Keda ikkagi esindatakse Riigikogus?

Riigikogusse valitud on (otsuste langetamisel) sõltumatud. Samas pääsevad nad esindusse vaid teiste mandaadiga.

2007. aasta valimistel sai isikumandaadi 10 kandidaati. Paljud neist eelistasid muud ametit.

Mingem aruteluga edasi – keda siis esindatakse, kui puudub isikumandaat. Valija esindamine kõlab umbmäärasena. Valimisreglementi arvestades pole valijat isegi võimalik tuvastada.

Praeguse süsteemi järgi esindavad saadikud vaid iseennast. Nad ei ole kohustatud järgima isegi erakonnakaaslaste suuniseid.

Sellest ka distantseerumine ühiskonnaliikmetest. Tegemist on JOKK fenomeniga, mida soosib seadusandlus, mille valitud on ise kujundanud.

Eelistused muutuvad ajas, sõltuvad arengutest ja muutustest elukeskkonnas. Valitute osalemine otsustusprotsessides ei võrdsustu esindamisega. Valimisloosungite ja programmide aktuaalsus muutub.

Arvestagem - häälesaagi (riigikogu) valimistel määrab suurest asetus nimekirjas, isik on teisejärguline. Isegi esiasetusega telefonipost koguks esinduskoja valimistel järgnevatest enam hääli. Tegemist on erakondade valimistega.
Öeldu ei tähenda muidugi seda, et nimekirja koosseisus olevad isikutel puudub mõju valimistulemustele. Vaieldamatult osalevad tuntumad kandidaadid jõulisemalt maine kujundamise protsessis.

2007. aasta valimistulemustega pääses Riigikogusse 6 EER esindajat. Isikumandaadi järgi oleks neist valituks osutunud vaid 1,95. Ja sedagi üksnes siis, kui nad kõik oma hääled oleksid kokku liitnud. Isikumandaati ei saanud neist keegi.
Tekkib küsimus: kelle mandaadiga siis nad ikkagi Riigikogus istuvad.
Loomulikult erakonnaliikmete mandaadiga.

EER fraktsioon pole otsuste langetamisel aga arvestanud erakonnaliikmete tahet. Veelgi kurioossem – neid pole see isegi huvitanud. Programmilistele seisukohtadele tuginemine pole põhjendus, sest eelistused on programmis reastamata.

„Esindajate“ enesekesksus ja ülbus teevad lausa kohmetuks.

Nõustun, et teisiti ei pruugi olla ka teistes erakondades. Parku pole see lohutuseks.
EER liikmed lõid erakonna ju eelkõige poliitilise kultuuri muudatuste soovist.

Tundub, et vaid uute inimeste toetamisega järgnevatel valimistel võib tekkida mingigi lootus muutustele esindamises – esindatakse inimesi, mitte umbmääraseid valimislubadusi või programmilisi seisukohti.