Eesti elukeskkonna paremaks tegemine ei maksa midagi

Reformierakonna kahe juhtfiguuri firma Autorolla (tankist isa/äi) varjus toimunud sullerdamistest räägiti pikalt, nüüd vaagitakse asja kohtus. Toimunu võidakse võimu ja rahaga summutada, kuid inimeste teadvusest see ei kao.

Ajakirjanik Toomas Kümmel toob avalikkuse ette Reformierakonna juhtfiguuride korraldatud VEB fondi (ettevõtete vara) rahadega toimunud sahkerdamised.

Saladuseks pole enam ka tipp-poliitikute R-Hoolduse vahendusel toimunud rahapesu.

Milliseid järeldusi saame teha?

Aga seda, et Eestis on riigi tasandil palju sullereid. Paljud kuluhüvitise saajad ja ühiskassast toitujad on petised, suust ajavad välja aga jama, mis tegelikkusele ei vasta. 

Elukeskkond Eestis  pole suurem asi, nende arvates läheb eestlastel hästi. Eestis pidavat olema võrratu elada. Palju parem kui Kreekas, Hispaanias ja mujal. Kui Eestis on hea elada, miks siis kodanikud riigist põgenevad?

Aeg oleks loobuda (riigi juhtimises) diktaatorlikust asjaajamisest, panustada demokraatiale. Elukeskkond muutuks paremaks. Poleks nii palju pätte.

Tulemused avalduvad ilusates arvudes, käekäik sellest aga ei parane

Eelmise sajandi seitsmekümnendatest hakati ühiskondade edukuse mõõtmisel (aina enam) kasutama sisemajanduse kogutoodangu indikaatorit (SKP/SKT). Tänaseks on sellest saanud etalon, millega kõiki teisi näitajaid omavahel võrreldakse. Isegi riike seatakse selle abil (sõjalised kulutused, tervishoiukulutused, hariduskulutused jne SKPsse) pigeritta.

Omal ajal oli asjal jumet, kuna struktuuraalseid muudatusi eriti ei toimunud, polnud põhjust teha korrektsioone eelistustes. Nüüd elame kiirete muudatustetuste tingimustes. Sisemajanduse kogutoodang ei kajasta enam ühiskonnas toimuvaid protsesse adekvaatselt. 

Kui spidomeeter näitab valesti, siis pole kiiruse mõõtmisest kasu. Rahatähtede (jõukuse ekvivalendi) juurde trükkimine, ühiskondade valitsusemiskulutuste (sh sõjalised jmt kulutused) kasvatamine ja muud analoogsed ponnistused näitavad kiiremat kiirust spidomeetril, kuid sõidukiirust ei kasva. Sisemajanduse kogutoodangu kasv ei võrdu majanduskasvuga. Viimane põhineb jõukuse loomisel, mitte ressurssidega ebaefektiivsel ümberkäimisel.

Sisemajanduse kogutoodangu arvestamisel pannakse kõikide valdkondade tulemused ühte patta. Avalikust haldusest ja tootmisest ühise supi keetmisel valmib küll enam leent, kuid see ei lähe hästi alla. Sellise supi keetmisega eksitame ennast, petame teisi.

Sisemajanduse kogutoodang jätkab kasvamist, kuid sama teeb ka taustsüsteem. Sellistest arengutest pole kasu. Tulemus avaldub ilusates arvudes, käekäik aga ei parane. 

Eesti riigijuhid ei orienteeru tegelikkuses

Lõpetasin USA presidendi (ja mõne teise kõrge ametiisiku) Bostonis toimunud pommiplahvatuse kohta jagatud seisukohtade (ja korralduste) kuulamise ja mõtlesin: miks Eesti riigijuhid ei orienteeru (riigis) toimuvas ja ajavad suust välja jama, mis paljusid närvi ajab ja riigist põgenema innustab; miks ei konsolideerita rahvast ega kõrvaldata ebaõiglus, mis ühisvahendite ümberjagamises valitseb?

Teistsuguses maailmas (maksuvabad tulud, kuluhüvitised, ebaselgus kohustustes, piiramatu võim jmt) ja enese kehtestatud reeglite (jokkide süsteem) järgi elamine teeb kurdiks ja pimedaks. Üleolev suhtumine kodanike muredesse tulebki sellest. 

Eelmisel nädalal üllatas maailma veebruarikuine Prantsusmaa jaemüügi 2,2 protsendiline langus. Suurimad meediaväljaanded esitasid seda kui pommuudist. Sellest räägiti palju.  Näitab see ju inimeste elujärje halvenemist. Suurim jaemüügi langus oli Euroopa Liidus aga Eestil (2,6 protsenti). Sellest ei rääkinud keegi. Isegi Eesti riigijuhid ei pööra ka sellele tähelepanu  – jätkavad eestlaste elujärje paranemisest korrutamist.

Töötajaid vaevab ülekoormus

Eestis tuleb kesise sissetuleku nimel tervist kahjustades rügada. Üldistan – öeldu kehtib keskmise eestlase kohta. Teadvustan väga hästi, et keskmistega hämatakse ja üritatakse rõhuasetusi valupunktidelt mujale nihutada, kuid teistsuguse lähenemisega jääksin väite tõestamisel jänni. 

Eestis tõuseb pensioniiga, täienevad töövõimetute read. Eelistame riigieelarve kopsakust kodanike tervelt elatud aastatele. 

Kümne aastaga on Eestis registreeritud töövõimetute read kahekordistunud. Isegi elanike arvu vähenemine pole töövõimetute kasvu (viimasel 3 aastal 7 kuni 9 protsenti aastas) peatanud. 

Inimeste närvilisus ja tervisehäired ei tulene niivõrd isikutüübist (nagu sageli arvatakse), kuivõrd (peale surutud) ebatervislikest töösuhtest.

2012. aasta alguses oli Eestis 90 100 töövõimetuspensioni saajat. Aasta varem oli neid 7500 võrra vähem. Oleks kõikidel julgust ja ressurssi läbida bürokraatlik kadalipp võinuks töövõimetute arv veelgi suurem olla. Statistilised andmed kinnitavad, et Eestis on OECD riikidest (34 riiki) kiiremaid töövõimetute kasvusid. Need, kes asjaga igapäevaselt tegelevad kinnitavad, et tegelikkus on veelgi hullem.

ÄP: Eestis jääb palju kutsehaigusi diagnoosimata, sest ühiskond pole huvitatud teemaga tegelemisest. Töötajaid vaevab ülekoormus.

„Võrreldes teiste maadega diagnoositakse Eestis vähem kutsehaigusi. Erinevused diagnoosides on tingitud nii klimaatilistest eripärasustest kui ka töökultuurist. Skandinaavias, Saksamaal, Jaapanis pööratakse töökeskkonna ohutegurite vähendamisele rohkem tähelepanu ja investeeritakse töötervishoidu märksa rohkem. Haigusi diagnoositakse varasemates staadiumites ja asutuste tasustatud taastusravi on kättesaadavam. Seega on meie number väiksem just sellepärast, et paljud kutsehaigused jäävad diagnoosimata,“ räägib Qvalitas Arstikeskus AS peaarst dr Toomas Põld.

Põllu sõnul on nende arstikeskuses viimaste aastate jooksul kõige rohkem diagnoositud kutsehaigusena pehmete kudede haigusi, mis on seotud lihaste ülepingutusega, karpaalkanali sündroomi (randme piirkonna ülekoormusest tingitud haigus) ja liigeste kahjustusega, mis on samuti tekkinud ülepingest ja sundliigutustest. Töötervishoiuarst, Annika Küüdorf, kes töötab Töökeskkonna Haldus OÜs, tõi välja samuti, et 2011. aastal diagnoositi just enim ülekoormushaigusi: ülekoormus kätele ja ülakehale, samuti kogu kehale ja jalgadele. Teisel kohal on kuulmiskahjustused, mis on tingitud mürast ja kolmandal kohal on vibratsioontõbi.

http://www.ap3.ee/article/2013-04-07/ulekoormus_hiilib_tootajale_ligi_vaikselt

Maksulaekumise kasvule panustamine on viga

Eesti võimuladviku maksulaekumise kasvule panustamine on viga. Üksnes kodanike ja ettevõtete elektri kaudu maksustamine vähendas inimeste ostuvõimet, tegi ettevõtete (v.a. Eesti Energia jt elektriettevõtted) netotulu oluliselt väiksemaks. 

Maksudega trikitamisest on saanud Eestis tava. Sellest paljude toimetulekuraskused ja vaesus.

ÄP: Euroala suurim jaemüügi kukkumine oli Eestis, selgub täna avaldatud Eurostati sesoonselt korrigeeritud veebruari andmetest. Kuuarvestuses vähenes Eestis jaemüük 2,6%, järgnesid Prantsusmaa 2,2% langusega ja Sloveenia 2,0% langusega.

http://www.ap3.ee/article/2013/4/5/eestis-euroala-suurim-jaemuugi-kukkumine

Eestlaste elujärg ei parane

Otsustajad ühiskonnas keksivad eestlaste elujärje paranemisega, pilt pole aga roosiline - eestlaste elujärg ei taha paraneda. Üldust eksitavat seisukohta põhjendatakse palkade/pensionide ja tarbijahinnaindeksi (inflatsioon) saldo muutusega, kuid on mõõdikuid, mis nende väite peapeale pööravad. Üheks selliseks on kulutuste (vältimatud kulutused, maksud, omaosaluse tervishoius jmt) struktuur, mis kajastab elujärje muutusi adekvaatsemalt.

Statistikablogi: leibkondade elukvaliteet ei paranenud. Statistikaameti andmetel tõusis tarbijahinnaindeks 2012. aastal 3,9 protsenti, leibkondade kulutused aga 6,4 protsenti, seega reaaltarbimine kasvas. Toit ja eluase on leibkonna eelarves vältimatud kulutused, mida nimetatakse sundkulutusteks. Leibkonna elukvaliteeti näitab kõige paremini sundkulutuste osatähtsus kogukuludest. Suur sundkulutuste määr eelarves näitab puudujääke elukvaliteedis, kuna muude kulutuste (nt vaba aja kulutused) tegemiseks jääb vähem raha ja võimalusi.

Kui eluasemele ja toidule on inimene sunnitud kulutama, siis transpordi, riiete ja jalanõude, eriti aga vaba aja kulutuste arvelt on võimalik kulusid kokku hoida. 2012. aastal moodustasid sundkulutused leibkonna kogukulutustest 45 protsenti ja nende osatähtsus varasema aastaga võrreldes ei muutunud (toidukulutuste osatähtsus küll vähenes, kuid eluasemekulutuste osatähtsus suurenes).

Samuti ei ole suurenenud ka vaba aja kulutuste osatähtsus kogukuludest. Seega leibkondade elukvaliteedis aastaga olulist muutust ei toimunud. Elukvaliteet on madalam kui majanduslanguse eelsetel aastatel. Näiteks 2007. aastaga võrreldes oli sundkulutuste osatähtsus 6 protsendipunkti suurem.

http://www.e24.ee/1190848/statistikablogi-leibkondade-elukvaliteet-ei-paranenud