Thursday, July 24, 2014

Alkohol on süütumaid meelemürke


PM lugu „Ekspert: alkoholism on Eestis alaravitud“ pani mind alkoholiteemal mõtlema. Alkoholi tarbimine võib selle mahategemisel väheneda, kuid siis kasvab psühhotroopsete ainete müük apteekides ja narkootiliste ainete tarbimine. Ühele meelemürgi tarbimise vähenemine kasvatab teiste tarbimist. Tendents toimib seni kuni panustame tagajärgedele. 

Probleem ei peitu alkoholis, vaid ühiskonnakorralduses (sh ühiskonnas toimivad väärtushinnangud) ja stressi rohkuses.

Alkohol on süütumaid meelemürke. Meelemürke müüakse apteekides (ravimid), neid leidub looduses (seened, taimed), sisaldub kemikaalides, annab kääritada. Kui ei viitsi vaeva näha, saab neid nurgatagustest raha või vahetuskauba eest soetada. Meelemürkide tarvitamise kohta kehtib ühendatud anumate reegel. Alkoholi kallinemisel pöördutakse odavamate (tervisele ohtlikumate) poole.

Selleks, et vabaneda umbrohust, tuleb hävitada selle juur. Alkoholi liigtarbimine on võsu, mitte juurestik. Murtud võsu asemel tekivad aga uued võsud. Isegi koolijütsid teavad, et igale jõule rakendub vastujõud. 

Alkoholism pole põhjus, vaid tagajärg – kodanikuvaenuliku ühiskonnakorralduse tagajärg. Alkoholismist rääkimise ja sellega võitlemise asemel oleks tarmukam panustada ühiskonnakorralduse kodanikusõbralikumaks muutmisesse. Selleks pole vaja raha, vaid tahet.

Soome arst, maailma terviseorganisatsiooni (WHO) alkoholieksperdina ja Soome alkoholiuuringute fondi uuringute juhina tegutsenud Kari Poikolainen väidab, et joomine muutub tervisele kahjulikuks alles siis, kui tarbitakse üle pudeli veini päevas. Mõõdukas alkoholitarbimine olevat tervislikum kui täiskarsklus. Selles kontekstis tuleks ärgitada alkohoolseid jooke tarbima.

Alkoholi tarbimise maha tegemise asemel võiksime panustada sellesse, et kaine pea ja selge mõistus oleksid ühiskonnas hinnas. Kui elukeskkond ei soosi tervet mõistust (närvisüsteem ei pea džungliseadustele vastu), siis pöördutakse paratamatult meelemürkide poole. Kui 15 protsenti Eesti noortest (15-16 aastaste uuringute andmetel) põgeneb reaalsusest lahustite, bensiini, liimi või gaasi abil, siis pole asi normaalne.

Umbrohust lahti saamiseks tuleb hävitada juur. Probleemid ei tule alkoholist, vaid stressirohkuses.




Friday, July 18, 2014

Ühiskonnakorralduses domineerivad isiklikud huvid



Laupäevalehe loo pealkiri „Tõnis Mägi: inimesed räägivad, aga keegi ei kuula“ pani mõtlema ja nina krimpsutama.

Seisukohad, mis ei põhine adekvaatsel informatsioonil, pole midagi väärt. Nendega saab küll emotsioonidel mängida, kuid sellega asi piirdubki. 

Ühiskonnas puudub kuulajate ja rääkijate kohta ülevaade. Keegi ei tea palju on neid, kes eelistavad kuulata, palju aga neid, kes ei väsi isiklike seisukohtade pealesurumisest. Ise olen seisukohal, et kuulajaid on enam. Silma torkavad ülbe hoiakuga jutustajad, kuid see tuleneb meedia lähenemisest, mis avaldab/võimendab ühtede ja samade (enda tehtud arvamusliidrite) seisukohti. 

Ka Tõnis Mägi kuulub nende hulka. 

Minu silmis pole mingit vahet, kes oma seisukohti (üldsusele) peale surub – olgu selleks partei tegelane, ettevõtja või kultuuritegelane. 

Ühiskonnakorralduses on palju puudusi. Seda kinnitavad erinevad uuringud, kinnitab kodanike suhtumine elukeskkonda. Kui juba koolipingis valmistutakse teise elukeskkonda sulandumiseks, siis peavad ühiskonnakorralduses väga tõsised hälbed olema.

Pisiriigi kodanikena võiksime olla ühtsemad, harrastada ühisotsustamist ja demokraatlikku ühiskonnakorraldust, meie aga sikutame üksteiselt tekki, panustame vastandumisele ja kraaklemisele. 

Ühiskonnakorralduse hälbed ei tulene valedest otsustest, vaid kiivast otsustusprotsessist. Kui inimesed tunnevad, et neist ei hoolita, siis lüüakse käega ja lahkutakse, või otsitakse lohutust meelemürkidest. Kodanikest kaugest riigikorraldusest tuleneb ka arusaam, et riigikorraldus põhineb valitute, mitte üldsuse huvidel. 




Wednesday, July 16, 2014

EASi tegevus põhineb püramiidiskeemil


Ponnistustele hinnangute andmisel tuleks tugineda tervikpildile, detailidele hinnangute andmine eksitab. Võrdlusbaas peab olema adekvaatne. 

Postimehes kirjutatakse, et EASi (Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus) vahendusel on Eesti ettevõtlusesse suunatud miljard eurot, ei mainita aga seda, et raha on võetud majandusest. 

Nõustun sellega, et raha eraldamine mõjutab ettevõtlusmaastikku, kuid ei nõustu sellega, et valikulisel raha jagamisel on majanduskeskkonnale positiivne mõju. 

Kui toetuse saajad lõpetavad likvideerimisega, siis on tegemist lausa raha tuulde loopimisega. Toon näite. EAS ja Arengufond toetasid AS Ilmarine tegevust miljoni euroga, ettevõte esitas pankrotiavalduse ja lõpetas tegevuse. Tegemist pole üksikjuhtumiga.

Rahade ümberjagamisest tulenev majanduskasv on enese petmine. Tegemist on näilise jõukuse kasvuga. Püramiidiskeem on tulus väikesele seltskonnale, kuid mitte kogu kogukonnale.

Ettevõtluskeskkonnas võiksid kehtida vabaturumajanduse (ja konkurentsi) reeglid. Abirahade jagamine ja (liigsed) regulatsioonid seda ei võimalda. Äritegevus ei vaja abi. Osade toetamisega halvame teiste tegevusvõimalusi.


Uhkustame EASi (Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus) ettevõtlusele jagatud summadega, ei teadvusta aga seda, et ressurss on kaaberdatud majandusest. Projektipõhine (ametnikepoolne valikuline) toetuste jagamine solgib turgu, rikub vabaturumajandus keskkonda, süvendab korruptsiooni.

Toetuste mõjust ettevõtluskeskkonnale siin:  http://eveges.blogspot.com/2010/08/riik-loob-toetustega-raha-laiaks.html

Thursday, July 10, 2014

Kui täiskasvanuks saades kodumaalt lahkutakse, siis pole sündide kasvust kasu


PM: Rein Taagepera: Võib ju ka lapsi juurde muretseda, aga see pole üldsegi nii lõbus. Pärast üht-kaht last tüdib ära. Enne kui lapse muretsed, muretsed juba ette, et nüüd jätkub muret kohe 20 aastaks. http://arvamus.postimees.ee/2852741/rein-taagepera-lapsi-juurde-roomutseda

Mina ei nõustu väitega, et laste soetamisega kaasnevad mured. Mida enam neid on, seda rõõmsamaks ja õnnelikumaks elurajal tatsumine kujuneb. 

Seda muidugi juhul, kui ühiskonnakorraldus lasterohkust toetab.

Kui lapsevanematel puuduvad (laste kasvatamiseks) vajalikud (materiaalsed) ressursid, ühiskonnakorraldus (sh ühiskonnas toimivad väärtushinnangud) lasterohkust ei toeta, siis pole muidugi asi roosiline. 

Eestlased sellistes tingimustes toimetavadki. Üle veerandi lastest kannatab puuduste käes. See on ka üheks põhjuseks miks paljud kaasmaalastest eelistavad pesa punuda kodumaast eemale. 


Kui täiskasvanuks saades kodumaalt lahkutakse, siis pole sündide kasvust kasu. Pigem vastupidi – see toob kaasa elukeskkonna halvenemise (lastele tuleb suunata senisest enam ressursse), kuna laste kasvatamine ja koolitamine on üsna kulukas. Elukeskkonna halvenemine sunnib veelgi enam inimesi kodumaalt põgenema.  

Friday, July 4, 2014

Mis on demokraatia?


Kui valitseks terminites selgus, siis oleksid ka ühiskonnas toimuvad arutelud (ühiskonnakorralduse üle) konstruktiivsemad ja laiapõhjalisemad. Segadus terminites tingib selle, et räägime küll ühtedest ja samadest asjadest, kuid tõlgendame neid erinevalt.

Mis on see demokraatia, millest palju räägitakse, kuid mida ei tunne? 

Minu nägemuse järgi pole sõnastusel „mina tean, mis on õige“ (võimuesindajate lemmiklause) demokraatias kohta. Demokraatias pole ju oluline see, mida arvame ise, vaid see, mida arvab (ühiskonnaliikmete) enamus. 

Grupeeringute (erakondade aktivistide, fraktsioonide jne) kavatsuste ellu viimine pole demokraatia. Ametnikevõim (mida ühiskonnas on liiast) pole samuti demokraatia. 

Demokraatia on see, kui ühiskonnas langetatavad otsused põhinevad ühiskonnaliikmete seisukohtade ühisnimetajal (ühiskondlikul kokkuleppel). 

Valimised, seadusandev- ja täitevvõim, omavalitsused ning muu demokraatiale omane ei tee ühiskonnakorraldust demokraatlikuks. Tegemist on instrumentidega, millega annab demokraatiat tugevdada, kuid annab ka lämmatada.

Erinevad arusaamad demokraatiast kinnitavad, et tõlgendame demokraatiat erinevalt. Üksikutele (demokraatia) tunnusjoontele panustamisega hägustame peamise. Esindusdemokraatia ei seisne selles, et keegi teab paremini, mis on ühiskonnale hea või halb, vaid selles, et esindamise abil teha üldsuse seisukohtade kujundamine operatiivsemaks ja kiiremaks. Rõhuasetus ei lasu esindamisel, vaid üldsuse seisukohtade kujundamisel. 

Kui otsused ühiskonnas ei tugine üldsuse seisukohtadel, siis pole demokraatiat. 

Meie ühiskonnakorralduses üldsuse seisukohti ei arvestata. Neid ei teatagi, rääkimata siis nende arvestamisest. 

Oponendid tuginevad sellele, et otsused ei peagi üldsuse tahtele alluma, kuna siis jääksid paljud asjad ühiskonnas tegemata (nt makstulu kogumata jne). 

Nii see muidugi pole. Olen viibinud hääletustel (USAs), kus inimesed hääletasid maksutõstmise poolt. Kui raha kasutamine on selge ja põhjendatus, siis makstakse makse meeleldi.