Öelgem seda, mida tunneme!

Jõulud on pühad, mil inimeste mõtetesse tekib hulk heatahtlikke soove, mis ei ole seostatavad ainult materiaalsusega.
Hingerahu on vahest parim kingitus, mida sellel ajal soovitakse.

Jõuludest sobilikumat aega sõjakirves maha matta ja lepitust otsida, olgu siis tegemist tülis olevate lähedaste sugulaste, endiste sõprade või vihavimma kandvate naabritega, on raske leida.

Andestamine ja andestuse saamine käivad aga käsikäes.

Jõulud on minevikku pöördumise aeg.
Vaimujõud võimaldab naasta tagasi nooruspõlve maile, milles on taas kohta lahkunud vanematel, suureks sirgunud pisipõnnidel ja teistel lähedastel.

Paljudele noortele on see unistamise aeg, mis viib neid tulevikku, kus omandatakse unelmate amet, leitakse ideaalne elukaaslane, nauditakse töist edu või emmatakse rõõmust kilkavaid põngerjaid.

Jõuluaeg on soovide aeg. Öeldakse, et kui midagi väga soovitakse, siis seda ka saavutatakse.

Andmisrõõmul on sel ajal eriline väärtus. «Jõulutunnel» ja muud annetustele orienteeritud üritused purustavad igal aastal üha uusi rekordeid ning nende kaudu viiakse jõulusoovid tundmatute abivajajateni.

Jõulud on saladuste ja tunnete avaldamise aeg. Kui te ei tee seda nüüd, siis ei pruugi te seda teha ka muul ajal. Tunnistagem oma lähedastele, et me neist hoolime! Öelgem seda, mida tunneme!

Rahulikke jõule, edukat uut aastat!

Võrrelda ei saa võrreldamatut

Erinevate riikide, piirkondade ja perioodide sisemajanduskogutoodangute võrdlemine paneb mind kohmetuma, sest võrreldakse võrreldamatut.

Delfis avaldati kirjutis nime all: „Harjumaalase SKP oli 153% Eesti keskmisest“.
http://www.delfi.ee/news/majandus/majandus/harjumaalase-skp-oli-153-eesti-keskmisest.d?id=28053203

Kõrvutatakse selles üksnes arve, järeldused on aga olematud.

SKT (sisemajanduse kogutoodang) on näitaja, millega ühiskonnad demonstreerivad oma edukust, selle suuruses otsitakse ühiskonnaliikmete jõukuse ja riigi võimekuse tunnusjooni. Liigse kontsentreeritusega kvantitatiivsusele jääb varju kvaliteet.

Võrreldamatute näitajate võrdlemine viib paratamatult valede järeldusteni, ebaõigete otsusteni.

Kogutoodangud (SKT, RKT) on kvalitatiivselt võrreldamatud.

Viimati avaldatud Eesti perioodiline statistiline majanduskasv oli (minu mäletamist mööda) positiivne avalikus halduses ja riigikaitses. Kõik teised valdkonnad olid miinuses.

Näitaja võrdlemisel tuleks arvestata aga ka kvalitatiivseid erinevusi - üksikute sektorite osatähtsusi.

Majanduskasvul ja majanduskasvul on vahe.

Drastiline - mida lagunenumad on elanike hambad, seda kergem on kasvatada lisaväärtust nimetatud sektoris. Mida rohkem kulutatakse ressursse ravimisele, seda uhkem paistab SKT?

Makse tuleks langetada, mitte tõsta

Põllumajanduses peetakse söödavast või realiseeritavast saagist olulisemaks seemne kogumist ja säilitamist. Seemet hoitakse erilise hoolega, vaatamata isegi kesisele saagile. Seemne kvaliteedist sõltub ju edaspidine saagikus. Sama kehtib ka riigieelarve tulude kohta.

On olemas ütlemine: „Rahaga tehakse raha“. Raha on seemneks lisaväärtuse tootmisel.

Selleks, et lisaväärtust kasvatada, tuleb investeerida. Riik aga korjab maksudena üha enam „seemet“ ära ja pistab selle "asendamatu avaliku teenuse“ varjus nahka.

Ettevõtete finantsaruanded ja statistika kajastavad nn arvestuslikku ehk tekkepõhist kasumit. Rahavood aga võivad isegi kasumliku tegevuse puhul olla negatiivsed. Kasumit teenides võidakse koguni pankrotistuda.

Ettevõtete majandamine peab olema kasumlik, et püsida konkurentsis. Investeerimiseks tuleb toota ressursse.

Ettevõtlusele hinnangu andmisel ollakse harjutud nn monopoolsete suurettevõtete majandustulemustega (Tallinna Vesi, Eesti Energia, Eesti Telekom jt), mille kasumid ulatuvad taevasse.

Seda, et ettevõtlus rajaneb mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel, teadvustatakse vähem. 2000. aastal moodustasid näiteks mikroettevõtted umbes 70 protsenti äriühingutest. Suurettevõtete osa oli alla ühe protsendi.

Krediidiinfo kokkuvõttest “Eesti ettevõtete finantsnäitajad 2008” selgus, et võrreldes 2007. aastaga kasvas mullu majandusaasta kahjumiga lõpetanud firmade hulk 32 protsendi võrra, 27 051 ettevõtteni.

Maksukoormuse tõus tähendab ühiskonna jõukuse kasvuks vajaliku seemne ära söömist. Maksulaekumise kasvatamise ponnistused ei ole tulemuslikud lisaväärtusseemne (rahamassi) vähendamise tingimustes. Ühe maksu muutmine mõjutab teiste maksude laekumist. Näiteks aktsiiside suurendamine vähendab muu hulgas sotsiaalmaksu, tulumaksu ja käibemaksu laekumist.

Maksude tõstmine kahekohalise arvuga mõõdetavas majanduslanguses kasvatab lisaks töötust. Seda ei kompenseeri isegi nende summade ümberjagamine. Tööjõumaksud moodustavad aga ligi poole riigieelarve maksutulust.

Riigitulusid saab kasvatada üksnes lisaväärtusseemne koguse suurendamine, milleks tuleks maksukoormuse tõstmise asemel seda langetada. Põhjendatud oleks ehk vaid mõneks ajaks astmelise tulumaksu kehtestamine. Kuid see põhjustaks rohkem tüli, kui kasu. Pealegi söövad sellise muudatuste administreerimiskulud suhteliselt suure osa sellest lihtsalt ära.

Riik vajab muudatusi haldusstruktuuris. Selle teostamine praegustes tingimustes on imelihtne. Meid on ju nii vähe.

Arstide panus tervishoius ei ole suur.

Toodetava lisaväärtuse hulga ja kvaliteedi mõju ühiskonna arengule on väga oluline, kui mitte määrav. Tulubaas paneb paika võimekuse piirid, kehtestab limiidid. Tervishoid ei ole erand.

Haigekassa eelarve täitmise tabeli andmetel paistab aga tervishoid senini triivinud vastuvoolu. Vaatamata väidetavale alarahastamise on ravikulud ühiskonnas kõrged. Nende vähendamine valgete kitlites asjameeste sõnul on keeruline, kui mitte võimatu.

Patsientidele paistab selline seisukoht kummalisena, tervishoius toimuv aga laristamisena. Kogetakse ju ebakvaliteetset teenust, mis väljendub abi kättesaamatuses, visiidile mineku vastumeelsuses, pakutud ravi ebaefektiivsuses. Probleemidega ollakse harjutud, need ei ole tekkinud masuga.

Kahe isanda teenimisega (avalik teenistus ja erapraksis) on tervishoiulaevuke triivitud kariderohkesse vette, mis teeb sellel sõidu ebamugavaks ja mõttetult kalliks. Tervishoius tehtavad kulutused on orienteeritud kulutamisele, mitte tervise hoidmisele ja tervena püsimisele. Just seetõttu on need mõttetult kõrged, tulemus ebaefektiivne.
Kokkuhoid oleks kolossaalne, kui ravimise asemel pühenduksime ennetuslikule tegevusele.

Meenub aastakümnete tagune okupatsiooniaeg, mil profülaktilised terviseuuringud ja vaktsineerimised olid tavapärased. Tagajärgede asemel eelistati siis põhjustega tegelemist. Taasiseseisvunud Eesti pööras tervishoiu pahupidi - retseptide kirjutamine ja ravimite manustamine hakkas domineerima. Tervishoid kommertsialiseerus.

Innovatsioon tervishoius võiks seisneda ennetustegevusliku tegevusega ravikulutuste vähendamises. Ainult sellega peataksime elanike tervise halvenemise, töövõimetute ja invaliidistunute arvu kasvu.

Puuetega inimeste arv ühiskonnas on hirmuäratavalt kõrge. Kui 2004. aasta lõpus moodustasid puuetega inimesed Soomes 1,24% elanikkonnast, siis Eestis oli see näitaja 7,7%. Vajame muudatusi eelistustes – ennetustööle pühendumist.

Perearstindus paistab olevat mädapaiseks tervishoius, mis propageerib organismi nõrgestavate ravimite manustamist. Inimeste kujutluses on arst operatsioonilaua taga toimetav kompetentsusest pakatav meditsiinitöötaja. Seda, et iga viies arst on perearsti, teadvustatakse vähem. Paraku kujundavad just nemad arusaama tervishoiu teenuste kvaliteedist ja kompetentsusest. Küsitlused näitavad, et perearste külastavate inimese sooviks ei olegi sageli arstiabi vajadus, vaid haiguslehe taotlemine, retsepti saamine, surmatunnistuse saamiseks kinnituse saamine või mingi muu seadusega paika pandud formaalsus.

Igas peres on keegi, kes on võimeline diagnoosima tavahaigusi, on kursis sobilike ravimitega. Vaatamata sellele peavad nad külastama kõrgepalgalisi arste, sest tulemus tuleb ju fikseerida paberikandjal (haigusleht, retsept). Toetudes öeldule, võib väita, et arstide panus tervishoius ei olegi nii suur, kui sellest räägitakse. Perearstiga rahulolevaid olen kohanud üksikuid. Valdavalt domineerib nendesse halvustav suhtumine.

Eneseimetlemise ja virisemise asemel ootavad patsiendid arstidelt empaatiat ja tänutunnet. Tänutunnet selle eest, mida ühiskond arstidele pakub, olgu selleks siis tasuta koolitus, lugupidamine, head töötingimused, kõrget töötasu või muud paljudele kättesaamatut.

On avalik saladus, et patsiendid hindavad tervishoius pakutavat teenust väheväärtuslikuks, arstidele makstavat palka aga raha raiskamiseks. Ajal mil arstid rõhutavad oma asendamatust ühiskonnas, kiruvad teenuste tarbijad (patsiendid) nende ebakompetentsust ja üleolevat suhtumist. Paljude arvates sarnaneb meedikute suhtumine ära hellitatud riigikogulastega, kes esinduskotta pääsedes pühenduvad iseendale oodi kirjutamisele.

Arstide Liidu hiljutises avalduses tuuakse tervishoiu suurimaks probleemiks ülepolitiseeritud juhtimist. Selline seisukoht ei ole tõsiseltvõetav, sest ülepolitiseeritud on ka teised valdkonnad. Arstide Liidu seisukoht on näide sellest, kuidas ringkaitses seistes kaitstakse huvigruppide seisukohti – aetakse taga õigusi, vastutus veeretatakse teistele.

Probleem tervishoius ei seisne ülepolitiseerituses, vaid patsiendikauges ja arstikeskses otsustusmehhanismis. Nõustun nendega, kes pooldavad omavastutust ja haigekassa maksu vähendamist (nt. 13%-lt 10%-le). Omavastutus võimaldaks patsientidel osaleda teenuse tasumisel, vähendada ületarbimise all kannatavat nõudlust ja laiendada valikuvõimalust.

Ei tasuks ülehinnata tervishoiusektori osa ühiskonnas. Sellega alahindame ju teiste panust. Selleks, et kulusid avalikus sektoris teha, peab looma lisaväärtust. Selleks aga vajatakse vaimselt ja füüsiliselt terveid inimesi, mitte ravimeid ostvaid nõrgukesi. Tervishoid peaks orienteeruma ennetustööle, mitte ravimite väljakirjutamisele ja paberimajandusele.

Tervishoiu rahastamise aluseid tuleks muuta. Patsientide aktiivsem kaasamine otsuste tegemisse peataks laristamise tervishoius tagaks soovituid arenguid. Maksumäära langetamine koos omavastutusega mõjuks hinna ja kvaliteedi suhtele, muudaks teenindaja ja teenindatava suhted mõistetavamaks, patsiendile vastuvõetavamaks.

Tulekahju ei kustutata põlevainega.

Järjekordne kütuseaktsiiside tõstmise soov demonstreerib otsustajate ebakompetentsuse ruudus astet. Tulekahju ei kustutata põlevainega.

Tagatubade parteidogmal toimiv esindajatekoda on teinud ridamisi valesid otsuseid, milledes on eiratud kõige elementaarsemaid majandusteoreetilisi põhimõtteid. Majanduslanguse tingimustes maksukoormust tõsta ei tohi. Vastasel juhul suureneb töötus, väheneb riigitulu.

Tanklates pakutavate ja hulgihindade (sh pakutavad soodustused) erinevus varieerub.

2008. aasta alguses toimunud kütuseaktsiiside muutusega tõusid meie tarnijate pakutavad diiselkütuste müügihinnad konkurentidest kõrgemaks. Müügisoodustusi arvestades sai Rootsis diislit osta kuni 3% soodsamalt. Hinnas tanklates seda ei näidanud. Tegemist oli hulgihinnaga.

Rahvusvahelise kaubavedudega tegeleva ettevõtte finantsdirektorina keelasin autode tankimise Eestis, sest kütusekulu antud valdkonnas on oluline.
Samamoodi käitusid arvatavasti ka teised rahvusvaheliste kaubavedudega tegelenud ettevõtted.

Tulemuseks oli Eesti tegutsevate ettevõtete müügikäivete langus, langes oodatud maksutulu.

Poolteist aastat tagasi lõpetas mainitud ettevõte tegevuse Eestis. Tegevus jätkus Norras, kus tööjõumaksud nimetatud valdkonnas olid Eestiga võrreldes 10% madalamad. Töövõtjaid see rõõmustas (sest säilis töökoht, millele lisandus veel nelja aastase töötamise järel kaasnev sealse pensioni saamise õigus), firma oli tagasi konkurentsis.

Majanduslanguse tingimustes maksumäärade tõstmine suurendab töötust. Kogutud lisakroonid nõrgendavad ettevõtlust, vähendavad töökohti.


Pohmelli ei ole arukas uue viina kogusega edasi lükata. Õigem oleks liialdamisega lõpp teha. Vastasel juhul ütleb ju mõne aja pärast mõni organ (maks, süda) üles. Pealegi, pohmell ei jää ju tulemata.

Õigusest on kujunenud ebajumal, õiglusest naerualune.

Olenemata aastaajast meenutab koduõues kasvav hõbekuusk mulle jõuluaega. Jõulutunne süveneb, kui maa kattub koheva lumevaibaga.

Kaminatule leegitantsu täiuslikkust imetledes olen mõtisklenud eelistustest. Heaolu paistab sõltuvat väärtushinnangutest. Nende taustal luuakse kuvand tegelikkusest, kujundatakse meelsust.

Aastaid ammutasime elujõudu umbmäärastest arvudest tuletatud majanduskasvust, unistasime enneolematutest pudrumägedest ja suurest aupaistest. Kaminatule graatsilised liigutused meenutasid mõne aasta taguseid riigimeeste ühiskonnakorraldust ülistavaid ja Eesti majanduse edusammudest rääkivaid sõnavõtte. Hellusel, mõistmisel ja armastusel ei olnud neis kohta. Isegi kultuur ja identiteet sulandus arvudesse.
Jõulutunne võimaldab unustada argimured, toob hingerahu ja soosib hubast olemist.

Sellel aastal on tunne aga teistsugune. Toimetulekuraskustesse sattunud inimeste arv on ebaloomulikult kõrge. Sissetuleku kaotamisest on saanud tava, millel üllatusmoment puudub. Töötustondi laastamistööd jätkuvad. Statistika andmetel tõusis töötuse määr kolmandas kvartalis 14,6 protsendini. Hinnanguliselt oli tööta 102 200 inimest. Tegemist oli Eesti taasiseseisvuse ajaloo halvima näitajaga.

Toimetulekuraskustesse sattunute rohkus pärsib jõulukuule omase hingerahu kujunemist, varjutab harjumuspärast aastalõpu sära. Elu hammasrataste vahele jääjate esindajad ei paista muret mõistvat. Vähemalt nii paistab see nende tegemisi vaadates.

Sotsiaal-majanduslik kriis ei võimalda fanatismi piiril riigieelarvetulude kasvatamist. Maksukoormuse (sh varjatud ja peidetud maksud) kergitamine vähendab töökohti, halvendab inimeste toimetulekuvõimet.
Soovide ja võimaluste eiramine on põhjus, miks Eesti näiline edu asendus totaalse läbipõrumisega.

Töökohtade teket soodustaks tarmukas fiskaalpoliitika. Statistilised andmed kinnitavad, et riikide arv, kus oskusliku fiskaalpoliitikaga on negatiivseid majandustrende murtud, kasvab. Nii kasvas USAs majandus eelmises kvartalis aastatagusega võrreldes 3,5%. Saksamaa ja Prantsusmaa majandus kosus varasema kvartaliga võrreldes vastavalt 0,7% ja 0,3%.
Eesti jätkab aga vanal rajal tatsumist – maksukoormuse kasvuga iga hinna eest riigikassa tulude kasvatamist. Vajame raha juurdevoolul rajaneva majanduskasvu asemel tootlikkuse kasvu, mis eeldab avaliku ja erasektori tasakaalu optimeerimist.

Ootus, et teiste riikide majanduskasv kandub samas mõõtmes ka meie turule, on põhjendamatu. Sama põhjendamatu, kui oli soovunelm 2008. aasta riigieelarve laekumisest.

Tegemata strukturaalseid muudatusi riigi toimimises, jäävad ka tulevaste perioodide oodatavad riigieelarvelised tulud soovunelmaks, töötuse määr kõrgeks. Tööturul tekkinud kriis taanduks, kui kõrvaldada selle tekkimise põhjus. Tagajärgede silumisega seda tulemust ei saavutata. Maksukoormust tuleks langetada.

Majanduslanguse tingimustes maksumäärade tõstmine suurendab töötust. Kogutud lisakroonid nõrgendavad ettevõtlust, vähendavad töökohti. Töötuse kasv on halvim, mida ühiskonnale soovida. Statistika kinnitab, et kolmandas kvartalis loobus tööotsingutest 11 000 inimest. Tööpakkumisi ei ole. 12. novembri registreeritud statistiline töötute arv (82 377) ja tendentsid lubavad prognoosida aasta lõpuks töötute kasvu 120 000-ni. Töötuse määr tõuseb 17 protsendini.

Sotsioloog Andrus Saar kinnitab, et töötud kaotavad tööturule naasmise võime paari töötuseaastaga. Tööturule naasmine pidavat olema seejärel pea võimatu. Ühiskonnakorraldus ei ole meil kodanikukeskne, see on võimukeskne. Vaadakem ühiskonnas toimivat väärtushinnanguskaalat, millel ametikohad ustavatele parteisõduritele, erakondadele suunatavad rahavood, eripensionid, kuluhüvitised ja muud poliitilisele eliidile mõeldud hüved paigutuvad nõrgemate ja väetite abistamisest kõrgemal.
Abivajajaid ühiskonnas ei märgata, tuge leiavad vaid valitud. Õigusest on kujunenud ebajumal, õiglusest naerualune. Eristume teistest ühiskondadest madala sotsiaalabi eraldisega, sissetulekute ebavõrdsusega.

Tulemuse määrab enamasti eesmärgi püstitus. Riigi toimimise peaeesmärgiks peab saama kodanikele inimväärse elukeskkonna ja turvalisuse tagamine. Valitsemine ja haldusstruktuur on selle saavutamise vahend, mitte eesmärk. Eesti riik ei olegi nii õbluke, kui arvatakse. Ministeeriumide, ametite, ametkondade ja omavalitsuste arvu poolest võime end pidada võrdväärseks paljude suuremate riikidegagi.

Jõulud koputavad peagi uksele. Siis pidavat hakkama sündima imesid. Tegemist on ju imeliste pühadega, mil mõtetesse tekib hulk heatahtlikke soove, mis ei ole seostatavad ainult materiaalsusega. Jõuludest sobilikumat aega sõjakirves maha matta ja lepitust otsida, olgu siis tegemist tülis olevate sugulaste, endiste sõprade või vihavimma kandvate naabritega, on raske leida.

Jõuluaeg on soovide aeg. Öeldakse, et kui midagi väga soovitakse, siis seda ka saavutatakse. Soovin, et toimetulekuraskustesse sattunute murepisarad kuivaksid.

Väärtustagem uuel aastal valitsejate kõrval ka kodanikuks olemist! Austagem esindajaid, kuid kohelgem lugupidamisega ka esindatavaid!

Riigitulu laekumine jääb negatiivseks

Majanduslangus paljudes riikides on peatunud tänu fiskaalpoliitikale.

Eesti jätkab aga vanal rajal tatsamist - maksukoormuse kasvatamist.

Ootused, et teiste turgude tendentsid mõjuvad ka meile, on ekslikud. Sama ekslikud, kui olid 2008. aasta riigieelarve laekumise ootused.

Maksukeskkonda muutmata pole riigitulude laekumiste kasvu lootagi.

Maksukoormust tuleks hakata langetama. Oleme jõudnud ju selle näitaja osas (sh varjatud ja nähtamatud maksud) Euroopa Liidu esirinda. Samas kui sotsiaaltoetuste maksmistega oleme punased laternad.

Midagi on ühiskonnakorralduses ikka väga valesti.

Vigu tunnistamata jäämegi soovitud tendentsidest unistama - jääme kiratsema ja tülitsema.

Poliitiline mölaklus

Ühiskonnaliikmed ei taha leppida ühiskonnas valitseva poliitilise kultuuriga, mis rajaneb tagatubades punutud seadustevõrgustikul. Valimisseaduse ja erakonnaseaduse rolli poliitilise kultuurituse kujunemisel on raske ülehinnata. Demokraatiale saab saatuslikuks just nimetatud seadusesõelte läbitamatus.

Poliitilise ülbuseta või matsliku suhtlusmaneerita paistab poliitikasse pürgimine lootusetu ponnistusena. Hundikari võtab omaks üksnes võimsate kihvadega ulgujaid.

Kellelegi pole aga antud õigust isikuid kritiseerida.
Kriitika rajaneb ju subjektiivsusel (seda isegi siis, kui toetutakse faktidele), mida kujundavad väärtushinnangud, isikuomadused ja vallatav informatsioon.

Kriitika ja halvustamine ei ole sarased terminid.

Oluline on teadvustada, et kriitika osaks on enesekriitika ( sh vabandamine, vigade tunnistamine).

Arutatakse protsesse, mitte isikuomadusi. Isikuomadustest rääkimine kuulub psühholoogia valdkonda.
Isikuomaduste „kritiseerimine“ ei ole kriitika, vaid halvustamine. Suhtlusmaneer, milles arutelud protsessidest pööratakse isikuliseks, on ebaeetiline ja ebakonstruktiivne. Eelistan sellistest aruteludest loobumist.

Poliitiline kultuur vajaks muutmist. Muudatuste eelduseks on paraku üksnes seadusandja tahe. Seadusandjal see aga puudub.

Võiksime õppust võtta teistelt kultuuridelt – laulurelv asendada kodanikuallumatusega.
Elanikkonna tänavale toomine annaks impulsi poliitilise mölaksluse lõpetamiseks.

Valitavad peaksid ka vastutama

Šveitsis pidavat olema paarikümne tuhande elanikuga piirkondi, kus volikogusid omavalitsuste juures ei praktiseerita. Kaks korda aastas toimuval üldkoosolekul valitakse täitevvõim, pannakse paika komisjonid. Inimesed esindajatest puudust ei tunne. Pigem vastupidi – nauditakse üksmeelel sündivaid otsuseid, tuntakse uhkust kogukonda kuulumisest. Šveitsis praktiseeritav otsustamine sobiks ka meie suhteliselt väikesearvulisele kogukonnale.

Eesti ühiskonnas toimival esindusdemokraatial puudub sisu. Esindajate ja esindatavate vahelised suhted on külmad, puudub vastutus. Poolte läbisaamine on pingeline, mõttetult palju on vastandamist ja vastuolusid. Esindusdemokraatiale truuks jäädes võiks teha vähemalt muudatusi valimismetoodikas, mis võimaldaks siduda õigusi vastutusega. Nimeline ringkondade esindamine tekitaks vastutuse, mis vähendaks improviseerimist, selgendaks ähmaseid piire esindamisel ning aktiviseeriks kodanikualgatust.

Muudatuste eelduseks on seadusandja tahe. Seadusandjal paistab see puuduvat, sest sellega luuakse pretsedent ka iseenda otsustamisvabaduse ja vastutusest vaba tegevuse piiramisele. Pealegi nõrgestaks muudatus ühiskonnas erakondlikku ülemvõimu, raskendades sellega otsustajate endi esindajatekotta pääsemist ja ihaldatud kohal istumist.

Seadusandjal muudatusteks motivatsioon puudub.

Esindamiskultuuri saaks aga sellegipoolest muuta, kui eelseisvatel valimistel langeks eelistus “rumalatele” kandidaatidele – neile, kes ei oska ise otsustada, vaid küsivad nõu teistelt. “Rumalaid” tunneb ära valimislubadustest. Tavaliselt ei jaga nad valimiseelsel perioodil kallihinnalisi investeerimislubadusi, eelistades sellele laiapõhjalisi arutelusid, võimaluste täpsustamist ja ühisotsustamist. Kindlasti ei jaga „rumalad“ materiaalsete hüvede jagamise lubadusi, millega paistab näiteks silma linnakassat pankrotilainele tüüriv pealinna võimuladvik. Teiste tegemiste ja seisukohtade mahategemise ja halvustamisega nad samuti ei tegele. “Rumalaid” iseloomustab tasakaalukus, austus ligimese vastu ja elukogemus. Enda voorusest nad suurt räägi, küll räägivad sellest teised.

Eelistada võiksime seekordsetel valimistel kandidaate, kes oskavad ja tahavad korraldada otsustamiseelseid arutelusid, toetavad rahvaalgatust. Üksnes nimetatud isikuomadustega esindajate korral jääks valija ja valitu vaheline side ka valimisjärgsel perioodil kestma, see ei piirduks valimiskampaaniaga. Demokraatia sisu ja mõte selles ju seisnebki – esindatakse valija tahet, mitte isiklikku arvamust.

Ühiskonnakorraldust, milles esindaja ja esindatava vaheline side katkeb, ei saa nimetada demokraatlikuks. Väikese seltskonna otsustamised, üldsust nendesse kaasamata, on omane pigem diktatuurile kui demokraatiale. Eestis praktiseeritav demokraatia paistab olevat muteerunud, selles ei leidu kohta valija tahtele. Demokraatiat justkui oleks, samas seda ei ole ka. Võim riigis paistab toimivat rahva üle, mitte nimel.

Õigete ja õiglaste otsuste eelduseks on laiapõhjalised arutelud. Ainult need viivad otsustamiseks oluliste seisukohtade ühisnimetajateni. Ideed ja seisukohad, mis kujunevad külade, alevike, tänavate, korterelamute ja teiste kogukondade üksmeelel, kindlustavad arengu, tagavad kogukonnaliikmete üksmeele. Üksmeel loob ühtekuuluvustunde. Isegi materiaalne puudus ei paista meid nii palju kimbutavat kui ühtekuuluvustunde puudumine.

Eelistused muutuvad ajas, sõltudes arengutest ja muutustest elukeskkonnas. Just seetõttu ei saa üksnes valitute osalemist otsustusprotsessides võrdsustada esindamisega. Valimisloosungite ja -programmide aktuaalsus ajas muutub, pealegi haihtub suur osa sellest igasugustesse lepetesse. Otsustusprotsessidesse elanikkonda kaasamata jäävad vastuolud ühiskonnas süvenema. Valitsemiskultuur, mis toimib väikese huvigrupi seisukohtadel, vajaks muutmist. Väikese seltskonna tõe kuulamine ja kummardamine on väsitav, suunates paratamatute kriisideni. Vastandamisele rajatud ühiskond saaks uue hingamise, kui ühiskonnakorraldust puudutavaid otsuseid hakataks langetama senisest demokraatlikumalt, üldsuse huve eelistades.

Kaos riigi rahanduses ja erakondade varalaeka kõhnumine soosib poliitilise kultuuri muutmist. Elanike soovist ei paista samuti puudust olevat. Soodsamat hetke muudatusteks ei pruugi niipea tulla. Varsti hakkavad jälle selga sirutama demokraatia summutajad – olgu nendeks siis erakondade “katuseraha”, seadusandja parteide ülemvõimu kehtestamise soov omavalitsustes või mingi muu ponnistus.

Piirkondade elanike võimuses on valitsuste muutmine tõelisteks omavalitsusteks, mille peaeesmärk oleks elanike teenimine, mitte käskude ja korralduste jagamine ning inimeste eest otsustamine. Vallavõimu saab inimsõbrakumaks muuta. Selleks tuleks vaid staažikatele kõiketeadjatele esindajatele volikogudesse uksed sulgeda, empaatiavõimega ja elanike huvide eest seista tahtjatele aga avada. Uute inimeste kaasamine volikogudesse võiks muuta arusaamu esindamisest – esindatakse inimesi, mitte valikulisi valimislubadusi. Poliitiline kultuur, milles domineerib (valitute) iseotsustamine ja vastandamine, on enesehävituslik, sellega ei kaasne oodatud arenguid.

Erakorralistest Riigikogu valimistest

Selleks, et Toompea „saastast“ vabastada, tuleb muuta seadusandlust.

Praeguste seadusandluse tingimustes valimised suurt midagi ei muuda. Muutuvad küll mõnevõrra isikliku kasuahnuse peal olevate „esindajate“ jõustruktuurid, kuid sisulist muudatust see kaasa ei too. Muutub vorm, kuid sisulist muutust ei tule - poliitiline kultuuritus, ükskõiksus elanike käekäigu vastu ja rumalus jäävad domineerima.

Kehtiva seadusandluse juures rahva tahtest rääkimine on kummaline, näitab rääkija võhiklust ja hoolimatust.

Kui tahta tõesti järgida rahva tahet, siis tuleks alustada saseaduskeskkonna ( valimisseadus, erakonnaseadus) muutmisest, mis võimaldaks rahval hakata (vähemalt) tundma ennast peremehena omas kodus, mitte jäädagi lõdisema Toompea tõmbetuulte ja tujude kätte.

Alles siis on mõtet arutada erakorraliste valimiste otstarbekust, rääkida rahva nimel tahtest.

Oleme võõrad isegi koduvallas

„Pidagem meeles, et elanikkond, ühe särava erandiga, koosneb teistest inimestest.“ (Andrew J. Holmes, 1946).
Inimene ei talu üksindust, ta vajab ühiskondlikku hoolivust ja mõistmist. Ainult kodanikest hooliv ühiskond on tugev ja jätkusuutlik.

Inimesed ootavad muudatusi ühiskonnakorralduses.
Selline soov on arusaadav ja mõistetav, sest ühiskonnas viljeletav demokraatia teostab võimu rahva üle, mitte rahva nimel.

Õigete ja õiglaste otsuste eelduseks on laiapõhjalised arutelud. Ainult need viivad meid seisukohtade ühisnimetajani. Ideed ja seisukohad, mis kujunevad külade, alevike, tänavate, korterelamute, töökollektiivide ja teiste kogukondade konsensuslikul üksmeelel, kindlustavad arengu, tagavad kogukonnaliikmete üksmeele.Üksmeel loob ühtekuuluvustunde. Isegi materiaalne puudus ei paista elanike nii palju kimbutama kui ühtekuuluvustunde puudumine. Oleme võõrad isegi koduvallas.
Kodutunde loomisele aitab kaasa elanike senisest aktiivsem otsustusprotsessidesse kaasamine. Valijaid tuleb märgata ka valimistevahelisel perioodil, mitte jätta nad nelja aastase hääletu pealtvaataja istekohale üksindusse.

Eelistused muutuvad ajas, sõltudes arengutest ja muutustest elukeskkonnas. Just seetõttu ei saagi üksnes valitute osalemist otsustusprotsessides võrdsustada esindamisega. Valimisloosungite ja programmide aktuaalsus ju muutub. Otsustusprotsessidesse elanikke kaasamata vastuolud jäävadki süvenema. Valitsemiskultuur, mis soosib valimisloosungite varjus väikese huvigrupi seisukohtade ellu viimist, vajaks muutmist.
Väikese seltskonna tõe kuulamine ja kummardamine on paljudele väsitav, suunates ühiskonna paratamatute kriisideni.

Inimese ootavad muudatusi valitsejate suhtumises. Vallaelanike sooviks on, et vallavalitsus muutuks tõeliseks omavalitsuseks, mille peaeesmärgiks oleks elanike teenimine, mitte käskude ja korralduste jagamine ning inimeste eest otsustamine.

Vallavõim vajaks inimsõbrakumaks muutmist. Kõiketeadjaist asjamehed võiks jääda volikogu ukse taha, uks aga avada kuulamisoskusega ja elanike huvide eest seisvate esindajatele.

Uute inimeste kaasamine volikogu tegemistesse aitaks muuta arusaamu esindamisest – esindatakse inimesi, mitte valikulisi valimislubadusi. Unistus muudatusest väärtushinnangutes innustas mind kandideerima uude volikogu koosseisu. Meie sooviks on muuta seniseid arusaamu esindamisest. Valitud ei ole kõiketeadjad iseotsustajad. Nad on eelkõige ideede genereerijad, kuulajad ja ühtse seisukoha kujundajad.

Juhtimine

Probleemid organisatsioonides algavad juhtimisvigadest.

Nii on ka kriis riigis tekkinud eelkõige sellest, et riiki ei juhita – see toimib omasoodu. Tegeleme küll valikuliselt kampaanialise tegevustega, kuid terviku arenguga ei tegele/ei oska tegeleda.

Samal põhimõttel tegutsevad ka erakonnad. Tegevus põhineb neis paljuski kampaaniatel, arenguid neis ei ole kontrollita.

Vajame järjepidevust tagavat tegevust. Selleks tuleks aga sõnameistrite asemel hakata väärtustama juhiomadustega inimesi.

Koordineerimatus, eelistuste määratlematus, ühtsustunde puudumine on juured, millest toituvad (ebasoovitavad) vastuolud ja kaos. Juhtimatus on taimelavaks rumalusele ja egoismile, lämmatades ühtekuuluvustunde, hoolivuse, armastuse.

Juhtimatus tingib kontrollimatuid arenguid, väärtõlgendusi, kasvatab kogukonnaliikmeid vastandavaid pinged.

Definitsioon sellest, millest probleemid alguse saavad:
Juhtimine ehk mänedžment ehk ohjamine (inglise keeles management, prantsuse keeles administration, saksa keeles Leitung, soome keeles johtaminen, vene keeles управление) on lihtsustatult subjekti ja objekti vaheline suhe ehk tegevus, mille tulemusena saavutatakse ressursside efektiivne ja edukas kasutamine.
Traditsiooniliselt on juhtimise funktsioonideks peetud vähemalt planeerimist, organiseerimist, mehitamist, motiveerimist, koordineerimist, kontrollimist ja ka võimustamist.

Enamiku eelpool loetletud funktsioonide puhul eeldatakse juhtimiseks vaja minevat vaid kahte subjekti – juhti või juhte ja juhitavaid. Viimase põlvkonna juhtimine lähtub aga tõsiasjast, et inimesed pole juhtimiseks, see omakorda aga nihutab juhtimise keskme planeerimisele, organiseerimisele ja koordineerimisele.
(allikas: Vikipeedia).

Oleme ise oma riigi haldamise keerukaks teinud

Vaatamata osapoolte heasoovlikkusele on arutelud riigieelarvete üle tulised ja ebaefektiivsed. Põhjused peituvad strateegiate puudumises. Üldpõhimõtetes ja väärtushinnangutes kokkuleppeid omamata on arutelud mõttetud.

Riik on kriisis. Seda teadvustavad vist kõik. Ühtne arusaam kriisist aga puudub. Ühed kogevad majanduskriisi, teised arvavad, et tegemist on moraalikriisiga, kolmandad näevad rahanduskriisi, neljandad hoopiski mõnda muud kriisi. Kriisiga saab aga võidelda, kui on teada tekkeallikas. Võitu sepitsetakse informatsiooniga. Murtakse vaenlast, kelle nõrkusi tuntakse. Tagajärgedega võitlemine on kulukas ja väheviljakas.

Teadmised ülemaailmse surutise käekäigust on olulised, kuid sellest ei piisa langustrendide murdmiseks. Kriisi põhjuseid tuleb otsida iseendast, mitte globaalsetest muutustest. Tarbimisel ja glamuuril toimiv ühiskond ei saagi olla jätkusuutlik. Otsused sõltuvad väärtushinnangutest.

25 protsendiline riigikulude kasv 2007. aastal oli liig, mis liig. Soovide ja võimaluste telg vajus kreeni, ettevõtlus koomasse. Majandussurutisel välisturgudel on arengutes ebaoluline osa. Eelarvetulud on maksukesksed, mille suurus sõltub maksumaksja jõukusest. Riigi üle võimete elamine ja „priiskav" elustiil halvas lisaväärtuse loomist, lämmatas ettevõtlust, kahandas elanike tulubaasi.

Soovid ja võimalused peavad olema tasakaalus. Selle eiramine oli põhjuseks, miks näiline Eesti edu asendus totaalse läbipõrumisega. Eesti on põruja, paljude näitajate osas isegi luuser.

Vajame haldusstruktuuri reformimist, see vajab praegusest odavamaks ja efektiivsemaks muutmist. Eelistusi muutmata ja kodanikuühiskonda kujundamata jäämegi oodatud arenguid ootama ja vinduma.

Eelistused kajastuvad eelarvetes. Proportsionaalne riigitulu kasvatamine või vähendamine muudatusi arengutesse ei too.

Riigitulu laekumine ja kodanike jõukused on sõltuvuses. Seega on väga oluline riigikulude planeerimisel ja muudatuste tegemisel maksustamises arvestada selle mõjusid ettevõtluskeskkonnale ja elanike reaaltulule.

Vaatamata ettevõtete ja elanike tulude vähenemisele, näitab esindajatekoda aga ikkagi maksumäärade tõstmisele rohelist tuld. Maksukoormust ühiskonnas ( vaatamata tulumaksu langetamisele) on viimased aastad pidevalt ja tuntavalt kasvatatud.

Eesti madal maksukoormus on müüt, mis on loodud erinevustest metoodikates ja tõlgendamisest. Maksude tõstmistest tuleks loobuda, luua võimalus maksukoormuse langetamiseks ja kulutuste ümberstruktureerimiseks.Eesti on Sloveeniaga Ida- ja Kesk-Euroopas kalleimaid riike. Ettevõtluskeskkond ei ole endine, väliskaubanduse konkurentsivõime langenud, töötute arv kasvanud. Maksulaekumised aga vähenevad.

Maksude tõstmisega riigitulude kasvatamine on liiva jooksnud. Euroopa suurim maksukoormuse kasv on toonud suurima maksulaekumise vähenemise.

Riigi toimimise peaeesmärgiks on kodanikele inimväärse elukeskkonna ja turvalisuse tagamine. Valitsemine ja haldusstruktuur on selle saavutamise vahendiks, mitte eesmärgiks.
Kulutuste poolest võib Eestit nimetada haldusriigiks, milles kodanike huvisid ei väärtustata. Eesmärgiks paistab olevat valitsemine, kodanik on vahendiks. Välismissioonidel osalemine, erakondade rahastamine, riigikogulaste heaolu tagamine ja paljud teised ponnistused paistavad kodanikele turvalisuse tagamisest eelistatumad olevat.

Ühiskond on kriisis
Eesti sotsiaalkulutused on Euroopa Liidu viletsamad. Kui EL keskmine sotsiaalkulutuste osakaal sisemajanduse koguproduktist moodustas 26,9%, siis Eestis oli see ainult 12,4% (2006.a, Eurostat). Leedu eraldas sotsiaalkuludeks 13,2%. Prantsusmaa 31,1%. Eesti ei kasuta maksutulu kodanike huvidest lähtuvalt parimal viisil.Eristume madala sotsiaalabi eraldisega ja sissetulekute ebavõrdsusega.

Sissetulekuta inimeste arv riigis kasvab. Eurostati hinnangul kasvas mais töötute arv 15,6 protsendini tööealisest elanikkonnast. Praegu on see veelgi kõrgem. Töötule makstav abiraha on aga sümboolne (sõltuvalt päevade arvust kuus kuni 1020 krooni), mida makstakse 270 päeva.

Toimetulekutoetuste taotlemise protseduur on alandav ja keeruline, makstavad summad tühised. Kui tulu töökoha kaotanute arv on kasvanud kahe aastaga kordades, siis toimetulekutoetuse saajate arvu olulist muutust ei ole järgnenud. 2009. aasta I kvartalis toetuse saajate arv suurenes 2007. aasta sama perioodiga võrreldes 4,6%.

Statistika näitab, et toetused ei jõua abivajajateni. Pealegi on need häbiväärselt väikesed. I kvartalis moodustasid 10238 pere eraldised 40,8 miljonit krooni. Matemaatiliselt teeb see 1328 krooni pere kohta kuus.

Suur osa ühiskonnaliikmetest on poliitikute valede otsuste tõttu raskustes. Riigi kohuseks on neile nüüd abikäsi ulatada.

Riigieelarveliste kulutuste restruktureerimine koos laiapõhjalise haldusreformiga looks eeldused kodanikuühiskonna tekkeks. Innovatsioon valitsemises tervendaks muteerunud väärtushinnanguid, võimaldaks toetada raskustesse sattunud ühiskonnaliikmeid.

Sõiduvahendi ökonoomsuse parandamiseks ei piisa paaki valatavate kütusekoguste muutmisest. Eesmärk saavutatakse muudatustega mootoris. Öeldu kehtib ka riigi toimimise kohta. Maksumäärade tõstmine või eelarvekulude solidaarne kärpimine arenguid ei soosi.

Oleks aeg eemaldada vaatevälja piiravad klapid, vaadata protsesse ühiskonnas laiemalt ja tervikuna. Senised maksutõstmise ponnistused ei ole tulemuslikud. Kärped pole samuti trende murdnud. Oleme punased laternad EL riikide nimistus.

Elame riigis, kus on ca 600,000 palgasaajat. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame vaid tunde. Sellise riigi haldamine ei pea keerukas olema. Oleme selle ise keerukaks teinud.

Võtaks klapid silmadelt...

Edu pandiks on alternatiivide nägemise ja hindamise oskus.
Ühiskonnakorraldus on kriisis eelkõige seetõttu, et me ei ole osanud leida parimaid alternatiive.

Riigi maksutulu kasvu eelduseks on majanduskasv. Maksude tõstmine majanduslanguse tingimustes suurendab laekumise selle laekumise langustrendi, viib rahanduse suuremasse kaosesse.

Riigitulude tagaajamise asemel tuleks pühenduda enam püsikulude võimalustega samadesse raamidesse viimisele. Senised lisaeelarvete kärbed seda ei taga.
Maksutulu kasvatamine, maksumaksja tulubaasi suurenemiseta, ei ole võimalik. Eestlaste maksukoormus on kõrge, saadavad teenused aga kesised.
Sellest tulekski lähtuda puzzle lahendamisele asumisel.

Riigi haldusstruktuur vajab kardinaalseid muudatusi.
Alustada võiks näiteks Riigikogu tegevuse efektiivistamisest (vähendada riigikogulaste arvu, kaotada igasugused erisoodustused ja lisahüvitised, vähendada töötasusid) ja eripensionisüsteemi muutmisest. Sellega muudaksime väärtushinnanguid, mis loob soodsa pinnase teiste muudatuse läbiviimiseks.

Ministeeriumid, ametid, ametkonnad vajavad ümberstruktureerimist – optimiseerimist.
Ministeeriumide arvu ja koosseise (bürokraatiat) saab vähendada poole võrra. Töö, mis nendes tehakse, on suures osas mõttetu ja ühiskonnaliikmetele (paljuski) tarbetu.

Sama tuleks teha ka ametite ja ametkondadega.

Sihtasutuste ja MTÜde finantseerimist tuleks kärpida. Kodanikud seda isegi tunnetaks.

Monopoolsete ettevõtete tegevus vajab jõulisemat sekkumist. Doteerimised revideerimist.
Investeeringud aktivatesse (see, mis tulu toob) suurendamist.

Sõjalisi kulutusi, mis põhinevad paljuski SKP protsendi tagaajamisel, tuleks kärpida. Välismissioone vähendada.

Kokkuhoidlikus haldamises ja efektiivsus ( mitte „vägistamisega“ tulubaasi suurendamine) tuleks tõsta ausse. Need peaksid olema märksõnad, millest lähtutakse ühiskonnale oluliste otsuste tegemisel.
Elame riigi, kus omab tööd üksnes 600,000 inimest. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame vaid üksikuid tunde. Sellises riigi haldamine ei ole keerukas. Oleme selle ise endale keerukaks teinud.
Aeg oleks võtta klapid silmadelt, ja vaadata asjadele teisest küljest. Senised ponnistused on näidanud, et tegeleme valede asjadega.

Riigikogulaste osa kriisis tuleks rohkem väärtustada

Eesti on olnud viimastel aastatel üks kiireima maksukoormuse kasvuga riik.
Maksude tõstmine majanduslanguse tingimustes (või tasakaalustamata sisemajanduse kogutoodangu kasvu tingimustes) halvendab oluliselt siinsete ettevõtete konkurentsivõimet ja langetab riigi (tulevaste perioodide) maksulaekumisi.

Hiljutine käibemaksu, aktsiiside ja ressursimaksude tõstmine on näide sellest, mida ei oleks tohtinud teha.
Parteipoliitilisi dogmasid kummardav esindajatekoda on viimastel aastatel teinud ridamisi valesid otsuseid, eirates kõige elementaarsemaid majandusteoreetilisi põhimõtteid.

USA majandusajakirja Forbes andmetel on Eesti jõudnud maailmas kolme majanduskriisis kõige enam kannatada saanud riigi sekka.
Ärileht kirjutab:
Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) tõdes oma eilses avalduses, et kuigi maailmas on juba näha märke kriisist taastumisest, on Läti, Eesti, Islandi, Leedu ja Iirimaa majanduse seis ülivilets, kuna neis riikides langeb SKP tänavu rohkem kui 10 protsenti. Eesti osas prognoosib IMF tänavu SKP languseks 14,2 protsenti. Kui aasta tagasi oli Eesti töötuse määr 3,9 protsenti, siis praegu on see tõusnud 15,6 protsendini. Teisalt väidab Töötukassa, et Eestis on töötuse määr 10,2 protsenti.

Selleks, et asju paremusele pöörata tuleks hakata tunnistama vigu. Seni, kuni süüdlasi otsitakse mujalt, asi paremusele ei pöördu.

Valimised on võimalus osaleda muutustes

Sügisel möödub neli aastat omavalitsuste volikogude koosseisude valimistest.
19. augustil alustatakse uute koosseisude kandidaatide registreerimist.
Elektrooniline hääletamine viiakse läbi 8. - 14. oktoober. Eelhääletamine toimub 12.- 14. oktoober. Hääletamine valimisjaoskondades 18. oktoobril.

Kandideerida saab nii erakondade nimekirjades, kodanikest koosnevates valimisliitudes kui ka üksikkandidaatidena.

Arengud ühiskonnas kinnitavad, et vajame muudatusi ühiskonnakorralduses. Muudatused eeldavad muutusi arusaamades. Vajame uusi tegijaid. Omavalitsustesse kandideerimisega tagame parema valikuvõimaluse. Valimisel osalemisega parema selektsiooni.

Uute inimeste kaasamine volikogudesse hõlbustab muuta arusaamu esindamisest – esindatakse inimesi, mitte umbmääraseid valimislubadusi. Eelistused muutuvad ajas, sõltudes arengutest ja muutustest elukeskkonnas. Just seetõttu ei saagi valitute osalemist otsustusprotsessides võrdsustada esindamisega. Valimisloosungite ja programmide aktuaalsus muutub. Otsustusprotsessidesse inimesi kaasamata jäävadki vastuolud ühiskonnas süvenema.

Õigete otsuste eelduseks on laiapõhjalised arutelud. Ainult nende abil leitakse erinevate seisukohtade ühisnimetaja. Ideed ja seisukohad, mis kujunevad külade, korterelamute, alevike, linnaosade ja teiste kogukondade konsensuslikul üksmeelel, kindlustavad arengu, tagavad kogukonnaliikmete üksmeele. Üksmeel tekitab ühtekuuluvustunde, mille defitsiitsust paljud tunnevad. Isegi materiaalne puudus ei paista nii suur olevat kui ühtekuuluvustunne. Väikese seltskonna tõe kuulamine ja kummardamine on väsitav, suunates ühiskonna paratamatute kriisideni.

Kandideerimisega ja volikogu tegemistes osalemisega aitate paremini mõjutada vajalikke muudatusi ühiskonnas.

Kuidas ma direktorina keelasin autode tankimise Eestis....

Reformid paistavad liiva jooksvat, isegi arutelud nende üle takerduvad erakondade vahelistesse takistustesse. Senistest reformidest meenub üksnes rahareform, mida - vaatamata paljude inimeste traagikale - võib lugeda edukaks. Peale nimetatu ei meenu ühtegi teist reformi, millega oleks kaasnenud soovitud tulemusi.
Vaatamata reformide pakilisusele jõuavad arutelud nende üle tupikusse.
Headest komponentidest valmistatud ühepajatoit ei olegi nii maitsev, kui selle valmistamisel ei ole järgitud üksikute komponentide sobivuse põhimõtteid. Üksnes lusikatäis liigset soola või mõne komponendi lisamata jätmine võib ahvatleva roa muuta söömiskõlbmatuks.
Sama kehtib ka ühiskonnakorralduse kohta, milles tehtavad muudatused peaksid olema tasakaalukad, ühiskonna arengut toetavad. Ainult sellega tagame soovitud arengut ja riikliku järjepidevust.
Paraku ei ole suutnud partokraatilik demokraatia tagada soovituid arenguid. Erinevatest vastuolulistest ideedest on segatud kokku kodanikele mitte kõlbulik poliitkompott.
Ebaõnnestumiste jada algas 2007. aastal riigikulude põhjendamatult kiire planeerimisega, mis kallutas ühiskonna soovide ja võimaluste telje kreeni, halvates sama sellega ettevõtluskeskkonnas soovitud arengut.
Viimast äpardumist polegi vaja kaugelt otsida. Hiljutine käibemaksu, aktsiiside ja ressursimaksude tõstmine on näide sellest, mida ei oleks tohtinud teha. Lisaeelarve menetlemise käigus erakondade dogmadest valminud poliitkompott ei ole söödav. Selle toksilisus hävitab isegi soodsamate arengute lootuse.
Parteipoliitilisi dogmasid kummardav esindajatekoda on teinud ridamisi valesid otsuseid, milledes on eiratud kõige elementaarsemaid majandusteoreetilisi põhimõtteid. Majanduslanguse tingimustes maksukoormust tõsta ei tohi. Vastasel juhul suureneb veelgi töötute arv, vähenevad riigitulud ja suurenevad riigi haldamiskulud.
Toon selle tõestuseks näite oma praktikast.
2008. aasta alguses toimunud kütuseaktsiiside muutusega tõusid meie tarnijate pakutavad diiselkütuste müügihinnad konkurentidest kõrgemaks. Müügisoodustusi arvestades olid hinnad Rootsis kuni 3% soodsamad.
Rahvusvahelise kaubavedudega tegeleva ettevõtte finantsdirektorina keelasin autode tankimise Eestis. Samamoodi käitusid arvatavasti ka teised rahvusvaheliste kaubavedudega tegelenud ettevõtted.
Tulemuseks oli Eesti tegutsevate ettevõtete müügikäivete langus, mille tõttu langes riigi oodatud maksutulu.
Aasta tagasi lõpetas mainitud ettevõte tegevuse Eestis. Tegevus jätkus Norras, kus tööjõumaksud nimetatud valdkonnas olid Eestiga võrreldes 10% madalamad. Töövõtjaid see rõõmustas (sest säilis töökoht, millele lisandus veel nelja aastase töötamise järel kaasnev sealse pensioni saamise õigus), firma oli tagasi konkurentsis.
-->
Tegemist oli üle 100 miljoni kroonise käibega ettevõttega, kes teenis riigile kümnetes miljonites kroonides maksutulu. Tulu laekus riigile ka ettevõtte lepingupartneritest alltöövõtjatelt ja tarnijatelt.
Toodud näide kinnitab, et Riigikogu poolt kinnitatud käibemaksu, aktsiiside ja ressursimaksude tõstmisega saavutatakse vastupidine tulemus - riigitulud vähenevad veelgi.
Maksukoormuse kasv viib meie riigi rahanduse praegusest veelgi suuremasse kaosesse. Oodatud maksulaekumisi ei järgne, tarbijate tehtavad kulutused vähenevad veelgi. Töötus ammutab uut jõudu, puudustes kannatanute arv kasvab.
Eesti ühiskonnakorraldus vajab reformimist. Sellega viivitamine ei võimalda ebasoovitavaid tendentse murda.
Partokraatial põhinev otsustamine on näidanud oma nõrkust - ühiskonna allakäiku ei peatu. Enamus ühiskondadest on (peale ehmatust) stabiliseerumas, meie vähikäigul aga ei paista isegi lõppu.
Miks saavad inimesi esindada poliitilisel maastikul üksnes erakonnad?Seda tuleks võimaldada teha ka teistel - ka teistel kodanikualgatusel tekkinud liitudel ja ühendustel..Oleme ületähtsustanud erakondade panust demokraatiasse, samas alahinnanud kodanikualgatust. Esindama peaksid need, keda volitatakse, mitte need, kellele võimulolijad loa annavad. Inimesed ei usalda erakondi. Kinnitavad seda kas või regulaarselt läbiviidavad uuringutulemused kui ka Euroopa Parlamendi valimistulemused.
Uue Riigikogu koosseisu valimine ei taga oodatud tulemust, sest toimiv valimisseadus ja erakonnaseadus summutab igasuguse rahvaalgatuse.
Kuluhüvitistel ja erisoodustustel toimuv esindamine ei toimi. Vajame esindamisel solidaarsust ja üksmeelt, mitte vastandamist ja üksteisele ärategemist.
Eestis elab ligikaudu kuussada tuhat tööd omavat inimest. Meil ei mõtet väikeses ressursiga demokraatiat mängida.
Partokraatial põhinev esindamine vajab muutmist. Kodanikel peaks olema suurem valikuvõimalus. Riigikogu erinevad koosseisud on näidanud, et kehtiva valimis- ja erakonnaseadusega reguleeritud keskkonnas valituks osutunud ei hooli kodanikest. Aga just sellise mulje jätab nende liigne pühendumus enda heaoluga tegelemisel.
Demokraatlikus ühiskonnas on oluline arvestada rahva meelsusega. Vastasel juhul tekkib kodanikuallumatus, süveneb kaos.
Demokraatia vajab reformimist. Seda tuleks alustada muudatusest seadusandluses, mis kärbiksid partokraatide monopoolseid õigusi, samas aga innustaksid kodanikualgatuse levikut ühiskonnas.
Taasiseseisvuse kehtestamisel eristusime teistest ühiskondadest laulva revolutsiooniga. Seekord võiksime eristuda kodanikualgatusel läbiviidava ühiskonnakorralduse reformiga, millega saavutaksime üksmeelsuse - kasvaks kodanike austus riigi vastu, valitsejad innustuksid ohvrimeelsusest ja kodanike teenimisest.
Vajame uut laiapõhjalist ühiskondlikku lepet, mille sünd erakondade poliitilise monopoli rüpes paistab võimatuna. Partokraatlikel dogmadel põhinevad arutelud viivad meid tupikusse.

Maksukoormust ühiskonnas hinnatakse valesti

Oleme harjunud erinevate edetabelitega, mis aitavad meil kujundada seisukohti erinevates küsimustes. Seda, et edetabelite koostamisel kasutatakse erinevaid metoodikaid ja võrreldamatuid algarve, teadvustame vähem. Nii võib näiteks parimaks sportlaseks ühel ja samal alal osutuda valituks mitu sportlast – üks hetkel parima tulemuse eest, teine hooaja stabiilsuse (aritmeetiliselt kõrgim keskmise koht) eest, kolmas suurvõistluse võitmise eest jne.

Samamoodi saab riikide maksukoormuse hindamisel saada erinevaid tulemusi. Ühiskond hindab maksukoormust lihtsustatud, mis viib paratamatult valede otsuste tegemisele. Maksukoormusest ei anna ülevaadet üksnes riigieelarve- ja omavalitsuste maksutulu ja sisemajanduse kogutoodangus jagatis. Arvestada tuleks ka varjatud- ja imaginaarseid maksusid, mille osa on eestlastel teiste riikidega võrreldes suur.

Nõustun prof. Ülo Ennustega, kes väidab, et maksukoormus Eestis on kõiki makse arvestades üle 50%., samas kui riigieelarve järgi oli see Eurostati andmetel 2007. aastal 33,1%.

Lisaks varjatud- ja imaginaarsetele maksudele tuleks maksukoormuse hindamisel arvestada ka seda, mida kodanikele maksude eest vastu saavad. Siin on küll põhjust punastamiseks. Sotsiaalne kindlustatus seisab riigis õblukestel jalgadel, isegi elementaarsed konstitutsioonilised põhiõigused on paljudele tagamata.

Nii nagu ei anna statistiline sisemajanduse kogutoodang pilti kodanike jõukusest, nii ei piisa ka ühiskonnaliikmete maksukoormuse hindamiseks üksnes riigieelarve- ja omavalitsuste maksutulu ja sisemajanduse kogutoodangu jagatisest.

Kodaniku tahet tuleb arvestada

Miks peavad inimesi esindama poliitilisel maastikul üksnes erakonnad?
Seda tuleks võimaldada teha ka teistel - kõikvõimalikel liitudel, ühendustel, nendel, kes seda ka tegelikkuses teevad.

Me ületähtsustame erakondade panust demokraatiasse, samas alahindame kodanikualgatust. Esindama peaksid need, keda volitatakse, mitte need, kellele võimulolijad loa annavad.
Inimesed ei usalda erakondi. See on fakt.

Just seetõttu tulekski lõpetada erakondade rahastamine ja võimaldada kõikidel ühendustel ja liitudel esindada valijaid poliitilisel maastikul.

Koalitsioon vajab toetust

Targutajatest meil puudust ei ole. Valimisteeelsel perioodil on neid aga eriti palju – kõik nad soovivad silma paista ja paremat pala endale kahmata.
Kuidas saab üldse keegi valitseda või protsesse juhtida, kui kraaksujate parv selle tegemist pidevalt segab.Halvustamise, parastamise ja targutamise asemel tuleks lasta koalitsioonidel tekkida ja tegutseda. Lasta neil oma parema nägemise järgi tegutseda, siis saab midagi ka nõuda – kaasneb ju sellega vastutus.
Asju ei tohiks vägisi kokku sobitada. Üksikutest maitsvatest komponentidest valmistatud supp ei olegi nii maitsev, kui see algul tundub. Erinevate inimeste kaunimatest näoosadest kokku sobitatud kujundist saame aga monstrumi.Öeldu (head asjad ei pruugi kokku sobida) kehtib ka ühiskonnakorralduse kohta. Protsesse tuleb vaadata tervikuna ja muutuses, mitte pühenduda üksikutele komponentidele.Soovigem parem (ükskõik millisele tekkivale) koalitsioonile tuult tiibadesse ja pühendugem oma tegemistele.

Notaritasude tohutu tõus

Maksukoormus Eestis aina kasvab.Maksukoormus Eestis aina kasvab.
Maksumaksjate liidu väite järgi kujuneb 2009. aasta maksukoormus juba ilma uute maksutõusudeta viimase kümne aasta kõrgemaiks. Nende tõstmise korral (tõstetakse arvatavasti ju käibemaksu, töötuskindlustusmaksu, aktsiise) kasvab maksukoormus katastroofselt.
Sama toimub ka varjatud ja imaginaarsete maksudega.

8. juunist tõstetakse riigilõivusid näiteks notaritasudelt.
Valik teenuseid, mille hinnad tõusevad kordades (teenus, hind enne/hind pärast, kr):
Testamendi tõestamine 200/510
Juriidilise isiku muu volikirja tõestamine 100/770
Õppelaenu tagamiseks antava käenduse tõestamine 10/250
Isiku elusoleku kinnitamine 50/225
Isiku teatud kohas viibimise kinnitamine 50/250
Isiku ja fotol kujutatud isiku samasuse kinnitamine 50/180
Dokumendi esitamisaja kinnitamine 50/225
Notariaalselt kinnitatava avalduse projekti koostamine 10/285
Allkirja ja allkirjanäidise kinnitamine 10/200
Kinnises ümbrikus testamendi hoiulevõtmise tõestamine 100/510
Mereprotesti tõestamine 500/1230
Sihtasutuse asutamisotsuse, sealhulgas selle lisana kinnitatava põhikirja tõestamine ning sihtasutuste ühinemis- ja jagunemislepingu või sihtasutuse jagunemiskava tõestamine 500/1210
Sihtasutuse organi otsuse tõestamine 500/1080
Abikaasade vastastikuse testamendi tõestamine 300/650

Maksude tõstmisest

Riigi kulud ei tohiks ületada maksulaekumisi.

Eestis riigikulutused (SKT suhtes) on viimastel aastatel pidevalt kasvanud. Seda isegi siis, kui majanduskasv oli kiire.
Eurostadi andmetel kasvas Eestis valitsuskulude suhe SKT-sse üksnes mullu üle viie protsendipunkti võrra. Olles sellega üks suuremaid kasvusid Euroopas.
Lisaks statistilisele maksukoormusele ei tohiks kahe silma vahele jätta ka meie teistest kõrgemaid varjatud ja imaginaarseid maksusid.
Sellise maksukoormuse muutuse mõju majanduslangusele (sh riigitulude langusele) ei tasuks alahinnata - suurima maksukoormuse kasvuga kaasneb paratamatult ka suurim majanduslangus.
Ametnikeriik vajaks kodanikriigiks muutmist. Vastasel juhul jäämegi peamiselt ametnike hea käigu eest hoolitsema ja kodanikele maksusid kergitama.

Töölepinguseadusest

Ettepanekute väljatöötamiseks on vaja informatsiooni (eelnevate perioodide detailsemaid näitajaid ja täpsemaid analüüse). Nende puudumisel on arutelud tavaliselt mõttetud. Emotsioonide kõrval tuleks ju tugineda ka reaalsusele – olemasolevatele võimalustele ja muudatustest tekkivatele võimalikele tendentsimuutustele.

Vaieldamatult tuleks inimestele (temast mitte oleneval põhjusel töö kaotuse korral) säilitada mingigi sissetulek. Senine koondatute kindlustus (etteütlemise aeg ja töölepingu järgsed 6 kuud) on selline, millega viriseda oleks patt. Uue töölepinguseaduse jõustumise korral paraneks töökoha kaotanute olukord veelgi ( suureneksid kuu hüvitised). Pealegi hakkaksid hüvitist saama ka omal soovil töökoha hüljanud inimesed.
Samas tuleb tunnistada, et ühe enam suureneb makseraskustesse ja tegevust koomale tõmbavate ettevõtete arv. Ühesõnaga - väheneb töökohtade arv ja ühiskonna käsutuses olev tulubaas.

Tööjõukulude (sh koondamishüvitised, kindlustused) vähendamine võiks olla "õlekõrreks“, mis pikendaks paljude praegustes tingimustes hukule määratud ettevõtete eksistentsi.

Tööjõuturg võiks meil olla liberaalsem. Nii nagu kõik turud võiks ka tööjõuturg alluda turureeglitele, mitte olema detailideni reglementeeritud. Nimetatud põhustel pooldan koalitsiooni juhterakondade töölepinguseaduse korrigeerimisettepanekut. Vaatamata isegi sellele, et see mulle isiklikult ei meeldi:-)))

Kui töökoha kaotanud saavad riigilt abi (koondatud isegi suhteliselt head), siis ettevõtjatel pole kellelegi loota. Isegi pangad on laenurahad kinni keeranud.

Ma ei näe tõesti RE ja IRL poolt pakutud töölepinguseaduse korrigeerimise kavas mingit tonti, mille nimel tasuks ettevõtluse konkurentsivõimet veelgi halvendada.
Tarkus seisneb tendentside ette nägemises, mitte niivõrd tulekahju kustutamises:-)))

Minu arvates vajaksid aga kindlasti suuremat tähelepanu need töötud, kellele töötuhüvitisi ei maksta. 1000.- krooni kuus, ja sedagi üksnes 7 kuud, on ikka naeruväärne "abi" küll.
Kuidas peavad elama siis need, kellel pole võimalust tööle minna, kuid puuduvad ka sissetulekud?

Minu arvates tuleks kaaluda töötuhüvitise (ca 1000.-) maksmise pikendamist.

Sellise toetuse maksmine ei oleks (riigieelarve mahtu arvestades) suur kulu, kuid samas aitab see paljusid.

Olen ka varem maininud, et meie nii praegune kui ka uus töölepinguseadus on töövõtja keskne, mille tulemus kajastub ka kesises majanduskeskkonnas.
http://www.postimees.ee/200208/esileht/arvamus/313036_foto.php
Majanduskaose põhjusi ühiskonnas tuleb otsida eelkõige meie maksusüsteemist ja seaduskeskkonnast, mitte maailmamajandusest.

Maksupoliitika peaeesmärk

Maksupoliitikaga tehakse imet, samas saab sellega ka kõik untsu keerata.
Selleks, et untsu keeramist vältida, on oluline teadvustada maksupoliitika peaeesmärki.

Maksude peaeesmärgiks ei saa olla riigieelarve kasvatamine või siis kellegi „abistamine“, vaid eelkõige majanduse toimimiseks vajaliku keskkonna loomine ja väärtushinnangute kujundamine.
Riigieelarve tulude kasvatamine on nimetatud eesmärkide kõrval teisejärguline.

Soovitan lugeda Viktor Trasbergi poolt selgelt sõnastatud lugu.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=23410447&l=fpOpinion

Eesti on pakkunud õpikunäite sellest, kuidas riigi majandust valesti juhtida. 16% majanduslangust lubab seda kaheldamatult väita. Meie majanduse viisaastak pakub kõige ehedama näite sellest, mis juhtub, kui lähtutakse populismist ja parteipoliitilistest dogmadest, ignoreerides samal ajal elementaarseid majandusteoreetilisi põhimõtteid.
Eesti kiire majanduskasv vahetult pärast Euroopa Liiduga ühinemist ei olnud tingitud mitte meie erakordselt targast majanduspoliitikast ja maksusüsteemist, vaid ühekordsete ja erandlike tingimuste kokkulangemisest. EL-iga ühinemise mõju ja soodsad laenutingimused õhutasid sisetarbimist ja sellel põhinevat majanduskasvu. Samalaadne oli olukord kõigis uutes EL-i maadele.
Paljud neist suutsid laenamisel ja sisenõudlusel põhinevat ülekuumenemist aga vältida. Eesti toimis vastupidi — küttis fiskaalpoliitikaga veel hagu juurde. Siinjuures ei maksa süüdistada pankasid, et miks nad siis nii palju laenasid.

Tasakaal

Tasakaal on parim.
Nii tuleks eelistada tasakaalu ka teadmispõhise ja tunnetepõhise ellusuhtumise vahel.
Ratsionaalsus on oluline, kuid emotsionaalsus ei ole sellest mitte vähem olulisem.

Ma ei kujutaks ette üksnes teadmispõhist (ratsionaalset) elustiili, milles tunnetel
ja tunnetusel on teisejärguline roll. Selline elu on ju igav ja vähe viljakas.

Mulle tundub, et just tasakaalutus domineerib ühiskonnas toimuvates aruteludes. Mul on raske leppida, kui emotsionaalsust alavääristatakse ratsionaalsuse varjus punutud dogmadega.

Kui ma peaksin valima, siis eelistaksin kindlasti tundeinimest ratsionaalsele, sest ratsionaalsusest pakatavad kaaslased tunduvad mulle (sageli) kuidagi agressiivsena ja tüütutena.

Kahju, mida ühiskonnale emotsionaalsuse alahindamisega tekitatakse on aga korvamatu!

Ma julgen isegi väita, et emotsionaalsuse alahindamine kahjustab inimese genofondi palju enam, kui seda teeb loodusressursside ületarbimine.

Järsku olengi ainuke, kes on tänini puu otsas istunud:-)))

Vaikimine kuld

Imetlen inimesi, kes oskavad kuulata. Lobasuud paistavad aga kõikjal domineerima, vaatamata isegi sellele, et nad on vähemuses.
Mina soovitaksin rääkijatel õppida kuulamist.
Kuulata on oluline isegi siis, kui jutt „jamana" paistab.
Kui aga paljude jutt jamana paistab, siis soovitaksin ma lugeda teadmata teooriaid (Maslow jpt.). Kui aga ka see ei aita, siis oleks mõttekas mingi aeg vanglas või kloostris veeta. Mina soovitaksin muidugi kloostrit, kuid see eeldab suurt tahtejõudu.
Naudiksin väga suhtlusrollide vahetust - need, kes on oma seisukohti pidevalt jaganud jääksid (mõneks ajaks) vait. Need aga, kes on seni pühendunud kuulamisele, hakkaksid rääkima.
Uskuge mind, elu läheks siis palju ilusamaks:-)))

Pankrott

Riigi praeguse struktuuri haldamiseks ei toodeta piisaval hulgal lisaväärtust.
Ettevõtete kasumi tootluse eelduseks on kasumiläve ületamine. Riigi toimimise juures on oluline, et valitsemiskulud ei ületaks tulusid. Vähem oluline ei ole aga ka see, et riigitulude kasv ei halvendaks ettevõtete konkurentsivõimet alla selle kriitilise piirini.

Oleme olukorras, kus ühiskonnas toodetav lisaväärtus kahaneb, üha enam ettevõtteid tegutsevad kahjumiga. Aina suureneb nende arv, kes on lõpetanud või lõpetavad tegevuse (sh lahkuvad Eestist või pankrotistuvad).
Kui ettevõtted pankrotistuvad, siis ei ole pääsu pankrotist ka riigil, seda muidugi juhul, kui tegevuskulusid ei suudeta (või ei taheta) kohandata võimalustega.
2008. aasta riigieelarve 25-26% kasv oli ebanormaalne. See ongi praeguse olukorra põhjustanud. Nüüd tuleb ajaga tagasi minna, kanda tuleb seejuures muidugi ka lisakulusid.

Ettevõtluse pankrotistumise tingivad (eelkõige) eksporditavate kaupade/teenuste kõrged omahinnad, millega on raske konkureerida teiste turgude analoogsete toodetega. Hinnad on kõrged seetõttu, et kulud on kõrged - maksukoormus (valitsemiskulu) kõrge, valuuta ülehinnatud.
Riigi valitsemiskulud ei vasta ettevõtluses teenitavale tulule. Ühte neist tuleks kohendada – kas toota enam lisaväärtust või kohandada valitsemiskulusid. Kolmandat võimalust lihtsalt ei ole. Makse võib küll tõsta, kuid riigitulusid see ei kasvata.

Maksukoormus Eestis on liiga kõrge. Vaatamata sellele on see pidevalt kasvanud.

Pooldaksin seisukohta, mis seaks prioriteediks lisaväärtuse tootlikkuse kasvule põhineva riigitulu kasvu. Vastupidine lahendus – maksude tõstmine võimendaks laekumise langustrendi ja viiks Eesti kindlasse pankrotti.

Populism tähendab vastupidist poliitiku arvamusele.

Tunnistan, et muretsen väga ühiskonnas toimuvate vastuolude süvenemise pärast. Üha suurenev viha poliitikute ja erakondade vastu paistab aina kasvavat.
Samas ei tee erakonnad midagi, et neid vastuolusid pehmendada. Pigem vastupidi – lisavad muudkui uut õli tulle. Aga just riigieelarve kärbetega (või nende ettepanekutega) õli tulle loobitaksegi. Võimu koridorides liikujad paistavad seisma üksnes enda huvide eest ( vähemalt selline mulje on nad oma tegevusega jätnud), üritades samas iga hinna eest teiste tulusid kärpida ja teistele lisakulusid tekitada.
On viimane aeg hakata vastuolude leevendamisele mõtlema. Selleks tuleb aga teadvustada, et vastuolude autor ei ole mitte majanduskriis, vaid eelkõige poliitiline kultuur. Kinnitab seda väidet kas või usaldus erakondade vastu, mis on uuritavatest institutsioonidest madalaim (viimati oli vist 21%).
Elanike usaldus erakondade vastu peaaegu puudub. Selle põhjuseid kodanike saamatuses otsida - mõistmatuses riigile oluliste otsuste (nn ebapopulaarsete, kuid tarkade) vajadusest aru saada - on vale ja vastutustundetu.
Poliitikutel tuleks lõpetada oma „tarkusega“ keksimine.

Elanike emotsionaalsus määrab iga ühiskonna edukuse.
Emotsionaalse pingeseisundi (stressi) mõju elukvaliteedile on oluline. Kahjud, mis sellest ühiskonnale tekivad, on korvamatud. Meie inimeste suhteliselt lühike eluiga, suur alkoholilembus, rasked liiklusõnnetused ja muud arenenud ühiskonnale mitteomased nähtused on emotsionaalse pingeseisundi viljad. Inimene vajab ühiskondlikku hoolivust ja mõistmist, ta ootab õiglust, materiaalsusel on seejuures alles teisejärguline roll. Ainult kodanikest hooliv ühiskond on tugev ja jätkusuutlik. Elanikega arvestamisega sepitsetakse vundamenti riiklusele. See on katalüsaatoriks majanduskasvule.

Kui meie ida naabritel on saanud sõimusõnaks „fašism“, siis meie poliitikutel paistab selleks olevat „populism“.
Populismi lahmitakse ette ja taha, kasutatakse poliitilisel areenil egoistliku käitumise kaitsekilbina.
Rahva (enamuse) arvamusega arvestamist ei saa võrdsustada populismiga.

Peame tunnistama, et rahvas ei poolda riigieelarvest erakondade rahastamist. Mulle tundub, et rahvas on isegi ägedalt selle vastu. Tegemist ei ole „populismiga“, vaid reaalsusega, millega erakonnad peaksid arvestama. Erakonnad peaksid nende poolt küpsetatud kriisis unustama hetkekski erakondliku ego ja õppima mõtlema riiklikult.
Tippsportlaseks saadakse läbi ohverduste ja treeneri nõuannete. Samasugune suhtumisega saavutatakse edu ka poliitikas. Erinevat spordist ei ole poliitikas ühte treenerit, poliitikas on selleks rahvas. Ohverdamises aga vahet ei ole:-))
Just seetõttu meeldis mulle Indrek Tarandi poolt EP valimiste kampaanias esitatud ettepanek lõpetada erakondade riigieelarvest rahastamine. Olen ka ise analoogseid ettepanekuid aeg ajalt esitanud EER juhtfiguuridele, kuid paraku pole see leidnud mõistmist. Ikka tõrjutakse need populismi kilbil tagasi:-))

Indrek Tarandi ettepanekud:
1. Lõpetagem parteide rahastamine riigieelarvest! Kui parteid olid tillukesed ja nõrgad, oli see ehk põhjendatud. Nüüd, kus parteid domineerivad kõikide avalike finantside üle, pole see toetus enam vajalik. On säästuajal õigupoolest häbiväärnegi.2. Lõpetagem ka parteide õigus vastu võtta annetusi kõrvalseisjatelt. Sest ettevõtja, eraisik või slovaki ärimees, kes väidab, et ta toetab maailmavaadet, valetab. Ta ei saa seda osta, kuna parteidel kas puudub maailmavaade või on see väga puudulik!Kes soovib vastupidist väita, võib mind selles küsimuses avalikule debatile kutsuda. Iga mitteparteiline isik, kes toetab rahaliselt parteid, ostab tegelikult meelehead ja hilisemat vastuteenet. See on aga korruptsiooni keskne telg Eestis.3. Las parteid rahastavad tema enda liikmed! Liikmemaksudest ja vabatahtlikest annetustest. Nii on ausam ja selgem ning liikmetel tekib reaalne huvi juhtimise efektiivsuse vastu. Praegu on liikmed sõltuvuses juhtide „tarkusest“ tulenevatest riiklikest rahavoogudest.

Orjus

Valesid ja õigeid seisukohti ei ole olemas – see, mis ühele paistab õigena (tõena), võib teisele tunduda valena, ja vastupidi.

Mõttetud vaidlused tõe ja vale otsimise pärast on väsitavad ja ühiskonda kurnavad.

Tundub, et oleme orjad, kes elavad vabal maal. Oleme poliitorjad, kes peavad alluma erakondade tagatubade diktaadile, mille ahelaist vabanemine paistab lootusetuna – on ju tegemist aastakümnete jooksul parimate poliitseppade poolt vorbitud tootega.

Paistab, et üksnes elanikkonna ühtne tahteavaldus suudaks pehmendada ühiskonda lõhestavaid poliitahela jootekohti, avada tee kodanikualgatuse laviinile ja looks eeldused kriisist pääsemiseks. Kodanikualgatuseta paistavad kõik teed meid tupikutesse viivat. Labürindis tiirutamisel pole ju mõtet – see on kulukas, kasvatades seejuures pingestunud vastuolusid ühiskonnas veelgi. Kodanikualgatuse aktiviseerumise eelduseks on vabadus. Üksnes erakondade võimu piiramine sillutaks tee kodanikualgatusele. Erinevatele kogukondadele tuleks luua seaduslikud võimalused ühiskonnas toimuvatesse (otsustus)protsessidesse sekkumiseks.

Senised väikese grupi arvamustel põhinevad otsustamised vajaksid avardamist. Isegi tuhatkonna inimese arvamusküsitlused ei ole piisavad kõiki puudutavate üldistuste tegemiseks. Valimisloosungite ja erakondade programmide väärtused muutuvad aga ajas kiiresti, sõltudes arengutest ja muudatustest elukeskkonnas. Just nimetatud põhjusel ei saagi praegust valitute osalemist otsustusprotsessides võrdsustada valijate esindamisega. Valimisloosungid ja erakondade programmid kajastavad üksnes üldpõhimõtted ja on pigem võimule pääsemise vahendiks, mitte konkreetseks tegevuskavaks.

Ühiskonnaareng on jõudnud staadiumisse, kus on vaja demokraatia madalamalt astmelt (esindamiselt) edasi liikumist kõrgemale (osalemisele). Jüri Toomepuu ütles hiljuti: “Suurem osa probleeme ongi meil ju tekkinud sellest, et võimulolijate majanduslikud-poliitilised ja eesti rahva huvid ei ühti”. Öeldule on raske vastu vaielda. Kuid samas ei tasuks unustada, et tegemist on üksnes tagajärjega, mitte põhjusega. Tagajärjele pühendamisega jätame unarusse põhjuse – selle, millega protsesse juhitakse.Võimulolijate ja rahva huvide ühtimatuse põhjustab pigem volitatute teadmatus ja oskamatus, mitte niivõrd nende egoism ja pahatahtlikkus.

Igaüks pidavat lähtuma oma rikutuse astmest. Need, kes näiteks on harjunud halvasti kohtlemisega, näevad halba ka teiste tegemistes, tajuvad negatiivsust kuuldus. Neil on raske uskuda kaaslaste siirusesse ja heatahtlikkusse. “On raske uskuda, et keegi räägib tõtt, kui teate, et ise tema asemel valetaksite,” on öelnud Louis Mencken. Nii on ka turvaliselt materiaalselt kindlustatul raske mõista puuduses ja hirmus elava inimese mõtteid ja vajadusi. Võimulolijate elu on aga vaieldamatult suuremast osast ühiskonnaliikmetest turvalisem, nende materiaalselt vajadused paremini tagatud. Arvatavasti just seetõttu töötabki kõrgetel positsioonidel olevate kaasmaalaste mõte teistest ühiskonnaliikmetest erineval lainepikkusel.

Ebavõrdselt jaotunud sissetulekud on ühiskonnale suureks ohuks.

Õiglust aga ei tohiks tuua ohvriks õigusele.

Ühiskonnas toimuvad otsustusprotsesside mehhanism vajaksid reformimist. Haridus- , haldus- ja muude reformide kõrval vajaks reformimist ka demokraatia.Selleks, et võimulolijate mõte panna töötama teistega samale lainepikkusele, tuleks hakata valitavate lausvolitamisi piirama. Kodanikele aga luua seaduslikud tingimused ühiskonnas toimuvates otsustusprotsessides osalemiseks. On jäänud mulje, et võimulolijad justkui kardaksid igasuguseid rahvaalgatusi ja referendumeid. Igatahes selline arvamus on tekkinud nende arutelusid ja tegemisi jälgides.Samas, oleks ju õige, kui olulistes küsimustes otsustamised algaksid kogukondadest, mitte erakondade tagatubadest. Ideed ja seisukohad, mis kujunevad külade, korterelamute, alevike, linnaosade ja teiste kogukondade konsensuslikul üksmeelel, kindlustavad ühiskonna arengu, tagavad selle liikmete üksmeele. Üksmeel tekitab ühtekuuluvustunde, mille defitsiitsust paljud meist tunnevad. Isegi materiaalne puudus ei paista ühiskonnas nii suur olema, kui seda on ühtekuuluvustundel. Väikese seltskonna tõe kuulamine ja kummardamine on väsitav, suunates ühiskonnakorralduse paratamatute kriisideni. Sellised otsused tuginevad ju populismil ja egoismil, mille tulemusega kaasneb erinevate sotsiaalsete gruppide vastandamine.

Jääb vaid loota, et 1. mail toimuvad üle Eestimaalised mõttetalgud loovad pretsedendi kodanike kaasamisest ühiskonnakorraldust puudutavate küsimuste aruteludesse ja ühisseisukohtade kujundamisse. Innustust nendel osalemiseks saadakse aga üksnes siis, kui see suudab muuta ühiskonnas senini toimuvaid otsustusprotsesse.

Vaja oleks luua eelkõige seaduslik alus, mis teeksid referendumitest ja mõttetalgutest ühiskonnakorraldust puudutavate otsustamisprotsesside lahutamatuks osa. Otsustamisse kaasamisega tekib inimestel kodanikuvastutus. “Mina” muutub “meieks”.

Riigi võlakirjad

Kuulen üha uutest soovidest väljuda pensionisammastest.
Vaatamata tulumaksukulule ei julge inimesed oma säästusid enam isegi pensionisammastes hoida.

Usaldus riigi vastu paistab olevat olematu.

Pealegi, suuremal osal elanikkonnas pikaajalised säästud üldse puuduvad. Viimast kinnitab kasvõi suur lühiajaliste (kolm kuud) ja jooksvate hoiuste osatähtsus.

Mul puuduvad küll andmed hoiustajate kohta, kuid ma eeldan, et suurem osa tähtajalistel hoiustel hoitavast rahamassist kuulub väikesele osale elanikkonnast – nendele, kes on väljunud väärtpaberite positsioonidest ja muudest investeeringutest ning ootavad õiget aega uute tegemiseks. Nii kuulun ka mina ja mitmed minu tuttavad just selliste hoiustajate hulka.

Ma arvan, et need inimesed ei soeta EV võlakirju kroonides isegi siis, kui nende tootlus on 15 protsenti aastas.

Eesti kroon varem või hiljem kaob. Riigis (eriti avalikus sektoris) toimuvat jälgides võib eeldada, et krooni kurss (teiste valuutade suhtes) lähiaastatel langeb.

Veebruari jooksul Eesti kroonides avatud tähtajaliste hoiuste maht vähenes ja valuutahoiuste maht kasvas.
Kõikidest eraisikute tähtajalistest hoiustest on kõige suurema osakaaluga kuni kolmekuulised hoiused.

Ma olen veendunud, et eesti kroonides emiteeritavaid võlakirjadele (piisavalt) huvilisi ei leidu. Võlakirjad oleksid müüdavad vaid siis, kui need emiteeritaks eurodes või tagasiostmisel oleks tagatud nende fikseeritud ostukurss ( 1 euro – 15,6466 krooni). Ma julgen kahelda, et sellisel tingimustel võlakirjade emiteerimisel siis ka mõtet on.

Võlakirjad sobiksid minu arvates pigem mitte rahalisteks tehinguks (nt pensioniosakud, töötasud jmt), mis võimaldaks riigil täita oma kohustusi, kulud aga kanda millalgi hiljem.

Arvestada tuleb, et võlakirjatootluselt tuleb tasuda tulumaksu ja tema vahepealse hinna (emiteerimisest kuni tagasiostuni) kujundab turg – pakkumine ja nõudlus.

Mis võluvits see innovatsioon on?

Eesti on aastaid uhkustanud oma ebaloomulikult kõrge majanduskasvuga ja selle imetlejaid jagus.

Seejärel võitsime tähelepanu oma taevasse tõusnud inflatsiooninäitajaga, mille tähelend kujunes meist mitte olenevatel põhjustel siiski üürikeseks.

Nüüd on moesõnadeks saanud "töötus" ja "innovatsioon". Kui esimese tähendus on lihtsalt mõõdetav ja üheselt mõistetav, siis teist võiks võrrelda sisuvaba hitiga, mis ei tekita kuulajas erilisi emotsioone. Aga just innovatsioonis näevad paljud arvamusliidrid imerelva, mis ainukesena paistvat suuta murda negatiivseid tendentse ühiskonnas. Jääb mulje, et ilma nimetatud terminit kasutamata ei võeta isegi ettepanekuid ja otsustusprojekte ühiskonnas enam tõsiselt.

Arvamusliidrid kordavad justkui ühest suust: "Vajame innovatsiooni, innovatsiooni!"

Auditooriumi jätab aga selline tundmatu fraasi korrutamine tuimaks. Kuidas saabki reageerida sõnale, millel puudub sisu?

Austria majandusteadlase Joseph A. Schumpeteri (1883-1950) järgi on innovatsioon leiutise, avastuse, uue või olemasoleva teadmise uudne kasutamine majanduslikus protsessis, mille eesmärgiks on konkurentsieelise, ideaalis isegi lühiajalise monopoli loomine.

Innovatsioon põhineb seega dünaamikal ja muutusel rajaneval mõtlemisel.

Mõtlemise muutmisest üksi ei ole kasu, kui sellele ei eelne seda soosivad muutused keskkonnas. Pole ju kvaliteetse seemne ja väetise soetamisest kasu, kui need külvata jäisesse või kuivanud pinnasesse. Innovatsioon ettevõtluses nõuaks praegusest soojemat ja niiskemat pinnast.

Innovaatilisus eeldab seni kogetust ja õpitust loobumist. See aga suurendab tundmatute arvu muudatuste võrrandis, suurendades sellega ettevõtjate riske, põhjustades sagedasemaid altminekuid ja palju pisaraid.

Selleks, et ettevõtjaid innustada muudatustele, tuleb ka riigil muudatustega kaasas käia, muutuda innovatiivsemaks. Ainult sellega innustatakse ettevõtjaid eirama praeguseks välja kujunenud traditsioone ja võtma uusi riske.

Haldusstruktuuri muutmata paistab igasugune innovatsioon ettevõtluses olema hukule määratud. Riigi administratiivse suutlikkuseta ja tasakaalustatud õigussüsteemita pole edukad radikaalsed muudatused erasektoris mõeldavad.

Ühiskond, mille halduskorraldus ei suuda ajaga kaasas käia, ei soosi innovatiivsust.
Innovatsioon ei ole ju võluvits, mille vibutamisega saab tagasi tuua hiljutise pöörase kiirusega kasvanud materiaalse heaolu kasvu. Tegemist on siiski tähtsa ja laiapõhjalise ettevõtmisega.

Hiljuti Euroopa Komisjoni avaldatud riikide innovatsioonivõime võrdleva analüüsi järgi paigutati Eesti seniste tulemuste põhjal mõõdukalt innovaatiliseks riigiks. Kuuludes oma näitajatega kindlalt Euroopa riikide keskmike hulka, olles seejuures Ida-Euroopa riikide liider.

Suhteliselt heale innovatsioonivõimele vaatamata on meie ettevõtete konkurentsivõime aga langenud. Seniste tendentside jätkudes võib oodata ka tulevikus ettevõtete majandustegevuse lõpetamise kasvu.

Selleks, et sellist tendentsi peatada, tuleb pühenduda põhjustega tegelemisele.
Ettevõtluse nõrkuse peapõhjus ei seisne mitte kapitali (inimkapital, finantskapital) defitsiitsuses või kvaliteedis, vaid majanduskeskkonnas. Praegune majanduskeskkond ei soosi ettevõtluse arengut.

Radikaalsed muudatused erasektoris ajal, mil avalik sektor toimib stagnatsioonis, ei ole efektiivsed. Sellistes tingimustes on ka kõige innovatiivsemad ponnistused määratud ebaõnnestumisele.

Muuta tuleb ühiskonda tervikuna - avalikku sektorit innovatiivsemaks muutmata jäävad soovitud tulemused ka teistes sektorites saavutamata. Edukale majandusele pannakse alus just efektiivse ja tasakaaluka ühiskonnakorraldusega.

Ettevõtete toetamiseks loodud abipaketid ei anna tulemusi. Maksutuluga (ühekordsel) ettevõtete toetamisel on üksnes hetkeline mõju. Sellest ei piisa jätkusuutlikuks arenguks. Kapital ettevõtlusesse peaks tulema vahetult inimestelt või ettevõtetelt, mitte nendelt kogutud maksudest.

Ettevõtlusmaastikku võiks võrrelda looduskeskkonnaga, kus tegevusvaldkondadele vastavad eri loomaliigid. Kui tahame tugevat populatsiooni, siis ühe looma poputamine ei tee liiki tugevamaks. Nõrka ja väetikest ei tohi tuua metsast koju, et teda üles poputada ning seejärel jälle metsa lasta. Selline loom on määratud hukkumisele. Looma või linnu ühekordne söötmine toob pigem kahju kui kasu, nii on ka ettevõtete toetamisega.

Suurem abi, mida ühiskond saab ettevõtlusele anda, on see, kui loodud ressursse senisest vähem ümber jaotatakse ning väärtustatakse neid, kes on nõus kandma sotsiaalset vastutust ja taluma lisaväärtuse loomiseks vajalikke riske. Ettevõtlus on konkurentsvõimeline ainult siis, kui selleks on loodud soodne maksu- ja seaduskeskkond ning ühiskonda mitte kurnav ja efektiivselt toimiv avalik sektor.

Innovatiivsus tugineb väärtushinnangute muutusele. Vajaksime innovatsiooni, mis muudaks meie ühiskonnakorralduse kodaniku ja ettevõtja sõbralikumaks. Selline innovatsioon ei nõua isegi riigieelarvesse uusi lisavahendeid. Tulemus aga üllataks meid kõiki. Isegi valimiseelsed perioodid muutuksid talutavamaks.

Innovatiivsuse mõiste ühiskonnas vajaks selgemat lahtirääkimist. Ainult sellele sisu andmine võimaldab kujundada õigeid strateegiaid ja taktikaid, ilma milleta on ühiskonna sihipärane tegevus ja areng mõeldamatu.

Paneme rasvunud riigi dieedile

Riigieelarve moodustub suuresti maksutulust. 2008. aastal moodustas see 83% kõikidest laekumistest.
Just seetõttu peaks riigieelarve kasv olema rajatud eelkõige lisaväärtuse kasvule, mis viib kõikide ühiskonnaliikmete tulubaasi suurenemisele.

Riigi maksutulu ei sõltu niivõrd maksusüsteemist, kuivõrd maksumaksja jõukusest. Ei ole vahet, mida ühiskond maksustab, kas teenitavat tulu või tarbimist. Mida suurem on tulu, seda suurem on tarbimine. Kui elanikkonna tulu väheneb, ei suurenda riigi maksulaekumisi isegi maksusüsteemi muutmine.

Ühiskonna tulusus on viimasel ajal drastiliselt vähenenud. Vaatamata sellele jätkatakse maksukoormuse tõstmist. Selle saavutamiseks on päevakorda võetud koguni senise maksusüsteemi muutmine. Maksusüsteemi muudatuste pooldajad põhjendavad selle vajalikkust tulumaksu seni veel suhteliselt hea laekumisega. Kuigi tarbimismaksu laekumine on olnud languses.

Paraku ei teadvustata endale, et selline suund on lühiajaline. Tulumaks hakkab peagi alalaekuma. Kui tarbimist piiratakse kohe pärast töökoha kaotamist, siis alanevad töötasudelt kogutavad maksulaekumised (koondamishüvitiste tõttu) viivitusega. Töökoha kaotanute koondamishüvitistelt oodatavad tarbimismaksud aga ei jää laekumata – elamiseks tuleb ju kulusid ikka teha. Selline maksulaekumine on omane töötuse kiire kasvu tingimustes, mis ei kesta igavesti.

Just seetõttu tuleks säilitada senine maksusüsteem. Harjumuspäraseks ja mõistetavaks kujunenud süsteemis tehtavad muutused tuleks välistada.

Majanduslanguse tingimuses, kui ettevõtete ja elanike tulud vähenevad, tuleb leppida riigi kesisema tuluga. Tulu suurendamine iga hinna eest sarnaneks vastuvoolu ujumisega. Maksusüsteemi muutmise ja maksukoormuse tõstmise eesmärk ei saa olla üksnes elanikkonnalt suurema obroki kogumine, aga just seda on viimastel aastatel taotletud.

2009. aasta riigieelarve vähendamise vajadust ei tinginud mitte ühiskonna väike maksukoormus, vaid eelkõige riigi suureks kasvanud kulud. Mõistetamatuks jääb, kuidas maksusüsteemi muutmise pooldajad ei saa aru, et ettevõtlus ei suuda üleval pidada rasvunud riiki.

Suurem osa makroökonoomilisi suundumusi ühiskonnas on negatiivsed. Senised tendentsid ühiskonnas näitavad, et mitmed negatiivsed nähtused on võimendumas. Riigi tulu elanike vaesumise korral (töökohtade vähenemise tingimustes) jääbki - olenemata toimivast maksusüsteemist - vähenema.

Olukord ei saa normaliseeruda ilma riikliku dieedita. Riigi tulu laekumine ei saa liikuda vastupidises suunas ühiskonnaliikmete tulususega.

Aeg oleks tunnistada, et Eesti riik ei olegi nii õhuke, kui arvatakse. Ministeeriumide, ametkondade, ametite ja omavalitsuste arvu poolest võime end pidada võrdväärseks paljude suuremate riikidegagi.

Rasvunud riik tuleks panna dieedile. Ainult haldamiseks tehtavate püsikulude kärpimine võimaldab tervendada riigi lubjastunud vereringet, vältides sellega terve süsteemi kokkukukkumist.

Madala maksukoormuse müüdi varjus hiilivad maksutõstmised tuleb lõpetada, maksusüsteemi muutmise kavatsusest aga loobuda. Riigi maksutulu kasv saab tugineda üksnes lisaväärtuse kasvule ja ühiskonnaliikmete jõukuse kasvule, mitte selle vähenemisele.

Riigi haldamine tuleb optimeerida.

Maksusüsteemi ei tasu muuta

Ühiskondlik arvamus riigieelarve suuruse osas jaguneb kaheks: ühed pooldavad riigitulu iga hinna eest kasvatamist, teised aga eelistaksid selle vähendamist.

Riigieelarve moodustub suuresti maksutulust. 2008. aastal moodustas see 83% kõikidest laekumistest. Just seetõttu peaks riigieelarve kasv olema rajatud eelkõige lisaväärtuse kasvule, mis viib kõikide ühiskonnaliikmete tulubaasi suurenemisele.

Riigi maksutulu ei sõltu niivõrd maksusüsteemist, kuivõrd maksumaksja jõukusest. Nimetatud põhjusel ei ole vahet, mida ühiskond maksustab, kas teenitavat tulu või tarbimist. Tulu ja tarbimine on sõltuvuses. Kui teenitakse tulu, siis ka tarbitakse. Mida suurem on tulu, seda suurem on tarbimine.

Kui elanikkonna tulu väheneb, ei suurenda riigi maksulaekumisi isegi maksusüsteemi muutmine. Ühiskonna tulusus on viimasel ajal drastiliselt langenud. Vaatamata sellele jätkatakse maksukoormuse tõstmist. Selle saavutamiseks on päevakorda võetud koguni senise maksusüsteemi muutmine. Maksusüsteemi muudatuste pooldajad põhjendavad selle vajalikkust tulumaksu seni veel suhteliselt hea laekumisega. Seda ajal, mil tarbimismaksu laekumine on olnud langustrendis.

Vastuvoolu ujumisel pole mõtet.

Paraku ei teadvustata seejuures seda, et selline trend on lühiajaline. Tulumaksu alalaekumine ei jää toimumata. Kui tarbimist piiratakse kohe pärast töökoha kaotamist, siis töötasudelt kogutavad maksulaekumised (koondamishüvitiste tõttu) alanevad viivitusega. Töökoha kaotanute koondamishüvitistelt oodatavad tarbimismaksud aga ei jää laekumata – elamiseks tuleb ju kulusid ikka teha. Selline maksulaekumine on omane töötuse kiire kasvu tingimustes, mis ei kesta igavesti.Just seetõttu tuleks säilitada senine maksusüsteem.

Harjumuspäraseks ja mõistetavaks kujunenud süsteemis tehtavad muutused tuleks välistada.Majanduslanguse tingimuses, kui ettevõtete ja elanike tulud vähenevad, tuleb leppida riigi kesisema tuluga. Tulu iga hinna eest kasvatamine sarnaneks vastuvoolu ujumisega – vaatamata pingutustele liigutakse ikka voolu suunas.

Maksusüsteemi muutmise ja maksukoormuse tõstmise eesmärk ei saa olla üksnes elanikkonnalt suurema obroki kogumine, aga just seda on viimastel aastatel taotletud. Maksukoormus aina kasvab. Ühiskonnaliikmete madala maksukoormuse müüt vajab ümberlükkamist. Selgus üle jõu elamises kaotaks kiusatuse riigi tulusid iga hinna eest tõsta ja neid kõrgel tasemel hoida.

Trendid on kõhedakstegevad.

Selguse saamiseks tuleks maksukoormuse hindamisel arvestada ka varjatud ja imaginaarsete (nähtamatute) maksudega. Viimaste osa Eestis on aga väga suur, palju suurem kui teistes riikides. Tuleb nõustuda majandusmatemaatika professori Ülo Ennuste seisukohaga, et Eesti maksukoormus sisemajanduse kogutoodangust on väidetava 32% asemel üle 50%. 2009. aasta riigieelarve vähendamise vajadust ei tinginud mitte ühiskonna väike maksukoormus, vaid eelkõige riigi suureks kasvanud kulud.

Mõistetamatuks jääb, kuidas maksusüsteemi muutmise pooldajad ei saa aru, et ettevõtlus ei suuda üleval pidada liigrasvunud riiki.

Suurem osa makroökonoomilisi suundumusi ühiskonnas on negatiivsed. Selleks, et neid murda, tuleks leida tasakaalupunkt, mis võimaldaks peatada negatiivsete trendide kasvu. Langusest tõusule pöördumine ilma tasakaalupunkti saavutamata on võimatu. Trendimuutus aga nõuab aega.

Senised tendentsid ühiskonnas näitavad, et mitmed negatiivsed nähtused on võimendumas. Võtame töötuse. Vaatamata sellele, et töötute arv ei ole veel väga suur (38 812 registreeritud töötut jaanuari lõpu seisuga), väljendub selle katastroofsus just trendis. Alates 2008. aasta juunist on töötute arv järjepidevalt kasvanud. Kasv kuude lõikes on olnud: 2%, 7%, 4%, 7%, 13%, 16%, 16%, 28%. Kaheksa kuu kasv pole üldsegi veel katastroofiline, kuid suundumus on hirmuäratav. Samad trendid on ka teistel makromajanduslikel näitajatel, olgu siis tegemist ettevõtete tulususe, ekspordivoogude muutuse või riigi tulude laekumisega.

Riigi tulu elanike vaesumise korral (töökohtade vähenemise tingimustes), olenemata toimivast maksusüsteemist, jääbki vähenema.

Riiklik dieet on hädavajalikOlukorra normaliseerumine ilma riikliku dieedita on lootusetu. Valitsemiskulusid erasektori võimekusega kohandamata ja kogu avaliku sektori tegevust optimeerimata jäävadki paljud tendentsid ühiskonnas negatiivseks.

Riigi tulu laekumine ei saa liikuda vastupidises suunas ühiskonnaliikmete tulususega.

Võimulolijad võiksid taibata, et ühiskonnas loodud lisaväärtus ei kannata senist maksukoormust. Õhukesele riigile toetudes oleme haldusstruktuuri optimeerimise asemel tegelenud riigi tulude kasvatamisega.

Aeg oleks tunnistada, et Eesti ei olegi nii õhuke, kui arvatakse. Ministeeriumide, ametkondade, ametite ja omavalitsuste arvu poolest võime end pidada võrdväärseks paljude suuremate riikidegagi. See on aga igasuguse loogika vastane.Rasvunud riik tuleks panna dieedile. Ainult haldamiseks tehtavate püsikulude kärpimine võimaldab tervendada riigi lubjastunud vereringet, vältides sellega terve süsteemi kokkukukkumist. Madala maksukoormuse müüdi varjus hiilivad maksutõstmised tuleb lõpetada, maksusüsteemi muutmise kavatsusest aga loobuda.

Riigi maksutulu kasv saab tugineda üksnes lisaväärtuse kasvule ja ühiskonnaliikmete jõukuse kasvule, mitte selle vähenemisele. 2009. aasta riigieelarve kärbete käigus tõstatunud maksusüsteemi muutmise idee tuleks unustada, riigi haldamine optimeerida.

Vastutus

Kui tulemused on halvad lasub vastutus alati juhtidel (otsustajatel). Selline reegel kehtib ettevõtluses. Juhid kujundavad strateegiad, kinnitavad taktika.

Analüütikute või keskkonna ebaõnnestumises süüdistamine on naljakas.

Statistika avaldatakse viivitusega. Statistilisi andmeid ja analüütikute arvamusi võib küll jälgida, kuid nendele otsuste tegemisel tuginemine ei ole õige. Vastasel juhul pole ju mõtet pidada ja teha kulutusi kõrgepalgalistele juhtidele.

Riigijuhtimises paistab kõik toimima vastupidi. Juhid paistavad olema süüdimatud. Süüdlased on kõik teised: analüütikud,konkurendid, maailmamajandus, lollid kodanikud. Ainult mitte nemad ise.

Majanduslangust ja kaost tööjõuturul võimendas eelkõige 2008. aasta riigieelarve, milles kulusid suurendati liiga palju (üle 25%).

Kõrge avaliku sektori palgakulu on see, mis riigi laevukese kummuli ajas.

Vastutus langeb otsustajatel – riigikogulastel ja koalitsioonil.

Maksukoormus jätkab tõusmist

Maksukoormuse hindamisel tuleb arvestada kõiki makse, sh ka varjatud ja nähtamatute maksudega. Aga just selliste maksude osa Eestis on suur, palju suurem kui teistes EL riikides.

Eesti madal maksukoormus on müüt – see on hoopiski kõrge. Kinnitavad seda ka tendentsid majanduskeskkonnas ja riigi halduskorralduse struktuur, kus ministeeriumide ja omavalitsuste arvu poolest võime rinda pista isegi suurriikidega.

Madala maksukoormuse müüdile tuginendes jätkame maksukoormuse tõstmist.

Sisemajanduse kogutoodangu (SKT) võrdlusbaasil kasvas 2007. aastal maksukoormus varasema aastaga võrreldes 7,6 protsenti. 2008. aasta kasv on poolaastate andmetel olnud 5,7 protsenti.

Majanduslanguse tingimustes tuleks hoiduda maksude tõstmisest. Maksukoormus aga aina kasvab.

2009.aasta riigieelarve kärbetega toimuva haigusrahade maksmise muudatusega suureneb maksukoormus veelgi.

Jaanuarist tõusis ka palga alammäär 2700 kroonilt 4350 kroonile. Koos sellega kerkis ka sotsiaalmaksu osa omahinnas.

Ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime langeb veelgi.

Ma ei poolda ettevõtete tulumaksu pakutud kujul eelkõige seetõttu, et seda arvestatakse raamatupidamisliku tulemi järgi. Ma ei pea õigeks, et makse tuleb tasuda ka siis kui kassapõhist kasumit ei tekki. See viib paratamatult osade ettevõtete tegevuse lõpetamisele. Ettevõtted võivad küll teenida raamatupidamislikku kasumit, kuid raha nende tasumiseks neil ei pruugi ikkagi olla.

Demokraatia on jõudnud tupikusse

On arusaamatu, miks eelistatakse riigi otsustusprotsessides erakondade seisukohti teiste rahvaalgatuslike ühenduste seisukohtadele. Eriti veel olukorras, kus elanike usaldamatus parteide suhtes seab kahtluse alla nende otstarbekuse üldse.

Seda, et riik oleme meie kõik, on raske uskuda. Tegemist näib olevat sõnakõlksuga. Võimulolijate otsuseid vaadates jääb mulje, et riigipirukas on küpsetatud eelkõige neile endile. Ülejäänutel on vaid küpsetamise rõõm. Poliitilise eliidi ellusuhtumine sarnaneb mõisniku omaga — asutakse elanikest uhkemates häärberites, vaatamata inimeste vaesustumisele on nende tulu garanteeritud, otsuste tegemisel ei ole vaja teistega arvestada. Ka kõige suurema ebaõnnestumise korral tagab poliitiline vangerdus „mõisnikule“ mõnusa äraelamise.

Selliste võimulolijate side rahvaga on õbluke.

Oleme „demokraatiaga“ jõudnud tupikusse, mis on seadnud kahtluse alla riikliku jätkusuutlikuse. Demokraatia mängimine ja butafooriaga uhkeldamine on läinud ühiskonnale kalliks maksma. Sotsiaalsed pinged ühiskonnas on jõudnud taluvuse piirini. Suitsupääsukese ja rukkilille kõrvale on tekkimas uus rahvustunnus — vägivald ja viha.

Riikliku järjepidevuse huvides oleks vaja kiiremas korras muuta demokraatlikke väärtusi. Valimistel tuleks erakondade kõrvale kaasata ka teisi rahvaalgatuslikke liikumisi ja ühendusi. Vastasel juhul jäävadki paljud sotsiaalsed grupid riiklikul tasemel esindamata, võrdsus ühiskonnas tagamata ja kriis süvenema.

Eesti on väga väike riik. Seda on võrreldud elanike poolest isegi mõne suurlinna tänavaga. Jääb arusaamatuks, miks oleme lasknud võimul peituda esindusdemokraatia maski taha, distantseeruda rahvast.

Rahvas on väsinud lõpututest poliitilistest vaidlustest ja võimulolijate tõe kuulutamisest.

Poliitiline monopolism vajab lõpetamist.

Riiklikul tasemel peaksid saama esindatuse kõik sotsiaalsed grupid. Selleks peavad aga riigikogu valimistel erakondade kõrval kandideerida võima ka teiste rahvaalgatuslike ühenduste ja liitude esindajad. Jutupaunikute aeg on möödas, on tegude aeg.

Energiaresurrside mõju ettevõtlusele (kommentaar Marek Strandberg blogisse)

Energiaresursside mõju ettevõtlusele ei tasuks ülehinnata.

Eesti ettevõtlus seisab väkese ja kesmise suurusega ettevõtlusel.

Olen ka ise juhtinud mitmeid keskmise suurusega (35-85 töötajat) ettevõtteid. Kuluarvestuse ja rahanduse inimesena olen huvitunud ka teiste valdkondade kulu ja tulu poolega.

Energiakulu meie ettevõluses on tühine. Õeldut kinnitab energeetiliste resursside osa SKTst ja ettevõtete kuluaruanded.

Läänemaal asuvas puidust mänguasju ja mööblit tootvas ettevõttes, mille tegevust mul mõni aeg tagasi oli au juhtida, moodustavad näiteks kulutused energeetilistele resurssidele (elektrienergia, küte transpordile ja soojusele) üksnes mõne protsendi kõikidest kuludest. Olulisema osa moodustavad tööjõukulud (sh riigimaksud), millele järgneb toormekulu.

Eesti majanduse ei ole kunagi olnud tugev. Isegi SKT kasvu perioodil oli näha, et tegemist ei ole tugeva ja jäätkusuutliku majandusega.

Kogutoodangu (SKT, RKT) kasv ei tähenda alati edu. Elanikkonna tervise halvenemise korral paranevad näiteks tervishoiu ja sotsiaaltöö sektoris lisaväärtuse loomise võimalused. Drastiline - mida lagunenumad on elanike hambad, seda kergem on kasvatada lisaväärtust nimetatud sektoris. Mida rohkem kulutatakse ressursse ravimisele, seda uhkem paistab SKT?

Ühe sektori edukus ei kompenseeri teise ebaedu. Riigivalitsemise sektoril on raske, kui mitte võimatu, kompenseerida hotellinduse ja restoranide sektoris toodetava lisaväärtuse langust. Tervishoiu ja sotsiaaltöö või hariduse lisaväärtuse kasv ei kompenseeri töötleva tööstuse või finantssektori puudujääki.

Kulud avalikus sektoris peavad tuginema erasektori võimekusel. Riigi kulutused on aga olnud sellest orienteeruvalt 10% suuremad.

Just seetõttu vajame haldusreformi selle sõna kõige siiramas tähenduses. Reformida tuleks aga riigi haldusstruktuur tervikuna, kaasates protsessi ministeeriume, ameteid, sihtasutusi ja teisi riigieelarvest finantseeritavaid institutsioone.

Tugevale riigile pannakse alus soovide ja võimaluste optimumiga. Aastatega on Eesti võimaluste ja soovide tasakaalutelg nihkunud kreeni. Haldusreform paistab olevat ainuke vahend, mis suudaks tasakaalu taastada.

Endiseid aegu (kus riigieelarve kasv oli nii kiire) ei tule tagasi. Nende ootamisele ei tasu aega raisata.

Varisemisohtlik maja lammutatakse. Ainult sellega luuakse eeldus uue vastupidava hoone ehitamiseks. Ka riiki tuleks mõranenud kohtadest „lammutada“. Seda tuleb aga teha nii, et vundament ja tugevamad osad säiliksid, võimaldades väiksemate kadudega ehitada tugev ja sõltumatu riik.

Riigi haldusstruktuuri tuleb plaanitust odavamaks ja efektiivsemaks muuta. Ainult siis paraneb meie ettevõtlusmaastik, hakkavad kasvama ekspordivood ja inimeste elujärg taas paranema.

Tööpuudus kollitab

Seni palju pahandust teinud inflatsioon paistab hakkavat taanduma, nüüd on hakanud inimesi kollitama töökoha kaotuse hirm.

Töötuks registreerimine on aga suhteliselt keeruline. Paberlik asjaajamine on tülikas, maainimestele on see aeganõudev ja kulukas. Töötule makstav abiraha on samas sümboolne (sõltuvalt päevade arvust kuus kuni 1020 krooni), mida makstakse ainult 270 päeva. Nimetatud põhjustel ei registreeri paljud ennast tööturuametis.

Kriisiolukorras oleks aga hea omada ülevaadet inimestest, kes on sattunud raskustesse. Riiklikult on see oluline juba kuritegevuse vähendamise ja riigikaitse seisukohalt, rääkimata muudest asjaoludest.

Eurostati andmeil ulatus novembris Eesti töötuse määr 8,3 protsendini, mis on Euroopa Liidu kahekümne seitsme riigi hulgas halvemuselt neljas näitaja. Veel kuu aega varem ulatus töötus 7,7 protsendini. Töötuse määr peaks ületama kohe 10 protsendi piiri, hakates seejärel püstitama üha uusi rekordeid.

Tegelikku töötuse määra ei tea keegi. Selge on see, et töötuid on statistilisest näitajast palju rohkem.

Töötu olukord ei olekski nii trööstitu, kui leibkonnas oleks ainult üks töötu. Kuid on perekondi, kus vanemad on jäänud mõlemad töötuks, siis kipub olukord ikka päris hull olema. Võimulolijad on seni teadlikult hoidnud töötutele makstava abiraha summa madalana, üritades sellega motiveerida inimesi miinimumpalga eest tööl käima.

Olukord tööjõuturul on aga teinud kannapöörde – paljudel on võimatu ka kõige parema tahtmise juures tööd leida. Töötutest on saamas mõjuvõimsamaid sotsiaalseid gruppe ühiskonnas, kellel puudub juurdepääs ühiskonnas toimuvatele otsustusprotsessidele.

Mulle tundub, et end demokraatlikuks ühiskonnaks tituleeriv riik teeb töötuks jäänud inimestele ülekohut. Töökohtade puudumisel on ju tobe kohustada töötuid seisma (iga kuu) pikkades tööturuameti järjekordades ainult selleks, et kunagi tehtud seadusesäte seda sätestab. Seaduseandja aga isegi ei tule selle peale, et järjekorras seismine on vaevarikas ja paljudele kulukas.

Tundub, et võimulolijad hoolivad ainult iseendast. Vähemalt kinnitavad seda arutelud riigikogulaste töötasude üle, mille kvartaalne kasv tundub neile üsna loomulikuna. Samas ei saa nõustuda sellega, et öeldu laieneb kõikidele võimulolijatele. Igatahes Albu vallavanem loobus poolest palgast üksnes sellepärast, et vallal tekkis rahapuudus. Ta tõi enda heaolu ohvriks haridus-, kultuuri- ja sotsiaaltöötajate palgatõusule.

Väärtushinnanguid ühiskonnas määrab paraku enamus. Albu vallavanema sarnaseid annab otsida.

Elame ühiskonnas, kus ministri positsiooni (hüvitise poolest) hinnatakse pensionäri staatusest 20 korda kõrgemaks. Riigikogulase ja tavakodaniku miinimumpalga suhtega tagatakse liidriroll Euroopa Liidu sõbralikus peres.

Kriisiolukorras on väga oluline töötuks jäänute eest hoolitsemine. Pikemaajalise 1000-kroonisest suurema toetuse maksmine 101 riigikogulase, 13 ministri, 25 ametkonnajuhi jpt kõrgepalgaliste hüvitiste vähendamise juures ei valmistaks ühiskonnale erilist raskust. Eripensionide vähendamisega suudaksime neile ehk isegi tagada minimaalsed eluks vajalikud tingimused. Aga just viimane ongi iga demokraatliku ühiskonna kohus. Riigil on vahendeid küllalt. Probleem ei ole vahendite puuduses, vaid eelistustes.

Külluses valitud esindajad osutusid keerulisemas olukorras saamatuks. Isegi iseenda kulusid ei oldud võimelised peatama, oma ülalpidamiskulusid vähendama. Mis siis rääkida riigi tegevuse efektiivistamisest.

Riikliku järjepidevuse huvides tuleks ehk muuta valimisreegleid – valimistel peaksid erakondade kandidaatide kõrval saama kandideerida ka kõik teised rahvaalgatuslikud liidud. Vastasel juhul jäävad osa sotsiaalsete gruppide huvid riiklikul tasemel esindamata, võrdsus ühiskonnas tagamata.

Poliitiline kultuur Eestis toimib üksteisele ärategemisel, ühiskonna (kõikide jaoks) paremaks muutmine on teisejärguline. Poliitiline vangerdus aitab asjamehi ikka.

Eesti on nii väike riik, mistõttu malli võtmine suurematelt vendadelt pole põhjendatud. Rahvas on väsinud poliitikute lõpututest vaidlustest ja nende tõe kuulutamisest. Poliitiline monopolism vajaks lõpetamist.

Võimulolijad saavad tõestada minu väidete paikapidamatust üksnes sellega, kui nad asuvad töötute toimetulekut kergendama. Üha suurenev töötute armee vajab praegu eelkõige just riigi abi, vaatamata isegi sellele, et abivajajad ise häbenevad seda paluda. Hätta sattunuid ju abistatakse? Tööturu kriisi olukorras tuleks töötute asjaajamist kergendada, abiraha aga suurendada.