Üle veerandi saadikutest langetab otsuseid fiktiivse mandaadiga

Eestlaste kogukond on väga väike.

Väikeses kogukonnas ühisnimetaja leidmine (suurtega võrreldes) ei ole keeruline.
Selleks tuleks vaid teadvustada, et valitud ei ole teistest targemad, kompetentsemad, paremad.

Senise lähenemisega pole võimalik valijaid esindada.

Arvamus, et valitud (või erakonnad) orienteeruvad lahendites paremini, on taunimist väärt.
Ühiskonnas langetatavad otsused peaksid rajanema huvigruppide ühisnimetajal, mitte hierarhilise eliidi dogmadel.

Vägivaldsus otsustamisahelas on halvanud riigilaevukese triivimise avamerel, kasvatanud madrustes laeva hülgamise soove.

Ühiskonnas langetavate otsuste protsess vajaks kaasajastamist. Sõltub ju sellest kogukonna ühtsus ja edukus (kavandatud eesmärkide saavutamine).

Eestis viljeletav poliitiline kultuur lagundab ühtsust.

Ühiskonnas toimiv reeglistik ei vasta põhiseadusele, selle ümber punutud seadusesätted devalveerivad demokraatiat.

Et mitte üldsõnaliseks jääda tooksin näite.
PS § 1. Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.
Valimissüsteem nullib nimetatud põhimõtte. Eestis ei ole kõrgeimaks riigivõimu kandjaks rahvas, vaid erakondade eliidist koosnev poliitiline monopol. Seniks kuni ei avardu esinduskoja isikkoosseisu komplekteerimise õigused, jäävadki eestlased orjarahvaks. Esinduskoda aga jääbki valesid otsuseid langetama, statististiliste võtetega äpardumisi varjama.

Riigikogus langetatavate otsuste ja ühiskondlikku kokkuleppe vahele peaks saama võrdusmärgi panna. Oluline pole üldsegi niivõrd see, mida otsustatakse, vaid kuidas seda tehakse.

Riigikogu valimistega selgitatakse erakondade vaheline pingerida. Tegelikult vist ei selgitata sedagi, sest kohati tekkib tunne, et valimistepäeval ei käida valimas, vaid välistamas. Olen ka ise käinud valimas üksnes seetõttu, et Edgar Savisaare jüngreid liiga palju mandaate ei saaks. Arvatavasti on ka vastupidiselt käitujaid – hääl antakse keskkerakonna kandidaadile üksnes seetõttu, et vähendada Andrus Antsipi mõjujõudu.

2007. aasta RK valimistel kogus isikumandaadiks vajaliku toetuse kümme saadikut. Tegemist oli piirkondade valimisnimekirjade tippudega.
Esinumbrid koguvad teistest tavaliselt enam hääli. Poleks üllatav kui näiteks esinumbriks paigutatud telefonipost koguks järgnevatest suurema toetuse. Selline on Eesti valimissüsteemi fenomen. Andrus Ansip, Edgar Savisaar ja Mart Laar ei koguks valimisnimekirja teise poole asetusel esinumbri paigutusega sarnast häälesaaki.

Üleriigilised nimekirjad (järjestab väike seltskond parteilasi) on veelgi mõistetamatud. Nii nagu jõuluvana jagab ka valimiskomisjon mandaate kildkonna koostatud nimekirjade alusel. Valijatel pole sõnaõigustki.
Üle veernadi rahvasaadikutest istub Riigikogus ja langetab otsuseid sellise fiktiivse rahvamandaadiga.

Eesti valimisregulatsioon ei võimalda saadikutel omandada rahva mandaati. See on ka üheks peamiseks põhjuseks, miks vastandumised kogukonnas kasvavad. Rahval puudub riiklikul tasandil esindatus, kõrgeimaks riigivõimu kandjaks on ta vaid paberil.

Valimissüsteem vajab kaasajastamist.
Kandidaatide numeratsioonilised järjestused võiksid kaduda, esinduse komplekteerimisel tugineda vaid kodanikkonna arvamusele. Elanikke esinduskoja komplekteerimisse kaasamata jääbki esindamine fiktsiooniks, ühtsuses aga vaid unistuseks. Eliidile meelepäraste otsustele tuleks hakata eelistama ühiskonnale kasulikke otsuseid. Eestimaalasi on väga vähe, mistõttu meie edukuse eelduseks on ühtsus.
Poliitiline kultuur vajaks hädasti kaasajastamist.