Unistused kuldkalakesest

Otsustasin mõnda aega elada Rye Brook`i (USA, NY osariik) nimelises linnakeses.
Elanike arv küünib siin kümne tuhande lähedale. Tegemist on hubase elupaigaga.

Uskumatu, kui nauditav on väljas jalutada. Eestis ei tulnud ma selle pealegi, et vabu hetki jalutamisele kulutada. See tundus mõttetuna ja aja raiskamisena.

Elukeskkonna muutus tegi korrektuure varasematesse väärtushinnangutesse.

Naudin olematutel kõnniteedel kolamist. Sõiduradadel liikumine on siin aktsepteeritav, see on turvaline. Liikluses pole märgata närvilisust. Helkuri puudumine pole patt. Karta pole ka luuravaid roheveste.

Heatahtlikkust õhkab kõikjalt – floora ja fauna rahustab, isegi möödujate repliigid paitavad kõrvu.

Minust sai üleöö ilusaim, andekaim ja parim inimene maailmas.

Kiitmistega ja komplimentidega polda kitsid. Võltsusega ei tasuks seda seostada, trotsil ja vimmal pole siin niikuinii kohta.

Siinne elukeskkond ei soosi vägivalda. Isegi loomad paistavad omavahel klappivat, rääkimata siis inimestest.

Linn, kus elan, on mattunud rohelusse. Lennukilt tõenäoliselt seda esmapilgul ei märkagi. Elaksin justkui muinasjutulinnas.

Taimede liigiline erisus ja puude soliidsus tekitab aukartust, hoiab vaimu puhtana.

Roheluses siblivad erinevaid asjamehi. Neid võib jäädagi imetlema.
Üksnes oravaid on erinevaid liike. Sajad terased silmapaarid koostaksid justkui möödujate sammureipusest pingeridu. Koduaeda külastavad nad ka mitmekesi, harva näeb üksikuid isendeid.
Tegemist pole tüütute loomaksetega. Nende intelligentsus ei luba pealetükkivust. Isuäratavast söögipoolsest pole puudust.
Teistest enam hakkab silma hallivärvi kasukakandjaid, vähem näeb musti iludusi. Tegemist on sõbralikes suhetes olevate liigikaaslastega. Nad justkui matkiksid siinsete inimrasside kooslust.
Harvem kohtab vöötoravaid. Nemad eelistavad turnimisele kindlamat pinnast ja privaatsust. Märkan neid vaid varjulistes ja kõrvalistes kohtades silkamas.

Koiottidest ja skunkidest liigub palju jutte, pole neid aga ise kohanud. Skunkide eritatava aroomiga olin juba varem tuttav. Krimpsutan ka praegu nina, kui seda tunnen.
Mõlemad viimati mainitud loomad eelistavad ööpimedust, arvatavasti seetõttu polegi meie teed ristunud.

Koiott ehk preeriahunt paistab siinsetest asukatest ainsana, kes ühiskonnast isoleerimist vajaks. Tegemist oleks justkui paadunud kurjategijaga, kelle ümberkasvatamine paistab lootusetu üritusena. Temast luuakse legende, räägitakse õudusjutte.
Umbes kuu aega tagasi pures üks mainitud isenditest aias mängivat last, kelle elu küll päästeti, kuid tagajärjed olid tõsised. Lapsi ei juleta koiottide pärast järelvalveta isegi koduaeda jätta.

Ammendan elujõudu uuest keskkonnast, taastan kunagi pulbitsenud positiivsete emotsioonide laegast.

Mõtisklused toovad mind sageli Eestisse.
Kodumaal ei ole küll koiotte, kuid elukeskkond on ebaturvaline. Ühiskonnas kehtivad väärtushinnangud teevad koiottidest suuremat laastamistööd.

Aeg oleks ka Eestis tagada inimväärne elukeskkond.
Valitsemiskeskne rõhuasetus muudab ühiskonnakorralduse vildakaks. Riigieelarve tasakaalukuse inimsaatustest kõrgemale seadmine tundub elanike suhtes ebaõiglasena. Õõvastav on vaadata otsustajate kasuahnust, hoolimatut suhtumist toimetulekuraskustesse sattunud kaaslastesse. Ministri positsiooni pensionärist 20 kordselt kõrgem väärtustamine teeb kohmetuks. Riigikogulase ja tavakodaniku miinimumpalga kääride vahe paneb nördima.
Heimar Lenk kurtis juba mõni päevase 1000.- kroonise kuueelarve eksperimendi järel toimetuleku raskuste üle. Saab ta kulutada mainitud summat üksnes toidu hankimisele.
Eestis on aga palju neid, kes peavadki mainitud summaga hakkama saama. On ka neid, kellel pole sedagi rahasummat.

1000.- kroonine töötuabiraha ja toimetulekutoetused on häbiväärselt kesised, millest ei piisa turvalise elukeskkonna tagamiseks. Vaadates rahasummasid, mida eraldatakse erakondadele, valitud pensionäridele, esinduskojas askeldajatele, taastuvenergeetika firmadele või kasvõi energiaagentuurile, tundub toimetulekuraskustesse sattunute toetamine Eestis ebaõigluse musternäide olevat.

Kui oleks võimalik, siis sooviksin kuldkalakeselt muudatusi Eestis kehtivates väärtushinnangutes. Asendaksin need praeguses elukeskkonnas kehtivatega. Hoolivus, empaatia ja õiglus peaksid ka Eestis paremini positsioneeritud olema.
Aitaks keegi nüüd vaid kuldkalakest tabada.