Eestlaste kogukond on väga väike.
Väikeses kogukonnas ühisnimetaja leidmine (suurtega võrreldes) ei ole keeruline.
Selleks tuleks vaid teadvustada, et valitud ei ole teistest targemad, kompetentsemad, paremad.
Senise lähenemisega pole võimalik valijaid esindada.
Arvamus, et valitud (või erakonnad) orienteeruvad lahendites paremini, on taunimist väärt.
Ühiskonnas langetatavad otsused peaksid rajanema huvigruppide ühisnimetajal, mitte hierarhilise eliidi dogmadel.
Vägivaldsus otsustamisahelas on halvanud riigilaevukese triivimise avamerel, kasvatanud madrustes laeva hülgamise soove.
Ühiskonnas langetavate otsuste protsess vajaks kaasajastamist. Sõltub ju sellest kogukonna ühtsus ja edukus (kavandatud eesmärkide saavutamine).
Eestis viljeletav poliitiline kultuur lagundab ühtsust.
Ühiskonnas toimiv reeglistik ei vasta põhiseadusele, selle ümber punutud seadusesätted devalveerivad demokraatiat.
Et mitte üldsõnaliseks jääda tooksin näite.
PS § 1. Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.
Valimissüsteem nullib nimetatud põhimõtte. Eestis ei ole kõrgeimaks riigivõimu kandjaks rahvas, vaid erakondade eliidist koosnev poliitiline monopol. Seniks kuni ei avardu esinduskoja isikkoosseisu komplekteerimise õigused, jäävadki eestlased orjarahvaks. Esinduskoda aga jääbki valesid otsuseid langetama, statististiliste võtetega äpardumisi varjama.
Riigikogus langetatavate otsuste ja ühiskondlikku kokkuleppe vahele peaks saama võrdusmärgi panna. Oluline pole üldsegi niivõrd see, mida otsustatakse, vaid kuidas seda tehakse.
Riigikogu valimistega selgitatakse erakondade vaheline pingerida. Tegelikult vist ei selgitata sedagi, sest kohati tekkib tunne, et valimistepäeval ei käida valimas, vaid välistamas. Olen ka ise käinud valimas üksnes seetõttu, et Edgar Savisaare jüngreid liiga palju mandaate ei saaks. Arvatavasti on ka vastupidiselt käitujaid – hääl antakse keskkerakonna kandidaadile üksnes seetõttu, et vähendada Andrus Antsipi mõjujõudu.
2007. aasta RK valimistel kogus isikumandaadiks vajaliku toetuse kümme saadikut. Tegemist oli piirkondade valimisnimekirjade tippudega.
Esinumbrid koguvad teistest tavaliselt enam hääli. Poleks üllatav kui näiteks esinumbriks paigutatud telefonipost koguks järgnevatest suurema toetuse. Selline on Eesti valimissüsteemi fenomen. Andrus Ansip, Edgar Savisaar ja Mart Laar ei koguks valimisnimekirja teise poole asetusel esinumbri paigutusega sarnast häälesaaki.
Üleriigilised nimekirjad (järjestab väike seltskond parteilasi) on veelgi mõistetamatud. Nii nagu jõuluvana jagab ka valimiskomisjon mandaate kildkonna koostatud nimekirjade alusel. Valijatel pole sõnaõigustki.
Üle veernadi rahvasaadikutest istub Riigikogus ja langetab otsuseid sellise fiktiivse rahvamandaadiga.
Eesti valimisregulatsioon ei võimalda saadikutel omandada rahva mandaati. See on ka üheks peamiseks põhjuseks, miks vastandumised kogukonnas kasvavad. Rahval puudub riiklikul tasandil esindatus, kõrgeimaks riigivõimu kandjaks on ta vaid paberil.
Valimissüsteem vajab kaasajastamist.
Kandidaatide numeratsioonilised järjestused võiksid kaduda, esinduse komplekteerimisel tugineda vaid kodanikkonna arvamusele. Elanikke esinduskoja komplekteerimisse kaasamata jääbki esindamine fiktsiooniks, ühtsuses aga vaid unistuseks. Eliidile meelepäraste otsustele tuleks hakata eelistama ühiskonnale kasulikke otsuseid. Eestimaalasi on väga vähe, mistõttu meie edukuse eelduseks on ühtsus.
Poliitiline kultuur vajaks hädasti kaasajastamist.
Friday, December 31, 2010
Monday, December 20, 2010
Olen armunud
Kiindunud üha enam Manhattani võludesse.
Mõned aastad tagasi tundsin end New Yorgis ebamugavalt, kõik tundus häirivat– häiris kollaste taksode sõidustiil ja tuututamine, lohakus tänavatel, inimmasside kärsitus, isegi sissehingatava õhu aroomid olid ebameeldivad.
Kunagistest häirivatest elementidest on saanud voorused. Meeleolu tõuseb isegi kollaste masinate ebaviisakast sõidustiilist. Tuututamine pole enam lubatud (trahv 350 dollarit), mistõttu võrdlusbaas selles osas puudub, kuid arvatavasti naudiksin ka seda.
New York on talentide linn, kus igal tänaval ja majal on lõputult lugusid. Nendesse süvenemine võimaldab ka ennast tunda osalisena erinevates aegades, inimkarakterites. Olen tänulik New Yorgile mõnusate tunnete eest.
Sünnilinn Tallinn on armas, kuid inspiratsiooniallikana devalveerunud. Aastad on teinud sellest ebaturvalise paiga, mille külastamise järel ihkan üksindust ja rahu.
Kunagisest hubasest elupaigast on saanud koht, kuhu ei tihkagi enam minna, veel vähem seal viibida.
Füüsilisest (vargused, röövimised jmt) ohust kurnavam on valvsus, mida tuleb pahatahtlike ametnike terrori vältimiseks taluda (kõikvõimalikud karistamised jmt).
New Yorgi elukeskkonnas on anomaaliaid vähem. Tegemist on suhteliselt turvalise ja loometegevust inspireeriva keskkonnaga.
Negatiivseid intsidente toimub aga kõikjal. Pääsu pole neist ka New Yorgis.
Viimaste nädalate pommuudiseks on olnud vanaproua ajalehe prügikasti viskamise eest trahvimine. Proua poetas lehe olmeprügile mõeldud urni, pidanuks aga viskama korduvkasutusse minevate jäätmete hulka. Ta ei märganud (100 $) trahvi hoiatussilti.
Intsident ületas uudisekünnise, leidis kajastamist uudistekanalites. Üldsuse pahameel oli tuntav.
Juhtumist ei tasu üldistusi teha, tegemist on erandiga.
New York City pakatab positiivsusest.
Sagedaste külaskäikude ajal pole ma kohanud isiklikule kasule pühendunuid parkimiskontrolöre. Neid on küll liikvel, kuid elanikelt raha sissenõudmise asemel paistavad nad pühendunud olevat liikluskorraldusele.
Olen mitmeid kordi parkinud (samas pikaks ajaks autosse istuma jäänud) sõiduvahendi piirkonda, kus seda pole lubatud teha, kuid sanktsioone pole järgnenud. Rahatrahvist olulisem paistab New Yorgis olevat inimestele mugava ja turvalise elukeskkonna tagamine. Eestile sarnast karistamisele orienteeritud ühiskonnakorraldust pole kogenud.
Meenutan septembrikuist vahejuhtumit Tallinnas.
Maksusameti hoone ees leidus vaba parkimiskoht vaid ühele autole. Parkimispinda oli tavapärasest vähem, kuid vaatamata sellele õnnestus mul sõiduvahend parkida. Vasakpoolse esiratta pidin aga osaliselt jätma eraldusribale, sest vastasel juhul poleks masinast välja pääsenud.
Auto juurde tagasi jõudsin poole tunni pärast. Üllatuseks märkasin kurja pilguga vormiriietuses ametimeest auto ümbruses askeldamas. Pildistamisega oli ta just lõpule jõudnud, valmistus trahvikviitungi kirjutamiseks. Suure vaevaga pääsesin karistusest. Sedagi vaid tänu juhuste kokkusattumisele.
New Yorgis selliste tühjade asjade pärast trahvi ei tehta. Uurisin järele - sain eitava vastuse.
Märulifilmides näidatavad taplemised ja röövimised paistavad fiktsioon olema, mis tuleneb minevikust. Newyorklased naudivad turvalist elukeskkonda.
Vahejuhtumeid juhtub kõikjal, juhtub ka turvalises New Yorgis.
Meeleldi jutustan loo, mille üheks peakangelaseks on minu hea tuttav (30. aastane naisterahvas), kes elab Manhattanil juba seitsmendat aastat.
Minule rääkis ta juhtunust meeleolukalt, kitsi polnud asjaosalistele jagatavate komplimentidega.
Mõned kuud tagasi kodukandis (Upper East Side piirkond) jalutades varastati talt rahakott koos selles sisalduva 100 $ sularahaga, pangakaartidega, dokumentidega ja võtmetega. See juhtus ajal, mil tema poole pöördusid teejuhendamise palvega kaks kahekümnendates aastates afro-ameerika (eesti keeles neeger) neiut. Selgituste jagamise ajal, kõrvaldas üks neist aga lapsevankri istme alusest panipaigast rahakoti. Kõik toimus kiiresti ja märkamatult. Kadumine selgus alles siis, kui tüdrukud olid silmapiirilt kadunud.
Vaatamata vargusjuhtumile ja hilisemale varastatud pangakaartidega 1600 dollari väärtuses tehtud tehingutele, piirdus tuttava kaotus vaid 100 $ -ga. Rahakott, milles puudusid sularaha ja pangakaardid, tagastati mõne päeva pärast politseijaoskonna poolt, pangakaartidega tehtud kulutused kompenseeris pank. Vahejuhtum leidis lahenduse päevadega, närvikulu osutus minimaalne.
Pangakaartide kasutamine USA-s on imelihtne – pole tarvis omada isikut tõendavat dokumenti, allkirju ei identifitseerita. Vastutus pettuste eest lasub tulu teenivatel pankadel. Vargaplikade tekitatud krediidikulu kustutati taotluse esitamise järel. Tegemist ei olnud üldsegi erandliku nähtusega – klient USA-s on Kuningas, olenemata sotsiaalsest päritolust või tutvusringkonnast.
Toodud vargusjuhtum ei viita kriminogeensele elukeskkonnale, vaid turvalisusele. Rahakotti pole New Yorgis tarvis põuetaskus peidus hoida ega kiivalt valvata, selle ihaldajaid on väga vähe.
Tallinnas ei tuleks avatud panipaigas rahakoti hoidmine kõne allagi, sest see kaoks momentaalselt. New Yorgis on see aga tava.
Tallinn on ebaturvaline. Vargused on pigem tava kui haruldus. Füüsilist ja vaimset vägivalda esineb Eestimaa pealinnas lubamatult palju.
Inimesed on harjunud liiklusvahendite teisaldamistega, trahvimistega ja muude karistamistega.
Hiilivaid politseinike on küll viimaste aastatega vähemaks jäänud, kuid ka need vähesed paistavad elanikele turvalisuse tagamise asemel karistamisele pühendunud olevat. Traumeerivatest parkimiskollidest, piletikontrolöridest ja muudest asjameestest ei tasu rääkidagi.
Naudin Manhattanil viibimist. Isegi enne autorooli istumist pudeli õlle või pokaali veini nautimist ei peeta siin patuks.
Jõulude ajal on Manhattan eriline – kaubanduskeskuste aknaid ja muid dekoratsioone võibki jääda imetlema.
Olen tõesti armunud.
Mõned aastad tagasi tundsin end New Yorgis ebamugavalt, kõik tundus häirivat– häiris kollaste taksode sõidustiil ja tuututamine, lohakus tänavatel, inimmasside kärsitus, isegi sissehingatava õhu aroomid olid ebameeldivad.
Kunagistest häirivatest elementidest on saanud voorused. Meeleolu tõuseb isegi kollaste masinate ebaviisakast sõidustiilist. Tuututamine pole enam lubatud (trahv 350 dollarit), mistõttu võrdlusbaas selles osas puudub, kuid arvatavasti naudiksin ka seda.
New York on talentide linn, kus igal tänaval ja majal on lõputult lugusid. Nendesse süvenemine võimaldab ka ennast tunda osalisena erinevates aegades, inimkarakterites. Olen tänulik New Yorgile mõnusate tunnete eest.
Sünnilinn Tallinn on armas, kuid inspiratsiooniallikana devalveerunud. Aastad on teinud sellest ebaturvalise paiga, mille külastamise järel ihkan üksindust ja rahu.
Kunagisest hubasest elupaigast on saanud koht, kuhu ei tihkagi enam minna, veel vähem seal viibida.
Füüsilisest (vargused, röövimised jmt) ohust kurnavam on valvsus, mida tuleb pahatahtlike ametnike terrori vältimiseks taluda (kõikvõimalikud karistamised jmt).
New Yorgi elukeskkonnas on anomaaliaid vähem. Tegemist on suhteliselt turvalise ja loometegevust inspireeriva keskkonnaga.
Negatiivseid intsidente toimub aga kõikjal. Pääsu pole neist ka New Yorgis.
Viimaste nädalate pommuudiseks on olnud vanaproua ajalehe prügikasti viskamise eest trahvimine. Proua poetas lehe olmeprügile mõeldud urni, pidanuks aga viskama korduvkasutusse minevate jäätmete hulka. Ta ei märganud (100 $) trahvi hoiatussilti.
Intsident ületas uudisekünnise, leidis kajastamist uudistekanalites. Üldsuse pahameel oli tuntav.
Juhtumist ei tasu üldistusi teha, tegemist on erandiga.
New York City pakatab positiivsusest.
Sagedaste külaskäikude ajal pole ma kohanud isiklikule kasule pühendunuid parkimiskontrolöre. Neid on küll liikvel, kuid elanikelt raha sissenõudmise asemel paistavad nad pühendunud olevat liikluskorraldusele.
Olen mitmeid kordi parkinud (samas pikaks ajaks autosse istuma jäänud) sõiduvahendi piirkonda, kus seda pole lubatud teha, kuid sanktsioone pole järgnenud. Rahatrahvist olulisem paistab New Yorgis olevat inimestele mugava ja turvalise elukeskkonna tagamine. Eestile sarnast karistamisele orienteeritud ühiskonnakorraldust pole kogenud.
Meenutan septembrikuist vahejuhtumit Tallinnas.
Maksusameti hoone ees leidus vaba parkimiskoht vaid ühele autole. Parkimispinda oli tavapärasest vähem, kuid vaatamata sellele õnnestus mul sõiduvahend parkida. Vasakpoolse esiratta pidin aga osaliselt jätma eraldusribale, sest vastasel juhul poleks masinast välja pääsenud.
Auto juurde tagasi jõudsin poole tunni pärast. Üllatuseks märkasin kurja pilguga vormiriietuses ametimeest auto ümbruses askeldamas. Pildistamisega oli ta just lõpule jõudnud, valmistus trahvikviitungi kirjutamiseks. Suure vaevaga pääsesin karistusest. Sedagi vaid tänu juhuste kokkusattumisele.
New Yorgis selliste tühjade asjade pärast trahvi ei tehta. Uurisin järele - sain eitava vastuse.
Märulifilmides näidatavad taplemised ja röövimised paistavad fiktsioon olema, mis tuleneb minevikust. Newyorklased naudivad turvalist elukeskkonda.
Vahejuhtumeid juhtub kõikjal, juhtub ka turvalises New Yorgis.
Meeleldi jutustan loo, mille üheks peakangelaseks on minu hea tuttav (30. aastane naisterahvas), kes elab Manhattanil juba seitsmendat aastat.
Minule rääkis ta juhtunust meeleolukalt, kitsi polnud asjaosalistele jagatavate komplimentidega.
Mõned kuud tagasi kodukandis (Upper East Side piirkond) jalutades varastati talt rahakott koos selles sisalduva 100 $ sularahaga, pangakaartidega, dokumentidega ja võtmetega. See juhtus ajal, mil tema poole pöördusid teejuhendamise palvega kaks kahekümnendates aastates afro-ameerika (eesti keeles neeger) neiut. Selgituste jagamise ajal, kõrvaldas üks neist aga lapsevankri istme alusest panipaigast rahakoti. Kõik toimus kiiresti ja märkamatult. Kadumine selgus alles siis, kui tüdrukud olid silmapiirilt kadunud.
Vaatamata vargusjuhtumile ja hilisemale varastatud pangakaartidega 1600 dollari väärtuses tehtud tehingutele, piirdus tuttava kaotus vaid 100 $ -ga. Rahakott, milles puudusid sularaha ja pangakaardid, tagastati mõne päeva pärast politseijaoskonna poolt, pangakaartidega tehtud kulutused kompenseeris pank. Vahejuhtum leidis lahenduse päevadega, närvikulu osutus minimaalne.
Pangakaartide kasutamine USA-s on imelihtne – pole tarvis omada isikut tõendavat dokumenti, allkirju ei identifitseerita. Vastutus pettuste eest lasub tulu teenivatel pankadel. Vargaplikade tekitatud krediidikulu kustutati taotluse esitamise järel. Tegemist ei olnud üldsegi erandliku nähtusega – klient USA-s on Kuningas, olenemata sotsiaalsest päritolust või tutvusringkonnast.
Toodud vargusjuhtum ei viita kriminogeensele elukeskkonnale, vaid turvalisusele. Rahakotti pole New Yorgis tarvis põuetaskus peidus hoida ega kiivalt valvata, selle ihaldajaid on väga vähe.
Tallinnas ei tuleks avatud panipaigas rahakoti hoidmine kõne allagi, sest see kaoks momentaalselt. New Yorgis on see aga tava.
Tallinn on ebaturvaline. Vargused on pigem tava kui haruldus. Füüsilist ja vaimset vägivalda esineb Eestimaa pealinnas lubamatult palju.
Inimesed on harjunud liiklusvahendite teisaldamistega, trahvimistega ja muude karistamistega.
Hiilivaid politseinike on küll viimaste aastatega vähemaks jäänud, kuid ka need vähesed paistavad elanikele turvalisuse tagamise asemel karistamisele pühendunud olevat. Traumeerivatest parkimiskollidest, piletikontrolöridest ja muudest asjameestest ei tasu rääkidagi.
Naudin Manhattanil viibimist. Isegi enne autorooli istumist pudeli õlle või pokaali veini nautimist ei peeta siin patuks.
Jõulude ajal on Manhattan eriline – kaubanduskeskuste aknaid ja muid dekoratsioone võibki jääda imetlema.
Olen tõesti armunud.
New Yorgis viibides valdab mind tunne, mida kogesin kunagi tüdruksõbraga ülikoolilinna tänavatel kolades.
Jõulud on erilised. Olenemata päritolust ihaldatakse jõulurahu.
Soovin seda ka mina lähedastele, sõpradele, tuttavatele, Eestimaa elanikele, tervele inimkonnale.
Häid Jõule!
Jõulud on erilised. Olenemata päritolust ihaldatakse jõulurahu.
Soovin seda ka mina lähedastele, sõpradele, tuttavatele, Eestimaa elanikele, tervele inimkonnale.
Häid Jõule!
Saturday, December 18, 2010
Õpetajate madalad palgad on näide meie müütidest
Vaatamata sellele, et poliitikud ei väsi korrutamast õpetajate madalatest palkadest, pole neil viga midagi. Kui mingit seisukohta pidevalt korrutada, siis muutub see lõpuks ka tõeks. Õpetajate madalad sissetulekud on hea näide „tõest“ ja statistikaviguritest.
Õpetajad on teiste gruppidega võrreldes hästi kindlustatud. Arstidega ja poliitilise eliidiga muidugi neid võrrelda, kuid nendest kehvemal järjel olijate arv on kordades suurem.
PM kirjutab:
http://www.postimees.ee/?id=359229
Õpetajate keskmine kuupalk 2008. aastal oli rahandusministeeriumi andmetel 13 165 krooni, mis on isegi kõrgem kui Eesti keskmine kuupalk, mis oli statistikaameti andmetel samal aastal 12 605 krooni.
OECD koefitsienti ümberarvutatuna tähendaks see 104 protsenti, millega me anname suhtarvult silmad ette isegi Soomele, ületades kindlalt OECD keskmist.
Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) eestvedamisel koostatud PISA uuringus öeldakse Eesti haridussüsteemi kirjeldades, et meil on madalapalgalised õpetajad.
OECD 2008. aasta statistika annab tõepoolest taolisteks järeldusteks alust.
Eesti puhul on siinkohal tegemist palga alammääraga, ilma lisatasudeta ja täiendava koormuseta. Samas on osadel riikidel arvestatud õpetajate palgale lisaks ka teatud boonuseid või esitatud hoopiski keskmine palgatase. Lisaks ei arvesta ülevaade riigiti erinevat õpetajate töökoormust.
Õpetaja töötasu on Eestis oluliselt suurem kui välja toodud seadusandlik palga alammäär.
Näiteks samal 2008. aastal olid palgaalammäärad vastavalt noorempedagoogil 9516 krooni, pedagoogil 10 077 krooni, vanempedagoogil 11 517 krooni ning pedagoog-metoodikul 13 908 krooni. Neist arvestas OECD üksnes pedagoogi palga alammäära.
Õpetajad on teiste gruppidega võrreldes hästi kindlustatud. Arstidega ja poliitilise eliidiga muidugi neid võrrelda, kuid nendest kehvemal järjel olijate arv on kordades suurem.
PM kirjutab:
http://www.postimees.ee/?id=359229
Õpetajate keskmine kuupalk 2008. aastal oli rahandusministeeriumi andmetel 13 165 krooni, mis on isegi kõrgem kui Eesti keskmine kuupalk, mis oli statistikaameti andmetel samal aastal 12 605 krooni.
OECD koefitsienti ümberarvutatuna tähendaks see 104 protsenti, millega me anname suhtarvult silmad ette isegi Soomele, ületades kindlalt OECD keskmist.
Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) eestvedamisel koostatud PISA uuringus öeldakse Eesti haridussüsteemi kirjeldades, et meil on madalapalgalised õpetajad.
OECD 2008. aasta statistika annab tõepoolest taolisteks järeldusteks alust.
Eesti puhul on siinkohal tegemist palga alammääraga, ilma lisatasudeta ja täiendava koormuseta. Samas on osadel riikidel arvestatud õpetajate palgale lisaks ka teatud boonuseid või esitatud hoopiski keskmine palgatase. Lisaks ei arvesta ülevaade riigiti erinevat õpetajate töökoormust.
Õpetaja töötasu on Eestis oluliselt suurem kui välja toodud seadusandlik palga alammäär.
Näiteks samal 2008. aastal olid palgaalammäärad vastavalt noorempedagoogil 9516 krooni, pedagoogil 10 077 krooni, vanempedagoogil 11 517 krooni ning pedagoog-metoodikul 13 908 krooni. Neist arvestas OECD üksnes pedagoogi palga alammäära.
Wednesday, December 15, 2010
Eestlaste ostujõust
Eesti SKT elaniku kohta ostujõu standardi (PPS) järgi oli eelmisel aastal 64 protsenti Euroopa Liidu 27 liikmesriigi keskmisest, selgub Eurostati andmetest.
2008. aastal oli vastav näitaja Eestil 68 ning 2007. aastal 69 protsenti.
Eelmise aasta andmete põhjal paiknevad Eestist tagapool Poola (61 protsenti), Leedu (55), Läti (52), Rumeenia (46) ja Bulgaaria (44).
Kõige kõrgem oli SKT elaniku kohta Luksemburgis (271 protsenti ELi keskmisest), Hollandis (131) ja Iirimaal (127).
Rootsis oli vastav näitaja 118 ja Soomes 113 protsenti.http://www.e24.ee/?id=357840
Pole meil lootustki viie jõukama hulka jõudmiseks. Jätkame selle asemel madalamate redeliastmete hõivamist.
Arvestada tuleb ka sellega, et erinevus ostujõus on tegelikult veelgi suurem.
Sisemajanduse kogutoodangu ja elanike jagatis ei kajasta (elanike) ostuvõimet, sest sellesse arvestatakse ka välisriikide inimeste sissetulekud.
Ettevõtlus Eestis on viimase kümnendikuga rahvusvahelistunud. Kasvanud on ka välismaalaste omandis olevate ettevõtete kasumid, mida ei tohiks meie inimeste ostuvõimesse arvestada. Samas muidugi jäävad kajastama eestlaste poolt välismaal teenitavad kasumid, kuid need on sellega võrreldes tühised.
Rahvamajanduse kogutoodang võimaldaks ostuvõimet õiglasemalt hinnata.
Arvestada tuleks ka sellega, et lisaväärtusel ja lisaväärtusel on kvalitatiivne erinevus.
Üksikute sektorite ja ettevõtete arengul on mõru mek man. Need võivad ebasoovitavadki (nt elanike tervise arvel saavutatud kasv, avaliku halduse või riigikaitse kulutuste kasvatamisega saavutatud kasv jmt) olla, elanikke vaesemaks teha, ostuvõimet langetada.
Ka monopoolsete ettevõtete hinnasurve kasvatab küll kogutoodangut, kuid langetab elanike ostuvõimet.
Võimuhierarhia on teinud eestlastest kerjused. Põhiseaduse ees põlvitamata, jäämegi selleks. Rahvas tuleb ülendada kerjuse staatusest riigivõimu kõrgeimaks kandjaks, vastasel juhul jäämegi valesid otsuseid langetama.
2008. aastal oli vastav näitaja Eestil 68 ning 2007. aastal 69 protsenti.
Eelmise aasta andmete põhjal paiknevad Eestist tagapool Poola (61 protsenti), Leedu (55), Läti (52), Rumeenia (46) ja Bulgaaria (44).
Kõige kõrgem oli SKT elaniku kohta Luksemburgis (271 protsenti ELi keskmisest), Hollandis (131) ja Iirimaal (127).
Rootsis oli vastav näitaja 118 ja Soomes 113 protsenti.http://www.e24.ee/?id=357840
Pole meil lootustki viie jõukama hulka jõudmiseks. Jätkame selle asemel madalamate redeliastmete hõivamist.
Arvestada tuleb ka sellega, et erinevus ostujõus on tegelikult veelgi suurem.
Sisemajanduse kogutoodangu ja elanike jagatis ei kajasta (elanike) ostuvõimet, sest sellesse arvestatakse ka välisriikide inimeste sissetulekud.
Ettevõtlus Eestis on viimase kümnendikuga rahvusvahelistunud. Kasvanud on ka välismaalaste omandis olevate ettevõtete kasumid, mida ei tohiks meie inimeste ostuvõimesse arvestada. Samas muidugi jäävad kajastama eestlaste poolt välismaal teenitavad kasumid, kuid need on sellega võrreldes tühised.
Rahvamajanduse kogutoodang võimaldaks ostuvõimet õiglasemalt hinnata.
Arvestada tuleks ka sellega, et lisaväärtusel ja lisaväärtusel on kvalitatiivne erinevus.
Üksikute sektorite ja ettevõtete arengul on mõru mek man. Need võivad ebasoovitavadki (nt elanike tervise arvel saavutatud kasv, avaliku halduse või riigikaitse kulutuste kasvatamisega saavutatud kasv jmt) olla, elanikke vaesemaks teha, ostuvõimet langetada.
Ka monopoolsete ettevõtete hinnasurve kasvatab küll kogutoodangut, kuid langetab elanike ostuvõimet.
Võimuhierarhia on teinud eestlastest kerjused. Põhiseaduse ees põlvitamata, jäämegi selleks. Rahvas tuleb ülendada kerjuse staatusest riigivõimu kõrgeimaks kandjaks, vastasel juhul jäämegi valesid otsuseid langetama.
Seadused soosivad prügiveofirmade diktaati
Uuest aastast kallineb paljude Eesti elanike jaoks prügiveo hind. Peapõhjus on lihtne – kui tänavu tuleb prügilasse ladestatava prügitonni eest maksta riigile saastetasu 188 krooni, siis alates 1. jaanuarist 2011 on saastetasu viiendiku võrra suurem ehk 14,38 eurot (225 krooni). Mõned omavalitsused on seadnud oma prügivedajale tingimuse, et teenindusperioodi jooksul hinda muuta ei tohi, ja seal on 2011-nda või isegi mõne järgmise aasta määr sisuliselt juba käigus. Sel juhul on prügivedajad püüdnud kõik võimalikud tegevuskulude tõusud lepingusse juba sisse arvestada. Saastetasu tõus on vägagi kindel, sest see on keskkonnatasude seadusesse 2015. aastani sisse kirjutatud. 2015. aastal on prügitonni saastetasu juba 29,84 eurot (467 krooni) ehk ligi 2,5 korda kõrgem kui praegu.
http://www.epl.ee/artikkel/589249
Eesti probleemiks on monopoolsust soosiv seaduskeskkond.
Prügikäitlemise kulud ei sõltu meil niivõrd prügi kogustest kuivõrd indlatsioonist, prügivedajate ja käitlejate kasumilikkusest.
Meil kehtib prügivedajate diktaat – olenemata sellest, kas jäätmeid vedamiseks jätkub või mitte, kas neid sorteeritakse või paigutatakse konteinerisse vahet tegemata, tuleb "vedajaile" obrokit tasuda.
Prügiveofirmade diktaadiga kaasnevad kogukonnale lisakulud, kasvavad prügikogused.
Õhu vedamise eest tasu nõudmine on jabur, mida võiks häbenemata esitada „lolluse“ nominendi tiitlile. Seda isegi siis kui arvestamata jätta sellest looduskeskkonnale tekitatud kahju.
Prügisorteerimise propageerimisel pole mõtet, kui puudub stiimul – kui ka tühja prügikasti juurde sõitmise eest tuleb tasuda. Prügiautode soetamise, vuramise ja jäätmete kasvu mõju keskkonnale ei polegi ühiskonnale nii tühine kui arvame.
Inimesed on erinevad. Erinevad on nende eelistused, harjumused ja kombed. Viimased väljenduvad ka prügitekitamises ja käitlemises.
Äravedamisele pühendumine ei täida peaeesmärki (looduskeskkonna eest hoolitsemine).
Prügiveofirmade diktaadi tõttu keskkonnakahjustus hoopiski suureneb, tekitatakse enam jäätmeid.
Selleks, et oleksin mõistetavam, avalikustan oma pere (3 liiget) suhted jäätmetega.
Elame ühepereelamus Kohila alevis. Harrastame prügi sorteerimist. Viimasel on oluline koht meie elukorralduses. Kauba valikul saab määravaks pakendi keskkonnasõbralikkus. Bioloogiliselt lagunevad jäätmed kuuluvad komposteerimisele, paberist jäätmed aga põletamisele. Taara ( mis ei kuulu korduvkasutusele) viime alevis asuvatesse kogumiskonteineritesse. Säästvast hoiakust on kujunenud meie eluviis. Just seetõttu koguneb meie prügikasti suhteliselt vähe olmeprügi. 240 liitri olmeprügi kogumine kvartalis nõuab meilt lausa elustiili muutmist – siiani on selleks kulunud 4 kuud.
Kohila valla prügikäitlemise otsus (tulenevalt EV seadustest) näitab, et meie pingutusi ei hinnata. Inimpsüühika reegleid arvestades tuleks prügikoguseid kasvatada.
Vallavalitsuse otsus kohustab prügiveo eest tasuma vähemalt korra kuus. Seda ka juhul kui jäätmeid ei tekki, või tekkib väga vähe. Seda, et jäätmekoguseid võiks vedada harvemini, ei tule aga kõne allagi.
Mõistetamatu, miks meie seadused kohustavad prügiveo vedajatele ja käitlejatele tasuma obrokit, millega kaasnevad veel ka probleemid prügimajanduses?
Prügivedajale tasumise kohustusest tulenevalt lõpetasid paljud sorteerimise, koguste kasvamisest ei hoolita. Nokk kinni, saba lahti, siis vastupidi. Jäätmete tekitamist soosib seadusepügal, mis kohustab inimesi tasuma obrokit prügiveoga tegelevatele firmadele.
http://www.epl.ee/artikkel/589249
Eesti probleemiks on monopoolsust soosiv seaduskeskkond.
Prügikäitlemise kulud ei sõltu meil niivõrd prügi kogustest kuivõrd indlatsioonist, prügivedajate ja käitlejate kasumilikkusest.
Meil kehtib prügivedajate diktaat – olenemata sellest, kas jäätmeid vedamiseks jätkub või mitte, kas neid sorteeritakse või paigutatakse konteinerisse vahet tegemata, tuleb "vedajaile" obrokit tasuda.
Prügiveofirmade diktaadiga kaasnevad kogukonnale lisakulud, kasvavad prügikogused.
Õhu vedamise eest tasu nõudmine on jabur, mida võiks häbenemata esitada „lolluse“ nominendi tiitlile. Seda isegi siis kui arvestamata jätta sellest looduskeskkonnale tekitatud kahju.
Prügisorteerimise propageerimisel pole mõtet, kui puudub stiimul – kui ka tühja prügikasti juurde sõitmise eest tuleb tasuda. Prügiautode soetamise, vuramise ja jäätmete kasvu mõju keskkonnale ei polegi ühiskonnale nii tühine kui arvame.
Inimesed on erinevad. Erinevad on nende eelistused, harjumused ja kombed. Viimased väljenduvad ka prügitekitamises ja käitlemises.
Äravedamisele pühendumine ei täida peaeesmärki (looduskeskkonna eest hoolitsemine).
Prügiveofirmade diktaadi tõttu keskkonnakahjustus hoopiski suureneb, tekitatakse enam jäätmeid.
Selleks, et oleksin mõistetavam, avalikustan oma pere (3 liiget) suhted jäätmetega.
Elame ühepereelamus Kohila alevis. Harrastame prügi sorteerimist. Viimasel on oluline koht meie elukorralduses. Kauba valikul saab määravaks pakendi keskkonnasõbralikkus. Bioloogiliselt lagunevad jäätmed kuuluvad komposteerimisele, paberist jäätmed aga põletamisele. Taara ( mis ei kuulu korduvkasutusele) viime alevis asuvatesse kogumiskonteineritesse. Säästvast hoiakust on kujunenud meie eluviis. Just seetõttu koguneb meie prügikasti suhteliselt vähe olmeprügi. 240 liitri olmeprügi kogumine kvartalis nõuab meilt lausa elustiili muutmist – siiani on selleks kulunud 4 kuud.
Kohila valla prügikäitlemise otsus (tulenevalt EV seadustest) näitab, et meie pingutusi ei hinnata. Inimpsüühika reegleid arvestades tuleks prügikoguseid kasvatada.
Vallavalitsuse otsus kohustab prügiveo eest tasuma vähemalt korra kuus. Seda ka juhul kui jäätmeid ei tekki, või tekkib väga vähe. Seda, et jäätmekoguseid võiks vedada harvemini, ei tule aga kõne allagi.
Mõistetamatu, miks meie seadused kohustavad prügiveo vedajatele ja käitlejatele tasuma obrokit, millega kaasnevad veel ka probleemid prügimajanduses?
Prügivedajale tasumise kohustusest tulenevalt lõpetasid paljud sorteerimise, koguste kasvamisest ei hoolita. Nokk kinni, saba lahti, siis vastupidi. Jäätmete tekitamist soosib seadusepügal, mis kohustab inimesi tasuma obrokit prügiveoga tegelevatele firmadele.
Monday, December 13, 2010
Kaarel Tarand pole parim valik esindamiseks
Kaarel Tarand: „Mind huvitab otsuste langetamine vabaduse tingimuses. Kui keegi arvab, et mind tuleb juhtida ja ma pean kellegi käpiknukk olema, siis sellist koostööd pole ma võimeline kellegagi tegema“.
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=406200
Rahvasaadikud on sõltumatud – olenemata sellest kas kuulutakse erakonda või mitte. Sellest ka probleemid. Õiguste kõrvale tuleks teha koht ka vastutusele.
EER debüüt riigikogus on halvim näide, mida demokraatia kontekstis võiksin tuua.
Kaarel Tarand jätkab sama liini. Igatahes paistab ta (vaid ise) teadvat, mida tuleb teha.
Tegemist on esindamiseks ebasobiliku natuuriga. Kinnitab seda ka ebademokraatlik nipp, millega talle positsioon EER nimekirja hierarhias tagatakse.
Ajalehe toimetajana võib ta mulle meeldida, kuid poliitikuna mitte.
Poliitikute roll ühiskonnas peaks seisnema elanike arutelule innustamises, nende seisukohtade fikseerimises ja pingerea moodustamises ning seejärel otsuste langetamises.
Seadustest tulenev saadikute sõltumatus ei tulenenud väikesele grupile eelistuste andmisest, vaid ühisseisukohtade kehtestamise hõlbustamisest.
Riigikogus langetatavate otsuste ja ühiskondliku kokkuleppe vahele peaks saama võrdusmärgi panna.
Esindama peaksid need, kes lahendustes ei orienteeru, kuid on kodus demokraatias.
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=406200
Rahvasaadikud on sõltumatud – olenemata sellest kas kuulutakse erakonda või mitte. Sellest ka probleemid. Õiguste kõrvale tuleks teha koht ka vastutusele.
EER debüüt riigikogus on halvim näide, mida demokraatia kontekstis võiksin tuua.
Kaarel Tarand jätkab sama liini. Igatahes paistab ta (vaid ise) teadvat, mida tuleb teha.
Tegemist on esindamiseks ebasobiliku natuuriga. Kinnitab seda ka ebademokraatlik nipp, millega talle positsioon EER nimekirja hierarhias tagatakse.
Ajalehe toimetajana võib ta mulle meeldida, kuid poliitikuna mitte.
Poliitikute roll ühiskonnas peaks seisnema elanike arutelule innustamises, nende seisukohtade fikseerimises ja pingerea moodustamises ning seejärel otsuste langetamises.
Seadustest tulenev saadikute sõltumatus ei tulenenud väikesele grupile eelistuste andmisest, vaid ühisseisukohtade kehtestamise hõlbustamisest.
Riigikogus langetatavate otsuste ja ühiskondliku kokkuleppe vahele peaks saama võrdusmärgi panna.
Esindama peaksid need, kes lahendustes ei orienteeru, kuid on kodus demokraatias.
Saturday, December 4, 2010
Madalate töötasude peakangelaseks on pisiriiklik gigantomaania
Tööjõu välisriikidesse liikumise põhjuseks tuuakse peamiselt siinseid madalaid töötasusid. Nende põhjustajateks peetakse aga ekslikult ettevõtjate saamatust ja kasuahnust.
Kas see ka nii on?
Ettevõtjate kasuahnuse oreooli kummutavad majandustulemused, mille järgi moodustas kõikide ettevõtete kasumite kogusumma müügikäibest vaid 1 %. 31 188 ettevõtet lõpetas majandusaasta kahjumiga. Arvestada tuleb ka sellega, et majandusaruannetes kajastatakse kasum arvestuslikult. Tegemist ei ole kassapõhise tulemiga.
Üksikute ettevõtete edu ei anna põhjust optimismiks. Tõeline majanduskasv avaldub mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete tulemustes. Seda tunnetavad ka ühiskonnaliikmed.
Madalate töötasude peakangelaseks on pisiriiklik gigantomaania, mis ahvatleb suurriikidele taskukohaseid funktsioone Eesti avalikule sektorile delegeerima.
13 ministeeriumist, 25 ametist, loendamatust arvust ametkonnast ja allasutusest, kulukast ning tegelikult isegi rahva mandaadita riigikogust koos oma erisoodustuse mehhanismiga, suurearvulisest ja mittevajalikust kohalike omavalitsuste võrgustikust koosnevast avalikust sektorist on saanud oht meie riiklikule jätkusuutlikkusele.
Rohkearvuline ja ebaefektiivselt toimiv ametnike ja „esindajate“ võrgustik on liiga raske kandam meie õblukesele erasektorile.
Võiksime lõpetada üle varju hüppamise üritamise, pühenduda hoopiski väikeriigile taskukohasema haldusstruktuuri loomisele. Elanikele võiks vähem, kuid kvaliteetsemat avalikku teenust.
Oleme eelistanud kvantiteeti kvaliteedile. Kinnitab seda kas või see, et ebaõnnestumiste põhjustena näeme vaid ressursside puudust. Väited, et liiklusõnnetuste suurenemise tingib ebapiisav politseinike arv, või et ravijärjekordade pikkuse tingib raha ja meditsiinitöötajate nappus, ei pea paika.
Pealiskaudsus tegematajätmistele põhjuste otsimises uinutab, jättes varju saamatuse osa korraldamises.
Avaliku sektori madal efektiivsus on halvanud Eesti majanduse konkurentsivõime.
Väiksust arvestades võiksime olla majandusühenduses esirinnas, oleme aga paljudes näitajates punased laternad.
Elame riigis, kus töökohti mõõdetakse 500,000 ringis. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame üksikuid tunde. Sellise riigi haldamine ei saa keeruline olla.
Soodsa majanduskeskkonna eelduseks on efektiivne avalik sektor.
John Strider Coleman on öelnud: „On tarvis meeles pidada, et mida valitsus annab, peab ta enne ära võtma.“
Meil poleks tarvis kõike pakutut ihaldada.
Riikluse vundamendiks on ettevõtlus. Avalik sektor on pealisehituseks. Oleme pealisehituse ehitamisega üle pingutanud, pole arvestanud alustalade kandevõimega.
Mõrad riigi vundamendis vajavad tugevdamist – kulutuste vähendamine ebaefektiivselt toimivas avalikus sektoris pole võimalus, vaid paratamatus. Mida kauem me ühiskonnakorralduse reformimisega viivitame, seda valusamalt see toimub.
Kas see ka nii on?
Ettevõtjate kasuahnuse oreooli kummutavad majandustulemused, mille järgi moodustas kõikide ettevõtete kasumite kogusumma müügikäibest vaid 1 %. 31 188 ettevõtet lõpetas majandusaasta kahjumiga. Arvestada tuleb ka sellega, et majandusaruannetes kajastatakse kasum arvestuslikult. Tegemist ei ole kassapõhise tulemiga.
Üksikute ettevõtete edu ei anna põhjust optimismiks. Tõeline majanduskasv avaldub mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete tulemustes. Seda tunnetavad ka ühiskonnaliikmed.
Madalate töötasude peakangelaseks on pisiriiklik gigantomaania, mis ahvatleb suurriikidele taskukohaseid funktsioone Eesti avalikule sektorile delegeerima.
13 ministeeriumist, 25 ametist, loendamatust arvust ametkonnast ja allasutusest, kulukast ning tegelikult isegi rahva mandaadita riigikogust koos oma erisoodustuse mehhanismiga, suurearvulisest ja mittevajalikust kohalike omavalitsuste võrgustikust koosnevast avalikust sektorist on saanud oht meie riiklikule jätkusuutlikkusele.
Rohkearvuline ja ebaefektiivselt toimiv ametnike ja „esindajate“ võrgustik on liiga raske kandam meie õblukesele erasektorile.
Võiksime lõpetada üle varju hüppamise üritamise, pühenduda hoopiski väikeriigile taskukohasema haldusstruktuuri loomisele. Elanikele võiks vähem, kuid kvaliteetsemat avalikku teenust.
Oleme eelistanud kvantiteeti kvaliteedile. Kinnitab seda kas või see, et ebaõnnestumiste põhjustena näeme vaid ressursside puudust. Väited, et liiklusõnnetuste suurenemise tingib ebapiisav politseinike arv, või et ravijärjekordade pikkuse tingib raha ja meditsiinitöötajate nappus, ei pea paika.
Pealiskaudsus tegematajätmistele põhjuste otsimises uinutab, jättes varju saamatuse osa korraldamises.
Avaliku sektori madal efektiivsus on halvanud Eesti majanduse konkurentsivõime.
Väiksust arvestades võiksime olla majandusühenduses esirinnas, oleme aga paljudes näitajates punased laternad.
Elame riigis, kus töökohti mõõdetakse 500,000 ringis. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame üksikuid tunde. Sellise riigi haldamine ei saa keeruline olla.
Soodsa majanduskeskkonna eelduseks on efektiivne avalik sektor.
John Strider Coleman on öelnud: „On tarvis meeles pidada, et mida valitsus annab, peab ta enne ära võtma.“
Meil poleks tarvis kõike pakutut ihaldada.
Riikluse vundamendiks on ettevõtlus. Avalik sektor on pealisehituseks. Oleme pealisehituse ehitamisega üle pingutanud, pole arvestanud alustalade kandevõimega.
Mõrad riigi vundamendis vajavad tugevdamist – kulutuste vähendamine ebaefektiivselt toimivas avalikus sektoris pole võimalus, vaid paratamatus. Mida kauem me ühiskonnakorralduse reformimisega viivitame, seda valusamalt see toimub.
Subscribe to:
Posts (Atom)
