Töövõimetusreform põhineb metoodilistel võtetel

Eestis käivitub töövõimereform, mille eesmärgiks on töövõimetute vähendamine. Töötukassa juurde luuakse 500 uut töökohta ametnikele, mis teeb haigusega töövõimetuks kvalifitseerumise raskemaks. 

Hooldajate liidu arvates põhineb selline reformikava valedel alustel. „Püütakse jätta mulje, et tegemist on massiivse abiprogrammiga puuete ja terviseprobleemidega inimestele, et neid tööturule aidata, kuid tegelikkuses on tegemist hästi planeeritud ettevalmistusega, et suunata tulevikus märkimisväärne osa riigi sotsiaalkulutustest töötukassasse, mida täidavad igakuiste kohustuslike töötuskindlustusmaksetega Eesti töövõtjad,” märkis liit. Maksukoormus ähvardab 2021. aastaks kasvada ligi 40 miljoni euroni aastas (EPL).

Nagu Eestile kombeks panustame probleemidega võitlemiseks metoodilisi võtteid, mis näitab seda, et kummardame (indeksitel põhinevat) näilisust, reaalsuse ees pigistame aga silma kinni. 

Rahvaloenduse andmetel on meie meestel tervena elatud aastaid 52, naistel 57. Näitaja pole suurem asi, seetõttu lubaski Eesti valitsus tõsta meestel selle 2016. aastaks 57,1 eluaastale, naistel 62 eluaastale. Lubadus täidetakse, kuna indeksi parandamiseks piisab metoodilistest muudatustest. 

2012. aasta alguses oli meil 90 100 töövõimetuspensionäri. Aastane kasv oli 7500. OECD riikide seas (34 riiki) on kasv kiiremaid. Probleem laheneb töövõimetuks kvalifitseerumise nõuete karmistamisega. 

Haigusraha vähendamine (9. haiguspäevale nihutamine) langetas registreeritud haigusjuhtumite arvu, nõuete karmistamine kahandab puudega inimeste arvu. 

Näiliselt muutume tervemaks, tegelikkuses muudatusi ei toimu. 

Pole mingi ime, et riigijuhtide aastapäevadele pühendatud sõnavõtte saadab rahulolematute nurin. Kui tugineda eluvõõrastele näitajatele, siis jutt jääb mõistetamatuks. Indeksite keeles paistame ühed, tegelikus elus teised. Näilisus ja reaalsus pole vennad.

Korruptsiooni registreerimine ei kajasta tegelikku elu

Aastaga suurenes registreeritud korruptsioonikuritegude arv Eestis ligi kolm korda (228 kuriteo võrra). Lohutame ennast sellega, et pool kasvust (123 altkäemaksu võtmist) tuli maanteeameti eksamineerija ponnistustest. Ühiskonnakorraldus on aga üdini korrumpeerunud. Seda kinnitavad isiklikud kogemused kui ka meedias kajastatu. 

Korruptsioonilist lähenemist ei harrasta meil üksnes riigivõim, see on omane ka kohalikele omavalitsustele. Ka riigikontroll ja uurimisorganid on sellele tähelepani juhtinud. Oleme korruptsiooniga nii harjunud, et ei pööra sellele enam tähelepanu.

Meie suurimaks hirmuks pole idanaaber, vaid kohalikud võimumarssalid, kelle käitumine põhineb isiklikul kasul. 

Korruptsiooni registreerimine ei kajasta tegelikku elu. Korruptsioon on see, kui maksumaksja palgale (sh nõukogudesse, sihtasutustesse jne) sokutatakse omi kamraade. Ka see kui ühiskonnas kehtivad reeglid, mis põhinevad üksikute huvigruppide huvidel. Riigikogulastele teistest kordades pikemajalisem kõrgelt tasustatud puhkus, puutumatus, maksuvaba kuluhüvitis jmt on korruptsioon. Korruptsioon on ka see, kui valimistel lubatakse üht, seejärel tehakse teist. Mõjuvõimuga kauplemine on korruptsioon. 

Korruptsioon (ladina corruptio, 'rikutus, moraalne laostumus') on ametiseisundi kuritarvitamine omakasu eesmärgil (vikipeedia).

Euroopa Parlamendi valimistulemused olid õiglased

Euroopa Parlamendi valimistulemused olid õiglased. 

Tulemusi pole mõtet analüüsida. Need sõltuvad keskkonnast. Tegemist on mänguga, millesse ei saa tõsiselt suhtuda. Tulemused ei kajasta ühiskonnaliikmete seisukohti. 

Ei kajasta seetõttu, et valimistel ei osale kõik ühiskonnaliikmed ja tulemus saavutatakse manipulatsiooniga ja valega. 

Valimissüsteemi muutmata (kandidaatide võrdne kohtlemine, järjestuse mõjuvõim, rahastamine, meediakajastusega manipuleerimine jmt) jäävadki võimu juurde võimul olijad. Vaatamata isegi sellele, et enamusel ühiskonnaliikmetest läheb halvasti. 

Võimul olijad sellele panustavadki. 

Kartelliparteide toiduahel on võimas. Sellesse ei kuulu üksnes parteiaktivistid, vaid ka nende sõbrad, sugulased ja lähedased. Kõik, kellele pikast leivast ampse jagatakse. 

Omavalitsustes koguvad enam hääli vallavanemad (sh kunagised), riigi tasandil aga võimul olijad, kes rahakraane avavad või sulgevad. 

Ei tasu unistada ajast, mil ühiskonnas koguvad vajaliku häälesaagi ka need, kes võimul olijaid oponeerivad. Seda meie valimissüsteemi ja kindlustatuse juures ei juhtu.

Mina ei mõista neid, kes põevad Euroopa Parlamendi valimistulemuste pärast. Olenemata tulemustes jääb kõik endiseks. Tore oleks, kui valituks osutuks enda hääletatu, kuid sellega meie õnnenauding lõpeb. 

Pole ka ime, et meil varastavad isegi lapsed

Nelja (Teabeametiga seotud) ametnikku süüdistatakse võõra vara omastamises. Esialgsetel andmetel on materiaalse kahju suurus mõnisada tuhat eurot. Oleme selliste uudistega harjunud.

Uudisest lähemalt siit: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kapo-komisjoni-juht-teabeameti-tootajate-vahelejaamine-naitab-et-riik-toimib.d?id=68726455

Vahelejäämine pidavat näitama riigi toimimist. Nii see aga pole. Riik saab toimida üksnes siis, kui kodanike tagant varastamine on kontrolli alla. Eestis varastavad kõik, kel selleks võimalust. Kõrgemad vennikesed ees, ülejäänud järel. Kalevipojad ei pelga oma ambitsioone teostada ka piiri taga.

Piinlik.

Olgem ausad - ega see Ärma tallu riigirahade investeerimine ja oma pereliikmete kulude kodanike kraesse veeretamine pole ka midagi muud kui pesuehtne varastamine. See on küll seadustatud, kuid see ei tee ebaeetilist tegevust olematuks.

Pole ka ime, et meil varastavad isegi lapsed. 

Lugege ja otsustage ise: 

Jah, lapsed varastavad. Nii väikesed kui suured. Jah, ka sinu laps võib varastada. Jah, selle teadasaamine on šokeeriv, häbistav ja piinlik. Jah, kogu pere peab oma eetikakoodeksi üle vaatama. Mida peabki laps omandisuhtest arvama, kui vanemad veavad näiteks oma töö juurest pidevalt koju kontoritarbeid, kohvipakke või isegi midagi suuremat. Paljudes peredes peetakse normaalseks suhtumist, et mõisa köis las lohiseb, et mis ripakil see ära jne. Ehkki ka enamikule töölt näppavatele täiskasvanutest on elementaarne, et teise inimese kodust ei võeta mitte kunagi mitte midagi, siis on tegemist ikkagi topeltmoraaliga. Lapse jaoks võib vanemate suhtumist ja käitumist nähes tekkida seos, et kui vanemad võtavad töölt ühte-teist, siis on see tavaline asi ja kui hull see ikka on, kui ma poest või teise kodust midagi väikest võtan.

http://perejalaps.delfi.ee/lasteaialaps/miks-lapsed-varastavad-ja-kuidas-sellele-reageerida.d?id=68727641

Omavahel räägime üht, avalikkuse ees aga teist

Sotsiaalministriministri nõunik ja onkoloog kiruvad kirurgide kehva tööd: “Külmavärinad jooksevad üle keha”. http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/kulmavarinad-jooksevad-ule-keha.d?id=68715063

Ühiskonnas toimuva kirjeldamisel tuginetakse tuletatud indeksitele, need aga ei kajasta toimuvat adekvaatselt. Pole mingi ime, kui omavahel räägitakse üht, avalikkuse ees aga teist.

Paljud meie edusammud põhinevad näilisusel. Näilisusega mitte nõustujad kvalifitseeruvad virisejateks ja rahvavaenlasteks. 

Kahju. 

Rahvaloenduse andmetel elavad Eestis mehed tervena 52. aastani, naised 57. aastani. Euroopa Liidu keskmised näitajad on 61,8 ja 62,2 aastat. Elueast ärme räägi. 

Oleme efektiivsed? 

2012. aasta alguses oli 90 100 töövõimetuspensionäri, täna on oluliselt enam. 

Oleme veelgi efektiivsemad? 

Peaksime seisma häbipostis, jagame aga Europarlamendi kohti ja medaleid.

E-valimised on ohtlikud ... , need vastandavad

EPL: Tallinn on viimase kolme aasta jooksul teinud linna raha eest suurt e-valimiste vastast teavitustööd.

http://epl.delfi.ee/news/eesti/e-valimiste-vastupropaganda-linna-raha-eest-kaks-foorumit-hulk-valisvisiite-ja-kaks-raamatut.d?id=68699675

E- valimiste pooldamispropaganda on jõulisem. Ka seda tehakse maksumaksja raha eest. 

Maksuraha (valituks osutumise) nimel ollakse valmis kõigeks – nii üldsuse tahtega manipuleerimiseks kui ka omavaheliseks kiusu ajamiseks.

Minu arvates poleks mõtet iga hinna eest oma tõde taga ajada. Ühiskonnas toimuvaid protsesse tuleks suunata üheskoos, praktiseerida demokraatiat. Protsesside suunamine ei peaks põhinema valikulistel tõenditel, vaid ühiskondlikul kokkuleppel. 

Kui enamus ei soovi e-valimiste praktiseerimist, siis tuleb need lõpetada. Olen veendunud, et sellist tahet pole. Küsigem inimestelt ja lõpetagem mõttetud vaidlused. 

Kõike saab tõestada – nii seda, et e-valimistega annab valija tahet moonutada, kui ka seda, et need on täiesti ohutud.

Valimiskasti juures saab ühiskonnas toimuvas kaasa rääkida

Üksnes valimiskasti juures saab ühiskonnas toimuvas kaasa rääkida, seejärel tuleb suu sõnaõigusest puhtaks pühkida. 

Seetõttu soovitangi valimistel käituda järgnevalt:

Kui ühiskonnas toimivad väärtushinnangud (sh demokraatia) on vastuvõetavad, siis tuleks hääletada erakondade esindajate poolt. Kui ei tea kelle poolt hääletada, siis võib mündiga kulli visata. 

Kui ühiskonnas toimivad väärtushinnangud pole vastuvõetavad, siis tuleks hääl anda üksikkandidaadile. Ka siin võib kulli visata. 

Erakondade esindajatele hääle andmisega nõustute sellega, et ühiskonnas viljeletakse demokraatiat. Üksikkandidaatide toetamine näitab vastupidist. 

Tulem käekäiku ei mõjuta. Olenemata isegi sellest, keda Euroopasse valime.

Eesti majanduskasv on soliidses miinuses

Eesti majanduskasv on soliidses miinuses. Statistikaameti (esialgsetel) andmetel langes Eesti sisemajanduse koguprodukt (SKP) 2014. aasta I kvartalis (võrreldes 2013. aasta I kvartaliga) 1,9 protsenti.

Kui kehvi uudised tuleksid ka mujalt, siis annaks langust ülemaailmsete probleemidega ja Ukrainaga seostada. Kuid ei tule. See tähendab seda, et majanduslangus on suuresti enda kootud. Toetustel ja hinnakasvul põhinev majanduskasv ei saanudki jätkusuutlik olla. Infoks veel niipalju, et Lätis ja Leedus kasvas majandus I kvartalis vastavalt 2,8 ja 2,9 protsenti. Kriisi veerel vaevleval Venemaal oli see 0,8%.

Samm edasi, siis tagasi. Selline on meie majanduskasvu tantsusamm. Viie jõukama hulka jõudmist kavandasime kasvu ajal, tagasilöökidega ei arvestanud. Petsime ennast ja neid, kes asusid laenurahaga elutingimusi parandama ja nüüd kõigest ilma jäävad. Töökohast ilma jäämine majanduslanguse tingimustes on paratamatus.

Peaministri nõunik (Lauri) põhjendab Eesti majanduslangust sooja talvega ja Estlinki (Soome ja Eesti vaheline elektriliin) käivitamisega. Kummaline? Iga koolijüts teab, et kui ühtedele kaupadele (või teenustele) tehtavad kulutused (sama sissetuleku juures) vähenevad, siis teistele kasvavad. Kui kulutatakse vähem küttele, siis kulutatakse enam toiduainetele või muudele asjadele. Ettevõtted teevad enam investeeringuid, langetavad müügihindu, kasvatavad ühikulist käivet.

Halduskorralduse reform on täna aktuaalsem kui kunagi varem. Seda ei tehta, kuna see vähendaks võimul olijate toiduahela võimekust. Töötegemise mängimise ohjamine avalikus sektoris pole lihtne. Visakem pilk omavalitsuste ülesannetele, millest ilma jäämisega rahvast hirmutatakse. Teenuseid ostetakse sisse. Allkirjade kirjutamine ja paberivirnade kasvatamine ei tohiks nii kulukas olla. Bürokraatlikku tegevust harrastatakse ka teistes riigieelarvest finantseeritavates institutsioonides (sh sihtasutused).

Majanduslangus avaldab mõju riigikassale. Aeg oleks valida: kas jätkata maksude kasvatamist (mis on majanduskasvu languseni viinud) või tõmmata püksirihma koomale. Maksude kasvatamine pole majanduslanguse tingimustes viljakas. Püksirihma saab koomale tõmmata kahel viisil: vähendades sotsiaaltoetusi (sh pensione) või piirates valitsemiskulutusi. Kolmandat võimalust pole. Olematute sotsiaaltoetuste vähendamine tooks rahvahulgad tänavale, mis teeb selle võimatuks. Üle jääb kulutuste vähendamine aparaadile. Haldusstruktuurile tehtavate kulutuste ohjamine on ainus võimalus, mis majanduslangust pehmendaks. Tööjõukulude kasvatamisele on hoog sisse lükatud. Oleme patiseisus.
Patiseisust aitaks välja demokraatia, kuid kust seda võtta. Kelle leiba sööd, selle pilli järgi tuleb tantsida. Eestlaste sotsiaalne turvalisus on niivõrd nigel, et isegi pisku kaotuse pärast tuleb väriseda ja otsustajate meelejärgi olla. Kel võim see jagab töökohti ja muid hüvesid, vibutab sõrme, kui keegi meele järgi pole. Inimesed kardavad. Demokraatiast ei juleta unistadagi.


Aeg oleks selgeks rääkida terminid ja paika panna riiklikud (esmased) eelistused. Riigikogu valimised on ukse ees, debatid valimissüsteemi muutmise üle on paratamatud. Valimissüsteemi muutmata (kodanikuühenduste võrdsus, nimekirjaliste eelistuste kaotamine, valimiskampaaniate rahastamise ohjamine jne) pole lootustki, et Eestis elukeskkond paremaks muutub. Võime ju arvudega mängida, kuid ega see tegelikkust muuda. Nii jäämegi kodanukuvaenulikus ühiskonnas toimetama ja majandusvõimekusest unistama.

Ebakompetentsus tervishoius

EPL: Tervishoiuekspert Peeter Mardna: Patsiendil peab tekkima omavastutus, kui tal pole näidustust pöörduda eriarstile, ent ta ometi nõuab seda. Investeeringud perearstisüsteemi püsti hoidmiseks on jäänud kahetsusväärselt väikseks. Tuleb kehtestada kord, kus patsient käib vähemalt korra kahe aasta jooksul end arstile näitamas.

http://epl.delfi.ee/news/tervis/tervishoiuekspert-peeter-mardna-pohjendamatute-noudmiste-esitamisel-peab-patsiendil-tekkima-omavastutus.d?id=68627687

Vastutused ja õigused peavad tasakaalus olema. Süüdistamiste asemel oleks mõttekas haarata härjal sarvist. 

Haiglas praktiseerimata (haigusjuhtude keskmes toimetamata) kunagi omandatud teadmised haihtuvad. Saatekirjade, haiguslehtede, tõendite ja kordusretseptide väljakirjutamine teadmistepagasit ei suurenda. Nohu, köha ja muude igapäevaste haiguste diagnoosimine ja ravi vajalikke kogemusi ei anna. Sellest tulekski tervishoiusüsteemi lombakuse algeid otsida. 

Perearstid pole (vaatamata diplomi omamisele) spetsialistid, vaid dispetšerid. 

Tulemus avaldub ebaadekvaatsetes diagnoosides, liigses (haiguste) tagajärgedele pühendumises (pühenduda tuleks põhjustele, neis ei orienteeruta). Sellistelt arstidelt kvalifitseeritud abi ei saa. Seetõttu pöördutaksegi nende poole üksnes formaalsuste (haigustõendi, eriarsti juurde saatekirja, retsepti jmt hankimiseks) teostamiseks. 

Ei tasu segi ajada viisakust ja kompetentsust. Kompetentsust ei hinnata selle järgi, kui sõbralik keegi on, vaid teadmiste järgi. Tervishoiusüsteemis töötajad ei eristu kalkuse, vaid ebakompetentsuse poolest. Teistest ülbematena paistavad nad seetõttu, et neil on võimalik teiste peal ennast välja elada, kuna rahanutsakas ei jää saamata. Teenitakse isegi enam, kuna siis kasvab tasulise teenuse (parem kohtlemine) poole pöördujate arv, mis toob süsteemi enam raha. 

Eriarstide hulgas on palju häid spetsialiste, kuid perearstid varjutavad nende ponnistused. Probleem ei tulene perearstidest, vaid süsteemist – praktiseerimata ei saa kompetentne olla. Loengute kuulamine ja raamatute lugemine seda ei taga. 

Pole mingi ime, et oleme paljude tervisenäitajate (tervena elatud aastad, töövõimetus, invaliidsus, kroonilise haigused) poolest punased laternad.

Vastandumine teeb ühiskonna haigeks

Vastandumine teeb ühiskonna haigeks. 

Kuniks valitute hulgas istuvad need, kes sinna vastandumisega pääsevad, ühiskonnakorraldus inimsõbralikumaks ei muutu. Jääme kulm kortsus üksteise peale turtsuma ja vastanduma  – valitsejad vastanduma rahvale, noored vanadele, naised meestele, juhtivtöötajad töölistele, homod heterodele jne. 

RE ja IRL valimiskampaaniad ületavad mõõdukuse piire. Need jäävad küll meelde, kuid teevad tusaseks. 

Teistest hoolivad inimesed ei saa roiskunud sööda sisse peidetud konksu alla neelata. 

Loosungid võiksid kajastada enese tegemisi, teiste tegemistele andku hinnangu üldsus.