud erisoodustustes mõnulevad poliitikud. Elanike edukuse pidev võrdlemine keskmise statistilise töötasuga põhjustab paljudes inimestes tervistkahjustavat stressi ja valede otsuste tegemist. Seda, et keskmist või sellest kõrgemat tulu teenib igast neljast inimesest ainult üks ning suuremal osal jääbki keskmine püüdmatuks, tajuvad vähesed. Liidetavate suurenemisel kerkib ju paratamatult ka nende keskmine - mida enam tõuseb inimeste tulu, seda kaugemale nihkub senine keskmine. Seega, vaatamata töötasude pidevale tõstmisele, jääb ka tulevikus suurem osa inimesi teenima alla selliselt arvutatavat töötasu.Miks ei räägita keskmisest jalanumbrist?Ka keskmise eluea pikkuse aritmeetiline kajastamine tundub ebaõigena, sest see võib omakorda avaldada mõju inimeste elukvaliteedi langusele. Tulevikupildil on oma osa elukvaliteedi mõjutamisel. Kurbusega võin kinnitada, et statistilise madala eluea tõttu ei usu suur osa eesti meestest, et neil on lootust kunagi pensionipõlve nautida. Kui statistika andmetel on tõenäosus pensionini elada väike, siis milleks on tarvis koguda sääste pensionifondidesse ja järgida üldse tervislikke eluviise? Selliseid vastuseid olen kuulnud paljudelt üle keskea meestelt, kelle tähelepanu olen juhtinud säästude olulisusele või siis nende üha kasvavale alkoholilembusele. Vaatamata minu ponnistustele suurendada nende väljavaateid pikemale elueale, usutakse pigem ikka "keskmist" ning ollakse veendunud, et väljavaated pensionipõlve nautimiseks on nullilähedased. Raske on eristada põhjust ja tagajärge, kuid perspektiivitu vanaduspõli on kindlasti paljudele üheks ajendiks, mis sunnib neid nautima oma alkoholiga immutatud eluküünla sära.Millegipärast ei räägita keskmisest jalanumbrist, keskmisest kehakaalust või siis mingist muust analoogsest näitajast, sest viimased ei anna ühiskonnaliikmetele olulist informatsiooni. Miks me siis rõhutame vahetpidamata teatud aritmeetilisi keskmisi arve (palganumbreid või siis eluea pikkust), mis on samasugused abstraktsed, mittemidagiütlevad arvud?Keskmise moodustab määravam osaKeskmine on ikka selline näitaja, mille moodustab määravam osa. Keskmise töötasu kontekstis oleks suurim inimrühm see, kes teenib mingis vahemikus saadavat töötasu. Primaarne on inimeste arv, mitte rahamass. Eluea puhul oleks tegemist elueaga, milleni õnnestub suuremal osal inimestel elada. Inimeste elukvaliteedi hindamisel ei tohiks kasutada mingeid aritmeetilisi keskmisi, vaid ikka tegelikke keskmisi (mediaane), mis annaksid elanikkonnale olulist informatsiooni ja suuniseid. Keskmine peab olema ikka keskmine, mitte mingi arvude jada jagatis, millega ei ole tegelikult midagi peale hakata. Aritmeetiline keskmine sõidukiirus 60 km/h võib osutuda juhile palju ohtlikumaks kui 100 km/h harrastavale sohvrile, juhul kui ta kas või korrakski vajutab ohtlikul teelõigul gaasipedaali põhja.Nii nagu kaunimatest osadest kokku monteeritud näolapist saadakse maitsetu ja mittemidagiütlev inimene, nii on ka igasugused keskmised eluvõõrad näitajad, mida kusagil tegelikkuses enamasti ei eksisteeri.

Võidelda on mõtet põhjustega, mitte tagajärgedega

Vaieldamatult mõjub igasuguste meelemürkide järjepidev kasutamine negatiivselt elukeskkonnale ja inimese genofondile, mistõttu on paljud ühiskonnad kehtestanud erinevaid piiranguid nende turustamisele ja tarbimisele. Alkohol on üks narkootilistest ja psühhotroopsetest ainetest, mis on ühiskonnas aktsepteeritud ja lubatud kasutada elanikkonna mõnuainena, mis teeb selle kõrvalnähtudega (alkoholism, vägivald jmt) võitluse raskeks.Ühiskonna halvustav hoiak on arvatavasti üheks mõjusamaks vahendiks, mis aitaks vähendada alkoholi tarbimist noorte hulgas, mis on tulevaste alkohoolikute taimelavaks.Alkoholismiga võitlemine tundub praegu poliitilisele eliidile olevat in, kuna see võimaldab erilise pingutuseta suurendada võimul püsimiseks olulist poolehoidjate kontomahtu, milleks valimiste eel tuleks kulutada hulgaliselt väärtuslikke kroone. Nimetatud põhjusel püüavadki erakonnad trügida üksteise võidu alkoholivastaste väljaütlemistega esile, kusjuures arvatavasti teadvustamata tegelikku probleemi. Enamik koolijütse teavad, et igale jõule rakendub vastujõud. Sama reegel kehtib ka tegevuse kohta - igale uuele tegevusele rakendub kohe mingi vastutegevus. Sellest tulenevalt ongi müügipiirangute kehtestamisel, müügilitsentside äravõtmisel, reklaamiaja lühendamisel või mingil muul üksikul aktsioonil alkoholi tarbimise ohjeldamisele väike mõju. Tuginedes vanasõnale, mis vihjab keelatud viljade erilisele magususele, ei saa välistada piirangute kehtestamisel isegi vastupidiseid tulemusi. Kindlasti leidub meie hulgas neid, keda ajendavad need hoopis enam kanget märjukest tarbima. Piirangute tulemusi ei ole võimalik ennustada, neid on peaaegu võimatu hiljem ka kontrollida. Selleks, et vabaneda umbrohust, tuleb hävitada selle juur. Meelemürkide tarbimise leviku ohjeldamiseks on oluline leida selle põhjused, mitte raisata defitsiitseid ressursse tagajärgedega võitlemisele. Mõnikord on targem lasta põlev maja maatasa lõõmata kui tegelda lobudiku kustutamisega, millega nagunii pole hiljem midagi peale hakata, sest kuumusest kahjustatud seintel puudub varasem kandevõime. Valikute tegemiseks vajatakse informatsiooni. Nimetatud põhjustel ongi väga oluline selgitada alkoholi liigtarbimise põhjused, mis võimaldaks kasutada sellega võitlemiseks (kui seda vaja on) õiget strateegiat ja taktikat.Omamata tõsiseltvõetavat alkoholi tarbimist kajastavat statistikat, tundub isegi väide elanikkonna üha suurenevast alkoholilembusest ebatõesena. Erinevate perioodide alkoholimüügi käivete võrdlust või siis suurenevat tabatud roolijoodikute arvu ei saa pidada piisavateks argumentideks järelduste tegemisel. Meenuvad aastakümnete tagused ajad, mil meie ümbrust ilmestasid alkoholimürgistuse nähtudega tuikuvad ja pooloimetud inimolevused, kelle majutamiseks toimisid kainestusmajad. Alkoholijoobes või siis jääknähtudega kaaslased ei üllatanud kedagi. Tööle mitteilmumine viinakuradiga sekeldamise pärast ei olnud mingi haruldus. EÜE ja EÕM olid kohad, kus alkoholi tarbimine oli popp. Koolipeod ja alaealiste sünnipäevad ei möödunud alkoholita.Ei ole oluline, kas alkoholi tarvitatakse varasemast rohkem või vähem. Oluline on teada, miks otsivad paljud meist võimalust põgeneda reaalsusest. Ainult seda vastust teades on võimalik jõuda soovitud tulemuseni. Võitlus tagajärgedega ei ole andnud kusagil oodatud tulemusi. Isegi põhjanaabrid tarbivad endiselt suurtes koguses meelemürke, vaatamata alkoholimüügi karmile riiklikule regulatsioonile ja elanikkonna sotsiaalsele turvalisusele. Austraalias ei ole suudetud murda aborigeenide liigset alkoholilembust. Samal ajal ei tunta seda pahet mitmetes traditsioonilistes kultuurikeskkondades (India, Hiina jt). Inimesed suudavad nautida üksteise seltskonda (sünnipäevad, pulmad jmt) ilma alkoholi tarbimata, mis oleks näiteks meie kogukonnas lausa mõeldamatu. Miks ikkagi, vaatamata justkui arenenud ühiskonnakorrale, otsitakse reaalsusest põgenemiseks võimalusi? Kas ei avalda sellele mõju lootusetuse toimel (võimaluse puudumisel midagi muuta) süvenev inimeste ükskõiksus, mida tingivad ebaõiglaselt toimivad ühiselureeglid, kus demokraatia eksisteerib ainult loosungitel ja eliidile on lubatud see, mis on teistele keelatud? Ebademokraatlik riigivalitsemine, mida ilmestab ahnus ja enesekesksus, tundub olevat saavutanud ülemvõimu ühiskonnas kehtestatud kokkulepete (reeglite) üle. Peaks ju „valitud“ eliidi missiooniks olema kodanike eest hoolitsemine, neile eksistentsiks vajalike võimaluste loomine, mille saavutamine ilma nende eneseohverdamiseta ei ole lihtsalt võimalik. Seda, et valitsejad karistavad tervisespordi harrastamist, ühisürituste korraldamist ja hariduse omandamist kopsakate maksudega, endale seejuures privileege krabades, kodanike eest hoolitsemiseks küll nimetada ei saa.Elame ühiskonnas, kus eliidile tundub olevat nende isiklik heaolu palju olulisem kui elanike oma, kogukonna käekäigust ülimuslikumaks on saanud isegi Euroopa Liidu heaolu.Selleks, et järjestada alkoholi tarbimise põhjused olulisuse järjekorras, oleks mõistlik anda teemaga tegelemine sõltumatule spetsialistidest koosnevale uurimisgrupile, kelle järeldustele tuginemine võimaldaks koostada soovitud tulemusteni viiva riikliku tegevuskava, milles ei tohiks leiduda kohta populismil.„Tule taevas appi!“ on palunud peaminister. Meelemürkide populaarsuse vähendamisega peaksime küll ise hakkama saama. Selleks aga tuleks tagajärgedega võitlemise asemel (müügi- ja reklaamipiirangud seda ju on) pühenduda enam alkoholi liigtarbimise põhjuste väljaselgitamisele. Francois de La Rochefaucauld on öelnud: „Paljude tegude taga, mida peetakse naeruväärseks, on targad ja kaalukad motiivid.“

Aeg arendada demokraatiat

Esindusdemokraatia on demokraatia vorm, mille puhul rahvas teostab oma võimu kaudselt, esindajate kaudu. See, et rahval võimaldatakse valimistel osaleda, ei tee demokraatiat kohe esindusdemokraatiaks. Mitmed diktaatorid on saanud võimule just tänu valimistele. Valijate huvide eest seismine on olulisemaid esindusdemokraatia tunnusjooni. Demokraatia tähendab eelkõige seda, et valitu arvestab otsuste vastuvõtmisel valija huvidega, isiklikke seisukohti eelistamata, sageli enda huvisid ohverdades.Vaatamata sellele, et erakondade nimekirjad koosnevad kümnetest tuhandetest inimestest, on seisukohtade kujundamises kaasarääkijate osa suhteliselt madal. Küsitlused kinnitavad, et erakonnas toimuvaga on kursis ca 10% parteilastest. Sellistest parteilastest koosnevad valitsused jäävadki rahvast kaugele. Liidrid paistavad aga sellist „passiivsust“ nautivat – pole vaja palju pingutada oma seisukohtade elluviimiseks, samas jätkub piisavalt ressursse (sh inimressurssi), mida vajadusel mobiliseerida valimisvõidu saavutamiseks. Sellist „demokraatiat“ põhjustab erakondade praegune rahastamine. Erakondade rahaline sõltumatus - riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas – võimaldab neil praktiseerida nn erakondade tagatubadele rajatud demokraatiat. Liikmemaksude väike osakaal eelarvetes pärsib demokraatiat. Erakondade finantseerimist muutmata jääbki ühiskonnas toimima nn butafoorne demokraatia. Ühiskondlike organisatsioonide (sh erakondade) rahastamine peaks olema rajatud liikmemaksudele ja ühistegevusest teenitavale tulule. Riigieelarvest ja sponsorrahadest finantseeritud tegevus ei ole efektiivne, tulemus on kaugel oodatust – valitud kaugenevad valijatest, inimkapitali efektiivsus (vähese kaasamise tõttu) jääb madalaks, demokraatia olematuks.Ühiskondlike liikumiste riigieelarvest rahastamine eeldaks suure osa elanike kokkulepet. Praeguse rahastamise poolehoidjate arv on aga tühine. Miks peakski erakondlikku tegevust eelistama teistele rahvaalgatuslikele liikumistele? Elanike usaldamatus (uuringute järgi usaldab 28% elanikest) erakondade vastu seab kahtluse alla isegi nende vajalikkuse.Demokraatia mängimine ja butafooriaga uhkeldamine läheb ühiskonnale kalliks maksma. Sotsiaalsed pinged jäävad kasvama. Suitsupääsukese ja rukkilille kõrvale on tekkimas uus rahvustunnus - rahvushaigus stress. Psühhotroopsed ja narkoained on võitmas populaarsust kõikides vanusegruppides. Arstide poolt välja kirjutatud ravimite kogused aina kasvavad. Pingete tõttu hüljatakse juba isegi kodumaa. Ma väga loodan, et minu poolt kirjapandu ajendab lugejaid ühiskonnakorralduse puudustest rääkima. Eelpool esitatud arvamust „nutulauluna“ käsitleda ei oleks õige.Ühiskonnakorralduste puudustele osutamine on ju lausa kodanikukohus. Probleemide teadvustamine on samas kogukonna heaolu üheks eelduseks. Eesti voorustest rääkimine on ennast ammendanud. Vaatamata sellele, et meil on endiselt e-valitsus, võidame olümpiamedaleid ja saavutame kohti edetabelites, oleme jäänud ennast liiga kauaks imetlema, juhuste peale lootma. Oleks aeg hakata sihipärasemalt tegutsema, demokraatiat arendama. Poliitiline monopol vajab reformimist.

Poliitikute karistamatu optimism

26% riigieelarve planeeritav kasv tundub olevat üpris loomulik ootus selle väikesearvulise võimuhierarhiasse kuuluva poliitilise seltskonna jaoks, kes arvatavasti järgib Jean-Baptiste Colbert`i mitu sajandit tagasi öeldut: „Maksustamise kunst on kitkuda hane nõnda, et saaks kätte võimalikult palju sulgi võimalikult vähese susinaga.“ Muud loogilist põhjendust järgneva aasta riigieelarve tohutus suurendamises ma igatahes ei näe.Usutavasti mõjus kõigile majanduses vähegi orienteeruvatele inimestele rahandusministeeriumi ennustatud 96 miljardiline riigieelarve tulude suurenemine külma dušina. Mille arvelt küll oodatakse nii suurt tulude kasvu?Olen küll kuulnud rahandusministeeriumit ja statistikaametit raporteerimas üha paranevast tööjõumaksude laekumisest (mis on ka suurim riigitulu allikas), kuid ei uskunud, et see võiks olla mingi tõsine argument riigi edaspidiste kulutuste suurendamisel. Kui vaadata jooksva aasta riigieelarve täitmise tulemusi, siis näeme, et tegevuskulude (majandamise + personalikulu) kasvamisega 20,64% (aastas) suurenesid majanduskulud ja personalikulud vastavalt 17,34% ja 23,35%. Majanduskulude ja personalikulude suhte edaspidinegi muutumine (samas suunas muidugi) võimaldaks veelgi suurendada riigieelarvelisi tulusid.Kujutagem nüüd ette, millist efekti saavutame riigikassa täitmisel kogu avaliku sektori töötasude tõstmisega, missugust mõju rahavoogude juurdekasvule see avaldab. Ainult arvutada mitteoskav inimene ei suuda mõista, millisele geniaalsele ideele tulid poliitilise koalitsiooni valitsejad tulevaks aastaks pakutud suure avalikus sektoris plaanitava palgatõusuga.Tööjõukulult kogutavate maksude üha suurenev laekumine hakkab sarnanema juba nn püramiidimänguga, mille fenomen seisneb selles, et esimesed „osalejad“ võidavad. Arusaadav on see, et mida enam palku tõstetakse, seda suuremad on nendelt laekuvad maksud. Kahjuks ei tähenda avalikust sektorist laekunud tööjõumaksud midagi muud kui riigieelarve järjekordset ümberjagamist — osa varasemast personalikuludeks eraldatud summadest liigub riigieelarvesse tagasi — olgu selleks siis tööjõukulult laekuv sotsiaalmaks või siis tulumaks.Suurendades 2008. aastal avalikus sektoris makstavaid töötasusid 15%, suurenevad kindlasti samavõrra ka nendelt laekuvad tööjõumaksud, mõnevõrra suureneb ka käibemaksu ja aktsiiside laekumine — seda muidugi eeldusel, et mingi osa teenitud töötasust kulutatakse ikka Eestis.Jätkusuutlik saab aga riigitulude senine kasv olla ainult siis, kui erasektorist laekuvate maksude kasv suureneb rohkem kui avaliku sektori sama näitaja. Vastasel juhul ongi tegemist petturite hulgas levinud „püramiidimängu“ efektiga, kus eelarvest makstav palgakulu kasv vähendab üha enam riigi niigi ebaefektiivselt toimivat haldussuutlikust ning võib lõppeda krahhiga.Palgakulu on ju selline kulu, mida tulubaasi vähenemise korral on (tulenevalt seadustest) väga keeruline muuta, seetõttu tuleks järgida põhimõtet, et iga inflatsioonist kõrgem palgkasv peaks olema tagatud efektiivsuse kasvuga.Mulle jääb mõistetamatuks rahandusministeeriumi (poliitikute) liigne optimism riigitulude edaspidises kiire suurenemise asjus, sest ettevõtete kasumimarginaalid langevad. Paljude ettevõtete edaspidise eksistentsi juurde on tekkinud küsimärk.Seega võib ebasoodne majanduskeskkond (ülemaailmne majanduskasvu aeglustumine, tööjõukulude ootamatu ja liiga kiire kasv, aina suurenevad finantskulud, Venemaa mõju jne) lähiajal anda tõuke suure hulga olematu kasumimarginaaliga tegutsevate ettevõtete majandustegevuse lõpetamiseks.Võin oletada, et tulude kavandamisel toetutakse peamiselt tehnilisele analüüsile (senise trendile) ja koalitsioonis olevate erakondade soovitustele, mis ei võimalda ennustada tulevasi võimalikke järske majanduslangusi ega ootamatuid kriise. Fundamentaalne analüüs (makromajanduslik) on küll keerulisem, kuid „lollikindlam” , mis annab tehnilisest analüüsist õiglasema pildi tulevaste tulude prognoosimiseks.Lahkarvamused majandusanalüütikute pessimismi ja rahandusministeeriumi (poliitikute) optimismi vahel ehk tulenevadki nende kasutatud erinevatest metodikatest (ja eesmärkidest). Kui analüütikule on oluline anda võimalikult tegelikusele vastav prognoos (vastasel juhul kannatab tema senine autoriteet), siis poliitikute motivatsiooniks on võim (= raha), mille oliseks alustalaks on pidev riigikulude suurenemine. Poliitikuid julgustab ebareaalseid otsuseid vastu võtma karistamatus, mille tagab toimiv kollektiivne otsustamismehhanism. Tulevase võimaliku halva üllatuse (riigieelarve puudujäägi) põhjustaja leidmine ei kujune sõnaosavatele poliitikutele eriti raske ülesandeks.Oletada võib, et patuoinaks ei osutu eelarve vastuvõtja, selle tagab ju meie demokraatia. Loodan, et patuoina otsimise ajaks on jutt erasektori ebaefektiivsusest devalveerunud ja on mõistetud, et erasektor ei ole võimeline kandma avaliku sektori kulude nii kiire kasvu koormat.

2008. aasta riigieelarve ettepanek RK EER saatdikutele

Kohila
22.09.2007


2008 aasta Riigieelarve


Roheline mõttelaad sobib kokku konservatiivsusega. Riigieelarve seisukohalt tähendab see pigem väiksemaid oodatavaid tulusid ja madalamaid planeeritavaid kulutusi, kui halbu ja ootamatuid üllatusi.
Teades, et majanduse areng toimub tsüklitena - tõusude ja langustega, peaksime peale mõningast kiiret majanduskasvu (p.t. II poolaasta makromajandusnäitad ei ole veel ju teada) olema valmis võimalikeks majanduslangusteks (kriisideks).
Konservatiivsus eelarve koostamisel võimaldab erakonnal propageerida paremini „rohelist mõtlemist“ (tarbimise vähendamise olulisust jmt), tõstab erakonna autoriteeti majanduses orienteeruvate inimeste hulgas (mida ei tasu alahinnata) ja suurendab meie nähtavust poliitilisel maastikul.
Hoides igapäevaselt kätt majanduspulsil jääb mulle mõistetamatuks rahandusministeeriumi (poliitikute) liigne optimism riigitulude edaspidises kiires kasvamises, sest ettevõtete kasumimarginaalid langevad, paljude ettevõtete edaspidise eksistentsi taha on tekkinud küsimärk. Seega võib ebasoodne majanduskeskkond (ülemaailmne majanduskarvu aeglustumine, tööjõukulude ootamatu ja liiga kiire kasv, aina suurenevad finantskulud, Venemaa mõju jne.) lähiajal anda tõuke suure hulga olematu kasumimarginaaliga tegutsevate ettevõtete d majandustegevuse lõpetamiseks.

Toetudes eelnevale ma ei pooldaks 96,3 mld suurust riigieelarvet.


(See võiks olla 10 mld väiksem, millest veel 5-10 mld võiks eraldada reservfondi. Aasta alguses võib ju alati koostada lisaeelarve).
Meie saadikud võiksid mitte nõustuda ka maksukoormuse kasvuga (2006 – 30,7% SKP-st; 2007 – 32,2%; 2008 – 32,8%). Sellega võiksime suurendada oma poolehoidjate ridu.
Avalik sektor peab (nii nagu erasektorgi) muutuma efektiivsemaks. Tööjõukulude plaanitava kogumahu kasvuga (ca 15%) ei soovitaks nõustuda. Sellise tööjõukulu kasvuga inimese kohta peaks kaasnema palgasaajate arvu vähenemine. Vastasel juhul võimendame niigi riigikuludes toimivat nn. lumepalliefekt – suurenevad veekgi pensionid, suurenevad keskmised töötasud ja kõik sellest tulenev, suurenevad ravikulud, tõusevad enam hinnad jne. Riigi tulubaasi planeerimisel tuleb enam arvestada ettevõtlusest laekuvaid tulusid, mitte riigieelarve kuludest laekuvaid makse (avaliku sektori töötajate töötasudest laekuvad maksud seda ju on).

Suurendada tuleks stabiliseerimisfondi, sest riigieelarve kasvuga väheneb selle osa kuludest. Kui 5,9 mld moodustab 75 mld (eelmine riigieelarve) juures ca 7,9%, siis uue eelarve korral oleks võrreldav näitaja 6,1 %. 7,6 mld stabiliseerimisfondi hoiab ära reservi vähenemise ja moodustaks ca 4 nädala riigikulude varu.

P.S. Igasuguste ühekordsete toetuste lisamine tulude poolele on üks kahtlane asi, sest nendega ei pruugi saada tasuda tulevaste perioodide püsikulusid. Riigieelarve kulude pool (summana) on ju püsikulu, sest järgneva perioodi eelarve vähendamine on peaaegu võimatu.
2008. aasta riigieelarvesse on planeeritud neid ca 11 mld.
Eks toetused ole üks puhver, millega on mõnus manipuleerida (mitte laekumise korral süüdlane väljaspool).

Avaliksektor - majandusepidur

Mitmed autoriteedid on tööjõu välisriikidesse liikumise põhjuseks pidanud ettevõtluse ebaefektiivsusest tingitud liiga madalaid töötasusid. Sellega kujundatakse ühiskonnas arvamust, justkui meie ettevõtjad ongi need, kelle saamatusest teenivad inimesed väiksemaid töötasusid võrreldes teistes riikides analoogilist tööd tehes. Kas see ikka on nii?Madalama töötasu maksmisel mängib peaosa meie nn väikeriiklik gigantomaania, mille käigus oleme suuremate naabritega sarnanemise soovist delegeerinud avalikule sektorile üldjuhul ainult suurriikidele taskukohased funktsioonid.
13 ministeeriumist, 25 ametist, loendamatust arvust ametkonnast ja allasutusest, kulukast ning tegelikult isegi rahva mandaadita riigikogust koos oma kuluka erisoodustuse mehhanismiga, suurearvulisest ja mittevajalikust kohalike omavalitsuste võrgustikust koosnevast avalikust sektorist võib saada oht meie riiklikule jätkusuutlikusele. Suurearvulisest ja ebaefektiivselt töötavast ametnike ja „esindajate“ armeest on kujunemas liiga raske kandam meie õblukesele erasektorile.
Kas aga ikka on otstarbekas püüda üle oma varju hüpata? Või oleks mõttekam luua väikeriigile sobilik haldusstruktuur, mis võimaldaks pakkuda elanikkonnale pigem vähem, aga paremat teenust, olgu selleks haridus, riigikaitse, omavalitsuste osutatavad teenused või muud avalik teenused?
Tundub, et oleme seni eelistanud kvantiteeti kvaliteedile. Seda kinnitab kas või fakt, et enamasti tuuakse mingi ebaõnnestumise põhjusena ette ressursside puudust. Nii väidetakse ekslikult, et liiklusõnnetuste suurenemist põhjustab ebapiisav politseinike arv, ravijärjekordi tingib meditsiinitöötajate puudus, koolide riigieksami tulemuste pingerea määrab (ainult) kool. Kas ei otsita öelduga põhjendusi millegi tegematajätmisele, püüdes samas ressursipuuduse taha varjata oma saamatust millegi korraldamisel?
Avaliku sektori madal efektiivsus on juba halvanud Eesti majanduse konkurentsivõime. Majanduse konkurentsivõime langust kinnitab minu poolt läbi viidud Norra ja Eesti rahvusvaheliste kaubavedudega tegelevate ettevõtete tegevuskulude võrdlus, kus võrdse töövõtja netotulu juures osutub tööjõukulu maksukoormus meie ettevõtetele tunduvalt kõrgemaks. Ettevõtete sama tööjõukulu juures laekub Norra ettevõtte palgal oleva autojuhi kontole umbes kümme protsenti suurem netotutul kui Eesti ettevõtte palgal olevale autojuhile.
Eri riikide palkade võrdlemise kõrval tuleks vaadelda ettevõtete tööjõukulusid tervikuna, mis sisaldab peale töötaja teenitud brutotöötasu kõiki töötasudele kehtestatud maksusid ja soodustusi.
Kahjuks ei toimi turud ainult emotsioonide, vaid ka konkurentsi ja reaalsuse mõjul. Väikeriigina on meil väga oluline tagada konkurentidest soodsam majanduskeskkond, mille üheks oluliseks eelduseks on efektiivselt toimiv avalik sektor.
John Strider Coleman on öelnud: „On tarvis meeles pidada, et mida valitsus annab, peab ta enne ära võtma.“ Kas meil ikka on kõike seda pealesurutut vaja? Ehk oleks õigem millestki loobuda? Peame arvestama, et hästitoimiv ja motiveeritud ettevõtlus on iga riikluse vundament, millele saab viimase kandevõimest olenevalt ehitada toimiva pealisehituse — avaliku sektori.
Majandusanalüütikud on kinnitanud, et elanike kiire palgatõusu ootuste realiseerimine vähendab paljude ettevõtete konkurentsivõimet, nõrgestades sellega meie seni hästi toimivat mitmekülgset ettevõtlusmaastikku. Muudatused ebaefektiivselt toimivas avalikus sektoris, mille tulemusena väheneksid riigikassasse (tööjõukuludelt) kogutavad maksud, parandavad ettevõtete palgakasvu tagamise võimekust ja rahvusvahelises konkurentsis püsimist, milleta ei suudaks ükski väikeriik tagada oma iseseisvust.
Kuna Eesti riiklus tugineb „lonkaval“ demokraatial (otsedemokraatiat ei viljeleta), siis võiksid meie riigi innukamad valitutest ja nende poolt ametisse määratutest asjameestest tõusta üles oma mugavatest tugitoolidest, käärida käised üles ja asuda vajalikke töid (muudatusi) teostama! Vastasel juhul võib kaduda neil võimalus valijate postkastidesse oma näopilte sokutada ja edaspidist aupaistet nautida.

Maksud Norrast hullemad

Mitmed autoriteedid on toonud tööjõu välisriiki liikumise peapõhjuseks koduturul makstava madalama töötasu, mille tingib madal efektiivsus. Sellega on ühiskonnas loodud arvamus, justkui meie ettevõtjad ongi need, kelle saamatusest teenivad inimesed väiksemat töötasu, võrreldes teistes riikides analoogilise töö tasuga. Kas see ka tegelikult nii on?
Pärast mõningast analüüsi jõudsin järeldusele, et madalamat töötasu mõjutab majandamise efektiivsusest enam meie riiklik gigantomaania. Suuremate naabritega sarnanemise soovist oleme delegeerinud avalikule sektorile kõik need funktsioonid, millest osa on sageli taskukohased ainult suurematele riikidele.
Sama tööjõukulu juures teenib autojuht Norra ettevõtte palgal ca 10% suuremat netotulu kui Eesti firmas.
Kas püüda hüpata üle oma varju või oleks mõttekam leida meie oma, väikeriigile omane haldusstruktuur, mis võimaldaks pakkuda pigem vähem, aga paremat teenust elanikkonnale.
Tundub, et eelistame kvantiteeti kvaliteedile. Enamasti tuuakse millegi ebaõnnestumise põhjuseks ressursi puudust. Nii väidetakse ekslikult, et liiklusõnnetuste sagenemist põhjustab ebapiisav politseinike arv, ravijärjekordi tingib aga meditsiinitöötajate puudus. Avaliku sektori madalast efektiivsusest on kujunemas üks tõsisem takistus Eesti majanduse konkurentsivõimele.
Võrdlesin Norra ja Eesti rahvusvaheliste kaubavedudega tegelevate ettevõtete tegevuskulusid. Võrdse netotulu juures osutub tööjõukulu maksukoormus meie ettevõtetele tunduvalt kõrgemaks. Minu üllatuseks teenib sama tööjõukulu juures Norra ettevõtte palgal olev autojuht ca 10 protsenti suuremat netotulu kui Eesti ettevõtte palgal autojuht. Kes siis ei nõustuks vahetama töökohta, kui tegelik töökeskkond (rahvusvahelised kaubaveod) jääb samaks, netoteenistus aga suureneb 10 protsenti? Nimetatud põhjusel lahkub üha enam autojuhte Eesti ettevõtetest, võttes endaga kaasa osakese meie riigitulust.
Turg toimib konkurentsis. Et meie majandus oleks rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline, tuleks tööjõuturu reeglid võrdsustada konkurentide omadega. Tööjõukulu maksustamisel on selles väga oluline osa. Kas pole viimane aeg tööjõukuludelt makstavaid makse vähendada ja parandada seejuures avaliku sektori efektiivsust? Vastasel juhul võib meie imetlustvääriv SKP kasv muuta peagi oma märki. Sotsiaalmaksu kärpimisega võiks alustada juba 2008. aastal.

Ettevõtjate mure

Erinevate erialade esindajate lahkumisest kohalikult tööturult on palju räägitud. Mitmed autoriteedid on toonud tööjõu välisriikidesse liikumise motivatsiooniks peamiselt koduturul makstavaid madalamaid töötasusid, mille tingib majandamise madal efektiivsus.
Sellega on loodud ühiskonnas arvamus justkui meie ettevõtjad ongi need, kelle saamatusest teenivad inimesed väiksemaid töötasusid võrreldes teistes riikides analoogilist tööd tehes.

Kas see ka tegelikult nii on?

Peale mõningast analüüsimist jõudsin järeldusele, et madalama töötasu maksmist mõjutab majandamise madalamast efektiivsusest enam meie riiklik gigantomaania, kus suuremate naabritega sarnanemise soovist oleme delegeerinud avalikule sektorile kõik need funktsioonid, millest osa on sageli taskukohased ainult suurematele riikidele - neile kelle tulubaas seda võimaldab.Kas aga on ikka otstarbekas tegeleda üle oma varju hüppamisega või oleks mõtekam leida meie oma, väikeriigile omane haldusstruktuur, mis võimaldaks pakkuda pigem vähem aga paremat teenust elanikkonnale – olgu selleks siis esmaabi, haridus või mingi teine avalik teenus?

Tundub, et oleme eelistanud kvantiteeti kvaliteedile. Seda kinnitab kasvõi fakt, et enamasti tuuakse millegi ebaõnnestumise põhjuseks ressursi puudust. Nii väidetakse ekslikult, et liiklusõnnetuste suurenemist põhjustab ebapiisav politseinike arv, ravijärjekordi tingib aga meditsiinitöötajate puudus.
Kas ei otsi me sellega põhjendusi millegi tegematajätmisele või oma saamatusele?

Avaliku sektori madalast efektiivsusest on kujunemas üheks tõsisemaks takistuseks Eesti majanduse edaspidisel konkurentsis püsimisel. Viimast kinnitab kasvõi minu poolt läbiviidud Norra ja Eesti rahvusvaheliste kaubavedudega tegelevate ettevõtete tegevuskulude võrdlus, kus võrdse töövõtja netotulu juures osutub tööjõukulu maksukoormus meie ettevõtetele tunduvalt kõrgemaks. Minu üllatuseks näitavad võrdlusandmed seda, et ettevõtete sama tööjõukulu juures teenib Norra ettevõtte palgal olev autojuht ca 10% oma Eestis ettevõtte palgal olevast hõimukaaslasest suuremat netotulu.
Kuna olen tööalaselt seotud mõlema nimetatud riigi ettevõtete finantsalase tegevusega, siis lugeja ei tohiks kahelda võrdlusanalüüsil kasutatud arvude võrreldavuses. Kes siis ei nõustuks vahetama töökohta kui tegelik töökeskkond (rahvusvahelised kaubaveod) jääb samaks, netoteenistus aga suureneb 10%.

Nimetatud põhjusel lahkub üha enam autojuhte Eesti ettevõtetest, võttes endaga kaasa osakese meie senistest riigitulust. Turg ei toimi emotsioonidel, vaid pigem konkurentsil ja reaalsusel.

Selleks, et meie majandus oleks rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline tuleks võrdsustada tööjõuturul toimivaid reegleid konkurentide omadega. Tööjõukulu maksustamisel on selles väga oluline osa.

Kas ei oleks viimane aeg tööjõukuludelt makstavaid makse vähendada ja paranda seejuures avaliku sektori efektiivsust (= pakkudes vähem kuid kvaliteetsemat teenust)? Vastasel juhul võib meie imetlustvääriv sisemajanduse kogutoodangu kasv muuta peagi oma suunda – muutuda kasvust languseks. Vaatamata sellele, et tööjõukulult arvestatav sotsiaalmaks moodustab ca 1/3 riigieelarvelistest tuludest, võiks alustada selle kärpimisega juba 2008. aastal.

Koogi jagamise asemel võiks mõelda selle küpsetamisele

Statistikaameti vastses kogumikus „Sotsiaalne ebavõrdsus. Social Inequality“ kinnitatakse et hoolimata kiirest palga- ja majanduskasvust ning madalast töötuse määrast on Eesti ebavõrdseima sissetulekujaotusega riike Euroopa Liidus. Avaldatud uuringu tulemused tekitasid minus koheselt trotsi valistuse senise tegevuse vastu ja viisid mõttele, et miks vaatamata jõukuse kasvule ei suuda (või ei taha) meie riik oma tulusid siinsete elanike vahel õiglasemalt jaotada (kulutada). Meie riigitulud on ju viimastel aastatel tohutult kasvanud, kuid vaatamata sellele ei suvatse riigijuhid jaluleseada paljude kodanike poolt oodatud ja soovitud võrdsust, mis lubaks kõikidel meist maitsa majandusedul küpsevaid vilju. Peale mõningaid arvutusi jõudsin aga selgusele, et ainult robinhoodlikud võtted võimaldaksid meil ebavõrdseima sissetulekujaotusega riikide tipust lahkuda, sest meie poolt loodavast lisaväärtusest lihtsalt ei piisa kiirete muudatuste tegemiseks. Viimati öeldut kinnitab meie riigieelarve (sellel aastal ca 75 - 80 miljardi krooni) ja sisemajanduse kogutoodangu (I kvartal, 2007 54,27 miljardit krooni) jagunemine elanike vahel. Jaotades näiteks kogu riigieelarve elanikele saaksime kõik sellest lisatulu ca 4700 krooni kuus. Sisemajanduse kogutoodangust jätkuks meile aga 13386 krooni kuus, millest mõlemal juhul tuleks maksta veel tulult arvestatavad riigimaksud. Kuhu aga jääb haiglate, koolide, korrakaitse, päästeameti ja muude avalike asutuste finantseerimine?Iga inimene mõistab, et praeguse keskmise statistilise töötasu ( I kvartalis 10322.- krooni) ja sisemajanduse kogutoodangu (54,27 miljardit I kvartalis, 2007) juures ühiskonnal lihtsalt puuduvad vahendid edaspidigi sama kiire tempoga inimeste tulusid (palkasid, pensione jmt) tõsta. Kui nüüd jälgida ühiskonnas toimuvaid massipsühhoosi ajendil vallandunud absurdseid palganõudmisi (ja ootusi), siis tekkib paratamatult tunne, et neid nõudmisi suunatakse kusagilt mujalt, mõne Eesti riigi vastu pahatahlikult meelestatud organisatsiooni või vaenuliku riigi valitsuse poolt. Kas ei oleks õigem „koogi“ jagamise (palga nõudmise) asemel keskenduda pigem selle küpsetamisele? Jaotada saab ikka ainult seda, mis on olemas.

Kuidas pääseda hundikarjast?

On olemas ütlemine „Kui tahad elada hundikarjas, siis pead õppima ka nende moodi ulguma”. Selleks, et õppida „ulgumist”, vajatakse aega ja võimalusi. Kas aga anname alati kõigile piisavalt aega – kas pakume võimalust või tõukame sageli nõrgemad hoopis teistele puremiseks.Elukeskkond seisneb võitluses – olelusvõitluses, mille käigus võidakse halastamatult enda hulgast välja tõrjuda need isikud, kelle geenides domineerivad üha harvemini kohatavad isikuomadused nagu seda on mõistmine ja halastus. On see tingitud elurütmi liigsest kiirusest, väärtushinnangute muutusest või siis mõlema teguri koosmõjust, on keeruline vastata. Vajame tõenäoliselt vastuse leidmiseks aega, oleme liiga palju seda kulutanud „hundikarjas” püsimiseks.Enamasti tuuakse keeldumise või tegematajätmise põhjuseks aja puudust. Kui aga järele mõelda, siis võiks ju sõna „aeg” asendada „soov”-iga. Kui midagi väga soovitakse, siis seda ka saavutatakse. Vastupidiselt tähendab see seda, et kui midagi soovitakse jätta tegemata, tuuakse samuti põhjenduseks ajapuudus - ollakse ju hõivatud millegi muuga, millest saaks soovi korral loobuda. Meie tegemised sõltuvad pigem valikutest, mille puhul ei saa alahinnata ühiskonnas väljakujundatud väärtushinnanguid.Täna tundub kõik olevat müügiks – olgu selleks siis avalik teenus, ärakuulamine või kellegi arvamus. See, et iga kodaniku edukuse määrab rahavoogude suurus, ei ole ammu mingi uudis. Materiaalsuse ülistamine on soodsaks kasvulavaks kadedusele ja kiusatustele. Materiaalsuse ees kummardamine ja raha osatähtsuse fetišeerimine on viinud selleni, et üha harvemaks muutub mõistmine ja abistamine, rääkimata ohverdamisest. Vanasõna „Andmise rõõm on suurim rõõm” on muutunud paljudele arusaamatuks.Mida rohkem leiaksime aega (soovi) kaaslaste kuulamiseks, seda sõbralikumaks muutuks keskkond. Hoolivus ja vastastikune lugupidamine peaksid saama ülimuslikumaks rahavoogudest, võimaldades enam nautida lihtsaid ja argipäevaseid tegemisi, võõrandudes üha enam levivast kadedusest ja materiaalsest kiusatusest. Maslow’ vajaduste püramiidist võib järeldada, et ühiskondades, kus ei suudeta tagada vastastikust lugupidamist, ei teki naljalt ka sisulist arengut ja elu piirdub raha, turvalisuse ja positsioonide pärast jagelemisega. Ma ei taha muidugi väita, et raha ei mängi mingit rolli meie tunnete kujundamisel ja elukvaliteedi määramisel, kuid selle üleliigne kummardamine ei saa olla eesmärk omaette – pigem võiks see olla üks võimalikest vahenditest.Indiat külastanud teavad, et vaatamata materiaalsele vaesusele tunduvad inimesed seal õnnelikena, õnn lausa peegeldub nende silmadest, miimikast ja liikumisest (tantsud, mängud). Rahulolu ja mõnus enesetunne on aga üheks oluliseks elukvaliteedi tagatiseks.Tõenäoliselt põhjustabki meie elanikkonna rahulolematust ühiskonnas valitsevad väärtushinnangud, tuginedes liigselt materialiseeritusele. Oleme ise loonud sellise keskkonna, kus paljudele ei anta võimalust iseseisvalt hakkama saada. Sa pead kas kuuluma „hundikarja” või oled määratud hukule. Juba ühiskonna reeglitega pannakse paika igaühe kohustused – olgu selleks siis kindlad maksukohustused, moraali- ja eetikanormid vm. Kohustuste suurenemisega vähenevad paratamatult valikuvõimalused. Kuni need on tasakaalus, toimib ühiskond edukalt – inimesed tunnevad end mugavalt, peavad kinni kehtestatud reeglitest. Ühele poole (õigused/kohustused) liigne kallutatus põhjustab aga üha suureneva rahulolematuse, sageli koguni kaose. Sellised liigselt kallutatud kogukonnad saavad enamasti eksisteerida ainult totalitaarse reziimi tingimustes.Kas ei ole kohustuste ja õiguste telg meie ühiskonnas nihkunud juba mõnevõrra tasakaalust välja, kus demokraatia varjus on õigustepoolne osa muudetud liiga väikeseks? Õiguste ja kohustuste tasakaalu viimine tooks meie ellu rohkem vabadust, vähendades seejuures liigset sõltuvust „hundikarjas” püsimisest. Ehk võimaldab selline tasakaal tegeleda vähem „ulguma” õppimisega ja pühenduda enam üksteise mõistmisele ja toetamisele.Kuni me aga leiame vastuse esitatud küsimusele ja suudame ühiskonnas valitsevaid väärtushinnanguid muuta, tuleb peatähelepanu pöörata „hundikarjas“ püsimisele ja oma lastele „ulgumise” õpetamisele, luues viimastele paremaid võimalusi tulevikus iseseivalt ja edukalt tegutsemiseks ja „hundikarjas” püsimiseks.

Vajame otsedemokraatiat

Rahvas ei saa end ise valitseda, seadusi teha ja kohut mõista. See kõik käib esindajate kaudu, kodanikud väljendavad oma tahet valimistel osalemisega. Kahjuks on valimised paljudele inimestele jäänud ainsaks kontaktiks demokraatliku riigivalitsemisega.Antiik-Kreekas tekkis demokraatia juba 5. sajandil e.m.a. sellise valitsemisvormina, milles otsuseid tegid vabad linnakodanikud üldkoosolekul. Antiikaja kodanikud osalesid heameelega poliitikas, nautides kõikide inimeste võrdsust seaduse ees.
Rousseau’ teooria järgi on valitsuse ülesanne ellu viia “ üldsuse tahet”, mille eesmärgiks on üldsuse heaolu. Demokraatia peaks olema selline ühiskonna valitsemiskord, mille puhul valitsetavad tunnetavad, et suveräänne võim on tõepoolest nende käes, ning sedasama mõistavad ja tunnetavad võimukandjad.
Demokraatia nimel kaitsesid meie inimesed teletorni, vedasid suuri kivimürakaid Toompea ligipääsu sulgemiseks. Demokraatia nimel sooviti vabaneda NSV Liidu ahelaist. See oli sõna, mis liitis ühiskonda, motiveerides kinni pidama üldinimlikest normidest — mõistmine, abivalmidus, ausus, andmine, ohverdus.
Tänaseks on demokraatia devalveerunud — poliitilised erakonnad kasutavad seda kilbina oma pattude varjamiseks ning vigade rehabiliteerimiseks. Demokraatia on võrdsustunud esindusdemokraatiaga, parteilise demokraatiaga, mis piirdub peamiselt valimistega. Edaspidise tegevuse puhul on tegemist erakondadesisese demokraatiaga, kus valitud esindajad pühenduvad peamiselt erakonna, s.o. väiksema osa huvide teenimisele. Alles enne järgnevaid valimisi hakatakse tähelepanu pöörama tavakodaniku (enamuse) arvamusele.
Võrdsetest võimalustest seaduse ees, mille tagamiseks tehtavad kulutused on kaduvväiksed, ei tasu meie senini viljeletud demokraatias üldse rääkida. Ei ole ju saladus, et teatud positsioonidel (minister, riigikogu liige, erakondade sponsoreerijad jne.) olevatele inimestele on tihti lubatud seadusevastane tegevus, mille eest riigialamaid karistatakse. On arusaadav, et selline ebavõrdsus seaduste ees põhjustab rahva seas nurinat ja rahulolematust.
Ent elanikkond esitab seni viljeletud demokraatiale suuremaid nõudmisi. Seda, et demokraatia vajab täiendamist ja arendamist, näitab kas või see, et rahva hulgas süveneb järjest enam usaldamatus poliitikute ja poliitiliste institutsioonide suhtes. Tundub, et oleme jõudnud staadiumisse, kus elanike ootused on seotud täiuslikuma demokraatiaga — otsedemokraatiaga.
Otsedemokraatia võiks uuesti liita eri kogukondi, pehmendades nende üha võimenduvaid vastuolusid. Kodanikel peab olema võimalus algatada referendumeid nii omavalitsuste otsuste kui ka riigikogus vastu võetud seaduste vetostamiseks, kodanikel peab olema võimalus esitada seaduseelnõusid ning algatada rahvahääletusi seaduseelnõude kohta. Elanikel peavad olema reaalsed hoovad omavalitsuste praeguse võimutäiuse piiramiseks ja kontrollimiseks.

Saagem ihaldajast andjaks

Valitsejad on pikemat aega oma edukuse hindamisel toetunud mingitele suvalistele näitajatele — keskmisele töötasule ja SKP kasvule. See, mida alamad tunnevad, neid üldse ei huvita. Nende arvates koosneb inimese „õnne valem” peamiselt tarbimisnäitajatest, mille positiivsus kajastub pidevas kasvutrendis, arvestamata kasvu mõjusid elukeskkonnale. Materiaalsuse ees kummardamine ja raha osatähtsuse fetišeerimine on viinud selleni, et harvem näeme ühiskonnas mõistmist ja abistamist, rääkimata ohverdamisest. Vanasõna „andmise rõõm on suurim rõõm” on muutunud meie nooremale põlvkonnale arusaamatuks.Meie hulgas on järjest vähem kohta nendele inimestele, kelda hinnatakse kätega tehtava töö järgi. Käed võivad küll olla hellad ja osavad, kuid nende panus meie SKP-sse pole piisavalt suur ning ega efektiivsuski ole võrreldav masinate tootlusega.Olen juba aastaid imetlenud kuldsete kätega inimesi, kes valmistavad imetoredaid puidust mänguasju ja lastemööblit. Nende pühendumus oma tööle ja lähedastele on imetlusväärne, nende valmistatud asjad aga on toonud rahulolu ja rõõmu paljudesse peredesse. Vaatamata sellele, et nende emotsionaalne panus kogukonna ellu on hindamatu, osutub nende toodetu rahaline väärtus väikeseks, sageli isegi kahjumlikuks. Selliseid inimesi, kes oskavad kätega luua „imede losse”, millest õhkub hellust ja armastust, on meie hulgas palju. Need on inimesed, kes on aidanud hoida meie kultuuri ja identiteeti.Paljud kuldsete kätega inimesed, kellel puudub kavalus ja ambitsioon, on hakanud ennast tundma meie hulgas hüljatu ja kasutuna. Seda võimendab valimiskampaania, mille mõõdupuuks on endiselt raha — olgu siis valimiskaampaania kulud võis erakondad lubadused. Kuidas peatada mõttetu võidujooksmine, kus üksteise mõistmine ja hoolivus on tahaplaanile jäänud?Arvan, et tuleks kiiremas korras parandada ühiskonna väärtushinnaguid — asendada „õnne valemi” devalveerunud osad (keskmine palk, SKP) uute väärtustega: inimeste rahuloluga, elanikkonna keskmist eluiga ja keskkonda iseloomustavate näitajatega. Olen veendunud, et muutes ühiskonna väärtushinnanguidmuudame ka iseend — ning saame ihaldajatest andjateks ja virisejatest nautijateks.

Miks ei tohiks nõustuda meditsiinitöötajate palganõudmisega

Mis on meditsiiniteenuse eesmärgiks – kas meedikute või patsientide rahulolu? Kindlasti sooviksime mõlemat, kuid meditsiiniteenuse peaeesmärgiks peaks olema patsientide vajaduste rahuldamine, mitte meedikute rahulolu tagamine. Hinnangute andmisel toetume enamasti erinevatele eelistustele, kogemustele ja informeeritusele.Mc Gregor jaotab inimesed suhtumise põhjal oma töösse kaheks – x ja y tüüpi, kus esimese motivatsiooniks on „piits ja präänik��? (palk), teise grupi inimested on pigem orienteeritud tulemuslikkusele, nautides seejuures (olenemata tuludest) oma tööd. Mida rohkem y tüüpi inimesi õpib arstiteaduskonnas, seda paremat teenust saavad tulevased patsiendid.Arvestades inimeste erinevusi ja võimeid, ei tohiks me mingil juhul nõustuda meditsiinitöötajate ultimatiivne nõudega kõigi antud valdkonna töötajate miinimumtöötasude tõstmisega. Paljud ühiskonnaliikmed hindavad arstiabi teenust väheväärtuslikuks, nendele makstavaid töötasusid liiga kõrgeks ja maksumaksja raha raiskamiseks.Sel ajal kui arstid rõhutavad oma ameti olulisust, kõrget haridust ja rasket tööd, on paljud nende teenuse tarbijad (patsiendid) rahulolematud sellega, kuidas neid koheldakse (ebaviisakus, pealiskausus, ükskõiksus), ja peavad selle teenuse pakkujaid ületasustatuteks ja ebakompetentseteks. Arvan, et arstiabi tarbijate pahameele põhjustab teenuse pakkuja (enamasti arsti) emotsionaalne ja intellektuaalne tasakaalutamatus. Tundub, et paljusid haiglates töötavaid arste võiks võrrelda Riigikogu liikmetega, kes võõranduvad peagi pärast valimisi oma valijatest, hakates rääkima üha enam oma raskest tööst ja madalast tasu, huvitumata seejuures rahva arvamustest.Nii nagu rahvasaadikud, nii võtavad ka arstid endale õiguse rõhutada oma tähtsust ja kõrget väärtust, alahinnates seega teisi ühiskonnale olulisi ameteid. Kas ei tuleks hinnangute andmisel toimida teisiti, kus endale hinnangu andmisel viiakse läbi mingi uurimus või küsitlus? Nii nagu Riigikogu liikme tulemust peaks hindama valija, nii võiks arsti kvalifikatsiooni ja hinna (palga) määramisel arvestada patsientide arvamusega.Meditsiinis töötava inimese ametialase kvalifikatsiooni hindamisskaalale võiks seniste kriteeriumite (omandatud diplom, ametikoht) kõrvale lisada muid indikaatoreid (õigeaegsed ja õiged diagnoosid, efektiivsed ravitulemused, patsientide rahulolu jms).Patsiendi rahulolu ja arstiabi tulemuslikkuse (õigeaegsed diagnoosid, ravi efektiivsus) arvestamine meditsiinitöötaja tulu määramisel võiks olla üheks abivahendiks meditsiiniteenuse efektiivsuse tõstmisel, aidates eristada olulist tegevust mitteolulisest. Küsitlused näitavad, et suure osa perearste külastavate inimeste sooviks on mitte otsene arstiabi vajadus, vaid mingi muu tegevus, milleks võib olla näiteks haiguslehe saamine, retsepti soov, surmatunnistuse vormistamine, arstirõendi vajadus või mingi muu paberkandjal oleva õiendi vormistamine. Minu küsitlused kinnitavad, et enamasti oskab igas peres mõni pereliige määrata külmetusest tingitud haigusi, olles seejuures kursis nende ravimiseks efektiivselt toimivate ravimite nimedega (kuna kasutavad neid pidevalt), kuid peavad ikkagi kulutama palju kõrgepalgalise inimeste (arstid) aega, et fikseerida mingi tulemus mingile paberikandjale (haigusleht, retsept)Toetudes eelpool öeldule, võib järeldada, et oluline osa arsti tööst kulub madalakvalifikatsiooniga tööle, ülehinnates seejuures oma nõudmisi SKP jaotamisel. Eneseimetlemise ja virisemise asemel sooviksid patsiendid rahulolematutele arstidele pigem rohkem empaatiat ja tänutunnet selle eest, mida ühiskond arstidele on võimaldanud, olgu selleks siis tasuta haridus, lugupidmine, head töötingimused ja palju muud hindamatut.Nõustun nende inimestega, kes pooldavad inimeste omavastutuse suurendamist ja sellevõrra haigekassa maksu vähendamisega (nt. 10%). Omavastutuse suurendamine võimaldab patsientidel osaleda teenuse tasumises, vähendades seejuures ületarbimise all kannatavat nõudlust ja suurendades konkurentsi arstiabi valdkonnas. Selle artikli kirjutamise ajendiks oli seni meedias meditsiinitöötajate palganõudmise ühekülgne (arstide seisukohast) käsitlemine ja elanikkonna hulgas üha enam leviv rahulolematus arstiabi kvaliteediga, mille nõrkuseks on eelkõige inimfaktoril (arstide ülbus, vead diagnooside panemisel ja ravimeetodide valikus, ebaefektiivsed ravitulemustes jmt ). Paljudele inimestele tundub, et arstid ülehindavad oma väärtust ja kvalifikatsiooni, alahinnates seega paljude teiste ametite (õpetajad, kuntstiinimesed, politseinikud, lihttöölised, ettevõtjad jt) osa meie ühiskonna arengus.