Oluline ei tohiks olla vastandumine, vaid ideede genereerime ja nende eest seismine

Minule jääb meie poliitilisel maastikul toimuv mõistetamatuks. Kes enam haugub  ja vastandub võimule, see kogub (küsitlustel) suurema häälesaagi. Sellise lähenemisega me kaugele ei jõua. 

 Oluline ei tohiks olla vastandumine, vaid ideede genereerime ja nende eest seismine. Kui oleks minu võimuses, siis pühiksin ma kõik erakonnad Eesti poliitiliselt maastikult minema ja lisaksin tuult kodanikeühenduste tegemistesse. Ebademokraatlik keskkond soosib aferiste ja nende esindajate tegemisi. Sellised pole aga võimelise poliitikas olemiseta isegi endaga toime tulema, rääkimata siis veel teiste eest seismisest.

Vaatan õudusega Eesti poliitilisel maastikul toimuvat. Ühed panustavad suhkrumaksule, teised sõdivad eestlsuse eest, kolmandad seisaksid justkui vabaturumajanduse eest. Kõik see ajab naerma. Ajab kahjuks ka nutma.

Rahva esindajad peaksid seisma kodanike enamuse hea käigu eest, kuid aetakse omi asju. Kuidas saabki riigikogulane mõista tavakodaniku probleemi, kui temale arvele laekub teistest enam raha, kui tema tegemistele kehtivad teistsugused reeglid (maksuvaba tuluhüvitis, puutumatus, erikohtlemine jmt,)

 

Eesti võiks olla võrdse kohtlemise musternäidis

Meie ühiskonnakorralduse alustalad logisevad. Eetika- ja moraalinormid ei kannata kriitikat. Ühiskonnaelu reeglid lubavad/keelavad ühtedele üht, teistele teist. Nii ei tohiks asjad käia. 

Kodanike ebavõrdne kohtlemine (ühed lähevad sarnaste tegude eest trellide taha, teised mitte; ühed saavad maksuvaba tulu, teised mitte; ühtedele pakutakse soodustusi, teistele mitte; ühed saavad ettevõtlustoetust, teised mitte; ühed saavad eripensione, teised mitte jmt) ja ühiskonnakorralduse liigne politiseeritus tekitab paljudes trotsi ja viha.

Pole mingi ime, kui paljud noored Eesti tolmu jalgelt pühivad ja võrdemat ühiskonnakorraldust harrastavatesse riikidesse kolivad. Selline tendents jätkub, vaatamata isegi sellele, et statistilised numbrid näitavad selle raugemist. Statistika panustab arvude moonutamisele, mitte tegelikkuse kajastamisele. Kust peaks statistika teadma, kui palju inimesi Eestist lahkub? Tulijate arvu teada saamine pole keeruline, lahkujate arvu saamine aga küll. Inimesed ei deklareeri lahkumisi.

Eestist saaks teha kodanike võrdse kohtlemise riigi musternäidise. Ületaksime ülemaailmse meedia künnise, tooksime riigikassasse lisasummasid. Sellest võiks saada meie Nokia, millest oleme pikka aega unistanud.  

Kodanike võrdne kohtemine kaalub üles igasugused rahasummad,  mida me kaitsekulutusteks või riigiaparaadi kasvatamiseks teeme. Eneseaalgatusel ja vabatahtlikkusel on jõud, mis liidaks rahva ja teeks meid tugevaks.